2-16-2777/14 - TSÜS - Isiku paigutamine haiglasse - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Taotlusele lisatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt haigestus LJ psüühiliselt 2004. aastal. Sellest ajast alates on ta vajanud statsionaarset ravi kokku 8 korral. Patsiendil on arenenud laialdane paranoiline luul. Varasemalt on ta vajanud tahtest olenematut ravi, sest tal puudub igasugune haiguskriitika, ta ei tarvita kodus psühhiaatrilisi ravimeid ja luulumõtete tõttu on käitunud ohtlikult kaasinimeste suhtes. Ta vahetas korteri psühhootilistel motiividel, kuid "kiusamised ja jälitamised" jätkusid. Viimati oli patsient ravil tahtest olenematu ravi otsusega 13.02–13.03.2014. Peale haiglaravi patsient psühhiaatrit ei külastanud ja mingit psühhiaatrilist ravi ei tarvitanud. Seekord hospitaliseeriti patsient kiirabiga, sest ta oli mitu ööd helistanud korduvalt hädaabi numbril ja nõudnud oma" kiusajate" korrale kutsumist. Patsient oli saabudes ärev, avaldas laialdast paranoilist luulu. Ka käesolevalt patsient avaldab sõnalaialdaselt ja ebaolulistesse detailidesse takerdudes paranoilist luulu. Ta arvab, et teda jälitatakse seetõttu, et tema praeguseks surnud mees oli KGB polkovnik. Patsienti mõjutatakse gaasi, pulbri ja elektriga. Talle tekitatakse valu. Piinajad on aga nii kavalad ja kasutavad selliseid meetodeid, mis tunnistajate saabumisel kohe kaovad. Patsiendi korteri peal ongi staap. Sealt lastakse rõhu all pulbrit ja gaasi ning mõjutatakse elektriga. Ka on kiusajatel röntgenaparaat, mille abil näevad läbi lae, kus patsient on ja millega tegeleb. Üks inimene suhtleb patsiendiga "Postimehe" horoskoobi kaudu, jättes teated "ridade vahele". Patsient kuuleb oma korteri peal kõndimist, esemete ümberpaigutamist ja seda ka öösel. Lisaks KAPO-le, mis ongi tegelikul sama, mis KGB, kadestab patsienti ka üks tema naissoost sugulane, kes on ise ka KGB töötaja olnud. Sugulane saab vähem pensionit kui patsient abikaasa kaotuspensionit. Nüüd see inimene tahab patsiendi korterit ja pensionit endale. Elektrilise ja gaasimõjude tõttu ei saa patsient magada oma voodis, vaid magab põrandal. Patsient haiglas olla ei soovi, sest ei pea ennast haigeks. Haiglasse toodi ta põhjuseta. Patsient helistas hädaabi numbrile selleks, et päästetöötajad uuriksid välja, mida ülemises korteris tehakse ja kutsuksid nad korrale. Patsient jutustab, kuidas ta on ka ise „kiusajaid“ korrale kutsunud ja nendega riielnud. Patisendil esineb raske psüühikahäire - luululine häire (F22.0). Tal esineb laialdane süstematiseeritud luul, lisaks kuulmismeelepetted ja võõrmõjuelamused. Haiguskriitika puudub ning ravi vajadusest patsient aru ei saa. Raske psüühikahäire tõttu ei suuda patsient oma tervislikku seisundit, tegevuse tagajärgi ega ravivajadust adekvaatselt hinnata. Psühhootilistest elamustest tulenevalt võib ta käituda ettearvamatult ja ebaadekvaatselt ning ohustada sellega enda või ümbritsevate turvalisust. Patsiendi seisundi hinnangust ja varasemast ravikogemusest lähtuvalt ei ole alust prognoosida tema seisundi paranemist nelja ööpäeva vältel. Arvestades eeltoodut taotles avaldaja LJ suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist, selle pikendamist neljakümne päevani ning luba kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neljakümne päeva vältel arvestades tahtest olenematu ravi otsusest. Esimese astme kohtu määrus 22.02.2016 määrusega rahuldas Harju Maakohus avalduse ja rakendas LJ suhtes esialgset õiguskaitset ja määras paigutada LJ isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 40 (nelikümmend) päeva. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Kohus määras esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks 30. märtsil 2016 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus tugines määruses psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5 ning leidis esitatud tõendite

uurimisel, et esinevad asjaolud LJ suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ja esialgse õiguskaitse rakendamise taotlus kuulub rahuldamisele. Esitatud taotlusest, sellele lisatud arsti arvamusest nähtub, et LJ hospitaliseeriti valvearsti poolt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 19.02.2016 kell 09.51. Käesolevaks ajaks ei ole LJ seisund paranenud, ta on jätkuvalt ebastabiilne ega suuda otsustada adekvaatselt oma ravi vajaduse üle. LJ raviarst dr KK selgitas, et LJ-l esineb paranoiline skisofreenia. Teda jälitatakse ja jälgitakse, sest tema abikaasa töötas KGB-s. Toodi haiglasse kiirabiga, kuhu ta helistas ise ja palus enda jälgijaid korrale kutsuda. Ta võib käituda ennast ohustavalt, võib kodust põgeneda, sest kardab, et ähvardused, mida ta kuuleb, viiakse täide. Ärakuulamisel avaldas isik, et viimase aja sündmused on teda pannud muretsema. Täpsustades leidis ta, et sündmused said alguse 12 aastat tagasi. Tema eelmises korteris Nõmme teel jälgiti teda ülevalt korterist röntgeni suguse seadmega, kuulati pealt ja lasti lõhnatut gaasi. Siis ta vahetas korteri Lasnamäele seitsmendale korrusele, aga seal hakkasid nad veel rohkem tegutsema. Ta selgitas, et „nemad“ on ühed ja samad inimesed, nn „brigaad“, kes töötavad nädala järjest, väljas nad ei käi ja vahetuse annavad üle pühapäeviti. Kogu nädala, päevast päeva teda vaadeldakse ja mõjutatakse. Kui ta seisab köögis ja nõusid peseb, siis ta kuuleb üleval korteris, kuidas ratastega röntgeniaparaat veetakse tema kohale ja voolikud/juhtmed kukuvad kolinal maha, siis ta tunneb, kuidas kuklas on see koht, kus teda jälgitakse. Aga kui kõva häälega kiusajaid korrale kutsuda, siis nad kohe lõpetavad oma tegevuse. Voodis ta ei saa enam magada, sest voodis levivad elektrilained, mis annavad tema kohta infot. Ta peab magama põrandal, sest põrandal elekter ei levi. Esimene noormees, kes teda jälgima hakkas, paigaldas talle kiibi, sellise nagu koertele nüüd pannakse. Siis veel koertele ei pandud selliseid – tema oli esimene, kelle peal seda katsetati. Ja kui ta nüüd postkasti juurde näiteks läheb, siis kiip piiksatab. Samuti märkas ta kord, kuidas seesama noormees lahtises autos teda ühes maakohas jälgis ja kui ta sellest autost möödus, siis ta kuulis kiibi jälle piiksatavat. Enda sõnul ta ravi ei vaja, sest ravida ei ole midagi. Ta on täiesti terve. Raske on ainult nende mõtetega elada. LJ-le riigi õigusabi korras määratud advokaat toetab esitatud taotlust. Muude isikute ärakuulamist ei pidanud kohus vajalikuks, sest arvestades LJ psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele. Arvestades LJ psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. LJ-l esineb raske psüühikahäire (luululine häire), tema käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ümbritsevatele. Psühhiaatri hinnangul võib LJ psühhootilistest elamustest tulenevalt käituda ettearvamatult ja ebaadekvaatselt ning ohustada sellega enda või ümbritsevate turvalisust. Eelnevat kinnitab asjaolu, et varasemalt on ta luulumõtete tõttu käitunud ohtlikult kaasinimeste suhtes. Patsiendi enda kinnitusel on ta enda „kiusajaid“ korrale kutsunud ja nendega riielnud, selleks peab ta lihtsalt kõva häälega nendega rääkima ja siis nad kohe lõpetavadki. LJ seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek lähiajal kodustes tingimustes. Ta avaldas ärakuulamisel mõtteid, et tema elu on ohus oma korteris, ta peab end pidevalt varjama, magama põrandal. Isiku seisundi hinnangust ja varasemast ravikogemusest lähtuvalt ei ole alust prognoosida seisundi paranemist nelja ööpäeva vältel. Käesolevat seisundit arvesse võttes vajab ta pikaajalist hospitaliseerimist ja seega maksimumtähtaja kohaldamist. Eeltoodu põhjal tuleb lubada LJ suhtes kohaldada tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi kuni ravi vajaduse äralangemiseni kuid mitte kauem kui 40 (nelikümmend) päeva. Kohus leidis, et kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht

nii patsiendile endale kui ümbritsevatele. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning kohus leidis, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Tulenevalt TsMS § 539 lg 3 lõpetab kohus esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise määratud tähtaja saabumisel või enne määratud tähtaega kui paigutamise eeldused on ära langenud. Tahtevastase ravi kohaldamise eelduste äralangemise üle otsustab psühhiaater (raviarst). Määruskaebus 07.03.2016 esitatud määruskaebuses vaidlustab LJ maakohtu määruse, avaldades, et ta ei ole nõus enda ebaseadusliku paigaldamisega Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikusse ravi kohaldamiseks. Kaebuses palub LJ ravida teda 20 päeva jooksul, kuni 09. märtsini, kuid mitte rohkem kui kuu aega. Vastus määruskaebusele SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku juhataja leiab, et täidetud on PsAS § 11 lg 1-s sätestatu. LJ-l esines raske psüühikahäire – luululine häire, mis oli tahtest olenematu ravi kohaldamise ajal ägenenud. Tema käitumine oli mõjutatud temal esinenud psühhootilistest elamustest (paranoiline jälgimis-, tagakiusamis- ja kahjustusluul, mõjustuselamused). Ta oli pinges, hirmunud, ettearvamatu käitumisega. Ta oli korduvalt helistanud hädaabi numbrile, nõudnud nn kiusajate korralekutsumist. LJ käitumine oli ebaadekvaatne ja ettearvamatu, mõjutatud luululistest elamustest ning seetõttu ohtlik endale või ümbritsevatele. LJ-l puudus haiguskriitika, ta oli varasemalt katkestanud talle ordineeritud toetusravi. Ka käesolevalt keeldus ta ravist. Menetluse edasine käik Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu 22.02.2016 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 ja §-ga 659 tuleb määrus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohus on kontrollinud piisavalt põhjalikult esialgse õiguskaitse rakendamise eeldusi, tuginedes seejuures psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Määruskaebuse väide LJ ebaseaduslikust ravile paigutamisest ei ole põhjendatud ning on vastuolus tsiviilasja materjalidega. Psühhiaatrite hinnangul esineb LJ-l raske psüühikahäire luululine häire (F22.0). Tal esineb laialdane süstematiseeritud luul, lisaks kuulmismeelepetted ja võõrmõjuelamused. Patsiendil puudub haiguskriitika ja ravi vajadusest patsient aru ei saa. Psühhootilistest elamustest tulenevalt võib patsient käituda ettearvamatult ja ebaadekvaatselt ning ohustada sellega enda või ümbritsevate turvalisust. Öeldu tõttu on maakohus jõudnud õigele ja põhjendatud järeldusele, et LJ suhtes on täidetud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused ja esialgse õiguskaitse taotlus tuleb rahuldada.