Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

Kostja hagi ei tunnistanud. Tsiviilasja menetlus tuleb lõpetada põhjusel, et samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud Eesti kohtu lahend. Kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-13-12472 jäeti hageja hagi kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks rahuldamata. Lisaks tuleb hagi kogu ulatuses jätta rahuldamata ka põhjusel, et laenuleping on täidetud ning hageja esitatud väited ja tõendid laenulepingu võimaliku rahatuse kohta on ebaõiged. 17.01.2008 sõlmitud laenulepingus leppisid pooled kokku, et laenusumma antakse hageja kasutusse ja käsutusse selliselt, et kostja annab laenusumma üle Aktiva Finantsile, kelle ees hagejal oli võlgnevus. Pärast laenulepingu sõlmimist tasuti laenulepingujärgne summa Aktiva Finantsile ja kustutati hageja võlgnevus Aktiva Finantsi ees. Sellel põhjusel esitas Aktiva Finants kohtutäiturile avalduse hageja vastu toimetatud täitemenetluse lõpetamiseks. 01.11.2008 tegi kohtutäitur täitemenetluse lõpetamise otsuse. Eeltoodu tõendab seda, et laenulepingujärgne summa oli Aktiva Finantsile tasutud. Lisaks eeltoodule kinnitab hageja võlgnevuse Aktiva Finantsile tasumist see, et alates 2008.aastast, mil Aktiva Finants ise edastas hageja suhtes avalduse täitemenetluse lõpetamiseks, kuni praeguse ajani, pole Aktiva Finants esitanud hageja vastu hagiavaldust, avaldust täitemenetluse algatamiseks ega muud sellist, mis vähimalgi määral kinnitaks hageja võla olemasolu. Hageja tunnistas võlgnevust deklaratiivse võlatunnistusega, kuivõrd 11.03.2009 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu lisa 2, milles hageja kinnitas, et tal on kostja ees 11.03.2009 seisuga võlgnevuses 339 829,36 krooni (s.o 21 719,05 eurot). Laenulepingu lisa 2 on deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärk on mh välistada võlgniku võimalikud vastuväited kohustuse suhtes. Laenulepingu lisa 2 p-s 2.2. kinnitas hageja veel kord, et kohustub laenusumma kostjale tagastama. Samuti kinnitas hageja võlgnevust ka selle kostjale osaliselt tasumisega, sooritades kostjale erinevates summades makseid perioodil 14.02.2008 13.04.2011. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas 04.12.2015 otsusega hagi ja jättis menetluskulud 1003 eurot kostja kanda ja kohustas OÜ-d Santome tasuma kindlaksmääratud menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni. Pooled ei vaielnud selle üle, et Tallinna kohtutäitur Elin Vilippuse menetluses on ÜK suhtes täiteasi nr 022/2013/933, mis on algatatud sissenõudja OÜ Santome 07.02.2013 avalduse ja Tallinna notar Evi Paberit poolt 17.01.2008 tõestatud korteriomandi hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu alusel. Pooled sõlmisid 17.01.2008 laenulepingu, mille alusel pidi kostja andma ÜK-le laenu 332 237 krooni ja korteriomandi hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu, millega seati viidatud laenulepingu ja selle võimalikest lisadest tulenevate nõuete tagatiseks. 17.01.2008 laenuleping oli sõlmitud ÜK kohustuse refinantseerimiseks. Kohtutäitur Kaire Põlts lõpetas sissenõudja OÜ Aktiva Finants avalduse alusel ÜK suhtes täitemenetluse täiteasjas nr 025/2007/1247. Pooled vaidlesid selle üle, kas täiteasjas nr 022/2013/933 täitedokumendi aluseks oleva laenulepingu alusel on raha kohaselt kolmandale isikule üle antud, s.t. kas laenuleping on rahatu või mitte. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga selles, et samade poolte vahel samal alusel sama hagieseme üle on juba jõustunud menetluse lõpetanud kohtulahend. Harju Maakohtu menetluses oli tsiviilasi nr 2-13-12472 ÜK hagi OÜ Santome vastu sundtäitmine lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr. 022/2013/933. Maakohtu 06.11.2013

otsus on jõustunud. Kohus osundab, et lahendis tsiviilasjas nr 2-13-12472 on käsitletud poolte vahel sõlmitud laenulepingu heade kommetega vastuolu küsimust ning kohus leidis, et nimetatud laenuleping ei olnud heade kommetega vastuolus. Samas viidatud otsuses ei ole kohus kordagi käsitlenud laenulepingu rahatuse küsimust või tuvastanud poolte jaoks siduvalt üle antud summa suurust. Seega ei saa kohus asuda seisukohale, et samade poolte vahel on juba sama hagieseme kohta lahend samal alusel ja menetlus praeguses asjas tuleks lõpetada. Pooled ja hagi ese on samad, kuid hagi alus, s.o faktilised asjaolud, on erinevad. Tsiviilasjas nr 2-1312472 tugines hageja sellele, et kostja juhatuse liige surus hagejale laenulepingut peale, teades hageja erakorralist vajadust laenu saada ning laenuleping sõlmiti hagejale äärmiselt ebasoodsatel asjaoludel, intressimäär oli liiga kõrge. Praeguses asjas tugineb hageja sellele, et tegelikkuses pole kostja OÜ-le Aktiva Finants hageja kohustuse täitmiseks üldse raha üle andnud. Seega on tegemist täiesti erineva faktikogumiga, mille alusel lahendit tehtud ei ole. Tsiviilasjas nr 2-13-12472 esitas ÜK 19.03.2013 avalduse hagi eseme muutmiseks, millest nähtub, et nimetatud avalduses tugines hageja mh ka sellele, et tegelikkuses anti OÜ-le Aktiva Finants üle tunduvalt väiksem summa, kui kostja väidetud 300 000 krooni. 08.10.2013 kohtuistungi protokollist tsiviilasjas nr 2-13-12472 nähtub, et hageja esitas sama tsiviilasja raames 25.07.2013 uue tuvastusnõude, mille kohus protokollilise määrusega eraldas registreerimiseks uue asjana. Kohtute infosüsteemist nähtub, et 17.10.2013 on Harju Maakohtu protokollilise määruse tsiviilasjas nr 2-13-12472, hageja 25.07.2013 e-kirja ja sellele lisatud hagiavalduse ning tõendite alusel registreeritud tsiviilasi nr 2-13-49087 - ÜK hagi OÜ Santome vastu laenulepingu alusel antud laenu suuruse tuvastamiseks. Kohus keeldus 06.11.2013 määrusega hagi menetlusse võtmisest, kuivõrd hageja ei kõrvaldanud hagiavalduses sisalduvaid puudusi. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohus teinud ÜK ja OÜ Santome vahel 17.01.2008 sõlmitud laenulepingu alusel üleantud summade suhtes lahendit ja alus praeguse tsiviilasja menetluse lõpetamiseks puudub. Vaidlus oli selles, kas kostja on laenulepingust tuleneva kohustuse täitnud. 17.01.2008 sõlmitud laenulepingu p-st 1.1 nähtub, et laenuandja annab laenusaajale laenu 332 237 krooni. Sama lepingu p 1.2 järgi laenuandja annab laenusumma laenusaaja kasutusse ja käsutusse, kandes selle laenusaaja võlgnevuse katteks OÜ Aktiva Finants pangakontole, kelle ees on laenusaajal võlgnevus. Sellest 32 095,79 krooni tasutakse kohtutäiturile. Kohus leidis, et kuivõrd pooled leppisid laenulepingus kokku laenu tasumise OÜ Aktiva Finants pangakontole ning kostja avaldas, et tegelikkuses toimus laenu tasumine sularahas vastavalt OÜ Aktiva Finants soovile, ei ole kostja oma laenulepingut tulenevat kohustust kohaselt täitnud. Hageja tugines asjaolule, et sundtäitmise aluseks olev laenuleping on rahatu, s.t. võlga kostja ees tegelikkuses ei ole. Kostja leidis, et lepingujärgsed summad on kostja poolt tasutud OÜ-le Aktiva Finants sularahas ning laenuleping ei ole rahatu. Riigikohus leidis sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kontekstis asjas nr. 3-2-1-177-14, et lepingu alusel toimuva sundtäitmise puhul saab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi panna hagejale tõendamiskoormise üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine) tõendamise võimalused on piiratud. Seetõttu piisab hagejale enda tõendamiskoormise täitmiseks, et ta põhistab (teeb usutavaks TsMS § 235 mõttes), et sissenõudjal ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust korraldada. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormist täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks (RK nr. 3-2-1-64-12, 3-2-1-162-12).

Kohus leidis, et hageja tegi usutavaks, et kostja ei ole laenulepingust tulenevat kohustust täitnud. Oma väidete kinnituseks esitas hageja OÜ Aktiva Finants kirja, et OÜ Santome ei ole hageja võlgnevuse katteks summasid tasunud. OÜ Aktiva Finants kinnitas, et raamatupidamise andmetel ei ole hageja võlgnevuse katteks kostja poolt toimunud ühtegi makset OÜ Aktiva Finants pangakontodele, samuti ei ole toimunud tasumisi sularahas. Kostja on küll esile toonud, et vaidlusalused summad anti üle sularahas, kuid ei esitanud selle kohta ühtegi dokumentaalset tõendit. OÜ Aktiva Finants varasema juhatuse liige KM 05.01.2015 kinnitas, et tema teada tasuti OÜ-l Aktiva Finants olev nõue ÜK vastu OÜ-le Aktiva Finants mõni aeg pärast selle omandamist. ÜK võla tasumise eest hoolitses KM kolleeg, teine tolleaegne OÜ Aktiva Finants juhatuse liige RP. Kohus leidis, et KM ei saa anda kinnitusi OÜ Aktiva Finants nimel, kuivõrd ta ei ole äriregistri andmetel alates 25.02.2011 OÜ Aktiva Finants juhatuse liige. Kohtu hinnangul ei saa endise juhatuse liikme kinnituskirjaga lükata ümber OÜ Aktiva Finants praeguse seadusliku esindaja ning pearaamatupidaja kinnitusi selle kohta, et OÜ-lt Santome ei ole ÜK võlgnevuse katteks mingeid summasid laekunud. Lisaks ei kinnita KM poolt toodu seda, et OÜ Santome on 17.01.2008 laenulepingust tuleneva kohustuse täitnud ja OÜ-le Aktiva Finants ÜKi eest raha kandnud, vaid ainult seda, et KM-le teadaolevalt keegi on ÜK võla kustutanud. Santome OÜ on majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik, kes peab järgima raamatupidamise seadusest tulenevaid nõudeid. Raamatupidamise seaduse (RPS) § 4 p 5 kohaselt on raamatupidamiskohustuslane kohustatud säilitama raamatupidamise dokumente. RPS § 12 lg 1 järgi peab raamatupidamiskohustuslane säilitama raamatupidamise algdokumente seitse aastat, alates selle majandusaasta lõpust, mil algdokument raamatupidamises kajastati. Seega juhul, kui Santome OÜ oleks mingit raha OÜ-le Aktiva Finants vastavalt 17.01.2008 laenulepingule tasunud, peaks tal olema sellekohane raamatupidamislik dokument. Ühtegi nimetatud dokumenti või muid tõendeid raha väljamineku kohta ettevõtte kassast kohtule esitatud ei ole. Eluliselt usutavad ei ole kostja esindaja 10.11.2015 istungil toodud väited selle kohta, et OÜ Aktiva Finants raamatupidaja võis eksida kassa sissetuleku orderit vormistades, kuivõrd 332 237 krooni välja andmist ettevõtte kassast pidi kostja kajastama oma raamatupidamises. Kui OÜ Aktiva Finants raamatupidaja ka eksis kassasissetuleku orderit vormistades, pidi kostja või tema raamatupidaja seda koheselt märkama. Kostja tugines mh sellele, et laenulepingu lisa 2 sõlmimisega andis hageja deklaratiivse võlatunnistuse, millega on välistanud võimalikud vastuväited olemasoleva kohustuse suhtes. Kohus leidis, et deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on eeskätt tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole. Deklaratiivne võlatunnistus ei tähenda iseenesest seda, et võlgnik ei saaks uute asjaolude ilmnemisel pärast deklaratiivse võlatunnistuse andmist võlgnevusele vastuväiteid esitada. Praegusel juhul on hageja muutnud kohtule usutavaks selle, et OÜ Santome ei ole OÜ-le Aktiva Finants ÜK kohustuse katteks raha kandnud. ÜK kohustuse katteks raha tasumist kellegi poolt saab eeldada, kuivõrd juhul, kui OÜ Aktiva Finants ei oleks kelleltki mingeid summasid saanud, ei oleks ta hageja suhtes algatatud täitemenetlust lõpetanud, kuid kostja ei ole tõendanud, et vajaliku summa on tasunud kostja ja et seega on kostja 17.01.2008 laenulepingust tuleneva kohustuse täitnud ning tal on õigus nõuda laenulepingu tagatiseks antud hüpoteegi realiseerimist. Kostja ei ole menetluses esile toonud, et tal oli OÜ-ga Aktiva Finants mingi erikokkulepe või tegelikkuses tasus selle summa OÜ-le Aktiva Finants kostja eest keegi kolmas isik. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et sundtäitmine täiteasjas nr 022/2013/933 tuleb tunnistada lubamatuks põhjendusel, et laenuleping on rahatu,

s.t. hageja kohustust kostja ees ei ole olemas. Seega tuleb KK hagi OÜ Santome vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks rahuldada. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Hageja menetluskulud seisnevad hagiavalduselt tasutud riigilõivus 475 eurot ning lepingulise esindaja kuludes 528 eurot (käibemaksuga). Kohtutoimikust nähtub, et hageja on hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu 475 eurot. Seega on vastava kulu kandmine tõendatud. Kohus leidis, et tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga, mis tuleb hagejale hüvitada. Hageja lepingulise esindaja kulude suuruseks on 528 eurot (käibemaksuga). Hagejale on õigusabi osutatud 4h ulatuses tunnihinnaga 132 eurot (käibemaksuga). Õigusabi osutamiseks kulunud aeg ja selle käigus tehtud toimingud on järgmised: istungiks ettevalmistumine 3h ja istungil osalemine 1h. Kohus leidis, et kõik menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on märgitud ulatuses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega. Õigusabi tunnihind vastab asja keerukusele. Kokku luges kohus hageja lepingulise esindaja kulusid seoses kohtumenetlusega põhjendatuks mahus 4h, mis hageja lepingulise esindaja tunnihinda (132 eurot käibemaksuga) arvestades vastab 528 eurole. Hageja menetluskulud on kokku 1003 eurot (lepingulise esindaja kulu 528 eurot + riigilõiv 475 eurot). Otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud jätta vastustaja kanda. Maakohus asus ekslikult seisukohale, et praeguses tsiviilasjas on hagi esitatud teisel alusel kui tsiviilasjas nr 2-13-12472. Jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-13-12472 jäeti varasem hagi apellandi vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks rahuldamata. Kokkuvõtlikult tuvastas kohus tsiviilasjas nr 2-13-12472, et apellandil on õigus nõuet vastustaja (õiguseellase ÜK isikus) vastu sundtäita. Apellant leiab, et tsiviilasja nr 2-13-49087 eraldamine ei ole oluline ega asjakohane, sest tsiviilasja nr 2-13-12472 lahendades tegi kohus tervikuna otsuse täiteasja nr 022/2013/933 sundtäitmise lubatavuse küsimuses. Seega kõik sundtäitmise lubatavust puudutavad küsimused lahendati juba tsiviilasja nr 2-13-12472 menetluse raames. Riigikohus on selgitanud, et hagi alusena ei saa käsitada mitte igasugust nõudega seotud faktilist asjaolu, vaid üksnes asjaolu ja asjaolusid, mis võimaldavad nõude piisavat individualiseerimist nõudega seotud üksikute asjaolude taustal. Seega nõuab hagi aluse määratlemine teatavat üldistust ning eristamist üksikutest asjaoludest. Erinevate asjaolude paljusust arvestades viiks nende käsitamine üksikute hagi alustena olukorrani, kus igasugune hagi aluseks olevasse asjaolude kogumisse kuuluda võiv täiendav faktiväide looks võimaluse uue hagi esitamiseks, mille raames lahendaks kohus tegelikult ühte ja sama hagiasja (3-2-1-113-05).

Küsimus laenulepingu kehtivusest seoses võimaliku vastuoluga heade kommetega oli tsiviilasjas nr 2-13-12472 esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi üks asjaolu, mis kuulus hagi aluseks olevate asjaolude kogumisse. Uue kohtumenetlusega ei saa enam laenulepingu kehtivust ja sellega seotud kohustuste sundtäidetavust analüüsida, sest sama hagiasi on juba lahendatud. Kõik asjaolud, väited ja tõendid seoses laenulepingu võimaliku tühisusega, sh seoses võimaliku rahatusega, tuli esitada kohtule juba hagi läbivaatamisel tsiviilasjas nr 2-13-12472. Küsimus laenulepingu võimalikust rahatusest ei ole uus asjaolu, sest rahatuse küsimust arutati ka tsiviilasja nr 2-13-12472 menetlemisel. 19.03.2013 esitas ÜK tsiviilasja nr 2-13-12472 menetluses avalduse hagi eseme muutmiseks ja täiendatud hagiavalduse tervikteksti, mille p-s 2 seadis ÜK kahtluse alla kostja poolt OÜ-le Aktiva Finants ülekantud laenusumma. ÜK väitis, et on alust arvata, et Aktiva Finants oli õigustatud saama tunduvalt väiksema rahasumma. Seega on tsiviilasjas nr 2-13-12472 laenulepingu võimalikule rahatusele tuginetud ning seda küsimust käsitletud. Lisaks selgitas tsiviilasja nr 2-13-12472 menetluse käigus toimunud 18.06.2013 kohtuistungil apellant põhjalikult ka seda, et andis Aktiva Finantsile laenulepingu järgse summa üle sularahas ning apellandile ei jäänud dokumenti selle kohta, et ta raha tasus. Apellant selgitas, et raha üleandmine toimus Aktiva Finantsi kontoris ning selle kohta vormistati kassaorder, mida apellandil pole. Teisel kohtuistungil 08.10.2013 käsitlesid pooled ka laenulepingu võimaliku rahatuse küsimust ning apellant selgitas kohtule raha üleandmise asjaolusid. Eeltoodu tõttu ei ole praeguses menetluses esitatud hagiavalduses mitte ühtegi uut asjaolu. Juhuks kui ringkonnakohus ei lõpeta menetlust ülaltoodud põhjendustel, palub apellant tühistada maakohtu otsuse ja jätta hagi rahuldamata põhjusel, et laenuleping ei ole rahatu. Laenulepingu p-s 1.2. oligi selgelt fikseeritud, et Santome OÜ annab laenusumma vastustaja õiguseellase ÜK kasutusse selliselt, et tasub viimase kohustuse Aktiva Finants ees. Maakohus leidis, et ÜK kohustus Aktiva Finants ees on küll täidetud, kuid apellant ei ole tõendanud, et summa on tasutud apellandi poolt. Sellise järelduse tegemisel oleks maakohus pidanud põhjalikult analüüsima ja põhjendama seda, kuidas ÜK kohustus tegelikult täideti, ja miks ei kinnita apellandi tõendid, et kohustus täideti apellandi poolt. Apellant leiab, et kuna asjaolude ja tõendite pinnalt sai kohustuse tasuda üksnes apellant, siis ei saa olla kahtlust selles, et laenuleping ei olnud rahatu. Pärast laenulepingu sõlmimist tasus apellant lepingujärgse summa Aktiva Finants kassasse sularahas, millega kustutati hageja võlgnevus. Isegi kui laenulepingus lepiti esialgu kokku, et raha tasumine toimub ülekandega pangakontole, võis apellant VÕS § 91 lg 1 alusel rahalise kohustuse täita sularahas. Rahalise kohustuse võib täita ka muul viisil, kui see on poolte poolt kokku lepitud või kui seda kasutatakse tasumise kohas tavaliselt majandustegevuses. Apellant selgitas maakohtus, et Aktiva Finants konto ja raamatupidamine ei kajasta nimeliselt apellandi (s.t apellandinimega isiku) poolt vastusaja laenulepingujärgse makse tasumist. Apellant tasus Aktiva Finantsile mitte enda, vaid kolmanda isiku võla. Seega ei tõenda vastustaja esitatud kinnituskirjad seda, et apellant ei ole laenulepingujärgseid summasid ÜK võlgnevusena tasunud. Enne seda, kui apellant ÜK võlgnetava summa vastavalt lepingule tasus, nõudis Aktiva Finants ÜK-lt kohustuse täitmist kohtutäituri kaudu. Kuna pärast apellandi poolt Aktiva Finantsile raha tasumist ei olnud Aktiva Finantsil enam ÜK vastu nõuet, esitas Aktiva Finants kohtutäiturile avalduse täitemenetluse lõpetamiseks. Maakohus ei põhjendanud, miks ei kinnita see tõend

kogumis muude tõenditega, et tasumine toimus apellandi poolt. Seda enam, et puuduvad mistahes tõendid, mis vähemalt viitaks võimalusele, et ÜK võla võis tasuda keegi muu isik. KM oli Aktiva Finantsi juhatuse liige ajal, mil apellant laenulepingujärgse summa Aktiva Finantsile tasus. Vaidlusalune laenuleping sõlmiti 17.01.2008, s.o. ajal, mil Aktiva Finantsi juhatuse liige oli KM. ÜM sai Aktiva Finantsi juhatuse liikmes alles 25.02.2011. Seega, kuna KM juhatuse liikmena oli tollaste sündmuste tunnistajaks, saavad tema kinnitused olla asjakohaseks tõendiks. KM selgitas, et Aktiva Finantsil ÜK vastu olnud nõue, mis omandati 07.03.2007, tasuti mõni aeg pärast selle omandamist ning sellega tegeles Aktiva Finantsi teine tolleaegne juhatuse liige RP. Kinnituskirjas KM põhjendas, et tema käsutuses on ka tema juhatuse liikmena tegutsemise ajast eksisteeriv Aktiva Finantsi nõuete töötabel, mis vaidlusaluse võla tasumist kinnitab. KM on näinud ka Aktiva Finantsi tänase juhatuse liikme ÜM 03.11.2014 allkirjastatud kinnitust, milles viimane märgib, et ÜK võlgnevuse katteks kostja poolt summasid tasutud ei ole, kuid selline kinnitus ei ole õige ning on ilmselt kantud ÜM isiklikust vastumeelsusest apellandi ainuosaniku ja juhatuse liikme RP suhtes. Apellandi hinnangul on eeltoodust tingitud ka Aktiva Finantsi poolt saadetud kinnituste sõnastuse omapära. Kinnituse sõnastus on küsitud vastustaja poolt formuleerituna ja vastustajale sobivana. Aktiva Finantsi poolne kinnitus on olnud sihilik ja pahatahtlik. 04.06.2009 saatis KM ÜK-le teatise, et nõue on loovutatud ja ÜK võlgnevus Aktiva Finantsile tasutud. Seega oli KM seotud võlgnevuse likvideerimisega Aktiva Finantsi ees, mistõttu võib eeldada ka tema kinnituskirja asjakohasust. Asjaolude pinnalt ei saa olla kahtlust, et võlgnevuse tasus apellant. Eluliselt usutav ei ole, et Aktiva Finantsil oli endiselt vastustaja vastu nõue ning laenuleping on rahatu. Lisaks eeltoodule tõendab, et apellant on summa Aktiva Finantsile tasunud, asjaolu, et alates 2008.a. ei ole Aktiva Finants hageja vastu mitte ühtegi nõuet esitanud ega võlgnevuse tasumist nõudnud. Lisaks on ÜK laenulepingujärgset võlgnevust deklaratiivse võlatunnistusega ning võla osalise tasumisega tunnistanud. Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärk on muuhulgas välistada võlgniku võimalikud vastuväited olemasoleva kohustuse suhtes. Laenulepingu lisaga 2 kinnitas ÜK olemasolevat kohustust apellandi ees. Vastustaja seisukoht Vastustaja palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja asjas on võimalik teha uus otsus hagi rahuldamata jätmiseks. Kostja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. TMS § 221 lg. 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Sama paragrahvi lg. 11 järgi muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis käesoleva seadustiku §-is 2 lg. 1 punktides 18-191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele.

Hagiavalduses tugines hageja nii sellele, et kostja ei ole laenulepingujärgset endale võetud 300 141,21 kr. (19 199,14 eurot) raha tasumise kohustust OÜ-le Activa Finats täitnud, mistõttu tal puudub kohustus laen tagastada, aga kohtutäiturile kostja poolt tasutud 32 095,79 kr. (2051,29 eurot) on hageja tasunud enne kostja poolt laenulepingu ülesütlemist tehtud laenumaksetega. Samas tugines hageja ka sellele, et laenuleping on tühine vastuolu tõttu heade kommetega, kuna sõlmiti tema jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja tema sundolukorda ära kasutades. Sellel alusel esitatud sundtäitmise lubatatuks tunnistamise nõude osas on olema jõustunud kohtuotsus, millega sellel alusel esitatud nõue sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks jäeti rahuldamata. Selle, alternatiivse nõude aluse järgi ei ole maakohus hagi lahendanud. Kuigi see võib olla diskuteeritav tulenevalt sellest, et sundtäimise lubamatuks tunnistamise nõue on oma olemuselt kohustuse puudumise tuvastamise nõue, ei nõustu ringkonnakohus apellandiga selles, et võlgnik võib sundtäitmise kehtetuks tunnistamist nõuda vaid üks kord, ning et ta ei või sundtäitmise lubamatuks tunnistamist nõuda teistel asjaoludel, mis erinevad asjaoludest, millele ta tugines eelnevas vaidluses, millises jäeti sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub siinkohal maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus sundtäimine lubamatuks tunnistamiseks nn. laenulepingu rahatuse põhjendusel on ebaõige. Poolte esiletoodud asjaolud ja tõendid võimaldavad teha uue otsuse hagi rahuldamata jätmiseks. Ringkonnakohus märgib, et laenuleping on konsensuaalne leping ja termin „laenulepingu rahatus“ oli õiguslikult asjakohane enne võlaõigusseadust kehtinud TsK sätete järgi, mille kohasel laenuleping oli reaalne leping, milline loeti sõlmituks laenu üleandmise hetkest. Poolte esiletoodu põhjal oli hageja õiguseellase ÜK vastu sundtäitmisel OÜ-le Activa Finants kuuluv nõue 300 141,21 kr. ulatuses ja kohtutäituri tasu nõue 32 095,79 kr. ulatuses. Vältimaks nõude tagatiseks olevale korteriomandile seatud hüpoteegi realiseerimist, s.o. sundmüüki, sõlmisid pooled 17.91.2008 laenulepingu vormis kokkuleppe, mille kohaselt kostja kohustus hageja eest nimetatud nõude tasuma ja hageja kohustus 332 237 kr. võlgnema kostjale laenuna, tasudes selle kostjale osamaksetena koos kokkulepitud intressidega. Maakohus tuvastas, et ÜK kohtuotsusega kinnitatud kohustus kunagise sissenõudja OÜ Activa Finantsi ees täideti; samuti ei ole vaidluse all see, et kostja tasus kohtutäituri tasu. Seda, et kohustus täideti, kinnitab asjaolu, et täitemenetlus lõpetati sissenõudja avalduse alusel kohtutäituri 01.10.2008 otsusega (toimiku I kd., lk. 103), samuti OÜ Activa Finants 04.06.2009 kiri ÜK-le, milles OÜ Activa Finants teatab, et võlgnevus on tasutud ja (sissenõudmise) menetlus lõpetatud (I kd., lk 179). Seega pooltevahelises laenulepingus kostjale antud käsund ÜK võlgnevuse (kokku 332 237 kr.) kustutamiseks oli täidetud, ning hageja õiguse puudumiste suhtes keelduda omapoolsete laenulepingust tulenevate (täpsemalt laenulepingu ülesütlemise järgsete) kohustuste täitmisest ei oma tähtsust see, et kostja ei teostanud OÜ-le Activa Finants ettenähtud raha üleandmist ülekandega ega suuda esitada tõendit sama summa üleandmise kohta sularahas. Hageja ei ole esitanud tõendeid ega ka väitnud, et nõuded ÜK vastu kustutas keegi kolmas isik või et need nõuded on endiselt olemas. Seega tuleb hageja sundtäimise lubamatuks tunnistamise nõue, mis põhineb laenu mittesaamisel, jätta kui alusetu rahuldamata. Seetõttu pea kolleegium vajalikuks anda

laenulepingu konsensuaalsusest tulenevat hinnangut laenusaaja kohustuste täitmisest keeldumise õiguse ajutisusele ja sellele, millised on kohased ja võimalikud õiguskaitsevahendid laenuandja kohustuste rikkumise korral pärast laenuandja poolt laenulepingu ülesütlemist. Seoses otsuse tühistamisega ja hagi rahuldamata jätmise ning apellatsioonkaebuse rahuldamisega jätab ringkonnakohus poolte menetluskulud mõlemas kohtuastmes KK kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

Ulvi Loonurm

Tiit Kollom

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.