Eesti Vabariigi nimel
Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Lea Pavelson Otsuse tegemise aeg ja koht 11.03.2015, Rapla Tsiviilasja number 2-13-18872 Tsiviilasi Toomas Siilbeki hagi ASi RMW vastu tekitatud kahju hüvitamiseks Tsiviilasja hind 756,97 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad hageja Toomas Siilbek (isikukood xxxxxxxxxxx, xxxxx, xxxx xx), hageja esindaja vandeadvokaat Senny Pello, kostja AS RMW (reg nr 10048485, Rapla, Kastani 5), kostja esindaja vandeadvokaadi vanemabi Martin Lepp Menetluse liik kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta Toomas Siilbeki hagi ASi RMW vastu tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldamata. Jätta menetluskulud Toomas Siilbeki kanda. Välja mõista Toomas Siilbekilt 1751,44 eurot ASi RMW kasuks. Välja mõista Toomas Siilbekilt hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses ASi RMW kasuks. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega,
annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue Hageja soovib välja mõista kostjalt hageja kasuks kahju hüvitis summas 696,06 eurot ja viivis hagi esitamisest alates kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 sätestatud määras. Kostja seisukoht Kostja esindaja M.Lepp vaidleb hagile vastu. Kohtuotsuse põhjendus Kohus leiab, et hagi ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Pärnu Maakohtu 12.11.2010 määrusega võeti ASi RMW hagi Toomas Siilbeki vastu kohustuse täitmiseks kohtu menetlusse. Pärnu Maakohus kohustas Toomas Siilbekki 15.11.2010 esitama kohtule kirjalik vastus ASi RMW hagis Toomas Siilbeki vastu kohustuse täitmiseks. 18.01.2011 Pärnu Maakohtu määrusega seati ASi RMW kasuks Toomas Siilbekile kuuluvale kinnistule asukohaga xxxxx, xxxx xx kohtulik hüpoteek hagihinna ulatuses, s.o 8174,49 eurot, ja arestiti Toomas Siilbekile kuuluvad sõidukid. T.Siilbeki esindaja S.Pello taotles 08.02.2011 TsMS § 385 alusel hagi tagamise abinõu tühistamist ning selle asendamist raha maksmisega. Pärnu Maakohtu 01.03.2011 määrusega kohustati Toomas Siilbekki hagi tagamise määruse täitmise lõpetamiseks tasuma Rahandusministeeriumi arvelduskontole tagatis hagi tagamiseks summas 8174,49 eurot. T.Siilbek tasus 10.03.2011 tagatise Rahandusministeeriumi arvelduskontole Nordea Pangas summas 8174,49 eurot. Pärnu Maakohus rahuldas 05.06.2012 otsusega AS RMW hagi osaliselt ja mõistis T.Siilbekilt AS RMW kasuks välja 4754,10 eurot ja viivised põhinõudelt seaduses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude kohase täitmiseni. Riigikohtu 25.02.2013 määrusega jäeti AS RMW kassatsioonkaebus menetlusse võtmata, millega jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 19.11.2012 otsus tsiviilasjas nr 2-10-50197, millega tühistati Pärnu Maakohtu 05.07.2012 otsus ja tehti uus otsus, millega AS RMW hagi Toomas Siilbeki vastu jäeti rahuldamata. TsMS § 391 lg 1 p 1 sätestab, et hagi tagamist taotlenud pool peab hüvitama hagi tagamisega teisele poolele tekitatud kahju, kui jõustub kohtulahend, millega jäetakse tagatud hagi rahuldamata või läbi vaatamata või kui asjas lõpetatakse menetlus muul alusel kui poolte kompromissi kinnitamisega. Hageja vande all antud ütlustest nähtub, et ta võttis 2011.a märtsis isalt laenu, et saaks deposiiti nõutud raha ära maksta, kuna tal olid muud kohustused vaja täita. Hageja müüs maja ja leidis ostja. Selleks oli vaja maja aresti alt lahti saada. Isa laenas hagejale raha sularahas. Hageja pani raha kontole ja kandis üle kohtu deposiiti. Hagejal ei olnud endal sel hetkel sellist summat, et ise kohtulik hüpoteek tasuda. Hageja leppis isaga kokku, et maksab intressi 4% aastas kuni laenu tagastamiseni. Laenu pidi tagastama, kui RMW hagimenetlus hageja vastu lõpetatakse. Hageja tasus isale intressi summas 696,06 eurot. Laenu suurus oli 8174,49 eurot. Hageja kirjutas need summad paberile. Kokku tasus isale need summad. Kogusummat ei mäleta. Intressi maksis isale tagasi hetkel, kui laenu tagasi maksis. Kinnistu müügist saadud summast ei olnud võimalik isale laenu tagastada. Sellel hetkel olid tal teised kohustused, mis maja müügist saadud rahast kohe
ära maksis. Hageja võttis isiklikult kontolt raha välja ja maksis võlausaldajatele. M.L tasus 11 775.- eurot. Hageja konto oli arestitud seoses RMW hagiga hageja vastu. Hageja ei saanud kontolt raha välja võtta ega makseid teha. Hageja ei surunud isale 4% peale. Ta ei tahtnud isa röövida. Hageja kogus raha ja maksis isale laenu korraga ära. Laenu tagastas hageja isale sularahas. Hageja kaalus enne isalt laenamist ka muid raha saamise variante. Teiste käest oleks saanud laenu veel suurema protsendiga. Hageja pöördus isa poole ja rääkis, miks tal raha vaja on. Kuupäeva ei mäleta. Kokkulepe oli, et hageja tagastab isale laenu ja intressi 4%, kui kohtuvaidlus lõpeb. Laenu andmisel tagatise andmist ei pidanud hageja ega tema isa vajalikuks. Laenulepingu kirjalikku vormistamist ei pidanud nad samuti vajalikuks. Raha andis isa hagejale 10.03.2011. Hageja kontod olid arestitud ja seepärast ei teinud isa raha ülekannet. Hageja kandis pangas raha kohtu deposiitarvele. Laenu üleandmine toimus Tallinnas ühes kesklinna parklas. Hageja ei mäleta, mis kupüürides raha oli. Olid eurod. Hageja läks RMWst töölt ära ja tegeles autode remondiga. M.L andis hagejale laenu 16 000-17 000 eurot remondiga tegelemiseks. Kuupäeva hageja ei mäleta. Kui kindlustus maksis hagejale remondi eest arved ära, siis hageja maksis M.L laenu tagasi. Tol hetkel autode remont venis. Kindlustusest laekus raha alles kuid hiljem, kui autod remonditud said. Hageja pidi M.L raha tagasi maksma. Laenu tagastamise tähtaeg oli juba ületatud. M.L sõlmitud laenulepingu tingimusteks olid tagastamise kuupäev ja rahasumma. Kirjalikku lepingut ei sõlmitud. Kuna summad tagastati ositi, siis hageja ei mäleta tagastamisele kuuluvat täpset summat ega summat, mida tagasimakse sisaldas. Laen ei olnud tagatud. RMW rikkus hageja suhted kindlustusfirmadega ära hagejat laimates. Hageja pidi oma raha eest osad välja ostma. Selleks hagejal endal raha ei olnud. Raha andis talle M.L. Laen sisaldas ka intressi. Intressi suurust hageja ei mäleta. Tunnistaja V S ütlustest nähtub, et ta andis hagejale 2011.a laenu. Kuupäeva ei mäleta. Laenu andis sularahas 128 000.- kr. Hageja tahtis deposiidist vabastamist. Tunnistaja ütles hagejale, et viisakas oleks intressi maksta. Hageja pakkus, et maksab intressi 4% aastas. Tehing kestis ostu-müügi lepingust võlgade tasumiseni. Kogu laen tagastati 2013.a kevadel. Selle pani tunnistaja paberile kirja, siis viskas selle paberi ära. M L kinnitab, et hageja maksis 25.03.2011 temale tagasi laenu 11 775.- eurot sularahas. Hageja konto väljavõttest nähtub, et 25.03.2011 on kinnistu müügist laekunud 11 563,68 eurot ja samal kuupäeval on hageja 11 000.- eurot sularaha kontolt välja võtnud. I S kinnitab, et hageja laenas isalt sularaha, et maksta määratud hüpoteek seoses kohtuvaidlusega RMWga. M M kinnitab, et hageja võttis seoses kohtuvaidlusega ASga RMW oma isa käes laenu. Nende noorel perel ei olnud endal mitte kuskilt selliseid summasid võtta. Riigikohtu lahendi 3-2-1-49-08 kohaselt hageja peab talle varasemas menetluses hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamiseks tõendama, et hagi tagati ja hagi jäi jõustunud kohtulahendiga rahuldamata, samuti kahju tekkimise ning põhjusliku seose hagi tagamise ja kahju tekkimise vahel. Hagi kohaselt on hageja poolt V S tasutud intressisumma kostja poolt hagejale tekitatud kahjuks, kuna laenuvõtmise ja intressitasumise vajadus tekkis tulenevalt kostja poolt hagi tagamise taotlemisest. Kohus leiab, et tõendamist ei ole leidnud hageja seisukoht, et hageja oma isalt laenu võttis ning kohustus laenusummalt tasuma intressi. Kohus nõustub kostja seisukohaga, mille kohaselt hageja ei ole usaldusväärsete tõenditega tõendanud, et hagejal oli vaja kohtu deposiiti tasumiseks raha laenata. Hageja ei ole tõendanud rahaliste vahendite puudumist konto väljavõttega. Hageja vaidles vastu konto väljavõtte esitamisele perioodi kohta, kui hageja väidetavalt võttis isalt laenu. Kõik laenu andmisega seonduvad toimingud on tehtud viisil, mis ei võimalda nende kirjalikku taasesitamist.
Ei ole sõlmitud kirjalikke kokkuleppeid ning tehtud ei ole ühtegi pangaülekannet, vaid kõik väidetavad kokkulepped on sõlmitud suuliselt ja raha liikunud sularahas. Hageja ja tunnistaja V.S ütlused laenusuhte tingimuste osas on vastuolulised, näiteks laenu tagastamise tähtaeg, laenusumma. Hageja andis vande all ütlusi selle kohta, et laenusummat ei antud V.S poolt hagejale pangaülekandega seetõttu, et hageja kontod olid seoses kostjaga poolelioleva kohtuvaidlusega arestitud. Käesolevas asjas leidis tõendamist, et tsiviilasja nr 2-10-50197 raames ei olnud hageja kontod arestitud, oli vaid seatud kohtulik hüpoteek kinnistule ja arestitud hageja sõidukid. Hageja konto väljavõte tõendab, et hageja juba enne kinnistu müüki kasutas kontol olevaid vahendeid vabalt (tegi kaardimakseid), mida ta ei oleks saanud teha, kui konto oleks olnud arestitud. Seega mistahes elulist vajadust hageja ja tema isa vahelisteks sularahatehinguteks ei olnud. Hageja ja tema isa mäletavad laenusuhte tingimusi teineteisest erinevalt. Hageja ütluste kohaselt anti talle laenu 8174,49 eurot. Tunnistaja V.S tõendas, et andis laenu 128 000.- kr. Ütlused erinevad nii rahaühiku kui ka summa osas, 128 000 kr on 8180,69 eurot. Ütlused ei ühti ka laenu tagastamise tähtaja osas. Hagi kohaselt pidi hageja laenusumma tagastama kostja poolt tsiviilasjas nr 2-10-50197 esitatud hagi rahuldamata jätmise korral kohtu deposiidis olevate summade hagejale tagastamise järel. Kohtuistungil ütlusi andes on hageja selgitanud, et laenu pidi ta isale tagastama kui kostja poolt hageja suhtes algatatud kohtumenetlus lõpeb. Tunnistaja V.S tõendas, et hageja lubas laenu tagastada peale kinnistu müüki. Laenu tagastamise tähtaeg on aga üks olulisemaid laenulepingu tingimusi. Lisaks on hageja ütlused laenu tagastamise tähtaja osas äärmiselt üldsõnalised ja eluliselt ebausutavad. Hageja ja tunnistaja ütluste sisu järgi on hageja ja tunnistaja V.S väidetava laenulepingu sõlmimisel juba teadlikud tsiviilasja nr 2-10-50197 lõpplahendist. Tunnistaja V.S ütlustest nähtub, et tema jaoks oli oluline meelde jätta ainult intressikokkulepe. Muud tingimused on ebaolulised. Hageja vande all antud ütlustest nähtub, et ta maksis laenu ja intressi isale tagasi üheaegselt, hageja luges paberi pealt maha laenu suuruse ja intressi suuruse, kuid ei osanud öelda, millise summa ta isale kokku tagasi maksis. Hageja ei mäletanud, et oleks laenu saades ja tagastades sente andnud. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et on ebareaalne, et teenides kuus 1000.- eurot, oleks hageja olnud suuteline 2 aastaga koguma kokku summa, mis oli vajalik väidetavast isaga sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks (8870,55 eurot). Kohus leiab, et tunnistaja V.S ja hageja ütlustega ei leidnud tõendamist, et hageja ja tema isa vahel sõlmiti hageja väidetud laenuleping. Hageja on tunnistaja V.S poeg. Kohus leiab, et nii lähedaste sugulaste väidetest, et nende vahel oli sõlmitud laenuleping intressiga 4% aastas, ei piisa laenulepingu sõlmimise tõendamiseks. Lähedaste sugulaste paljasõnalised väited laenulepingu sõlmimise kohta, sõltumata sellest, et antud vande all, ei veena kohut. Hageja jäi ilmselgelt hätta ütluste andmisel vande all isale tagastatud laenu ja intressi kogusumma meenutamisega. Väidetavalt tasus ta need summad üheaegselt isale tagasi. Ka hageja kehakeel (ebalev olek, mis tekib, kui ei räägita tõtt) reetis kohtule, et hageja vande all antavad ütlused laenulepingu sõlmimise kohta on ebausaldusväärsed. Kohus ei loe hageja ja tunnistaja ütlusi usaldusväärseteks tõenditeks, kuna nende kinnitamiseks puuduvad objektiivsetest allikatest pärinevad tõendid (kirjalik leping, konto väljavõtted raha ülekannete kohta). Hageja ja tunnistaja ütluste ebausaldusväärsust kinnitavad ka asjaolud, et ei leidnud tuvastamist hageja konto arestimine (seega ei olnud takistatud raha ülekanded panga kaudu), hageja keeldumine konto väljavõtte esitamisest laenulepingu sõlmimise aja kohta, soov tunnistaja V.S Rapla kohtumajas mitte üle kuulata. Hageja ja tunnistaja ütlustest tuleneb üheselt, et mõte laenulepingu sõlmimisest intressiga 4% aastas on tekkinud pärast
tsiviilasja nr 2-10-50197 menetluse lõppemist, kuna hageja ja tunnistaja väljendavad end nii, et laenulepingu sõlmimisel oli neile juba kohtu lõppotsustus teada. M L, I S ja M M kinnituskirju ei loe kohus usaldusväärseteks tõenditeks. Kinnituskiri ei asenda tunnistaja ütlusi, kuna kinnituskirja allkirjastanud isikut ei ole hoiatatud ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluste andmise eest, mille kohta võetakse allkiri, ning menetlusosalistel ei ole olnud võimalust kinnituskirja esitanud isikule esitada küsimusi. Kinnituskirja allkirjastanud isikute väited kinnituskirjal on paljasõnalised ning neid väiteid ei kinnita kohtu hinnangul ükski objektiivne tõend. Pärnu Maakohus on saanud tajuda vahetult ainult hageja vande all ütluste andmist. Ükski esitatud kinnituskiri ei kummuta kohtu vahetu tajumise tulemusel kujunenud veendumust. Ka kinnistu müügija asjaõigusleping 24.03.2011 ei tõenda, et hageja võttis isalt laenu. Rahaliste vahendite puudumist saab tõendada konto väljavõttega. Hageja keeldus esitamast tõendiks konto väljavõtet perioodi kohta, kui hageja väidetavalt võttis isalt laenu. Maakohus ei ole kohustatud tõendeid hindama menetluse käigus ega selgitama hagejale, milliste tõenditega hageja saaks oma väiteid tõendada. Hageja leiab, et hageja raha kohtu deposiitkontol enam kui kaks aastat seismisel tuleks eeldada hagejale kahju tekkimist, sest hagejal puudus võimalus nimetatud märkimisväärse summa kasutamiseks. Juhul, kui hageja oleks nimetatud summa investeerinud, siis oleks ta saanud vastava summa eest intressi või muul viisil kasu. Seega tekib eeldus, et alusetu hagi tagamiseks kohtuliku hüpoteegi tasumisel tekkis hagejale kahju, sõltumata sellest, kas ta oleks selle ise tasunud või võttis selleks laenu. Kohus nõustub kostja seisukohaga, mille kohaselt hagejal kohtu deposiiti raha maksmisest kahju tekkimist ei saa eeldada. Riigikohtu lahendi 3-2-1-49-08 kohaselt hageja peab talle varasemas menetluses hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamiseks tõendama kahju tekkimise ning põhjusliku seose hagi tagamise ja kahju tekkimise vahel. Seega hageja peab tõendama kahju tekkimist. Samuti ei tulene seadusest, et hagi tagamisega seonduvalt kohtu deposiiti raha maksmisel peab eeldama, et isikule on kahju tekkinud. Täiesti põhjendatud on kostja seisukoht, et äärmiselt ebaõiglane oleks, kui tavapärane tõendamiskoormis pööratakse hageja kasuks ümber ning kostja peaks hakkama kahju tekkimise eeldust ümber lükkama. Kohus nõustub ka selle kostja seisukohaga, mille kohaselt üldteada olevalt olid raha tähtajalised hoiusel hoidmise eest tasutavad intressid ajavahemikul 2011-2013 väga madalad, jäädes enamikus pankades u 9000.- euro hoiustamisel kaheaastaseks perioodiks u 0,5%ni aastas. Seega hageja ei oleks investeerimisvõimaluse kaotamise läbi saanud kindlasti kahju, mis võrdub 4%se aastatootlusega. Eeltoodu alusel kohus leiab, et ei leidnud tuvastamist, et hagi tagamise korras menetlusosalise raha seismine enam kui kahe aasta jooksul kohtu tagatiste kontol tsiviilasjas, milles lahend tehti selle isiku kasuks, võimaldaks hinnata toimunut sündmuseks, mis eelduslikult põhjustas isikule kahju. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Menetluskulud jätta hageja kanda. 22.05.2013 arve nr 2013099 – Kohus nõustub hageja seisukohaga, et menetluskuludeks ei ole bürookulu. Kohus leiab, et kostja esindaja 23.05.2013 vastuse sisu ja mahukuse alusel on mõistlikuks ajakuluks 1 h, hagiga tutvumine ja suhtlus kliendiga 1 h. Seega kuulub hagejalt väljamõistmisele 200.- eurot, tunnihindega 100.eurot. 19.06.2013 arve nr 2013124 – Kohus nõustub hageja esindaja seisukohaga, et kohus ei ole kohustanud kostjat esitama 18.06.2013 vastust hageja seisukohtadele. Seega
hageja ei saanud vastavas osas menetluskulude tekkimist ette näha ega pidanud sellega arvestama. Seega nimetatud arve alusel hagejalt menetluskulu väljamõistmisele ei kuulu 25.09.2013 arve nr 2013184 – Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kostja ei ole esitanud 2013 septembris hageja 19.06.2013 seisukohale vastust ega ka kohtukõne teese. Suhtlus kohtuga on olnud väga minimaalne, s.o saadetud on e-mail, mis sisaldab 2 lauset. Seega nimetatud arvel nõutavad menetluskulud tuleb jätta täielikult välja mõistmata. 31.10.2013 arve nr 2013215 – Kohus nõustub osaliselt hageja seisukohaga, et mõistlikuks kohtuistungiks ettevalmistamise ajaks on 1 h. 14.10.2013 osutatud õigusteenusest on kohtu arvates põhjendatud menetluskuluks kohtuistungi protokolliga tutvumine 15 min. Ülejäänud menetluskulud on põhjendamatud, kuna kostja on esitanud omaalgatuslikult 14.10.2013 kirjaliku seisukoha, mis ei sisalda ka küsimusi. Kostjal on küsimuste esitamiseks kulunud aega 25. ja 28.oktoobril 2013. Kohus leiab, et kostja suhtlus kohtuga 16.10.2013 ajakuluga 15 min on tõendatud ja seega põhjendatud. Kohus leiab, et 25. ja 28.oktoobril loetletud toimingute mõistlik ajakulu on kokku 1 h, arvestades kostja esitatud kirjaliku dokumendi mahtu. Kohus leiab, et arvel sisalduv sõidukulu on põhjendatud. Üldteada olev asjaolu on, et Tallinn-RaplaTallinn kogukilometraaž on 110. Arvestades vahemaad on sõidule kulutatud 10,30 eurot mõistlik ja seega põhjendatud. Kohus ei pea vajalikuks nõuda kuludokumente. Hagejalt kuulub väljamõistmisele 363,63 eurot kostja kasuks. 30.11.2013 arve nr 2013238 – Kohus leiab, et 21.11.2013 mõistlikuks ajakuluks dokumentidega tutvumiseks on 15 min. Kohus leiab, et 27.11.2013 kostja toodud ajakulu istungi ettevalmistamiseks ja kohtuistungil osalemiseks on põhjendatud, kuna kostja esindaja oli väga põhjalikult ette valmistunud. Samuti on mõistlik ajakulu 29.11.2013 kohtuistungi protokolliga tutvumiseks ja kliendiga suhtlemiseks. Kohus nõustub ka teesidele kulunud ajamahuga, kuna teesid olid väga põhjalikud ja dokument oli mahukas. Ka sõidukulud on põhjendatud kulud. Kohus ei hakka oma seisukohta kordama. Seega tuleb hagejalt välja mõista kostja kasuks 520,30 eurot. 27.01.2014 arve nr 2014004 - Kohus leiab, et kostja 02.01.2014 menetluskulude nimekiri sisaldab kuni 02.01.2014 tehtud kostja esindaja kulusid. Seega tuleb hagejal hüvitada ainult 03.01.2014 ajakulu 10 min kohtuotsusega tutvumiseks, s.o 16,67 eurot. 28.02.2014 arve nr 2014035 - Kohus leiab, et määruskaebusega tutvumiseks, nõuspidamiseks ja suhtluseks kliendiga on mõistlikuks ajakuluks kostja toodud 50 min, kuna määruskaebus on põhjalik ja sisukas. Seega tuleb hagejal hüvitada 126,50 eurot. 29.04.2014 arve nr 2014074 - Kohus leiab, et kostja vastus Riigikohtule oli vajalik ning kohus ei hinda antud hetkel dokumendi sisu ning asjas ei oma tähtsust, kas kostja vastus oli kooskõlas Riigikohtu selgitustega. Seega tuleb hagejal hüvitada kostjale 256,67 eurot. 27.06.2014 arve nr 2014129 – Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kostja apellatsioonkaebusele vastuse koostamine on olulises osas sarnane kostja esitatud määruskaebuse vastusega ning seega on apellatsioonkaebuse vastuse koostamine põhjendatud ajakuluks 1 h. Hagejalt kuulub väljamõistmisele kostja kasuks 185,17 eurot. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kostja õigusteenused 30.09.2014 kuni 05.12.2014 on ülepaisutatud. Kohtu hinnangul olid 02.01.2014 ja 05.12.2014 esitatud teeside sisu sarnane. Seega peab kohus nimetatud ajaperioodi toimingute tegemise mõistlikuks ajakuluks 45 min, s.o 82,50 eurot.
Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et pärast 03.01.2014 otsust tuleks kõik menetluskulud jätta kostja kanda, kuna otsusega jäeti hageja hagi täielikult rahuldamata ning kõik menetluskulud sellisel juhul kannab kaotaja. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et puudub alus ja õigustus menetluse vältel tunnitasu suurendada. Riigikohus oma lahendites on pidanud mõistlikuks tunnitasuks 120.- eurot. Seega 2014.a kostja esindaja tunnitasu 110.- eurot on alla keskmise määra ja seega mõistlikus suuruses, sest ei ole keelatud menetluse kestel tunnitasu suurendada. Eeltoodu alusel kuulub hagejalt väljamõistmisele 1751,44 eurot kostja kasuks.
Kohtunik: (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.