Tori valla (vallavalitsuse kaudu) avaldus X suhtes tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise pikendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 27.01.2025 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Tori vald (vallavalitsuse kaudu) (registrikood 77000341), volitatud esindaja Kaja Rebane Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras advokaat Toomas Metsma
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde avaldaja poolt määruskaebemenetluses esitatud tõendid.
2.Jätta Pärnu Maakohtu 27.01.2025 määrus muutmata ning X määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohtumääruse peale võib määruskaebuse esitada isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS §-s 536 lg 2 nimetatud isikud (isiku abikaasa ja muud isikuga koos elavad pereliikmed; isiku eestkostja; isiku nimetatud usaldusisik; rehabilitatsioonimeeskonna liikmed; kinnise asutuse, kus isik viibib, juht või tema määratud ametiisik) ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib
esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Määruskaebuse saab esitada Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tori vald (vallavalitsuse kaudu, avaldaja ) esitas 21.01.2025 Pärnu Maakohtule avalduse X (puudutatud isik, patsient) suhtes tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise pikendamiseks kuue kuu võrra.
1.1.Avalduse kohaselt paigutati puudutatud isik kohtumääruse alusel Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikusse tahtevastasele ravil kuni 27.01.2025 kell 15.30. Patsient suunati haiglasse Pärnu Haigla EMO-st, kuhu ta oli pöördunud endale kaelale tekitatud noahaava tõttu. Isikul on diagnoositud paranoidne skisofreenia (F20.0). Ta katkestas 2024 kevadest psühhoosivastase depoosüstete ravi ning on lõpetanud ka suukaudse antipsühhootikumi tarvitamise. Isik on varem korduvalt viibinud tahtevastasel ravil.
1.2.Haiglaravile võtmisel ei mõistnud patsient situatsiooni ning avaldas paranoilisi mõtteid, et teda takistatakse töö leidmisel; proovis endal kaela läbi lõigata, kuna piirivalve teenus on Eesti Vabariigi poolt ära rikutud. Pidas end eluaegseks piirivalve töötajaks ning on veendunud, et tema kahjustamiseks tehakse erinevaid poliitilisi otsuseid. Kaebas, et Pärnu inimesed ja ka tema naabrid takistavad tal enese realiseerimist. Isiku mõttekäik oli laialivalguv, ebaolulistesse detailidesse minev, paraloogiline. Avaldas süstematiseeritud luulusüsteemi, suurusluulumõtteid ning paranoilisi tagakiusamismõtteid. Meeleolu ja tahteaktiivsus olid psühhoosist mõjutatud.
1.3.Senise haiglaraviga ei ole õnnestunud saavutada puudutatud isikul psühhootiliste sümptomite piisavat taandumist. Haiguskriitika ja ravisoostumus puudub jätkuvalt. Patsient avaldab, et on leidnud lahenduse oma tulevikule – plaanib korteri maha müüa, ostab auto, kus saab ka magada ning kavatseb hakata sõitma ringi mööda Euroopat ja koolidele tutvustama oma „diskursust karjääri planeerimisest“. Selline plaan peegeldab lähtumist väljendunud missiooniluulu mõtetest, patsient jätab tavaelu kõrvale ja keskendub haiguslikest impulssidest lähtunud plaanide elluviimisele. Varasem haiguse kulg viitab sellele, et igapäevareaalsusest hälbimisel on väga tõenäoline, et patsient käitub ümbritsevate suhtes, kes tema ebaadekvaatseid plaane püüavad takistada, üleolevalt ning ka ohtlikult. Plaanide takistamise korral muutub paranoilisemaks ning peab vajalikuks end kaitsta ja „arveid õiendada“ nendega, kelle suhtes on kahtlustav. Seega saab ohtliku käitumise riski hinnata püsivalt kõrgeks. Psühhoosi kestmisel (ja ka ravi katkemisel) püsib kõrge oht ka tema enda tervise ja elu suhtes. Isik vajab psühhoosivastase ravi jätkumist kontrollitud ravikeskkonnas ning kuna puudub igasugune kindlus, et ta oleks valmis haiglaväliselt ravimeid tarvitama, ei ole hetkel alternatiivi tahtest olenematule ravile. Varasemast anamneesist nähtub, et psühhootilise seisundi ägenemise järgselt on isik vajanud pika aja vältel kontrollitud keskkonnas ravi. Isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita jätmisel ohustab ta esineva psüühikahäire tõttu nii enda kui ümbritsevate elu, tervist ja julgeolekut. Muu psühhiaatrilise abi osutamine ei ole võimalik või ei ole küllaldane.
2.Maakohus võttis 22.01.2025 määrusega avalduse menetlusse, määras puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja ning määras puudutatud isiku suhtes kohtupsühhiaatriaekspertiisi läbiviimise.
3.Kohtule 23.01.2025 esitatud ekspertiisiakti kohaselt on ekspert leidnud, et isikul diagnoositud raske psüühikahäire paranoidne skisofreenia (F20.02) piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Puudutatud isik on ohtlik nii teistele kui endale, kui tema suhtes tahtest olenematu ravi tähtaega ei pikendata. Ohtlikkus seisneb tema psühhootilisest seisundist tulenevast potentsiaalsest agressiivsusest teiste inimeste suhtes, mis võib ohtu seada nende elu ja tervise ning psühhootilistel ajenditel võib ta kahjustada ka iseennast. Puudutatud isiku suhtes ei ole võimalik rakendada muid abimeetmeid peale tema paigutamise psühhiaatriahaiglasse. Puudutatud isik on vaja paigutada tema tahtest olenematule ravile kuni kuueks kuuks. Puudutatud isiku vaimne tervis ei võimalda tal avaldada arvamust kohtule esitatud taotluse kohta tema haiglaravile paigutamisega psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega.
4.Maakohus kuulas puudutatud isiku 23.01.2025 ära.
5.Puudutatud isikule määratud esindaja leidis toetas oma 26.01.2025 seisukohas avaldust. Puudutatud isiku suhtes seni kohaldatud ravi ei ole andnud piisavat tulemust ning isik vajab jätkuvalt ravi. Isik on avaldanud nõusolekut olla ravil, kuid see on pigem formaalne (isiku arusaamine ravivajadusest puudub). Maakohtu määrus
6.Maakohus rahuldas avaldaja avalduse, pikendas puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilise ravi tähtaega kuue kuu võrra, s.o kuni 27.07.2025 kell 15.30 ning määras, et puudutatud isiku suhtes on lubatud kasutada psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega ja turvalist keskkonda kuni psühhootilise seisundi leevenemiseni.
6.1.Maakohus leidis, et psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused puudutatud isiku ravi jätkamiseks kinnisesse asutusse paigutamisega on täidetud.
6.1.1.Isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet käitumisest aru saada ja seda juhtida. Ekspertiisiaktis märgitu järgi esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire, s.o paranoidne skisofreenia (F20.02). Maakohus nõustus eksperdi järeldustega puudutatud isiku seisundi kohta, viidates vahetule ärakuulamisele.
6.1.2.Haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik nii enda, kui ka teiste tervist ja julgeolekut. Ennekõike eksisteerib oht, et isik ohustab iseennast. Puudutatud isik saabus 18.11.2024 haiglasse põhjusel, et tekitas endale 10 cm pikkuse noahaava kaelale. 23.01.2025 ärakuulamisel arvas puudutatud isik, et vibratsioonide vähendamiseks kodus tuleks tal tellida puhastus šamaanilt. Seega esineb psühhoosiseisundis koju naasmisel jätkuvalt kõrge risk uueks suitsiidikatseks. Lisaks võib isik ohustada enda käitumisega ka teisi inimesi. Puudutatud isik on hetkel psühhootilises seisundis, kergesti ärrituv ja konfliktne. Ta on jätkuvalt veendunud, et teda püütakse kahjustada. Haiglakeskkonnast väljaspool võib tema käitumine olla selgelt ettearvamatu ja isegi ohtlik. Seda veendumust kinnitab ka isiku varasem käitumine – nimelt
on isik suunatud vägivallakuritegude toimepanemise tõttu (sh enda poolvenna vastu) Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikusse sundravile, kus ta on viibinud nii statsionaarsel (05.12.201803.04.2020), kui ka ambulatoorsel (kuni 28.12.2022) sundravil.
6.1.3.Muu psühhiaatriline abi ei ole käesoleval ajal küllaldane. Isik ei mõista enda terviseseisundit ja vajadust seda ravimitega kontrolli all hoida.
6.2.Tsiviilasjas kogutud andmetest järeldub, et puudutatud isik vajab psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega ja turvalist keskkonda kuni psühhootilise seisundi leevenemiseni. Seega tuleb anda nõusolek nimetatud ravi teostamiseks ja tingimuste tagamiseks. Määruskaebus
7.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega jätta avaldus rahuldamata. Täidetud ei ole kõik tahtest olenemata vältimatu psühhiaatrilise abi täitmise eeldused PsAS § 11 lg 1 mõttes ning ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse pikendada tahtest olenemata ravi tähtaega. Isik ei ole ohtlik ei endale ega teistele, tajub erinevaid olukordi ja situatsioone ning suudab oma käitumist vastavalt ka juhtida. Ta möönab, et ravimeid tuleb võtta ja saab aru ravimite vajalikkusest tema tervisele, et tagada tervisliku seisundi stabiilsus. Võimalik on kohaldada ka muid psühhiaatrilise abi meetmeid, sh ambulatoorset ravi. Puudutatud isik on nõus käima vabatahtlikult ja regulaarselt psühhiaatri vastuvõtul ning järgima raviplaani kodustes tingimustes viibides. Kohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks ei ole isiku suhtes muu psühhiaatriline abi kohaldamine küllaldane või võimalik. Kohtu selgitused on selles osas üldsõnalised. Menetluse edasine käik
8.Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Avaldaja tõi täiendavalt välja, et puudutatud isik, kes on avaldaja eestkostel, ei ole viimastel aastatel tarvitanud vajalikke ravimeid ning seetõttu on tema tervislik seisund ja vaimne tasakaal halvenenud. Haiglas oleku ajal on puudutatud isik korduvalt survestanud eestkostjat maha müüma tema korterit. Samuti on ta esitanud politseile kaebuse Pärnu Haigla vastu, kes olla välja lõiganud tema kilpnäärme. Isiku tervislik seisund ei ole niivõrd paranenud, et talle oleks tekkinud teadlik ravisoostumus ja stabiilsus, mille baasilt oleks ta valmis eestkostjaga koostööd tegema.
9.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel muutmata.
11.TsMS § 662 lg 3 alusel võtab määruskaebemenetluses esitatud tõendid.
ringkonnakohus
vastu
avaldaja
poolt
12.Põhjendatud ei ole määruskaebuse seisukoht, et täidetud ei ole PsAS § 11 lg 1 p-des 1–3 sätestatud eeldused tahtevastase ravi tähtaja pikendamiseks.
12.1.Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul on diagnoositud paranoidne skisofreenia (F20.02), millest tulenevalt esinevad tal psühhootiline seisund ning luulumõtted. Tema mõttekäik on seosetu ja paranoiline ning reaalsustaju puudub. Seega esineb puudutatud isikul PsAS § 11 lg 1 p 1 mõistes raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida.
12.2.Maakohus leidis põhjendatult, et ravita jäämisel püsib oht puudutatud isiku enda tervisele ja julgeolekule, kuid ohustatud on ka ümbritsevate elu, tervis ja turvalisus. Puudutatud isik saabus 18.11.2024 haiglasse põhjusel, et tekitas enda kaelale ise luulumõtete tõttu psühhoosiseisundis 10 cm pikkuse noahaava. Seetõttu on puudutatud isik eelkõige iseendale ohtlik. Samuti võib ta suure tõenäosusega osutuda ohtlikuks teistele, kuna muutub vaenulikuks ja kahtlustavaks inimeste suhtes, kes tema luulumõtetega kaasa ei lähe või tema ebaadekvaatset käitumist takistavad. Sellest tulenevalt on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldus.
12.3.Tahtevastaselt ravile paigutamise kolmandaks eelduseks PsAS § 11 lg 1 p 3 järgi on see, et muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Nimetatud punktis sätestatud tingimuse olemasolu eelduseks on isiku ohtlikkuse tuvastamine PsAS § 11 lg 1 p 2 järgi. Puudutatud isiku raviarst ja avaldaja on mõlemad välja toonud, et puudutatud isiku tervislik seisund on oluliselt halvenenud alates 2024. aasta kevadest/suvest, kui ta katkestas psühhoosivastase ravi depoosüstetena ning lõpetas seejärel ka suukaudsete ravimite tarvitamise. Raviarst on veendumusel, et puudutatud isikul puudub tegelikkuses haiguskriitika ning ta ei saa enda ravivajadusest aru. Puudutatud isik vajab kindlasti psühhoosivastase ravi jätkumist, sest tema tervislik seisund ei ole senise haiglas oleku aja jooksul paranenud ning ravi katkemisel püsib kõrge oht eelkõige tema enda elu ja tervise suhtes. Lisaks on puudutatud isik maakohtule ärakuulamisel avaldanud, et tablette ta võtta ei taha, sest see on tervistkahjustav. Arvestades puudutatud isiku senist käitumist – ravi katkestamist ning haiguskriitika puudumist, ei ole usutav tema kinnitus, et ta hakkab iseseisvalt raviplaanist kinni pidama. Seega leidis maakohus õigesti, et täidetud on ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus.
13.Ringkonnakohus ei nõustu ka määruskaebuse väitega, et maakohus ei ole määrust piisavalt põhjendanud. Maakohus on nõuetekohaselt välja toonud, mille põhjal on tuvastatud PsAS § 11 lg 1 p-des 1–3 sätestatud eelduste olemasolu.
14.Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.