Rahuldada V.J.H. taotlus võtta asja materjalide juurde V.J.H. Danske Bank A/S Eesti filiaali kontoväljavõte perioodist 01.08.2014.a – 31.08.2014.a (ühel lehel).
5.Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud V.J.H. kanda.
6.Mõista V.J.H.lt välja S.H. kasuks menetluskulude katteks 2214,70 eurot, sh 300 eurot apellatsiooniastmes tasutud riigilõivu ja 1914,70 eurot kahes kohtuastmes kantud õigusabikulude katteks (summa sisaldab käibemaksu).
7.S.H.le hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Hageja palus tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 084/2014/3084 ning lõpetada täitemenetlus nimetatud asjas. Tartu kohtutäitur Oksana Kutšmei on sissenõudja S.H. (kostja) avalduse alusel algatanud täitemenetluse nr 084/2014/3084, kus täitedokumendiks on Tartu Notar Mati Alliku 25.08.2014 koostatud ja tõestatud abieluvaraleping, ühisvara jagamise kokkulepe, elatise maksemise kokkulepe nr 2423. Võlgnikule kättetoimetatud täitmisteate kohaselt on võlgnikult nimetatud kokkuleppega nr 2423 välja mõistetud elatis 50 eurot kuus (kokkuleppe nr 2423 punkt 3.4), mille sissenõudmiseks täitemenetlust alustatigi. Hageja leidis, et sundtäitmine on lubamatu, kuivõrd Tartu Notar Mati Alliku 25.08.2014 koostatud ja tõestatud kokkuleppest nr 2423 ei tulene V.J.H. kohustust alluda sundtäitmisele elatise nõudes. Kokkuleppe p 3.6 sätestab, et p-s 2.3.1. nimetatud kinnistu igakordne omanik kohustub alluma kohesele sundtäitmisele „käesolevast lepingust tulenevate S.H. nõuete rahuldamiseks“ vastavalt täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 p 18. TMS § 2 lg 1 p 18 kohaselt on täitedokumendiks rahalise nõude kohta notariaalselt tõestatud kokkulepe, mille kohaselt on võlgnik pärast nõude sissenõutavaks muutumist andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele. Elatise osas oleks täitedokumendiks aga TMS § 2 lg 1 punktis 181 märgitud elatise nõude kohta notariaalselt tõestatud kokkulepe. Seega on V.J.H. andnud nõusoleku rahaliste sissenõutavaks muutunud nõuete sundtäitmiseks TMS § 2 lg 1 p 18, mitte aga TMS § 2 lg 1 p 181 järgi elatise nõude sissenõudmiseks. Rahalised kohustused, mille sissenõudmiseks oleks saanud täitemenetluse algatada (kokkuleppe punktist 3.3. tulenev kohustus tasuda S.H.le 69 000 eurot), on hageja täitnud.
Kohus peatas hageja taotlusel hagi tagamise korras oma 27.11.2014 määrusega täitemenetluse täiteasjas nr 084/2014/3084.
2.Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta see rahuldamata. Kohtutäitur tegi 17.10.2014 notar Mati Allikule järelepärimise lepingu tõlgendamise kohta. Notar Mati Alliku 21.10.2014 selgituste kohaselt oli notari poolt 28.08.2014 tõestatud abieluvaralepingu, ühisvara jagamise kokkuleppe, elatise maksmise kokkuleppe nr 2423 punkti 3.6 lõppvariandis mõeldud ja pidi jääma viide TMS § 2 lg 1 punktile 181, kuid kuna lepingu projekti tuli muuta mitu korda, siis läks kustutamisega kaotsi märk „1“. Notar selgitas, et lepingu lõppvariandis leppisid pooled kokku tagada kohesele sundtäitmisele allumise kohustusega ainult lepingust tuleneva elatise maksmise kohustus. Elatise nõude osas kohesele sundtäitmisele allumise nõusolek on täitedokumendina kehtiv sõltumata nõude sissenõutavaks muutumisest. V.J.H. ja S.H. vahel notariaalselt tõestatud vormis abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise lepingu ning elatise maksmise kokkuleppe punktis 3.4. võttis V.J.H. endale kohustuse maksta S.H.le igakuiselt elatist summas 50 eurot. Sama lepingu punkti 3.6. järgi võttis aadressil XXXX asuva kinnistu omanik ehk V.J.H. endale kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele kõnesolevast lepingust tulenevate S.H. nõuete rahuldamiseks. Kostja hinnangul ei saa olla vaidlust faktis, et 25.08.2014 lepingu punktis 3.4. nimetatud elatise maksmise kohustus on täitedokumendist (lepingust) tulenevaks sissenõudja (kostja) nõudeks. Samuti ei saa olla vaidlust faktis, et V.J.H. andis nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele kõigi lepingust tulenevate S.H. nõuete (sh elatise nõude) rahuldamiseks. Hageja nõusolek alluda kohesele sundtäitmisele S.H. elatisenõude rahuldamiseks järeldub nii lepingu grammatilisest kui ka süstemaatilisest tõlgendamisest. Asjaolu, et 25.08.2014 lepingu punktis 3.6. on TMS § 2 lg 1 p 181 viitamisel ära jäänud ülamärge, ei muuda kehtetuks täitedokumenti ega V.J.H. tahteavaldust. Seadusest ei tulene nõuet, et täitedokument peab sisaldama viidet selle täitedokumendiks olemise õiguslikule alusele. TMS § 2 lg 1 p 181 järgi peab täitedokumendi puhul olema täidetud kaks nõuet: kokkulepe peab olema notariaalselt tõestatud vormis ja sisaldama võlgniku nõusolekut alluda kohesele sundtäitmisele. Need nõuded on 25.08.2014 lepingu puhul täidetud. Hageja teadis, et ta võtab endale lepinguga (punkt 3.4.) elatise maksmise kohustuse. Seega on 25.08.2014 leping S.H. elatisenõude osas täitedokument vastavalt seadusele ja selle kehtivus ning täidetavus ei sõltu lepingu punktis 3.6 sisalduvast viitest TMS § 2 lg 1 p-le 18.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus nr 084/2014/3084.
rahuldas hagi ja tunnistas lubamatuks sundtäitmise täiteasjas
Kohus märkis, et S.H. ja V.J.H. sõlmisid 25.08.2014 Tartu Notar Mati Alliku juures abieluvaralepingu, ühisvara jagamise kokkuleppe ja elatise maksmise kokkuleppe. Nimetatud kokkuleppe punktis 3.3. on pooled kokku leppinud, et V.J.H. kohustub tasuma S.H.le kompensatsiooni 69 000 eurot notari hoiukontole ning punktist 3.4. (ja punktist 2.3.1) tuleneb V.J.H. kohustus tasuda elatist S.H.le 50 eurot kuus iga kuu 10. kuupäevaks alates ajast, mil S.H. on vabastanud kinnistu XXX ning registreerinud endale uue elukoha. Kokkuleppe p 3.6 järgi kohustub punktis 2.3.1 nimetatud kinnistu (s.o XXX asuva kinnistu) igakordne omanik alluma kohesele sundtäitmisele käesolevast lepingust tulenevate S.H. nõuete rahuldamiseks vastavalt TMS § 2 lg 1 punktile 18.
Vaidlust ei ole selles, et S.H. on kinnistu vabastanud ning V.J.H. on täitnud kohustuse tasuda kompensatsiooni 69 000 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas kinnistu omaniku kohustus alluda sundtäitmisele kohaldub üksnes rahalisele nõudele (s.o kokkuleppe p 3.3) või ka elatise nõudele (kokkuleppe p 3.4). Maakohus leidis, et poolte kokkuleppe punkti 3.6. viitega TMS § 2 lg 1 punktile 18 võib käsitleda VÕS § 35 tähenduses tüüptingimusena, kuna täitedokumentide loetelu on seadusega kehtestatud ning pooled on lepingus sellele viidanud. Poolte tahe notariaalselt sõlmitud lepingus on expressis verbis väljendunud täpsustuses, millise täitemenetluse seadustiku sätte kohaselt saab tulevikus toimuda täitemenetlus. Pooled ei ole lepingus soovinud teha viidet TMS § 2 lg 1 punktile 181, mis eraldi nimetab elatise nõuete kohest sundtäitmist. Lepingu p 9.6. kohaselt on notariaalakt osalejate juuresolekul ette loetud, antud enne heakskiitmist läbivaatamiseks ning seejärel osalejate poolt heaks kiidetud ja notari juuresolekul omakäeliselt alla kirjutatud. Põhjusi, miks pooled on sõlminud lepingu just sellistel tingimustel, ei ole kohtule esitatud. Tõendina TsMS § 229 lg 1 kohaselt on käesolevas asjas esitatud üksnes lepingu tekst, mille sisu üle pooled ei ole vaielnud. Kohus leidis, et notari selgitust ei saa antud olukorras käsitada tõendina poolte tahte osas lepingu sõlmimisel. Kohus ei pidanud ka eluliselt usutavaks kostja viiteid notari selgitustele, mille kohaselt jäi ülamärge kokkuleppe lõppvarianti lisamata, kuna kokkuleppe teksti tuli korduvalt muuta. Notari täiendav selgitus ei saa olla aluseks pooltele õiguste ja kohustuste tekkimisel. Notar oma ametiülesannete täitmisel ei saa suhtuda hooletult kokkulepete koostamisse ja tõestamisse, kuivõrd kokkulepetest tulenevad lepingupooltele kohustused ja ka vastutus kohustuste rikkumise eest. Notar oli kohustatud välja selgitama poolte tahte ning selle vastavalt ka vormistama. Notar oleks pidanud pooltele selgitama TMS § 181 selgelt sätestatud erisusi. Eeltoodust lähtudes asus kohus seisukohale, et 25.08.2014 poolte vahel sõlmitud kokkuleppest ei tulene V.J.H. kohustust XXX asuva kinnistu omanikuna alluda kohesele sundtäitmisele elatise nõude rahuldamiseks ning kostja ei ole tõendanud vastupidist. Seadus eristab selgesõnaliselt rahalise nõude kohta sõlmitud kokkulepet ja elatise kohta sõlmitud kokkulepet, seega tulnuks vajadusel kokkuleppe sõlmimisel märkida mõlemad punktid kokkuleppesse. Pooled on sõlminud vaid kokkuleppe, mille kohaselt kohustus V.J.H. alluma kohesele sundtäitmisele rahalise kohustuse (s.o antud juhul 69 000 eurot tasumise) osas (TMS § 2 lg 1 p 18). Vastav kokkulepe ei laiene kokkuleppele elatise osas (TMS § 2 lg 1 p 181). Kostja seisukoht, mille kohaselt ei pea täitedokument sisaldama viidet täitedokumendiks olemise õiguslikule alusele, on iseenesest küll õige, kuid see ei muuda antud juhul olukorda. TMS § 2 lg 1 punktis 181 nimetatud täitedokumendi puhul peab olema täidetud kaks eeldust: kokkulepe peab olema notariaalselt tõestatud vormis ja sisaldama võlgniku nõusolekut alluda kohesele sundtäitmisele. Samas aga on kohtu hinnangul lepingus konkreetse sätte lisamisega konkretiseeritud, millise nõude tagamiseks on kokku lepitud kohene sundtäitmine. Sellisel juhul ei saa kohtu hinnangul vastavat kokkulepet kuidagi teisiti tõlgendada.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja S.H. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks arutamiseks Tartu Maakohtule. Apellandi hinnangul on maakohus oluliselt rikkunud menetlusnorme ja kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti, mis on toonud endaga kaasa ebaõige kohtulahendi. Apellatsioonkaebuse kohaselt:
1) on vastuoluline kohtu seisukoht, et ehkki seadus ei nõua täitedokumendis viidet täitedokumendiks olemise õiguslikule alusele, siis just viite puudumine TMS § 2 lg 1 p-le 181 toob kaasa selle, et nõusolek kohesele sundtäitmisele allumise kohta ei kehti elatisenõude osas; 2) vastab poolte vahel 25. augustil 2014.a sõlmitud leping ka elatise nõude osas kõigiti täitedokumendi tunnustele. TMS § 2 lg 1 p 181 järgi peab kokkulepe olema notariaalselt tõestatud vormis ja sisaldama võlgniku nõusolekut alluda kohesele sundtäitmisele. Mõlemad nõuded on pooltevahelise lepingu puhul täidetud; 3) on ekslik maakohtu seisukoht, et lepingu p 3.6 on tüüptingimus, sest see ei vasta VÕS § 35 lg-s 1 toodud tüüptingimuse tunnustele; 4) ei muuda 25. augusti 2014. a lepingu p-s 3.6 TMS § 2 lg 1 p 181 viitamisel ära jäänud ülamärge kehtetuks täitedokumenti ega V.J.H. tahteavaldust - nõusolekut alluda sundtäitmisele täitedokumendist (lepingust) tuleneva sissenõudja elatise nõude rahuldamiseks; 5) ei sõltu 25. augusti 2014.a lepingu kehtivus ning täidetavus lepingu p-s 3.6 sisalduvast viitest TMS § 2 lg 1 p-le 181. Ka tehingu tõestanud notar on selgitanud kohtutäiturile ja V.J.H.le korduvalt nii suuliselt kui ka 22. oktoobril 2014. a kirjalikult, et tegemist on notari trükiveaga, kuid see ei muuda lepingu p-i 3.6 kehtetuks; 6) pidanuks kohus lepingut tõlgendades (TsÜS § 75 lg 1, VÕS § 29) välja selgitama poolte tahte lepingu sõlmimisel. Apellandi hinnangul ei saa olla vaidlust faktis, et 25. augusti 2014.a lepingu p-s 3.4 nimetatud elatise maksmise kohustus on täitedokumendist (lepingust) tulenevaks sissenõudja (kostja) nõudeks. Samuti ei saa kostja seisukohalt olla vaidlust faktis, et V.J.H. andis nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele kõigi lepingust tulenevate S.H. nõuete (sh elatise nõude) rahuldamiseks. V.J.H. ei ole suutnud oma argumentatsiooni veenvalt põhistada ega tõendada väidet, et pooled leppisid kokku, et V.J.H. p-s 3.6 antud nõusolek kehtib ainult lepingu p-s 3.3 nimetatud nõude osas; 7) tuli hagejal tõendada, et poolte ühise tahte järgi ei olnud elatise nõue hõlmatud kohese sundtäitmise kokkuleppega; 8) on lepingupoolega sarnasele mõistlikule isikule VÕS § 29 lg 4 tähenduses arusaadav, et V.J.H. andis nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele kõigi lepingus käsitletud S.H. nõuete, sh elatisenõude rahuldamiseks; 9) ei ole hageja (vastustaja) esitanud ühtegi argumenti, miks tuleks VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud tõlgendusreegleid järgides tõlgendada lepingu p-i 3.6 tõlgendada selliselt, et nõusolek alluda kohesele sundtäitmisele ei hõlma elatisenõuet; 10) on vastustaja väited elatisenõude osas kohesele sundtäitmisele allumise nõusoleku puudumise kohta ümber lükatud järgmiste asjaoludega: (a) lepingu p-s 3.4 ja p-s 3.6. tehtud selge ja üheselt mõistetav kirjalik tahteavaldus; (b) S.H. tahe 25. augusti 2014. a lepingu sõlmimisel; (c) notari 21. oktoobri 2014. a kinnitus, et poolte tahe lepingu p-de 3.4 ja 3.6 sõlmimisel oli tagada võimalus alustada viivitamatult täitemenetlus juhul kui V.J.H. ei täida oma kohustust maksta S.H.le elatist; 11) oli V.J.H. apellandi andmetel lepingu sõlmimise hetkeks 69 000 eurot notari deposiiti tasunud ja notaril oli võimalik S.H.le kanne teostada lepingu p 3.3 järgse kinnituse esitamisel. Seega puudus praktiline vajadus lepingu p 3.6 järgse nõusoleku andmiseks seonduvalt p-s 3.3 nimetatud kohustusega; 12) kuivõrd V.J.H. tõendamiskoormist ei täitnud ega põhistanud hagiavalduses esitatud väiteid, sai kohus lähtuda 25. augusti 2014. a kirjalikust lepingust (selle sõnastusest) ja notari 21. oktoobri 2014. a kinnitusest, mille järgi andis V.J.H. lepingu p-s 3.6 nõusoleku alluda kohesele
sundtäitmisele S.H. elatisenõude rahuldamiseks ning kohus oleks pidanud VÕS § 29 lg 8 järgi jätma hagi rahuldamata; 13) peab apellant vajalikuks rõhutada, et 25. augusti 2014. a lepingu p-s 3.6 on pooled kokku leppinud kahe kohustuse täitmises – V.J.H. kohustus tasuda S.H.le 69 000 eurot ühisvara jagamise tulemusena (p 3.3) ja V.J.H. kohustus tasuda S.H.le igakuiselt elatist (p 3.4). Lepingu p-s 3.6. on V.J.H. andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele mitte ühe S.H. nõude, vaid S.H. nõuete rahuldamiseks (nõuded mitmuses); 14) oli V.J.H.le juba enne abiellumist (2007. a), teada et S.H. on alates 2005.a olnud püsivalt töövõimetu ja ta kaotas oma töövõime 80 % ulatuses (püsib tänaseni). V.J.H. on S.H.t abielu vältel ülal pidanud; 15) nõustus apellant 25. augusti 2014.a lepingu järgi elatise summaga 50 eurot kuus seetõttu, et vajas lepingu punktis 3.3 toodud rahasummat uue elukoha soetamiseks. Samas ei kata 50 eurot kuus kaugeltki apellandi igakuiseid kulusid. Tsiviilasjas nr 2-14-58169 (lahend jõustumata) mõistis maakohus V.J.H.lt apellandi kasuks välja elatise, arvestades ka lepingu alusel tasutavat elatist.
5.V.J.H. vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Vastuse kohaselt: 1) on maakohus õigesti sisustanud poolte vahel sõlmitud notariaalselt tõestatud lepingut; 2) ei saa 25.08.2014.a. sõlmitud notariaalse lepingu punkti 3.6 ja TMS § 2 lg 1 p 18 kogumis analüüsides ja hinnates nõustuda apellandi seisukohaga, et vastustaja „nõusolek alluda kohesele sundtäitmisele S.H. elatisenõude rahuldamiseks järeldub nii lepingu grammatilisest kui ka süstemaatilisest tõlgendamisest“; 3) ei anna elatisnõude sundtäitmisele TMS § 2 lg 1 p-le 181 järgi alust asjaolu, et lepingust tuleneb ka elatisenõue; 4) on V.J.H. notariaalse lepingu kohaselt nõustunud kohese sundtäitmisega vaid rahalise nõude osas vastavalt TMS § 2 lg 1 p 18, pärast nõude sissenõutavaks muutumist; 5) ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit tõendamaks, et tema tahe erines lepingus kirjapandust. Ka maakohus leidis, et lepingus on selgesõnaliselt kajastatud poolte tahe; 6) ei ole kostja vaidlustanud abieluvaralepingut ja ühisvara jagamise kokkulepet ja elatise maksmise kokkulepet 25.08.2014 ega osalenud maakohtu istungil; 7) nõustub vastustaja maakohtu seisukohaga, et notari selgitusi poolte tegeliku tahte kohta ei saa käesoleval juhul käsitleda tõendina ning notari kinnitus ei saa olla poolte õiguste ja kohustuste tekkimise aluseks; 8) on käesoleval juhtumil lepingus kokku lepitud, et V.J.H. nõustub kohese sundtäitmisega, kuid seda pärast nõude sissenõutavaks muutumist TMS § 2 lg 1 p-s 18 alusel. Arvestades, et pooltele tutvustati lepingut enne selle allkirjastamist ning et apellandil oli lepingu sõlmimisel kaasas advokaat, st juriidilisi eriteadmisi omav isik, siis on alusetu ja asjakohatu väita, et sellele sättele viitamise näol on tegemist lihtsalt trükiveaga; 9) on väär apellandi väide, nagu oleks lepingu sõlmimise hetkeks vastustaja poolt juba notari deposiiti tasutud 69 000 eurot. Vastustaja pangakonto väljavõttest1 nähtub, et vastustaja kandis notar Mati Alliku deposiitkontole 69 000 eurot 26.08.2014.a., st üks päev pärast notariaalse lepingu sõlmimist. Seega on asjakohatu väita, et täitemenetluse viivitamatu alustamise võimalusega tuli tagada vaid elatisenõue; Vastustaja märkis kokkuvõtvalt, et notariaalses lepingus kajastatud kokkulepetest saab esiteks selgelt ja üheselt järeldada, et vastustaja oli nõus kohesele sundtäitmisele alluma pärast nõude
sissenõutavaks muutumist TMS § 2 lg 1 p 18 mõttes. Teiseks ei saa võtta poolte tahteavalduste välja selgitamiseks aluseks notari selgitusi. Kolmandaks kehtis lepingu p 3.6 vaid 69 000 euro tasumise kohta, sest lepingu sõlmimise hetkeks ei olnud 69 000 eurot notari kontole üle kantud ja selle kohustuse täitmine sõltus apellandi poolt endale lepinguga võetud kohustuse täitmisest.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme ning see on ringkonnakohtu hinnangul toonud kaasa ebaõige kohtulahendi tegemise. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha asjas uue otsus ilma asja maakohtule uueks arutamiseks saatmata.
7.Vaidlust ei ole selle üle, et 25. augustil 2014.a notariaalses vormis sõlmitud lepinguga leppisid pooled kokku hagejal kostja ees kahe rahalise kohustuse loomises: lepingu p 3.3 järgi kohustus hageja tasuma kostjale kompensatsiooni summas 69 000 eurot ning lepingu p 3.4 kohaselt kohustus hageja tasuma kostjale elatist 50 eurot kuus, alates kostja poolt hageja lahusvaraks jäetava (lepingu p 3.1.2) kinnistu vabastamisest. Kompensatsiooni maksmine lepiti kokku ühekordse maksena, elatise tasumine seevastu korduva ja tähtajatu kohustusena (kestvusvõlasuhe). Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, missugusele eelnimetatud pooltevahelisele võlasuhtele laieneb lepingu punktis 3.6 sätestatud kokkulepe kohesele sundtäitmisele allumiseks.
8.TMS § 2 lg-s 1 sisalduvast loetelust tuleneb, et võlgniku ja võlausaldaja vahel notariaalses vormis sõlmitud lepingud saavad täitemenetluses täitedokumendiks olla kindlatel tingimustel. TMS 2 lg 1 p 18 kohaselt võib üldjuhul võlgnik anda nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele alles pärast nõude sissenõutavaks muutumist. TMS § 2 lg 1 p 181 aga kujutab endast erisätet, mille kohaselt notariaalsest kokkuleppest tuleneva elatise nõude puhul ei ole vajalik nõude sissenõutavaks muutumine, vaid kokkulepe kohesele sundtäitmisele allumise kohta (või sellekohane võlgniku nõusolek) võib olla sõlmitud (antud) ka enne elatisenõude sissenõutavaks muutumist. Ringkonnakohus märgib, et elatisenõude puhul puudubki üldjuhul alus rääkida tervikuna sissenõutavaks muutumisest, kuivõrd tegemist on korduva perioodilise kohustusega. Seega ei saagi elatisenõude sissenõutavust hinnata võrdsetel alustel ühekordse rahasumma maksmisele suunatud kohustustega.
9.Punkt 181 lisati TMS § 2 lõikesse 1 Kohtutäituri seaduse (jõustus 1. jaanuaril 2010.a) rakendussätetega, mille seletuskirjast (kättesaadav veebiaadressil: http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/1b0d01ec-f7b5-2581-75d9-dda4dd01275a/Kohtut%C3%A4ituri%20seadus/) järeldub üheselt, et seadusandja eesmärk oli laiendada ja lihtsustada elatise nõuete sundkorras täitmise võimalusi ilma täitedokumendi saamiseks kohtu poole pöördumise vajaduseta. Seletuskirja kohaselt on notariaalselt sõlmitud elatise kokkulepped, kus võlgnik on andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele, piisavalt määratletavad ning need ei nõua kohtupoolset kontrolli nõude olemasolu ja selle suuruse tuvastamiseks. Samuti oleks ebamõistlik eeldada, et võlgnik nõustub pärast nõude sissenõutavaks muutumist sõlmima elatisenõuete kohta notariaalselt tõestatud vormis kokkuleppe sundtäitmisele allumiseks, mistõttu ei ole põhjendatud, et elatise maksmise kohta sõlmitud kokkulepped oleksid sundtäidetavad samadel alustel kui muud rahalise nõude kohta sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis sõlmitud kokkulepped.
10.Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et lepingu punkti 3.6 on põhjendatud tõlgendada selliselt, et kohustatud isik on kohustunud alluma kohesele sundtäitmisele nii lepingu punktis 3.3 kui ka 3.4 sätestatud rahalise nõude rahuldamiseks. Asjakohatu on maakohtu käsitlus, mille kohaselt võiks poolte kokkuleppe punkti 3.6 viitega TMS § 2 lg 1 punktile 18 käsitleda VÕS § 35 tähenduses tüüptingimusena. Ringkonnakohus piirdub märkimisega, et VÕS § 36 lg 1 kohaselt ei kohaldata VÕS 2. ptk 2. jaos tüüptingimuste kohta sätestatut lepingutele pärimis- ja perekonnaõiguse valdkonnas. Ringkonnakohtu hinnangul on asjakohatu ka maakohtu seisukoht, mille kohaselt on poolte tahe notariaalselt sõlmitud lepingus expressis verbis väljendunud täpsustuses, millise TMS sätte kohaselt saab toimuda tulevikus täitemenetlus. TMS § 2 lg 1 sätestab loetelu täitedokumentidest, mille alusel kohtutäitur täitemenetlust läbi saab viia ning selle alusel hinnatakse, kas poolte vahel notariaalselt sõlmitud kokkulepe vastab täitedokumendi tunnustele. Õige on kostja (apellandi) seisukoht, millele on iseenesest viidanud ka maakohus, et dokumendile (lepingule) täitedokumendi kvaliteedi omistamine ei sõltu sellest, kas lepingus on viidatud TMS § 2 lõike 1 vastavale punktile.
11.Pooled ei ole vaielnud selle üle, kas lepingu punktis 3.3 sätestatud rahaline nõue (69 000 eurot) oli lepingu sõlmimise ajaks muutunud sissenõutavaks. Vastustaja (hageja) kinnituse kohaselt kandis ta rahasumma notari deposiitkontole lepingu sõlmimisele järgnenud päeval (26.08.2014.a) ning selle tasumine notari poolt apellandi arvelduskontole sõltus apellandi enda tegevusest (lepinguga võetud kohustuse täitmisest). TMS § 2 lg 1 p järgi ei pea elatise nõue olema muutunud sissenõutavaks. Seetõttu oli võimalik allutada mõlemad pooltevahelised rahalised kohustused kohesele sundtäitmisele. Asjaolust, et lepingu tekst sisaldab viidet üksnes punktile 18 (ja mitte punktile 181), ei saa ringkonnakohtu arvates teha järeldusi poolte ühise tahte ja nende vahel saavutatud kokkuleppe sisu kohta. Ringkonnakohus märgib veel kord, et võlgniku nõusoleku kehtivus alluda kohesele sundtäitmisele ei sõltu sellest, kas lepingus või muus nõusolekut kinnitavas notariaalses dokumendis on viidatud täitemenetluse seadustiku sättele (TMS § 2 lg 1 punkti täpsusega), millist konkreetset liiki täitedokument nõusoleku andmisega luuakse. Viite puudumine või ebatäpne viide ei tähenda, et notariaalselt tõestatud leping ei saaks olla täitedokumendiks.
12.Hageja ei ole esile toonud mingeid mõistlikke põhjendusi, miks tulnuks 25. augusti 2014.a lepinguga kostja (apellandi) kasuks loodavaid rahalisi kohustusi eristada selliselt, et kompensatsiooni maksmise kohustus oleks kokkuleppeliselt allutatud kohesele sundtäitmisele, seevastu aga mitte elatise nõue summas 50 eurot kuus. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et hageja oleks soovinud kitsendada kohesele sundtäitmisele allutamise nõusolekut üksnes ühele lepingust tulenevale kohustusele, ning et ta oleks sellist soovi lepingueelsete läbirääkimiste käigus väljendanud. Lepingu punkti 3.6 kohaselt on kohesele sundtäitmisele allutatud kõik S.H.le lepingust tulenevad nõuded.
12.1.VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglid ei anna alust asuda seisukohale, et kohesele sundtäitmisele allumise nõusolek ei laiene elatise maksmise kohustusele. Eeldades, et lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei ole tagantjärele võimalik kindlaks teha (VÕS § 29 lg 1), nõustub ringkonnakohus apellandi seisukohaga, et lepingupooltega sarnase mõistliku isiku arusaama järgi (VÕS § 29 lg 4) on lepingu p 3.6 kohaselt kohesele sundtäimisele allutatud nii rahalise kompensatsiooni nõue kui ka elatise nõue. Niisugune tõlgendus on kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga, samuti hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega (TsÜS § 138, VÕS § 6).
25.augusti 2014.a lepingus sätestatud elatise kokkulepe on oma sisult selge ja üheselt mõistetav, mistõttu puudub alus tõlgenduseks, justkui oleks lepingust V.J.H.le tulenev kohustus veel sellisel määral ebaselge, et see õigustaks nõude olemasolu ja aluse kohtulikku kontrolli koos sellega kaasnevate kuludega.
12.2.Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, et notar Mati Alliku kirjalikku selgitust (tl 44) on käesolevas asjas võimalik käsitada tõendina selle kohta, missuguse sisuga läbirääkimisi pidasid pooled lepingu sõlmimiseks. Asjakohane ei ole maakohtu seisukoht, et notari selgitustest ei saa tuleneda pooltele kohustusi. Notari selgitused ei ole mitte pool(t)ele kohustuste tekkimise aluseks, vaid tegemist lepingu sõlmimise juures viibinud ametiisiku kirjeldusega selles kohta, missuguse sisuga läbirääkimised toimusid. Notari poolt kohtutäiturile adresseeritud 21.10.2014.a selgitus on TsMS § 229 lg 2 ja § 272 lg 2 koostoimest tulenevalt ka kohtumenetluses lubatavaks tõendiks.
13.Ringkonnakohus selgitab, et isegi juhul, kui teatud rahalise nõude puhul puuduks võlgniku nõusolek alluda kohesele sundtäitmisele, ei tähendaks see veel, nagu lepingust tulenevat kohustust ei oleks või et kohustatud isikul ei tuleks seda täita. Vastustaja ei ole menetluses sisuliselt kordagi vaidlustanud, et elatise maksmises kokku lepiti ning tal on apellandi ees sellekohane kohustus. Seega, kui oleks alust lugeda, et punktis 3.6 sätestatud kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepe ei laieneks elatise nõudele, oleks apellandil õigus pöörduda hagiga kohtusse lepingust tuleneva elatise väljamõistmiseks, millisel juhul oleks täitedokumendiks hagi rahuldav kohtuotsus. Eeltoodust tulenevalt puudub alus sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 084/2014/3084 ning hagi tuleb jätta rahuldamata.
14.Ringkonnakohus peab võimalikuks rahuldada vastustaja taotluse võtta asja materjalide juurde V.J.H. pangakonto väljavõte perioodist 01.08.2014.a – 31.08.2014.a (ühel lehel), millest nähtuvalt on vastustaja kandnud notar Mati Alliku hoiukontole 69 000 eurot 26. augustil 2014.a. Apellant ei ole selle tõendi asja materjalide juurde võtmisele vastuväiteid esitanud. Maakohtus ei vaielnud pooled asjaolu üle, missugusel kuupäeval tasus hageja nimetatud rahasumma notari hoiukontole, mistõttu ringkonnakohus peab taotlust asja materjalide terviklikkuse huvides põhjendatuks.
15.Seoses hagi rahuldamata jätmisega jätab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 alusel asjas kantud menetluskulud V.J.H. kanda. Maakohtu menetluses esitatud menetluskulude nimekirja (26.01.2015.a) kohaselt on kostja S.H. kandnud menetluses õigusabikulusid summas 1161,60 eurot. Kostjale osutati maakohtus õigusabi 8 tunni ja 4 minuti ulatuses tunnihinnaga 120 eurot. Maakohtule 13.03.2015.a esitatud seisukohast nähtuvalt ei vaielnud hageja vastu kostja poolt kantud menetluskulude suurusele. Ringkonnakohtule 21.01.2016.a esitatud avalduse ja lisade kohaselt on apellant S.H. kandnud apellatsiooniastmes menetluskulusid kokku summas 1053,10 eurot, sh riigilõiv 300 eurot ning kulutused õigusabile summas 753,10 eurot. Apellatsiooniastmes on apellant saanud õigusabi 7 tunni ja 23 minuti ulatuses, tunnihinnaga 85 eurot. Vastustaja ei esitanud apellandi poolt ringkonnakohtus kantud menetluskulude suuruse ega põhjendatuse osas vastuväiteid. Seega on kostjale (apellandile) osutatud kahes kohtuastmes õigusabi kokku 15 tunni ja 27 minuti ulatuses, maakohtu menetluses tunnihinnaga 120 eurot ja apellatsioonimenetluses tunnihinnaga 85 eurot. Kostja (apellandi) kulud õigusabile moodustavad kokku 1914,70 eurot, mida ringkonnakohtu hinnangul saab tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades pidada mõistlikuks ja vajalikuks kuluks. Seega tuleb nimetatud kulu vastaspoolelt välja mõista. Samuti kuulub vastustajalt apellandi kasuks väljamõistmisele apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 300 eurot.
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.