Tallinna Ringkonnakohus
Kohtuasja number
2-15-14313
Määruse tegemise aeg ja koht
10. detsember 2015, Tallinn
Kohtukoosseis
Kohtunikud Ülle Jänes, Margo Klaar, Indrek Parrest
Kohtuasi
Tallinna linna avaldus HA psühhiaatria-haiglasse paigutamise tähtaja pikendamiseks kuni kolmeks kuuks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 04.11.2015 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
HA määruskaebus
Menetlusosalised, nende esindajad
Avaldaja Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu), seaduslik esindaja Vahur Keldrima Puudutatud isik HA (IK xxxxxxxxxxx), määratud esindaja adv Raivo Bergson
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Tühistada Harju Maakohtu 04.11.2015 määrus ja saata taotlus maakohtule uueks arutamiseks. Määruskaebus rahuldada. Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul käesoleva määruse kättetoimetamisest alates.
Asjaolud Harju Maakohus lubas 28.09.2015 määrusega esialgse õiguskaitse korras HA suhtes kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 04.11.2015, sest HA-l esines raske psüühikahäire, millest tulenes teda ennast ja ümbritsevaid ohustav käitumine. Sõltuvalt oma seisundist oli HA võimetu otsustama ravi vajaduse üle. Avaldaja esitas 26.10.2015 Harju Maakohtule taotluse, milles palus luba puudatud isiku tahtevastase ravi jätkamiseks orienteeruvalt kolmeks kuuks tulenevalt SA Põhja-Eesti
Regionaalhaigla poolt esitatud taotlusest ning psühhiaatrite arvamusest tema psüühilise seisundi kohta. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla poolt avaldajale esitatud taotluse kohaselt esineb HA-l jätkuvalt raske psüühikahäire (Segatüüpi skisoafektiivne häire), tema käitumine on haiguslikest elamustest ja vahelduvast meeleolust täiel määral mõjustatud, sisukohane kontakt pole võimalik, mistõttu ta pole suuteline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Patsiendi seisundist ja varasemast ravikogemusest lähtuvalt ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes 40-päevase haiglaravi järgselt. Temal esineva raske psüühikahäire tõttu vajab HA pikaajalist psühhiaatrilist haiglaravi ja kestvat viibimist tugevalt kontrollitud ning tagatud turvalisusega ravikeskkonnas. Harju Maakohus lubas 28.09.2015 määrusega esialgse õiguskaitse korras puudutatud isiku suhtes kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 04.11.2015, sest puudutatud isikul esines raske psüühikahäire, millest tulenevalt ta ei suutnud adekvaatselt hinnata enda käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Haiglaravita jätmisel oleks puudutatud isik ohustanud oma psüühikahäire tõttu iseenda ja teiste elu, tervist ja julgeolekut. Puudutatud isik võis haiguslike elamuste mõjul käituda ettearvamatult ning ohustada ennast ja teisi füüsiliselt. Harju Maakohus määras 26.10.2015 määrusega ekspertiisi. 02.11.2015 ekspertiisi akti nr 535 (ekspert ÜK) kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire segatüüpi skisoafektiivne häire, mis piirab tema võimet oma käitumisest adekvaatselt aru saada ja seda juhtida ning ta vajab pikaajalist haiglaravi. Haiglaravita ohustab iseenda ja teiste tervist või julgeolekut. Tema suhtes ei ole võimalik kohaldada muud psühhiaatrilist ravi peale haiglaravi. Ekspertiisi aktist tuleneb, et puudutatud isik on osakonnas hajevil ja äraolev, nuttis pidurdamatult, kõnetamisele, suunamisele ei reageerinud, ravimid võttis tõrkudes. Avaldas lootusetusetunnet, oli äraolev, ahastav, sealjuures soovis koheselt haiglast lahkuda, ravi vajalikuks ei pidanud. Vaatamata ravile ei ole patsiendi seisund olulisel määral muutunud. Sihipärane vestlus patsiendiga ei ole jätkuvalt võimalik. Tema mõttekäik on katkendlik, laialivalguv, asjakohatute seoste ja paranoiliste avaldustega. Sedavõrd raskete mõttekäiguhäirete tõttu ei formeeru tema kõnes ka selgeid luulumõtteid vaid püsib kõikehõlmav kahtlustav hoiak. Patsient kõneleb ühes lauses ministritest, oma lõputööst, viitab raamatule oma käes, millel pole kõnealuse teemaga mingit pistmist. Kahtlustab ravipersonali, kaaspatsiente milleski kummalises, tõdedes, et ei tea mis toimub. Kaebab väsimus, unetust, mida seostab oma geniaalsete privaatsete mõtetega, mille avaldamine ei ole talle kasulik. Uurib raviarstilt ega teda ei lindistata. Ekspertiisil oli puudutatud isik napisõnaline, umbuskliku hoiakuga. Ekspertiisi olemusest sisuliselt aru ei saanud. Uuringuid ja ravi vajalikuks ei pea. Nõuab näha oma ravi-dokumente, kuna kahtlustab, et sinna on valesid asju kirjutatud, arvab, et osakonnas teda jälgitakse. Kehalise tervise osas kaebusi ei esita, neuroloogilisi ärajäämanähte ei esine. Tal on diagnoositud kaasasündinud vesipea, mis aga kliiniliselt olulisi sümptoome ei põhjusta. Psüühiliselt on puudutatud isik selge teadvusega, orienteerub õieti ajas, kohas ja enese isikus. Haiguskriitika ja situatsioonist arusaam puudub, ravi ja uuringuid ta vajalikuks ei pea. Umbuskliku, kahtlustava hoiakuga ümbritseva suhtes. Avaldab paranoilisi luulumõtteid. Osakonnas teda valvekaameratest jälgitakse, haigusloos on valed andmed tema kohta. Raviga on ta rahunenud ning tema käitumine ei ole otseselt ohtlik enda ja teiste suhtes kuid kõigil kordadel on ta hospitaliseeritud ägedas rahutusseisundis. Väljendunud tähelepanu ja kontsentratsiooni ning mõttekäiguhäired. Olulist intellekti tagasilangust ei tähelda kuid kognitiivsed võimed on häiritud mõttekäiguhäirete ja psühhootiliste elamuste tõttu. Maakohtu määrus Harju Maakohus rahuldas 04.11.2015 määrusega avaldaja taotluse puudutatud isiku korduvaks psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks ning paigutas puudutatud isiku tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks kolmeks kuuks kuni 04.02.2016.
Kohtule esitatud psühhiaatrite arvamusest nähtub, et käesolevaks ajaks HA psüühiline seisund oluliselt paranenud ei ole, ta ei mõista ravi vajadust ega nõustu edasise haiglaraviga. Ravita jäädes on tõenäoline haigusest tingitud ohtliku käitumise süvenemine, mistõttu on vajalik jätkata tahtest olenematut ravi haiglatingimustes. 02.11.2015 teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti nr 535 kohaselt esineb HA-l segatüüpi skisoafektiivne häire (Rahvusvaheline Haiguste Klassifikatsioon RHK-10 kood F25.2). Eksperdi hinnangul esineb HA-l raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Ei saa välistada et HA võib vabaduses viibides asuda ründama teisi isikuid või provotseerib enda vastast vägivalda. Ekspert leiab, et ei saa välistada, et HA vabaduses viibides asetab end enda elule ja tervisele ohtlikku olukorda. HA suhtes ei ole võimalik kohaldada muud ravi peale pikaajalise haiglaravi, mille pikkust ei ole võimalik prognoosida. Kohus kuulas puudutatud isiku ära psühhiaatriahaiglas esialgse õiguskaitse rakendamisel. Muude isikute ärakuulamist ei pidanud kohus vajalikuks, sest arvestades puudutatud isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele. Määruskaebus 19.11.2015 esitas puudutatud isik maakohtu määrusele määruskaebuse, milles palus tühistada kohtumääruse täies ulatuses. Määruskaebuse kohaselt ei ole puudutatud isik rahul enda tahtevastaselt haiglasse paigutamisega ning see on põhjendamata. Puudutatud isik peab end täiesti terveks, kuid on vajadusel valmis ravimeid võtma. Talle manustatavad ravimid mõjuvad talle halvasti ja on väga pikaajalise toimega. Ravimite võtmise tulemusena magab puudutatud isik liiga palju. Lisaks on tal vaja haiglast välja saada hiljemalt 20. novembriks, kuna peab osalema õendusabi konverentsil Tartus. Haiglast välja saades asub ta elama oma vanemate juurde ja loodab tööle saada, varasemalt on ta töötanud pagarina. Puudutatud isiku arvates ei ole ta ohtlik endale ega teistele ning talle jääb tema ravile paigutamise põhjus arusaamatuks. Tema puhul ei ole täidetud psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-s 1 sätestatu ning tema suhtes tahtevastase ravi kohaldamine ei ole põhjendatud. Vastus Tallinna linn Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu leidis, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Määruse põhjendused Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud maakohtu määrus tuleb kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 667 lg-ga 2 ning TsMS § 659 ja 656 lg 2 teise lause alusel tühistada ning saata asi samale maakohtule tagasi uueks lahendamiseks. Määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus, et puudutatud isiku seisukoht, et ta ei ole ohtlik ning puudub tema ravile paigutamise põhjus, on vastuolus raviarstide arvamusega ning põhjendamata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tuvastanud PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud eeldused õigesti ning määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määrust sellel alusel tühistada. Isegi kui on täidetud PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud eeldused, saab isikut paigutada tahtevastaselt psühhiaatrilisele ravile üksnes TsMS-i ja PsAS-i koostoimes kehtestatud korras ning käesoleval juhul on maakohus oluliselt rikkunud TsMS § 538 lg 1 punkti 2, jättes määrusesse märkimata kinnisesse asutusse paigutamise abinõu kirjelduse. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-155-13 p-st 55 tuleneb, et kohus otsustab lisaks isiku paigutamisele kinnisesse asutusse ka seal tahtevastaselt kohaldatava ravi üle. Tahtevastane isikule ravimite manustamine on tõsine põhiõiguste riive, mis
peab olema kohtulikult kontrollitav. Riigikohus on viidatud lahendi punktis 56 leidnud, et kuivõrd kohus peab isiku kinnisesse asutusse paigutamise määruses märkima mh kinnisesse asutusse paigutamise abinõu kirjelduse, siis kolleegiumi arvates tähendab see, et kohtulahendist peab minimaalselt nähtuma, kas ja millisesse kinnisesse asutusse isik paigutatakse, samuti see, kas lisaks paigutamisele sanktsioneerib kohus ka tahtevastase ravi. Ravi liiki ja ulatust ei pea kohus määrama kindlaks detailselt, kuid vähemasti peab isikule endale olema lahendist arusaadav, kas talle võib (ja millisel viisil) selle järgi tahtevastaselt ravimeid manustada. Avalduses kohaldada tahtevastast ravi tuleb märkida võimalikult täpselt, kas ja millist ravi isik eelduslikult vajab ning millist toimet soovitav ravi isikule eelduslikult avaldab. Kui isikule on juba ravimeid manustatud, tuleb need ja nende toime avalduses samuti välja tuua. Kolleegiumi arvates hõlmab ravi üle otsustamine ka vähemasti isiku ravimitega ohjeldamise PsAS §-de 14−144 järgi, vaatamata Terviseameti kontrollile. Juhul, kui kohtumäärus on ebaselge, ei ole selle alusel õigus tahtevastaselt ravida. Ringkonnakohtul ei oleks käesoleval juhul võimalik kontrollida, kas maakohtu määrus on ettenähtud ravi osas seaduslik, kuna maakohtu määruses ei ole ravi ette nähtud. Samuti ei saa ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust kontrollides ise nimetatud puudust kõrvaldada. Vajadusel saab maakohus küsida avaldajalt või psühhiaatriakliinikult täiendavat arvamust abinõu kirjelduseks, mh tahtevastaselt manustatavate ravimite ja ravimite manustamise viisi osas. Lisaks eelnevale peab määruses olema märgitud ka konkreetne kinnine asutus, kuhu isik paigutatakse (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-155-13, p 56). Kuigi käesoleval juhul ei ole maakohus ravi kohaldamise lubatavust reguleerinud, nähtub tsiviilasja materjalidest üheselt, et isik tuleb paigutada kinnisesse asutusse mh ravivajaduse tõttu, st ilma ravi kohaldamiseta ei oleks paigutamine põhjendatud. Eespool toodust tulenevalt tuleb tsiviilasi saata uueks lahendamiseks maakohtule. Menetluskulud jaotus määratakse asja lõpplahendis vastavalt asja sisulise lahendamise tulemustele.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes
/allkirjastatud digitaalselt/ M. Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ I. Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.