2-15-8116/29 - Tööõigus - Muud tööõigusasjad - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

Hageja ja kostja vahel 13.03.2012 sõlmitud tööleping nr 63/12 lõpetati kostja erakorralise ülesütlemise tõttu 16.03.2015 töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 3 alusel. Kostja töötas meistrina XXXRotterdami laevatehases Hollandis. Hageja ja XXXRotterdami laevaremonditehase vahel on leping, mille kohaselt hageja teeb laevaremonditehases laevaremondi- ja hooldusalaseid töid. Hageja põhitegevusala on laevade remont ja hooldus. Seega tegutsevad XXXRotterdami laevaremonditehas ja hageja samal tegevusalal. Pärast töölepingu lõpetamist asus kostja tööle XXXlaevaremonditehasesse. Sellega rikub kostja töölepingu p 7.1, mille kohaselt oli kostja kohustatud hoidma ja mitte avaldama teistele isikutele hageja äri- ja tootmissaladusi. Lisaks rikkus kostja töölepingu p 7.4, mille kohaselt kohustus kostja töölepingu kehtivuse ajal ja kolm aastat pärast töölepingu lõpetamist hoidma tööandja äri- ja tootmissaladust ning tööandja kirjaliku loata mitte töötama tööandja konkurentide juures ja mitte osalema tööandja konkurentide juhtimises. Tööandja konkurentideks loetakse juriidilised ja füüsilised isikud, sh füüsilisest isikust ettevõtjad, kelle tegevusalad täielikult või osaliselt kattuvad tööandja tegevusaladega, ehk laevaehitus- ja remondiettevõtted. Töölepingu p 7.5 sätestas, et p-s 7.4 sätestatud äri- ja tootmissaladuse hoidmise kohustuse rikkumisel või konkurentsikeelu rikkumisel on töötaja kohustatud tagastama tööandjale äri- ja tootmissaladuse hoidmise ja konkurentsikeelu nõuete täitmise eest saadud lisatasu täies ulatuses ning hüvitama tööandjale rikkumisega tekitatud kahju. Kehtiva TLS § 24 kohaselt on konkurentsipiirangu kokkulepe kehtiv pärast töölepingu lõppemist üks aasta (mitte kolm aastat, nagu töölepingus) juhul, kui tööandja maksab töötajale konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamise eest pärast töölepingu lõppemist igakuist hüvitist. Kuna kostja hakkas konkurentsipiirangut rikkuma praktiliselt kohe pärast temaga töölepingu lõpetamist, siis ei maksnud hageja kostjale hüvitist, mille tähtaeg esimese kuu eest oleks saabunud 15.04.2015. Kuna eraldi punkti hüvitise maksmise aja või tingimuste kohta töölepingus pole, reguleeris p 4.4 ka hüvitise maksmist kostjale. Riigikohus on tsiviilasjades nr 3-2-1-39-11 (p 10) ja 3-2-1-14-05 (p 12) asunud seisukohale, et töötajale konkurentsikeelu või äri- ja tootmissaladuse hoidmise kohustuse rikkumise eest makstud eritasu saab tööandja tagasi nõuda juhul, kui selles on eraldi kokku lepitud. Saladuse hoidmise kohustuse kohta puudub kehtivas töölepingu seaduses kohustus tasuda töötajale pärast töölepingu lõppemist tasu, mistõttu isegi kui konkurentsikeeluga seotud kokkulepe oleks TLS § 23 lg 4 alusel tühine, kehtiks TsÜS § 85 arvestades jätkuvalt kokkulepe leppetrahvi maksmise kohta saladuse hoidmise kohustuse rikkumise korral. Kostja poolt töölepingu rikkumine oli tahtlik ja ettekavatsetud, mistõttu vastutab kostja kogu hagejale tekitatud kahju eest. Kostja asus hageja konkurendi juurde tööle kohe pärast hagejaga töölepingu lõpetamist. Tegemist on sama laevaremonditehasega, kus kostja töötas hageja sõlmitud töölepingu kehtivuse ajal. Seega võib eeldada, et kostja pidas konkurendiga läbirääkimisi juba ajal, mil ta töötas veel hageja juures. Hagejale on teadmata, kuidas ja millises lepingulises vormis on reguleeritud kostja ja XXX Rotterdami laevaremonditehase vaheline töösuhe. Pole tähtis, kas kostja töötas esmalt XXX ASis ja läks sealt ise või renditöö alusel (TLS § 6 lg 5) tööle XXX laevaremonditehasesse või töötab kostja mõnes äriühingus, mis osutab laevaremonditehasele teenuseid alltöövõtjana. Oluline on see, et mitmed hageja töötajad näevad kostjat tehases peaaegu iga päev töötamas, mitte niisama ringi liikumas. Kostja on vääralt tõlgendanud töölepingu p 7.4 ja 7.5 ja VÕSi sätteid. Kostja töölepingu ja kostja esitatud XXX töölepingu vastavad punktid pole identsed. Kostja puhul oli kohustuse tähtaeg pärast töölepingu lõpetamist 3 aastat, kuid XXX puhul 2 aastat. See näitab, et äri- ja tootmissaladuste ja konkurentsikeelu kohustused arutati iga töötajaga läbi ning tegemist polnud tüüptingimusega.

Kostja vastus Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Tööandja pole kostjale pakkunud igakuist kompensatsiooni äri- ja tootmissaladuste hoidmise ja konkurentsikeelu nõuete järgimise eest lepingu lõpetamise päeval ja/või pärast töölepingu lõpetamist. Seega ei täitnud hageja TLS § 24 lg-s 3 sätestatud kohustust. Töölepingu p 4.4 reguleeris töötasu, mitte hüvitise tasumise viisi ja korda. Jääb arusaamatuks, mis alusel hageja järeldab, et igakuise hüvitise äri- ja tootmissaladuste hoidmise ja konkurentsikeelu nõuete järgimise eest maksmise tähtaeg on 15.04.2015. Konkurentsikeelu eest makstav eritasu ei või sisalduda põhipalgas. Vastavalt kostja arveldusarve väljavõttele sisaldas makstav eritasu põhipalgas. Tartu Maakohus tuli tsiviilasjades nr 2-1662/03 ja 2-1642/2003 järeldusele, et kui töötaja eritasu tasumist ei nõua, võib ta lugeda, et talle pole eritasu makstud, mistõttu puudub tal ka konkurentsikeelust tulenev kohustus. Hageja pole kostjale eritasu maksnud ning kostja pole hagejalt eritasu nõudnud. Kostja ei tööta XXX Rotterdami tehases. Kostja ja XXX AS sõlmisid 17.03.2015 töölepingu nr 8, mille kohaselt asus kostja XXX ASi tööle logistikuna. Vastavalt töölepingu punktile 2.2 on töö sisuks logistikaalane tegevus. XXX Rotterdami tehas on tellija, mitte laevade remondi töövõtja. Seega, isegi kui lugeda, et kostja pidas läbirääkimisi juba hageja juures töötades, ei saa läbirääkimiste pidamist lugeda konkurentsikeelu rikkumiseks. Hageja pole tõendanud kostja töötamist XXX Rotterdami tehases ega seda, et tehas on konkureeriv ettevõte ning kas kostja töökohustused rikuvad konkurentsikeelu kokkulepet. Asjaolu, et hageja projektijuht kostjat tehases nägi, ei tõenda konkurentsikeelu rikkumist. Kostja uus tööandja ja hageja pole konkureerivad ettevõtjad. Töölepingu p 7.5 on VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 järgi tühine tüüptingimus osas, mis kohustab kostjat tagastama äri- ja tootmissaladuse hoidmise ning konkurentsikeelu nõuete täitmise eest saadud lisatasu. Hageja on identseid lepingutingimusi samal ajavahemikul kasutanud veel teiste

töötajatega sõlmitud töölepingutes. VÕS § 35 lg-t 2 arvestades tuleb eeldada, et tüüptingimust ei ole eraldi läbi räägitud. Töölepingu p 7.4 alusel on hagejale konkurentsi osutamiseks loetav tegevus ja hageja konkurentideks peetavate isikute ring määratud liiga laialt. Arvestades laevaehitus- ja laevaremonditeenuse spetsiifilisust, eeldaks selline piirang kostja ümberspetsialiseerumist või uue kutse omandamist. Keelu järgimise eest antav hüvitis peab olema igal juhul õiglane ja kompenseerima mõistlikult töötaja töökohavaliku piirangut (Riigikohtu otsused asjades nr 3-2-1-14-05, 3-2-1-115-05). Kostja keskmine igakuine sissetulek hageja juures oli 2013. a 2068,19 eurot kuus, 2014. a 2542,33 eurot kuus ja 2015. a 2606,58 eurot. Kostjale konkurentsikeelu järgimise eest väidetavalt makstud eritasu (295,78 eurot kuus neto) ei saa konkurentsikeelu ulatust ja intensiivsust arvestades olla õiglane. Kuna kostjale makstud hüvitis ei olnud piisav, ei tekkinud kostjal konkurentsi osutamisest hoidumise kohustust. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud poolte esitatud tõendite ning kirjalike ja suuliste seisukohtadega ning tunnistajate ütlustega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõuab kostjalt töölepingu rikkumisest, so äri- ja tootmissaladuse hoidmise kohustuse ja konkurentsipiirangu rikkumisest tulenevat võlgnevust, milleks on nimetatud kohustuste täitmise eest makstud lisatasud. Kohus käsitleb esmalt konkurentsipiiranguga seotud nõuet ja seejärel ärija toomissaladusega seotud nõuet. Hageja ja kostja vahel 13.03.2012 sõlmitud töölepingu (I kd, t lk 8-10) p 4.2 kohaselt makstakse töötajale lisaks põhipalgale igakuist kompensatsiooni äri- ja tootmissaladuste hoidmise ning konkurentsikeelu nõuete järgimise eest 390 eurot. Lepingu p 7.4 kohaselt kohustub töötaja töölepingu kehtivuse ajal ja kolm aastat pärast töölepingu lõpetamist hoidma tööandja äri- ja tootmissaladust ning tööandja kirjaliku loata mitte töötama tööandja konkurentide juures. Lepingu p 7.5 sätestab, et töötaja poolt p-s 7.4 sätestatud äri- ja tootmissaladuse hoidmise kohustuse rikkumisel või konkurentsikeelu rikkumisel on töötaja kohustatud tagastama tööandjale äri- ja tootmissaladuse hoidmise ning konkurentsikeelu nõuete täitmise eest saadud lisatasu täies ulatuses ning hüvitama tööandjale rikkumisega tekitatud kahju täies ulatuses. Lepingu p 7.5 kohaselt loetakse tööandja konkurentideks juriidilised ja füüsilised isikud, kelle tegevusalad osaliselt või täielikult kattuvad tööandja tegevusaladega, ehk laevaehitus- ja remondiettevõtted. Konkurentsipiirangu sisustamisele töölepingus seab piiranguid töölepingu seadus. TLS § 24 lg 1 sätestab, et pärast töölepingu lõppemist kohaldatav konkurentsipiirangu kokkulepe kehtib üksnes juhul, kui see: 1) vastab sama seaduse § 23 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustele; 2) on sõlmitud kirjalikult; 3) selle eest makstakse hüvitist vastavalt sama paragrahvi lõikele 3; 4) see on sõlmitud kuni üheks aastaks pärast töölepingu lõppemist. TLS § 24 lg 3 sätestab, et tööandja maksab töötajale konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamise eest pärast töölepingu lõppemist igakuist mõistlikku hüvitist. Kohus on seisukohal, et töölepingus sätestatud konkurentsipiirang, mille kohaselt piirati kostja õigust konkurendi juures kolme aasta jooksul töötada, on tühine, sest ei vasta TLS § 24 lg-s 1 sätestatud tingimustele. TLS 23 lg 3 järgi peab konkurentsipiirang olema ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud. Konkurentsipiirang on oluline töötaja õigusi kitsendav piirang, mistõttu tuleks selle tingimused sätestada võimalikult täpselt. Kohtu hinnangul ei piisa sellest, kui lepingusse märkida, et hageja konkurentidena käsitatakse kõiki laevaehitus- ja remondiettevõtteid. Piiratud tegevusvaldkonda pole sisuliselt määratletud – lepingust võib välja lugeda, et hagejale on keelatud töötada mistahes tegevusalal. See ei saa olla esemeliselt mõistlik piirang; nimetada tulnuks vähemalt see, millise töö tegemine on kostjal piiratud. Ka Tallinna Ringkonnakohus on 15.12.2015 otsuses nr 2-14-61901 (p-s 46) sedastanud, et konkurentsikeelu sõnastamine selliselt, et töötajal on keelatud töötada tööandja konkurentide

15.aprilliks. Kuna konkurentsipiirangu järgimise tasu maksti töölepingu kehtivuse ajal, võib eeldada, et konkurentsipiirang kehtis samuti töölepingu kehtivuse ajal ning selle nö ettemaksmine lepingu lõppemise järgseks perioodiks ei täida kohtu hinnangul TLS § 24 lg 1 p-s 3 sätestatud tingimust. Kuna pärast töölepingu lõppemist kehtestatud konkurentsipiirangu kokkulepe on kohtu hinnangul tühine, ei tulene hagejal sellest ka kostja vastu nõudeõigust ning hageja konkurentsikeelu rikkumisest tulenev nõue jääb rahuldamata. Samas leiab kohus, et ka juhul, kui käsitada töölepingu lõppemise järgseks perioodiks sätestatud konkurentsipiirangut kehtivana, käsitledes eritasude maksmise kohustust leppetrahvina konkurentsipiirangu rikkumise eest, ei tuleneks sellest siiski hagejale kostja vastu nõuet. Konkurentsipiirangu kehtivuse puhul tuleks kohtul tuvastada, et kostja töötas aasta jooksul pärast töösuhte lõppemist tööle hageja konkurendi juures (laevaehitus- ja remondiettevõttes). Kohtu hinnangul pole hageja seda piisavalt tõendanud. Hageja põhiväide on, et kostja töötab Hollandi ettevõttes XXXRotterdam. Samas pole kostja pangakontodele vaadeldavad perioodil nimetatud ettevõte tasu maksnud (seda tõendavad pankade esitatud teatised – I kd, t lk 191-217). Samuti on kostja esitanud XXXRotterdam kinnituse (I kd, t lk 48), mille kohaselt tal kostjaga töölepingulist suhet ei ole. Kohus nõustub kostjaga ka selles, et XXXkäsitlemine hageja konkurendina pole päris õige, sest XXXRotterdam on remonditööde tellija, kuid hageja töövõtja. Pigem on hageja konkurentideks teised ettevõtted, kes XXXRotterdamile (projektipõhist) tööd teevad. Samas ei saa need olla mitte igasugused, vaid konkreetselt hagejaga samas valdkonnas töötavad ettevõtted. Kostja on esitanud 17.03.2015 sõlmitud töölepingu (I kd, t lk 40) XXX ASiga, mille kohaselt asus kostja sinna tööle logistiku ametikohale. XXX ASi tegevusvaldkond on äriregistri kohaselt keemiatoodete hulgimüük (I kd, t lk 38). Keemiatoodete hulgimüügiga tegelevas ettevõttes logistikuna töötamine polnud konkurentsikeelu kohaselt piiratud. Hageja töötajatest tunnistajate XXXja XXXütluste põhjal võib küll tõendatuks pidada, et teatud perioodil pärast hageja ja kostja vahelise töösuhte lõppemist võis kostja XXXRotterdami laevaremonditehases viibida, kuid sellest ei selgu tõsikindlalt, mis tööd ja kellele kostja seal tegi. Tunnistaja XXXon selgitanud, et nad kostjaga tööst ei rääkinud, „neil oli oma töö“ ja „täpselt ei tea, mis tööd kostja seal tegi“, ning „kostja tegeles logistikaga, juhul kui planeerimist võib pidada logistikaks“. Samas on tema ütlused vastuolulised, sest esmalt väitis ta, et „XXX tehases oli ainult laevaremondi töö, muud tööd seal ei olnud“ ning „arvan, et ta tegeles lihttööga – laevaremondiga“, kuid hiljem märkis kostja töö kohta, et „mingi töö planeerimine ja töö otsene juhendamine“ ning „vahel kohtusime, oli näha, et kostja ise ei ole keevitaja“. Tunnistaja XXX isiklikult kostjat märtsis-aprillis 2015. a tehase territooriumil ei näinud. Ka hageja esitatud 28.04.2015 seletuskiri (I kd, t lk 14) ei tõenda kostja töö iseloomu pärast töölepingu lõppemist. Segaseks jääb seletuskirja koostamise eesmärk ja viis – XXX ütluste kohaselt andis tema ülemus talle trükitult kirja, tõlkis selle suuliselt ära ja palus alla kirjutada. Seetõttu ei saa kirja pidada usaldusväärseks tõendiks, sest see pole koostatud XXX

tehases viibinud töötaja enda poolt. Samas ei nähtu kirja sisust nii või teisiti kostja poolt tehtud töö iseloom. Kostja on esitanud tõendid, mille kohaselt lähetati ta perioodil 30.03.2015 kuni 29.04.2015 töölähetusse Slovakkiasse, Sloveeniasse ja Hollandisse (I kd, t lk 101). Lisaks on 25.03.2015 XXXOÜ ja XXX ASi vahel sõlmitud lepingust näha, et XXX AS osutas teenust alumiiniumkonstruktsiooni vedamiseks XXX Rotterdami. See kinnitab, et kostjal võis jääda tööalane puutumus XXX Rotterdamiga, kuid mitte töövõtusuhtes. Konkurentsipiirangut ei saa tõlgendada ka selliselt, et kostjal keelati ära igasugune tööalane, sh logistikaalane puutumus laevaremondiettevõtetega. Pigem on konkurentsikeelu sisuks see, et töötaja peamine töövaldkond ja kohustused pole konkurendi juures/valdkonnas. Kohtul pole ka põhjust nimetatud tõendeid ebausaldusväärsuse põhjusel tähelepanuta jätta ainuüksi seetõttu, et need esitati hiljem kui hagiavalduse vastuses, samuti ei ole asjaolusid, mis viitaks dokumentide võltsimisele. Eeltoodust tulenevalt poleks ka konkurentsipiirangu kehtivuse korral hageja konkurentsipiirangu rikkumisest tulenev nõue põhjendatud. Järgnevalt käsitleb kohus äri- ja tootmissaladusega seotud nõuet. Lepingu p 7.1 sätestab, et töötaja kohustub hoidma ja mitte avaldama teistele isikutele, kaasa arvatud töötaja perekonna liikmetele, tööandja äri- ja tootmissaladusi. Lepingu p 7.1 jj kohaselt loetakse äri- ja tootmissaladuseks: infot tööandja poolt teistes äriühingutes ja nende loomise projektides osalemise kohta; andmeid tööandja äripartnerite kohta; tööandja toodetavate toodete ja osutatavate teenuste oma- ja müügihindu; andmeid tööandja teostatavate või kavandatavate tehingute kohta; andmeid tööandja majandusliku seisukorra, raamatupidamisarvestuse, sisemise töökorralduse, asjaajamise, kirjavahetuse, turvasüsteemide ja muude tööandja tegevust puudutavate asjaolude kohta, mille avaldamine võiks kahjustada tööandja majandustegevust ja huve; tööandja omandatavaid info- ja turvasüsteeme ja tarkvara. Kohtu hinnangul pole hageja üheski menetlusdokumendis ega ka kohtuistungil välja toonud ärija toomissaladuse nõude aluseks olevaid asjaolusid. Hageja pole märkinud, millise äri- või tootmissaladuse avaldamist ja millal ta kostjale ette heidab. Ka juhul, kui kohus oleks tuvastanud konkurentsikeelu rikkumise ja kostja töötamise hageja konkurendi juures, ei tähendanuks see automaatselt äri- ja toomissaladuse rikkumist. Seetõttu jääb hagi ka selles osas rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kõik menetluskulud hageja kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kostja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja esindaja teinud järgmisi õigusabitoiminguid: 1) Hagiavalduse vastuse ettevalmistamine – 9 h, 990 eurot; 2) Kostja 09.11.2015 taotluste ettevalmistamine – 2 h, 220 eurot; 3) Kostja 05.01.2016 seisukoha ettevalmistamine – 8 h, 880 eurot; 4) Kostja 07.01.2016 seisukoha ettevalmistamine – 0,5 h, 55 eurot; 5) 19.11.2015 kohtuistungil esindamine – 1 h, 110 eurot; 6) 09.02.2016 kohtuistungil esindamine – 3,5 h, 385 eurot. Kokku taotleb kostja õigusabikulude summas 3168 eurot (koos km-ga). Hageja esindaja tunnihind oli 110 eurot ilma km-ta. Kostja kinnitab, et õigusabikulud on kantud käesolevas menetluses. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kohus mõistab menetluskulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja pole kostja menetluskuludele vastuväiteid esitanud. Kohus leiab, et kostja esindaja toimingud on olnud vajalikud ja näidatud mahus mõistlikud. Hagiavalduse vastuse koostamine 9