2-15-11987/27 - Muud - CMR - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 12.08.2015 esitas XXXXOÜ Harju Maakohtule hagi XXXXOÜ vastu põhivõla 3943,80 euro, viivise 1548,32 euro, kahjuhüvitise 473,26 euro ja alates 13.08.2015 viivise väljamõistmiseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud suuruses (0,022 % päevas) iga viivitatud päeva eest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Hagi kohaselt sõlmisid 14.08.2013 pooled veolepingu nr 14/08-2013, mille objektiks oli hageja poolt kostjale veoteenuse osutamine ja korraldamine vastavalt lepingus ettenähtud tingimustele ja hinnapakkumistes fikseeritud korrale ja tariifidele. Kostja kohustus tasuma talle esitatud arved veoteenuste eest. Hageja osutas kostjale veoteenust alljärgnevatel marsruutidel: - Saksamaa – Tallinn, laadimine 28.11.2014. Veo eest esitati arve 420087 summas 190,80 eurot; - Prantsusmaa – Tallinn, laadimine 03.12.2014. Veo eest esitati arve 420514 summas 576 eurot; - Georgia – Tallinn, laadimine 18.11.2014. Veo eest esitati arve 500001 summas 1735 eurot; - Argentiina – Tallinn, laadimine 04.12.2014. Veo eest esitati arve 500507 summas 1442 eurot. Kostja ei ole eelmärgitud arveid tasunud. Hagejal on õigus nõuda viivist lepingu puntki 3.1.3. alusel määras 0,2% päevas. Kostja on viivitanud arve nr 420087 tasumisega 24.12.2014 kuni 12.08.2015 (231 päeva) ja viivis on 88,15 eurot; arve nr 420514 tasumisega on kostja viivitanud 31.12.2014 kuni 12.08.2015 (224 päeva) ja viivis on 258,05 eurot; arve nr 500001 tasumisega on kostja viivtanud 28.01.2015 kuni 12.08.2015 (196 päeva) ja viivis on 680,12 eurot ning arve nr 500507 tasumisega on kostja viivtanud 12.02.2015 kuni 12.08.2015 (181 päeva) ja viivis on 522 eurot. Kokku on kostja viivisevõlg 1548,32 eurot. Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist alates 13.08.2015 edasiulatuvalt tasumata põhivõlalt 3943,80 seadusjärgses määras. Seoses kostja poolt lepinguliste kohustuste rikkumisega pöördus hageja võlgnevuse sissenõudmiseks OK Incure OÜ poole, millega seoses tekkis hagejal kahju summas 473,26 eurot, mis seisneb OK Incure OÜ makstud teenustasus. Kahju seisnes kohtuvälises menetluses (telefonikõned, kirjad, e-kirjad, krediidiinfo raportid). Kostja vastuväited Kostja leiab, et hageja ei ole täitnud veolepingust, seadusest ja heast tavast tulenevaid kohustusi, mistõttu on kostjal alus arveid õigeaegselt mitte tasuda. Hea tava kohaselt peetakse transpordi- ja ekspedeerimisvallas taunimisväärseks nn. klientide üle löömist, kus üks võtab kohustuse täitmisel dokumentatsioonilt kliendi elik kauba omaniku andmed, asudes ise seejärel otse suhteid looma. Hageja kopeeris kaubaomanike aadresse neile otsesuhete pakkumise eesmärgil. Kostja tunnistab, et arve nr 420087 on tasumata, kuna kostjalt nõuti tõendamata seisuaegade eest arveid. Selline vastuväide on tehtud suuliselt telefoni teel.

Arve nr 420514 raames lõhkus hageja veo käigus aktsiisikauba ning keeldus tekitatud kahju mõistlikust hüvitamisest. Kostja poolt pakutud kompromissi, tasuda kahju 50/50 põhimõttel, hageja aktsepteeris, kuid pole oma osa kahjutasust tänase päevani hüvitanud. Arve nr 500001 raames kasutas hageja vääriti konfidentsiaalset infot, mille tulemusena tekkis kahju kolmandatele isikutele. Lisaks hilines XXXX nimetatud saadetise tähtaegsel tarnimisel enam kui kahe kalendrinädala võrra. Sellest johtuvalt tekitas hageja kahju kostjale ja kolmandatele isikutele. Arve nr 500507 raames hilines hageja veotellimuses kokkulepitud tarnetähtajast ligi kuu aega. Tegemist oli jõulukampaania kaubaga, mille realiseerimine kampaaniavälisel müügiperioodil on küsitav. Sellest tulenevalt tekitas hageja kahju kostjale ja kolmandatele isikutele. Hageja rikkus arvete nr 500001 ja 500507 raames VÕS § 102, jättes lepingu raames kohustuse täitmise takistuse ilmnemisel sellest viivitamatult teatamata, tekitades sellega kahju kostjale ja kolmandatele isikutele. Hageja rikkus arvete nr 500001 ja 500507 raames VÕS § 100 tähenduses. Hageja rikkus arve nr 420514 raames CMR konventsioonis sätestatud artiklit 19, samas näidates ühes teises lepingusuhtes üles CMR art. 19 äraspidist käsitlemist. Hageja kahjunõue on alusetu. Hageja esindaja on kostjale helistanud 1 kord juulis 2015 ja saatnud 1 või 2 kirja. 29.03.2016 istungil kinnitas kostja, et ei soovi tasaarvestust teha. Maakohtu otsuse põhjendused Esmalt märgib kohus, et kostja poolt esile toodud vastuväited on menetluses olnud ebaselged ja kohus on andnud kostjale korduvalt võimaluse esitada konkreetsed põhjendused ja vastuväited, mh on kohus selgitanud tasaarvestamise esitamise õigust. Nii on kohus 05.02.2016 määruses (lk 166) selgitanud kostjale, et kohus ei saa ise tõenditest kostja vastuväiteid tuvastada, vaid kostjal tuleb need esile tuua. Kostjal tuleb vastuses esitada selged vastuväited. Küsimuste esitamisest ei saa kohus järeldada kostja vastuväiteid, kostjal tuleb need selgelt ise välja tuua. Kostjal tuli selgitada kahju tekkimise asjaolusid ja need välja tuua, samuti selgitada, kas kostja soovis või soovib enda kahju nõude tasaarvestada hageja lepingust tuleneva nõudega. 29.02.2016 määruses (lk 172) selgitas kohus, et kui kostja soovib tunnistajat üle kuulata, tuleb selleks esitada kohtule kirjalik põhjendatud taotlus ja selgelt välja tuua, milliseid asjaolusid, mida kostja on välja toonud, teab tunnistaja kinnitada. Kohus selgitas, et tunnistaja ütlustest ei saa tuleneda uusi väiteid. Kõik vastuväited peavad olema märgitud kirjalikus vastuses. Tunnistaja saab vastuväiteid kinnitada. Kohus hoiatas, et peale 11.03.2016 esitatud vastuväited ja tõendid jätab kohus arvestamata ning tõendid tagastab. 29.03.2016 istungil kinnitas kostja, et ei soovi teha tasaarvestust. Kohus selgitas kostjale, et kui kostja tasaarvestust ei soovi teha, on tal õigus esitada eraldiseisev hagi. Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastusega ning poolte poolt menetluse käigus esitatud tõenditega ja kuulanud pooled ära, rahuldab hagi osaliselt. Hageja on esitanud nõude teostatud vedude eest tasumata arvete ja sellelt arvestatud viivise ning kahjuhüvitise kostjalt väljamõistmiseks. Maakohus tuvastas asja lahendamiseks järgmised olulised asjaolud:

• Pooled sõlmisid 14.08.2013 veolepingu nr 14/08-2013, mille objektiks oli hageja poolt kostjale veoteenuse osutamine ja korraldamine vastavalt lepingus ettenähtud tingimustele ja hinnapakkumistes fikseeritud korrale ja tariifidele. Leping on (digi)allkirjastatud mõlema poole poolt (I kd lk 6-8); • Hageja osutas kostja 24.11.2014 tellimuse (I kd lk 12, 13) alusel veoteenust marsruudil Saksamaa – Tallinn, laadimine 28.11.2014. Veo eest esitati arve 420087 summas 190,80 eurot (I kd lk 11). Kostja on kauba kätte saanud 08.12.2014 (I kd lk 14). Kostja ei vaidlusta, et arve on tasumata (29.03.2016 kohtuistungi protokoll lk 3); • Hageja osutas kostjale suulise tellimuse alusel veoteenust marsruudil Prantsusmaa – Tallinn, laadimine 03.12.2014. Veo kohta on CMR (I kd lk 16). Kostja on kauba kätte saanud, mida kinnitab allkiri CMR-il. Veo eest esitati arve 420514 summas 576 eurot (I kd lk 15). Kostja ei vaidlusta, et arve on tasumata (29.03.2016 kohtuistungi protokoll lk 3); • Hageja osutas kostjale veoteenust 13.10.2014 tellimuse alusel (I kd lk 19-26) marsruudil Georgia – Tallinn, laadimine 18.11.2014. Veo eest esitati arve 500001 summas 1735 eurot, millest 130 eurot + km on veo eest Eestis (I kd lk 17-18). Kostja vastuväitel vedu hilines 21 päeva, mistõttu ei pea kostja arvet tasuma (protokoll lk 4); • Hageja osutas kostjale veoteenust Argentiina – Tallinn, laadimine 04.12.2014. Veo eest esitati arve 500507 summas 1442 eurot, millest 140 eurot + km on veo eest Eestis (I kd lk 27-28). Kostja ei vaidlusta, et arve on tasumata. CMR art 1 lg 1 järgi kohaldatakse selle konventsiooni sätteid, kui on täidetud kolm tingimust: lepingus näidatud kaupade vastuvõtmise koht ja üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides, vähemalt üks neist riikidest, kus toimub kaupade vastuvõtmine või üleandmine, on ühinenud CMR-iga ja kaupade transpordi eest makstakse tasu. Vedaja tasunõuet saatja (veose tellija) vastu CMR otseselt ei reguleeri, kuid see tuleneb CMR-i üldisest mõttest. CMR art 13 lg 2 alusel saab vedaja nõuda saajalt kaupade üleandmisel veokirjas (saatedokumendis) märgitud maksete tasumist. Riigikohus on 25.02.2009 lahendi nr 3-2-1-3-09 punktis 12 leidnud, et CMR ei reguleeri kõiki veolepingut puudutavaid küsimusi ja osas, mida CMR ei reguleeri, tuleb veolepingule kohaldada siseriiklikku õigust. Võlaõigusseaduse järgi on saatjal kohustus maksta vedajale veotasu VÕS § 774 lg 1 teise lause ja § 787 lg 1 esimese lause järgi. Maakohus tuvastas, et hageja osutas kostjale osaliselt rahvusvahelist veoteenust ja osaliselt siseriiklikku veoteenust. Kostjal on tasumata hagejale veo eest Saksamaalt Tallinnasse esitatud arve 420087 summas 190,80 eurot. Kostja ei vaidlusta, et arve on tasumata. Kostja vastuväitel on arve tasumata, kuna kostjalt nõuti tõendamata seisuaegade eest arveid. Selline vastuväide on kostja sõnul tehtud suuliselt telefoni teel. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja ei ole vastavat asjaolu tõendanud. Kohus selgitas 29.02.2016 määruses, et kui kostja soovib seda asjaolu tõendada tunnistaja ütlustega, tuleb selleks esitada kohtule kirjalik põhjendatud taotlus ja selgelt välja tuua, milliseid asjaolusid, mida kostja on välja toonud, teab tunnistaja kinnitada. Kostja ei ole seda teinud. Ka ei ole kostja välja toonud ja kohus ei tuvastanud, millises ulatuses kostjale kõnesoleva veoga kahju on tekitatud. Kostja ei ole selles osas vastuhagi esitanud, samuti ei ole kostja esitanud tasaarvestuse vastuväidet. Kostja on selgesõnaliselt teada andnud, et ta tasaarvestust teha ei soovi. Kuna vedu on toimunud, tuleb kostjal tasuda arve summas 190,80 eurot.

Kostjal on tasumata hagejale veo eest Prantsusmaalt Tallinnasse esitatud arve 420514 summas 576 eurot. Kostja ei vaidlusta, et arve on tasumata. Kostja vastuväitel lõhkus hageja selle veo käigus aktsiisikauba ning keeldus tekitatud kahju mõistlikust hüvitamisest. XXXXAS esitas kostjale arve lõhutud kauba eest (I kd lk 91). Kostja poolt hagejale pakutud kompromissi, tasuda kahju 50/50 põhimõttel, hageja aktsepteeris (I kd lk 94). Kostja esitas arve nr 149 (I kd lk 93) hagejale tasumiseks, kuid hageja pole seda tasunud. Hageja ei vaidlusta, et arve on tasumata (29.03.2016 istungi protokoll lk 6). Kohus selgitas kostjale tasaarvestamise õigust, kuid kostja teatas, et ei soovi teha tasaarvestust. Kohus leiab, et kuna vedu on toimunud, tuleb kostjal tasuda veo eest esitatud arve summas 576 eurot. Kostjal on tasumata hagejale veo eest marsruudil Georgia – Tallinn esitatud arve 500001 summas 1735 eurot, millest 130 eurot + km on veo eest Eestis. Kostja vastuväitel vedu hilines 21 päeva, mistõttu ei pea kostja arvet tasuma (protokoll lk 4). Kostja vastuväitel oli hagejale teada, et XXXXAS soovis kaupa hiljemalt detsembri alguseks (I kd lk 120). Hageja kinnitas, et kaup saabub 17.12.2014 (I kd lk 116), kuid saabus 06.01.2015 (I kd lk 141). Kostja on enda sõnul saanud kahju, sest tegemist oli jõulukampaania kaubaga, mille müük peale jõule on küsitav. Kahju on tekkinus ka kolmandatele isikutele. Kahjunõuet kostja esitanud ei ole, aga kahju on summas, mis oli veotasu. Kohus selgitas kostjale, et tal on õigus esitada tassaarvestusavaldus, kui ta leiab, et talle on tekkinud kahju. Kostja ei ole menetluses esitanud vastuhagi ega tasaarvestuse vastuväidet. Kohus leiab, et kuna vedu on toimunud, tuleb kostjal tasuda veo eest esitatud arve summas 1735 eurot, millest 130 eurot + km on veo eest Eestis. Kostjal on hagejale tasumata veo eest marsruudil Argentiina - Tallinn esitatud arve 500507 summas 1442 eurot, millest 140 eurot + km on veo eest Eestis. Kostja vastuväitel on arve suuliselt kokkulepitust suuremas summas. Hageja rikkus konfidentsiaalsuskohustust ja jättis merevedajale teavitamata, et kliendid ei tohi teineteisest midagi teada. Selle tõttu taganes hankija tellimusest ja kostja sai kahju. Lisaks jäi osa konteinerist tühjaks, aga arve esitati terve konteineri eest. Ka hilines vedu kokkulepitust enam kui nädal. Kaup pidi kohal olema 11.01.2015, kuid jõudis 19.01.2015. Kostja möönis vedude hilinemist, kuid märkis, et kostja ei ole kunagi hilinemise tõttu nõudnud arve tühistamist (29.03.2016 protokoll lk 8). Kostja ei ole menetluses esitanud vastuhagi ega tasaarvestuse vastuväidet. Ka ei ole kostja esitanud tõendeid selle kohta, et arve on esitatud kokkulepitust suuremas summas. Kohus leiab, et kuna vedu on toimunud, tuleb kostjal tasuda veo eest esitatud arve summas 1442 eurot, millest 140 eurot + km on veo eest Eestis. Kohus märgib, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kuna kostja ei ole esitanud menetluses vastuhagi ega tasaarvestuse vastuväidet, ei saa kohus hageja nõuet jätta rahuldamata või rahuldada väiksemas summas isegi, kui kostja vastuväited võiksid olla sisuliselt põhjendatud. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostjal on veotasu maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud, jättes veotasu summas 3943,80 eurot tasumata. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Kostja ei esitanud hagile tasaarvestuse vastuväidet ega vastuhagi, mistõttu tuleb kostjalt hagejale välja mõista veotasu 3943,80 eurot. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-165-12 kohaselt ei näe CMR vedajale ette viivisenõuet veotasu maksmisega viivitamise korral. Samas CMR selliseid nõudeid ka ei välista, mistõttu saab neile kohaldada veolepingule kohalduvat siseriiklikku õigust. Veotasu maksmisega viivitamisel on hageja õigus nõuda kostjalt viivist veolepingu puntki 3.1.3. alusel määras 0,2% päevas.

Hageja arvestusel on kostja viivitanud arve nr 420087 tasumisega 24.12.2014 kuni 12.08.2015 (231 päeva) ja viivis on 88,15 eurot; arve nr 420514 tasumisega on kostja viivitanud 31.12.2014 kuni 12.08.2015 (224 päeva) ja viivis on 258,05 eurot; arve nr 500001 tasumisega on kostja viivtanud 28.01.2015 kuni 12.08.2015 (196 päeva) ja viivis on 680,12 eurot ning arve nr 500507 tasumisega on kostja viivtanud 12.02.2015 kuni 12.08.2015 (181 päeva) ja viivis on 522 eurot. Kokku on kostja viivisevõlg 1548,32 eurot. Kostja hageja viivisenõudele ja arvestusele vastuväiteid ei esitanud. Seega tuleb kostjalt hagejale välja mõista viivis 1548,32 eurot. Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist TsMS § 367 alusel. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta võlaõiguslike lepingute alusel viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue. Toodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hagejale välja alates 13.08.2015 viivise põhinõudelt (3943,80 eurolt) VÕS § 113 lõike 1 lauses 2 sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 2395,48 eurot (3943,80 eurot põhinõude summa – 1548,32 väljamõistetud viivis). Kohus jätab hagi rahuldamata osaliselt osas, milles hageja nõuab kostjalt kahju summas 473,26 eurot. Hageja pöördus võla sissenõudmiseks OK Incure OÜ poole ja tasus teenustasuna 473,26 eurot, mis on hageja kahju (I kd lk 31). Asjas ei ole tõendatud, et selle teenuse eest saadeti kostjale 2 kirja ja esindaja vestles kostjaga 5-6 korda telefonis ja võeti raportid krediidiinfost. Kostja vastuväitel helistas hageja esindaja 1 korra juulis 2015. Kirju on kostja sõnul saadetud 1 või 2. Isegi kui hageja poolt osutati märgitud teenuseid, on tasu nende eest maakohtu hinnangul ebamõistlikult suur. Ka ei nähtu, et kostjale oleks kahju tekkimine olnud ettenähtav, st et kostjat oleks hoiatatud, kui kostja võlga ei tasu, pöördub hageja inkasso poole ja kannab sellega seotud kulusid. Maakohtu hinnangul tuleb kostjal kahjuna hüvitada 40 eurot, mis võiks endas hõlmata nii kirjade saatmise, telefonikulu ja kulu tööjõule. Kahjuhüvitise väljamõistmist ei saa põhjendada ainuüksi väitega, et esindatav on need kulud tasunud. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hageja nõude 88% ulatuses, siis on põhjendatud jätta menetluskulud 88% ulatuses kostja ja 12% ulatuses hageja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi. Hageja menetluskuluks on taotluse kohaselt hagilt tasutud riigilõiv 450 eurot ja kulud õigusabile 950 eurot (I kd lk 189-190). Riigilõiv on TsMS § 138 lg 1 ja 2 ning TsMS § 139 lg 1 ja 2 järgi menetluskulu, mis tuleb kostja poolt hüvitada. Tsiviilkohtumenetluses mõistetakse lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb kohtul hinnata nii esindamisele

kulunud aja kui ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (Riigikohtu määrus asjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Seega esindaja kulude põhjendatuse ja vajaliku ulatuse hindamisel tuleb eelkõige arvestada sellega, milliseid vajalikke menetlustoiminguid pidi esindaja antud kohtuvaidlusega seoses tegema ja kui palju pidi esindaja töötama selleks, et menetlusosalise huvid saaksid kohtus kaitstud. Taotluse kohaselt on hageja esindaja kulutanud õigusabi osutamisele 8 tundi ja 30 minutit, mis on osaliselt ülemäärane. Hageja esindaja toimingud, mis puudutavad hagi koostamist, on põhjendatud 2 tunni ja 30 minuti ulatuses. Hageja märgitud 21.10.2015 toiminguid ei pea kostja hüvitama, sest hageja ei ole tegelikult esitanud kostja vastusele oma seisukohta. 13.01.2016 ja 29.03.2016 istungite aeg nähtub protokollist ja see kulu tuleb kostjal hüvitada. Seega on maakohu hinnangul osutatud hagejale põhjendatud ja vajalikku õigusabi 6 tundi. Riigikohus on selgitanud, et menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb TsMS § 175 lg 1 alusel lisaks esindamisele kulunud ajale hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-115-14 (p 14) asunud seisukohale, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi. Hageja esindaja on oma tööühiku hinnaks märkinud 104 eurot tund käibemaksuta ja kohtuistungil osalemise tasuna 120 eurot tund käibemaksuta. Hageja esindaja tunnihind 104 eurot ja 120 eurot ei ole vaidluse kestust, tõendite mahtu ja esindaja kvalifitseeritust arvestades (tegemist pole kõrgelt kvalifitseeritud õigusteenuse osutajaga s.t advokaadiga), mõistlik ja põhjendatud. Maakohus leiab, et põhjendatud tunnitasuks võib pidada 90 eurot käibemaksuta ja seega on hageja põhjendatud kulud õigusabile 540 eurot. Kokku on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 990 eurot ning kostjal tuleb sellest hüvitada 88%, mis teeb 871,20 eurot. Hageja on taotlenud TsMS § 177 lg 2 alusel kohustada kostjat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse.