Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.L.R. esitas 16.06.2006. a hagi R.I. vastu kaasomandi lõpetamiseks. Hageja taotles kaasomandi lõpetamist järgmistel viisidel: anda kostjale kuuluv mõtteline osa tasu eest hagejale, kes hüvitab kostjale tema osa rahas või müüa XXX asuvad ehitised kaasomanike vahelisel enampakkumisel. Käesoleval juhul ei ole ehitised ning nende juurde kuuluv maatükk ehitise iseloomust ja paiknemisest tulenevalt reaalosadeks jagatav. Antud asjas on kostja puhul tegemist isikuga, kes ei ole suuteline talle kuuluvat omandit hooldama ning kaasomaniku huvidega arvestama. Seega on vara säilimise huvides otstarbekas anda kostjale kuuluv mõtteline osa tasu eest hagejale, kes hüvitab kostjale tema osa rahas.
2.R.I. vaidles hagiavaldusele vastu (tl 13-15). Kostja oli seisukohal, et hagejal ei olnud õigust olla oma isa V.S. pärija, kuna tema isa sünnitunnistus on võltsitud. Lisaks märkis kostja, et ta on XXX majas elanud maja ehitamise ajast. Kostja ei nõustunud hageja väitega, et ta ei suuda talle kuuluvat omandit hooldada. Kostja selgitas, et ta on teinud majas remonti ning kandnud kõiki kulutusi, mis maja omamisega kaasnevad. R.I. esitas vastuhagi (tl 43-44), milles taotles kaasomandi lõpetamist selliselt, et L.R.ile kuuluv mõtteline osa antakse tasu eest üle R.I.le. R.I. isa V.S. suri 1984. a, sellest ajast alates on vastuhageja kandnud kõik kulutused maja korrashoiuks, teinud remonti, kandnud koormatised. R.I. on remontinud ka L.R.ile kuuluvat majaosa vara säilimise huvides. Vastuhagis kostjale kuuluvad toad on tühjad, R.I. ei kasuta neid. R.I. esitas 05.02.2015. a lõpliku seisukoha (tl 126-127). Kostja märkis, et ta on kaasomanikuna ainuisikuliselt teinud kaasomandi säilitamiseks ja korrashoiuks vajalikke kulutusi, seega on kostjal õigus hagejalt kui teiselt kaasomanikult nõuda nende kulude hüvitamist vastavalt hageja osa suurusele. Kokku on kostja teinud vajalikke kulutusi 14 600 euro ulatuses, millest hageja osa on 7300 eurot. Juhul, kui kostja peab hagejale
maksma hüvitist kaasomandi lõpetamisel, palus kostja temalt väljamõistetavat hüvitist tasaarvestuse korras vähendada 7300 euro võrra.
3.L.R. vastuhagi ei tunnistanud (tl 50). Arvestades R.I. senist tegevust võib eeldada, et ta ei ole võimeline vara heaperemehelikult majandama ning vajalikke toiminguid tegema. L.R. jäi esialgses hagiavalduses esitatud nõuete juurde.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus rahuldas 13.03.2015. a otsusega hagi alternatiivse nõude osas ja lõpetas kaasomandi kaasomanikevahelise enampakkumise teel. Kohus määras, et saadud raha tuleb jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Kohus jättis vastuhagi rahuldamata. Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Esmalt lahendas kohus vaidluse kaasomanike kaasomandi osade suuruste üle. Kostja on oma vastustes märkinud, et hageja ei ole V.S. pärija ja pärimistunnistus on talle välja antud alusetult. R.I. esitas 02.10.2013. a Tartu Maakohtule hagi L.R.i vastu tuvastamaks, et L.R.ile välja antud 21.03.2002. a pärimisõiguse tunnistus on antud isikule, kes ei olnud pärijaks ja palus tunnustada R.I. omandiõigust 1⁄2 mõttelisele osale V.S. pärandvarast (tsiviilasi nr 2-13-46048). Tartu Maakohus keeldus R.I. hagi menetlemast, kuna hageja ei ole TsMS § 579 lg-st 2 ning PKS §-st 91 lähtudes õigustatud isikuks vaidlustamaks V.S. põlvnemist ja tema sünniakti tehtud vanema kannet. Nimetatud määrus jõustus 18.06.2014. a. Eelnevast tulenevalt oli kohus seisukohal, et kuivõrd L.R.ile 21.03.2002. a välja antud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistus (tl 5) on kehtiv ning puuduvad tõendid selle tühisuse kohta, jaguneb kinnistu XXX linn, XXX kaasomand 1⁄2 mõttelises osas L.R.i ja 1⁄2 mõttelises osas R.I. vahel (tl 20-21). Kaasomandi kuulumist võrdsetes osades mõlemale kaasomanikule on pooled kinnitanud ka 03.09.2013. a toimunud kohtuistungil (tl 98p). Hageja on esimese alternatiivina palunud kohtult lõpetada kaasomand selliselt, et anda kostjale kuuluv mõtteline osa tasu eest hagejale, kes hüvitab kostjale tema osa rahas. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendis nr 3-2-1-45-06 on kohus väljendanud seisukohta, et kaasomandi lõpetamine peab toimuma kõigi kaasomanike huve võimalikult suures ulatuses arvestades. Kohus oli seisukohal, et kuivõrd antud juhul ei ole L.R. XXX linnas XXX asuvates ehitistes elanud ega neid kasutanud, ei ole mõlema kaasomanike huve võimalikult suures ulatuses arvestav ega mõistlik anda XXX asuvad hooned L.R.i ainuomandisse pannes talle kohustuse tasuda kostjale tema osa rahas. Eelnevast tulenevalt jättis kohus rahuldamata hageja nõude kaasomandi lõpetamiseks selliselt, et anda kostjale kuuluv mõtteline osa tasu eest hagejale, kes hüvitab kostjale tema osa väärtuse rahas,. R.I. on esitatud vastuhagis asunud seisukohale, et temast peaks saama XXX ehitiste omanik. Kostja on elanud XXX majas alates 1970. a, st praeguseks juba 45 aastat. See on tema alaline elukoht, mille säilitamiseks on ta teinud hulgaliselt vajalikke kulutusi. Eelnimetatud vajalikele kulutustele viidates on kostja oma viimases seisukohas esitanud tasaarvestusavalduse, mis sisaldab kostja poolt ainuisikuliselt kaasomandi säilitamiseks ja korrashoiuks tehtud kulutuste kalkulatsiooni. Kohus oli seisukohal, et olukorras, kus üks isik on kaasomandi valdamisel käitunud kui selle ainuomanik, arvestamata teise kaasomaniku õiguste ja kohustustega, ei saa kohus valdaja poolt asjale tehtud kulutusi tasaarvestada kaasomandi lõpetamisel kaasomandi osast ilma jäävale kaasomanikule makstava hüvitisega. Sellised nõuded ei ole VÕS § 197 lg 1 mõttes tasaarvestatavad, kuna kulutuste hüvitamise nõue ei ole tõendatud. Seesuguse tasaarvestusnõude esitamiseks oleks R.I. pidanud esmalt esitama iseseisva hagi L.R.i vastu kaasomandile tehtud vajalike kulutuste hüvitamiseks. Kuna R.I. on juba aastaid kaasomandisse kuuluvaid ehitisi ainuisikuliselt vallanud ja kasutanud, võib L.R. olla õigustatud isikuks esitamaks R.I. vastu kasutuseelise hüvitamise nõude, mida on võimalik
tasaarvestada. Eelnevast tulenevalt leidis kohus, et R.I. poolt kaasomandile parenduste tegemise vaidlus ei kuulu käesolevas tsiviilasjas lahendamisele. Kohus oli seisukohal, et mõlema poole õigustatud huve kaaludes ei ole vaidlusaluseid ehitisi mõistlik jätta ka kostja omandisse, kuna tsiviilasja materjalidest ei nähtu üheselt, et R.I.l oleks piisavaid rahalisi vahendeid L.R.ile tema kaasomandiosa hüvitamiseks. Hageja on kohtult teise alternatiivse nõudena taotlenud XXX asuvate ehitiste müümist kaasomanike vahelisel enampakkumisel. Kostja oli seisukohal, et ehitiste müük kaasomanike vahelisel enampakkumisel ei oleks õiglane, kuna kaasomanike osade suurus ei ole kooskõlas kaasomanike panustega asja korrashoiul, parendamisel ja asja müümine enampakkumisel ei võimalda seda vastuolu arvestada. Lisaks tooks müük kostjale kaasa uue eluaseme otsimise vajaduse. Samuti oleks vara müük enampakkumisel pooltele ebamõistlikult koormav. Kohtu toimikust (tl 105-106) nähtub, et 03.10.2013 kohtuistungil on kostja nõustunud oma osa kaasomandist hagejale müüma, kui viimane tasub talle 23 647 eurot. Samas selgus 21.10.2013 hageja vastusest, et sellise summa eest ei ole hagejal võimalik kostja kaasomandiosa osta, kuna pangad ei ole nõus XXX ehitisi tagatiseks võtma põhjendusel, et tegemist ei ole kinnisasjadega. Kohus oli seisukohal, et kuivõrd ka käesoleval hetkel ei ole XXX ehitised kinnisasjana kinnistusraamatusse kantud, ei ole poolt huve arvestades võimalik kohtulahendis kindlaks määrata, kumb kaasomanikest teise kaasomaniku osa endale peaks saama, sest kohtul puudub kindlus selles osas, kas kumbki pooltest on suuteline hüvitama teisele kaasomanikule talle kuuluva kaasomandiosa väärtuse. AÕS § 76 ja 77 tuleb kohaldada nii, et kaasomanikule, kes kaotab omandi, tagatakse õiglane hüvitis. Õiglane hüvitis on omandit kaotavale kaasomanikule võimalik tagada ka siis, kui kaasomandi lõpetamisel müüakse asi kaasomanikevahelisel enampakkumisel täitemenetluse seadustiku alusel. Kohus oli seisukohal, et kaasomanikevaheline enampakkumine tagaks mõlemale kaasomanikule võimaluse saada XXX ehitiste ainuomanikuks, makstes teisele kaasomanikule õiglase hüvitise kaasomandiosa kaotuse eest.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.R.I. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega rahuldada vastuhagi ja anda hagejale kuuluv mõtteline osa kaasomandist Valgas XXX tasu eest üle kostjale, tasaarvestades kostjalt välja mõistetavat hüvitist 7300 euro võrra. Apellant palus menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on kostja arvates õiglane jätta hooned kostja ainuomandisse. Apellandile on üllatav kohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole ehitisi mõistlik jätta kostja omandisse, kuna tsiviilasja materjalidest ei nähtu üheselt, et R.I.l oleks piisavaid rahalisi vahendeid L.R.ile tema kaasomandiosa hüvitamiseks. Menetluse käigus ei ole kohus kordagi juhtinud poolte tähelepanu asjaolule, et asja lahendamiseks on pooltel vaja tõendada oma suutlikkust maksta kaasomandi osa eest hüvitist. Hageja ei ole tõendanud, et kostja pole võimeline vara heaperemehelikult majandama. Kohus ei ole tuvastanud, kas kostja on suuteline hagejale tema kaasomandi osa hüvitama; 2) on kostja teinud vajalikke kulutusi ca 14 600 euro ulatuses. Nimetatud asjaolu peaks üheselt tõendama kostja suutlikkust maksta hagejale hüvitist; 3) on kohus meelevaldselt tuvastanud asjaolu, et kostja ei ole hagejal võimaldanud kaasomandit vallata ja kasutada;
3) kuna hageja ei ole esitanud vastuväiteid kostja nõudele tasaarvestada kostja kulutused hagejale makstava hüvitisega, siis on hageja võtnud omaks kostja väite tehtud kulutuste osas.
6.R.I. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja palub menetluskulud jätta apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole kostja astunud samme maa erastamiseks ning seetõttu on Valgas XXX asuvad hooned vallasasi. Taoline käitumine ei viita heaperemehelikule suhtumisele. Arvestades kostja sissetulekuid ning asjaolu, et XXX asuvad ehitised on vallasasi, mida ei saa kasutada laenu tagamiseks, siis on tõenäoline, et kohtuotsus, millega mõistetaks R.I.lt välja hüvitis, ei ole tegelikkuses täidetav ning L.R. kaotaks omandi ilma kompensatsiooni saamata; 2) on tõendama R.I. väide ehitistele paranduste tegemise kohta. Tasaarvestuse eelduseks on kahepoolsete rahaliste kohustuste olemasolu. Käesoleva vaidluse esemeks on kaasomandi lõpetamine, mistõttu ei ole tasaarvestuse tegemine võimalik.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu
13.märtsi 2015 otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
8.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 alusel apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud otsus osas, milles maakohus jättis vastuhagi rahuldamata ja rahuldas hageja teise alternatiivina esitatud nõude. Kuna apellant taotleb kaasomandi jagamise viisi muutmist selliselt, et kaasomand jäetaks kostjale ja kostjale pandaks kohustus hüvitada hageja osa rahas, millest oleks eelnevalt tasaarvestuse korras maha arvatud kostja tehtud kulutused, siis kontrollib ringkonnakohus vastuhagi rahuldamata jätmise õigsust. Ringkonnakohus ei saa enam hinnata, kas oleks põhjendatud kaasomandi lõpetamine hageja poolt esimese alternatiivina toodud viisil.
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kostjal puuduvad vahendid hageja kaasomandi osa hüvitamiseks rahas. Kostja taotles ringkonnakohtult menetlusabi seoses raske majandusliku olukorraga ning ringkonnakohus võimaldas menetlusabi korras kostjal tasuda riigilõiv summas 175 eurot kolme osamaksega. Asja materjalide kohaselt ei ole üheselt selge, kui suur on käesoleval ajal kaasomandis olevate vallasasjade rahaline väärtus. Asja juures olev hindamisakt on koostatud 2006. aastal, menetluse käigus nimetas kostja ühe kaasomaniku osa väärtuseks 24 000 eurot. Ringkonnakohus leiab, kaaludes poolte huve ja reaalseid võimalusi, et kaasomandi jätmine kostjale ei ole põhjendatud, kuna asja materjalide kohaselt ei ole kostja usutavalt põhistanud, et tal on hüvitise maksmiseks rahalised vahendid. Kostja tõenäolist suutmatust hagejale hüvitust maksta kinnitavad kostja enda esitatud andmed tema majandusliku olukorra kohta ning ka see, et kaasomandis olev asi ei ole kinnisasi vaid tegemist on vallasasjadest ehitistega, mistõttu ei ole võimalik ka kaasomandi eseme tagatisel laenu võtmine. Muud likviidset vara kostjal ei ole. Ringkonnakohus jätab rahuldamata apellatsioonkaebuse nõude muuta kaasomandi lõpetamise viisi selliselt, et asi jäetakse kostjale,.
10.Käesolevas asjas tehtav lahend, kus kaasomand lõpetatakse AÕS § 77 lg 1 toodud viimase alternatiivi alusel, on jõustumise korral täitedokumendiks. See tähendab, et kaasomanikud ei otsusta, kuidas enampakkumine läbi viia. Täitedokument täidetakse kohtutäituri vahendusel,
kes määrab kaasomandi esemele õiglase alghinna ning viib enampakkumise täitemenetlus seadustikuga reguleeritud korras läbi. Ringkonnakohus leiab, et selline kaasomandi lõpetamise viis on käesoleval juhul kõige enam poolte huvidega arvestav, kuna kostjal on hüpoteetiline võimalus kaasomandi asja edasi kasutada. Kui see ei realiseeru, siis saab ta õiglase rahalise hüvituse. Ringkonnakohus märgib, et kaasomanikud ei ole kohustatud käesolevat lahendit täita, kui nad jõuavad muule ja mõlemat poolt rahuldavale kokkuleppele ning hoiavad sellega kokku õigusabi ja täitemenetluse kulutused.
11.Ringkonnakohus märgib, et kostja ei ole kaasomandile tehtud kulutuste hüvitamise nõuet esitanud vastuhagina vaid tasaarvestava vastuväitena. Apellandi arusaam, et kohus jättis põhjendamatult tema kulutuste nõudega arvestamata, ei ole õige. Arvestades maakohtu poolt määratud kaasomandi lõpetamise viisi – kaasomandi müük kaasomandikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagamine kaasomanike vahel vastavalt nende osade suurusele – ei ole täidetud tasaarvestuse eeldused. VÕS § 197 lg 1 kohaselt, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestuse eelduseks on tasaarvestatavate nõuete olemasolu. Eeldades, et kostjal on tasaarvestatav kulutuste nõue, siis ei ole käesoleval juhul teist poolt, kellel oleks vähemalt täidetav nõue. Vastaspoole (hageja) nõue saab tekkida üksnes juhul, kui kostja võidab poolte vahelise enampakkumise. Sellisel juhul tekib hagejal nn täidetav nõue kostja vastu, mida saaks hüpoteetiliselt tasaarvestada. Olukorras, kus enampakkumise tulemus ei ole teada, puudub tasaarvestuse olukord.
12.Ringkonnakohus märgib, et menetlus algas 2006 aastal ning kostja esitas tasaarvestava vastunõude 05.02.2015, so peaaegu 9 aastat pärast menetluse algust. Avalduses nimetab kostja tema poolt elamu säilitamiseks tehtud vajalikud kulutused, nimetades kulutuse näit: „maja välisukse vahetus“ ja kulutuse rahalise summa. Kostja ei ole esile toonud, mis aastal kulutus tehti ega ka seda, kus (millisel kaasomandisse kuuluval vallasasjal) ja mis põhjusel kulutus tehti. Kostja ei lisanud tasaarvestuse nõudele ühtegi kuludokumenti. Ringkonnakohus märgib, et kui kostja oleks menetluse alguses esitanud kulutuste hüvitamise nõude, siis oleks maakohtule olnud etteheidetav selgitamiskohustuse rikkumine. Maakohus oleks saanud selgitada, et kõikide kaasomandi lõpetamise nõuete korral ei ole tasaarvestus võimalik ning pidanud selgitama vastuhagi esitamise õigust, samuti tõendite esitamise vajadust. Arvestades aga seda, et kostja esitas menetluses esitatavatele vormi- ja sisunõuetele mittevastava ja tõendamata vastunõude 9 aastat pärast menetluse algust, kusjuures kostjat esindas õigusteadmistega esindaja, siis ei ole maakohtu poolt selgituskohustuse rikkumine sellise tähendusega, mis tooks kaasa otsuse tühistamise.
13.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleks poolte menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda, kuid kuna vastustaja ei ole taotlenud kulude hüvitamist ega esitanud koos vastusega kulude nimekirja, siis jätab ringkonnakohus menetluskulud poolte endi kanda.
/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.