VL pankrotihalduri Urmas Trossi hagi jaotuskava vaidlustamiseks täiteasjas nr 025/2011/496
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.06.2015 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
VL pankrotihalduri Urmas Trossi apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): VL pankrotihaldur Urmas Tross (e-post: XXX@XXX) Kostja I (apellatsioonimenetluses vastustaja I): Tallinna kohtutäitur Kaire Põlts (büroo asukoht Tartu mnt 16b, 10117 Tallinn, e-post: XXX@XXX), lepinguline esindaja Tõnu Kala (e-post: XXX@XXX) Kostja II (apellatsioonimenetluses vastustaja II): ES (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXX XX-X XXXXX XXXXXXX), lepinguline esindaja Indrek Repnau (e-post: XXX@XXX ) Kostja III (apellatsioonimenetluses vastustaja III): IS (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXX XX-X XXXXX XXXXXXXXX), lepinguline esindaja Indrek Repnau (e-post: XXX@XXX ) Kostja IV (apellatsioonimenetluses vastustaja IV): GU (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXX XX-X XXXXX XXXXXXX), lepinguline esindaja Indrek Repnau (e-post: XXX@XXX ) 14.01.2016
2.VL pankrotihalduri Urmas Trossi apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus VL pankrotihalduri Urmas Trossi kanda.
4.Mõista välja VL pankrotihalduri Urmas Trossilt ES, IS ja GU kasuks solidaarselt välja ringkonnakohtus kantud menetluskulud summas 855 eurot. Menetluskulud tasutakse VL pankrotivara arvelt.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.18.02.2014 esitas hageja VL pankrotihaldur Urmas Tross Harju Maakohtule hagi, mida täpsustas 05.03.2015, jaotuskava vaidlustamiseks täiteasjas nr 025/2011/496, nõudega kohustada kohtutäitur Kaire Põltsi koostama uus jaotuskava või alternatiivsena muuta jaotuskava kohtu poolt.
2.Hagiavalduse kohaselt on kohtutäitur Kaire Põlts täiteasjas 025/2011/496 koostanud 04.02.2015 kinnisasja müügist ja sundvalitsemisest saadud tulemi jaotamise ja kohtutäituri tasu ja kulude otsuse. Hageja vaidlustab jaotuskava, kuna see on tehtud sissenõudja ja tema võlausaldajate huve oluliselt kahjustades.
3.VL-l sissenõudjana on pankrotimenetluses nõue võlgnike (kostjad II-IV) vastu summas 125 662 eurot, mis oli tagatud hüpoteegiga kinnistule nr XXXXXXXX, asukohaga XXXX XX Tallinnas. Nimetatud kinnistu kinnnistusregistriosa IV jaos oli esimesel järjekohal kohtulik hüpoteek summas 250 000 krooni, intressid ja kõrvalnõuded vastavalt laenulepingule 06.12.1996 VL kasuks, koos kohustusega igakordsel omanikul alluda sundtäitmisele.
4.06.12.1996 sõlmisid VL ja VU laenulepingu laenusummaga 250 000 eesti krooni ehk 31 250 saksa marka, laenutähtajaga kuni 06.06.1998, laenuintressiga 5% kuus, viivisega 0,5% iga maksega viivitamise tähtaja ületamise eest ja 0,05% viivisega tasumata summadelt alates 06.06.1998. Laenu tähtaegsel mittetasumisel pidi laenusaaja andma laenuandja käsutusse maja aadressil XXXX XX Tallinnas.
5.06.12.1996 sõlmisid VL ja VU notariaalse pandilepingu. Pandilepingu punktide 1.2 ja 1.3 alusel olid pooled kokku leppinud, et pandileping sõlmiti 06.12.1996 laenulepingust tuleneva võlakohustuste summas 250 000 krooni tagamiseks. Pandiga on tagatud laenulepingus märgitud nõuded, sealhulgas intressid, tulevikus tekkivad nõuded, samuti ehitistele ja rajatistele tehtud ja selle müügiga seotud kulutused.
2(11)
Tsiviilasi nr: 2-15-2611
6.Tallinna Linnakohus otsustas 29.05.2001 tsiviilasjas nr 2/3/21-6502/99 asjaõigusseaduse (AÕS) § 327 ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 133 lg 1 alusel kinnistada 06.12.1996 pandilepingust tuleneva pandiõiguse. Kohus otsustas seada VU kinnistu, kinnistusregistri registriosa nr XXXXX (uus XXXXXXXX) neljandasse jakku hüpoteek VL kasuks 06.12.1996 laenulepingust tuleneva võlakohustuse täitmise tagamiseks summas 250 000 krooni koos kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus (TMS) ettenähtud korras. Pandiga on tagatud laenulepingust tulenevad nõuded, sealhulgas intressid, tulevikus tekkivad nõuded, samuti ehitisele ja rajatistele tehtud ja selle müügiga seotud kulutused. Kohus jättis rahuldamata VL hagi VU vastu kõrvalnõuete rahalise suuruse määramises.
7.Tallinna Ringkonnakohus muutis tsiviilasjas nr 2-2/33/2002 oma 04.02.2002 otsusega Tallinna Linnakohtu 29.05.2001 otsust tsiviilasjas nr 2/3/21-6502/99 ja märkis otsuse resolutsioonis, et hüpoteek seatakse esimesele vabale järjekohale. Ülejäänud osas jäi Tallinna Linnakohtu 29.05.2001 otsus tsiviilasjas nr 2/3/21-6502/99 muutmata.
8.Ajavahemikus 07.12.1996 kuni 06.03.2006 laenu tagastamist VL selgituste kohaselt ei toimunud. 06.03.2006, pärast VU surma, leppisid VL ja kinnistu pärijad (kostjad II-IV) kokku, et kohustuse suurus 06.12.1996 laenulepingu alusel põhiosas, intressid ja viivised kokku on 1 966 188 krooni (125 662 eurot).
9.15.03.2006 seadusjärgses pärimistunnistuses oli kinnitatud notariaalselt pärijate ja VL kokkulepe, et VL kasuks seatud kohtuliku hüpoteegi, kinnistule aadressiga XXXX XX XX Tallinnas, suurus koos põhivõla, 06.12.1996 laenulepingu järgi arvestatud intresside ja kõrvalnõuetega on 1 966 188 krooni. Seega lepiti kokku kohtuliku hüpoteegi suuruse muutus.
10.Täitemenetlus algatati sissenõudja VL poolt 21.06.2002 sissenõudmise summaga 1 966 188 krooni ja kinnistu müümiseni jõuti 15.05.2014. Hageja esindajale teadaolevalt vahetus täitemenetluses kohtutäitur. Tsiviilasjas nr 2-07-21221 kuulutati VL pankrot välja 10.12.2007.
11.04.02.2015 esitas kohtutäitur Kaire Põlts jaotuskava, mille kohaselt kuuluks VL-le väljamaksmisele ainult 250 000 krooni ehk 15 997,91 eurot.
12.Hageja on seisukohal, et arvestamata on jäetud kehtiva kinnistusraamatu registriosa kanne; 06.03.2006 kokkulepe VL ja kinnistu pärijate vahel, mille kohaselt on hüpoteegi, intresside ja viiviste osas 06.12.1996 laenulepingu alusel kokku lepitud summa 1 966 188 eesti krooni ehk 125 662 eurot (kajastatud 15.03.2006 seadusjärgses pärimisõiguse tunnistuses); 25.02.2006 pärandvara inventuuri akt, milles IS inventeerijana märkis, et VL kasuks seatud kohtulik hüpoteek, koos 06.12.1996 laenulepingu järgi arvestatud intresside ja kõrvalnõuetega, moodustab summas 1 966 188 krooni.
13.Hageja taotleb kohustada Tallinna kohtutäiturit Kaire Põlts koostama uus jaotuskava täiteasjas nr 025/2011/496 04.02.2015 otsusega koostatud jaotuskava asemel. Uue jaotuskava kohaselt on hageja VL kui sissenõudja väljamaksu osa summas 125 662 eurot ja kostjate ES, IS ja GU osad summas 78 279, 33 eurot. Alternatiivsena palub hageja hagi rahuldamisel kohtul muuta jaotuskava lähtudes eelnimetatud väljamaksude suurustest.
Menetluse edasine käik, kostja I seisukoht
14.Hageja esitas koos hagiga ka taotlused hagi tagamiseks ja kompromissi sõlmimiseks. Harju Maakohus rahuldas 06.03.2015 määrusega hagi tagamise taotluse osaliselt ning
3(11)
Tsiviilasi nr: 2-15-2611 peatas kohtutäitur Kaire Põltsi poolt läbiviidavas täiteasjas nr 025/2011/496 jaotuskava täitmise vaidlustatud ulatuses, s.o kostjatele II, III ja IV (võlgnikele) väljamakse summas 78 279,33 eurot ületavas osas igale kostjale kuni käesolevas tsiviilasjas tehtava menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.
15.Kostja I esitas 20.04.2015 koos hagejaga avalduse kohtuliku kompromissi sõlmimiseks, milles väljamaksete suurused olid märgitud järgmiselt: VL 120 720,45 eurot, ES, IS ja GU osad a` 78 258,33 eurot. Avaldusest nähtus, et hageja on avaldanud, et annab erinevalt TMS § 174 sätestatust, nõusoleku arvata täitekulud maha sissenõudjale väljamakstavast summast, kogusummas 4939,55 eurot, mille tõttu moodustab sissenõudjale väljamakstav summa 125 662 – 4939,55 eurot ehk 120 720,45 eurot. Kostjate II-IV vastuväited
16.Kostjad II-IV leidsid 13.05.2015 vastuses, et kohtutäitur Kaire Põltsi poolt 04.02.2015 täiteasjas 025/2011/496 teostatud kinnisasja müügist ja sundvalitsemisest saadud tulemi jaotamine on kohtutäituri poolt läbi viidud õiguspäraselt. Kostjate II-IV hinnangul on kohtutäitur kinnisasja müügist saadud tulemi jaotamisel lähtunud seadustest ja kinnistusraamatu kandest. Kohtutäituri otsuse kohaselt kuulub hagejale väljamaksmisele 15 977,91 eurot ja igale kostjale II-IV 113 175,71 eurot.
17.Nähtuvalt kinnistusraamatu kandest on kinnistule aadressil Tallinn, XXXX XX kantud 12.06.2002 Tallinna Linnakohtu 29.05.2001 otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu 04.02.2002 otsuse alusel kohtulik hüpoteek summas 15 977,91 eurot (kande tegemise hetkel kehtinud vääringus 250 000 krooni), intressid ja kõrvalnõuded vastavalt 06.12.1996 laenulepingule VL kasuks, kinnisasja igakordse omaniku kohustusega allutada kinnistu kohesele sundtäitmisele vastavalt TMS § 1 lg 1 p 14. Eelnimetatud summat on hüpoteegisummana tunnistanud nii Tallinna Linnakohus oma 29.05.2001 otsuses tsiviilasjas 2/3/21 – 6502/99 kui ka Tallinna Ringkonnakohus oma 04.02.2002 otsuses tsiviilasjas 2-2/33/2002.
18.Kohtud on tõdenud, et pandilepingu sõlmimisel määratlesid pooled laenulepingust tuleneva põhinõude rahalise suuruse summas 250 000 krooni. Laenulepingust tulenevate kõrvalnõuete, sealhulgas intresside, tulevikus tekkivate nõuete ning pandieseme säilitamiseks ja selle müügiks tehtavate kulutuste rahalises suuruses pooled pandilepingu sõlmimisel kokku ei leppinud. Samuti on kohtud tõdenud, et poolte väited intressi määras ja leppetrahvi suuruses kuuluvad lahendamisele vaidluses võlaõigusliku tehingu s.o. laenulepingu täitmise üle. Sellist nõuet kohtule esitatud ei ole. Laenulepingu täitmisega seonduvad asjaolud ei kuulu hindamisele pandiõiguse kinnistamise vaidluses. Võlaõiguslikku nõuet intressi ja leppetrahvi suuruse määratlemiseks pole senini esitatud, seega pole olnud ka alust muuta hüpoteegi kannet.
19.Kostjad II-IV on seisukohal, et antud kinnisasja pantimisel ei olnud kokku lepitud kõrvalnõuete rahalises suuruses, mistõttu puudus kohtutäituril alus kajastada tulemi jaotamisel hageja osas suuremat summat kui seda on 15 977,91 eurot. Käesoleval juhul ei saa hageja nõude aluseks olla hagile lisatud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistus ja pärandvara inventuuri akt.
20.Hüpoteegi kande tegemise ajal kehtinud AÕS §-s 327 oli sätestatud, et kinnistusraamatu kandes hüpoteegi seadmise kohta tuleb märkida hüpoteegipidaja, hüpoteegi rahaline suurus (hüpoteegisumma), intresside ja muude kõrvalnõuete olemasolul intressimäär ja kõrvalnõuete rahaline suurus. Kõrvalnõuete kohta võib teha viite kande aluseks olevale dokumendile. AÕSRS § 133 lg 3 neljanda lause koheselt kantakse hüpoteegisummana kinnistusraamatusse ehitise pandiga tagatud võla summa, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Käesoleval juhul puudusid poolte vahel mistahes
4(11)
Tsiviilasi nr: 2-15-2611 kokkulepped muu summa hüpoteegisummana kinnistusraamatuse kandmiseks, kui seda on 15 977,91 eurot.
21.Asjaõigusseaduse, kinnistusraamatuseaduse ja nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 219 lg 1 kohaselt hüpoteekide, mille kinnistamisavaldus tõestati enne käesoleva seaduse jõustumist, kinnistamisel ja hüpoteegist tulenevate nõuete rahuldamisel lähtutakse hüpoteegi intresside ja kõrvalnõuete suhtes seni kehtinud seadusest. Enne 01.07.2003 kehtinud AÕS § 346 lg 1 kohaselt on hüpoteegiga tagatud nõue, sellele nõudele kolme aasta jooksul enne kinnisasja müümist sundenampakkumisel või pankroti väljakuulutamist välja maksmata intressid, samuti viivis ja võla sissenõudmise kulutused, hüpoteegipidaja poolt kinnisasja omaniku eest tasutud kindlustusmaksud ning muud kõrvalnõuded. Esimese astme kohtu otsus
22.Harju Maakohus jättis 17.06.2015 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda; mõistis hagejalt solidaarselt kostjate II-IV kasuks välja menetluskulud summas 1102,50 eurot ja tühistas asjas 06.03.2015 määrusega rakendatud hagi tagamise.
23.Hinnanud asjas esitatud tõendeid ja võttes arvesse poolte seisukohti, leiab kohus, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata.
24.Kostjad II-IV vaidlustasid mh hageja nõude (hageja poolt laenulepingu alusel nõutav summa 1 966 188 eesti krooni ehk 125 662 eurot) võlaõiguslikku põhjendatust. Kostjad väitsid, et võlaõiguslikku nõuet intressi ja leppetrahvi suuruse määratlemiseks pole senini esitatud, seega pole olnud ka alust muuta hüpoteegi kannet ning käesoleval juhul ei saa hageja nõude aluseks olla hagile lisatud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistus ja pärandvara inventuuri akt. 09.06.2015 kohtuistungil väitis kostjate esindaja, et „kostjad on seisukohal, et 06.03.2006. sõlmitud kokkulepe L, S ja U vahel on tühine, kuna selle koostamisel puudusid GU ja ES volikirjad, IS kirjutas kõigi eest alla. Leping pole notariaalselt tõestatud, samuti on kokkuleppes osalenud isikud viidud VL poolt eksitusse võla suuruse osas. Pärandvara inventuur viidi läbi VL nõudel, VL selgitas kostjatele, et kui nad kokkuleppele allkirja ei anna, siis jäävad nad majast ilma. Kostjad eesti keelt ei valda. Seadusjärgse pärimisõiguse tunnistus ja pärandvara inventuuri akt on kostjatele tõlgitud, kuid need dokumendid ei saa olla hageja nõude aluseks. Pärandvara inventuuri aktiga seotud allkirjad võla tunnistamise kohta on antud kostjate poolt. 25.02.2006 IS, vastavalt GL juhistele, koostas pärandvara inventuuri akti, GL on ära kasutanud kostjate olukorda ja viinud kostjad eksitusse. Kostjad ei ole 06.03.2006 kokkulepe tühistamise avaldust esitanud ega vaidlustanud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistust ja pärandvara inventuuri akti“.
25.Kohus leiab, et kostjate II-IV vastuväited nende olukorra ärakasutamisest ja võla suuruse osas eksitusse viimisest VL poolt on paljasõnalised. Kostjad ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks. VL poolt kostjate olukorra ärakasutamist või nende eksitusse viimist, mh ei ole kohtule esitanud mingeid tõendeid selles, et pärandvara inventuuri akt oleks koostatud vastavalt L juhistele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
26.Kostjate vastuväited nn eksimuse osas on ka õiguslikult asjakohatud. Kostjad on kinnitanud, et nad ei ole 06.03.2006 kokkulepe tühistamise avaldust esitanud ega vaidlustanud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistust ja pärandvara inventuuri akti.
27.Seoses kostjate vastuväitega 06.03.2006 sõlmitud kokkuleppe tühisusest IS-il volituste puudumise tõttu märgib kohus, et TsÜS § 129 lg 1 kohaselt on teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle
5(11)
Tsiviilasi nr: 2-15-2611 nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Kohus leiab, et 06.03.2006 kokkulepe (millega kostjad on kinnitanud hageja nõude suurusena 1 966 188 Eesti krooni ehk 125 662 eurot) on kostjate II-IV poolt sisuliselt heaks kiidetud 15.03.2006 koostatud notariaalselt tõestatud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistusega, kus on viitega pärandvara inventuuri aktile märgitud, et „Pärandvara inventuuri akti punkt 1 kohaselt on kinnistule asukohaga XXXX XX XX seatud VL ́i kasuks kohtulik hüpoteek, mis koos põhivõla, 06.12.1996.a. laenulepingu järgi arvestatud intresside ja kõrvalnõuetega moodustab 1 966 188 (üks miljon üheksasada kuuskümmend kuus tuhat ükssada kaheksakümmend kaheksa) eesti krooni“.
28.Seejuures 25.02.2006 pärandvara inventuuri akt on allkirjastatud kostja IS kui inventeerija poolt ning kostjad JES ja GU on samuti andnud pärandvara inventuuri aktile isikliku allkirja, kinnitades, et nad on nõus VL-ile võlgu oleva summaga. Kostjate II-IV esindaja kinnitas 09.06.2015 kohtuistungil, et seadusjärgse pärimisõiguse tunnistus ja pärandvara inventuuri akt on kostjatele tõlgitud, seega ei oma tähtsust kostjate esindaja väide eesti keele mittevaldamisest kostjate poolt. 06.03.2006 sõlmitud kokkuleppe tühisust ei tingi ka selle notariaalne tõestamata jätmine, sest poolte kokkulepe võla suuruse kohta ei pidanud olema notariaalselt tõstatatud.
29.Kohus ei nõustu eeltoodut arvestades kostjate seisukohaga, et seadusjärgse pärimisõiguse tunnistus ja pärandvara inventuuri akt ei saa olla hageja võlaõigusliku nõude aluseks. Nimetatud dokumentidest nähtub üheselt, et kostjad II-IV on kinnitanud hageja nõude suurusena 1 966 188 eesti krooni ehk 125 662 eurot. Kohus leiab, et kirjalikult fikseeritud kokkulepe võla suuruse osas, mis mh väljendub seadusjärgses pärimisõiguse tunnistuses ja pärandvara inventuuri aktis (kusjuures kostjad II-IV on igaüks kinnitanud pärijate võla suurusena 1 966 188 Eesti krooni ehk 125 662 eurot) saab olla ja on hageja nõude võlaõiguslikuks aluseks.
30.Pärast kohtuistungi toimumist esitatud kohtuistungi protokolli parandamise taotluses on lisandunud väide 06.03.2006 sõlmitud kokkuleppe tühisusest TsÜS § 86 alusel heade kommete vastasuse tõttu, kuna kõrvalnõuded ületavad rohkem kui 8 kordselt põhivõlgnevust. Kostjad II-IV ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis võiks kinnitada nende paljasõnalist väidet 06.03.2006 sõlmitud kokkuleppe tühisusest TsÜS § 86 alusel heade kommete vastasuse tõttu. Ainuüksi 06.03.2006 kokkuleppega fikseeritud kõrvalnõuete suurus ei tingi kohtu hinnangul vabatahtlikult sõlmitud kokkuleppe tühisust, arvestades mh ka fakti, et laenuleping oli sõlmitud juba 1996. aastal. Kohtu hinnangul on aktsepteeritav, et pikaajaliselt tagastamata laenuga kaasnevad ka nt tavapärasest suuremad intressid ja viivised.
31.Vaidlus puudub selles, et Tallinna Linnakohus otsustas 29.05.2001 tsiviilasjas nr 2/3/21-6502/99 asjaõigusseaduse (AÕS) § 327 ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 133 lg 1 alusel kinnistada 06.12.1996 pandilepingust tuleneva pandiõiguse. Kohus otsustas seada VU kinnistu, kinnistusregistri registriosa nr XXXXX (uus XXXXXXXX) neljandasse jakku hüpoteegi VL kasuks 06.12.1996 laenulepingust tuleneva võlakohustuse täitmise tagamiseks summas 250 000 krooni koos kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras. Pandiga on tagatud laenulepingust tulenevad nõuded, sealhulgas intressid, tulevikus tekkivad nõuded, samuti ehitisele ja rajatistele tehtud ja selle müügiga seotud kulutused. Kohus jättis rahuldamata VL hagi VU vastu kõrvalnõuete rahalise suuruse määramises. Tallinna Ringkonnakohus muutis tsiviilasjas nr 2-2/33/2002 oma 04.02.2002 otsusega Tallinna Linnakohtu 29.05.2001 otsust tsiviilasjas nr 2/3/216502/99 ja märkis otsuse resolutsioonis, et hüpoteek seatakse esimesele vabale järjekohale. Ülejäänud osas jäi Tallinna Linnakohtu 29.05.2001 otsus tsiviilasjas nr
6(11)
Tsiviilasi nr: 2-15-2611 2/3/21-6502/99 muutmata. Kinnistusregistrist nähtub, et 02.07.2002 seisuga oli kantud Tallinna Linnakohtu 29.05.2001 otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu 04.02.2002 otsuse alusel kinnisturegistri IV jakku esimesele järjekohale kohtulik hüpoteek summas 250 000 krooni, intressid ja kõrvalnõuded vastavalt laenulepingule 06.12.1996 VL kasuks.
32.Kohtu hinnangul on kostjad II-IV õigustatult märkinud, et poolte vahel puudusid mistahes kokkulepped muu summa hüpoteegisummana kinnistusraamatuse kandmiseks, kui seda on 15 977,91 eurot. Nimetatut ei muuda kohtu poolt tuvastatu, et hagejal on kostjate II-IV vastu suuremas summas nõue võlaõiguslikul alusel. Nimetatut ei muuda ka segadusttekitav asjaolu, et kinnistusraamatusse olid hüpoteegikandena kantud intressid ja kõrvalnõuded vastavalt 06.12.1996 laenulepingule 06.12.1996 VL kasuks, kuigi Tallinna Linnakohtu 29.05.2001 otsuse resolutsiooniga jäeti rahuldamata VL hagi VU vastu kõrvalnõuete rahalise suuruse määramises.
33.Kohus leiab, et kinnistusraamatusse kantud õigusi saab muuta üksnes selle õiguse omaniku avaldusel või nõusolekul või kohtumenetluse kaudu. Kohtud märkisid, et pandilepingu sõlmimisel määratlesid pooled laenulepingust tuleneva põhinõude rahalise suuruse summas 250 000 krooni. Laenulepingust tulenevate kõrvalnõuete, sealhulgas intresside, tulevikus tekkivate nõuete ning pandieseme säilitamiseks ja selle müügiks tehtavate kulutuste rahalises suuruses pooled pandilepingu sõlmimisel kokku ei leppinud. Samuti on Tallinna Linnakohus tõdenud, et poolte väited intressi määras ja leppetrahvi suuruses kuuluvad lahendamisele vaidluses võlaõigusliku tehingu s.o. laenulepingu täitmise üle. Sellist nõuet aga kohtule esitatud ei ole.
34.Vaidlusaluse kinnistusraamatu kande tegemise ajal kehtinud AÕS § 327 oli sätestatud, et kinnistusraamatu kandes hüpoteegi seadmise kohta tuleb märkida hüpoteegipidaja, hüpoteegi rahaline suurus (hüpoteegisumma), intresside ja muude kõrvalnõuete olemasolul intressimäär ja kõrvalnõuete rahaline suurus. Kõrvalnõuete kohta võib teha viite kande aluseks olevale dokumendile. Käesolevas asjas on kinnistusraamatusse kantud kohtulik hüpoteek summas 250 000 krooni ehk 15 977,91 eurot. Riigikohtu 5. juuni 2002 otsuses nr 3-2-1-70-02 p-s 18 on selgitatud hüpoteegi tegemise kande ajal kehtinud seaduse kohta, et hüpoteegi puhul sätestab seadus hüpoteegiga koormatud kinnisasja kohta maksimaalse summa, mis kuulub hüpoteegipidajale tagatise realiseerimisel (hüpoteegisumma).
35.Kuna käesolevas asjas oli hageja kasuks seatud hüpoteegi summaks 250 000 krooni ehk 15 977,91 eurot, siis oli nimetatu ka maksimaalseks summaks, millele oli hagejal tagatise realiseerimisel õigus. Seega on kohtutäitur vaidlustatud jaotuskava koostamisel lähtunud õigustatult sellest, et hageja hüpoteegiga tagatud nõude suurus kostjate II-IV vastu on hüpoteegisummale 250 000 krooni vastav 15 977,91 eurot. Tähtsust ei oma asjaolu, et kinnistusraamatu kandes on märgitud ka intressid ja kõrvalnõuded vastavalt laenulepingule 06.12.1996 VL kasuks, sest see ei muuda hüpoteegisummat, mis on hageja asjaõigusliku nõude rahuldamise maksimaalseks ulatuseks.
36.Õige ei ole hageja väide, et pooled olid jõudnud kohtus lahenditeni, et esimesele vabale järjekohale kantakse hüpoteek summas 250 000 Eesti krooni, intressid ja kõrvalnõuded vastavalt 06.12.1996 laenulepingule VL kasuks, mis eeldas hüpoteegi summa suurenemist üle 250 000 Eesti krooni.
37.Kohus on seisukohal, et antud juhul ei nähtu hüpoteegikandest hageja poolt väidetut, nagu suurendaksid intressid ja kõrvalnõuded hüpoteegisummat vastavalt 06.12.1996 laenulepingule. Riigikohtu 5. juuni 2002 otsuses nr 3-2-1-70-02 p-s 18 on AÕS § 327 enne 1. juulit 2003 kehtinud redaktsiooniga seoses leitud, et hüpoteegiintresside kinnistusraamatusse kandmisega tagatakse hüpoteegisumma perioodiline suurenemine, kõrvalnõuete sissekandmine annab aga võimaluse rahuldada koormatud kinnistu müügist saadud rahast menetluskulud ja muud kõrvalnõuded ka hüpoteegisummat
7(11)
Tsiviilasi nr: 2-15-2611 ületavas summas. Riigikohus selgitas, et hüpoteegiintressid ja kõrvalnõuete summa ei kujuta endast mitte tagatava võla intresse või viivist ega selle sissenõudmiseks tehtud tegelikke kulutusi, vaid sisuliselt hüpoteegisumma (võimaliku tagatissumma) suurendamise eelnevalt kokkulepitud tingimusi. Käesolevas asjas ei nähtu kohtule esitatud tõenditest, et pooled oleksid kokku leppinud hüpoteegisumma (võimaliku tagatissumma) suurendamises. Vastupidi, vaidlusaluse hüpoteegikande aluseks olevas Tallinna Ringkonnakohtu 04.02.2002 otsuses on ühemõtteliselt märgitud, et „Pealegi tuleneb seaduse mõttest, et hüpoteek on tagatavast nõudest sõltumatu, mistõttu ei ole hüpoteegi intress samastatav laenuintressiga. Kinnisvõla ehk hüpoteegi intressi ja viivise osas pooled kokku ei leppinud“.
38.Kohtutäituri poolt koostatud vaidlustatud jaotuskavas on põhjendatult viidatud asjaolule, et AÕSRS § 133 lg-st 3 kohaselt saab lisaks hüpoteegisummale hüpoteegiintresse ja kõrvalnõudeid kinnistusraamatusse kanda vaid juhul, kui neis on varem kokku lepitud. Käesoleval juhul sellist kokkulepet ei ole tuvastatud.
39.Kohus on kokkuvõtlikult seisukohal, et hüpoteegi puhul sätestab seadus hüpoteegiga koormatud kinnisasja kohta maksimaalse summa, mis kuulub hüpoteegipidajale tagatise realiseerimisel (hüpoteegisumma). Riigikohtu 5. juuni 2002 otsuses nr 3-2-170-02 on selgitatud, et AÕSRS § 133 lg 3 näeb ette, et hüpoteegisummana kantakse sisse kogu pandiga tagatud võlasumma. Seega kohtutäitur pidi kinnisasja müügist saadud tulemi jaotamisel lähtuma kinnistusraamatusse kantud hüpoteegisummast 250 000 krooni ehk 15 977,91 eurot. Kohtutäituril puudus alus kajastada XXXX XX kinnistu müügist saadud tulemi jaotamisel hageja osas suuremat summat kui 15 977,91 eurot ja tähtsust ei oma asjaolu, et hageja võlaõiguslik nõue kostjate II-IV vastu on hüpoteegisummast suurem.
40.Vastavate eelduste olemasolul peab hageja hüpoteegisummat ületava võla kostjatelt IIIV väljanõudmiseks kasutama teisi õiguskaitsevahendeid, kuid täituri jaotuskava vaidlustamise kaudu ei saa hageja kostjatelt hüpoteegisummat ületavat võlga välja nõuda.
41.Kuna käesolevas asjas tehti otsus hageja kahjuks, jätab kohus menetluskulud hageja kanda. Kostjate II-IV esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu on kohtu hinnangul kokku 12,25 h, mis tunnihinda 90 eurot arvestades vastab 1102,50 eurole.
42.TsMS § 442 lg 5 alusel tuleb tühistada Harju Maakohtu 06.03.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-2611 rakendatud hagi tagamine. Apellatsioonkaebus
43.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kohustada kohtutäitur Kaire Põltsi koostama uus jaotuskava või alternatiivsena saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, mille kohaselt uue lahendiga muuta jaotuskava kohtu poolt, nii, et apellandile väljamakstava osa suurus moodustab 120 658 eurot, kostjale I väljamakstava osa suurus 5004,55 eurot, kostjatele II-IV igaühele väljamakstava osa suurus 78 279,33 eurot, menetluskulud jätta vastustajate kanda ning jätta tühistamata Harju Maakohtu 06.03.2015 määrus kuni tsiviilasjas maakohtu otsuse muutmiseni või jõustumiseni.
44.Kaevatavas maakohtu otsuses on kohus asunud seisukohale, mille kohaselt apellandi ja vastustajate II-IV võlasuhe on summas 125 662 eurot. Eelpool nimetatud asjaolu arvestades ei oleks saanud maakohus asuda vastupidisele seisukohale, sest täiteasjas nr 025/2011/496 olid pooled jõudnud kokkuleppele võlakohustuse suuruses, samas maakohus jättis hagi rahuldamata, märkides, et viidet kõrvalnõuetele ei olnud
8(11)
Tsiviilasi nr: 2-15-2611 kinnisturaamatus. See ei ole õige. PärS § 130 (3) Pärija on kohustatud täitma kõik pärandaja kohustused.
45.Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-64-12 alusel, mis omakorda viitab otsusele tsiviilasjas nr 32-1-104-08 p 20, mis omakorda viitab tsiviilasjale nr 3-2-1-70-02, on sarnast küsimust korduvalt menetletud. Hüpoteegiga tagatud nõuete maksmapanek täitemenetluses on piiratud AÕS §-st 327 ja § 346 lg-st 1 alusel hüpoteegisummaga. Samas lähtudes AÕS § 327 enne 1. juulit 2003 kehtinud redaktsioonist, sai kinnistusraamatusse varem kanda ka hüpoteegi intressimäära ja kõrvalnõuete rahalise suuruse ja kõrvalnõuete kohta ning võis teha viite kande aluseks olevale dokumendile. Viidatud sätet muutnud asjaõigusseaduse, kinnistusraamatuseaduse ja nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 219 lg 1 järgi kohaldub AÕS § 327 varasem redaktsioon selle kehtivusajal seatud hüpoteekidest tulenevate nõuete rahuldamise suhtes. See tähendab Riigikohtu kolleegiumi kujundatud seisukoha järgi hüpoteegiintress ja muud kõrvalkulud suurendavad perioodiliselt vastavalt hüpoteegisummat. Kõrvalnõuete sissekandmine viitega kande aluseks olevale dokumendile annab võimaluse rahuldada koormatud kinnisasja müügist saadud rahast menetluskulud ja muud kõrvalnõuded kinnistusraamatusse kantud ulatuses ka hüpoteegisummat ületavas osas. Antud vaidluses oli, lähtudes AÕS § 327 enne 1. juulit 2003 kehtinud redaktsioonist, kinnistusraamatusse lisaks kantud viide dokumendile, mille kohaselt intressid ja kõrvalnõuded arvutatakse vastavalt 06.12.1996 laenulepingule.
46.15.03.2006 seadusjärgses pärimistunnistuses olid pooled kokku leppinud ja pärimistunnistus saadeti kinnistusosakonda nii omaniku kande tegemiseks kui ka tegelikkuses hüpoteegi ületavas osas muutust kajastavas kokkuleppes. 15.03.2006 seadusjärgses pärimistunnistuses oli kinnitatud, et 06.12.1996 laenulepingu järgi arvestatud intresside ja kõrvalnõuetega moodustab 1 966 188 eesti krooni. Isegi kinnistusraamatus hüpoteegi summat suurendamata oli poolte tahe kõrvalnõuete osas intressid ja kõrvalnõuded arvutatakse vastavalt 06.12.1996 laenulepingule.
47.Eeltoodust tulenevalt tuleks apellandi arvates apellatsioonimenetluses teha maakohtu otsusest erinev otsus või saata asi alternatiivsena esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Vastustaja I vastus apellatsioonkaebusele
48.Vastustaja I leidis vastuses apellatsioonkaebusele, et see tuleb jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Vastustaja I ei välistanud asja lahendamist kompromissiga. Vastustaja I selgitas, et kohtutäituri ametialaselt kontolt on võlgnikele kinnistu müügist laekunud rahalisest tulemist (s.o. 360 500 eurost) välja makstud kokku 229 843,04 eurot, millest 10.04.2015 ES`ile 76 614,34 eurot ning 17.04.2015 GU`ile ning IS`ile kummalegi 76 614,35 eurot, mistõttu on ebatäpne apellatsioonkaebuse viide võlgnikele igaühele tehtud väljamaksetest summas 78 279,33 eurot.
Vastustajate II-IV vastus apellatsioonkaebusele
49.Vastustajad II-IV leidsid, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
50.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p l-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning
9(11)
Tsiviilasi nr: 2-15-2611 apellatsioonkaebus rahuldamata. TsMS § 654 lg 6 sätestab, et kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja järgib esimese astme kohtu otsuse põhjendusi, ei pea ringkonnakohus oma otsust põhjendama. Ringkonnakohus peab sel juhul märkima, et nõustub esimese astme kohtu põhjendustega. Käesolevas asjas ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
51.Vaidlustamata asjaolude kohaselt otsustas Tallinna Linnakohus 29.05.2001 tsiviilasjas nr 2/3/21-6502/99 asjaõigusseaduse (AÕS) § 327 ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 133 lg 1 alusel kinnistada 06.12.1996 pandilepingust tuleneva pandiõiguse. Kohus otsustas seada VU kinnistu kinnistusregistri registriosa nr XXXXX (uus XXXXXXXX) neljandasse jakku hüpoteegi VL kasuks 06.12.1996 laenulepingust tuleneva võlakohustuse täitmise tagamiseks summas 250 000 krooni koos kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras. Pandiga on tagatud laenulepingust tulenevad nõuded, sealhulgas intressid, tulevikus tekkivad nõuded, samuti ehitisele ja rajatistele tehtud ja selle müügiga seotud kulutused. Tallinna Linnakohus jättis oma otsusega rahuldamata VL hagi VU vastu kõrvalnõuete rahalise suuruse määramises (tl 30-32, I kd). Tallinna Ringkonnakohus muutis tsiviilasjas nr 2-2/33/2002 oma 04.02.2002 otsusega Tallinna Linnakohtu 29.05.2001 otsust tsiviilasjas nr 2/3/21-6502/99 ja märkis otsuse resolutsioonis, et hüpoteek seatakse esimesele vabale järjekohale. Ülejäänud osas jäi Tallinna Linnakohtu 29.05.2001 otsus tsiviilasjas nr 2/3/21-6502/99 muutmata (tl 33-36, I kd). Kinnistusregistrist nähtub, et 02.07.2002 seisuga oli kantud Tallinna Linnakohtu 29.05.2001 otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu 04.02.2002 otsuse alusel kinnisturegistri IV jakku esimesele järjekohale kohtulik hüpoteek summas 250 000 krooni, intressid ja kõrvalnõuded vastavalt laenulepingule 06.12.1996 VL kasuks (tl 37-39, I kd).
52.VL esitas 21.06.2002 kohtutäiturile avalduse täitemenetluse algatamiseks, kuna tema kasuks oli VU kinnistule seatud hüpoteek koos kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras. VL poolt avalduse esitamise ajal täitemenetluse algatamiseks sätestasid TMS § 1 lg 1 p 14 esimene ja teine lause, et käesoleva seadustiku alusel kuulub täitmisele notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja igakordse omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele teatud hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Kokkuleppe kohta peab olema tehtud märge kinnistusraamatusse. Ajal, kui hüpoteek kinnistusraamatusse kanti, kehtis AÕS § 327 järgmises sõnastuses: kinnistusraamatu kandes hüpoteegi seadmise kohta tuleb märkida hüpoteegipidaja, hüpoteegi rahaline suurus (hüpoteegisumma), intresside ja muude kõrvalnõuete olemasolul intressimäär ja kõrvalnõuete rahaline suurus. Kõrvalnõuete kohta võib teha viite kande aluseks olevale dokumendile. Käesolevas asjas on poolte vahel vaidlus selles, kas viidatud AÕS § 327 järgi pidi intressimäär ja kõrvalnõuete suurus sisalduma hüpoteegi kandes või piisas sellest, et tehakse kandes üksnes viide lepingule, millest selgub intressimäär ja kõrvalnõuete suurus. Ringkonnakohus leiab, et hageja seisukoht, mille järgi ei pea hüpoteegi intressimäär ja kõrvalnõuete suurus olema hüpoteegi kandes, on ekslik. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuni 01.07.2003 kehtinud AÕS § 327 sõnastus sätestas hüpoteegikande kohustuslikud elemendid. Seega, kui hüpoteegi seadmise lepinguga oleks kokku lepitud intressimäär ja kõrvalnõuete suurus, siis oleksid need pidanud sisalduma hüpoteegi kandes. Nimetatud AÕS § 327 teine lause, et kõrvalnõuete kohta võib teha viite kande aluseks olevale dokumendile tähendab seda, et juhul kui kandes on märgitud kõrvalnõuete summa, siis võivad kõrvalnõuete täitmise tingimused selguda kande aluseks olevast dokumendist. Selline regulatsioon oli sätestatud seetõttu, et kõrvalnõuete täitmise tingimused võivad olla erinevad ning juhul,
10(11)
Tsiviilasi nr: 2-15-2611 kui oleks lubatud nende kandmine kinnistusraamatusse oleks nad muutnud kinnistusraamatu kanded ebaülevaatlikuks. Seetõttu lubas AÕS § 327, et kõrvalkohustuste suhtes märgitakse ära üksnes nende olemasolu ja rahaline väärtus, tehes samas viite kande aluseks olevale dokumendile.
53.Ringkonnakohus leiab, et hageja väited, mille järgi võiks hüpoteegisumma suurus tuleneda lihtkirjalikust pärandvara inventuuri aktist ja sellele pärijate poolt antud nõusolekutest ( I kd, tlk 162-167, tõlge tlk 170) või VL ja IS lihtkirjalikust kokkuleppest (I kd, tlk 166, tõlge tlk 171) ei ole põhjendatud. Samuti ei saa hüpoteegisumma suurus tulla seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse (tlk 159-160) märkuste osast, millega viidatakse pärandvara inventuuri aktile. Hüpoteegi seadmise (samuti selle sisu muutmise, näiteks hüpoteegisumma suurendamise) eelduseks on AÕS § 641 järgi kehtiv notariaalselt tõestatud asjaõigusleping, kinnisasja käsutusõiguse olemasolu kinnisasja käsutajal ja hüpoteegi kohta kinnistusraamatusse kande tegemine (vt ka Riigikohtu täiskogu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-127-13 p 20). Hageja ei ole eelnimetatud notariaalset lepingut esitanud. Seetõttu ei ole hageja väited, et VL, E ja IS ning GU vahel on sõlmitud kokkulepe hüpoteegi suurendamiseks, tõendamist leidnud.
54.Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et maakohus on õigesti jätnud hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus
55.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb kostjate menetluskulud jätta hageja kanda. Kostjal I Tallinna kohtutäitur Kaire Põltsil istungil avaldatu kohaselt menetluskulusid ringkonnakohtus ei ole. Kostjad II-IV esitasid menetluskulude nimekirja, mille kohaselt moodustavad nende menetluskulud kokku summa 1 282,50 eurot. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostjate II-IV lepingulise esindaja kulu on mõningal määral ülepaisutatud. Täpsemalt leiab ringkonnakohus, et põhjendatud ei ole menetluskulude nimekirja p-s 8 märgitud seadusandluse ja kohtupraktika analüüs 1 tund, kuivõrd maakohtus esindas kostjaid sama esindaja ning selline analüüs pidi olema tehtud juba maakohtu menetluse jooksul. Põhjendatud ei ole ringkonnakohtu arvates ka menetluskulude nimekirja p-s 12 toodud ettevalmistus kohtuistungiks ja kohtukõne teeside koostamine 2,5 tundi. Teeside esitamine kohtuistungil on kostjate poolt vaba valik, seadus nende esitamist ei nõua. Ettevalmistuse kohtuistungiks saab kaetuks lugeda ajaga, kui esindaja tutvus toimikuga. Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud ka menetluskulu nimekirjas toodud positsioon p 13 konsultatsioon vastustajatega 1 tund, põhjendatud on 0,5 tundi, sest peale maakohtu otsuse saamist on esindaja oma klientidega konsulteerinud juba eelnevalt 2-l korral. Põhjendatud ei ole kostja menetluskulu positsioonil nr 6 ehk taotluse koostamine 45 minutit, sest kostjate taotlus jäi rahuldamata ning seega on põhjendamatu sellise kulu väljamõistmine hagejalt. Kokku moodustab esindaja põhjendatud ajakulu seega 9 tundi ja 30 minutit. Ringkonnakohus leiab, et kostjate lepingulise esindaja tunni hind 90 eurot on põhjendatud. Seega moodustab kostjate esindajakulu kokku summa 9,50x90= 855 eurot. Nimetatud summa tuleb hagejalt kostjate II-IV kasuks välja mõista solidaarselt. Kuna hagejaks on pankrotihaldur, kes on esitanud hagi seoses pankrotivaraga, siis tasutakse menetluskulud pankrotivara arvel (PankrS § 541 lg 1 teine lause).
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom kohtunik
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav kohtunik
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.