SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja kt taotlus TK’i suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 11.02.2016.a õiguskaitse rakendamiseks
määrus
esialgse
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik TK’i määruskaebus Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja: SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja kt Raine Pilli Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): TK (isikukood XXXXXXXXXXX), RÕA korras vandeadvokaat Marika Jaanson Eestkosteasutus: Pärnu linnavalitsus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 11.02.2016.a määrus ning saata esialgse õiguskaitse taotlus maakohtule uueks lahendamiseks.
2.Rahuldada TK’i määruskaebus osaliselt.
3.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud
1.Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja kt esitas 10.02.2016.a maakohtule taotluse kohaldada puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematut ravi neljaks päevaks ja sellest edasi 40. päevaks. Taotluse kohaselt peab tahtest olenematu ravi patsiendi puhul sisaldama psühhoosivastast, meeleolu stabiliseerivat ning unerežiimi korrigeerivat ravi. Puudutatud isik hospitaliseeriti psühhiaatriakliiniku statsionaarsesse
1(7)
Tsiviilasi nr 2-16-2201 osakonda 09.02.2016.a ning talle kohaldati tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist haiglaravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-tele 1, 2 ja 3. Puudutatud isik toodi haiglasse tütre saatel, kuna alates oktoobrist ilmnenud meeleolu ja aktiivsuse haiguslik kõrgenemine, millega kaasnenud ebastabiilne ja ebaadekvaatne käitumine: sobimatu sekkumine laste ellu, 7.a lapselapse haigeks pidamine ning talle abi otsimine, mis pole põhjendatud. Viimastel päevadel olnud eriti hüperaktiivne, helistanud kiirabisse ja päästeametisse, saatnud öisel ajal ebaadekvaatse sisuga SMS-e nii lapselapsele kui tema õpetajale. Patsiendil on diagnoositud bipolaarne meeleoluhäire, ta pole pikemat aega toetusravi tarvitanud. Vastuvõtmisel haiglasse vähese sisulise kontaktiga, jutt laialivalguv ja monoloogina. Ei lasknud vahele küsimusi küsida, rääkis oma teooriaid, mis laste andmetel tõele ei vasta. Avaldab mõtteid, mis ilmselgelt ei ole reaalsusega kooskõlas (st patsient on psühhootiline). Täielikult haigusteadvuseta, keeldub ravist, kuid võttis samal ajal sisse peotäie erinevaid toidulisandeid, mida keegi selgeltnägija olevat soovitanud. Nõudis kohest koju lubamist, teatades et on täiesti terve. Hospitaliseeritud bipolaarse häire maniakaalse ägenemise tõttu. Taotluse esitamise aja seisuga ei olnud puudutatud isiku seisundis olulisi muutusi, seisund oli jätkuvalt maniakaalne ning psühhootilised mõtted laste ja lastelastega seonduva kohta püsisid. Tema sõnalised avaldused ja soovid ei vasta reaalsusele. Ta on emotsionaalselt kõrgendatud meeleolus, ülemääraselt sekkuv ja hüperaktiivne, haigusteadvuseta, nõuab kohest koju lubamist.
2.Pärnu Maakohus rakendas 11.02.2016.a määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja määras puudutatud isiku tahtest olenematule psühhiaatrilisele ravile üle 48 tunni ja paigutas puudutatud isiku ravile Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni 40 päeva alates tema 09.02.2016.a kell 19:15 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o kuni 20.03.2016.a kell 19:15. Kohus määras, et puudutatud isiku suhtes on lubatud kohaldada psühhoosivastast, meeleolu stabiliseerivat ning unerežiimi korrigeerivat ravi süstidena või tablettidena. Määruse põhjenduste kohaselt tutvus maakohus kohtule esitatud avaldusega ja sellele lisatud puudutatud isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentidega, kuulas 11.02.2016.a psühhiaatriakliinikus isiklikult puudutatud isiku ja tema raviarsti dr HS ning telefoni teel puudutatud isiku tütre MK ära. Maakohus leidis, et esitatud dokumendid kinnitavad puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi jätkuvat kohaldamist õigustavaid asjaolusid ning avaldus tuleb rahuldada. Puudutatud isiku ärakuulamisel eitas ta psühhiaatrilist haigust ja ravivajadust, tal on olnud ainult depressioon. Ravi ei ole ta haiglas lubanud enda suhtes kohaldada, ei nõustu rohtusid võtma. Samas kinnitas, et diagnoosi oskavad panna ainult arstid, arstid saavad määrata ka vajaliku ravi. Puudutatud isiku sõnul tuli ta haiglasse koos tütrega, nõustus tulema arstiga rääkima, sest on aastaid depressioonis olnud. Tütred peavad teda maniakaalseks, kuid ükski tütarde esile toodud asjaolu ei olevat õige, selliseid sündmusi ega käitumist ei olevat olnud. Puudutatud isik on teinud lastele inhalatsiooni auru, kuid mingeid ravimeid ei ole lastele andnud. Kohus kuulas 11.02.2016.a telefoni teel ära ka puudutatud isiku haiglasse viinud tütre MK selgituse. MK arvates vajab ema psühhiaatrilist ravi, kindlasti 4 päeva ei ole piisav, sest haiglast välja saades ema ravi ei jätkaks. MK arvates võib ema olla ohtlik, sest ta sekkub ebaadekvaatselt teiste ellu, tal on mingid plaanid teiste isikute suhtes. MK sõnul ei ole tal konkreetseid tõendeid, kuid ema käitumise ja väljaütlemiste põhjal on neil õega tekkinud kahtlus, et ema võib nende lapsi vanemate teadmata ära viia, sest ema arvates vanemad ise last vajalikul viisil ei ravi. MK sõnul on ema püüdnud lapsi ise ravida, kui seda on keelatud, on püüdnud lastele salaja mingeid ravimeid sisse sööta. MK sõnul on puudutatud isikul diagnoositud bipolaarne häire, ta on olnud
2(7)
Tsiviilasi nr 2-16-2201 varem tahtevastasel ravil ja ka vabatahtlikult haiglaravile läinud, vabatahtlikult läheb ta ravile depressiivses faasis. Praegu on emal maniakaalne faas, 2015.a oktoobrist on tema käitumine olnud nii tütarde kui ümbritsevate isikute jaoks tuntavalt teistsugune, ebaadekvaatne. Ravita jäämisel ei ole puudutatud isik füüsiliselt ohtlik, kuid oma ebaadekvaatse käitumisega kahjustab puudutatud isik nii enda kui tütarde mainet. MK sõnul on puudutatud isik juba kahjustanud õpetajana töötava õe S mainet sellega, et võtab ühendust (on helistanud, saatnud kirju ja sõnumeid) päästeametiga, vallavalitsusega, kiirabiga, õe tööandjaga teatamaks, et õde ei ole suuteline ema kohustusi täitma, ei hoolitse laste eest ega ravi haigeid lapsi. Kohus leidis, et kohtule esitatud dokumentaalsed tõendid ja ärakuulamisel kogutud andmed kinnitavad PsAS § 11 lg 1 koosseisu olemasolu. Muu psühhiaatriline abi, s.o ambulatoorne ravi ja ravi haiglas patsiendi nõusolekul, ei ole võimalik, sest puudutatud isik ei saa aru oma haigusseisundist ning eitab ravivajadust. Ravita jäämisel võib puudutatud isik oma psüühikahäire tõttu kahjustada nii iseennast kui ümbritsevaid isikuid. Eelkõige seisneb puudutatud isiku ohtlikkus ebaadekvaatse käitumisega avalikkuse ees enda ja lähedaste maine kahjustamises, kuid ta võib oma käitumisega reaalselt seada ohtu nii enda kui lähedaste elu ja tervise. Puudutatud isik on täielikult haigusteadvuseta, keeldub ravist, kuid samal ajal tarbib selgeltnägija soovitatud erinevaid toidulisandeid. Puudutatud isiku tütre sõnul peab puudutatud isik oma 7-aastast lapselast põhjendamatult haigeks, soovib viia teda ravile ravitseja juurde. Viimasel ajal on puudutatud isik olnud eriti hüperaktiivne, helistanud kiirabisse ja päästeametisse, saatnud öisel ajal ebaadekvaatse sisuga SMS-e nii lapselapsele kui tema õpetajale. Ambulatoorse ravi ebapiisavust kinnitab see, et puudutatud isikul on diagnoositud bipolaarne meeleoluhäire, kuid ta pole pikemat aega toetusravi tarvitanud. Ravi haiglas patsiendi nõusolekul ei ole võimalik, sest patsient on haiguskriitikata ning eitab ravivajadust. Alates tema 09.02.2016.a haiglasse paigutamisest on ta igasugusest ravist keeldunud. Kõige eeltoodu alusel jõudis kohus veendumusele, et puudutatud isiku suhtes on põhjendatud esialgse õiguskaitse korras rakendada tahtest olenematut ravi tähtajaga kuni 40 päeva vastavalt TsMS § 534 lg-le 5, sest ta on oma psüühilise häire tõttu potentsiaalselt ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele isikutele ning muu psühhiaatriline abi ei ole praegu võimalik.
3.Eestkosteasutusel ei olnud vastuväiteid esitatud taotlusele esialgse õiguskaitse rakendamise korras isiku tahtest olenematu ravi pikendamiseks. Eestkosteasutusele teadaolevalt on puudutatud isiku suhtes ka varem kohaldatud tahtevastast ravi, kuna tal puudus haiguskriitika ja ravita jätmine ohustas tema tervist. Vahepealsel perioodil on ta samuti ravi vajanud, kuid on pöördunud ravi saamiseks haiglasse vabatahtlikult. Tütre sõnul elab ema üksi, kuid ema ja tütar elavad üksteisele lähedal ja suhtlevad igapäevaselt. Puudutatud isik on siiamaani taganud ise enda igapäevase toimetuleku ning otsest kõrvalabi pole siiani vajanud (v.a haiguse ägenemisfaasides). Puudutatud isik on vanaduspensionär, puuet ei ole talle määratud ja puudub ka kehtiv rehabilitatsiooniplaan.
4.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja leidis, et puudutatud isiku suhtes on põhjendatud esialgse õiguskaitse korras rakendada tahtest olenematut ravi tähtajaga kuni 40 päeva vastavalt TsMS § 534 lg-le 5, sest ta on oma psüühilise häire tõttu potentsiaalselt ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele ning muu psühhiaatriline abi, sh ambulatoorne ravi ja ravi haiglas patsiendi nõusolekul, ei ole praegu võimalik, sest puudutatud isik ei saa oma haigusseisundist aru ja eitab ravivajadust. Ravita jäämisel võib puudutatud isik oma psüühikahäire tõttu kahjustada nii iseennast kui ka ümbritsevaid isikuid. Ambulatoorse ravi ebapiisavust kinnitab see, et puudutatud isikul on diagnoositud bipolaarne meeleoluhäire, kuid ta pole pikemat aega toetusravi tarvitanud. Määratud esindaja kohtus 12.02.2016.a Pärnu Haiglas puudutatud isikuga, kes eitas psühhiaatrilist haigust ja ravivajadust, tal on olnud ainult
3(7)
Tsiviilasi nr 2-16-2201 depressioon, mida on ravinud dr P juures, kuid hetkel ta ei tunne end halvasti ja ravi ei vaja. Ravimeid ei ole ta viimasel ajal tarvitanud ja ta ei vaja neid, kuna depressiooni ei ole. Puudutatud isiku sõnul on suhted tütarde M ja S-ga viimasel ajal halvad, lapsed ei mõista teda ja kasvatavad oma lapsi valesti, ei kuula tema nõuandeid. Tütred peavad teda maniakaalseks, kuid ükski tütarde esile toodud asjaolu ei olevat õige, selliseid sündmusi ega käitumist ei olevat olnud. Puudutatud isik avaldas, et tütar S, kes on ise pedagoog, ei kasvata oma ebastabiilse närvikavaga last õigesti, ei kasuta toidulisandeid ja õiget toitumist jne. Oma sõnul on ta tütardele soovitusi andnud, kuid lastele sh S 7.a pojale ei ole ta toidulisandeid andnud, kuid peab nende tarvitamist vajalikuks. Esindaja kuulas telefoni teel ära puudutatud isiku mõlemad tütred. Puudutatud isiku haiglasse viinud tütre selgituse kohaselt on ema sügisest ärev, sekkub oma laste ellu väga aktiivselt, üritades õe S last ravida toidulisandite ja homöopaatia abil. Lapse kinnitusel on ema ebamõistlikult aktiivne, sekeldav, ei maga korralikult. Puudutatud isik on asunud ka ise kasutama suurel hulgas toidulisandeid, sh soola, mis pidavat puudutatud isiku sõnul vererõhku stabiliseerima. Lapse hinnangul on varem depressiivsel emal ilmselt maniakaalne faas, 2015.a oktoobrist on tema käitumine olnud nii tütarde kui ümbritsevate isikute jaoks tuntavalt teistsugune, ebaadekvaatne. Ravita jäämisel puudutatud isik ei ole füüsiliselt ohtlik, kuid oma ebaadekvaatse käitumisega puudutatud isik kahjustab nii enda kui ka tütarde mainet ja ka sellisel määral toidulisandid ei ole jätkuval kasutamisel ema tervisele kasulikud. Lapse sõnul ema ongi juba kahjustanud õpetajana töötava õe S mainet sellega, et võtab ühendust (sh on helistanud, saatnud kirju ja sõnumeid) päästeametiga, vallavalitsusega, kiirabiga, õe tööandjaga teatamaks, et õde ei ole suuteline ema kohustusi täitma, ei hoolitse laste eest ega ravi haigeid lapsi. Puudutatud isiku XXXXXX elava tütre S, kinnitustel on emaga viimasel ajal võimatu suhelda. Puudutatud isik külastab S ja K XXXXXX tihti, viimati käis umbes nädal tagasi külas. S poja K sõnul on vanaema andnud talle salaja väidatavalt vitamiine. S kolleegid ja K õpetaja on viimasel ajal saanud kümneid sõnumeid (sh öösel), et S-lt tuleks lapse hooldusõigus ära võtta. S sõnul on tema pojal 7.a K olnud kooliga kohanemisel probleeme ja nendega ema ka tegeles, kuid vanaema selline sekkumine ei ole põhjendatud ja on haiglaslik. Mõlemad tütred on mures ema seisundi pärast. Sugulaste kaudu on tütred saanud signaale, et puudutatud isikul võib olla soov lapselaps K ema juurest ära viia ja/või temaga põgeneda.
5.Puudutatud isik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse ja palus selle tühistada. Puudutatud isik leidis, et kohtumäärus esialgse õiguskaitse korras tema psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks ei ole põhjendatud ega kooskõlas seadusega. Puudutatud isiku hinnangul ei ole seaduses toodud tingimused täidetud, seega puudub materiaalõiguslik alus puudutatud isiku tahte vastasele ravile paigutamiseks. Kohtud ei peaks tuginema üksnes konkreetse arstieksperdi arvamusele ja eksperdiarvamus peab olema põhjendatud. Eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena. Asjaolu, et isikul on erimeelsusi oma tütardega ja ta kasutab toidulisandeid ja vitamiine, ei tähenda veel, et isik on ohtlik iseendale või teistele.
6.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Nii Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku juhataja kui ka eestkosteasutus palusid määruskaebuse jätta rahuldamata ja määruse muutmata. Määruse põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu määrus tuleb kooskõlas TsMS § 667 lg-ga 2 tühistada ning taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks tuleb saata uueks lahendamiseks maakohtule. Määruskaebus tuleb seega osaliselt rahuldada.
4(7)
Tsiviilasi nr 2-16-2201
8.Maakohus on rikkunud TsMS § 534 lg-t 5, mille lause 1 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Sama lõike lause 2 kohaselt alles pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Riigikohtu praktika kohaselt saab kohus esmalt otsustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise esialgse õiguskaitse korras kuni neljaks päevaks (alates paigutamisest) ning edaspidi võib kohus teha uue määruse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise kohta, kui selgub, et pikem tähtaeg on siiski vajalik (RKTKo 3-2-1-155-13, p 46 teine lõik). Käesoleval juhul on avaldaja esitanud taotluse, milles palus rakendada esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda 40 päevani. Puudutatud isiku suhtes ei ole käesoleva hetkeni esitatud põhimenetluse algatamise taotlust. On eluliselt usutav, et diagnoosimisel võib koheselt tekkida arstil veendumus, et isikule on vajalik kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist abi rohkem kui neli päeva. Seadus aga ei näe ette esialgse õiguskaitse kohaldamist üle nelja päeva ning Riigikohtu praktika kohaselt, kui on juba ette näha, et isikut peab kinni hoidma rohkem kui neli päeva, tuleks selleks õigustatud isikul esitada koos esialgse õiguskaitse avaldusega kohe ka põhiavaldus isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks või siis esitada see pärast esialgse õiguskaitse avalduse esitamist, kuna esialgse õiguskaitse pikendamise avalduse esitamine peaks olema erandlik ja põhjendatud eelkõige vaid juhul, kui põhimenetluse toiminguid ei jõuta piisavalt kiiresti teha (RKTKo 3-2-1-155-13, p 46 kolmas lõik). Eelnevast tulenevalt on maakohus käesoleval juhul kohaldanud esialgse õiguskaitse pikendamise nime all puudutatud isiku tahtevastast hospitaliseerimist pikemaks ajaks kui neli päeva alates tema kinnisesse asutusse paigutamisest ning seega on see muude eelduste täitmise korral nelja päeva ületavas osas seaduslik üksnes juhul, kui see vastab selles osas seaduses toodud eeldustele.
9.TsMS § 534 lg 5 teise lause kohaselt võib esialgse õiguskaitse tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui: 1) isik ise on ära kuulatud; ning 2) kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Käesoleval juhul nähtub maakohtu määrusest, et isik on kohtuniku poolt ära kuulatud (tl 9 jj). Vajadus esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamiseks nähtub ärakuulamise protokollist, mille kohaselt dr HS selgitas, et raviks ei piisa ainult 4 päevast ning ravi pikendamine on 40 päevaks kindlasti vajalik. Seega olid täidetud TsMS § 534 lg 5 teisest lausest tulenevad formaalsed eeldused selleks, et pikendada esialgset õiguskaitset kuni 40 päevani. Ringkonnakohtu arvates ei ole nimetatud eelduste täitmisel esialgse õiguskaitse rakendamine ja selle koheselt pikendamine kuni 40 päevani (või kuni kinnisesse asutusse paigutamise eeldused langevad ära) iseenesest aluseks maakohtu määruse tühistamiseks.
10.Ringkonnakohus kontrollib ka seda, kas maakohus on nõuetekohaselt tuvastanud ja põhjendanud TsMS § 534 lg-s 1 sätestatud eelduseid esialgse õiguskaitse rakendamiseks. TsMS § 534 lg 1 kohaselt võib kohus avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui: 1) kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja 2) viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja 3) on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda tema tahtest olenemata ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis eespool toodud asjaolud nõuetekohaselt tuvastamata. Maakohus ei tuvastanud nõuetekohaselt kinnisesse asutusse paigutamise kõikide
5(7)
Tsiviilasi nr 2-16-2201 üldiste tingimuste täitmist (PsAS § 11 lg 1) ning samuti ei tuvastatud, et korralisest menetlusest tingitud viivitusega kaasnenuks oht puudutatud isikule, mh et on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta (esialgse õiguskaitse rakendamise eeldused). Maakohus ei ole enda määruste põhjendustes selgelt tuvastanud raske psüühikahäire olemasolu ega seda, et see psüühikahäire piiranuks puudutatud isiku võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, vaid on üldsõnaliselt leidnud, et kohtule esitatud dokumentaalsed tõendid ja ärakuulamisel kogutud andmed kinnitavad PsAS § 11 lg 1 koosseisu olemasolu ning on ambulatoorse ravi ebapiisavuse juures märkinud, et puudutatud isikul on diagnoositud bipolaarne meeleoluhäire. Isegi kui maakohus nõustub taotlejaga, et puudutatud isiku suhtes on põhjendatud kohaldada tahtest olenematut ravi, peab maakohus siiski selle ka nõuetekohaselt tuvastama. Määrusest peaks olema võimalik välja lugeda, mis asjaolude alusel tuvastas maakohus, et isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Lisaks märgib ringkonnakohus, et käesoleval juhul ei tulene taotlusest (tl 3) ega ka sellele lisatud psühhiaatri otsusest (tl 5) selgesõnaliselt, kas ja milline raske psüühikahäire on puudutatud isikul diagnoositud. Puudutatud isikule on määratud esialgse diagnoosina (tl 7) küll bipolaarne häire, maania (F31.1) ning psühhiaatri otsusest on võimalik välja lugeda, et puudutatud isikul on varasemalt diagnoositud bipolaarne häire (tl 5) ning teises psühhiaatri arvamuses on täidetud standardne blankett, kus muuhulgas on nõustutud, et PsAS § 11 lg-s 1 märgitud eeldused on täidetud (tl 6), kuid psühhiaatri arvamusest ei ole selgelt võimalik välja lugeda, kas esialgne diagnoos jäi kehtima ning kas tegemist on raske psüühikahäirega. Isiku tervisehäire diagnoos peaks üheselt ja selgelt tulenema nii taotlusest kui ka eksperdiarvamust asendavast psühhiaatri arvamusest. Seega tekib käesoleval juhul ka küsimus, kas ja millist isiku läbivaadanud psühhiaatri arvamust saab käsitleda TsMS § 537 lg 1 kohase eksperdiarvamusena ning kas seda saab pidada nõuetekohaseks. Kuna tegu oli esialgse õiguskaitsega, millele põhimenetlust ei järgnenud, pidi maakohus kontrollima psüühikahäire olemasolu mh TsMS § 537 nõuetele vastava eksperdiarvamuse alusel, st esmalt hindama, kas esitatud psühhiaatrite arvamused vastavad neile nõuetele.
12.Samuti ei tulene asja materjalidest käesoleval juhul selgeid asjaolusid, mille alusel saaks jõuda järeldusele, et haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut. Riigikohtu praktikas on nimetatud eelduse tuvastamisele seatud ranged kriteeriumid, mille kohaselt tuleb isiku tegelik ohtlikkus konkreetselt tuvastada, eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (RKTKm 3-2-1-44-13, p 14). Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (st isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks), ning et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (RKTKm 3-2-1-83-07, p 13; 3-2-1-81-07, p 11; 3-2-1-44-13, p 14). Ka eksperdiarvamuses ei või piirduda üldise konstateeringuga isiku ohtlikkuse kohta, iseäranis iseendale, vaid tuleb põhjendada, milles võib ohtlikkus väljenduda (RKTKm 3-2-1-44-13, p 13). Selliseid asjaolusid ei ole taotluses ega sellele lisatud psühhiaatri otsuses ega arvamuses välja toodud.
13.Ringkonnakohus märgib, et nimetatud asjaolu ei saa olla maakohtu määruse põhjendustes märgitud asjaolud, et puudutatud isiku käitumine tekitab piinlikkust ja võib kahjustada lähedaste mainet ning on lähedastele ebameeldiv. Maakohus on küll üldsõnaliselt märkinud, et puudutatud isik võib oma käitumisega seada reaalselt ohtu nii enda kui ka lähedaste elu ja tervise, olles haigusteadvuseta, keeldudes ravist ning tarbides toidulisandeid, kuid ei ole seda põhjendanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ka toidulisandite tarbimine
6(7)
Tsiviilasi nr 2-16-2201 asjaolu, millest saaks eraldiseisvalt ja selgelt järeldada, et isik on iseendale ohtlik. Seda et puudutatud isiku poolt toidulisandite tarbimine võib kujutada endas ohtu puudutatud isiku tervisele, ei ole võimalik järeldada asja materjalide pinnalt. Samuti ei saa olla isiku kinnisesse asutusse paigutamise eelduseks asjaolu, et puudutatud isik on ka lastelastele toidulisandeid andnud ning soovib lapselast viia ravitseja juurde ning et puudutatud isiku tütardel on kahtlus, et puudutatud isik võib tahta lapsi nende juurest ära viia. Isegi kui selline tegevus oleks potentsiaalselt ohtlik lapselapse tervisele, saab sellist käitumist piirata muude meetmetega (piirates puudutatud isiku suhtlemist lastega, välistades puudutatud isiku lapselapsega üksijäämise) ning see ei ole alus, miks piirata puudutatud isiku isikuvabadust tema kinnisse asutusse paigutamisega. Helistamine ja SMS-ide saatmine erinevatele asutustele võib küll häirida ametiasutuste tööd ja tekitada piinlikkust lähedastele, kuid ka see ei saa olla alus, miks isiku peaks paigutama kinnisesse asutusse. Ka selliseid tagajärgi saab ära hoida erinevate meetmetega (piirates telefonikasutust vms). Puudutatud isiku tütar on kinnitanud, et ravita jäämisel ei ole puudutatud isik füüsiliselt ohtlik, kuid võib oma ebaadekvaatse käitumisega kahjustada tütarde mainet. Eeltoodust tulenevalt, kuivõrd asja materjalidest ei ole võimalik üheselt ja selgelt tuvastada, kas ja mis raske psüühikahäire puudutatud isikul on, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida ning kas ja millisel viisil puudutatud isik ohustab haiglaravita jätmisel psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut, ei saa ringkonnakohus ka olla veendunud selles, et muu psühhiaatriline abi ei oleks küllaldane.
14.Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku juhataja on enda vastuses määruskaebusele maininud, et selliste isikute puhul ei ole välistatud, et ohtlikkus võib väljenduda muul viisil kui vahetus füüsilises ohus, kuna ei saa oodata ohtlikku füüsilist tegu ning inimese ravimata jätmisel võib see viia tervise halvenemiseni seeläbi, et tekib raviresistentne haigus. Ringkonnakohus märgib, et ka selles, et inimese ravimata jätmisel võib see viia tervise halvenemiseni ning raviresistentse haiguse tekkimiseni, võib seisneda ohtlikkus, kuid käesoleval juhul ei ole selliseid asjaolusid asja materjalidest tulenevalt esile toodud ning kohus ei saa sellist asjaolu ise tuvastada. Samuti on võimalik ohtlikkus tuvastada ka selles, et isik on potentsiaalselt füüsiliselt ohtlik (ei eelda juba tehtud tegu), kuid ka selliseid asjaolusid ei ole võimalik selgelt asja materjalidest välja lugeda.
15.Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu määrus tühistada ja esialgse õiguskaitse taotlus saata uueks lahendamiseks maakohtule. Maakohus peab esialgse õiguskaitse taotluse uuel lahendamisel tuvastama nõuetekohaselt esialgse õiguskaitse kohaldamise eeldused. Vajadusel on maakohtul võimalik paluda, et taotleja põhjendaks täiendavalt enda taotlust ning tooks välja kõik asjaolud, mille alusel oleks kohtul võimalik tuvastada TsMS § 534 lg-s 1 ja PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused.
16.Menetluskulude jaotus tuleb määrata asja lõpplahendis vastavalt asja sisulise lahendamise tulemustele.
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.