Eesistuja Liis Arrak, liikmed Gea Lepik ja Kaija Piirmets
Määruse tegemise aeg ja koht 21.02.2025, Tallinn Kohtuasja number
2-23-11245
Kohtuasi
G.L-i avaldus avalikult kasutatavale teele juurdepääsu määramise lõpetamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.12.2023 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
G.L-i määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja G.L (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Kristjan Madisson Puudutatud isik Q.M (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ramil Pärdi
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta vastu võtmata G.L-i määruskaebusele lisatud tõendid.
2.Jätta G.L-i määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta Harju Maakohtu 12.12.2023 määrus muutmata, kuid täiendada osaliselt kohtumääruse põhjendusi.
4.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud kulud G.L-i kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
1.G.L (avaldaja) esitas 08.08.2023 Harju Maakohtule avalduse, milles palus lõpetada Harju Maakohtu 02.02.2021 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-17393 (maakohtu 02.02.2021 määrus) määratud juurdepääsu avalikult kasutatavale teele.
1.1.Maakohtu 02.02.2021 määrusega on määratud, et Lääne-Harju vallas Kloogaranna külas Treppoja tee 4b asuva kinnisasja (Treppoja 4b kinnistu) igakordsel omanikul ja temalt nõusoleku saanud isikutel on tähtajatu õigus kasutada igal ajal nii jalgsi kui sõiduvahenditega Lääne-Harju vallas Kloogaranna külas Treppoja tee 10 asuval kinnisasjal (registriosa nr 14311202) (Treppoja 10 kinnistu) paiknevat olemasolevat juurdepääsuteed pikkusega umbes 57,50 m ja laiusega 3 m. Avaldaja sai Treppoja 10 kinnistu omanikuks 30.09.2021 ning Treppoja 4b kinnistu omanik on alates 31.01.2005 Q.M (puudutatud isik). Avaldaja lähtus Treppoja 10 kinnistu omandamisel maakohtu 02.02.2021 määruses märgitust, et kui juurdepääsuteega seotud asjaolud peaksid kardinaalselt muutuma, on asjaosalistel võimalik pöörduda avaldusega kohtusse ja taotleda mh juurdepääsu lõpetamist. Praeguseks ongi juurdepääsu määramise aluseks olnud asjaolud kardinaalselt muutunud ning tingivad juurdepääsu lõpetamise.
1.2.Tsiviilasja nr 2-19-17393 menetluse ajal oli Treppoja 10 kinnistu omanik osaühing Vexon Vara ning kinnistul asus väike elamiskõlbmatu suvila, mis oli seisnud mitukümmend aastat tühjana. Avaldaja lammutas suvila ning Lääne-Harju vald on väljastanud kinnistule elamu ja puurkaevu ehitamiseks ehitusload. Kinnistu ei ole seega enam kasutuseta, vaid seal hakkab elama pere kolme lapse ja koeraga. Elamu ehitamisega alustati 14.06.2023 ja selle veevarustus hakkab toimuma puurkaevu kaudu. Juurdepääsutee, mida läbitakse praegu ka (raske)sõidukitega, jääb aga osaliselt puurkaevu 10 m raadiusega hooldusalasse. Hüdrogeoloog KE 08.11.2023 arvamuse (KEi 08.11.2023 arvamus) kohaselt ei ole puurkaevu hooldusalal sõiduautode või veokitega sõitmine lubatud, sest tekib vibratsioon, mille tagajärjel võib kahjustuda puurkaevu konstruktsioon. Selle tagajärjel halveneb omakorda vee kvaliteet või muutub puurkaev veevarustuse seisukohalt kasutuskõlbmatuks, sest inimese tervisele ohtlikud bakterid pääsevad pinnasveega joogivette. Kuivõrd saastunud joogivee joomine tekitab tõsiseid terviseprobleeme, eksisteerib reaalne oht avaldaja ja tema pere, eriti laste tervisele ja elule. Samas on nii elamu kui ka puurkaevu projektid tehtud parima võimaliku lahendusena, seejuures ei olnud Treppoja 10 kinnistu suurust (pindala 1291 m2) arvestades võimalik puurkaevu mujale planeerida, ilma et selle hooldusala oleks ulatunud planeeritava elamu või naaberkinnistuteni. Avaldaja ei ole teinud midagi kiusu pärast ega ole midagi ametiasutuste eest varjanud. Juurdepääsu kohta on kinnistusraamatusse kantud ametiasutustele nähtav märkus ning Lääne-Harju Vallavalitsus kooskõlastas 03.01.2023 korraldusega puurkaevu asukoha, olles tsiviilasja nr 2-19-17393 menetlusosalisena juurdepääsutee asukohast igal juhul teadlik. Puurkaev on rajatud projekti järgi, sh õigesse asukohta.
1.3.Juurdepääs on avaldajat ülemäära koormav. Avaldaja pere juurdepääsuteed ei kasuta ega hakka kasutama, kuid puudutatud isik kasutab seda mitmeid kordi päevas. Treppoja 10 kinnistu on naaberkinnistutega võrreldes niigi oluliselt väiksem ning ainukeseks alaks, kus avaldaja perel on võimalik tegeleda rekreatiivsete tegevustega, on maja taga asuv väike ala, mida läbib ka juurdepääsutee, mis võtab oma alla ligi 172 m2 ehk ligi 15% kinnistust. Juurdepääsuga kaasneb väga intensiivne privaatsuse riive nii õuealal kui ka elamus sees, kuivõrd juurdepääsutee läbib pikkupidi kogu kinnistut, sh kulgeb see vahetult ehitamisel
2-23-11245 oleva elamu kõrval ja sealt avaneb vaade sisehoovi. Juurdepääsutee kasutamisel ei ole piisavalt tagatud avaldaja pere turvalisus. Tee asetseb elamu ühe nurga suhtes selliselt, et tekib pimenurk. Avaldaja lapsed on suured õues toimetajad ning juurdepääsutee kasutamine seab ohtu nende elu ja tervise, samuti ei saa hoovis vabalt liikuda koer. Puudutatud isiku väitel lükatakse talvel juurdepääsuteed lumest lahti ATV-ga, mis on seotud nii suure müra kui ka intensiivse ja ohtliku liikumisega. Juurdepääsutee eraldamine piirdeaiaga ei ole võimalik, sest see tuleks elamu seinale nii lähedale, et elamu ja piirdeaia vahelt ei mahuks läbi ning ühelt poolt elamut ei oleks enam võimalik liikuda. Samuti jääb sinna alasse osaliselt ehituskeeluvöönd.
1.4.Puudutatud isik kasutab juurdepääsu pahatahtlikult. Ta täitis juurdepääsuteed omaalgatuslikult vanade tellistega, reostades sellega keskkonda. Lääne-Harju Vallavalitsus palus puudutatud isikul 12.09.2023 kirjas juurdepääsuteel olevad ehitusjäätmed koristada. Ka see näitab, et juurdepääsu kasutamine ei saa jätkuda. Puudutatud isikute seisukohad
2.Puudutatud isik vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
2.1.Avaldaja oli Treppoja 10 kinnistu omandamisel juurdepääsust teadlik. See on ainus ja kogu aeg olemas olnud juurdepääs puudutatud isiku kinnistule, mille lõpetamine või piiramine ei ole alternatiivse lahenduseta võimalik. Juurdepääsu lõpetamiseks ei ole ka alust, sest avaldaja on oma teadliku ja tahtliku tegevusega põhjustanud asjaolud, millele tuginedes ta juurdepääsu lõpetamist taotleb. See ei saa viia puudutatud isiku ilma jäämiseni juurdepääsust avalikult kasutatavale teele.
2.2.Avaldaja ei näidanud juurdepääsutee asukohta ära ei Treppoja 10 kinnistule puurkaevu rajamise projektdokumentatsioonis ega elamu eelprojekti joonisel, kuigi ta koostas elamu projekti ise. Puudutatud isikul tuli esitada vaie Lääne-Harju Vallavalitsuse 19.07.2022 ja 26.07.2022 korraldustele, millega Lääne-Harju Vallavalitsus andis välja ja muutis Treppoja 10 kinnistule üksikelamu ehitamiseks antud projekteerimistingimusi. Lääne-Harju Vallavalitsus rahuldas vaide 03.01.2023 vaideotsusega osaliselt, kohustades projekteerimisel arvestama juurdepääsu tagamisega kohtu määratud asukohas ning jätma kavandatava hoone ja juurdepääsutee vahele 0,60 m vaba ruumi. Puudutatud isik tegi seega omalt poolt kõik, tagamaks, et avaldaja järgib elamu ehitamisel juurdepääsust tulenevaid piiranguid. Puudutatud isikul ei olnud aga teavet puurkaevu rajamise kohta, sh ei kaasatud teda puurkaevu rajamisega seotud menetlusse, mistõttu tal ei olnud võimalik esitada sellele vastuväiteid. Kuivõrd avaldaja ei näidanud teadlikult ja vastuolus õigusaktidest tulenevate nõuetega puurkaevu ehitusprojektis ega muudes dokumentides ära juurdepääsu asukohta, ei olnud Lääne-Harju Vallavalitsusele ehitusloa väljastajana ja Keskkonnaametile ehitusloa kooskõlastajana teada, et juurdepääsutee jääb puurkaevu hooldusalasse, ning selle tulemusel väljastati ehitusluba.
2.3.Puurkaev on praeguseks rajatud ja juurdepääsutee jääb maksimaalselt 2 m ulatuses hooldusala serva. Avaldaja ei lähtunud puurkaevu rajamisel puurkaevu ehitusloa aluseks olevas puurkaevu projektis märgitud ligikaudsetest koordinaatidest. Nendest lähtumise korral ei oleks juurdepääsutee puurkaevu hooldusalasse jäänud. KEi 08.11.2023 arvamuses sisalduvad väited vibratsiooni tekkimise kohta hooldusalal sõiduautode ja veokitega liiklemisel ei põhine ühelgi uuringul ega õigusaktil. Ei ole ka usutav, et juurdepääsuteel aegajalt sõiduautoga aeglasel kiirusel (maksimaalselt 20–25 km/h) sõitmisel tekiks selline vibratsioon, mis mõjutaks maapinda kriitiliselt sel määral, et see tekitaks kahju ligi 9 m kaugusel olevale puurkaevu konstruktsioonile, arvestades mh seda, et puurkaevu sügavus on
2-23-11245 45 m ja manteltoru sügavus 23,70 m. Ka Päästeamet on 01.09.2023 vastuses avaldanud, et päästetehnika liikumine puurkaevu hooldusala serva äärel ei kujuta endast suuremat ohtu, kui mistahes teine tegevus kinnistul. Avaldaja ei ole seega millegagi tõendanud, et juurdepääsutee kasutamine kahjustab puurkaevu või sellest ammutatava vee kvaliteeti. Puudutatud isik ei ole põhimõtteliselt vastu puurkaevule Treppoja 10 kinnistul, kuid avaldaja ei saa nõuda tekkinud olukorra lahendamist puudutatud isiku arvel. Avaldaja saanuks võtta ise tarvitusele meetmeid leevendamaks või välistamaks juurdepääsust tekkida võivaid negatiivseid mõjutusi puurkaevule, nt rajada täiendava tugiseina. Samuti on tal võimalik rajada uus puurkaev selliselt, et juurdepääsutee ei läbi selle hooldusala. Võimalik on ka juurdepääsutee asukoha muutmine, kuid selle rajamisega peab tegelema ja sellega seotud kulud kandma avaldaja.
2.4.Avaldaja on rajanud elamu teadlikult ja omal valikul juurdepääsutee serva ning tekitanud sellega ise privaatsuse riive. Avaldaja on arhitekt ja tal olid kõik võimalused kavandada elamu selliselt, et olemasolevast juurdepääsuteest tekkida võivad väidetavad häiringud elamu kasutajatele oleksid minimaalsed. Maakohtu määrus ja põhjendused
3.Harju Maakohus jättis 12.12.2023 määrusega avalduse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda ning tagastas avaldajale 20.11.2023 menetlusdokumendi lisad nr 3, 4, 6, 7 ja 8. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole avalduse rahuldamiseks alust. Avaldajal tulnuks olukorras, kus tema kinnistut koormas juurdepääs ja ta oli sellest teadlik, planeerida nii elamu kui puurkaevu ehitamine selliselt, et see ei riku juurdepääsu. Avaldajal ei olnud mingit alust eeldada, et juurdepääs kuulub elamu ja puurkaevu rajamisel automaatselt lõpetamisele. Juurdepääsu ei välista ega mõjuta puurkaevu ja selle kasutusteatise kooskõlastamine kohaliku omavalitsuse poolt. Õiglane ega õige ei ole premeerida avaldajat juurdepääsu lõpetamisega olukorras, kus ta jättis puurkaevu rajamisel ja sellega seotud asjaajamisel juurdepääsuga arvestamata. Avaldaja selline tegevus ei ole kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-s 1 sätestatud kohustusega toimida õiguste ja kohustuste teostamisel heas usus. Juurdepääsu lõpetamist ei tingi ka keskkonnaõiguse aluspõhimõtteks olev ettevaatuspõhimõte, sest keskkonnaalaseid nüansse tulnuks arvestada eelkõige puurkaevu ehitusloa menetluses või äärmisel juhul kasutusteatise menetlemisel. Lisaks tulnuks eeltoodut hinnata juurdepääsust lähtudes, mitte vastupidi. Seadusest ei tulene otsesõnu, et puurkaevu hooldusalas ei tohi sõidukitega liikuda. Ka avaldaja esitatud Kliimaministeeriumi 31.07.2023 kiri ning sellega ülesehituse ja sisu poolest ebatavaliselt sarnane hüdrogeoloogi KEi 08.11.2023 arvamus ei tõenda, et juurdepääsuteel sõidukitega liikumine tekitaks pinnasekihte mõjutavat vibratsiooni ning avaldaks seeläbi mõju puurkaevu konstruktsioonidele ja halvendaks põhjavee kvaliteeti. Neis esitatud väited ei tugine ühelegi uuringule ega arvutusele. Meelevaldne on eeldada, et maapinnal aeg-ajalt sõidukitega liikumine ligi 9 m kaugusel puurkaevust kahjustab 23,70 m sügavusele ulatuvat 3,60 mm paksuse süsinikterasest seinaga ja ümberringi tsementeeritud puurkaevu manteltoru, või sellest sügavamal, s.o kuni 46 m sügavusel asuvat puurauku ja/või veekihti. Vibratsiooni tekkimine ei ole ka eluliselt usutav, eriti sõidukitega jalakäijakiirusel liikumisel. KEi 08.11.2023 arvamus ei ole vibratsiooni tekkimist ja sellest puurkaevu konstruktsioonidele avalduvat mõju puudutavas osas veenev, sest hüdrogeoloogid keskenduvad avalikult kättesaadavatel andmetel eelkõige pinna- ja põhjavee liikumise ja koostisega seotud spetsiifikale.
2-23-11245 Varem kasutuseta olnud suvila asemele ühepereelamu rajamine ei ole sedavõrd mõjuv põhjus, et see annaks alust juurdepääsu lõpetada. Elamu valmimisel ja kasutama hakkamisel võib küll eeldada juurdepääsust tuleneva riive, sh privaatsuse riive kasvu, kuid see on asjaolusid arvestades paratamatu ning ei ole eelduslikult nii intensiivne, et kaaluks üles puudutatud isiku huvi oma kinnistut sihtotstarbeliselt kasutada, omades sellelt juurdepääsu avalikult kasutatavale teele. Ei ole alust arvata, et juurdepääsu olemasolu iseenesest võiks avaldaja ja tema pere tervist ja vara kahjustada. Kohus ei saa eeldada, et juurdepääsuteel liigeldes rikutakse asjakohaseid reegleid, kuid vajadusel on võimalik liiklust korraldada vastavate liikluskorraldusvahenditega. Juurdepääsutee täitmine ehitusjäätmetega ei pruugi olla õiguspärane, kuid see ei ole ka asjaolu, mis annaks alust juurdepääsu lõpetamiseks. Kuivõrd avaldaja on taotlenud vaid juurdepääsu lõpetamist ja kohtule ei ole esitatud avaldust juurdepääsu tingimuste muutmiseks, ei tule sellega seonduvat analüüsida. Kohus viis läbi ka kinnistute paikvaatluse ja tuvastas, et ei ole alternatiivseid juurdepääsuvariante, mis oleks ilmselt paremad kui praegune juurdepääs. Kuivõrd menetlus toimus avaldaja huvides ja tema avaldus jääb rahuldamata, on põhjendatud jätta menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel avaldaja kanda. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
4.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub rahuldada maakohtule esitatud avalduse, arvestada kõiki tema esitatud tõendeid ning jätta menetluskulud puudutatud isiku või menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebuse väidete kohaselt jääb arusaamatuks, mis saab üldse olla asjaolude kardinaalne muutumine, kui seda ei ole varem sisuliselt kasutuseta seisnud kinnistule ja sellel asunud vana suvila asemele viieliikmelisele perele elamu rajamine ning seda olukorras, kus pere ise juurdepääsuteed ei kasuta ja soovib selle jätta õuealaks, mitte läbikäiguhooviks. Ebaõige on käsitada juurdepääsu lõpetamist avaldaja premeerimisena, kui selline võimalus nähti ette maakohtu 02.02.2021 määrusega. Seejuures arvestati elamu ja puurkaevu projekteerimisel juurdepääsuteega nii palju kui see oli võimalik, kuid tee jääb ikkagi puurkaevu hooldusalasse, rikub väga oluliselt avaldaja omandiõigust ja tema pere privaatsust ning on ohtlik. Maakohus ei ole privaatsuse riive ja ohtlikkusega seotud asjaolusid ja tõendeid sisuliselt hinnanud. Nii Kliimaministeeriumi 31.07.2023 kiri, KEi 08.11.2023 arvamus kui ka Keskkonnaameti 08.09.2023 vastus kinnitavad üheselt, et juurdepääsutee kasutamine sõidukitega on otsene oht puurkaevule ning sealt edasi põhjaveele ja avaldaja pere tervisele. Jääb arusaamatuks, millega peaks avaldaja seda tõendama, kui kohus on märgitud pädevate asutuste ja isiku arvamused lugenud meelevaldseks ja asjakohatuks. Maakohus on ka üllatuslikult alles määruses tõstatanud küsimuse KEi pädevuse ja tema arvamuse lubamatu sarnasuse kohta Kliimaministeeriumi kirjaga. Avaldaja pöördus seepeale KEi poole, kes selgitas, et tema arvamuse sarnasus Kliimaministeeriumi kirjaga on loomulik, sest mõlemad on lähtunud Kliimaministeeriumi määrustest. KEil on olemas nõutav pädevus (geotehnoloog ja insenergeoloog hüdrogeoloogia kõrvalharuga) ning ta on pikaaegse praktika käigus näinud ja tuvastanud, mismoodi puurkaev aja jooksul osaliselt deformeerub ning manteltoru tagune tsementatsioon hävib ka tigusammul liikuva transpordi mõjul. Puurkaev on manteltoru ülemises osas kaetud 7 m liiva ja 15 m saviliivaga ning sellises geoloogilises läbilõikes võib ka üliaeglase liikumise korral tekkida mittetuntav vibratsioon.
2-23-11245 Avaldaja taotles juurdepääsu täielikku lõpetamist, sest juurdepääsu n-ö jupitamine ning selle määramine üle ühe kinnistu jala ja üle teise kinnistu sõidukitega või selle piiramine hooajaliselt ei ole kellegi huvides. Maakohus on leidnud, et paremaid juurdepääsuvariante ei ole, olles nii vaatlusel kui ka istungil kinnitanud, et siinses asjas ei pea ega saa hinnata teisi juurdepääsuvariante, ning seetõttu ei kaasanud maakohus menetlusse ka naaberkinnistute omanikke. Avaldajale jääb seetõttu selgusetuks, kas siinses asjas tuleb analüüsida ka teisi juurdepääsuvariante või mitte. Igal juhul on puudutatud isikul võimalus saada endale juurdepääs läbi naaberkinnistu(te), mis on avaldaja kinnistuga võrreldes oluliselt suuremad ja millisel juhul ei oleks privaatsuse riive niivõrd intensiivne ja ülemäärane. Treppoja 4b kinnistu ja Treppoja 4c kinnistu piiril on autovärav, mille kaudu pidigi toimuma juurdepääs Treppoja 4b kinnistule üle Treppoja 4a ja 4c kinnistute ning mis on ajalooliselt ka toimunud. Asjaolu, et millalgi hakati Treppoja 4b kinnistule sõitma üle võõra Treppoja 10 kinnistu ning lasti ajaloolisel juurdepääsul taimestikuga kattuda, ei ole argument sellise isetegevuse seadustamiseks. Maakohus on vaidlustatud määrusega tagastanud mitmed avaldaja 20.11.2023 menetlusdokumendile lisatud tõendid, kuid ei ole seda põhjendanud. Avaldaja esitas need tõendid asjas tähtsust omavate asjaolude tõendamiseks. Avaldaja palub jätta määruskaebuse rahuldamisel menetluskulud puudutatud isiku kanda, kuid selle rahuldamata jätmisel menetlusosaliste endi kanda. Avaldaja lähtus kohtusse pöördumisel maakohtu 02.02.2021 määruses sisalduvast selgitusest ning ei ole põhjustanud ebavajalikku vaidlust. Puudutatud isik esitas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse hilinenult ning maakohus ei andnud avaldajale võimalust esitada sellele seisukohta.
5.Puudutatud isik vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta selle menetlusse võtmata või rahuldamata. Avaldajal ei ole võimalik määruskaebusega taotletud eesmärki saavutada. Avaldaja taotleb juurdepääsu tingimusteta ja absoluutset lõpetamist, mitte juurdepääsu asukoha muutmist, kuid seaduse mõtte ja eesmärgi kohaselt peab elamumaa sihtotstarbega kinnistule olema tagatud juurdepääs avalikult kasutatavale teele. Puudutatud isik juhtis ka juba menetluse alguses tähelepanu sellele, et ta oleks nõus kaaluma juurdepääsu asukoha muutmist, kui selle korraldab ja selle eest tasub avaldaja. Avaldaja sellele ei reageerinud. Menetluse edasine käik
6.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb täiendada kohtumääruse põhjendusi.
8.Kolleegium märgib esmalt, et avaldaja ei ole määruskaebuse taotluses märkinud, millises ulatuses ta maakohtu määrust vaidlustab, kuid ta on palunud arvestada kõiki enda esitatud tõendeid, rahuldada avalduse ja jätta menetluskulud puudutatud isiku või alternatiivselt menetlusosaliste endi kanda. Sellest saab järeldada, et avaldaja vaidlustab maakohtu määrust
2-23-11245 kogu ulatuses. Kolleegium selgitab, et maakohtu määrust ei saa vaidlustada osas, millega maakohus jättis vastu võtmata osa avaldaja 20.11.2023 menetlusdokumendile lisatud tõendeid, kuid ringkonnakohus saab määruskaebuse lahendamisel vajadusel hinnata, kas maakohus jättis need põhjendamatult vastu võtmata ning kui jah, siis nendega arvestada.
9.Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus asja lahendamisel eksinud menetlus- ega materiaalõiguse normide vastu ning on jätnud avalduse õigesti rahuldamata, kuid maakohtu määruse põhjendusi tuleb alltooduga osaliselt täiendada.
9.1.Kolleegium selgitab, et avalikult kasutatavale teele määratud juurdepääsu kohtulahendit võimaldab muuta TsMS § 6185. Viidatud sätte kohaselt võib kohus tehtud määrust või kompromissi asjaolude olulisel muutumisel asjaosalise avalduse alusel määrusega muuta, kui see on vajalik raskete tagajärgede ärahoidmiseks. Asjaosaline saab seejuures taotleda nii juurdepääsu tingimuste ja tasu muutmist kui ka juurdepääsuõiguse lõpetamist (RKTKo 30.03.2004, 3-2-1-33-04, p 23; RKTKm 04.03.2020, 2-17-12857, p 16). Arvestada tuleb siiski ka sellega, et konkreetne vaidlus, millega kohus reguleeris tulevikku suunatult isikutevahelisi suhteid, on juba korra kohtu poolt lahendatud ja vastav kohtulahend jõustunud (TsMS III komm (2018), § 6185, p 3.d). Jõustumisega on kohtulahend saanud menetlusosaliste suhtes siduva toime ning siduvusel on õiguskindlust ja õigusrahu tagav kvaliteet (TsMS II komm (2017), § 457, p 3.1.4.a). Seetõttu ei saa jõustunud kohtulahendi muutmine toimuda kergekäeliselt, vaid selle tegemise aluseks olnud faktiline olukord peab olema muutunud pärast esialgse lahendi tegemist ja olema olemuslikult teistsugune ning muutunud faktilisele olukorrale reageerimata jätmisega peavad kaasnema rasked tagajärjed.
9.2.Muutunud asjaolud, millele avaldaja siinsel juhul tugineb, on järgmised: -
-
Treppoja 10 kinnistu omanikuks sai 30.09.2021 osaühingu Vexon Vara asemel avaldaja, kes lammutas Treppoja 10 kinnistul asunud väikse elamiskõlbmatu aastakümneid tühjana seisnud suvila ning on selle asemele ehitamas uut elamut, kus hakkab elama avaldaja oma elukaaslase ja nende kolme lapsega ning pere koer, st kinnistu ei ole enam kasutuseta; elamu veevarustus hakkab toimuma avaldaja rajatud puurkaevu kaudu, mille 10 m raadiusega hooldusala jääb osaliselt juurdepääsuteele; avaldaja pere juurdepääsuteed ei kasuta;
-
puudutatud isik on täitnud juurdepääsuteed omaalgatuslikult vanade tellistega.
-
Avaldaja hinnangul kaasnevad muutunud asjaoludega mitmed rasked tagajärjed. Juurdepääsutee kasutamisel sõidukitega tekib vibratsioon, mis võib kahjustada puurkaevu konstruktsiooni ja see omakorda halvendada vee kvaliteeti või muuta puurkaevu veevarustuse seisukohalt kasutuskõlbmatuks, sest inimese tervisele ohtlikud bakterid satuvad joogivette. Avaldaja perele jääb rekreatiivsete tegevustega tegelemiseks vaid väike ala maja taga. Kuivõrd juurdepääs läbib pikkupidi kogu kinnistut, sh vahetult elamu kõrval ja sellelt avaneb vaade sisehoovi, kaasneb juurdepääsuga väga intensiivne privaatsuse riive nii õuealal kui ka elamus sees. Juurdepääsutee sõidukitega kasutamine seab ohtu ka avaldaja pere turvalisuse, sest lapsed toimetavad palju õues, seal liigub ka koer ning ühe elamu nurga juures on pimenurga tõttu halb nähtavus. Juurdepääsutee tellistega täitmine reostab keskkonda.
2-23-11245
9.3.Kolleegium märgib, et kõik avaldaja esile toodud muutunud asjaolud peale juurdepääsutee vanade tellistega täitmise on sellised, mille avaldaja on ise põhjustanud, ning mille tagajärgi oleks ta saanud kas ära hoida või vähemalt oluliselt leevendada. Treppoja 10 kinnistul kulgev juurdepääs on kantud kinnistusraamatusse märkusena ning avaldaja on ka kinnitanud, et ta oli kinnistu omandamisel juurdepääsust teadlik. Avaldajal tuli seega elamu ja puurkaevu ehitamisel juurdepääsuga arvestada ning tal ei olnud alust eeldada, et juurdepääs on ajutine (vt avaldaja poolt 06.11.2023 ärakuulamisel avaldatu, dtl 176) ning lõpetatakse elamu ja puurkaevu rajamisel. Sellist järeldust ei saanud teha ainuüksi maakohtu 02.02.2021 määruses sisalduvast üldisest viitest selle muutmise võimalusele. Kuna avaldajale oli kinnisasja omandades ja sellel ehitustegevust kavandades teada, et tema kinnisasja koormab juurdepääsutee, tuli tal elamu ehitamisel ja puurkaevu rajamisel sellega arvestada. Juhul, kui juurdepääsutee takistas tal kinnisasjale enda soovide kohaselt elamut ehitada ja puurkaevu rajada, tuli tal enne elamu ehitamist ja puurkaevu rajamist arutada puudutatud isiku kinnisasjale juurdepääsu võimaliku muutmise küsimust. Toimiku materjalidest ei nähtu, et avaldaja oleks elamu ja puurkaevu planeerimise etapis püüdnud puudutatud isiku ja teiste naabritega juurdepääsu küsimust ja selle võimalikke lahendusi enne elamu ehitamist ja puurkaevu rajamist arutada. Vastupidi, elamu ehitamisest sai puudutatud isik teada Lääne-Harju Vallavalitsuselt, kui viimane oli juba väljastamas projekteerimistingimusi, ning puurkaevu rajamisest alles siinses menetluses. Kuigi avaldaja väitel on nii elamu kui ka puurkaevu projektid tehtud parima võimaliku lahendusena, sai avaldaja otsustada projekteerimistingimuste (dtl-d 42–43) piires ehitisealuse pinna täpse suuruse ja ehitise täpse paiknemise, samuti puurkaevu täpse asukoha. Seejuures tuleb märkida, et ehituskeeluvööndisse jääb vaid väike osa Treppoja 10 kinnistu põhjaosast (Maa-ameti kaardirakenduse väljavõttel tähistatud oranži värviga, dtl 218). Avaldaja saanuks seega elamu projekteerimise faasis arvestada mh sellega, et juurdepääsutee ei muutuks ülemäära koormavaks, st elamu ja juurdepääsutee vahele jääks piisavalt maad, et sinna saaks rajada näiteks piirdeaia või heki, ning et elamu paikneks kinnistul selliselt, et puurkaev oleks võimalik rajada asukohta, kus elamu ja juurdepääsutee selle hooldusalasse ei jääks. Samuti oleks avaldaja saanud puurkaevu projekteerimise faasis küsida vajadusel naabritelt nõusolekut puurkaevu hooldusala osalisele ulatumisele nende kinnistutele (avalduses sisalduvalt Maaameti kitsenduste kaardi väljavõttelt ka nähtub, et puurkaevu hooldusala ulatub vähesel määral Lehola kinnistule, dtl 5), või võtta puurkaevu rajamise faasis kasutusele meetmeid vähendamaks juurdepääsutee kasutamisel tekkivat vibratsiooni ja selle võimalikku mõju puurkaevu konstruktsioonile. Juurdepääsutee vanade tellistega täitmise osas nõustub kolleegium maakohtuga, et see ei saa anda alust juurdepääsu lõpetamiseks. Kuna juurdepääsutee korrashoiukohustus lasub maakohtu 02.02.2021 määruse alusel puudutatud isikul, on tegemist maakohtu 02.02.2021 määruse täitmise küsimusega. Kui puudutatud isik rikub talle kohtumäärusest tulenevat täitmiskohustust, saab avaldaja rakendada tema vastu eelkõige kohustuse rikkumise puhul kohaldatavaid õiguskaitsevahendeid, sh nõuda rikkumise lõpetamist ja olukorra ennistamist. Kohustuse olulise rikkumise korral ei ole iseenesest välistatud ka määratud juurdepääsu lõpetamise nõue, kuid siinsel juhul ei saa puudutatud isikule etteheidetud rikkumist pidada oluliseks. Määruskaebuses on avaldaja tuginenud ka sellele, et ajalooliselt on kulgenud juurdepääs Treppoja 4b kinnistule üle Treppoja 4a ja 4c kinnistute ning asjaolu, et millalgi hakati Treppoja 4b kinnistule sõitma üle Treppoja 10 kinnistu ja lasti ajaloolisel juurdepääsul
2-23-11245 taimestikuga kattuda, ei saa sellist isetegevust õigustada. Ajaloolise juurdepääsu tõendamiseks on avaldaja määruskaebusele lisanud ka Maa-ameti 19.12.2023 e-kirja, Treppoja tee 4a maaüksuse plaani ja 1989, 1992 ja 2007 kaartide väljavõtted. Kolleegium märgib, et ajaloolise juurdepääsuga seonduv ei ole muutunud asjaolu ja sellele sai tugineda juba tsiviilasja nr 2-1917393 menetluses. Seetõttu ei ole asja lahendamisel tähtsust ka avaldaja määruskaebusele lisatud tõenditel ning kolleegium jätab need TsMS § 238 lg 1 p 1 alusel tõenditena vastu võtmata.
9.4.Kolleegium leiab, et olukorras, kus kõik muutunud asjaolud, v.a aukude telliskividega täitmine, on avaldaja enda põhjustatud ja tal olnuks võimalik nendega kaasnevaid võimalikke tagajärgi eelmises punktis kirjeldatud viisil kas ära hoida või oluliselt leevendada, on nendele asjaoludele ja tagajärgedele tuginedes juurdepääsu lõpetamise nõudmine lubamatu ja vastuolus TsÜS § 138 lg-st 1 tuleneva kohustusega toimida oma õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel heas usus. Avaldust ei ole seega võimalik rahuldada ka juhul, kui avaldaja oleks tõendanud talle muutunud asjaoludel raskete tagajärgede tekkimise määruse muutmata jätmisel. Seetõttu ei pea kolleegium vajalikuks täiendavalt hinnata, kas avaldaja on selle kohta esitanud piisavalt tõendeid ja kas maakohus on tõendite hindamisel või vastu võtmata jätmisel menetlusõiguse normide vastu eksinud. Kolleegium lisab, et isegi kui avaldaja saaks nendele asjaoludele ja tagajärgedele tugineda ning kohus seega neid arvestada, ei tähendaks see veel juurdepääsu lõpetamist, sest olukorras, kus vajadus juurdepääsuks avalikult kasutatavale teele on jätkuvalt alles, tooks TsMS § 618 5 eelduste ära näitamine kaasa uue juurdepääsuvaidluse alustamise, kus hinnatakse juurdepääsu määramist n-ö algusest peale. Selle menetluse osalisteks oleks lisaks puudutatud isikule ja kõigile teistele naabritele ka avaldaja ning selles tuleks uuesti hinnata, milline juurdepääs koormab menetlusosaliste huve kõige vähem, seejuures ei ole välistatud, et uue menetluse tulemus oleks sama.
9.5.Kolleegium märgib vastuseks määruskaebusele täiendavalt, et maakohtul ei tulnud 02.02.2021 määruses välja tuua määruse muutmist tingivate muutunud asjaolude ja raskete tagajärgede näitlikku loetelu. Näitliku loetelu väljatoomine võinuks menetlusosalisi hoopis eksitada, sest kohus peab igal üksikjuhul kõiki asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates kaaluma, kas juurdepääsu määruse muutmiseks on alust, ega saa seda öelda etteulatuvalt. Avaldajal oli juba kinnistu omandamisel võimalik juurdepääsuga seonduvat õiguslikku olukorda ja riske hinnata, seejuures kajastus juurdepääsu olemasolu eelduslikult ka kinnistu hinnas.
9.6.Kuivõrd avaldaja on soovinud üksnes juurdepääsu lõpetamist, kinnitades seda ka määruskaebuses (p 18, dtl 292), ei olnud maakohtul ega ole ka ringkonnakohtul võimalik hinnata juurdepääsu tingimuste ega tasu muutmist.
10.Kolleegiumi arvates ei ole alust maakohtu määrust tühistada ka menetluskulude jaotuse osas. Maakohus on menetluskulude jaotamisel juhindunud TsMS § 172 lg-s 1 sisalduvast üldpõhimõttest, kuigi õige oleks olnud lähtuda TsMS § 172 lg 7 teises lauses sisalduvast erireeglist. See säte näeb ette, et kui menetluse võib algatada üksnes avalduse alusel ja avaldus jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud avaldaja kanda, kui seadusest ei tulene teisiti. Siinse menetluse sai algatada üksnes avalduse alusel ning seadusest ei tulene, et menetluskulud saaks jätta kellegi teise kui avaldaja kanda. Avaldaja ei ole esile toonud ka asjaolusid, mis annaksid alust pidada menetluskulude tema kanda jätmist äärmiselt ebaõiglaseks.
2-23-11245
11.Kuivõrd ringkonnakohus hüvitatavate menetluskulude suurust kindlaks ei määra (vt määruse p 14), ei võta ringkonnakohus seisukohta avaldaja väidete kohta, et puudutatud isik esitas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse hilinenult ega andnud avaldajale võimalust esitada sellele seisukohta. Maakohus saab neid väiteid hinnata menetluskulude kindlaksmääramisel pärast kohtumääruse jõustumist.
12.Ülaltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse lõppjäreldustes muutmata.
13.Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad määruskaebemenetlusega menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi määruskaebuse esitaja kanda.
seotud
14.Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtumääruse jõustumist.
15.Määruse peale, millega ringkonnakohus lahendab juurdepääsuasjas avalduse rahuldamata jätmise määruse peale esitatud määruskaebuse, saab TsMS § 696 lg 3 järgi koosmõjus TsMS §-ga 6186 lg-ga 2 esitada Riigikohtule määruskaebuse. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1 järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.