Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Mati Maksing
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.05.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-5942
Tsiviilasi
Kremmi Holding OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Sirje Taela (Tael) hagi OÜ Rahalaev (pankrotis) ja IR vastu tehingu tagasivõitmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21.12.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Rahalaev (pankrotis) ja IR apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
302 546.87 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastustaja Kremmi Holding OÜ (pankrotis, registrikood 12016905) pankrotihaldur Sirje Tael, esindaja v/adv Marko Kaevando Kostja I/apellant OÜ Rahalaev (pankrotis; registrikood 11514305) Kostja II/apellant IR (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostjate/apellantide esindaja v/adv Anton Sigal
Kohtuistungi toimumise aeg
04.05.2016
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 21.12.2015 otsus jätta muutmata, kuid parandada otsuse resolutsioonis ilmne kirjaviga, lugedes Riigikohtu määruse kuupäevaks 21.12.2012 asemel 21.11.2012.
Apellatsioonimenetluse kulud jätta solidaarselt apellantide kanda.
4.Määrata kindlaks OÜ Rahalaev (pankrotis) ja IR poolt solidaarselt Kremmi Holding OÜ-le (pankrotis) hüvitamisele kuuluva menetluskulude hüvitise suuruseks 864 eurot (esindaja tasu) ning mõista nimetatud hüvitis välja IR-lt. OÜ
Rahalaev (pankrotis) poolt hüvitatakse kindlaksmääratud menetluskulud pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.20.04.2015 esitas hageja maakohtule hagi kostjate vastu tehingu tagasivõitmiseks. Hageja palus tunnistada kehtetuks pankrotivõlgniku ja kostjate vahel 02.11.2012 sõlmitud kompromissi tsiviilasjas nr 2-11-4001, mille kinnitas Riigikohus 21.11.2012 määrusega kohtuasjas nr 3-7-1-2-779-12.
2.Harju Maakohtu 22.12.2011 otsusega tsiviilasjas nr 2-11-4001 rahuldati pankrotivõlgniku hagi ning mõisteti kostjatelt välja põhivõlg 297 785.20 eurot, viivis 87 548.91 eurot ja viivis hagi esitamisest 0,15% põhivõlgnevuselt päevas, kuid mitte rohkem kui 114 665.89 eurot. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. 28.09.2012 otsusega jättis ringkonnakohus apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kostjad kassatsioonkaebuse. Enne kaebuse menetlusse võtmise otsustamist sõlmisid menetlusosalised 02.11.2012 kompromissi, mille kohaselt: 1) kostja I tunnistas võlgnevust võlgniku ees summas 368 209.36 eurot, ülejäänud osas loobus võlgnik tagasivõtmatult ja tingimusteta nõudest; 2) kostja I kohustus tasuma 368 209.36 eurot võlgnikule igakuiste 1500 euro suuruste maksetega alates 2013.a jaanuarist; 3) võlgnikule jäi õigus nõuda kostjalt I kogu võlgnevuse kohest tasumist, kui kostja viivitab kohustuse täitmisega üle 40 päeva või kui sissenõutavaks muutunud võlgnevuse summa ületab 3000 eurot; 4) võlgnik loobus tagasivõtmatult ja tingimusteta nõudest kostja II suhtes; 5) menetluskulud jäid poolte endi kanda. Vastavalt poolte taotlusele tühistas Riigikohus 21.11.2012 määrusega maaja ringkonnakohtu otsused ning lõpetas tsiviilasja menetluse.
3.Hagejal puuduvad andmed, et OÜ Rahalaev oleks teinud makseid võlgnikule kompromissi täitmiseks.
4.Hageja palus mõlema kostja osas tunnistada kompromiss tagasivõitmise korras kehtetuks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 430 lõike 9 ja pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lõike 1 punkti 1 ja lõike 3 alusel või alternatiivselt PankrS § 110 lõike 1 punkti 2 alusel. Hageja käsitles kompromissi kinke iseloomuga tehinguna. Kompromiss on sõlmitud vähem kui üks aasta enne ajutise halduri nimetamist.
5.Kompromiss oli mõlema kostja osas kinke iseloomuga. Kostja I võlgnevuse suuruseks kompromissi sõlmimise hetkel oli 670 756.23 eurot. Kompromissi kohaselt jäi hageja nõudeks 368 209.36 eurot. Seega loobus hageja nõudest enam kui 300 000 euro ulatuses. Samuti loobus hageja menetluskulude nõudest, millest ainuüksi riigilõiv oli 12 782.32 eurot. Kinke iseloom väljendub ka maksetingimustes – 1500 euro suurused igakuised maksed tähendasid võlgnevuse tasumist 20 aasta ja 6 kuu jooksul ega sisaldanud intressi. Kohustuste ajatamine intressita viitab poolte kohustuste ilmsele ebavõrdsusele. Samuti ei olnud kompromissis sätestatud võlgniku õigust nõuda kostjalt I viivist, kui ta viivitab kokkulepitud maksete tasumisega.
6.Kompromiss kostja II osas oli ilmselgelt kinke iseloomuga, kuna võlgnik loobus kompromissiga täielikult kõigist nõuetest kostja II suhtes. Seejuures on vaieldamatu, et võlgniku nõudeid oleks saanud kostja II vara suhtes ka reaalselt rahuldada, sest ringkonnakohus seadis tema kinnistute mõttelisele osale asukohaga Pärnu mnt 43B ja J.Vilmsi 44/J.Poska 4 Tallinnas kohtuliku hüpoteegi esimesele järjekohale kogusummas 150 000 eurot.
7.Hageja leidis, et kompromissiga kahjustati võlausaldajate huve, mis on ilmne tulenevalt kompromissi kinke iseloomust. Alternatiivselt märkis hageja, et võlausaldajate huvide kahjustamine seisneb võlgniku vara vähenemises ja kompromissiga kehtestatud maksetingimustes. Mõlemad kostjad teadsid või pidid teadma, et kompromiss kahjustab võlgniku võlausaldajate huve, sest kostja II oli kompromissi sõlmimise ajal võlgniku ainuosanikuks, so lähikondseks. Võlgniku lähikondseks tuleb lugeda ka kostjat I, kuna kostja II oli kostja I ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks perioodil oktoober 2008 kuni juuli 2009, alates juulist 2009 on kostja I ainsaks osanikuks ja juhatuse liikmeks kosyjka II isa ER ja kostja II tegutses edasi lepingulise esindajana. Mõlemat kostjat esindas kompromissi sõlmimisel lepingulise esindajana adv Anton Sigal, seega saab kostjatele omistada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 123 lõike 1 järgi teadmise. Arvestades kompromissi tingimusi ei saa olla kahtlust, et mõlemad kostjad olid tegelikult teadlikud, et kompromiss kahjustab võlausaldajate huve. Kostjate vastuväited
8.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kompromissi pooli ei saa tagasivõitmise hindamisel eristada, kuna kompromiss ei ole osadeks jaotatav. Kompromissiga ei kahjustatud võlausaldajate huve, sest kompromiss oli võlgnikule majanduslikult kasulik. Kompromiss sõlmiti kohtuvaidluse lõpetamiseks. Kompromissiga vähendati kostja I vastu esitatud nõuet 45% võrra, võimaldati maksetähtaja pikendamist ja loobuti kostja II käendusest. See sooritus oli kasulik ja võlgniku sooritusega samas suurusjärgus, kuna ei olnud välistatud, et Riigikohus tühistab maa- ja ringkonnakohtute lahendid. Samuti vaidlesid kostjad vastu viivisenõudele, mis oli hea usu põhimõttega vastuolus, ja käendusnõudele, mille alamaastme kohtud olid rahuldasid vastuolus materiaalõigusega. Otsused olid osaliselt ka põhjendamata. Seetõttu esines tõenäosus, et Riigikohus tühistab lahendid.
9.Võlgniku jaoks oli kompromissi sõlmimine kasulik ka seetõttu, et sõlmimise ajaks oli vaidlus kestnud juba 2 aastat ja kuna võlgnikul puudusid muud sissetulekuallikad, oli pikaleveninud vaidluse rahastamine muutunud raskendatuks. Ei olnud välistatud, et Riigikohus saadab vaidluse tagasi madalamasse kohtuastmesse, mis oleks vaidluse rahastamist raskendanud veelgi. Kuna esines oht nõuete rahuldamata jätmiseks ja vaidluse edasiseks rahastamiseks, samas ei olnud Riigikohus asja veel menetlusse
võtnud, oli võlgnikul tugev läbirääkimispositsioon. Samuti oli kompromiss kasulik seetõttu, et kostja I kohustus kokkulepitud summa koheselt tagastama ka väikese rikkumise korral ega välistanud seadusest tulenevat viivist. Kostjate hinnangul on võlgniku sooritused tasakaalus kostjate sooritustega.
10.Võlausaldajate huvide kahjustamist ei esine, kui vaatamata vaidlusalusele tehingule on võlgniku huvid piisavalt tagatud. Võlgniku pankrotimenetluses on neli võlausaldajat, kellest ühe tegevus on lõppenud, teine on sõlminud võlgnikuga kompromissi ning kahe nõue on vaidlustatud. Seetõttu ei saa vaidlusalune kompromiss kahjustada võlausaldajate nõuete täitmist.
11.Kostjad ei nõustu, et tegelikkuses oli võlgniku nõudeid võimalik rahuldada vaid kostja II vara arvelt. Kostja I 2011.a majandusaasta aruande kohaselt oli tal käibevara 919 950 eurot ja kohustusi üksnes 504 204 eurot, mistõttu ei käinud kompromissist tulenevate kohustuste täitmine kostjale I üle jõu. Kostja I kustutamishoiatus ei oma tähtsust, sest see tehti aruannete esitamata jätmise tõttu, aruanded esitas kostja I tagantjärgi.
12.Kostjad leidsid, et kompromiss ei ole käsitatav kinkelepinguna ning sellel ei ole ka kinke iseloomu. Seetõttu ei ole kompromiss tagasivõidetav. Kompromiss ei vasta ka kinkelepingu tunnustele, sest pooled muutsid vaieldavad nõuded vaieldamatuteks ning tegid mõlemalt poolt järeleandmisi. Mõlema poole sooritused on samas suurusjärgus. Esimese astme kohtu otsus
13.21.12.2015 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja tunnistas kehtetuks Kremmi Holding OÜ (pankrotis) ja kostjate vahel 02.11.2012 sõlmitud kompromissi tsiviilasjas nr 2-11-4001. Menetluskulud jäid solidaarselt kostjate kanda ja kohus mõistis kostjatelt solidaarselt hagejale välja menetluskulud 5903.40 eurot ja viivise.
14.Puudub vaidlus järgmistes faktilistes asjaoludes, mille kohus luges tuvastatuks: 1) hageja pankrot kuulutati välja Harju Maakohtu 27.12.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-13251 ning pankrotihalduriks nimetati Sirje Tael (t I kd lk 109-113; II kd lk 23-32); 2) ajutine pankrotihaldur oli nimetatud 06.09.2013 määrusega (t I kd lk lk 105-108); 3) Harju Maakohtu 22.12.2011 otsusega tsiviilasjas nr 2-11-4001 mõisteti kostjatelt solidaarselt välja laenu põhiosa võlgnevus summas 297 785.20 eurot, viivis summas 87 548.91 eurot ja viivis alates hagi esitamisest kuni laenu põhiosa lõpliku tasumiseni määras 0,15% põhiosa võlgnevusest päevas, kuid mitte rohkem kui 114 665.89 eurot; 4) menetluskulud jäeti solidaarselt kostjate kanda (t I kd lk 33-41); 5) Tallinna Ringkonnakohus jättis 28.09.2012 otsusega maakohtu otsuse muutmata (t I kd lk 89-98); 6) vastavalt kompromissi kinnitamise ja menetluse lõpetamise taotlusele tühistas Riigikohus 21.11.2012 määrusega kohtuasjas nr 3-7-1-2-779-12 Tallinna Ringkonnakohtu ja Harju Maakohtu otsused ning kinnitas kompromissi järgmistel tingimustel: a) võlgnik loobub tagasivõtmatult ning tingimusteta tsiviilasja nr 2-11-4001 esemeks olevast nõudest kostja II suhtes ning kinnitab, et sellise loobumise tagajärjel on nõue lõppenud ning võlgnikul ei ole muid nõudeid kostja II vastu mis tahes alusel; b) kostja I tunnistab võlgnevust võlgniku ees põhisummas 297 785.20 eurot, millele lisandub viivis 8% aastas alates võlgnevuse sissenõutavaks muutumisest (19.11.2009) kuni käesoleva kompromissi kuupäevani summas 70 424.16 eurot, st kokku 368 209.36 eurot; c) kostja II kohustub tasuma võlgnevuse igakuiste väljamaksetega summas 1500 eurot kuus; d) võlgnikul on õigus nõuda kogu selleks ajaks tasumata võlgnevuse kohest
tasumist, kui kostja I on oma kohustuste täitmisega viivituses üle 40 päeva või kui sissenõutavaks muutunud võlgnevuse summa ületab 3000 eurot; e) võlgnik loobub tagasivõtmatult ning tingimusteta tsiviilasja nr 2-11-4001 esemeks olevast nõudest kostja I suhtes (va osas, mille tasumises on ülal kokku lepitud) ning kinnitab, et sellise loobumise tagajärjel on nõue lõppenud ning võlgnikul ei ole muid nõudeid kostja I vastu mis tahes alusel; f) menetluskulud jäid poolte endi kanda (t I kd lk 99-104).
15.Hageja soovib tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada Riigikohtu poolt kinnitatud kompromissi. TsMS § 430 lõike 9 järgi saab kompromissi pankrotimenetluses tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. PankrS § 109 lõike 1 järgi on tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine. Hageja leidis, et kompromissiga kahjustati võlausaldajate huve, kostjad vaidlesid sellele vastu. Kohus nõustus hagejaga, et antud kompromissiga on võlausaldajate huve kahjustatud.
16.Võlgnevuse suuruseks kompromissi sõlmimise hetkel oli 670 756.23 eurot, kompromissi kohaselt jäi võlgniku nõudeks 368 209.36 eurot. Seega loobus võlgnik nõudest 302 546.88 eurot ehk 45% ulatuses. Samuti loobus võlgnik menetluskulude nõudest, millest ainuüksi riigilõiv oli 12 782.32 eurot (t I kd lk 114). Kohus leidis, et ligi pooles ulatuses nõudest loobumine kahjustab võlausaldajate huve. Võlausaldajate huvid olid kahjustatud ka sellega, et ühe solidaarvõlgniku, so kostja II, vastu esitatud nõudest kompromissiga loobuti, samuti tühistati kompromissiga tema suhtes Tallinna Ringkonnakohtu 14.03.2012 määrusega hagi tagamise abinõuna seatud kohtulikud hüpoteegid kogusummas 150 000 eurot (t I kd lk 43-88), millega välistati võlausaldajate võimalus saada kostja II kinnisvara arvel võlausaldajate nõuete rahuldamist. Samuti kahjustab võlausaldajate huvi saada oma nõuete võimalikult kohest rahuldamist maksegraafik, mis sõlmiti 20 ja poole aasta peale. Kohus leidis, et kõik need tingimused kahjustavad võlausaldajate huve.
17.Kohus ei nõustunud kostjate väitega, et võlausaldajate huvide kahjustamisega ei ole tegemist seetõttu, et Kremmi Holding OÜ pankrotimenetluses on vaid 4 võlausaldajat, kellest üks on lõppenud, üks sõlminud võlgnikuga kompromissi ning kahe nõuded on vaidlustatud. Nõude vaidlustamisega ei muutu võlausaldaja olematuks, sest PanrkS § 8 lõike 3 kohaselt on võlausaldaja isik, kellel on võlgniku vastu varaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist, sõltumata selle vaidlustamisest. Kostjad püüavad jätta muljet, nagu puuduksid hageja pankrotimenetluses võlausaldajad, kuid nii see ei ole, sest võlausaldajate puudumisel puuduks ka pankrotimenetlus. Kui pankrotimenetluses on vähemalt üks võlausaldaja, saab tema huvisid ka kahjustada. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-149-13 märkinud, et konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal ei ole alati tähtis, otsustav on see, kas võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist. Lahendis nr 3-21-90-08 märgib Riigikohus, et võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise.
18.Põhjendatud ei ole kostjate argumentatsioon, et kompromissiga võlausaldajate huve ei kahjustatud, sest kompromiss oli võlgnikule kasulik. Kostjate argumentasioon, et maa- ja ringkonnakohus kohaldasid ebaõigesti materiaalõigust ning Riigikohus oleks kassatsioonkaebuse menetlusse võtnud ning tõenäoliselt rahuldanud, on hüpoteetiline. Faktiline olukord oli selline, et kahe astme kohtud olid kostjatelt võlgnevuse solidaarselt välja mõistnud. Riigikohus ei võta kõiki kassatsioonkaebusi menetlusse, samuti ei rahulda kõiki menetlusse võetud kaebusi. Samal põhjusel ei ole kohane väide, et
võlgnikul oli kompromissi sõlmimisel tugev positsioon. Kohus leidis, et kompromissi tingimused ei olnud võlgnikule kasulikud ning spekulatiivne on ka väide, et Riigikohus oleks vaidluse saatnud madalama astme kohtusse, mis oleks võlgnikku majanduslikult kurnanud. Kompromissiga saadav tulu (1500 eurot kuus) ei aidanud kohtu hinnangul võlgniku majandusliku seisundi parandamisele oluliselt kaasa.
19.Vastuoluline on kostjate väide, et kompromissiga ei ole võlausaldajate huve kahjustatud, kuna kostjal I oli piisavalt rahalisi vahendeid kompromissi täitmiseks (t II kd lk 105149). Kohtu hinnangul puudunuks sellisel juhul vajadus sõlmida võlgnevuse tasumiseks maksegraafikut. Isegi, kui nimetatud kostjal oleks võlgnevuse tasumiseks piisavalt rahalisi vahendeid, kahjustas sellistel tingimustel maksegraafik võlausaldajate huve.
20.Seega leidis kohus, et kompromiss kahjustas võlausaldajate huve. Kuna kompromiss oli sõlmitud vähem kui aasta enne ajutise halduri nimetamist ning kompromissil oli kinke iseloom, on vaidlusalune kompromiss tagasivõidetav PankrS § 111 lõike 1 punkti 1 ja lõike 3 alusel.
21.Kinke iseloom väljendub võlgniku loobumises nõuda kogu kohtuotsustega väljamõistetud võlgnevust, samuti loobumises nõuda kohtukulude hüvitamist, millest ainuüksi riigilõiv oli arvestatava suurusega ning loobumises esitada nõue ühe solidaarvõlgniku suhtes ja saada rahuldust tema varale seatud hüpoteekide realiseerimisest. Kinke iseloom väljendub ka maksetingimustes – 1500 euro suurused igakuised maksed tähendasid võlgnevuse tasumist 20 aasta ja 6 kuu jooksul ega sisaldanud intressi. Kohustuste ajatamine intressita viitab poolte kohustuste ilmsele ebavõrdsusele. Kohus viitas PankrS § 111 lõikele 3. Riigikohus on selgitanud, et PankrS § 111 lõike 3 mõttes tuleb kindlaks teha üksnes see, kas tehingul võib kas või osaliselt olla kinke iseloom, st kas soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu võrra (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-41-14). Kohus leidis, et kohtuotsusega väljamõistetud võlgnevusest 45%-lisel loobumisel ühe solidaarvõlgniku ja 100%-lisel loobumisel teise solidaarvõlgniku suhtes (kelle kohustust tagas lisaks hüpoteek, millest samuti loobuti) erinevad soorituse ja vastusoorituse väärtused suurusjärgu võrra. Antud juhul vabanes üks kostja ligi poole kohustuse täitmisest ning selle kohesest täitmisest, ajatades täitmise 20,5 aasta peale, mis on kohtu hinnangul ebamõistlikult pikk aeg. Teine kostja vabanes kohustusest üldse. Võlgnik ise midagi vastu ei saanud. Vastusoorituseks ei pidanud kohus seda, et kohtuvaidlus kompromissiga lõppes, sest kohtuvaidlus oli otsustega kahes kohtuastmes juba lõppenud, mistõttu enamus menetlusest oli läbi. Kohus leidis, et kostja I osas oli tegemist kinke iseloomuga tehinguga PankrS § 111 lõike 3 järgi ning kostja II suhtes oli tegemist kinketehinguga, sest võlgnik loobus oma varalistest õigustest tasuta. Seetõttu on kompromiss käsitatav kinkelepinguna PankrS § 111 lõike 1 punkti 1 mõttes.
22.Kuna kohus nõustus hagejaga kompromissi kinke iseloomus, puudub vajadus analüüüsida hageja alternatiivset nõuet ja sellega seotud tõendeid. Kohus rahuldas hagi.
23.TsMS § 430 lõike 8 kohaselt kui kohus (kompromissi ülesütleva või sellest taganeva) hagi rahuldab, loetakse, et kompromissil ei ole täielikult või osaliselt õiguslikke tagajärgi ja menetlus asjas, milles kompromiss sõlmiti, jätkub. Kohus leidis, et analoogiline õiguslik olukord on ka antud juhul, kui kohus TsMS § 430 lõike 9 järgi kompromissi tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistab.
24.TsMS § 162 lõike 1 ja § 165 lõike 3 alusel jäid menetluskulud kostjate kanda solidaarselt. Hageja menetluskulud on 5711.40 eurot, millele lisandub istungikulu 192
eurot. Hageja menetluskulud moodustuvad riigilõivust, registripäringust ja lepingulise esindaja kuludest. Hageja eest on Kentex Finance Eesti OÜ tasunud 14.05.2015 riigilõivu 2 700 eurot (t I kd lk 139). Riigilõiv on TsMS § 139 lõike 2 järgi vajalik menetluskulu. Registripäringu kulu 9 eurot tuleb vaadelda kui TsMS § 143 punkti 2 kohast dokumentaalse tõendi saamise kulu. Lepingulise esindaja kulud moodustavad kokku (3002.40 eurot + istungikulu 192 eurot) 3194.40 eurot (käibemaksuga). Hageja lepinguline esindaja on kulutanud õigusabile 22 tundi ja 11 minutit tunnitasuga 120 eurot (käibemaksuta). Kostjad ei vaidlustanud hageja menetluskulusid. Kohus pidas hageja menetluskulusid TsMS § 175 lõike 1 järgi põhjendatud ja vajalikuks, tunnihind vastab turusituatsioonile. Õigusabi kestus vastab asja mahukusele ja keerukusele. Kohus määras rahaliselt kindlaks hageja menetluskulud (2700 + 9 + 3002.40 + 192) 5903.40 eurot (käibemaksuga). Hageja on kinnitanud, et ei ole käibemaksukohustuslane. Vastavalt hageja taotlusele mõistis kohus TsMS § 177 lõike 4 alusel kostjatelt välja ka menetluskulude viivise. Apellatsioonkaebus
25.20.01.2016 esitatud apellatsioonkaebuses paluvad kostjad tühistada maakohtu otsuse ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
26.Kostjad jäävad kõigi oma varasemate seisukohtade juurde, märkides täiendavalt järgmist. Maakohus leidis vääralt, et poolte vahel sõlmitud kompromiss kahjustas võlausaldajate huve. Kompromiss ei olnud kahjustav, kuna oli majanduslikult põhjendatud ja võrreldav kostjate sooritusega. Kostjad nõustuvad maakohtuga, et hageja nõude Riigikohtu poolt rahuldamata jätmine oli hüpoteetiline, kuid samas oli hüpoteetiline ka hageja nõuded rahuldanud maa- ja ringkonnakohtute otsuste tühistamata jätmine. Olukorras, kus hageja nõuded võidi ka rahuldamata jätta, oli kompromissi sõlmimine majanduslikult otstarbekas.
27.Kompromiss ei saanud kahjustada võlausaldajate huve ka põhjusel, et võlgnikul on piisavalt varasid enda kohustuste täitmiseks. Kostjad ei nõustu maakohtuga, et hageja pankroti väljakuulutamine Kentex Finance Eesti OÜ avalduse alusel kinnitab, et viimane on hageja võlausaldaja. Selline seisukoht ei ole õige, kuna pankrotimenetluses kontrollib kohus nõude olemasolu üksnes piiratud ulatuses ning vaidlused nõude üle toimuvad alles nõude tunnustamise vaidlustes. Arvestades, et pankrotihaldur on tuvastanud võlgniku vara 366 945.87 euro väärtuses, on võlgnikul piisavalt varasid enda kohustuste täitmiseks.
28.Kohus leidis vääralt, et poolte vahel sõlmitud kompromiss on kostja I suhtes kinkelepingu tunnustega ja kostja II suhtes on tegemist kinkelepinguga. Kostjate hinnangul ei saa kompromissi kostjate suhtes eraldi vaadelda, kuna tagasivõidetava tehingu osaliste eristamine tehingu tagasivõitmise eelduste hindamisel ei ole kooskõlas tagasivõitmise regulatsiooni eesmärgiga, v.a kui tehing on osadeks jaotatav. Antud juhul ei ole kompromiss osadeks jaotatav, kuna nende huvi oli seda sõlmides suunatud kompromissi kui terviku kehtivuse vastu. Samuti ei ole kompromissi näol tegemist kinkelepinguga ega kinke iseloomuga lepinguga, kuna poolte sooritused selles ei erinenud suurusjärgu võrra. Vastustaja seisukoht
29.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
30.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusnormide olulisi rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ja nõustub maakohtu põhjendustega hagi rahuldamisel. TsMS § 654 lõike 6 alusel kolleegium maakohtu põhjendusi käesolevas lahendis ei korda. Küll aga on vajalik parandada TsMS § 447 lõike 2 alusel maakohtu otsuse resolutsiooni punktis 2 kirjaviga Riigikohtu määruse kuupäevas. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
31.Vastuseks kaebusele märgib kolleegium järgmist. Kaebuses kordab apellant maakohtumenetluses esitatud seisukohti, millele on maakohus vaidlustatud otsuses TsMS-is ettenähtud ulatuses vastanud. Ka on maakohus hinnanud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lõikega 1 igakülgselt ja kogumis ning kolleegium ümberhindamiseks alust ei näe. Maakohtu arutluskäik vaidlusaluse kompromissilepingu võlausaldajaid kahjustava sisu üle on loogiline ja jälgitav, sellest tulenevad järeldused arusaadavad ning kooskõlas vaidluses esiletoodud asjaolude ja nende tõendamiseks esitatud tõenditega. Ringkonnakohtu istungil avaldas apellantide esindaja, et tegelikku võla tasumist kokkulepitud tingimustel kompromissi sõlmimisel menetlusosalised ei planeerinudki, et hageja oli kostja II poolt asutatud eesmärgiga osta pangalt ära kostjate vastu ülevalolnud nõue ja muud äritegevust hagejal ei toimunud; et eesmärgiks oli äriühingud liita, mille järel oleks ära langenud võla tasumise küsimus. Seega oli kompromissi tegelikuks eesmärgiks mitte hageja poolt võlgnevuse nö kindel kättesaamine kostjalt I, vaid kostjate vabanemine võlgnevuse tasumisest PankrS-se kohaste lähikondsete vaheliste kokkulepete abil. Eesmärgi saavutamata jäämisel aga osutus hageja pankrotiolukorras olevaks ja võlausaldajate huvid kahjustatuks. Kolleegium ei saa nõustuda apellantidega ka selles, nagu oleks maakohus jaganud kompromissi osadeks. Maakohus analüüsis tagasivõitmise eeldusi kummagi kostja suhtes eraldi, mis on õigustatud tulenevalt asjaolust, et kostjad on õigussuhtes, mille lahendamiseks kompromiss sõlmiti, solidaarvõlgnikud VÕS § 65 mõttes. Isegi kui ei oleks täidetud PankrS § 109 lõikes 1 ning § 111 lõike 1 punktis 1 ja lõikes 3 sätestatud tagasivõitmise alused, oleks tegemist tagasivõidetava tehinguga PankrS § 110 lõike 1 punkti 2 ja lõike 3 ning § 117 lõike 1 punkti 3 ja lõike 2 punkti 2 alusel. Samas nõustub kolleegium maakohtuga, et kuna hagi kuulub rahuldamisele hageja poolt esmasena märgitud materiaalõiguslikul alusel, siis alternatiivseid aluseid kohus TsMS § 442 lõike 8 viimase lause kohaselt otsuse analüüsima ei pea.
32.TsMS § 447 lõike 2 kohaselt parandab kohus igal ajal otsuses kirja- või arvutusvead ning ilmsed ebatäpsused, mis ei mõjuta otsuse sisu. Käesolevas asjas on maakohus märkinud otsuse resolutsiooni punktis 2 vaidlusaluse kompromissi kinnitava Riigikohtu määruse kuupäevaks 21.12.2012. Vastavast kohtulahendist (t I kd lk 101-104) nähtub, et tegelikuks kuupäevaks oli 21.11.2012. Tegemist ei ole otsuse sisu mõjutava veaga ning ringkonnakohtul on võimalik see parandada, asendades ebaõige kuupäev õigega.
33.Apellatsioonimenetluse kulud jäävad TsMS § 171 lõike 1 ja § 165 lõike 3 alusel solidaarselt apellantide kanda.
34.Vastustaja esitas taotluse apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulude kindlaksmääramiseks ja hüvitise kostjalt II väljamõistmiseks. Kohtuistungil esitatud taotluste kohaselt moodustub vastustaja lepingulise esindaja tasu järgmiste toimingute eest: vastuse koostamine kaebusele 3h 24min, istungiks ettevalmistamine 1h 30min ja istungil osalemine 1h. Esindaja tunnitasuks on 120 eurot, millele lisandub käibemaks.
Apellantide esindaja võttis kohtuistungil vastustaja kulu suuruse TsMS § 232 lõike 2 mõttes omaks nii tunnitasu suuruse kui ajakulu osas. Seega ei pea kohus nende põhjendatust ja vajalikkust TsMS § 175 lõike 1 mõttes täiendavalt kontrollima (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-107-13, punkt 15). Eeltoodust tulenevalt on vastustaja põhjendatud ja vajalikuks esindaja kulu suuruseks 6h (kohus ümardab 54min täistunniks) x120=720 eurot, millele lisandub käibemaks 144 eurot, seega kokku 864 eurot.
35.Vastustaja esitas taotluse mõista menetluskulu välja kostjalt II, sest kostja I pankrotistumise tõttu toimub tema osas kulude hüvitamine pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi. Vastustaja lähtus taotluse esitamisel lahendi nr 3-2-1-176-13 punktis 14 avaldatud Riigikohtu seisukohast. Viidatud lahendis selgitas Riiigikohus, et olukorras, kus menetluskulude kindlaksmääramise ajaks on kohustatud isiku suhtes kuulutatud välja pankrot, tuleb kulud küll kindlaks määrata, kuid välja mõista neid pankrotivõlgnikult ei saa, kuna nende hüvitamine toimub pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite alusel. Seega mõistab kolleegium menetluskulud välja üksnes kostjalt II ja kostja I suhtes toimub hüvitamine PankrS-s ettenähtud korras. Taotlust TsMS § 177 lõike 4 alusel apellatsiooniastmes kantud kulude hüvitamisega viivitamise korral viivise saamiseks vastustaja ei esitanud.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Mati Maksing /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.