Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

kohustustes. Kuna hageja täitis vaid äriseadustikust tulenevaid juhatuse liikme kohustusi, ei saanud ta neid täita töölepingu alusel. Kostja ei ole töölepingu muudatust kirjalikult vormistanud, hageja ei ole esitanud poolte poolt allkirjastatud dokumenti. Asjaolu, et ettepanekus on viide töölepingu muudatusele, ei tähenda, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping TLS mõistes. Lähtuda tuleb lepingu sisust, mitte selle pealkirjast. Töölepingulise suhte olemasolu ei tõenda ka igakuiste ülekannete selgitused. Selgitused töötasu ei muuda poolte suhet töölepinguliseks suhteks. Ka töötuskindlustusmaksete tasumine ei muuda suhet töölepinguliseks suhteks. Riigikohus on leidnud, et juhatuse liige võib samas äriühingus töötada ka töölepingu alusel, kui tehtav töö ei kujuta endast juhatuse liikme kohustuste täitmist (3-2-1-134-02). Hageja täitis juhatuse liikme kohustusi. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas 09.12.2015 otsusega hagi osaliselt. Kohus mõistis Narvo OÜ-lt välja töötasu 1974,19 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates 22.05.2015 kuni põhinõude täitmiseni EP kasuks. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Hageja esitas puhkusetasu nõude, mille kostja oleks pidanud talle maksma jaanuaris 2014. Hagi esitas hageja puhkusetasu kostjalt väljamõistmiseks 21.05.2015. Kohus leidis, et nimetatud nõude esitamise tähtaeg oli ITVS § 6 lg 1 alusel hagi esitamise ajaks möödunud ning nõue tuleb aegumise tõttu jätta rahuldamata. TLS § 71 alusel on töölepingu lõppemisel tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Hageja hüvitise nõue kasutamata puhkuse eest muutus sissenõutavaks 06.01.2015. Hagi esitamise ajaks 21.05.2015 oli 4 kuud nõude sissenõutavaks muutumisest möödunud ja nõue aegunud. Hageja nõudis töötasu tegevdirektorina töölepingu alusel töötamise eest, kostja väitel sai hageja juhatuse liikme tasu ning tegevdirektori ülesannete täitmise eest tal puudub tasu saamise õigus kuna tegevdirektori ja juhatuse liikme kohustused kattusid. Kirjalikku lepingut pooled ei sõlminud ei töölepingut hageja tegevjuhina töötamise kohta, ega käsunduslepingut hageja poolt kostja juhatuse liikme ülesannete täitmise kohta. Hageja esitas töölepingu projekti, töölepingud teiste töötajatega ja ettepaneku tegevjuhi motiveerimiseks läbi muudatuste tema töölepingus ning hagejale tehtud tasu ülekanded, millega hageja soovis tõendada töölepingu olemasolu. Tööleping nr 1(tegemist on lepingu projektiga, kuna lepingut pooled alla ei kirjutanud) sisaldab töötajaga sõlmitava töölepingu ja ka juhatuse liikmega sõlmitava käsunduslepingu elemente. Kuivõrd tegemist on projektiga, leidis kohus, et nimetatud dokumendist lähtudes ei saa vaidlust kummagi poole kasuks lahendada. Nimetatud asjaolu ei väära hageja poolt teiste töötajatega sõlmitud lepingud. Esimese lepingu projektis on väidetava tööandja esindajaks märgitud kostja teine juhatuse liige PP, ülejäänud kolmes lepingus on tööandja esindajaks märgitud kostja juhatuse liikmena hageja. Töölepingu projektis on hageja kui tegevjuhi (lepingu p 2.1) tööülesanneteks märgitud ettevõtte ja töötajate töö organiseerimine ning igapäevase majandustegevuse korraldamine. Sellele järgneb märge, et töötaja tööülesanded on täpsemalt kirjeldatud ametijuhendis. Asja arutamise käigus tuvastas kohus, et sellist ametijuhendit ei ole.

Õige on küll kostja väide, et õigusdokumentide puhul lähtutakse nende tõlgendamisel sisust, mitte pealkirjast, kuid ei ole eluliselt usutav, et kostja kogu perioodi jooksul, mil hageja oli kostja juhatuse liige ja tegevjuht, ei saanud aru või ei pidanud aru saama, millises sõnastuses dokumente ta koostas ja millise selgitusega ülekandeid tegi. Nii on kostja juhatuse liikme PPu isikus allkirjastatud ETTEPANEKU OÜ Kehra PT (kostja varasem ärinimi) tegevjuhi motiveerimiseks läbi muudatuste tema töölepingus, mis sisaldab kõigis kuues punktis sõna tegevjuhi. Ettepanek tehakse selles märgitu järgi poolte kokkuleppel EP töölepingus muudatuste tegemiseks töötasu, telefoni ja tööauto kompensatsiooni suuruse, tööauto tegevjuhi käsutuses olemise, tööks vajalike teadmiste omandamiseks vajalike kulude hüvitamise ja puhkuse kestuse kohta. Töölepingu seaduse (TLS) § 1 lg 1 järgi teeb töölepingu alusel füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu. TLS § 1 lg 5 kohaselt ei kohaldata töölepingu kohta sätestatut juriidilise isiku juhtorgani liikme ega välismaa äriühingu filiaali juhataja lepingule. TLS § 4 lg-st 4 tulenevalt ei ole tööleping tühine kui leping ei ole sõlmitud kirjalikult. Äriseadustiku (ÄS) § 180 lg 1 kohaselt on osaühingu juhatus osaühingu juhtorgan, mis esindab ja juhib osaühingut. Vaidlus puudus selle üle, et hageja oli kostja juhatuse liige perioodil 02.01.2012 - 08.12.2014. Töölepingu projekti p 2.2. kohaselt oli töötaja tööülesanneteks ettevõtte ja töötajate töö organiseerimine ning igapäevase majandustegevuse korraldamine. Nimetatud ülesanded võivad olla nii juhatuse liikme kui ka tegevjuhi ülesanneteks. Märgitud projekt viitab terves ulatuses sellele, et tegemist oli kostja sooviga sõlmida hagejaga tööleping, mitte juhatuse liikme leping (käsundusleping). Kohus ei nõustunud kostjaga, et juhatuse liikme ja töötaja tööülesanded ei saa kokku langeda. Praegusel juhul on see võimalik. Nii tegevjuhi kui juhatuse liikme kohustusteks on ettevõtte ja töötajate töö organiseerimine ning igapäevase majandustegevuse korraldamine. TLS § 7 p 10 kohaselt töölepingu seadus ei laiene juriidilise isiku organi liikme suhetele selle organiga. See aga ei välista, et hageja, kes oli kostja juhatuse liige, töötas ka kostja tegevjuhina töölepingu alusel. Äriühingu juhatuse liikme suhteid äriühinguga reguleerivad ÄS ja äriühingu põhikiri. Kostja oma põhikirja ei esitanud, kuigi vastuses viitas sellele kui dokumendile, millest tulenevaid kohustusi (peale ÄS-s märgitute) hageja kostja juhatuse liikmena täitis. Seega pole võimalik kindlaks teha, kas ja millisel viisil reguleerib kostja põhikiri osaühingu sisesuhteid. Kuna põhikiri on mitmepoolne tehing, seega tõend, ei või kohus ise TsMS-st tulenevalt registris kostja põhikirja kontrollida. Kohtu arvates on vaidlus võimalik lahendada esitatud asjaolude ja tõendite alusel ilma kostja põhikirjata. Kohus leidis, et poolte vahel oli suuline tööleping, mille alusel hageja töötas kostja tegevjuhina, töölepingut muudeti 28.08.2012 juhatuse liikme PPu poolt allakirjutatud dokumendiga, mille nimetus on ettepanek. Seega on hagejal õigus nõuda töötasu TLS alusel. Ei ole tõendatud, et hageja tööülesanded tegevjuhina ja kohustused juhatuse liikmena oleksid kattunud. Äriseadustikust tulenevalt on osaühingu juhatuse liige kohustatud täitma temale ametisuhtest kui käsundilaadsest lepingusarnasest suhtest tulenevaid kõiki kohustusi. Osaühingu juhatuse liikme ametisuhte sisusse kuuluvate kohustuste allikaks on seadus, põhikiri, kõrgemalseisva organi otsused ning nende olemasolul ka poolte vahel sõlmitud kokkulepped, eelkõige juhatuse liikme leping. Praegusel juhul on võimalik kindlaks teha vaid hageja kui kostja juhatuse liikme seadusest tulenevad kohustused, sest muudele ülalnimetatud allikatele ei ole pooled (peale kostja viite põhikirjale) viidanud ega sellekohaseid tõendeid esitanud. Osaühingu juhatuse liikme seadusest tulenevaks peamiseks kohustuseks on osaühingu juhtimine ja esindamine (ÄS

§ 180 lg 1). Juhatuse liikme spetsiifilisteks kohustusteks on informatsiooni andmine, aruannete koostamine (sh majandusaasta aruande) ja esitamine kõrgemalseisvale organile, teabe andmine osanikele, raamatupidamise korraldamine, pankrotiavalduse õigeaegne esitamine, osanike koosolekute kokkukutsumine ja ettevalmistamine, maksudeklaratsioonide täitmine ja esitamine. Juhatuse liikmele kehtib nimetatud kohustuste täitmise standard, eelkõige hoolsusja lojaalsuskohustus. Lisaks sellele peab juhatuse liige suhetes teiste juhatuse liikmetega, osanikega järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve. Kohus ei nõustunud kostjaga, et ülalviidatud ettepanek jäi vaid ettepanekuks ning ei ole töölepingu muutmise kokkulepe. Hageja lähtus hagi esitamisel ettepanekus märgitud töötasu suurusest 1800 eurot ning puhkuse kestusest 42 päeva. Kostja ei ole kumbagi neist vaidlustanud. Ettepanku allkirjastas kostja juhatuse liige PP, ettepanek muutus hagejaga suuliselt sõlmitud töölepingu osaks. Nimetatud ettepaneku tõlgendamise osas on kostja selgitus vastuolus tema tõlgendusega teiste hageja tõendite kohta. Nimelt avaldas kostja arvamust, et lähtuda tuleb dokumendi sisust, mitte pealkirjast. Viidatud ettepaneku puhul lähtus kostja aga pealkirjast ja väitis, et kuna tegemist oli ettepanekuga, ei saa seda pidada töölepingu muutmise kokkuleppeks. Kostja poolt hagejale makstut ei saa tõlgendada juhatuse liikme tasuna ka seetõttu, et kostja osanikud ei ole hagejale kui juhatuse liikmele tasu määranud. Vastupidist ei ole kostja tõendanud. Juhul kui hageja oleks saanud kostjalt hageja arvele ülekantud tasu juhatuse liikme tasuna, oleks kostjal olnud seda võimalik üpris lihtsalt tõendada. Nimelt võib osaühingu juhatuse liige ÄS-st tulenevalt saada ülesannete täitmise eest tasu, § 1801 lg 1 sätestatu kohaselt määratakse juhatuse liikmele makstava tasu suurus ja maksmise kord osanike otsusega, nõukogu olemasolul aga nõukogu otsusega. Selliseid otsuseid ei ole kostja tõenditena esitanud ega nende olemasolu väitnud. Kostja 04.12.2014 osanike otsusest nähtub hageja juhatuse liikme kohalt tagasikutsumine kostja osanike poolt ja teise juhatuse liikme volitamine kostja ja hageja vahelist juhatuse liikme lepingut lõpetama. Otsus tehti hagejale teatavaks 08.12.2014 saadetud e-kirjaga. Nimetatud otsusest ei saa teha järeldust, et hageja juhatuse liikmeks oleku ajal ei võinud töötada kostja tegevjuhina või saanud tasu mitte töötasuna tegevjuhina töötamise eest. Töötasu väljamõistmisel arvestas kohus, et tööleping poolte vahel lõppes 06.01.2015. Hageja töötas jaanuarikuus 3 tööpäeva. Kohus vähendas töötasu 3 päeva eest. Detsembrikuu 2014.a töötasu kohus hageja haigusepäevade võrra ei vähendanud, kuna hageja töövõimetuslehel olemine ei leidnud tõendamist. Hageja väitel töötas ta ka haiguse ajal. Hageja selgitust ja tema töö iseloomu arvestades on eluliselt usutav, et hageja tegi haiguse ajal tööd töökohale minemata. Klientide ja tarnijatega suhelda on võimalik ka töökohal olemata. Kohus leidis, et töötasu 1974,10 eurot tuleb hagejale välja mõista. Rahuldamisele kuulub ka hageja viivisenõue osaliselt, arvestatuna töötasult, mille maksmisega kostja viivitas (TLS § 84 lg 1, VÕS § 113 lg 1). Kuni 21.05.2015 on väljamõistetava viivise suurus 48,49 eurot. Alates 22.05.2015 peab kostja hagejale maksma viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses kuni põhinõude rahuldamiseni. Apellatsioonkaebus Narvo OÜ palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldama, menetluskulud jätta vastustaja kanda.

Maakohus asus ebaõigesti seisukohale, et poolte vahel kehtis tööleping. Hageja nõustub maakohtu järeldustega, mille kohaselt hageja oli kostja juhatuse liige 02.01.2012 – 08.12.2014 ja mille kohaselt väidetavad tööülesanded tegevjuhina ja juhatuse liikmena langesid kokku ja vastustaja ülesanded on võimalik kindlaks määrata seadusest tulenevate juhatuse liikme kohustuste kaudu. Menetluses on korduvalt leidnud tõendamist, et vastustajal ei olnud ülesandeid, mis väljuksid tavapärastest juhatuse liikme kohustuste raamest. Menetluses ei leidnud tõendamist, et vastustaja oleks allunud apellandi juhtimisele või kontrollile. Apellandi hinnangul tuleb sellest järeldada, et poolte vahel ei olnud töösuhet. Võrreldes töösuhet käsundussuhtega on käsundisaajal suurem iseseisvus käsundi täitmisel kui töötajal töölepingu alusel töö tegemisel. Riigikohus on korduvalt, mh lahendis 3-2-1-3-05, asunud seisukohale, et eelkõige just töötaja ja tööandja sõltuvussuhte suurem määr eristab töölepingut teistest tsiviilõiguslikest lepingutest. Esitatud seisukohtadest ja tõenditest tulenevalt puudus poolte vahel selline sõltuvussuhe. Täiendavalt sätestab TLS § 1 lg 5 üheselt, et töölepingu kohta sätestatut ei kohaldata juriidilise isiku juhtorgani liikme ega välismaa äriühingu filiaali juhataja lepingule. Juba ainuüksi sellest ühesest keelust tulenevalt ei saa poolte vahelist õigussuhet käsitleda töölepingulise suhtena. Eelkõige arvestades asjaolu, et muude, juhatuse liikme kohustuste raamest väljuvate ülesannete täitmine ei ole leidnud ei väitmist ega tõendamist. Asjas ei ole leidnud mistahes ulatuses tõendamist, nagu oleks pooled mingis ulatuses kokku leppinud TLS-ist tuleneva kohaldamises poolte vahelisele suhtele. Vastustaja osutas apellandile juhatuse liikme teenuseid, allumata apellandi juhtimisele ja kontrollile töölepingulise suhte jaoks vajalikus sõltuvuse määras. Töölepingu sõlmimine juhatuse liikmega on võimalik ainult ja üksnes juhul kui ta täidab ühingus teatud täiendavaid kohustusi. Nimetatud olukord, täiendavate kohustuste täitmine, ei ole aga leidnud tuvastamist. Puuduvad asjaolud, mis viitaksid (1) tööandja juhtimisele ja kontrollile; (2) suurele sõltuvussuhte määrale; (3) ülesannetele, mis väljusid juhatuse liikme kohustuste tavapärasest mahust. Arvestada tuleb mh Riigikohtu ühest seisukohta, et on välistatud juhatuse liikme ülesannete täitmine töölepingu alusel ja TLS § 1 lõikes 5 sätestatud keeldu. Kohus jättis tähelapanuta mh asjaolu, et vastustaja ise tõlgendas lepingut käsundilaadse juhatuse liikme lepinguna, milles vastustaja esitab lepingu lõpetamise avalduse just juhatuse liikme lepingu lõpetamiseks. Et pooltevaheline õigussuhe tuleb klassifitseerida käsundilaadse juhatuse liikme lepinguna ja mitte töölepinguna, puudub vastustajal õiguslik alus nõuda tasumata töötasu ja sellelt viiviseid. Juhul kui kohus peaks siiski asuma seisukohale, et pooltevaheline suhe tuleb klassifitseerida töösuhtena, tuleb ringkonnakohtul uuesti hinnata apellandi poolt vastuses hagiavaldusele p 3.11 esitatud väiteid selle kohta, et vastustaja ei täitnud perioodil, mille eest töötasu nõuab, oma ülesandeid. Maakohus asus ebaõigesti seisukohale, et apellandi poolt esitatud tõendite alusel ei saa järeldada tööülesannete mittetäitmist. Tööülesannete mittetäitmist on apellant tõendanud vastustaja e-kirja ja SMS sõnumitega. Vastustaja ei ole esitatud väiteid ja tõendeid millegagi ümber lükanud. Vastuapellatsioonkaebus EP palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis rahuldamata 812,90 euro

puhkusetasu nõude ja sellega seotud viivise nõude. Menetluskulud palub EP jätta vastustaja kanda. Hageja viimane tööpäev kostja juures oli 06.01.2015. TLS § 71 sätestab, et töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Hagejal oli kasutamata 14 kalendripäeva puhkust, mille eest on hagejal õigus saada hüvitist 812,90 eurot: (1800/31) x 14 = 812,90. ITVS § 6 lg-t 1 kohaldatakse juhul, kui esitatakse nõue õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks. Hageja hinnangul tuleb ITVS § 6 lg-t 1 kohaldada eelkõige siis, kui tegemist ei ole töötasu või töötasu laadse nõudega, kui tuleb kohaldada tavapärast kolmeaastast aegumistähtaega. Vaidlusalune nõue on esitatud puhkusetasu saamiseks. Asjaomasele nõudele tuleb kohaldada ITVS § 6 lg-t 3, mitte lg-t 1, sest puudub mõistlik põhjendus, miks peaks puhkusetasu nõudele kohalduma kordades lühem aegumistähtaeg kui töötasu nõudele. Puhkusetasu nõude puhul on tegemist faktiliselt töötasu nõudega identse nõudega, puhkusetasu eesmärk on säilitada töötajale sissetulek ka ajal, mil ta tegelikkuses tööülesandeid ei täida ning sissetulek on otseses seoses töötatud ajaga ja töötasu suurusega. Seega olukorras, kus tööleping lõppeb ja väljateenitud puhkus on jäänud kasutamata, tuleb puhkusetasu nõuet käsitleda sarnaselt töötasu nõudega, kuivõrd tegemist on tasuga, mida isikul on tulenevalt tehtud tööst õigus saada. Mingil juhul ei ole mõistlik ja eesmärgipärane kohaldada puhkusetasu nõudele lühemat aegumistähtaega kui töötasu nõudele. ITVS § 6 lg 1 ei sätesta otsesõnu, et puhkusetasu nõudele kohaldatakse neljakuulist aegumise tähtaega. Otsesõnu ei ole välistatud ka ITVS § 6 lg-s 3 või TsÜS § 146 lg-s 1, et puhkusetasu nõudele tuleks kohaldada lühemat kui seaduses sätestatud kolmeaastast aegumistähtaega. Hageja hinnangul tuleb nimetatud sätteid koosmõjus tõlgendada selliselt, et ka puhkusetasu nõudele tuleks kohaldada kolmeaastast aegumise tähtaega, kuivõrd vastasel korral on töötaja õigusi põhjendamatult piiratud. Kohus rahuldas hageja töötasu 1974,19 euro (töötasu nõude rahuldamine väiksemas mahus oli sisuliselt tingitud hageja arvutuslikust veast, mitte nõude põhjendamatusest) ning viivisenõude 48,49 eurot. Seega oli hageja nõue 3034,03 eurot, millest kohtuotsuse alusel kuulub tasumisele 2022,68 eurot. Hagiavalduse rahuldamise protsent oli proportsionaalselt 67 ja menetluskulude jätmine kogu ulatuses poolte endi kanda ei ole põhjendatud. Isegi juhul, kui lähtuda puhkusetasu nõude puhul põhjendamatult lühikesest aegumistähtajast, ei ole vaidlus tingitud hageja käitumisest, vaid kostja kohustuste täitmata jätmisest. Hageja ei ole rikkunud ühtki kohustust ega viivitanud ühegi kohustuse täitmisega kostja ees. Seetõttu on äärmiselt ebaproportsionaalne ja ebaõiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud menetluskulude jätmine kostja kanda, kes oleks saanud kogu kohtumenetlust vältida, tasudes hagejale võlgnetava töötasu summa tähtaegselt. Alternatiivselt tuleks juhinduda sellest, et hagi on rahuldatud 67% ulatuses hageja kasuks, mistõttu tuleb menetluskulud jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Vastuapellatsioonkaebuse rahuldamise korral on põhjendatud jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg. 1 p. 1 alusel muutmata. Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega. Maakohus järgis TsMS § 442 lg. 8 nõudeid ning ringkonnakohus ei korda, tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 põhjendusi üle. Vastuseks apellatsioonkaebuses ja vastuapellatsioonkaebuses toodud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Vaidlust ei olnud selles, et kirjalikku lepingut poolte vahel sõlmitud ei ole. Hageja väitis, et temaga sõlmiti suuline tööleping ning ta täitis kostja tegevjuhi tööülesandeid. Kostja väitel täitis hageja juhatuse liikme ülesandeid ning sai juhatuse liikme tasu, ning et poolte vahel oli sõlmitud käsundilaadne juhatuse liikme leping. Seega vaidlesid pooled nende lepingulise suhte olemuse üle. Ringkonnakohus märgib, et poolte vahel sõlmitud lepingu vormil ei ole primaarset tähendust, oluline on asjaolu, kuidas pooled faktiliselt käitusid. Kostja leidis, et hageja ülesanded olid selgelt juhatuse liikme ülesanded, ta ei allunud ülesannete täitmisel tööandja juhendamisele ja kontrollile. Samas maksis kostja hagejale regulaarselt tasu märkega „töötasu“ (t lk 38). Kostja maksis töötasu iga kuu viiendal päeval, nagu poolte poolt alla kirjutamata töölepingus oli märgitud (t lk 8). Muuhulgas on oluline, et kostja maksis hageja eest töötuskindlustusmakseid, mida juhatuse liikme tasult maksta ei tule. Seega, kostja käitumist silmas pidades, jõudis maakohus õigesti järeldusele, et kostja ise pidas poolte vahel sõlmitud lepingut töölepinguks. Kostja leidis, et hageja tõlgendas poolte vahel sõlmitud lepingut käsundilaadse juhatuse liikme lepinguna, kui esitas avalduse enda ametikohustustest vabastamiseks (t lk 17). Kolleegium on seisukohal, et nimetatud avaldus siiski kostja taolist seisukohta ei kinnita. Juhatuse liikmele makstava tasu suurus ja selle maksmise kord määratakse osanike otsusega või nõukogu olemasolul nõukogu otsusega (ÄS § 1801 lg. 1). Kostja ei ole väitnud, et selline otsus oleks vastu võetud. Maakohtule osanike otsust ega kostja põhikirja, millest väidetavalt hageja kui juhatuse liikme kohustused tulenesid, kostja ei esitanud. Samas, arvestades, et tegevjuhi ja juhatuse liikme tööülesanded võisid olla kattuvad, ning käsundileping iseenesest ei pea olema tasuline, soovis nimetatud avalduse alusel hageja enda vabastamist üksnes juhatuse liikme kohustustest. Seega oli hageja tahteks reguleerida pooltevahelist õigussuhet üksnes töösuhtena. Esitatud tõendeid kogumis hinnates leidis maakohus õigesti, et poolte vahel sõlmitud leping tuleb lugeda töölepinguks. Kolleegium leiab mh, et kostja väide, nagu ei oleks hageja täitnud oma tööülesandeid perioodil, mille eest hageja saamata jäänud töötasu nõuab, on jäänud paljasõnaliseks. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles osas, et tulenevalt ITVS § 6 lg-st 1 esitas hageja nõude puhkusetasu saamiseks hilinemisega. Vastavalt nimetatud sätte lg-le 3 kohaldub üksnes töötasu nõudele aegumise tähtaeg kolm aastat. Kasutamata puhkuse hüvitis ei ole töötasu ning tulenevalt ITLS § 6 lõikest 1 kehtib kasutamata puhkuse hüvitise nõude esitamisele neljakuuline aegumistähtaeg. TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd hagi rahuldati osaliselt, siis oli kohtule nimetatud sätte kohaselt õigus jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.