2-15-5942/19 - Pankrotiõigus - Muud hagimenetluse pankrotiasjad - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotluse esitamine ei vabasta kaebuse tähtaegse esitamise nõudest. Hageja nõue ja selle põhjendused XXXOÜ (pankrotis, edaspidi võlgnik) pankrotihaldur Sirje Tael esitas 20.04.2015 hagi OÜ XXX ja XXXvastu tagasivõitmise nõudes. Hageja palub tunnistada kehtetuks võlgniku ja kostjate vahel 02.11.2012 sõlmitud kompromiss tsiviilasjas 2-11-4001, mis on kinnitatud Riigikohtu 21.12.2012 määrusega kohtuasjas 3-7-1-2-779-12. Harju Maakohtu 22.12.2011 otsusega tsiviilasjas nr 2-11-4001 rahuldati võlgniku hagi ning mõisteti kostjatelt välja põhivõlg 297 785,20 eurot, viivis 87 548,91 eurot ja viivis hagi esitamisest 0,15% põhivõlgnevuselt päevas, kuid mitte rohkem kui 114 665,89 eurot. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebused. 28.09.2012 otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus apellatsioonkaebused rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kostjad kassatsioonkaebused. Enne kaebuste menetlusse võtmise otsustamist Riigikohtu poolt sõlmis võlgnik kostjatega 02.11.2012 kompromissi, mille kohaselt: 1) OÜ XXX tunnistas võlgnevust võlgniku ees summas 368 209,36 eurot, ülejäänud osas loobus võlgnik aga tagasivõtmatult ja tingimusteta tsiviilasja nr 2-11-4001 esemeks olevast nõudest; 2) OÜ XXX kohustus tasuma 368 209,36 eurot võlgnikule igakuiste 1 500 euro suuruste maksetega alates 2013a jaanuarist. Seejuures jäi võlgnikule õigus nõuda nimetatud kostjalt kogu võlgnevuse kohest tasumist, kui kostja viivitab oma kohustuste täitmisega üle 40 päeva või kui sissenõutavaks muutunud võlgnevuse summa ületab 3 000 eurot; 3) Võlgnik loobus tagasivõtmatult ja tingimusteta tsiviilasja nr 2-11-4001 esemeks olevast nõudest XXX suhtes. 4) Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Vastavalt poolte taotlusele tühistas Riigikohus 21.11.2012 määrusega maa- ja ringkonnakohtu otsused, lõpetas tsiviilasja menetluse ning kinnitas kompromissi eeltoodud tingimustel. Hagejal puuduvad andmed, et OÜ XXX oleks teinud makseid võlgnikule kompromissi täitmiseks. Hageja palub mõlema kostja osas tunnistada kompromiss tagasivõitmise korras kehtetuks Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 430 lg 9 ja Pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg 1 p 1 ja lg 3 alusel või alternatiivselt PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel. Hageja käsitleb kompromissi kinke iseloomuga tehinguna. Kompromiss on sõlmitud vähem kui 1 aasta enne ajutise halduri nimetamist (06.09.2013). Kompromiss OÜ-ga XXX oli kinke iseloomuga. Võlgnevuse suuruseks kompromissi sõlmimise hetkel oli 670 756,23 eurot, kompromissi kohaselt jäi võlgniku nõudeks 368 209,36 eurot. Seega loobus võlgnik nõudest enam kui 300 000 euro ulatuses. Samuti loobus võlgnik menetluskulude nõudest, millest ainuüksi riigilõiv oli 12 782,32 eurot. Kinke iseloom väljendub ka maksetingimustes - 1 500 euro suurused igakuised maksed tähendasid võlgnevuse tasumist 20 aasta ja 6 kuu jooksul ega sisaldanud intressi. Kohustuste ajatamine 20,5 aastaks ilma intressita viitab poolte kohustuste ilmsele ebavõrdsusele. Samuti ei olnud kompromissis sätestatud võlgniku õigust nõuda OÜ-lt XXX viivist, kui nimetatud kostja viivitab kokulepitud maksete tasumisega.

Kompromiss XXXosas oli ilmselgelt kinke iseloomuga, kuna võlgnik loobus kompromissiga täielikult kõigist nõuetest selle kostja suhtes. Seejuures on vaieldamatu, et võlgnku nõudeid oleks saanud XXXvara suhtes ka reaalselt rahuldada, sest ringkonakohus seadis tema kinnistutele asukohaga XXX ja XXX kinnisasjade mõttelistele osadele kohtulik hüpoteek esimesele järjekohale kogusummas 150 000 eurot. Hageja leiab, et kompromissiga kahjustati võlausaldajate huve, mis on ilmne tulenevalt kompromissi kinke iseloomust. Alternatiivselt märgib hageja, et võlausaldajate huvide kahjustamine seisneb võlgniku vara vähenemises ja kompromissiga kehtestatud maksetingimustes. Mõlemad kostjad teadsid või pidid teadma, et kompromiss kahjustab võlgniku võlausaldajate huve, sest XXX oli kompromissi sõlmimise ajal võlgniku ainuosanikuks, s.o võlgniku lähikondne. Võlgniku lähikondseks tuleb lugeda ka OÜ-d XXX, kuna XXX oli OÜ XXX ainsaks osanikuks ja juhatuse liikmeks perioodil oktoober 2008- juuli 2009, alates juulist 2009 on OÜ XXX ainsaks osanikuks ja juhatajaks XXX– kostja isa, kuid XXX tegutses edasi esindajana. Kostjaid esindas kompromissi sõlmimise sama esindaja – advokaat Anton Sigal, seega saab kostjatele omistada Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 123 lg 1 järgi teadmise. Arvestades kompromissi tingimusi ei saa olla kahtlust, et mõlemad kostjad olid tegelikult teadlikud, et kompromiss kahjustab võlausaldajate huve. Kostjate vastus Kostjad vaidlevad hagile vastu. Kompromissi pooli ei saa tagasivõitmise hindamisel eristada, kuna kompromiss ei ole osadeks jaotatav. Kompromissiga ei kahjustatud võlausaldajate huve, sest kompromiss oli võlgnikule majanduslikult kasulik. Kompromiss sõlmiti kohtuvaidluse lõpetamiseks. Kompromissiga vähendati OÜ XXX vastu esitatud nõuet 45% võrra, võimaldati maksetähtaja pikendamist ja loobuti kaaskostja käendusest. See sooritus oli kasulik ja võlgniku sooritusega samas suurusjärgus, kuna ei olnud välistatud, et Riigikohus tühistab maa- ja ringkonnakohtute lahendid. Teiseks vaidlesid kostjad vastu viivisenõudele, mis oli hea usu põhimõttega vastuolus ja käendusnõudele, mille kohtud rahuldasid vastuolus materiaalõigusega. Otsused olid osaliselt ka põhjendamata. Seetõttu esines tõenäosus, et Riigikohus tühistab lahendid. Võlgniku jaoks oli kompromissi sõlmimine kasulik ka seetõttu, et kompromissi sõlmimise ajaks oli vaidlus kestnud juba 2 aastat ja kuna võlgnikul puudusid muud sissetulekuallikad, oli pikaleveninud vaidluse rahastamine muutunud raskendatuks. Ei olnud välistatud, et Riigikohus saadab vaidluse tagasi madalamasse kohtusse, mis oleks vaidluse rahastamist raskendanud veelgi. Kuna esines oht nõuete rahuldamata jätmiseks ja vaidluse edasiseks rahastamiseks, samas ei olnud Riigikohus asja veel menetlusse võtnud, oli võlgnikul tugev läbirääkimispositsioon. Samuti oli kompromiss kasulik seetõttu, et OÜ XXX kohustus kokkulepitud summa kohese tagastamisega ka väikese rikkumise korral ega välistanud seadusest tulenevat viivist. Kostjate hinnangul on võlgniku sooritused tasakaalus kostjate sooritustega. Võlausaldajate huvide kahjustamist ei esine, kui vaatamata vaidlusalusele tehingule on võlgniku huvid piisavalt tagatud. Võlgniku pankrotimenetluses on 4 võlausaldajat, kellest ühe tegevus on lõppenud, teine sõlminud võlgnikuga kompromissi ning kahe nõue on vaidlustatud. Seetõttu ei saa vaidlusalune kompromiss kahjustada võlausaldajate nõuete täitmist.

Kostjad ei nõustu, et tegelikkuses oli võlgniku nõudeid võimalik rahuldada vaid XXX vara arvelt. OÜ XXX 2011a majandusaasta aruande kohaselt oli tal käibevara 919 950 eurot ja kohustusi üksnes 504 204 eurot, mistõttu ei käinud kompromissist tulenevate kohustuste täitmine nimetatud kostjale üle jõu. OÜ XXX kustutamishoiatus ei oma tähtsust, sest see tehti aruannete esitamata jätmise tõttu, aruanded esitas kostja tagantjärgi. Kostjad leiavad, et kompromiss ei ole käsitatav kinkelepinguna ning sellel ei ole ka kinke iseloomu. Seetõttu ei ole kompromiss tagasivõidetav. Kompromiss ei vasta ka kinkelepingu tunnustele, sest pooled muutsid vaieldavad nõuded vaieldamatuteks ning tegid mõlemalt poolt järeleandmisi. Mõlema poole sooritused on samas suurusjärgus. Kohtu seisukoht Puudub vaidlus järgmistes faktilistes asjaoludes. Võlgniku pankrot on välja kuulutatud Harju Maakohtu 27.12.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-13251 ning pankrotihalduriks nimetati Sirje Tael (I kd, t lk 109-113; II kd, t lk 23-32). Ajutine pankrotihaldur nimetati võlgnikule 06.09.2013 määrusega (I kd, t lk 105-108). Harju Maakohtu 22.12.2011 otsusega tsiviilasjas nr 2-11-4001 mõisteti kostjatelt solidaarselt välja laenu põhiosa võlgnevus summas 297 785,20 eurot, viivis summas 87 548,91 eurot ja viivised alates hagi esitamisest kuni laenu põhiosa lõpliku tasumiseni määras 0,15% põhiosa võlgnevusest päevas, kuid mitte rohkem kui 114 665,89 eurot. Menetluskulud jäeti solidaarselt kostjate kanda (I kd, t lk 33-41). Tallinna Ringkonnakohus jättis 28.09.2012 otsusega maakohtu otsuse muutmata (t lk 89-98). Vastavalt poolte kompromissi kinnitamise ja menetluse lõpetamise taotlusele tühistas Riigikohus 21.11.2012 määrusega kohtuasjas nr 37-1-2-779-12 Tallinna Ringkonnakohtu 28.09.2012 otsuse ja Harju Maakohtu 22.12.2011 otsuse ja kinnitas kompromissi järgmistel tingimustel: 1) võlgnik loobub tagasivõtmatult ning tingimusteta tsiviilasja nr 2-11-4001 esemeks olevast nõudest XXX suhtes ning kinnitab, et sellise loobumise tagajärjel on nõue lõppenud ning võlgnikul ei ole muid nõudeid XXX vastu mis tahes alusel; 2) OÜ XXX tunnistab võlgnevust võlgniku ees põhisummas 297 785,20 eurot, millele lisandub viivis 8% aastas alates võlgnevuse sissenõutavaks muutumisest (19.11.2009) kuni käesoleva kompromissi kuupäevani summas 70 424,16 eurot, st kokku 368 209,36 eurot; OÜ XXX kohustub tasuma võlgnevuse igakuiste väljamaksetega summas 1 500 eurot kuus; võlgnikul on õigus nõuda kogu selleks ajaks tasumata võlgnevuse kohest tasumist, kui OÜ XXX on oma kohustuste täitmisega viivituses üle 40 päeva või kui sissenõutavaks muutunud võlgnevuse summa ületab 3 000 eurot; võlgnik loobub tagasivõtmatult ning tingimusteta tsiviilasja nr 2-11-4001 esemeks olevast nõudest OÜ XXX suhtes (v.a osas, mille tasumises on ülal kokku lepitud) ning kinnitab, et sellise loobumise tagajärjel on nõue lõppenud ning võlgnikul ei ole muid nõudeid OÜ XXX vastu mis tahes alusel. Menetluskulud jäid poolte endi kanda (I kd, t lk 99-104). Kohus loeb eeltoodud faktilised asjaolud tuvastatuks. Hageja soovib tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada Riigikohtu 21.11.2012 määrusega kohtuasjas nr 3-7-1-2-779-12 kinnitatud kompromiss. TsMS § 430 lg 9 järgi saab kompromissi pankrotimenetluses tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada.

PankrS § 109 lg 1 järgi on tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine. Hageja leiab, et kompromissiga kahjustati võlausaldajate huve, kostja vaidleb sellele vastu. Kohus nõustub hagejaga, et antud kompromissiga on võlausaldajate huve kahjustatud. Võlgnevuse suuruseks kompromissi sõlmimise hetkel oli 670 756,23 eurot, kompromissi kohaselt jäi võlgniku nõudeks 368 209,36 eurot. Seega loobus võlgnik nõudest 302 546,88 eurot ehk 45% ulatuses. Samuti loobus võlgnik menetluskulude nõudest, millest ainuüksi riigilõiv oli 12 782,32 eurot (I kd, t lk 114). Kohus leiab, et ligi pooles ulatuses nõudest loobumine kahjustab võlausaldajate huve. Võlausaldajate huvid olid kahjustatud ka sellega, et ühe solidaarvõlgniku, s.o XXX vastu esitatud nõudest kompromissiga loobuti, samuti tühistati kompromissiga tema suhtes Tallinna Ringkonnakohtu 14.03.2012 määrusega seatud hagi tagamise abinõud – kohtulikud hüpoteegid kogusummas 150 000 eurot (I kd, t lk 43-88), millega välistati võlausaldajate võimalus saada kostja kinnisvara arvel võlausaldajate nõuete rahuldamist. Samuti kahjustab võlausaldajate huvi saada oma nõuete võimalikult kohest rahuldamist maksegraafik, mis sõlmiti 20 ja poole aasta peale. Kohus leiab, et kõik need tingimused kahjustavad võlausaldajate huve. Kohus ei nõustu kostjate väitega, et võlausaldajate huvide kahjustamisega ei ole tegemist seetõttu, et käesolevas pankrotimenetluses on vaid 4 võlausaldajat, kellest üks on lõppenud, üks sõlminud võlgnikuga kompromissi ning kahe nõuded on vaidlustatud. Kohus märgib, et nõude vaidlustamisega ei muutu võlausaldaja olematuks, sest PanrkS § 8 lg 3 kohaselt on võlausaldaja isik, kellel on võlgniku vastu varaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist, sõltumata selle vaidlustamisest. Kostjad püüavad jätta muljet, nagu puuduksid hageja pankrotimenetluses võlausaldajad, kuid nii see ei ole, sest võlausaldajate puudumisel puuduks ka pankrotimenetlus. Kui pankrotimenetluses on vähemalt üks võlausaldaja, saab tema huvisid ka kahjustada. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-149-13 lisaks märkinud, et konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal ei ole alati tähtis, otsustav on see, kas võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist. Lahendis nr 3-2-1-90-08 märgib Riigikohus, et võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Põhjendatud ei ole kostjate argumentatsioon, et kompromissiga võlausaldajate huve ei kahjustatud, sest kompromiss oli võlgnikule kasulik. Kostjate argumentasioon, et maa- ja ringkonnakohus kohaldasid ebaõigesti materiaalõigust ning Riigikohus oleks kassatsioonkaebuse menetlusse võtnud ning tõenäoliselt rahuldanud, on hüpoteetiline. Faktiline olukord oli aga selline, et kahe astme kohtud olid kostjatelt võlgnevuse solidaarselt välja mõistnud. Riigikohus ei võta kõiki kassatsioonkaebuseid menetlusse, samuti ei rahulda kõiki menetlusse võetud kaebusi. Seetõttu on kostjate väited spekulatiivsed. Samal põhjusel ei ole kohane ka väide, et võlgnikul oli kompromissi sõlmimisel tugev positsioon. Kohus leiab, et kompromissi tingimused ei olnud võlgnikule kasulikud ning spekulatiivne on ka väide, et Riigikohus oleks vaidluse saatnud madalama astme kohtusse, mis oleks võlgnikku majanduslikult kurnanud. Kompromissiga saadav tulu – 1 500 eurot kuus ei aidanud kohtu hinnangul võlgniku majandusliku seisundi parandamisele oluliselt kaasa. Vastuoluline on kostjate väide, et kompromissiga ei ole võlausaldajate huve kahjustatud, kuna OÜ-l XXX oli piisavalt rahalisi vahendeid kompromissi täitmiseks (II kd, t lk 105-149). Kohtu hinnangul puudunuks sellisel juhul vajadus sõlmida võlgnevuse tasumiseks maksegraafik. Isegi kui nimetatud kostjal oleks võlgnevuse tasumiseks piisavalt rahalisi vahendeid, kahjustas sellistel tingimustel maksegraafik võlausaldajate huve.

Kohus leiab, et kompromiss kahjustas võlausaldajate huve. Kuna kompromiss oli sõlmitud vähem kui aasta enne ajutise halduri nimetamist ning kompromissil oli kinke iseloom, leiab kohus, et vaidlusalune kompromiss on tagasivõidetav PankrS § 111 lg 1 p 1 ja lg 3 alusel. Kinke iseloom väljendub võlgniku loobumises nõuda tervet, kohtuotsustega väljamõistetud võlgnevust, loobumises nõuda kohtukulude hüvitamist, millest ainuüksi riigilõiv oli arvestatava suurusega ning loobumises esitada nõue ühe solidaarvõlgniku suhtes ja saada rahuldust tema varale seatud hüpoteekide realiseerimisest. Kinke iseloom väljendub ka maksetingimustes - 1 500 euro suurused igakuised maksed tähendasid võlgnevuse tasumist 20 aasta ja 6 kuu jooksul ega sisaldanud intressi. Kohustuste ajatamine 20,5 aastaks ilma intressita viitab poolte kohustuste ilmsele ebavõrdsusele. Vastavalt PankrS § 111 lg 3 kohus võib tunnistada kehtetuks ka müügi-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom. Riigikohus on selgitanud, et PankrS § 111 lg 3 mõttes tuleb kindlaks teha üksnes see, kas tehingul võib kas või osaliselt olla kinke iseloom, st kas soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu võrra (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-41-14). Kohus leiab, et kohtuotsusega väljamõistetud võlgnevusest 45%-lisel loobumisel ühe solidaarvõlgniku ja 100%-lisel loobumisel teise solidaarvõlgniku suhtes (kelle kohustust tagab lisaks hüpoteek, millest samuti loobuti) erinevad soorituse ja vastusoorituse väärtused suurusjärgu võrra. Antud juhul vabanes üks kostja ligi poole kohustuse täitmisest ning selle kohesest täitmisest, ajatades täitmise 20,5 aasta peale, mis on kohtu hinnangul ebamõistlikult pikk aeg. Teine kostja vabanes kohustusest üldse. Võlgnik ise midagi vastu ei saanud. Vastusoorituseks ei pea kohus seda, et kohtuvaidlus kompromissiga lõppes, sest kohtuvaidlus oli otsustega kahes kohtuastmes juba lõppenud, mistõttu enamus menetlusest oli läbi. Kohus leiab, et kostja OÜ XXX osas oli tegemist kinke iseloomuga tehinguga PankrS § 111 lg 3 järgi ning kostja XXX suhtes oli tegemist kinketehinguga, sest võlgnik loobus oma varalistest õigustest tasuta. Seetõttu on kompromiss käsitatav kinkelepinguna PankrS § 111 lg 1 p 1 mõttes. Kohus leiab, et 02.11.2012 kompromiss, mis on kinnitatud Riigikohtu 21.11.2012 määrusega kohtuasjas nr 3-7-1-2-779-12 tuleb PankrS § 111 lg 1 p 1 järgi kehtetuks tunnistada. Kuna kohus nõustub hagejaga kompromissi kinke iseloomust, puudub vajadus analüüüsida hageja alternatiivset nõuet ja sellega seotud tõendeid. Kohus rahuldab hagi. TsMS § 430 lg 8 kohaselt kui kohus (kompromissi ülesütleva või sellest taganeva) hagi rahuldab, loetakse, et kompromissil ei ole täielikult või osaliselt õiguslikke tagajärgi ja menetlus asjas, milles kompromiss sõlmiti, jätkub. Kohus leiab, et analoogiline õiguslik olukord on ka käesoleval juhul, kui kohus TsMS § 430 lg 9 järgi kompromissi tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistab. TsMS § 162 lg 1 ja 165 lg 3 alusel jäävad menetluskulud kostjate kanda solidaarselt. Kohus jätab menetluskulud kostjate kanda solidaarselt sellepärast, et kompromisiga soovisid kostjad ümber kujundada solidaarset õigussuhet. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab kohus hageja menetluskulud rahaliselt kindlaks.