Osaühingu XXXXvastuhagi leppetrahvi 240 euro nõudes Tsiviilasja hind
3 500/240 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja XXXX(isikukood XXXX, elukoht XXX) Hageja lepinguline esindaja Dmitri Štšerbin (A.G.D. Õigusabi Grupp OÜ, e-post [email protected])
Kostja Osaühing XXXX(registrikood XXXX, asukoht XXXX), juhatuse liige XXXX Kostja esindaja volikirja alusel XXXX (e-post XXXX)
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagi rahuldamata.
2.Tingimuslikult kohustub Osaühing XXXX andma üle XXXX valdusesse sõiduauto Toyota Celica (registreerimismärk nr XXXX) juhul, kui XXXX on eelnevalt tasunud Osaühingule XXXX teisaldamistasu 105 eurot.
Menetluskulud, mis on seotud hagimenetlusega Osaühing XXXX vastu, jätta XXXX kanda.
4.Vastuhagi rahuldada.
5.Välja mõista XXXX Osaühingu XXXX kasuks leppetrahvi võlgnevus summas 240 eurot sõiduautoga Toyota Celica (registreerimismärk XXXX) parkimistasu maksmiseta parkimise eest.
6.Menetluskulud, mis on seotud vastuhagiga XXXX vastu, jätta XXXX kanda.
7.Välja mõista XXXX Osaühingu XXXX kasuks menetluskuluna riigilõiv summas 75 eurot.
8.Käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb XXXX Osaühingule XXXX hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (75 eurolt) tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
9.Välja mõista XXXX Eesti Vabariigi kasuks riigilõiv 350 eurot. Riigilõiv tuleb tasuda vastavalt otsusele lisatud makseinfole.
10.Käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb XXXX Eesti Vabariigile hüvitamisele
kuuluvatelt
menetluskuludelt
(350
eurolt)
tasuda
viivist
võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
11.Kohtuotsus väljastada pooltele ja EV rahandusministeeriumile.
12.Edasikaebamise kord:
Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2).
Menetluse käik
1.Hageja esitas Harju Maakohtule 25.05.2015 hagi ja hagi tagamise taotluse.
2.Harju Maakohtu 28.05.2015 määrusega jäeti rahuldamata hageja avaldus hagi tagamiseks.
3.Harju Maakohtu 28.05.2015 määrusega rahuldati hageja taotlus menetlusabi saamiseks ning hageja vabastati riigilõivu tasumisest 350 eurot.
4.Harju Maakohtu 01.06.2015 määrusega võeti hagiavaldus menetlusse.
5.Harju Maakohtu 29.06.2015 määrusega võeti kostja vastuhagiavaldus menetlusse.
6.16.06.2015 vastuhagis tegi kostja kompromissettepaneku, mille kohaselt kostja tagastab hagejale sõiduki, kui hageja maksab 240 eurot leppetrahvi. Kostja ei nõua menetluskulusid ega teisaldamistasu. Hageja vastas nii 13.07.2015 kui ka 27.08.2015, et nõustub kompromissi korras mitte esitama kostja vastu täiendavaid nõudeid, kui
kostja auto tagastab ja vastuhagi tagasi võtab, kannab hageja mentluskulud ja edaspidi hageja autot ei teisalda.
7.Harju Maakohtu 23.09.2015 määrusega andis kohus pooltele lõpliku tähtaja dokumentide esitamiseks kuni 12.10.2015 ning teatas lahendi kuulutamise ajaks 29.10.2015.
8.Harju Maakohtu 29.10.2015 määrusega lükati kohtulahendi kuulutamine edasi ning määrati, et lahend tehakse 5 tööpäeva jooksul arvates Riigikohtu otsustuse tegemisest analoogilises tsiviilasjas nr 2-15-1945.
9.Hageja esitas 25.01.2016 menetluse kiirendamise taotluse, mille kohus jättis tähelepanuta, kuna lahendi kuulutamise aeg oli pooltele teatavaks tehtud.
10.Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 2-15-1945 kuulutati 23.03.2016.
11.28.03.2016 tegi kohus veelkord pooltele ettepaneku kompromissi sõlmimiseks. Kostja teatas 28.03.2016 valmisolekust kompromiss sõlmida. Hageja sellele ei vastanud.
Hagi asjaolud
12.25.05.2015 on XXXX esitanud Harju Maakohtule hagi Osaühingu XXXX vastu asja, s.o mootorsõiduki Toyota Celica, (reg.nr XXXX) väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest. Hageja on sõiduki omanik ning 08.05.2015 kl 18.00 parkis ta oma sõiduki Tallinnas Rävala pst
8.Kell 20.00 avastas hageja, et sõidukit ei olnud pargitud kohas. Politsei vahendusel sai hageja teada, et tema sõiduk on kostja valduses Rävala pst 5 asukohas. Kostja hagejale sõidukit ei tagasta. Hageja nõuab AÕS § 68 lg 1, § 80 lg 1 ja 2 alusel kostjalt sõiduki väljanõudmist, kuna see asub kostja ebaseaduslikus valduses. Sõiduki teisaldamiseks puudusid Liiklusseaduse (LS) § 92 lg 2 sätestatud eeldused. Hageja oli nõus asja menetlemisega kirjalikus menetluses ja palus menetluskulud jätta kostja kanda (t lk 4).
Kostja vastus ja vastuhagi
13.Kostja vaidles 16.06.2015 vastuses hagile vastu ning esitas samaaegselt ka vastuhagi. Kostja vastuväited ja ühtlasi vastuhagi asjaolud on järgmised: Parkimislepingu tingimused on paigaldatud iga kostja parkimisala sissesõidu juurde, sh parkimisalale. Parkimistingimuste avaldamisega on kostja esitanud omapoolse pakkumuse, mida kostja on selgelt parkimistingimustes väljendanud. Vaidlusalust sõidukit pargiti kostja parkimisalale ilma selle eest tasumata 8-l korral ajavahemikul 21.03.2014 kuni 08.05.2015. Hageja oli alates 18.02.2013 auto omanik, mistõttu on hagejal alati olnud asjaõigusest tulenev õigus sõidukit vähemalt vallata ja kasutada, seega tuleb eeldada, et tema sõlmis parkimislepingu kõigil 8-l korral, kui kostja väljastas leppetrahvi parkimise eest tasumata jätmise tõttu. Parkimislepingu tingimustes on kehtestatud parkimislepingu tingimuste rikkumise korral leppetrahvi tasumise kohustus.
7-l korral (enne sõiduki teisaldamist 08.05.2015 Estonia pst 7A parkimisalalt) on kostja poolt väljastatud leppetrahv jäetud tasumata, kuigi ühelegi neist ei ole esitatud ka pretensiooni. Parkimislepingu tingimustes on kokku lepitud, et parkimislepingu rikkumisel on kostjal õigus kohaldada õiguskaitsevahendina sõiduki teisaldamist ning teisaldamisega seotud kulud jäävad sõiduki kasutaja kanda. Kostja kohaldab teisaldamist õiguskaitsevahendina VÕS § 101 lg 2 tähenduses oma õiguste kaitseks, mistõttu parkimislepingu tingimustest seonduv ei pea olema kooskõlas LS-s sätestatuga. Kostjal ei ole võimalik vähem piiravaid õiguskaitsevahendeid oma õiguste kaitseks kasutada. Kostja teisaldas hageja kasutuses oleva sõiduki õiguspäraselt. Hageja võlgnevus kostja ees on 240 eurot.
14.Vastuhagi kohaselt oli hageja sõiduk pargitud parkimistingimusi rikkudes järgmiselt: - 21.03.2014 Aia tn 7 parklas; - 22.07.2014 Vanalinna parklas; - 17.01.2015 Lootsi tn 8 parklas; - 01.03.2015 Lootsi tn 8 parklas; - 04.03.2015 Mere pst 6/8 parklas; - 06.03.2015 Rävala pst 8 parklas; - 22.04.2015 Estonia pst 7A parklas; - 08.05.2015 Estonia pst 7A parklas. 08.05.2015 parkimislepingu rikkumise eelselt oli hagejale juba väljastatud leppetrahvi nõuded 7-l korral, mis olid kõik tasumata. Seega 08.05.2015 parkimine Estonia pst 7A tasulisel parkimisalal ilma tasu maksmata oli juba 8. süstemaatiline parkimislepingu rikkumine. Hageja ja kostja vahel on eelnimetatud 8 korral sõlmitud parkimisleping, mille alusel kohustus hageja tasuma kostjale sõiduki parkimise eest kostja hallataval territooriumil. Prkimistingimustes on kokku lepitud tingimuste rikkumise korral rikkuja kohustus tasuda leppetrahvi 30 eurot. Hageja ei ole tasunud ei parkimise ega leppetrahvi eest. 17.01.2015 on kostja hageja sõidukile paigutanud teisaldamishoiatuse mitmete leppetrahvinõuete tasumata jätmise tõttu. Kuna hageja aga leppetrahvi nõudeid ei täitnud ja 08.05.2015 jätkas parkimislepingu rikkumist, siis VÕS § 101 lg 1 alusel oli kostjal õigus kasutada õiguskaitsevahendina teisaldamist. Vastuhagis palub kostja hagejalt kirjalikus menetluses välja mõista tasumata leppetrahvid kirjeldatud 8 parkimistingimuste rikkumise juhtumi eest kokku summas 240 eurot. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda (t lk 60-67).
15.12.10.2015 menetlusdokumendis selgitas kostja, et: - LS § 92 kehtib avalik-õiguslikes suhtes, mitte aga poolte lepingulistes suhetes. - Teisaldamisõigus on parkimislepingu tingimustes sätestatud. - Kostja viitas ka VÕS § 307, mille kohaselt kostjal oli õigus teostada pandiõigust. - Teisaldamise ajal ei viibinud ühtegi sõidukiga seotud isikut sõiduki juures. - Hagejal on võimalus valida, kas ta pargib kostja parklas või mitte. - Hagejat teavitati korduvalt täitmata kohustustest ja hoiatati teisaldamise eest.
16.Kostja 28.10.2015 menetlusdokumendis palus kostja jätta hageja 19.10.2015 dokumendid tähelepanuta kui hilinenult esitatu.
Hageja vastus vastuhagile
17.Hageja esitas 13.07.2015 vastuhagile järgmised vastuväited: -
Hageja ei ole väljendanud nõustumust hagejaga parkimislepingu sõlmimiseks. Kostja pole tõendanud, kellega ta 8 korral on parkimislepingu sõlminud. Ainuüksi omandiõiguse olemasolu ei tõenda sõiduki parkimist hageja poolt. Kuna hageja pole kostjaga parkimislepingut sõlminud, siis ei ole tal ka leppetrahvi tasumise kohustust. Eraõiguslikult juriidilisel isikul puudub õigus sõiduki teisaldamiseks. LS § 92 lg 2 sätestatud juhtudel on see õigus ainult riigiorganitel.
Hageja palub kirjalikus menetluses jätta vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
18.19.10.2015 selgitustes märgib hageja, et kostja pole tõendanud, et hageja sõidukit on pargitud kostja näidatud aegadel ja kohtades. Samuti pole hagejat teavitatud leppetrahvi nõuetest. Lisaks märgib hageja, et sõiduki ebaseadusliku kinnipidamisega tekitatakse talle kahju.
19.Hageja esitas 10.03.2016 kohtukõne kirjalikud seisukohad, milles viitab EV põhiseaduse § 32 sätestatud omandi puutumatusele, mida kostja on seadusliku aluseta rikkunud.
Maakohtu põhjendused Esmalt lahendab kohus hagiavalduse (I), seejärel vastuhagi (II) ning lõpuks määrab kohus kindlaks poolte menetluskulud (III). I Hagi
20.Kohus, analüüsinud hagiavaldust, poolte esitatud tõendeid ning analüüsinud kostja vastuväiteid, leiab, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata.
21.Kohus loeb TsMS § 231 lg 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: -
-
Hagejale kuulub sõiduauto Toyota Celica reg nr XXXX(t lk 9). Hagejale kuuluv sõiduk asub Tallinnas Rävala pst 5 kostja hallatavas parkimismajas (t lk 12). kostja on parkimisteenust osutav ettevõte Tallinnas aadressil Estonia pst 7A, kuhu oli 08.05.2015 pargitud hageja sõiduk (t lk 76); parkla sissesõidutee juurde on paigutatud infotahvel, teavitus- ja liiklusmärgid, mis sisaldavad lepingu tüüptingimusi sõiduki parkimiseks (t lk 81); sama sõiduautoga on tasu maksmiseta pargitud kostja parklates ka 21.03.2014, 22.07.2014, 17.01.2015, 01.03.2015, 04.03.2015, 06.03.2015, 22.04.2015 ning 08.03.2015 ( t lk 69-76); 08.05.2015 teisaldas kostja hageja sõiduauto Toyoya Celica aadressilt Estonia pst 7A aadressile Rävala tn 5 asuvasse parkimismajja.
22.Pooled vaidlevad selle üle, kas ja kellega on sõlmitud leping sõiduauto parkimiseks kostja hallataval territooriumil ning kas hagejale on teatatud leppetrahvidest ning kas parkimise eest tasumata jätmise korral on kostjal õigus hageja omandit rikkuda ja sõiduk teisaldada ning kinni pidada.
23.Vaidlust ei ole selles, et Toyota Celica reg nr XXXXomanikuks on hageja.
24.Kostja on tõendanud, et 08.05.2015 oli hagejale kuuluv sõiduk pargitud Tallinnas Estonia pst 7A parkimisalale, mida haldab kostja (t lk 76). Hageja on eksinud aadressiga, kuna kõrval asub ka Rävala pst 8 hoone. Hageja pole tõendanud, et sõiduauto oli pargitud või asus teisaldamise hetkel mujal.
25.Riigikohtu praktika on varasemalt jaatanud võimalust, et leping sõlmitakse teatud käitumisega väljendatud tahteavaldusega juhul, kui isikule on tema käitumise õiguslikud tagajärjed üheselt mõistetavalt teatavaks tehtud (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend kohtuasjas nr 3-2-1-75-10). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Sama § lg 2 kohaselt kui nõustumus väljendub teos, võib leping olla sõlmitud ka teo tegemisest. Kostja pakkumise tingimuste (t lk 81) p 1 kohaselt sõlmib sõidukijuht parkimiskoha üürilepingu siis, kui ta on sõiduki parklasse parkinud. Tingimustes on selgelt väljendatud esimese punktina asjaolu, et parkimistingimuste avaldamisega teeb OÜ XXXX pakkumuse lepingu sõlmimiseks pakkumuses toodud tingimustel ning parklasse parkimisega loetakse tingimustega nõustumiseks ja lepingu sõlmimiseks. Hageja on VÕS § 20 lg 1 ja lg 2 ning VÕS § 16 lg 3 alusel kostja territooriumile parkimisega andnud nõustumuse pakkumuse tingimustel lepingu sõlmimiseks. Pakkumuse tingimused on nähtavad, arusaadavad ning sellise tava järgi on Tallinnas parkimist korraldatud juba aastaid. Kohtu hinnangul on üheselt arusaadav, et sisenedes tähistatud ning teavitus- ja liiklusmärkidega varustatud parkimiseks ettenähtud territooriumile, allutab sõiduki juht end tingimustele, mis on territooriumile sisenedes teatavaks tehtud. Kui need tingimused sõiduki juhile ei sobi või ta ei soovi olla nendega seotud, siis tuleb tal parkimiseks valida teine koht ning territooriumil mitte parkida. Linn või riik korraldab parkimist avalikult kasutataval maal (vt Teeseadus, Liiklusseadus, Tallinna Linnavolikogu 20.12.2012 määrusega nr 30 kehtestatud „Tallinna avalik tasuline parkimisala ja parkimistasu“) ning eraisik talle kuuluval maal. Juhul, kui riigi või kohaliku omavalitsuse maa on seaduses sätestatud korras antud eraõigusliku isiku kasutusse, siis on viimasel õigus korraldada selle kasutamist (Tallinna Linnavolikogu 13.06.2013 määrusega nr 32 kinnitatud „Linnavara kasutusse andmise kord“). Sõiduki juhil puudub õigus eeldada, et ta võib oma äranägemisel tasuta parkida teisele isikule kuuluvale või teise isiku kasutuses olevale maa-alale. Seega loeb kohus tuvastatuks, et kostja tegi Tallinnas Estonia pst 7A parkimisalale sissesõidul avalikult pakkumuse parkimiskoha üürilepingu sõlmimiseks ning sõiduauto Toyota Celica juht võitis 08.05.2015 pakkumuse vastu ja sõlmis parkimiskoha
üürilepingu pakkumuses näidatud tingimustel, sõidukiga territooriumile sisenedes ja selle parkimisega territooriumile. Parkimislepingule kohalduvad VÕS-s üürilepingut sätestavad õigusnormid.
26.Parkimislepingu p 1 järgi sõlmitakse parkimisleping VÕS-s sätestatud korras parkimise korraldaja ja sõiduki juhi vahel. LS § 72 lg 1 kohaselt sõidukiomanik ja vastutav kasutaja peavad tagama talle kuuluva või tema valduses oleva sõiduki õige kasutamise, tehnilise korrasoleku ja nõuetekohase hoidmise. Kuna hageja on sõiduki omanik ja hageja pole väitnud ega tõendanud, et tema sõiduautot kasutavad teised isikud või et sõiduautoga sõidavad ja pargivad teised isikud tema tahte vastaselt, siis tuleb eeldada, et sõidukit juhtis hagejal.
27.TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja tõendamiskoormuseks on tõendada, kes 08.05.2015 ja ka kõigil 7 varasemal korral, hageja sõidukit kasutas ja kostja parkimisalale parkis. Viidatud asjaolude väljaselgitamine on hageja kui sõiduki omaniku kontrolli all, seevastu on kostjal objektiivselt võimatu selle kohta tõendeid esitada. Liiatigi on hageja kui sõiduki omaniku kohustuseks järgida LS § 72 lg-s 2, milles sätestatakse, et kui mootorsõiduki omanik annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule, peab ta mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama ning liiklusjärelevalve teostaja või kohtu nõudmisel esitama järgmised andmed: mootorsõidukit kasutanud isiku ees- ja perekonnanimi, mootorsõidukit kasutanud isiku aadress, mootorsõidukit kasutanud isiku sünniaeg või isikukood ja mootorsõidukit kasutanud isiku juhiloa number. Praeguses asjas ei ole hageja esitanud kohtule andmeid selle kohta, kes tema sõidukit kasutas. Hageja ei ole tõendanud, et sõidukit juhtis ja selle parkis vaidlusalusel ajal kostja parklasse keegi teine (vt ka Riigikohtu lahend kohtuasjas nr 3-2-1-3-16).
28.Hageja ei ole tõendanud, et ta 08.05.2015 või ka varasemate parkimiste eest tasunud. Samuti ei ole hageja tõendanud, et ta on kostja leppetrahvi nõuded rahuldanud.
29.VÕS § 101 lg 2 järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada. Lepingus on pooled kokku leppinud parkimislepingu tingimuste rikkumise korral järgmistes õiguskaitsevahendites: parkimislepingu p 9 järgi tuleb parkimistingimuste rikkumise korral maksta parkimise korraldajale leppetrahvi 30 eurot; parkimistingimuste p 10 järgi on parkimise korraldajal õigus teisaldada sõiduk sõidukijuhi vastutusel ja kulul muu hulgas juhul, kui sõiduki parkimisel on rikutud parkimistingimusi. Parkimislepingu p-s 11 sätestatakse, et parkimistingimuste rikkumisel on parkimise korraldajal õigus kuni parkimistasu, leppetrahvi või muude sarnaste tasude või sõiduki parklast eemaldamise kulude tasumiseni sõidukit kinni pidada.
30.Parkimistingimustes sätestatud parkimise korraldaja pandiõigus on kooskõlas VÕS-s üürileandja pandiõigust sätestava § 305 lg 1 esimese lausega, mille kohaselt on kinnisasja üürileandjal üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus üüritud kinnisasjal asuvatele ja ruumi üürimisel selle sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele ka siis, kui need ei ole üürileandja valduses. Selliselt ulatub parkimise korraldaja pandiõigus VÕS § 305 lg 1 järgi ka parkimisalale paigutatud sõidukitele (vt ka Riigikohtu lahend kohtuasjas nr 3-2-1-3-16).
31.Parkimislepingust tulenevat sõiduki teisaldamise õigust saab lugeda praegustel asjaoludel kohaseks õiguskaitsevahendiks – arvestades hageja käitumist (hageja rikkus parkimislepingut korduvalt ega näidanud üles soovi oma kohustusi kostja ees täita), samuti kostja käitumist ja tema alternatiivseid mõistlikke võimalusi oma õiguste tagamiseks. Sõiduki parkimisalal hoidmine on võrreldes teisaldamisega koormavam parkimise korraldajale, sest sõiduk hoiab parkimiskohta kinni ega võimalda sinna teisi sõidukeid parkida.
32.Hageja väited selle kohta, et tal on sõiduautot vaja töö otsimiseks ning sugulase sõidutamiseks, jätab kohus tähelepanuta, kuna töö otsimine ja teiste sõidutamine ei sunni hagejat rikkuma LS nõudeid ega anna õigust parkida selle eest tasu maksmata. Ühistransport on Tallinna elanikele tasuta ning hagejal on õigus valida, kas ja millistel tingimustel ta pargib.
33.Samuti jätab kohus tähelepanuta hageja viited EV põhiseaduse § 32, kuna see ei ole antud kontekstis asjakohane, sest hageja on sõlminud parkimislepingu. Kohus juhib hageja tähelepanu sellele, et põhiseaduse § 32 järgi on ka kostjal samaväärne õigus, muuhulgas õigus eeldada, et tema territooriumi kasutatakse ainult tema loal ja tingimustel.
34.Oluline on siinkohal arvestada, et hagejal on valikuvabadus kas parkida või mitte ja seega vältida teisaldamist, aga parkimisteenuse osutajal puuduvad muud võimalused peale teisaldamise oma õiguste maksmapanekuks (lepingu rikkujate vastu).
35.Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja sõiduk on kostja õiguspärases valduses (tegemist ei ole valduse rikkumisega AÕS § 40 lg 3 järgi ega ebaseadusliku valdusega AÕS § 80 lg 1 järgi). Lisaks kuna hageja on 08.05.2015 sõlminud kostjaga parkimislepingu, mille tingimuste p 2 kohaselt on parkimine lubatud vaid parkimistasu ette makstes ning tingimuste p 10 ja 11 lubavad parkimiskorda rikkunud juhi sõidukit teisaldada ja kinni pidada ning hageja on varasemalt 7 korral parkinud kostja territooriumil parkimiskorda rikkudes, siis jätab kohus hagi rahuldamata.
36.Kuna Riigikohus on oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16 juhtinud muuhulgas tähelepanu tingimusliku otsuse tegemise võimalikkusele (VÕS § 110 sätestab võlgnikule õiguse keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni kohustused on tema suhtes täidetud. VÕS § 110 lg 5 kohaselt, kui võlausaldaja nõuab võlgnikult kohtus kohustuse täitmist ja võlgnik täitmisest VÕS § 110 alusel keeldub, teeb kohus otsuse, millega võlgnikku kohustatakse otsust täitma üksnes juhul, kui võlausaldaja on oma kohustuse tema suhtes täitnud või võlgnik on täitmise vastuvõtmisega sattunud viivitusse) ja kostja on hagi rahuldamisel korral taotlenud enne teisaldamiskulu 105 eurot mittemaksmist otsust mitte täita ( t lk 138), siis märgib kohus otsuses, et hagejal on võimalik sõiduki valdus taastada makstes kostjale 105 eurot. II Vastuhagi
37.Kohus, analüüsinud vastuhagi, poolte esitatud tõendeid ning analüüsinud hageja vastuväiteid, leiab, et vastuhagi kuulub rahuldamisele.
38.Kohtu hinnangul on OÜ XXXX esitatud tõenditega (t lk 69-76) tõendatud, et sõiduautoga Toyota Celica (reg nr XXXX) on tasu maksmiseta pargitud kostja hallatavas parklates Tallinnas järgmiselt:
-
21.03.2014 Aia tn 7, 22.07.2014 Vanalinna parkas, 17.01.2015 Lootsi tn 8, 01.03.2015 Lootsi tn 8 parklas; 04.03.2015 Mere pst 6/8 parklas; 06.03.2015 Rävala pst 8 parklas; 22.04.2015 Estonia pst 7A parklas; 08.05.2015 Estonia pst 7A parklas. Hageja parkimistingimuste p 9 tulenevalt on hagejal leppetrahvi maksmise kohustus.
39.Hageja ei ole tõendanud, kes temale kuuluvat sõiduautot nimetatud kuupäevadel kostja parklates tasu maksmata parkis. Samuti ei ole hageja tõendanud, et tasu või leppetrahvid on makstud.
40.Kohus on eelnevalt tuvastanud, et parkimislepingu sõlmimine kostja esile toodud tingimustel on võimalik (vt kohtuotsuse põhjendused p 25).
41.Kohus on eelnevalt tuvastanud, et sõiduki omanikuks on hageja.
42.Kohtu arvates ei ole kostjal käesoleval juhul võimalik teada ega tuvastada, kes konkreetsel ajal hageja autot kasutas ning hageja seda ei avalda, kuigi vaid hageja saab teada, kellele ta on oma auto kasutada andnud. Hageja ei ole väitnud, et auto oli nendel kuupäevadel temalt varastatud või muul viisil tema tahte vastaselt tema valdusest väljas. Kohus peab vajalikuks viidata siinkohal ka LS § 72 lg 2, mille kohaselt peab omanikul olema teada, kellele ja millal ta oma sõiduki kasutada annab. Kui sõiduk on antud sõiduki omaniku poolt kolmandate isikute kasutusse, siis on omanikul võimalik regressi korras sisesuhtest tulenevalt nõuda tasutud summade väljanõudmist tegelikult kasutajalt.
43.VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Parkimislepingu tingimustes p 9 on kehtestatud, et parkimistingimuste rikkumise korral tuleb tasuda leppetrahv 30 eurot. Seega on kostja õigustatud hagejalt, kui sõiduki omanikult nõudma leppetrahvi. Kohtu hinnangul on leppetrahvi nõude esitamisel järgitud ka mõistliku aja kriteeriumi, kuna üldise tava kohaselt (TsMS § 231 lg 1 ) esitab kostja leppetrahvinõude kohe pärast parkimislepingu rikkumise tuvastamist jättes trahvinõude sõiduki esiklaasile. Mõistlik aeg ei olnud kohtu hinnangul möödunud ka 08.05.2015, mil hageja sai sõiduki teisaldamise järgselt teada tasumata leppetrahvi nõuetest.
44.Tuginedes ülaltoodule leiab kohus, et kostja vastuhagi on põhjendatud ja hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista 240 eurot. III Menetluskulud
45.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata ja rahuldab vastuhagi, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.
46.TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Käesoleval juhul on kostja menetluskuludeks vastuhagi esitamiselt tasutud riigilõiv summas 75 eurot. Tulenevalt TsMS § 138 lg 2 loeb kohus kostja poolt tasutud riigilõivud põhjendatud ja vajalikeks kuludeks. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskuluna riigilõiv summas 75 eurot.
47.TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja on vastava taotluse kohtule esitanud. Seetõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (75 eurolt) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
48.TsMS § 190 lg 4 kohaselt kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Hageja sai Harju Maakohtu28.05.2015 määruse alusel menetlusabi kokku 350 eurot (t lk 51). Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb TsMS § 190 lg 4 alusel hagejalt välja mõista riigi tuludesse riigilõiv 350 eurot. TsMS § 179 lg 8 alusel märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda Eesti Vabariigile hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (350 eurolt) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
49.Kohus selgitab, et TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.