Jätta kostja avaldus apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suuruse kindlaksmääramise rahuldamata.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.26.04.2013 esitas TS (hageja) Pärnu Maakohtule hagi AS-i RMW (kostja) vastu kahjuhüvitise 696,06 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt esitas kostja hageja vastu hagi 127 903 krooni ehk 8174,49 euro nõudes (tsiviilasi nr 2-10-50197). Pärnu Maakohtu 18.01.2011 määrusega tagati hagi, seati hüpoteek TS-le kuuluvale kinnistule asukohaga XXXXX, XXXX XX hagihinna, s.o 8174,49 euro, ulatuses, ja arestiti hagejale kuuluvad sõidukid. Hageja soovis müüa oma kinnistu, kuid hagi tagamise abinõu asendamiseks raha maksmisega puudusid hagejal rahalised vahendid. Hageja laenas raha oma isalt. Hageja pidi tasuma laenult intressi 4% aastas ja tagastama laenu hagi rahuldamata jätmise korral pärast raha tagastamist hagejale.
3.Pärnu Maakohus rahuldas AS-i RMW hagi osaliselt, kuid Tallinna Ringkonnakohus tühistas 19.11.2012 otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Hagejal tekkis laenulepingust tulenevalt intressi tasumise kohustus 696,06 eurot. Hageja leiab, et tegemist on kahjuga, mis tekkis tsiviilasjas nr 2-10-50197 hagi tagamise tagajärjel. Kui AS RMW ei oleks hagi esitanud ja hagi tagamist taotlenud, ei oleks TS-l kahju tekkinud (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 391 lg 2). Kostja vastuväited
4.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja ei ole tõendanud seda, et ta võttis oma isalt laenu ja kohustus selle pealt tasuma intressi. Hageja ei ole tõendanud põhjuslikku seost tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel (kas hagejale tekkis kahju just hagi tagamisega). Hageja poolt esitatud tõend - kinnituskiri - ei ole asjakohane ega usaldusväärne ning sellega ei saa tõendada kahju tekkimist. Seega ei ole hageja tõendanud laenulepingu olemasolu ning on kostja vastu esitanud kunstliku kahjunõude. Kõik laenusuhtega seotud kokkulepped on sõlmitud suuliselt ja summad on liikunud sularahas. Samuti erinesid hageja ja tema isa ütlused oluliste laenulepingu tingimuste osas. Ka ei ole hageja suutnud selgelt põhjendada lepingu sõlmimise vajadust. Esimese astme kohtu otsus
5.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.Maakohus põhjendas, et Riigikohtu lahendi kohaselt tsiviilasjas nr 3-2-1-49-08 peab hageja talle varasemas menetluses hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamiseks tõendama, et hagi tagati ja hagi jäi jõustunud kohtulahendiga rahuldamata, samuti kahju tekkimise ning põhjusliku seose hagi tagamise ja kahju tekkimise vahel. Maakohus leidis, et tõendamist ei ole leidnud hageja seisukoht, et hageja võttis oma isalt laenu ning kohustus laenusummalt tasuma intressi. Kohus nõustus kostja seisukohaga, mille kohaselt hageja ei ole usaldusväärsete tõenditega tõendanud, et hagejal oli vaja kohtu deposiiti tasumiseks raha laenata. Hageja ei ole ka tõendanud rahaliste vahendite puudumist konto väljavõttega.
7.Maakohus viitas asjaolule, et hageja vaidles vastu konto väljavõtte esitamisele perioodi kohta, kui hageja väidetavalt võttis isalt laenu. Kõik väidetavad laenu andmisega seonduvad kokkulepped on sõlmitud suuliselt ja raha on liikunud sularahas.
8.Maakohus asus seisukohale, et hageja ja tunnistaja VS ütlused laenusuhte tingimuste osas on vastuolulised, nt laenu tagastamise tähtaja ja laenusumma osas. Hageja andis vande all ütlusi selle kohta, et laenusummat ei antud VS poolt hagejale pangaülekandega seetõttu, et hageja kontod olid seoses kostjaga poolelioleva kohtuvaidlusega arestitud. Käesolevas asjas leidis tõendamist, et tsiviilasja nr 2-10-50197 raames ei olnud hageja kontod arestitud, oli vaid seatud kohtulik hüpoteek kinnistule ja arestitud hageja sõidukid. Hageja konto väljavõte tõendab, et hageja juba enne kinnistu müüki kasutas kontol olevaid vahendeid vabalt (tegi kaardimakseid), mida ta ei oleks saanud teha, kui konto oleks olnud arestitud. Seega mistahes elulist vajadust hageja ja tema isa vahelisteks sularahatehinguteks ei olnud.
9.Hageja ja tema isa mäletavad laenusuhte tingimusi teineteisest erinevalt. Hageja ütluste kohaselt anti talle laenu 8174,49 eurot. Tunnistaja VS ütluste kohaselt andis ta laenu 128 000 krooni. Ütlused erinevad nii rahaühiku kui ka summa osas (128 000 krooni on 8180,69 eurot). Ütlused ei ühti ka laenu tagastamise tähtaja osas. Hagi kohaselt pidi hageja laenusumma tagastama kostja poolt tsiviilasjas nr 2-10-50197 esitatud hagi rahuldamata jätmise korral kohtu deposiidis olevate summade hagejale tagastamise järel. Kohtuistungil ütlusi andes on hageja selgitanud, et laenu pidi ta isale tagastama kui kostja poolt hageja suhtes algatatud kohtumenetlus lõpeb. Tunnistaja VS sõnul aga lubas hageja tagastada laenu peale kinnistu müüki. Samas on laenu tagastamise tähtaeg üks olulisemaid laenulepingu tingimusi. Lisaks on hageja ütlused laenu tagastamise tähtaja osas äärmiselt üldsõnalised ja eluliselt ebausutavad. Hageja vande all antud ütlustest nähtub, et ta maksis laenu ja intressi isale tagasi üheaegselt. Hageja luges paberi pealt maha laenu suuruse ja intressi suuruse, kuid ei osanud öelda, millise summa ta isale kokku tagasi maksis. Hageja ei mäletanud, et oleks laenu saades ja tagastades sente andnud. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et on ebareaalne, et teenides kuus 1000 eurot, oleks hageja olnud suuteline 2 aastaga koguma kokku summa, mis oli vajalik väidetavast isaga sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks (8870,55 eurot).
10.Lisaks kohus põhjendas, et hageja on tunnistaja VS poeg ja laenulepingu sõlmimise tõendamiseks ei piisa nii lähedaste sugulaste väidetest, et nende vahel oli sõlmitud laenuleping intressiga 4% aastas. Paljasõnalised väited laenulepingu sõlmimise kohta, sõltumata sellest, et need anti vande all, ei veennud kohut. Hageja jäi ilmselgelt hätta ütluste
andmisel vande all isale tagastatud laenu ja intressi kogusumma meenutamisega. Väidetavalt tasus ta need summad üheaegselt isale tagasi. Ka hageja kehakeel (ebalev olek, mis tekib, kui ei räägita tõtt) reetis kohtule, et hageja vande all antavad ütlused laenulepingu sõlmimise kohta on ebausaldusväärsed. Kohus ei lugenud hageja ja tunnistaja ütlusi usaldusväärseteks tõenditeks, kuna nende kinnitamiseks puuduvad objektiivsetest allikatest pärinevad tõendid (kirjalik leping, konto väljavõtted raha ülekannete kohta). Hageja ja tunnistaja ütluste ebausaldusväärsust kinnitavad ka asjaolud, et ei leidnud tuvastamist hageja konto arestimine (seega ei olnud takistatud raha ülekanded panga kaudu), hageja keeldumine konto väljavõtte esitamisest laenulepingu sõlmimise aja kohta, soov tunnistaja VSki Rapla kohtumajas mitte üle kuulata. Maakohus asus seisukohale, et hageja ja tunnistaja ütlustest tuleneb üheselt, et mõte laenulepingu sõlmimisest intressiga 4% aastas on tekkinud pärast tsiviilasja nr 2-10-50197 menetluse lõppemist, kuna hageja ja tunnistaja väljendavad end nii, et laenulepingu sõlmimisel oli neile juba kohtu lõppotsustus teada.
11.ML, IS ja MM kinnituskirju ei lugenud kohus usaldusväärseteks tõenditeks. Kinnituskiri ei asenda tunnistaja ütlusi, kuna kinnituskirja allkirjastanud isikut ei ole hoiatatud ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluste andmise eest, ning menetlusosalistel ei ole olnud võimalust kinnituskirja esitanud isikule esitada küsimusi. Kinnituskirja allkirjastanud isikute väited kinnituskirjal on paljasõnalised ning neid väiteid ei kinnita ükski objektiivne tõend. Ka kinnistu müügi- ja asjaõigusleping 24.03.2011 ei tõenda, et hageja võttis isalt laenu. Rahaliste vahendite puudumist saab tõendada konto väljavõttega. Hageja keeldus esitamast tõendiks konto väljavõtet perioodi kohta, kui hageja väidetavalt võttis isalt laenu. Maakohus ei olnud kohustatud tõendeid hindama menetluse käigus ega selgitama hagejale, milliste tõenditega hageja saaks oma väiteid tõendada.
12.Kohus nõustus kostja seisukohaga, mille kohaselt ei saa eeldada hagejal kahju tekkimist kohtu deposiiti raha maksmisest. Riigikohtu lahendi kohaselt tsiviilasjas nr 3-2-1-49-08 peab hageja talle varasemas menetluses hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamiseks tõendama kahju tekkimise ning põhjusliku seose hagi tagamise ja kahju tekkimise vahel. Seega hageja peab tõendama kahju tekkimist. Samuti ei tulene seadusest, et hagi tagamisega seonduvalt kohtu deposiiti raha maksmisel peab eeldama, et isikule on kahju tekkinud. Oleks äärmiselt ebaõiglane, kui tavapärane tõendamiskoormis pööratakse hageja kasuks ümber ning kostja peaks hakkama kahju tekkimise eeldust ümber lükkama. Üldteadaolevalt olid raha tähtajalised hoiusel hoidmise eest tasutavad intressid ajavahemikul 2011-2013 väga madalad, jäädes enamikus pankades u 9000 euro hoiustamisel kaheaastaseks perioodiks u 0,5 protsendini aastas. Seega hageja ei oleks investeerimisvõimaluse kaotamise läbi saanud kindlasti kahju, mis võrdub 4-protsendise aastatootlusega. Eeltoodu alusel kohus leidis, et ei leidnud tuvastamist, et hagi tagamise korras menetlusosalise raha seismine enam kui kahe aasta jooksul kohtu tagatiste kontol tsiviilasjas, milles lahend tehti selle isiku kasuks, võimaldaks hinnata toimunut sündmuseks, mis eelduslikult põhjustas isikule kahju.
13.Kohus jättis menetluskulud hageja kanda. Kohus vähendas hageja poolt kostja kasuks väljamõistetavaid menetluskulusid ja mõistis välja menetluskulud 1751,44 eurot, millele
lisandub viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 ettenähtud ulatuses lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni. Apellatsioonkaebus
14.14.04.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi, mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis 696,06 eurot, põhinõude täitmiseni viivis VÕS § 113 sätestatud määras ja jätta menetluskulud täielikult kostja kanda. Hageja palus ka määrata kindlaks tema menetluskulud maakohtus summas 7914,09 eurot ja mõista need välja kostjalt, samuti kohustada kostjat tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 ettenähtud ulatuses lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja palus jätta kostja kanda ka apellatsioonimenetluse kulud, määrata need rahaliselt kindlaks ja mõista need välja kostjalt ning kohustada kostjat tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 ettenähtud ulatuses lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni.
15.Hageja leiab, et maakohtu otsus on täielikult põhjendamata, sellest ei nähtu, millistele tõenditele kohus on tuginenud (sh milliseid tõendeid arvestanud ja millised jätnud arvestamata) ja milliseid järeldusi kohus on tõenditele tuginevalt teinud. Eeltoodust tulenevalt on kohus rikkunud oluliselt menetlusnorme (TsMS § 442 lg 8). Otsusest ei ole võimalik aru saada, milliseid tõendeid on kohus arvestanud või jätnud arvestamata.
16.Maakohus on ebaõigesti leidnud, et hageja ja tema isa VS vahel ei ole leidnud tõendamist laenulepingu olemasolu, kuna hageja on VS poeg ning nii lähedaste sugulaste väidetest ei piisa laenulepingu sõlmimise tõendamiseks. Kohtuotsusest tulenevalt ei saagi lähedaste isikute vahel olla laenulepingut, kui selle kohta ei ole kohtule esitada kirjalikku laenulepingut ja raha ülekandmiseks konto väljavõtet. Kohus on alusetult asunud pidama teatud vormis tõendeid usaldusväärsemateks kui teisi ning ei ole sisuliselt analüüsinud ega tugine asjas esitatud tõenditele kohtuotsuse tegemisel.
17.Põhjendamatu on kohtu seisukoht, mille kohaselt hageja vande all antud ütlused on ebausaldusväärsed, kuna ta ei mäletanud tagastatud laenu ja intressi kogusummat. Intresside ja laenu tagastamisest oli vande all ütluste andmiseks möödunud juba tükk aega ning tegemist ei olnud lihtsasti meeldejääva summaga. Ebaõige on ka kohtu seisukoht, mille kohaselt reetis hageja kehakeel kohtule, et apellandi ütlused kohtule on ebausaldusväärsed. Kohtu seisukoht kehakeele lugemise osas on subjektiivne ja ebaõige ega tugine asjas esitatud tõenditele.
18.Arusaamatu ja ebaõige on ka kohtu põhjendus, et kuna kohus ei pea hageja ütlusi usaldusväärseks, siis loeb kohus apellandi ja tunnistaja VS ütlused ebausaldusväärseks. Maakohus on alusetult jätnud tunnistaja VS ütlused tõendina arvestamata. Lisaks on arusaamatu kohtu seisukoht, mille kohaselt on hageja ja tunnistaja ütlused ebausaldusväärsed, kuna neid ei kinnita kirjalik leping ja konto väljavõtted. Kirjaliku lepingu puudumise tõttu oligi vajalik tunnistaja ja hageja vande all ülekuulamine. Üksnes tõendi vormile tuginedes ei ole võimalik tõendi usaldusväärsust hinnata.
19.Hageja selgitas kohtule vande all, et tema arvelduskonto oli arestitud. Seega on hageja eelnimetatud asjaolu kohta esitanud tõendi. Kohus ei selgitanud hagejale, et arvelduskonto arestimine oleks asjas sellise tähtsusega, et hageja pidi seda täiendavalt muude tõenditega tõendama. Samas on kohus nimetatud asjaolule tuginenud asja rahuldamata jätmisel. Kohus on oluliselt rikkunud selgitamiskohustust.
20.Põhjendamatud on kohtu etteheited, et hageja vaidles vastu kostja taotlusele arvelduskonto väljavõtte esitamiseks, ja et hageja ei pidanud mõistlikuks kuulata VS üle Rapla kohtumajas. Taotlustele vastuväidete esitamine on apellandi tsiviilkohtumenetlusest tulenev õigus.
21.Samuti jättis maakohus alusetult tõenditena arvestamata ML, IS ja MM kinnistuskirjad. Kinnistuskirjad on tõendid, mida tuleb Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11 tehtud lahendi p-s 26 esitatud selgitustele tuginevalt arvestada ja lugeda tõendiks ning hinnata koos teiste tõenditega. Juhul, kui kohus leidis, et ta ei saa selliselt neid tõendeid arvestada, oleks kohus pidanud hagejale seda selgitama ning andma võimaluse vastavate isikute tunnistajatena ülekuulamiseks.
22.Kohus on leidnud, et üksnes konto väljavõttega oleks hageja saanud tõendada vajadust võtta VS-lt laenu. Hageja leiab, et tema vande all antud ütlused on samaväärsed arvelduskonto väljavõttega. Kohus ei ole selgitanud hagejale, et ei pea laenu võtmise tõendamiseks piisavaks hageja ja tunnistaja ütlusi ja et hageja peaks kaaluma konto väljavõtte esitamist või muude tõendite esitamist.
23.Hageja vaidlustas ka menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise. Kohus on alusetult jätnud menetluskulud täielikult hageja kanda. Samuti on kohus menetluskulude rahalise suuruse ebaõigesti välja mõistnud ja jätnud hageja vastuväited kostja menetluskuludele põhjendamatult olulises osas arvestamata. Vastustaja seisukoht
24.Kostja palub jätta kaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
25.Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb osaliselt muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
26.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et tõendatud ei ole hageja poolt VS-lt laenu võtmine. Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et maakohtu otsus on täielikult põhjendamata ning et sellest ei nähtu, millistele tõenditele kohus on tuginenud ja milliseid järeldusi kohus on tõenditele tuginevalt teinud. Siiski on maakohus rikkunud selgitamiskohustust (TsMS § 351), jättes hagejale selgitamata vajadust esitada täiendavaid tõendeid laenu võtmise vajaduse kohta. Samas on kolleegium seisukohal, et see maakohtu poolne rikkumine ei ole käesoleval juhul viinud ebaõige otsuse tegemiseni, sest ka laenu vajaduse kohta tõendite esitamisel ei oleks tõendatud laenu andmine kui selline. Maakohus
on otsuses viidanud tõenditele ning põhjendanud nendest tõenditest tehtud järeldusi. Küll aga peab kolleegium vajalikuks muuta maakohtu otsuse põhjendusi tõendite hindamise osas.
27.Kolleegium on seisukohal, et olukorras, kus väidetava lepingu pooled annavad lepingu tingimuste ja lepingu sõlmimise asjaolude kohta üldsõnalisi ning osalt vasturääkivaid ütlusi ja seletusi, on õige maakohtu viide sellele, et hageja ja VS ütlustest ei piisa nendevahelise väidetava suulise laenulepingu sõlmimise tõendamiseks. Hageja on ebaõigesti järeldanud kohtuotsusest, nagu ei oleks lähedaste isikute vahel suulise laenulepingu sõlmimine võimalik. Maakohus ei ole sellist seisukohta väljendanud. Samuti ei ole maakohus põhjendamatult eelistanud kirjalikke tõendeid suulistele. Kohtul tuleb hinnata tõendeid kogumis. Käesoleval juhul tähendab eelmärgitu seda, et kui poolte väited lepingu tingimuste kohta omavahel osaliselt ei kattu, tuleb kohtul hinnata ka teisi esitatud tõendeid, mis võiksid tõendada poolte lepingulist suhet. Kolleegium märgib, et suulise lepingu sõlmimisega kannavad lepingupooled alati riski, et vaidluse tekkimisel võib suulise lepingu sõlmimise asjaolude ja lepingutingimuste hilisem tõendamine osutuda keeruliseks. Kohtul tuleb sellises olukorras võimaldada pooltel esitada vaidlusaluste asjaolude kohta tõendeid, hinnata neid kogumis ja otsustada, kas pooltevaheline laenusuhe on tõendatud või mitte (TsMS § 232 lg 1).
28.TsMS § 392 lg 1 p 4 järgi peab kohus eelmenetluses välja selgitama muu hulgas tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta (vt ka RKTKo 3-2-1-84-15, p 12). Ringkonnakohus asja esmakordsel läbivaatamisel on 30.09.2014 otsuses selgitanud, et maakohtul tuleb hinnata tunnistaja ütlusi ja hageja antud seletust ning tõendite ebapiisavuse korral anda hagejale võimalus esitada täiendavaid tõendeid. Maakohus ongi 11.11.2014 määruses märkinud, et hagejal on õigus esitada laenuvõtmise tõendamiseks täiendavaid tõendeid, kui tal neid on. Seega on maakohus andnud hagejale võimaluse esitada täiendavaid tõendeid väidetava suulise laenulepingu kohta. Kolleegium möönab, et maakohus võinuks anda hagejale selgemini mõista, et tema esitatud tõendid ei ole piisavad, täites selliselt selgitamiskohustust. Samas ei ole selgitamiskohustuse rikkumine viinud käesoleval juhul ebaõige lahendi tegemiseni, sest asjaolude tõendamise kohustus pidi olema hagejale arusaadav ning hagejale oli antud võimalus esitada tõendeid. Kolleegium nõustub maakohtu poolt tõendite hindamise tulemusega, kuid peab vajalikuks muuta maakohtu poolt tõendite hindamise kohta esitatud põhjendusi.
29.Õige on hageja seisukoht, et kohus ei saa ütluste usaldusväärsuse hindamisel asuda tõlgendama ütluste andja kehakeelt. Tegemist ei ole objektiivse tõendite hindamisega TsMS § 232 lg 1 tähenduses, samuti ei ole ringkonnakohtul protokolli põhjal võimalik kontrollida maakohtu põhjenduse õigsust. Samuti on õige apellandi väide, et hageja ja tunnistaja lähisugulus ei anna iseenesest alust lugeda nende ütlusi ebausaldusväärseteks (vt ka RKTKo 3-2-1-171-13, p 13). Vastavad põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta. Samas on ebaõige hageja väide, et maakohus on jätnud tunnistaja VS ütlused tõendina arvestamata. Otsusest nähtuvalt on maakohus hinnanud ka tunnistaja VS ütlusi, kõrvutanud neid hageja antud seletusega laenulepingu tingimuste kohta ja põhjendanud, miks kohus ei
pea ütlusi usaldusväärseks. Tunnistaja ütluste ja hageja vande all antud seletuse sisu vahelisi vastuolusid arvestades oli põhjendatud lugeda ütlused ebausaldusväärseteks.
30.Kolleegium märgib, et ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti (TsMS § 232 lg 2). Nii ei oma ka hageja vande all antud seletus teistest tõenditest suuremat kaalu. Vande all antud seletus on üks tõendi liike (TsMS § 229 lg 2) ning seda tuleb hinnata koos teiste tõenditega kogumis vastavalt TsMS § 232 lg-le 1. Seega ainuüksi hageja vande all antud seletusega ei saanud lugeda tõendatuks tema kontode arestimist olukorras, kus Pärnu Maakohtu 18.01.2011 määrusest tsiviilasjas nr 2-10-501917 ei nähtu, et lisaks kohtuliku hüpoteegi seadmisele hageja kinnistule ja hageja sõidukite arestimisele oleks maakohus arestinud ka hageja arvelduskontod. Samamoodi ei pidanud maakohus hageja vande all antud seletusega lugema tõendatuks laenulepingu olemasolu ja laenu saamise vajadust.
31.Apellant on ka leidnud, et maakohus on ebaõigesti jätnud arvestamata apellandi esitatud kinnituskirjadega. Kolleegium märgib, et ehkki kinnituskiri võib olla asjas tõendiks, tuleb nõustuda maakohtuga, et ML, IS ja MM kinnistuskirjad ei tõenda praegusel juhul VS poolt hagejale laenu andmist. Kinnituskirjadest nähtub, et kinnituskirjad andnud isikud väidetavalt teadsid, et TS võttis VS-lt laenu seoses kohtuvaidlusega (II kd, tl-d 120-125). Kinnituskirjadest ei ole aga võimalik aru saada, kuidas on need isikud saanud teada laenu andmisest (sh kas nad olid laenu üleandmise tunnistajaks või on teada saanud laenu andmisest laenusuhte pooltelt), samuti ei kajasta kinnituskirjad laenulepingu tingimusi. Hageja ei taotlenud ka nimetatud isikute ülekuulamist tunnistajatena.
32.Seega kokkuvõttes ei anna maakohtu eksimused selgitamiskohustuse täitmisel alust otsuse tühistamiseks. Otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, arvestades ka käesolevas otsuses esitatud põhjendusi. Maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus muutmata otsuse ka menetluskulude jaotuse osas (TsMS § 173 lg 3).
33.Menetluskulude rahalise suuruse osas ei ole hageja välja toonud, millises osas on maakohtu arvestus ebaõige. Kolleegiumi hinnangul on maakohus valdavas osas arvestanud TS vastuväiteid, on analüüsinud kostja esitatud menetluskulude nimekirjas nimetatud kulude põhjendatust ja vajalikkust ning vähendanud hagejalt kostja kasuks väljamõistetavate menetluskulude suurust. Kolleegium märgib, et menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (RKTKo 3-2-1-119-14 p 19). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole diskretsioonipiire ületanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega AS RMW menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse osas ega korda neid (TsMS § 659, § 654 lg 6). Menetluskulude jaotus
34.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kuna maakohus on menetluskulud rahaliselt kindlaks määranud, tuleb ka ringkonnakohtul vastavalt TsMS § 174 lg-le 3 määrata summaarselt kindlaks menetluskulud. Kuna hageja
menetluskulud jäävad tema enda kanda, ei hinda kolleegium tema menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust.
35.Kostja 21.05.2013 menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid 480 eurot. Menetluskulud koosnevad õigusabikuludest. Arve spetsifikatsiooni kohaselt on kostja lepingulisel esindajal kulunud maakohtu otsusega tutvumisele 45 minutit, apellatsioonkaebusega tutvumisele ja kliendi ning kohtuga suhtlemisele 35 minutit, 30.04.2015 kohtumäärusega tutvumisele ja kliendile edastamisele 5 minutit, apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele 2 tundi 57 minutit. Seega kokku on kostja esindaja ajakulu olnud 4 tundi 22 minutit. Hageja on vaielnud kostja menetluskulude nimekirjale vastu ja leidis, et nimetatud ajakulu ei ole täies ulatuses põhjendatud.
36.Kolleegiumi hinnangul tuleb jätta kostja avaldus apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks rahuldamata ning vastavad menetluskulud hagejalt välja mõistmata. Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt tuleb menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel mh arvestada ka kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega. Üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud peaksid olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku menetluskulu ettenähtavuse mingilgi määral juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma teise menetlusosalise menetluskulu. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul (vt nt RKTKm 3-2-1-4-15, p 14).
37.Praegusel juhul on maakohus kolleegiumi arvates õigesti määranud tsiviilasja hinnaks 756 eurot 97 senti. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist keskmisest keerulisema vaidlusega. Asjas tuvastamist vajavad asjaolud ei olnud keerukad, samuti ei olnud tõendite hulk ega menetluse kestus tavapärasest suurem. Maakohus on juba hagejalt välja mõistnud kostja seniste menetluskulude hüvitamiseks 1751,44 eurot (millele lisandub viivis VÕS § 113 lg 1 ettenähtud ulatuses lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni). Juba see väljamõistetud menetluskulu ületab enam kui kaks korda tsiviilasja hinda. Eelmärgitud asjaolusid ning apellatsioonimenetluse menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu arvestades, ei pea kolleegium põhjendatuks hagejalt kostja kasuks menetluskulusid täiendavalt välja mõista.
38.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest
Ülle Jänes
Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.