Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

kohustus Ü.E. tagasimaksetega hilinemise või tagasi maksmata jätmise korral andma tagatiseks kaasomandis olevast XXX kinnistust 1⁄2 mõttelise osa. Hageja leidis, et kostja ja Ü.E. vahel sõlmitud laenuleping on näilik ja seetõttu tühine. Laenuleping on tekitatud oluliselt hiljem kui 17.03.2006 ning kostja ei ole Ü.E.le lepingu alusel laenu andnud. Kostja on Ü.E. kasuisa, seega on tehingu poolte vahel tihe perekondlik seos. Kostjal ja Ü.E.l on huvi jätta kolmandatele isikutele mulje, et laenuleping on sõlmitud ning sellel on õiguslikud tagajärjed (üheks tagajärjeks on ka hüpoteegi seadmine nüüdseks hagejale kuuluvale kinnistule). Laenulepingu väidetava sõlmimise ajal ei olnud XXX kinnistule kaasomandit veel tekkinud, kinnistusraamatust nähtuvalt tekkis kaasomand 31.08.2009. Tegemist on märkimisväärse summaga (410 000 krooni), mille omamine eraisiku poolt ja üleandmine sularahas on enam kui kahtlane. Juhul kui hüpoteegilepingu sõlmimisel olnuks laenuleping kehtiv, oleks laenuleping märgitud ka hüpoteegilepingusse. Samas on hüpoteegilepingu punkt 2.2 üldine. Arusaamatuks jääb, miks ootas kostja hüpoteegi seadmisega neli aastat (2007. a märtsis pidi Ü.E. tagastama 80 000 krooni, kuid tagastas üksnes 50 000 krooni). Laenusuhte näilikkusele viitab ka asjaolu, et Ü.E. ei ole püüdnud võlgnevust vähendada, kuigi sai 2011. a juulis hagejalt hüvitisena 18 853,94 eurot (295 000,06 krooni). Kohtutäiturile esitatud selgituse kohaselt maksis Ü.E. 2007. a märtsis 50 000 krooni (3195,58 eurot) ning sellega tagasimaksed piirdusid. Hüpoteegilepingu sõlmimise ajal (11.03.2011) oli XXX kinnistu kaasomandi lõpetamise kohtuvaidlus jõudnud ringkonnakohtusse. Hagejale oli Tartu Ringkonnakohtu 06.09.2010 määrusega antud menetlusabi. Seega leidis ringkonnakohus, et hageja menetluses osalemine on tõenäoliselt edukas (TsMS § 181 lg 1 p 2). Menetlusosalistele oli teada, et ringkonnakohus teeb otsuse 21.03.2011. Seega võis Ü.E. hüpoteegilepingu sõlmimisel eeldada, et ta seab hüpoteegi kinnistu osale, mis hakkab suure tõenäosusega kuuluma hagejale. Pärast kinnistu hüpoteegiga koormamist ja 1⁄2 mõttelise osa üleminekut Ü.E.lt hagejale pidi hüpoteek kostja suhtes jääma koormama kogu kinnistut. Kostja esitas täitmisavalduse alles siis, kui hüpoteegilepingu eseme omandiõigus oli hagejale üle läinud. Pooled tagasid hüpoteegiga näilikult tekitatud laenusuhet eesmärgiga realiseerida hüpoteek hagejale kuuluva kinnistu sundmüügi kaudu. Eelkirjeldatud hageja ning hageja ja Ü.E. ühiste laste kodutusele suunatud tegevus on jultunud ja äärmiselt taunitav. Laenusuhe pole tegelik, vaid loob mulje kinnistu sundvõõrandamise eeldusena.

MAAKOHTU LAHEND

Maakohus tühistas 11. jaanuari 2012 määrusega seatud hagi tagamise abinõu, millega peatati tsiviilasja nr 2-11-61023 menetluse ajaks kohtutäitur Oksana Kutšmei poolt L.E. suhtes algatatud täitemenetlus täiteasjas nr 084/2011/3080. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on täiteasjas täitedokumendiks notariaalselt tõestatud kinnistu mõttelise osa hüpoteegiga koormamise leping ja asjaõigusleping (hüpoteegileping), milles on ette nähtud kinnisasja omaniku kohustus alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks (täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 19). Arvestades vaidluse eripära (sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi), on hagejal (kes ei ole tehingu pool) õigus tugineda vastuväitele, et laenuleping on näilik. Antud juhul ei kehti tavajuhtumi piirang, mil võlaõigusliku lepingu tühisusele saab tugineda isik, kelle õigusi leping mõjutab, s.o üldjuhul vaid lepingupool. Kohus leidis, et hageja väited ei anna alust asuda seisukohale, et 17.03.2006 kostja ja Ü.E. vahel sõlmitud laenuleping on tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 mõttes, s.o et tegemist on näiliku tehinguga. TsÜS § 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Lepingupoolte tahteavalduste näilikkuse tõendamiskoormus lasub hagejal. Kohus ei nõustunud hageja väitega, mille kohaselt justkui see, et Ü.E. lubas 2006. a sõlmitud laenulepingus seada tagatisena hüpoteegi enda mõttelisele osale kaasomandist, viitab olukorras, kus kanne kinnistusraamatusse tehti 2009. a, et leping on koostatud tagantjärgi. 2009. a kande aluseks oli 2004. a tsiviilasjas nr 2-953/03 tehtud kohtuotsus, millega jagati hageja ja Ü.E. ühisvara viisil, et kummalegi jäi kaasomandi mõttelise osana pool XXX kinnistust (registriosa nr XXX ja XXX). Otsus jõustus 03.05.2004 ja kehtis nii hageja kui ka Ü.E. suhtes. 17.03.2006 laenulepingust nähtub, et Ü.E. on oma lubaduse andmisel lähtunud 2004. a kohtuotsusest, mitte kinnistusraamatu kandest, mille kohaselt oli tema kogu kinnistu omanik. Põhjusi, miks 2004. a kohtuotsuse alusel tehti kinnistusraamatukanne alles 2009. a, ei ole kohtule esitatud. Oluline on see, et kaasomandi mõttelisele osale hüpoteegi tekkimise, s.o kande tegemise ajal, kuulus mõtteline osa ka kinnistusraamatu andmete järgi Ü.E.le. Kostja on esitanud tõendeid (eelkõige 23.05.2005 sõlmitud XXX kinnistu müügileping), mille alusel on põhjendatud asuda seisukohale, et kostjal oli olemas laenulepingus märgitud koguses sularaha, mida ta Ü.E.le laenas. Kostja esitatud andmetest ja Ü.E. ütlustest nähtub, et Ü.E. elas 2006. a XXXs ning tema soov oli saadud laenuga maja remontida. Vastupidist ei ole hageja tõendanud. See, et Ü.E. ei nimetanud konkreetseid asju, mida ta laenuraha eest ostis, ei anna alust arvata, et Ü.E. kostjalt raha ei saanud. Kohus leidis, et asjas on leidnud kinnitust poolte tahe laenuleping sõlmida. Kostja ja Ü.E. vahel on perekondlik side, samas asjaolu, et poolte vahel võib olla tihe perekondlik side, ei näita veel seda, et poolte tehingud oleksid näilikud. Samuti ei nõustunud kohus hagejaga, et hüpoteegilepingu sõlmimine ajal, mil peaaegu kogu nõue on muutunud sissenõutavaks, oleks ebatavaline olukorras, kus laenusaaja ja laenuvõtja teineteist teavad. Tehingut ei muuda näilikuks see, et hüpoteegileping sõlmiti alles 2011. a. Kinnistusraamatu väljavõttest nähtub, et pärast hüpoteegi seadmist 14.03.2011, kuid enne Ü.E.le kuuluva kaasomandiosa ülekandmist hageja nimele 17.08.2011, muutus ka hagejale kuulunud kaasomandiosa omanik (alates 12.08.2011 kuulub esialgu hagejale kuulunud mõtteline osa kaasomandist E.P.le). Eeltoodust ja hageja väitest, et hüpoteek teenis kogu kinnistu koormamise eesmärki, saab järeldada, et hageja oli 14.03.2011 kinnistusraamatusse Ü.E. kaasomandiosale seatud hüpoteegist teadlik. Hagiavalduse kohaselt maksis hageja ringkonnakohtu otsuse alusel (tsiviilasi nr 2-09-37242) Ü.E.le raha 26.07.2011, st pärast seda, kui Ü.E. osale oli hüpoteek seatud. Andmeid selle kohta, kas hageja 2011. a Ü.E.lt tema osale

seatud hüpoteegi aluseks olevate asjaolude kohta küsis ja tasaarvestust nõudis, et ole kohtule esitatud. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 325 lg 2 näeb ette võimaluse koormata kaasomandi mõttelist osa. Olukorras, kus ühe kaasomaniku mõtteline osa on hüpoteegiga koormatud, aga kinnisasi jääb tervikuna teisele kaasomanikule, jääb esimese kaasomaniku hüpoteegiga koormatud mõtteline osa õiguslikult iseseisvaks. Seega hageja väide, et hüpoteegi seadmine vahetult enne ringkonnakohtu 21.03.2011 otsust teenis kogu kinnistu koormamise eesmärki, ei ole asjakohane. Kohus ei nõustunud hageja väitega, justkui asjaolu põhjal, et ringkonnakohus andis hagejale menetlusabi, võis eeldada, et kohus teeb hagejale soodsa lahendi. TsMS § 190 lg 4 näeb ette, et kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Kohus ei pea hageja võimalikke eeldusi piisavateks, et lugeda 17.03.2006 kostja ja Ü.E. vahel sõlmitud laenuleping näiliseks. Kohus juhtis hageja tähelepanu sellele, et käsutustehingu kehtivus ei sõltu õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et lähtudes asjaõiguses kehtivast abstraktsiooniprintsiibist, tuleb asjaõiguslepingu kui käsutustehingu kehtivust hinnata lahus selle aluseks olevast võlaõiguslikust kausaaltehingust. See tähendab ka seda, et laenulepingu kui võlaõigusliku lepingu ehk kohustustehingu tühisusest ei tulene iseenesest asjaõigusliku kui käsutustehingu tühisus. Asjaõigusleping saab erandina olla vastuolus heade kommetega, kui heade kommete vastane on nimelt käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise. Asjaõigusleping ei saa üldjuhul olla TsÜS § 89 järgi ka näilik (3-2-1-41-06, p 19). Kostja ja Ü.E. vahel sõlmitud käsutustehing on oma iseloomult neutraalne ning ei saa olla tühine näilikkuse tõttu hageja esitatud asjaoludel. Kohus märkis, et ehkki hageja on toonud eraldi välja ka lepingute tühistamise nõuded, on kohus menetluse algusest peale käsitlenud hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudena, mille lahendamise eelduseks on vaidlusaluste lepingute tühisuse kontrollimine. Arvestades kohtumenetluses esitatud asjaolusid, võib hagejal olla kahju hüvitamise nõue Ü.E. vastu. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

poolte õiguslike väidetega, tuli maakohtul hinnata laenulepingu kui näiliku tehinguga varjatud tehingu olemasolu võimalust ning varjatud tehingu kehtivust (3-2-1-80-05, p 22). Seega kostja ja Ü.E. 17.03.2006 sõlmitud laenulepingu puhul kohaldub TsÜS § 89 lg 3 ehk näiliku tehinguga varjatav tehing. Tulenevalt TsÜS § 89 lg-st 2 on näilik tehing tühine. Näiliku tehinguga varjatud tehing on tühine vastuolu tõttu heade kommetega (TsÜS § 86 lg 1); 2) kuigi käsutusena on asjaõigusleping omandi üleandmise kohta neutraalne ja seetõttu ei saa olla vastuolus heade kommetega kohustustehinguga automaatselt ning sel põhjusel tühine, on võimalik ka asjaõiguslepingu vastuolu heade kommetega, kui heade kommete vastane on nimelt käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise (3-2-1-80-05, p 26). Kuna kohus ei ole seotud poolte õiguslike väidetega, tuli kohtul hinnata ka asjaõiguslepingu võimalikku vastuolu heade kommetega kui selle võimalikku tühisuse alust. Käsutustehingu eesmärk oli seada hüpoteek tegelikkuses tekkimata võlakohustuse täitmiseks ning jätta sundtäitmise käigus hageja koos alaealiste lastega ilma talle kohtuotsusega määratud kinnisomandist; 3) on tulenevalt AÕS § 325 lg-st 4 hüpoteek asjaõigusena püsivuse mõttes abstraktne ega sõltu ka sellega tagatava nõude olemasolust. Seega võib hüpoteegi kokku leppida ka tagatava nõudeta, kuigi mitte tagatava nõudeta realiseerida (3-2-1-80-05, p 27). AÕS § 351 lg 3 esimese lause järgi võib hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, esitada hüpoteegiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik. Selliseid vastuväiteid on võimalik esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Maakohus ei ole tuvastanud, kas laenusumma ka tegelikult anti. Kui selgub, et hüpoteegiga tagatavat nõuet ei ole, võib hageja nõuda ka hüpoteegi enda nimele kandmist või kustutamist AÕS § 349 lg 1 alusel (3-2-1-153-09, p 25). Laenu- ja asjaõiguslepingute kehtivus ei mõjuta sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude rahuldamist, kuna viimane sõltub laenuobjektiks oleva rahasumma tegeliku üleandmise tuvastamisest. Seega lähtus kohus asja lahendades üksnes vaidlusaluste lepingute tühisuse kontrollimisest (siingi piiratud ulatuses) ning jättis täielikult analüüsimata sundtäitmise lubamatuks tunnistamise eeldused (AÕS 349 lg 1 alusel), nimelt hüpoteegiga tagatud nõude olemasolu ehk laenusumma tegeliku üleandmise; 4) ei hinnanud kohus kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kostja esitatud müügilepingud tõendavad küll sularaha võimalikku nõudeõigust kostjal, kuid sellega ei ole tõendatud sularaha valdamine ja üleandmine Ü.E.le. Seega pole tõendamist leidnud kostja väide (mille tõendamise kohustus tal oli), et kostja on Ü.E.le sularaha üle andnud. 19.11.2014 kohtuistungil selgitas Ü.E., et raha on läinud ehitusmaterjalide ostmiseks, kuid ei esitanud selle tõendamiseks ühtegi arvet/ostutšekki. Muu hulgas väitis Ü.E., et 26 000 eurot „jagunes aastatega ära“, „kulutas ära“, „tarvitati lihtsalt toiduks“. Väide 26 000 euro ärakulutamisest viisil, et sellest ei ole säilinud ühtegi dokumentaalset tõendit, on ebausutav. Lisaks pole kostja tõendanud 2007. a 50 000 krooni kättesaamist võlgnevuse katteks; 5) soovib apellant tõendada väidet, et Ü.E. ei ole XXX maja remontinud, vande all antud seletustega. Hageja ei esitanud taotlust esimese astme kohtus põhjusel, et oli veendunud, et Ü.E. ütlustest selgub niigi, et XXX talu remonttöid pole Ü.E. teostanud.

milliseid vastava tehingu kohta käivaid norme peaks kohaldama. Nõustuda ei saa ka sellega, et laenulepingu poolte eesmärk oli jätta hageja ilma oma kinnistust; 2) tuvastas kohus, et pärast hüpoteegi seadmist 14.03.2011, kuid enne Ü.E. kaasomandiosa ülekandmist hageja nimele 17.08.2011, muutus ka hagejale kuulunud kaasomandiosa omanik. Kohus järeldas, et hageja oli 14.03.2011 kinnistusraamatusse Ü.E. kaasomandiosale seatud hüpoteegist teadlik. Kohus on siinjuures põhjendanud, et hageja väide, mille kohaselt teeninuks hüpoteegi seadmine kogu kinnistu koormamise eesmärki, ei ole asjakohane. Apellatsioonis ei ole neile kohtu järeldustele vastu vaieldud, mistõttu võib öelda, et hageja oli hüpoteegi seadmisest teadlik ja jutud enda omandisse kuuluvast kinnistust on samuti ebaõiged, kuna 1⁄2 mõttelist osa kuulub alates 12.08.2011 E.P.le. Hageja ei osanud vastata, et kuigi ta oli teadlik hüpoteegi seadmisest (mida kinnitas vande all Ü.E.), siis mis põhjusel ei teostanud ta kaasomandiosa hüvitise väljamaksmise eelselt tasaarvestust Ü.E. vastase tulevase tagasinõudega (AÕS § 349 lg 3) või ei maksnud hüvitist välja kostjale Ü.E. eest; 3) on apellandi viited kostjale seoses heade kommete vastase tegevusega ebaõiglased ja põhjendamatud. Olukorras, kus Tartu Maakohtu 14.06.2010 otsusega oli kaasomand lõpetatud ning määratud asi hagejale ja Ü.E.le reaalosadesse, oli Ü.E.l võimalus ja laenulepingust tulenev kohustus seada enda kinnistuosale hüpoteek. Maakohtu otsuse tühistamist ringkonnakohtu poolt ei olnud võimalik ennustada. Kostja on andnud vande all seletuse, et tema ei olnud kaasatud kaasomandi lõpetamise vaidlusesse ega olnud sellest teadlik. Hüpoteegilepingus on talle kui hüpoteegipidajale kinnitatud, et mingeid vaidlusi selle esemega seoses ei ole. Hageja võttis peale tsiviilasja nr 2-09-37242 lahendamist vastu 1⁄2 mõttelise osa kinnistust teadlikult koos sellel eksisteerinud hüpoteegiga; 4) ei ole asjaõigusleping tühine ja vastavat nõuet ei saanud menetleda. Apellant on seisukohal, et kohtul tuli hinnata asjaõiguslepingu vastuolu heade kommetega, ehkki hageja ei olnud maakohtus esitanud ühtegi sellekohast väidet. Protsessuaalselt võimatu on hakata sundtäitmise lubamatuks tunnistamise asja raames tegelema hüpoteegilepingu tühisusega. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitab võlgnik sissenõudja vastu ning sellise hagi puhul tegeletakse sundtäitmiseks esitatud nõude olemasolu tuvastamisega – antud juhul laenulepingu kehtivuse küsimusega. Seevastu 11.03.2011 sõlmitud kinnistu mõttelise osa hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamise hagis tulnuks nii M.P. kui Ü.E. kaasata menetlusse kostjatena. Sama isik (Ü.E.) ei saa olla ühes ja samas menetluses nii kostjaks kui ka kolmandaks isikuks. Samuti ei saa Ü.E. olla kostjaks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis, kuna ta ei ole täitemenetluses sissenõudjaks; 5) ei ole laenuleping näilik. Kohus on hinnanud hageja poolt laenulepingu näilikkuse kohta esiletoodud asjaolusid ja leidnud, et laenulepingus oli võimalik lubada laenuandjale tagatiseks 1⁄2 XXX kinnistust ning et laenuandjal oli olemas raha, mida laenata, ja kummutas hageja arvamuse, et menetlusabi andmine tähendas eeldust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Apellatsioonkaebuses ei ole neid kohtu järeldusi vaidlustatud. Apellant on asunud rõhuma hoopis sellele, et kohus ei olevat tuvastanud laenuraha üleminekut Ü.E.le. Maakohtus hageja seda asjaolu eraldi ei vaidlustanud. Kohus on tuvastanud raha üleandmise. Laenulepingus on raha üleandmine ja vastuvõtmine selgesõnaliselt fikseeritud. Apellandi jutt tunnistaja vajadusest raha üleandmise kohta ei vasta seadusele ega kohtupraktikale. Kostja ja kolmas isik on vande alla kinnitanud raha üleandmist ja vastuvõtmist – need menetlusosalised kuulati vande all üle hageja taotluse alusel. Apellandi etteheited, justkui ei olevat Ü.E. suutnud veenvalt selgitada, kuidas ta täpselt ja milliste kulutšekkide kaudu kulutas laenuraha mh XXX kinnistu renoveerimisse, ei ole tehtud kostja aadressil, samuti ei põhjendatud selliselt laenulepingu väidetavat näilikkust hagiavalduses. Need asjaolud ei puutu laenulepingu sõlmimise, laenuandjal rahasumma olemasolu ja üleandmise asjaolude juurde;

6) vaidleb vastustaja vastu apellandi taotlusele vande alla seletuse andmiseks. Apellant ei ole esitanud TsMS § 652 lg 4 kohaselt mõistlikke põhjendusi, miks ta ei esitanud taotlust maakohtus. Põhjendus, et hageja eeldas, et kolmanda isiku ütlustest selgub niigi, et remonttöid ei teostatud, ei ole piisav. Hagejal oli peale kolmanda isiku seletuste andmist võimalik taotleda enda vande all ülekuulamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

232 lg-s 1 sätestatud nõudeid. Kostja on vande all antud seletuses põhjendanud, miks toimus laenusumma üleandmine sularahas. Samuti on Ü.E. vande all antud seletuses selgitanud laenusumma kasutamise asjaolusid. Seega on kostja vastuväited tõendatud ning paljasõnaline on apellandi väide, et kostja vastuväiteid kinnitavad tõendid ei ole usaldusväärsed. Ringkonnakohus rõhutab, et antud asjas oli tõendamiskoormis hagejal ning olukorras, kus ta ei ole oma väiteid tõendanud, on arusaamatu apellandi seisukoht, mille kohaselt oleks kostja pidanud esitama veel täiendavaid tõendeid. Apellandi esitatud väited laenusumma üleandmisest sularahas ja Ü.E. poolt saadud raha eest elamu mitteremontimisest ei lükka ümber kostja poolt esitatud tõendite kogumit laenulepingu kehtivuse kohta.

/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.