Muud › CMR

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue Hageja esitas 10.11.2014 maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostjalt põhivõla, viivise ja edasiulatuva viivise saamiseks. Pärnu Maakohtu 13.01.2015 määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti hageja nõue kostja vastu üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 01.04.2015 esitas hageja hagi. Kostja esitas kohtule vastuse hagile 29.04.2015. 18.06.2015 määrusega andis Tartu Maakohus hagi menetlemiseks üle Harju Maakohtule. Tsiviilasi saabus Harju Maakohtusse 19.08.2015. 01.04.2015 hagis palub hageja mõista kostjalt välja põhivõla 1200 eurot, viivise 66,48 eurot (perioodi 28.06.2014 - 01.04.2015 eest) ja alates 02.04.2015 viivise määras 0,02% päevas ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hagi kohaselt sõlmisid 20.05.2014 pooled veolepingu sõiduauto Porsche Cayenne 2007 vedamiseks marsruudil Eestist (Tallinnast) Hispaaniasse (Malaga). Kostja pidi tasuma veo eest 1200 eurot. 21.05.2014 kell 23:00 laaditi sõiduauto hageja treilerile ning 03.06.2014 kell 09:00 oli sõiduk toimetatud sihtkohta. Hageja esitas 08.06.2014 kostjale arve nr 140261XV1, maksetähtajaga 27.06.2014, kuid kostja ei ole arvet tasunud. Hagejal on õigus nõuda viivist VÕS § 101 lg 1 p-st 6 ning VÕS §-st 113 tulenevalt alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni määras 0,02% päevas. Perioodi 28.06.2014 kuni 01.04.2015 eest on viivis 66,48 eurot. Kostja juhatuse liikme XXXpoolt saadetud SMS-ide väljavõtetest telefoninumbrilt XXX nähtub kokkulepe veolepingu sõlmimiseks ja veoteenuse osutamiseks ning saamiseks. 20.05.2014 kell 13:07 saatis kostja hagejale järgmise sisuga sõnumi: “Tallinn, XXX”. Nimetatud sõnumiga saatis kostja hagejale aadressi, kust hageja pidi võtma peale kostja sõiduki. “XXX” tähendab Läike teel asuva ettevõtte nime, kuhu juurde pidi hageja treileriga sõitma. Lisaks oli sõnumis kuupäev ja kellaaeg, millal pidi laadimine toimuma, st 21.05.2014 kella 16 ja 18 vahel. 20.05.2014 kell 21:05 saatis hageja kostjale järgmise sisuga sõnumi: “XXX”. Hageja saatis kostjale hageja autojuhi nime ja numbri nende omavaheliseks suhtlemiseks. 21.05.2014 toimus sõiduki laadimine treilerile eelnimetatud aadressil. 22.05.2014 kell 10:36 hakkas treiler liikuma suunal Tallinn – Malaga. 03.06.2014 kell 22:00 jõudis treiler Malagasse, kus kaup laaditi maha. Kauba võttis vastu XXX nimeline naisterahvas, kes kirjutas CMR-le ka oma allkirja. 07.06.2014 kell 01:00 saatis kostja hagejale järgmise sisuga sõnumi: “Saada arve ja CMR koopia email XXX kokku 1200eur. (1000+km) Raamatupidaja maksab ära!”. Saadetud SMS-ga soovis kostja arvet ja CMR-i, et tasuda transporditeenuse eest summas 1200 eurot. Hageja kinnitab, et kostjale väljastatud arve on Porsche Cayenne veo eest. Veoteenuse tellis ja teenuse eest on kohustatud maksma kostja. Hageja ei pea tõendama sõiduauto kuuluvust kostjale, kuna veetav kaup ei pea kuuluma tellimuse esitajale. Tähtsust omab, kes on tellimuse esitaja, st, kes on vastutav teenuse eest maksmisel, kelleks antud juhul on kostja.

Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja ei ole sõlminud hagejaga veolepingut sõiduauto vedamiseks marsruudil Tallinn Hispaania. Samuti ei ole kostja teadlik viidatud sõiduautost, sõiduk ei kuulu kostjale. Hageja poolt arve koostamine ja selle kostjale esitamine ei tõenda veoteenuselepingu sõlmimist ja vastav arve osutatud teenuse tellimist kostja poolt. Kostja ei pea maksma teenuse eest, mida ta tellinud pole. Seetõttu ei ole põhjendatud ka viivisenõue. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastusega ning poolte poolt menetluse käigus esitatud tõenditega ja kuulanud pooled ära, rahuldab hagi. Hageja väitel sõlmisid pooled 20.05.2014 veolepingu sõiduauto Porsche Cayenne 2007 (registrinumber XXX) vedamiseks marsruudil Eestist (Tallinnast) - Hispaaniasse (Malaga), veotasuga 1200 eurot. Hageja ei osanud kohtule selgitada, miks ta on konkreetse sihtkohana märkinud lk 33 asuval tõendil Marbeia ja 25.05.2015 vastuses Marbella (t.lk 58, p 1.9.), kuid hageja kinnitas 02.03.2016 istungil, et sõiduk transporditi Malagasse. Malaga on sihtkohana märgitud CMRil ja kostjale väljastatud arvel. Kohus leiab, et vaidluse lahendamisel tuleb kohaldada rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) sätteid, sest antud juhul on kauba vastuvõtmiseks ja üleandmiseks ettenähtud kohad eri riikides. Kuna CMR-i mõtteks ei ole välistada veolepingu poolte muid lepingust ja siseriiklikust õigusest tulenevaid nõudeid teineteise vastu, tuleb veolepingule kohaldada lisaks ka siseriiklikku õigust. Pooltel on vaidlus selles, kas pooled on sõlminud veolepingu, kas hageja on kostjale veoteenust osutanud ja kas kostja on kohustatud hagejale osutatud veoteenuse eest tasuma. Kohtule esitatud CMRis on saatjana märgitud Tallinn, muud andmed saatja kohta puuduvad. CMR-ist ei nähtu, et kostja oleks nimetatud kauba saatjaks, samuti puudub CMR-il kostja kui kauba saatja allkiri või tempel (t.lk 35, 112). Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-143-08 ja 3-2-1-56-06 asunud seisukohale, et saatedokumendi puudumine ei tähenda veel iseenesest veolepingu puudumist. Saatedokumendi puudumine ei välista kauba saatja kindlakstegemist ka muude tõendite alusel. Maakohtu hinnangul on muude tõendite alusel võimalik asuda seisukohale, et pooled on vahetanud tahteavaldusi, mille tulemusena on nende vahel sõlmitud veoleping TsÜS § 67 lg 2, § 68 lg 1 ja VÕS § 9 lg 1 järgi. Nii esitas hageja väljavõtted kostja juhatuse liikme XXX poolt saadetud SMS-idest telefoninumbrilt 56930265. 20.05.2014 kell 13:07 saatis kostja hagejale järgmise sisuga sõnumi: “Tallinn, XXX” (t.lk 60). Hageja selgitas, et nimetatud sõnumiga saatis kostja hagejale aadressi, kust hageja pidi võtma peale sõiduki. Lisaks sisaldab sõnum kuupäeva ja kellaaega, millal pidi laadimine toimuma. 20.05.2014 kell 21:05 saatis hageja kostjale järgmise sisuga sõnumi: “XXX”. Hageja selgitusel saatis ta kostjale hageja autojuhi nime ja numbri nende omavaheliseks suhtlemiseks. 21.05.2014 toimus sõiduki laadimine treilerile eelnimetatud aadressil. 22.05.2014 kell 10:36 hakkas treiler liikuma suunal Tallinn – Malaga. 03.06.2014 kell 22:00 jõudis treiler Malagasse, kus kaup laaditi maha ja kauba vastuvõtmise kohta on allkiri CMR-il. 07.06.2014 kell 01:00 saatis kostja hagejale järgmise sisuga sõnumi: “Saada arve ja CMR koopia email [email protected] kokku 1200eur. (1000+km) Raamatupidaja maksab ära!”. Saadetud SMS-ga soovis kostja arvet ja CMR-i, et tasuda transporditeenuse eest summas 1200 eurot. Hageja esitas kohtule ka hageja ja kauba vastuvõtja vahelise e-kirjavahetuse (t.lk 123-127), millest nähtub, et sõiduk saabus sihtkohta 03.06.2014, see võeti vastu ja sõiduk

paigutati garaaži, kus see senini asub. Seega on alusetu kostja 02.03.2016 istungil väidetu, et hageja tegelikult teenust ei osutanud, kuna ta ei ilmunud õigeaegselt kohale. Hageja esitas ka talle edastatud foto Hispaanias garaažis olevast sõidukist (t.lk 128). Kohus leiab, et hageja esitatud tõenditest saab kogumis teha järelduse, et hageja on täitnud kostja poolt tellitud sõiduki veo Tallinnast Malagasse. Kohus nõustub hagejaga selles, et sõiduauto ei pea kuuluma kostjale, kuna veetav kaup ei pea kuuluma tellimuse esitajale. Hageja esitas 08.06.2014 kostjale veoteenuse eest arve nr 140261XV1 summas 1200 eurot, maksetähtajaga 27.06.2014, kuid kostja ei ole arvet tasunud (t.lk 34). Kuna tuvastamist leidis, et pooled on sõlminud veolepingu ja hageja on veoteenust teostanud, on kostja kohustatud hagejale osutatud veoteenuse eest tasuma. Veotasu suurust 1200 eurot kinnitab kostja seaduslik esindaja saadetud SMS-is. Toodust tulenevalt tuleb kostjalt hagejale välja mõista veotasu 1200 eurot. Hagejal on õigus nõuda viivist VÕS § 101 lg 1 p-st 6 ning VÕS §-st 113 tulenevalt alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni määras 0,02% päevas. Hageja on arvestanud viivist perioodil 28.06.2014 kuni hagiavalduse esitamiseni, so kuni 01.04.2015 summas 66,48 eurot, mis tuleb kostjalt hagejale välja mõista. Hageja on esitanud ka nõude TsMS § 367 järgi hagi esitamise järel sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks määras 0,02% päevas kuni põhivõla tasumiseni. Kohus rahuldab hageja nõude. Kostja ei ole viivisearvestusele ega määrale sisulisi vastuväiteid esitanud. Tsiviilasja hinna määramine Hageja on hagiavalduses märkinud tsiviilasja hinnaks vähemalt 1581,48 eurot (t.lk 29), mis ei ole kohtu hinnangul õige. Kooskõlas TsMS § 136 lg 1 ls 2 ja lg 4 määrab kohus kohtuotsusega tsiviilasja hinna, kuna hageja nimetatud hind ei vasta tegelikkusele. Hageja esitas nõude kostjalt põhivõla 1200 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 66,84 euro ja edasiulatuva viivise väljamõistmiseks TsMS § 367 järgi määras 0,02% päevas. Raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga TsMS § 124 lg 1 ls 1 kohaselt. TsMS § 133 lg 1 kohaselt hagihind arvutatakse põhinõude ja kõrvalnõuete järgi; lg 2 kohaselt käesoleva seadustiku §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. Hagihinda arvutades liidetakse ühes hagis sisalduvad nõuded TsMS 134 lg 1 ls 1 kohaselt. Seega kujuneb hagihind järgmiselt: põhivõlg 1200 eurot + viivis 66,84 eurot ja ühe aasta eest arvestatud viivis 87,6 eurot, so 1354,44 eurot. Kohus määrab käesoleva tsiviilasja hinnaks 1354,44 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad hageja menetluskulud kostja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi. Taotluse kohaselt on hageja menetluskuluks menetluses tasutud riigilõiv 225 eurot, millest tuleb kostjal hagejale hüvitada 200 eurot. Hagejal on õigus taotleda enamtasutud 25 euro tagastamist. Et hagejal oli menetluses lepinguline esindaja, peab kostja hüvitama hagejale tekkinud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tsiviilkohtumenetluses mõistetakse lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1).

TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb kohtul hinnata nii esindamisele kulunud aja kui ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (Riigikohtu määrus asjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-4-15 leidnud, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Kolleegiumi hinnangul peaksid avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. Taotluse kohaselt on hagejale osutatud maakohtu menetluses õigusabi 14,3 tundi, hinnaga 110 eurot tund. Hageja õigusabikulud esitatud nimekirja ja taotluse kohaselt on 1573 eurot. Hageja on käibemaksukohustuslane ja kulud on käibemaksuta summas. Kohus leiab, et kirjeldatud õigusabitoimingud ja neile kulunud aeg on osaliselt ülemäärane. Võttes arvesse käesoleva asja keerukust ja mahukust, leiab kohus, et hagiavalduse koostamisega seotud toiminguteks ei saanud kuluda üle 3 tunni ja kostja vastusega tutvumiseks ja sellele seisukoha koostamiseks üle 2 tunni. Ülejäänud toimingute osas ei tuvastanud kohus, et neile oleks kulutatud põhjendamatult aega. Seega on hagejale osutatud põhjendatud õigusabi 10,8 tundi. Käesolevas tsiviilasjas on osutatud õigusabi mõistliku tunnitasuga. Seega tuleb kostjal hüvitada hageja õigusabikulud summas 1188 eurot. Kokku kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele menetluskuluna 1388 eurot.

Moonika Tähtväli kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.