Ele Liiv (eesistuja), Krista Kirspuu, Indrek Soots
Otsuse tegemise aeg ja koht
07.04.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-22121
Tsiviilasi
LV hagi IŽ ja VŽ vastu tunnistada lubamatuks täiteasjade nr 022/2009/4891 ja nr 022/2009/4892 sundtäitmine
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16.10.2015 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
12 000 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
IŽ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: LV (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Julia Vaganova Kostja I: IŽ (isikukood XXXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Ilja Santašev Kostja II: VŽ (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Muuta Harju Maakohtu 16.10.2015 otsust menetluskulude jaotuse osas ja väljamõistetud menetluskulude osas (maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 3, 4 ja 8). Muus osas jätta otsuse resolutsioon muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu põhjendustega.
3.1.Rahuldada LV hagi IŽ ja VŽ vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.
3.2.Tunnistada lubamatuks täiteasjade nr. 022/2009/4891 ja nr. 022/2009/4892 sundtäitmine.
3.3.Jätta menetluskulud 80 % ulatuses kaaskostja IŽ ja 20 % ulatuses kaaskostja VŽ kanda.
4.Välja mõista IŽ-lt 2805,06 eurot ja VŽ-lt 701,27 eurot menetluskuluna LV kasuks. 1(11)
5.Jätta LV avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks 433,34 euro osas rahuldamata.
6.Välja mõista IŽ-lt Eesti Vabariigi kasuks menetluskulu summas 1 248 eurot.
7.Kostjal IŽ-l on kohustus tasuda Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud menetluskulu summas 1 248 eurot ühe aasta jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kohtuotsusele lisatud pangarekvisiitidele.
8.Välja mõista IŽ-lt viivis menetluskulult (1 248 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 järgi alates menetluskulu maksmise kohustuse täitmisega viivitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni.
9.Apellatsiooniastmes jäävad menetlusosaliste menetluskulud kaasapellandi IŽ kanda.
10.Mõista IŽ-lt välja LV kasuks hüvitis apellatsioonimenetluse kulude katteks summas 700 eurot.
11.Välja mõista IŽ-lt apellatsioonimenetluse riigilõiv 600 (kuussada) eurot riigituludesse. Selgitada apellandile, et kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg-d 5 ja 9). Makseinfo lisatakse otsusele. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.LV (hageja) esitas 13.06.2014 Harju Maakohtule hagi IŽ ja VŽ (kostjad) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 022/2009/4891 ja nr 022/2009/4892. Hagiavalduse kohaselt sai hageja 14.07.2009 kohtutäiturilt täitmisteate selle kohta, et sissenõudja VŽ (isikukood XXXXXXXXXXX) 05.07.2009 avalduse alusel algatati täitemenetlus nr 022/2009/4892, mille aluseks oli 08.06.2009 notariaalne dokument nr 1554. Samal kuupäeval sai hageja teise täitmisteate selle kohta, et sissenõudja IŽ 05.07.2009 avalduse alusel oli algatatud täitemenetlus nr 022/2009/4891, mille aluseks oli 08.06.2009 notariaalne dokument nr 1553. 12.02.2009 volitas hageja VŽ esindama teda kõikide isikute ja asutuste ees kõikides tehingutes ja toimingutes ning kõikidel tingimustel vastavalt volitatava äranägemisele, sealhulgas volitas teda tehinguid tegema volitaja endaga. Hageja esitas OG-le puhtaid lehti enda allkirjadega dokumentide kiireks koostamiseks. Hiljem selgus, et OG nimelist isikut ei ole olemas. VŽ sõlmis 15.02.2009, 25.02.2009, 15.04.2009 ja 08.06.2009 hageja nimel lepingud. Kriminaalmenetluse käigus tuvastati, et hageja ei ole eelpool nimetatud suulisi ega kirjalikke kokkuleppeid, laenulepinguid ega muid dokumente sõlminud. Nimetatud lepingud vormistas ja allkirjastas volikirja alusel omakasu eesmärgil VŽ, kasutades hageja poolt allkirjastatud paberlehti. Täitemenetluste nr 022/2009/4891 ja 022/2009/4892 aluseks olevad dokumendid on võltsitud, mistõttu ei ole kostjatel õigus raha saada. 2(11)
VŽ suri XX.XX.XXXX ja kostjad said pärimisõiguse alusel tema asemel sissenõudjateks täitemenetluses nr 022/2009/4892. Kostjate vastuväited
2.Kostjad hagi ei tunnistanud. VŽ ja hageja olid elukaaslased ja nende vahel olid usalduslikud suhted aastast 2004. VŽ ja kostja I jagasid ühisvara, mille järel jäid ostja I ainuomandisse korterid, asukohaga XXX, Tallinn ja XXX, Tallinn. 01.04.2008 pantis kostja I AS-i Sampo Panga kasuks hageja ja Elustiil Service OÜ võetud enam kui 900 000 krooni suuruse laenu tagatiseks enda XXX, Tallinn asuva korteri. 2009 mais tõi VŽ kokkuleppe projekti, milles olid loetletud 15.05.2009 seisuga hageja võlad koos intressidega ning 08.06.2009 allkirjastas kostja I kokkuleppe, mis andis talle võimaluse nõuda hagejalt sundtäitmise korras sisse 1 152 000 krooni suurust võlgnevust. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest ei nähtu, et notariaalsed kokkulepped ei vasta seadusega ettenähtud vormile või on võltsitud. Hageja andis VŽ-le volikirjaga õiguse piiramatult tegutseda hageja nimel. Võimalikud nõuded, mis võivad olla seotud mõnede tehingute tühistamisega, on aegunud ja hageja nõuded selles osas oleksid selgelt perspektiivitud. Kostja I palub TsÜS § 142 ja § 143 alusel kohaldada aegumist. Hagejal olid pidevalt raskused oma kohustuste täitmisega ja 23.11.2009 öeldi laenuleping nr KL-010408EL võlgnevuse tõttu üles. Tagatiseks olev korteriomand realiseeriti 05.08.2010 võlgnevuse katteks. Kostja I oli tasunud Toyota Land Cruiser (reg.nr XXXXXX) eest Elustiil Service OÜ asemel sissemaksu ja teisi makseid (kindlustus jne). Kuna peale liisingulepingu lõpetamist oli OÜ-l Elustiil Service liisinguandja ees võlg, siis olles antud auto käendajaks, on kostja I sunnitud kohtumääruse alusel siiani tasuma OÜ Elustill Service võlgnevust AS SEB Liisingu ees. Maakohtu otsus
4.Maakohus rahuldas 16.10.2015 otsusega hagi, tunnistades lubamatuks täiteasjade nr 022/2009/4891 ja nr 022/2009/4892 sundtäitmine. Politsei- ja Piirivalveameti 21.11.2013 prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kohaselt tuvastati menetluse käigus 15.02.2009, 25.02.2009, 15.04.2009 kokkulepete ja laenulepingu võltsimise fakt. Kriminaalmenetluse raames ekspertiise ei teostatud. Maakohtus jäid ekspertiisid teostamata, kuna kohtule ei esitatud originaaldokumente. Hageja kohtuistungil vande all antud seletused ei olnud osaliselt kooskõlas kostja varasemalt kriminaalasja eeluurimise käigus antud ütlustega, milliste kohaselt kinnitas kostja I tunnistajana, et ta ei ole hagejaga kunagi isiklikult vaidlustatud rahalisi küsimusi arutanud. Seega sai sellest teha järelduse, et antud juhul sõlmiti laenulepingud ja kokkulepped hageja teadmata ning temaga eelnevalt läbirääkimata. Esineb sundtäitmise lubamatuks tunnistamise materiaalõiguslik alus. Hageja tühistas VŽ-ile antud volikirja koheselt peale täitmisteadete kättesaamist ja pöördus avaldusega politsei poole võltsimise ja kelmuse tunnustel kriminaaluurimise läbiviimiseks. Lisaks sai hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga esitada kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele.
3(11)
Kohus leidis, et antud juhul ei tulene kohtule esitatud tsiviilasja materjalidest ja poolte vande all antud seletustest, et hagejal oli olnud tahe sõlmida 15.04.2009 ja 25.02.2009 kokkuleppeid ning 15.02.2009 laenulepingut. Vaidlusalused lepingud on tühised TsÜS § 86 lg 1 alusel, kuna tehingud on vastuolus heade kommetega. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kohus saab tuvastada tehingu tühisuse, sh hinnata tehingu heade kommete vastasust ka omal algatusel. Arvestades asjaolu, et hageja väidetav lepingutejärgne võlgnevus kostjate ees on märkimisväärne, samuti seda, et sellises summas võlgnevuse tasumine tuli täita lühikese aja s.o. 1 kuu jooksul, võis nimetatust teha järelduse, et hageja ei võinud omal tahtel selliseid kohustusi endale võtta. Hageja tugines hagis asjaolule, et ta allkirjastas tühje paberlehti, milliseid kasutati vaidlustatud lepingute vormistamiseks. Hageja ja OG e-kirjavahetusest nähtus, et viimane andis hagejale 20.03.2009 konkreetsed juhised, kuidas allkirjastada valgeid paberilehti. Hageja vande all antud seletuse kohaselt andis ta need paberid üle VŽ pojale (kostjale II) ning nimetatu nähtub ka hageja poolt VŽ-le 20.03.2009 edastatud e-kirjast. Selliselt lepingute sõlmimine ei ole õiguspärane. Kuivõrd eelpool osundatud laenuleping ning kokkulepped olid tühised, siis olid tühised ka 08.06.2009 notariaalsed kokkulepped kohesele sundtäitmisele allumise kohta. Õiged ei ole kostjate vastuväited selle kohta, et hageja pole nõudnud eelnevalt lepingute tühistamist, kuna tühist tehingut ei pea tühistama ja seda ei saagi tühistada, sest tühisel tehingul ei ole TsÜS § 84 lg 1 järgi algusest peale õiguslikke tagajärgi. Kooskõlas Riigikohtu lahendiga nr 3-2-1-190-13 peab hageja lepingu alusel toimuva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitades üksnes põhistama, et kostjatel ei pruugi nõuet olla ning kostjatel on kohustus tõendada, et neil on hageja vastu sissenõutav nõue. Kostjad seda käesoleval juhul teinud ei ole. Kohus ei nõustunud kostjate käsitlusega, et kuivõrd hageja ise andis VŽ-le volikirja, millega andis viimasele õiguse piiramatult tegutseda enda nimel, siis oli VŽ-l õigus tegutseda vastavalt oma äranägemisele. Kostjate aegumise taotluse osas leidis maakohus, et kuivõrd antud juhul olid tehingud tühised algusest peale kooskõlas TsÜS § 84 lg 1, siis ei ole aegumise vastuväited kohased. Apellatsioonkaebus
4.Kostja I esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldamata jätta. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et puudus õiguslik alus hagi rahuldamiseks, kuna TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud, mida antud juhul ei ole. Hageja ei ole hagiavalduses ega hiljem esitanud nõuet tehingute tühistamise või kehtetuks tunnistamise kohta. Jääb arusaamatuks, mis õiguslikul alusel maakohus menetles nõuet, mis on seotud tehingu tühisuse tuvastamisega. Ei ole tõendatud, et vaidlusalused dokumendid olid võltsitud. Oma nõude põhistamiseks on hageja esitanud vaid ühe tõendi - määruse kriminaalmenetluse lõpetamise kohta. Maakohus eksis, kui arvestas lõpetamise määrust tõendina, millega on tuvastatud kokkulepete ja laenulepingu võltsimise fakt. Tegemist on määrusega kriminaalmenetluse lõpetamise kohta, mis ei ole tõend ka
4(11)
kriminaalmenetluses. Ekspertiisi, millega oleks võimalik tuvastada dokumentide võltsimist, ei teostatud. Maakohus keskendus valedele lepingutele, leides otsuse p-s 38, et kuivõrd kohus on eelnevalt asunud seisukohale, et laenuleping ning kokkulepped on tühised, siis on tühised ka 08.06.2009 notariaalsed kokkulepped kohesele sundtäitmisele allumise kohta. Ei ole arusaadav, mis õiguslikul alusel tuli maakohus järeldusele, et notariaalsed kokkulepped on tühised. Arusaamatuks jääb maakohtu TsÜS § 142 ja 143 tõlgendus. Maakohtu selgituse kohaselt ei olnud kostja I aegumise vastuväited kohased. Selliselt oleks igal isikul, kes on sõlminud eeldatavasti tühise tehingu, õigus pöörduda kohtu poole oma õiguste kaitseks piiramatu aja jooksul. Võttes arvesse asjaolu, et hageja sai teada vaidlusalustest tehingutest 14.07.2009, millal sai kohtutäiturilt täitmisteate, siis tuleb lugeda, et hageja nõuded on aegunud. Maakohus tuvastas, et laenuleping ja kokkulepped on tühised TsÜS § 86 lg 1 alusel, kuna tehingud on vastuolus heade kommetega. Sellest kohtu käsitlusest saab järeldada, et tehingud (laenuleping ja kokkulepped) olid siiski olemas, kuid need on tühised, s.o. tegemist ei ole võltsitud dokumentidega. Tühise tehingu järgi saadu peavad pooled teineteisele alusetu rikastumise sätete alusel tagastama (TsÜS § 84 lg 1), mis omakorda tähendab, et hageja peab nüüd tagastama kostjale I rahalised vahendid, mis ta sai laenulepingu ja kokkulepete alusel. 08.04.2015 kohtuistungil selgitas kohus, et kuna tõendid võltsituse kohta puuduvad ja pooltel on vaidlusi selles osas, siis tuleks teha 15.02.2009, 25.02.2009 ja 15.04.2009 kokkulepete osas dokumendi ekspertiis. Kuivõrd ekspertiisi ei tehtud, jääb arusaamatuks, mille alusel maakohus järeldas, et dokumendid on võltsitud. Maakohus seletas 22.01.2015 kohtuistungil, et esmalt peab hageja oma nõudeid tõendama ja seejärel tuleb kostjatel tõendada oma vastuväiteid ning seda, et antud juhul on hagi aluseks olevate asjaolude tõendamine raskendatud ning hagi toetavaid tõendeid ei ole piisavalt. Kohtuotsusest sai kostja I üllatuslikult teada, et hoopis kostja I pidi esitama tõendid, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsust tuleb muuta menetluskulude jaotuse ja väljamõistetava menetluskulu osas. Muus osas on otsus lõppjärelduses õige, kuid muuta tuleb osaliselt selle põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). I
7.Maakohus kohaldas vaidluse lahendamisel õigesti TMS § 221 lg-s 1 sätestatut. Vaidlus asjas käis kahes täitemenetluses esitatud nõude üle. Esimeses täitemenetluses on kostja I oma surnud abikaasa VŽ ühe pärijana kaassissenõudjaks poja VŽ (edaspidi kostja II) kõrval (täiteasi nr 022/2009/4891). Selles täiteasjas on täitedokumendiks Jõhvi notar A. Lõssenko 08.06.2009 notariaalne dokument nr 1554 ning nõude sisuks on võlg 540 000 kr. Teises täiteasjas on sissenõudjaks ainult IŽ (täiteasi nr 022/2009/4891). Selles täiteasjas on täitedokumendiks A.Lõssenko 08.09.2009 notariaalne dokument nr 1553 ja nõude sisuks 1 152 000 kr.
8.Maakohus tuvastas õigesti, et 08.06.2009 tõestatud notariaalsed kokkulepped hageja kohesele sundtäitmisele allumise kohta (registreerimise nr 1553 ja 1554) sõlmiti hageja ja VŽ vahel ning hageja ja kostja I vahel, kusjuures hagejat esindas notariaalse volikirja alusel VŽ. Vaidlust ei ole
5(11)
selles, et notariaalne volikiri (II kd, tl 88-89) notariaalsete kokkulepete sõlmimise ajal kehtis ja hageja tunnistas selle kehtetuks 15.07.2009 avaldusega (II kd, tl 118-119).
9.Notariaalsetes kokkulepetes viidati kokkuleppe aluseks olevatele laenulepingutele ja kokkulepetele (edaspidi lihtkirjalikud kokkulepped), need lisati notariaalsetele kokkulepetele.
10.Hageja tõi menetluses esile asjaolu, et ta ei allkirjastanud notariaalsete kokkulepete aluseks olevaid lihtkirjalikke kokkuleppeid. Hageja väitel kasutati lihtkirjalike kokkulepete koostamisel tema poolt varasemalt VŽ korraldusel juristile antud tühje allkirjadega paberilehti. Hageja ei teadnud lihtkirjalike kokkulepete sõlmimisest. Maakohus tuvastas vastavad asjaolud õigesti Politsei- ja Piirivalveameti 21.11.2013 määruse, poolte vande all antud seletuste, hageja ja OG ekirjavahetuse ning hageja ja VŽ vahelise kirjavahetuse alusel kogumis ega tuginenud üksnes kriminaalasja lõpetamise määrusele. Viimase näol on tegemist dokumentaalse tõendiga TsMS § 272 lg 1 mõttes.
11.Eelnimetatud tõendite alusel tegi maakohus õige järelduse, et hageja ei ole kostja I ega VŽ ees kohustusi võtvaid lihtkirjalikke kokkuleppeid allkirjastanud ja hageja tahteavalduse puudumise tõttu ei saa kokkuleppeid lugeda sõlmituks (VÕS § 8 lg 1, § 9 lg 1, TsÜS § 67 lg 1 alusel). Eeltoodu tõttu ei saa eelnimetatud laenulepingust ja kokkulepetest tuleneda hagejale õigusi ega kohustusi. Hageja ei pea mõistega „võltsima“ silmas seda, et tema allkiri tehti petuks järele, vaid et ta ei andnud oma allkirja lihtkirjalikes kokkulepetes sisalduvate kokkulepetega nõustumiseks. Kuivõrd kokkuleppeid ei saa lugeda sõlmituks, ei saa neid ka tühistada. II
12.Kohtu seisukoht, mille kohaselt vaidlusalused lihtkirjalikud kokkulepped on tühised TsÜS § 86 lg 1 alusel ja mitte õiguspärased (otsuse p-d 34-36, p 37 viimane lause), tuleb otsusest välja jätta. Kui lihtkirjalikke kokkuleppeid ei sõlmitud, ei saa need olla tühised. Samal põhjusel on õiguslikult põhjendamatu maakohtu seisukoht, et 08.06.2009 notariaalsed kokkulepped kohesele sundtäitmisele allumise kohta on tühised (otsuse p 38 ja 39). Samas ei muuda see ebaõigeks kohtu lõppjäreldust. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus tegi otsuse nõude osas, mida menetluses ei olnud, so tehingu tühistamise või kehtetuks tunnistamise osas. Maakohus ei ole selliseid otsuseid teinud, vaid on tunnistanud sundtäitmised lubamatuks. Tehingu tühisus on asjaolu, mille üle kohus saab otsustada ka ilma vastava nõudeta. Kohus saab tuvastada tehingu tühisuse, sh hinnata tehingu heade kommete vastasust omal algatusel (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-83-13). Käesolevas menetluses puudus tühisuse tuvastamiseks vajadus ja vastavad osad jäetakse ringkonnakohtu otsusega maakohtu otsusest välja. Kostjate vastusest maakohtus võib aru saada, et nad soovisid aegumise kohaldamist hageja lepingute tühisuse või tühistamise nõudele (13.01.2015 menetlusdokument p 9, II kd, tl 81 jj). Hageja selliseid nõudeid ei esitanud, seetõttu ei ole võimalik ka vastavatele nõuetele aegumist kohaldada. Kuigi tehingu tühisuse tuvastamise nõue ei saa tuvastusnõudena aeguda, ei oma see käesoleva asja lahendamise seisukohalt tähendust. III
13.Kuivõrd tõendamist ei leidnud, et hageja sõlmis kostjaga I ja VŽ-ga lihtkirjalikud kokkulepped, ei ole tõendatud, et kostjal I oleks nendest lepingutest tulenev nõue hageja vastu. 08.06.2009 notariaalsetes kokkulepetes kohesele sundtäitmisele allumise kohta (I kd, tl 21-25) kinnitab hageja, et tal on kostja I ja VŽ ees täitmata kohustused vastavalt 540 000 kr ja 1 152 000 kr, viidates
6(11)
notariaalsete lepingute lisadena lihtkirjalikele kokkulepetele. Notariaalsed kokkulepped on oma sisust tulenevalt käsitatavad deklaratiivse võlatunnistusena, millega hageja tunnistab oma varasemaid lihtkirjalikest kokkulepetest juba tekkinud võlgu ja kinnitab, et need on juba muutunud sissenõutavaks.
14.Nimetatud kokkulepe vastab VÕS § 396 lg-s 2 reguleeritud õigussuhtele. Riigikohtu praktika kohaselt on kausaalse võlatunnistuse ülesandeks olemasoleva kohustuse kinnitamine ning võla sissenõudmise lihtsustamine. Võlatunnistuse andmine toob põhitagajärjena kaasa tõendamiskoormuse muutumise võlgniku kahjuks ning kõrvalmõjuna võlgniku loobumise võimalikest vastuväidetest (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-21-06, 3-2-1-58-06). VÕS § 396 lg-s 2 nimetatud kokkulepet saab sõlmida senise kohustuse tunnustamise kokkuleppena (deklaratiivne võlatunnistus). Deklaratiivse võlatunnistusega ei looda uut kohustust, vaid üksnes kinnitatakse olemasolevat kohustust. Kuivõrd tõendamist ei leidnud, et hageja oleks sõlminud notariaalse võlatunnistuse aluseks olevaid lepinguid, pidi kostja I tõendama, et hagejal olid võlatunnistuses nimetatud kohustused tekkinud.
15.Kostja I väitis maakohtus, et täiteasja nr 022/2009/4891 aluseks olevad dokumentide originaalid olid VŽ käes. Kohus leidis, et tegemist ei ole asjakohase vastuväitega, sest sissenõudjaks on IŽ. Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, et maakohus ei ole oma seisukohta arusaadavalt põhjendanud. Ringkonnakohus saab selle menetlusliku vea parandada. Iseenesest võib olla võimalik, et kostja I käes ei ole originaaldokumente ja tal ei ole võimalik neid mingil põhjusel hankida ega tõendada nende asukohta. Sellisel juhul ei ole võimalik kostjal I oma väiteid tõendada ja lükata ümber hageja väiteid dokumendiekspertiisiga. Samas on võimalik esitada muid tõendeid lihtkirjalike kokkulepete sõlmimise või nende alussuhete kohta. IV
16.Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole otsuses andnud hinnangut kõikidele kostja esitatud tõenditele ega põhjendanud, miks ta vastavaid tõendeid ei arvesta (TsMS § 442 lg 8). Nimetatud menetlusliku minetuse saab ringkonnakohus kõrvaldada.
17.Apellatsioonkaebuses heidab kostja I maakohtule ette, et kohus ei arvestanud asjaoluga, et kostja seadis 01.04.2008 hüpoteegi oma kinnistule asukohaga XXX, kusjuures hüpoteegiga tagati kõik nõuded Elustiil Service OÜ vastu, mis tulenesid hüpoteegipidaja ja Elustiil Service OÜ vahel 01.04.2008 sõlmitud laenulepingust ja kõik nõuded hageja vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja hageja vahel 08.12.2003 sõlmitud laenulepingust.
18.Kui vaadelda notariaalse kokkuleppe aluseks olevaid lihtkirjalikke kokkuleppeid, siis nendes käsitletakse järgmisi võlasuhteid: - 25.02.2009 kokkuleppes (I kd, tl 17) kohustub hageja vastutama solidaarselt kohustuse ees hüvitada VŽ-le 2007 aastal viimase ja hageja vahel sõlmitud suulise lepingu alusel VŽ poolt osutatud juhtimis- ja konsultatsiooniteenuste eest. Kohustuste suurus ei ole otseselt kokkuleppesse märgitud, samuti ei sisaldu selles andmeid, kui suur pidi tasu ja millise perioodi eest olema. - 15.04.2009 kokkuleppes (I kd, tl 18-20) korratakse üle 25.02.2009 kokkuleppes toodud kohustus, antakse aga täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks 15.05.2009 ja märgitakse kohustuse väärtus selle täitamata jätmise korral 540 000 kr. - 15.02.2009 laenulepingus kinnitab hageja kui laenusaaja, et on saanud tema ja ja AS Sampo Pank vahel sõlmitud laenulepingute alusel IŽ korteri XXX tagatisel järgmised pangalaenud: 08.12.2004 – 300 000 kr; 07.04.2005 – 100 000 kr; 22.02.2006 – 50 000 kr. Laenusaaja kinnitab, et ajavahemikul 2007-2008 sai ta suulise laenulepingu alusel IŽ käest laenu kokku 107 623 kr, millest tasumata on 43 083 kr. OÜ Elustiil Service on kinnitanud, et sai pangalt laenu 500 000 kr. Lepingus võtavad
7(11)
hageja ja äriühing solidaarselt kohustuse nimetatud summad õigeaegselt tasuda, selle kohustuse rikkumisel aga tasuda kostjale I leppetrahvi täitamata kohustuste ulatuses, samuti hüvitama kostjale I kõik kahju, samuti tasuma intressi 4% nii pangalt kui kostjalt I võetud laenusummade ulatuses (lepingu p 6). 15.04.2009 kokkuleppes (I kd, tl 27-29) määratletakse eelnevast kokkuleppest tulenevat intressivõlga 1 152 000 kr, mille hageja kohustub tasuma 15.05.2009.
19.Kuna maakohus tuvastas, et kõik eeltoodud kokkulepped jäid hageja poolt allkirjastamata, neist tulenevaid kohustusi hagejale ei tekkinud, tuli kostjatel esile tuua ja tõendada asjaolud, kuidas on tekkinud hagejal võlgnevus kadunud VŽ ja kostja I ees. Sõlmimata lepingute kohaselt võisid hagejal tekkida kohustused VŽ ees OÜ Elustiil Service juhtimis- ja konsultatsiooniteenusest, kostja I ees aga tulenevalt laenudele antud tagatisest ja kostjalt I saadud laenust, samuti hageja ja kostja I vahelisest kokkulepetest kõrvalnõuete (leppetrahv ja intress) osas.
20.Kostja I selgitas oma 01.09.2014 menetlusdokumendis, et hageja sõlmis 08.12.2004 laenulepingu nr EEL-081204LV ja sai AS-lt Sampo Pank 300 000 kr laenu. VŽ käendas laenu. Laenusummat ja vastavalt käendust suurendati mitmel korral. 2004-2006 laenude tagatiseks paluti anda kostjal I tagatis ja kostja I nõustus seadma hüpoteegi oma korterile XXX, Tallinnas. Kostja I väitel oli korteri turuväärtus 1,5 milj kr. Kostja I korterile seati hageja ja OÜ Elustiil Service laenude tagatiseks hüpoteek summas 900 000 kr. Nimetatud väidetest on tõendatud laenulepingu nr EEL081204LV sõlmimine hageja ja AS Sampo Pank vahel 08.12.2004 (I kd, tl 101) ja selle muutmine 22.02.2006 (I kd, tl 99) ning 07.04.2005 (I kd, tl 104). Käenduslepingutest (I kd, tl 100, 102-103, 105) nähtub, et VŽ käendas eelnimetatud laene, laenu suuruseks oli viimase käenduslepingu sõlmimise ajaks käenduse maksimaalne summa 27 508,60 eurot, tagastamise tähtaeg 28.12.2019.
21.Kostja I ja AS Sampo Pank vahel 01.04.2008 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepinguga (I kd, tl 106-112) on tõendatud, et kostja I tagas erinevaid hüpoteegipidaja nõudeid, sh panga ja Elustiil Service OÜ vahel laenulepingust nr KL-010408EL, panga ja hageja vahelisest laenulepingust nr EEL-081204LV, mh ka kõiki nõudeid kostja I vastu pangaga sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest lepingutest ja kõiki nõudeid kostja I ja VŽ vastu, mis tekivad panga, kostja I ja VŽ vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest. Hüpoteegi seadmise lepingu p-st 2.3.1. nähtub, et sellega tagati lisaks hageja kohustustele 4 erineva isiku kohustusi, k.a. kostja I ja VŽ omi. Lepingust nähtuvalt on hüpoteegi summa 650 000 kr, mitte 900 000 kr nagu kostja I väidab.
22.Hageja tõendas, et seisuga 14.10.2014 on laenulepingust nr EEL-081204LV tulenevad kohustused täidetud 14.10.2014 ja laenulepingust KL-010408EL kohustused on täidetud seisuga 05.08.2010. Pangal ei ole hageja ega Elustiil Service OÜ suhtes lepingutest tulenevaid nõudeid (I kd, tl 146-149). 05.11.2014 kohtuistungil (protokoll I kd, tl 163-164) avaldas kostja I, et pank realiseeris tema korteri ja ta tahab selle eest kompensatsiooni. Istungil avaldatust saab järeldada, et kostja I käsitluse järgi võõrandati korter tagatisena äriühingu Elustiil Service OÜ täitmata laenukohustuste katteks. Kohus selgitas kostjale I, et ta peab esitama täiendavaid tõendeid, seejuures on kohus andnud konkreetseid juhiseid, millised on sobilikud tõendid kostja I väidete tõendamiseks: tõendid maksegraafiku täitmise kohta Elustiil Service OÜ poolt ja tõendid, et kohustuste katteks realiseeriti kostja korter. 13.01.2015 menetlusdokumendis tõi hageja esile, et pank ütles hagejaga sõlmitud laenuleping nr KL-010408EL seisuga 23.11.2009 üles ja tagatiseks olev kostja I korteriomand müüdi sellest tuleneva võlgnevuse katteks 05.08.2010 müügihinnaga 605 000 kr. Nimetatu kinnitamiseks esitas kostja I Danske Panga tõendi, mille kohaselt käendas hageja panga ja hageja vahel 01.04.2008 sõlmitud käenduslepingu alusel OÜ Elustiil Service ja panga vahel 01.04.2008 sõlmitud laenulepingust nr KL-010408EL tulenvaid laenusaaja kohustusi (II kd, tl 90). Eelnimetatud tõendist ja korteriomandi müügilepingust (II kd, tl 91-100) nähtub samuti, et äriühingu ja panga vahelisest laenulepingust tuleneva võla kustutamiseks realiseeriti kostja I korter, müügileping sõlmiti
8(11)
05.08.2010 hinnaga 605 000 kr. Seega ei realiseeritud kostja I korter mitte hageja, vaid äriühingu võlgade katteks.
23.Kui tagatise andja rahuldab võlausaldaja nõude, läheb talle üle nõue võlgniku vastu. Hüpoteegiga koormatud kinnisasjast nõude rahuldamise korral läheb nõue üle AÕS § 349 lg 3 või VÕS § 173 lg 3 p 1 alusel. Kostja I esile toodud asjaoludest saab järeldada, et hageja ja kostja I olid solidaarvõlgnikud panga ees OÜ Elustiil Service kohustuste täitmisel (VÕS § 65 lg 1 mõttes) ja kostjal I on äriühingu kohustuste täitmise tõttu solidaarvõlgnike sisesuhtes tekkinud nõue hageja vastu, välja arvatud talle endale langevas osas (VÕS § 69 lg 2 alusel). Nimetatu nähtub ka laenulepingust nr KL-010408EL (I kd, tl 144-145), mille tagatiste osas on loetletud I ja II järjekoha hüpoteegid korteriomandile XXX ja hageja käendus. Seoses tagatiseks olnud korteri müügiga 05.08.2010 tekkis kostjal I eelduslikult pooles osas ehk summas 325 000 kr nõue hageja vastu (VÕS § 69 lg 1). Kostja I ei ole tuginenud asjaolule, et tema ja hageja kui solidaarvõlgnike omavahelises sisesuhtes ei kehtinud VÕS § 69 lg-s 1 sätestatud eeldus. Samuti ei ole kostja esile toonud ega tõendanud, millal ja mis asjaoludel on ta esitanud solidaarkohustuse täitnud võlgnikuna tagasinõude hageja vastu. Eeltoodu ei ole võimalik väita, et vastav nõue kajastub deklaratiivses võlatunnistuses.
24.Lisaks eelnevale puudub alus väita, et 08.06.2009 hageja ja kostja I vahel sõlmitud notariaalse deklaratiivse võlatunnistuse aluseks on eelkäsitletud hageja kohustus, sest notariaalne dokument on sõlmitud varem kui kostjal I tekkis seoses tema korteriomandile seatud hüpoteegi realiseerimisega nõue hageja kui solidaarvõlgniku vastu (05.08.2013). Kostja I ja hageja vahel sõlmitud deklaratiivses võlatunnistuses ei ole viidatud edasilükkava tingimusega tehingule (TsÜS § 102 lg 1 ja 2). Samuti ei ole kostja I esile toonud ega tõendanud asjaolusid, millest võiks järeldada sellise tehingu sõlmimise kokkulepet enne edasilükkava tingimuse (kostja I korteri müüki) saabumist.
25.Kostja I väited, et hageja sõlmis kokkuleppe vaidlusaluse sõiduki Toyota Land Cruiser registreerimiseks VŽ nimele (kostja I peab ilmselt silmas omandiõiguse üleandmist), ei leidnud menetluses tõendamist. Asjaolu, et kostja I tasus auto sissemakse ja kindlustusmakseid (II kd, tl 101, 103-105), on kohtuliku kompromissi alusel kohustunud liisingfirma ees solidaarselt koos VŽ-ga tasuma liisingumakseid (II kd, tl 106) ja kustutab seniajani OÜ Elustiil Service liisingulepingust tulenevat võlgnevust, ei anna alust väita, et nimetatud summad peab tasuma kostjale hageja. Hageja kui OÜ Elustiil Service esindaja allkirjastatud taotlus (pealkirjastatud kui garantiikiri II kd, tl 102), mille kohaselt palub äriühing registreerida sõiduki omanikuks VŽ, kuid igakuise liisingusumma tasub äriühing, ei tõenda kostja I nõuet. Eelduslikult on kirjas silmas peetud VŽ auto kasutajaks registreerimist, sest kostja I selgituste kohaselt liisinguleping lõpetati ennetähtaegselt ja auto tagastati. Seega ei läinud auto omand üle OÜ-le Elustiil Service.
26.Kostja I ei ole esile toonud ega tõendanud, et temal või VŽ-l olid kokkulepped hagejaga notariaalsetest deklaratiivsestest võlatunnistustest nähtuvate nõuete ja kõrvalnõuete osas. Eeltoodud põhjustel rahuldas maakohus põhjendatult hageja nõuded sundtäitmiste lubamatuks tunnistamiseks.
27.Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, et maakohtu otsus on üllatuslik, maakohus ei ole täitnud selgitamiskohustust ning ei ole kohelnud pooli võrdselt. Maakohus on kostjale I selgitanud, et ta peab oma väiteid tõendama ja kostja I on esitanud ka vastavaid tõendeid, millega on püüdnud tõendada notariaalsetes dokumentides märgitud nõudeid. Kohus saab teha otsuse vaid poolte esitatud asjaolude ja tõendite alusel. Kuivõrd kostja oma väiteid tõendada ei suutnud, ei saanud kohus teha hagi rahuldamata jätvat otsust. V
9(11)
28.Maakohus jättis menetluskulude jaotuse osas resolutsioonis nõuetekohaselt märkimata, kas kostjad vastutavad osa- või solidaarvõlgnikena (TsMS § 173 lg 4). Menetluskulude kindlaksmääramise osas on maakohus käsitlenud kostjaid põhjendamatult solidaarvõlgnikena. Kostjad vastutavad maakohtus tekkinud menetluskulude eest kaaskostjatena, kuna vaidlusaluseid õigussuhteid pole võimalik tuvastada ühe kostja suhtes eraldi. Kostja I osaleb ainukese sissenõudjana täitemenetluses nr 022/2009/4891, kus sissenõutav võlg on 1 152 000 krooni. Pärimistunnistuse kohaselt (I kd, tl 53-55) on kostjad VŽ pärijad võrdsetes osades. Kostjad I ja II osalevad VŽ pärijatena kumbki 1⁄2 osas täitemenetluses nr 022/2009/4892, kus sissenõutav võlg on 540 000 krooni. Eeltoodu tõttu on põhjendatud jätta menetluskulud proportsionaalselt täitemenetluste rahalisele osakaalule 80 % ulatuses IŽ ja 20 % ulatuses VŽ kui kaaskostjate kanda. Seetõttu tuleb muuta ka kummaltki kostjatelt väljamõistetava menetluskulu suurust, mõistes välja IŽ-lt 2805,06 eurot ja VŽ-lt 701,27 eurot menetluskuluna LV kasuks. Menetluskulud apellatsiooniastmes jäävad TsMS § 165 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel apellant IŽ kanda, kes esitas apellatsioonkaebuse. Lisaks on maakohus märkinud IŽ suhtes menetluskulude tasumisel kohtuotsuse täitmise korra – see tuleb täita ühe aasta jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Viivise menetluskuludelt on aga kohus välja mõistnud alates kohtuotsuse jõustumisest. Nimetatud vastuolu saab ringkonnakohus maakohtu otsuses kõrvaldada, muutes maakohtu otsust nimetatud osas ja kohustades IŽ viivist maksma alates menetluskulu maksmise kohustuse täitmisega viivitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni.
29.Järgnevalt määrab ringkonnakohus TsMS § 174 lõikest 3 lähtudes vastavalt jaotusele kindlaks hageja poolt apellatsioonimenetluses kantud ja talle kostja I IŽ poolt hüvitamisele kuuluvate menetluskulude põhjendatud ja vajaliku suuruse. Hageja on esitanud menetluskulude kindlaksmääramise taotluse, milles palub vastaspoolelt välja mõista oma lepingulise esindaja kulude katteks 700 eurot (käibemaksuga). Menetluskulude nimekirja kohaselt on hagejale osutatud õigusabi 7 tunni ulatuses tunnitasuga 100 eurot (käibemaksuga). Hageja lepinguline esindaja teostas apellatsioonimenetluses järgmisi toiminguid: apellatsioonkaebusega tutvumine ja selle analüüs (1 h); apellatsioonkaebusele vastuse koostamine (6 h). Hageja kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega ning et ta ei ole käibemaksukohustuslane, taotledes kulude hüvitamist koos käibemaksuga. Kostjad hageja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohus, tutvunud hageja esindaja õigusabitoimingute nimekirjaga ning analüüsinud selles näidatud toiminguid toimiku materjalide põhjal, leiab, et hageja esindaja toimingud tuleb hinnata kliendi esindamiseks vajalikeks. Samuti tuleb ringkonnakohtu hinnangul käesoleva asja sisu, keerukust ja mahtu arvestades pidada põhjendatuks hageja esindaja toimingutele apellatsioonimenetluses kulunud aega kokku 7 tundi. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot koos käibemaksuga ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Eeltoodust tulenevalt on hageja esindaja põhjendatud ajakulu kokku 7 tundi ning kostjalt I IŽ-lt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele lepingulise esindaja kulude hüvitamiseks kokku 700 (7 x 100) eurot.
30.Seoses kostja I apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb kostjalt I välja mõista apellatsiooniastme riigilõiv 600 eurot riigituludesse, mille tasumisest vabastas ringkonnakohus kostja 23.12.2015 määruse alusel (TsMS § 179 lg 1 ja § 190 lg 2 alusel).
10(11)
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.