Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

2 (10)

Tähtsust ei oma, et töötaja ülesütlemisavaldust vastu ei võtnud, et ülesütlemisavaldusel ei olnud tunnistajate allkirju, vastupidisel juhul ei saakski tööandja ütelda töölepingut üles juhul, kui töötaja ei võta ülesütlemisavaldust vastu. Põhjus kahes erineva sisuga ülesütlemisavalduses seisneb selles, et hageja soovis töölepingut üles ütelda juba 26. juulil 2014, kuid siis ei õnnestunud kostjat kätte saada, hageja vormistas samasisulise käskkirja uue kuupäevaga so 29.juuli 2014, sest sai töötaja R. K. käest teada, et kostja tuleb sellel kuupäeval hageja juurde. 3.3 Põhjendamatult jättis töövaidluskomisjon kõrvale töötaja R. K. seletuskirja, sest ainuüksi asjaolu, et töötaja saab tööandjaga hästi läbi, ei tähenda selle tõendi ebausaldusväärsust. Ka kostja sai R. K. ga hästi läbi. 3.4 Tööandja ei ole töölepingu ülesütlemisel rikkunud TLS § 95 lg 1 tulenevat nõuet ütelda tööleping üles kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tööandja oli vormistanud kirjalikult töölepingu erakorralise ülesütlemise käskkirja, tähtsust ei oma, kas käskkiri oli seadusliku esindaja poolt allkirjastatud või mitte. Töövaidluskomisjoni otsusest võib järeldada, et ka meili teel saadetavad kirjad ei ole kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud. Tähtis on, et töötaja teadis, millise sisuga dokumenti sooviti temale üle anda, mistõttu oli täidetud TsÜS § 69 nõue, st tahteavaldus on kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. 3.5 Töövaidluskomisjon on ilma töötaja poolse avalduse esitamiseta lahendanud ka hüvitise küsimuse ja mõistnud töötaja kasuks välja kolme kuu töötasu summas 3750 eurot. Töötaja on töövaidluskomisjonile saadetud vastuses märkinud, et palub välja mõista hüvitis, kuid tööandjale ei antud võimalust esitada omapoolseid vastuväiteid, hüvitise nõudest saadi teada alles töövaidluskomisjoni istungil. Istungil hüvitise küsimust ka ei arutatud, seega tuli tööandjale üllatusena hüvitise väljamõistmine kostja kasuks. Kui kohus leiab, et töötaja on siiski esitanud töövaidluskomisjonile avalduse hüvitise saamiseks, siis tuleks ITVS § 24 lg 4 järgi vaadata avaldus läbi hagimenetluse korras hagina. Kostja vastus

3 (10)

5.2 Poolte vahel puudusid kokkulepped sõiduki kasutamise osas. Tööandja isiklikult ostis töötajale ja sõidukile laevapileti liinil Helsingi –Tallinn 25.07.2014. Pilet oli ostetud ka Ü. P. ́le, kes loobus Eestisse sõidust ja seega sõitis vaid kostja. M. M. ei kasutanud Eestis olles hageja sõidukit, sõiduk seisis perioodil 26.07 – 29.07.2014 ja kostja ei teinud mitte ühtegi isiklikku sõitu. Tööandja väited, et ta oleks sõiduki Eestis viibimise ajal teinud täiendavaid kulutusi ei ole tõendatud. 5.3 Töötaja ei keeldunud 29. juulil 2014 ülesütlemisavaldust vastu võtmast, keegi ei ole seda üritanudki anda. Paljasõnaline on väide, et üleandmise juures viibis R. K. , nimetatud isikult ei ole võetud sellekohast kinnitust. 29. juulil 2014 pärast lühikest reisimuljete vahetamist lahkus töötaja koos R. K. le kuuluva sõidukiga. Tööandja poolt kahe ülesütlemisavalduse vormistamine on samuti kummaline. Tööandja juhatuse liige viibis kuni 26. juuli 2014 pealelõunani puhkusereisil, 26. juuli 2014 oli laupäev ja töötaja ei saanudki olla tööandjale kättesaadav. Usutav ei ole, et olles kahenädalasel puhkusereisil, ei tormata kohe arvuti taha töötajale ülesütlemisavalduse vormistamiseks ja see kätte toimetada. Töötaja saatis e-kirjaga 11.08.2014 vormistatud ülesütlemisavalduse, millele tööandja vastas, vastuses ei märgitud endapoolset väidetavat ülesütlemisavaldust. Tööandja on ilmselt fabritseerinud ülesütlemisavalduse ja kuupäevaks on valitud 29.07.2014, kuna teadis, et töötaja käis sellel päeval autot tagastamas ja selle juures viibis tööandja kauaaegne peretuttav R. K. . Tööandja ülesütlemisavaldus on allkirjastamata, väide et puudus skaneerimisvõimalus ei ole õige. Töövaidluskomisjonile on skaneeritud tööleping. Väidetava ülesütlemisavalduse oleks saanud töötajani toimetada mitmel erineval viisil, kas e-kirja kaudu või siis tähitud postiga, neid võimalusi ei kasutatud. R. K. poolt on Töövaidluskomisjonile esitatud seletuskiri kirjutatud 20.10.2014 ehk alles kaks päeva pärast töövaidluskomisjoni istungit. Seletuskirja kohaselt puudus kostja töölt 14.07 kuni 15.07.2014 aga samal perioodil oli R. K. koos tööandjaga puhkusereisil. R. K. ei saa teada, kas töötaja võttis hageja sõiduki omavoliliselt või mitte. 5.4 Töötaja esitas hagejale kompromissettepaneku seoses saamatajäänud töötasuga. Poolte vahel on sõlmitud kaks töölepingut, millest üks on eesti ja teine soome keeles. Eestikeelses lepingus on palgaks märgitud 1250 eurot kuus, soomekeelses III astme palk vastavalt Soome ehitusalal kehtivale kollektiivlepingule. Euroopa Nõukogu ja Parlamendi direktiivi 96/71 EÜ järgi oleks tööandja pidanud maksma soomekeelse lepingu järgi. Tasu ei arvestatud kokkulepitud III astme tasu 12,29 eurot tund, millele lisandub 7,7 % eraldiseisev palgaosa, mis peab nähtuma igalt palgateatiselt, otsustas töötaja sõlmitud töölepingu erakorraliselt üles öelda TLS § 91 lg 2 alusel ning esitada kompromissettepaneku. Vastuses ei ole tööandja märkinud, et on töölepingu juba 29.07.2014 üles öelnud. Sellised ajaolud viitavad 29.07.2014 ülesütlemisavalduse fabritseerimisele ja hilisemale koostamisele. 5.5 Töövaidluskomisjon on hüvitise väljamõistmisel juhindunud TLS § 100 lg 4 ja mõistnud hagejalt kostja kasuks välja 3 kuu töötasu. Kohtu põhjendused 6.Kohus, tutvunud kohtule esitatud materjalidega, sealhulgas töövaidluskomisjoni toimikuga, kuulanud ära pooled ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 230 lg 1 sätestatu kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised.

4 (10)

5 (10)

Pooled selgitasid kohtuistungil, et tegelikult lähtuti eestikeelsest töölepingust ning soomekeelne tööleping oli vaid maksuametile esitamiseks. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kuna pooled on kohtuistungil kinnitanud, et vaidlus on eestikeelse töölepingu ülesütlemise üle, siis lähtubki kohus poolte ühisest tahtest ja ei võta seisukohta soomekeelse töölepingu osas.

6 (10)

esitatud suuliselt (vt RKTKo nr 3-2-1-187-13 p 17). TsÜS § 69 lg 1 järgi kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Viidatud sätte lg 3 järgi lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, loetakse kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal puudub tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Andre Ehitus OÜ on esitanud väite, et M. M. keeldus töölepingu ülesütlemise avalduse vastuvõtmisest, tööandja soovis enda väiteid tõendada tunnistajate ütlustega. Tunnistaja R. K. on ütlustes kinnitanud, et kuupäeva ei mäleta, oli koos Juuliga (Andre Ehitus OÜ juhatuse liige A. J. ) kui Mürgile anti üle töölepingu lõpetamise dokumente, teab Juuli jutu põhjal, ise neid dokumente ei lugenud (tl 68, pöördel). Andre Ehitus OÜ juhatuse liige on vande all antud ütlustes kinnitanud, et 29.juulil 2014 andis üle töölepingu lõpetamise avalduse, Marko ei teinud sellest väljagi, ülesütlemisavalduse pani Olevi tänava postkasti, sellele aadressile, kus Markoga alati kokku sai, oli ümbrik ja peale oli kirjutatud M. M. , tema e-posti aadressi ei ole (tl 69, pöördel). M. M. on kinnitanud, et tööandjaga tekkisid vaidlused töötasu üle, oli juttu töölepingu lõpetamisest, kuid tööandja poolt midagi üle ei antud (tl 70 pöördel). Riigikohus on selgitanud, et tahteavalduse selle saaja tegevuskohta või elu- või asukohta jõudmise riski ja tõendamiskoormust kannab tahteavalduse tegija, sest tema valib teate saatmise viisi. Samasugusele seisukohale on Riigikohus e-kirja korral jõudnud 21. detsembril 2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07 tehtud otsuse p-s 14. Kui tahteavalduse tegija soovib olla kindel oma tahteavalduse kohalejõudmises, peab ta valima sellise saatmise viisi, mis võimaldab tal avalduse kohalejõudmist tõendada. Selleks on nt võimalik kasutada tahteavalduse saatmist tähitud kirjaga (vt selle kohta nt Riigikohtu 25. aprillil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11 tehtud otsuse p 14) või panna avaldus saaja postkasti tunnistajate juuresolekul või taotleda tahteavalduse kättetoimetamist kohtutäiturilt kohtutäituri seaduse § 8 alusel (vt RKTKm 3-2-1-50-12 p-d 13, 14). Eeltoodule tuginedes leiab kohus, et Andre Ehitus OÜ ei ole tõendanud, et on 29.07.2014 koostatud töölepingu ülesütlemise avalduse M. M. ile kätte toimetanud ning tõendamata on ka asjaolu, et tööandja ütles töölepingu üles 29.juulil 2014. Isegi kui eeldada, et poolte vahel oli juttu töölepingu lõpetamisest, ei saa seda tõlgendada tööandjapoolseks töölepingu ülesütlemiseks, sest nagu märgitud, peab TLS § 95 lg 1 järgi olema töölepingu ülesütlemisavaldus esitatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kohus nõustub M. M. i seisukohaga, et on ebaloogiline, kui Andre Ehitus OÜ oleks tõepoolest 29.juulil 2014 töölepingu juba üles öelnud, ei oleks ta seda märkinud 18.08.2014 vastuses M. M. i kompromissettepanekule (töövaidlustoimik lk 13-16). Andre Ehitus OÜ poolse käitumise muudab ebausaldusväärseks ka asjaolu, et töövaidluskomisjoni istungil on Andre Ehitus OÜ poolt esitatud 26.juulil 2014 koostatud töölepingu ülesütlemisavalduse (töövaidlustoimik lk 61), mille kättetoimetamise kohta puuduvad samuti andmed. Kohus ei nõustu Andre Ehitus OÜ seisukohaga, et seega juhul, kui keeldutakse avalduse vastuvõtmisest ei saakski töölepingut üles ütelda. Tööandja peab suutma vaidluse korral tõendada, et ta on oma ühepoolse tahteavalduse teisele poolele kättesaadavaks teinud ja teisel poolel on reaalne võimalus sellega tutvuda. Tõlgendades sätet Andre Ehitus OÜ poolt soovitud viisil, saaks töölepingu pool igal ajal väita, et teine pool ei võtnud töölepingu ülesütlemisavaldust vastu ja see tuleks lugeda kättetoimetatuks. Andre Ehitus OÜ esitas kohtule maksekorraldused nr-d 535 ja 532 millest nähtuvalt on 31.juulil 2014 M. M. ́ile üle kantud juuli töötasu ja puhkuse kompnensatsioon ning kom.tasu juuli, mis justkui tõendaks töölepingu ülesütlemist (tl 55-56). Kohus leiab, et ka need tööandja poolt teostatud ülekanded ei asenda töölepingu seaduses nõutud ülesütlemisavaldust.

7 (10)

Kuna kohus tuvastas, et Andre Ehitus OÜ ei ole töölepingu ülesütlemisavaldust töötajale kätte toimetanud, puudub vajadus anda hinnang väidetele, mis on esitatud M. M. i poolt töölt puudumisega ja autoga Eestisse sõitmisega so töölepingu rikkumisega.

8 (10)

jätkamist. Olukorras, kus töötaja ei ole eelnevalt pöördunud tööandja poole seoses töötasu suuruse arvutamisega ja selles on tekkinud vaidlus, ei saa eeldada, et ei oleks olnud mõistlik nõuda lepingu jätkamist. Kindlasti ei oleks sellises olukorras mõistlik töölepingu erakorraline ülesütlemine. Kohus lähtub ka asjaolust, et eraldi päevarahade maksmises ei ole pooled kokku leppinud, kuid tööandja sellist tasu maksis. Töölepingu sätted on omavahel vastuolus. Töötamise kohaks on kokku lepitud Soome Vabariik, Espoo, samas on töölepingu punktis 5.2 kokku lepitud, et töötaja saatmist tööülesannete täitmiseks väljaspoole Eesti Vabariiki loetakse töölähetuseks. TLS § 21 lg 1järgi võib tööandja lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta. Seega, kui pooled ongi töötamise kohaks kokku leppinud Soome Vabariigi, ei saa seal töötamist lugeda töölähetuseks TLS § 21 lg 1 järgi. Töötaja ei ole töövaidluskomisjonile ega ka kohtule esitanud asjaolusid, millest lähtudes saaks tööandjapoolset töötasu valesti arvestamist ja maksmist lugeda oluliseks töölepingu rikkumiseks. Ainuüksi asjaolu, et poolte vahel oli sõlmitud kaks erineva sisuga töölepingut, viitab kohtu arvates sellele, et nii tööandja kui ka töötaja ei ole oma õigusi teostanud heas usus, poolte vahel tekkis vaidlus töötasu maksmises. Tööandja maksis töötajale töötasu oma arusaama kohaselt, mida ei saa pidada töölepingu oluliseks rikkumiseks ega töötasu maksmisega viivitamiseks. Tööleping on poolte vahel sõlmitud 16.mail 2014, töötaja esitas töölepingu ülesütlemisavalduse 08.augustist 2014, seega ca 4 kuud pärast töölepingu sõlmimist. Tööandja arvestas ja maksis selle ajaperioodi eest töötajale töötasu ja päevarahasid, seega juba töötamise perioodi pikkust arvestades ei saa olla töötasu väljamaksmist käsitleda olulise viivitamisena.

9 (10)

Menetluskulude jaotus

/allkirjastatud digitaalselt/ Heiki Kolk kohtunik

10 (10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.