Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Margo Klaar ja Tiit Kollom
Otsuse tegemise aeg ja koht
08.12.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-62181
Tsiviilasi
SP hagi PP ja LP vastu vara ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks või alternatiivselt vara väärtuse hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31.03.2015 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3724 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
SP apellatsioonkaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): SP (isikukood XXXXXXXXXXX), volitatud esindaja ÜE ja esindaja RÕA korras vandeadvokaat Veljo Viilol Kostja I (apellatsioonimenetluses vastustaja I): PP (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja II (apellatsioonimenetluses vastustaja II): LP (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Urmas Kukk
Kohtuistungi toimumise aeg
17.11.2015
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 31.03.2015 otsus muutmata ja SP apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta apellatsioonimenetluse kulud SP kanda ning mõista apellatsioonimenetluse kuludena SP-lt välja PP ja LP kasuks 750,20 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi
jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Hagi asjaolud ja nõue
1.08.12.2014 esitas SP (hageja) hagi PP ja LP (kostjad) vastu vallasasjade ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks. Hagiavalduse kohaselt võõrandasid hageja ja temast faktiliselt lahus elav abikaasa JP nende ühisvara hulka kuuluva Harjumaal, Raasiku vallas, XXX külas asuva XXX kinnistu 15.02.2013 sõlmitud notariaalse lepingu alusel kostjatele. Kinnistu koos maja võtmetega andis 01.03.2013 kostjatele üle JP.
2.Lisaks müüdud kinnistule kuulusid hageja ja tema abikaasa ühisvarasse ka antud kinnistul asuvad vallasasjad. Hageja oli seisukohal, et kostjate omandatud kinnistu ei läinud kostjatele üle koos hagis nimetatud vallasvaraga, kuna vallasvara ei kuulunud kinnistu juurde.
3.Maja vabastamise tähtajaks lepiti müügilepingu p-s 2.5 kokku 01.03.2013, kuid suusõnaliselt olid pooled nõus ka pikema tähtajaga, lähtuvalt JP poolt uue korteri leidmise ajast. Lisaks eelnevale suulisele kokkuleppele avaldas hageja esindaja ÜE müügilepingu sõlmimisel notari juures, et hageja soovib ülejäänud kinnistule olevad vallasasjad endale saada. Kostjad oli sellega suuliselt nõus.
4.Hageja sai 01.03.2013 teada, et JP kolis välja, mille peale helistas hageja volitatud esindaja kostjale I sooviga vallasasjadele järgi tulla, kuid kostja I vastas, et talle ei sobi, kuna ta ei ole kinnistul. Kostjaga I lepiti kokku, et hageja saab oma asjad kätte 08.03.2013. Hageja esindaja ja tema abilised said kinnistult kätte vaid osa vallasasju. Ülejäänud vallasasjad jäid saamata, kuna need olid kas osaliselt kostja I poolt põletatud, nende valduse üleandmisest keelduti, need olid kadunud ehk ei asnud oma tavapärasel kohal või vastavatele asjadele puudus ligipääs, kuna kostja I ei lubanud hageja esindajat ja tema abilisi kõikidesse ruumidesse ja ehitistesse.
5.Hageja palus kostjatel tagastada alltoodud vallasasjad AÕS § 80 lg 1 alusel või hüvitada nende väärtus hävinemise või kaotsimineku tõttu VÕS § 1043 lg 1 ja § 132 lg 1 alusel kooskõlas VÕS § 127 lg-ga 1 ja § 132 lg-ga 1 kogusummas 3724 eurot. Vallasasjadeks olid: traktor T25 tarvikud, milleks on ühehõlmaline ader (väärtus 150 eurot), kartulivõtu rootor (väärtus 250 eurot), lattniiduk (280 eurot), kartuli äke (väärtus 150 eurot), sahk (väärtus 250 eurot), kaaruti (väärtus 400 eurot); kultivaator (väärtus 195 eurot); kreissaag (väärtus 350 eurot); aidakaal (väärtus 100 eurot); 2 riidekappi (väärtus kokku 200 eurot); elektripliit (väärtus 50 eurot); kirst-sügavkülmik (väärtus 200 eurot); püstine sügavkülmik (väärtus 139 eurot); 2 vitriinkappi (väärtus kokku 170 eurot); Võru sektsioonkapp (väärtus 115 eurot); kahe inimese magamistoa komplekt (väärtus 125 eurot); täispuidust kirjutuslaud (hinnanguline minimaalne väärtus 75 eurot); alumiiniumist aiakäru (väärtus 80 eurot); kompressor (väärtus 300 eurot); veepump (väärtus 70 eurot); halli värvi nahkdiivan (väärtus 75 eurot).
6.Alternatiivselt palus hageja kohustada kostjaid VÕS § 889 alusel tagastama kostjatele hoiule antud vara hagejale lähtuvalt pooltevahelise hoiulepingu hagejapoolsest ülesütlemisest. Hageja hinnangul sõlmiti poolte vahel suuline hoiuleping VÕS § 883
mõistes, kuna kostjad nõustusid notari juures kinnistu müügilepingu sõlmimise ajal hageja esindaja poolt hageja nimel tehtud pakkumusega sõlmida kokkulepe ehk leping VÕS § 8 mõistes, et kostja hoiab hageja vallasasju seni, kuni JP on sealt ära kolinud ja hagejal on võimalik oma vallasasjadele järgi tulla.
7.Hageja soovis alternatiivselt teiste nõuete rahuldamata jätmise korral vallasvara tagastamist või selle hariliku väärtuse hüvitamist kostjatelt VÕS § 1027 ja § 1028 lg 1 alusel. Kostjate vastuväited
8.Kostjad vaidlesid hageja nõudele vastu, ning olid seisukohal, et hagis nimetatud asjad olid kinnistu päraldised, mis läksid kostjatele üle koos kinnistu omandamisega. Kostjad märkisid, et mingeid suulisi kokkuleppeid lisaks notari juures sõlmitud müügilepingule praegu nõutavate ja muude asjade kohta poolte vahel ei olnud, samuti ei olnud ka mingeid nõudmisi. Müügilepingu ja kinnistu üleandmis- ja vastuvõtmisaktis ei ole märgitud, et hageja või keegi muu soovib hagis nõutud asju saada. Tehingu sõlmimise ajal kumbki müüjatest ei avaldanud soovi kinnistul asuvaid vallasasju ära viia.
9.Hageja esitas tõendi, millest nähtus, et hageja viis talle kuuluvad isiklikud ja majapidamise tarbed kinnistult ära, kui ta sealt hiljemalt 2010 lahkus. Hageja ei tõendanud, et on tagasinõutavate asjade omanik. Samuti ei ole esitatud ühtegi tõendit, et tagasinõutavad asjad oleks kostjate valduses. Maakohtu otsus
10.Harju Maakohus jättis 31.03.2015 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ning mõistis hagejalt kostjate kasuks välja 858 eurot. Samuti mõistis maakohus riigi tuludesse 325 eurot riigilõivu.
11.Maakohus tuvastas, et 15.02.2013 sõlmisid JP ja kostjad kinnistu müügilepingu, hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu (edaspidi müügileping, tl 13-23). Hageja väljendas JP abikaasana enda nõusolekut nimetatud lepingu sõlmiseks (tl 12). 02.03.2013 allkirjastasid JP ja kostja I kinnistu üleandmise ja vastuvõtmise akti (tl 72).
12.AÕS § 80 lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Tulenevalt eeltoodust on vindikatsiooninõude eeldusteks asjaolud, et hageja on väljanõutavate asjade omanik ning kostjad valdavad hagejale kuuluvaid asju ilma õigusliku aluseta. Hageja ei ole tõendanud, et hagi esemeks olevad vallasasjad kuuluvad hagejale ning on kostjate valduses. Kohus kuulas üle tunnistajad, kelle ütlustest ei tulene, kas kostjate valduses on hagis nimetatud asjad või mitte. Kohus märkis, et TsMS § 230 lg-st 1 tuleneb üldine tõendamiskoormis, mille kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus selgitas hagejale tema tõendamiskoormist täiendavalt 05.01.2015 e-kirjas (tlk 84), milles rõhutas, et hageja peab iga üksiku eseme puhul tõendama, et tegemist on tema omandisse kuuluva ning kostjate valdusesse läinud asjaga. Hageja esitas kohtule fotod (lk 91), millest hageja hinnangul pidi nähtuma, et kostjate omandis on hagejale kuuluvad asjad (kapid ja voodi). Eelnimetatud tõenditega ei ole võimalik tuvastada, et kostjate valduses on hageja poolt nõutud asjad (kapid ja voodi), kuna antud tõendist ei nähtu, millal ning millest fotod tehtud on. Samuti ei ole hageja enda omandiõigust ning kostjate valdust tõendavaid tõendeid esitanud teiste hagiavalduses nimetatud esemete osas. Kinnistule jäänud vara koosseisu ei tõenda ka väidetavalt tsiviilasjas nr 2-13-53335 esitatud JP vastus (lk 116), kuna selle pinnalt ei ole võimalik tuvastada, et nimetatud vara läks kostjate valdusesse kinnistu üleandmisel. Kohus asus seisukohale, et hageja nõue AÕS § 80 alusel ei kuulu rahuldamisele, kuna hageja ei ole tõendatud, et kostjad oleksid
saanud hageja omandisse kuuluvad asjad õigusliku aluseta enda valdusesse.
13.Täiendavalt märkis kohus, et isegi juhul, kui asuda seisukohale, et kostjate valduses olid enne müügilepingu sõlmimist hagejale kuulunud esemed, ei anna see alust hagi rahuldamiseks. Nimelt tuleb sellisel juhul lahendada küsimus, kas hagi esemeks olevad vallasasjad olid 15.02.2013 sõlmitud lepingu eseme päraldised.
14.Müügilepingu punkti 1.1 kohaselt oli lepingu esemeks Harjumaal Raasiku vallas XXX külas asuv XXX kinnistu koos selle oluliste osadega ja päraldistega. Punkti 1.4.5 kohaselt olid lepingu esemeks oleval kinnistul paiknevad kinnistu oluliseks osaks ehitised, mille koosseisus on elamu, garaaž, saun, laut-küün, kuurid, kelder, pumbamaja, kasvuhoone ja kaev.
15.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 57 lg 1 kohaselt on päraldis vallasasi, mis, olemata peaasja osa, teenib peaasja ning on sellega seotud ühise majandusliku eesmärgi ja sellele vastava ruumilise seose kaudu. Kohus, lähtudes eelnimetatud vallasasjade objektiivsetest tunnustest ja müügilepingu punktis 1.4.5 nimetatud kinnistu oluliseks osaks olevatest ehitistest, jõudis seisukohale, et hageja poolt väljanõutavate vallasasjade näol oli tegemist päraldisetega, kuna vallasasjad olid ruumiliselt ja majanduslikult seotud kostjate omandis oleva kinnistuga, mis täitsid kinnistu funktsiooni või teenindasid seda lähtudes kinnistu oluliseks osaks olevatest ehitistest.
16.Kohus märkis, et müügilepingust ega kinnistu üleandmis- ja vastuvõtmisaktist ei tulene, et pooled leppisid kokku kinnistul olevate asjade üleandmises hagejale. Hageja ei ole esitanud ka tõendeid, millest tulenevalt saaks kohus asuda vastupidisele seisukohale. Asjaolu, et kostjad lubasid hagejal enda kinnistult vallasasju ära viia, ei tõenda, et pooled oleks notariaalses lepingus sätestatust teisiti kokku leppinud. Ka Riigikohus asus lahendi nr 3-3-1-45-13 p-s 25 seisukohale, et selleks, et päraldised ei läheks müügilepingu sõlmimisel üle, oleks see tulnud müügilepingus eraldi sätestada. Kohus märkis, et käesoleval juhul ei ole müügilepingus vastavasisulist kokkulepet, seega on hagis nõutud vallasasjad müügilepingu esemeks oleva kinnistu päraldised TsÜS § 57 lg 1 mõttes. TsÜS § 57 lg 3 kohaselt peaasjaga seotud õigused ja kohustused laienevad ka päraldisele, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eeldatakse, et asja võõrandamise või koormamise kohustus hõlmab ka asja päraldisi. Seega on müügilepingu kohaselt kostjatele üle läinud ka päraldised, mille väljaandmist või hüvitamist hageja kostjatelt nõuab.
17.Kohus ei pidanud vajalikuks analüüsida hageja alternatiivseid nõudeid, kuna kohus tuvastas, et hageja ei ole tõendanud, et kostjate valduses olid enne ostu-müügilepingu sõlmimist hagejale kuulunud asjad ning samuti tuvastas kohus, et isegi juhul, kui hageja oleks vastavaid asjaolusid tõendanud, siis kostjatele on kinnistu koos päraldistega üle läinud, mistõttu hageja puudub vallasasjade ja hüvitise saamise õigus. Eeltoodud põhjendustel jättis maakohus hagi rahuldamata.
18.TsMS § 162 lg-st 1 lähtuvalt jättis kohus menetluskulud hageja kanda. Kostjad palusid hagejalt välja mõista menetluskulud koos käibemaksuga, milleks on esindaja tasuga 858 eurot (sisaldab käibemaksu). Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus kostjate esindajal materjalidega tutvumiseks ja hagile vastuse koostamiseks 4 tundi ja 30 minutit. Toimiku materjalist nähtuvalt esitas hageja 9-lk hagi (lk 2-10), millele oli liidetud 38 lk kirjalikke tõendeid. 05.03.2015 esitas kostjate esindaja 4-lk hagile vastuse (lk 142-145). Kohtu hinnangul olid eelnimetatud toimingud ja nendele kulunud aeg põhjendatud. Kohtuistungiks ettevalmistamiseks ja kohtuistungil osalemiseks kulus kostjate esindajal 2 tundi. Toimiku materjalist nähtuvalt kestis 12.03.2015 kohtuistung 1 tund ja 31 minutit (lk 148-150). Kohus leidis, et kuigi kohtuistungi toimumise ajaks oli pooltele selged vaidluse asjaolud, tuli kostjate esindajal siiski ka kohtuistungiks ette
valmistuda, sh tutvuda kohtutoimikuga, seega pidas eelnimetatud toiminguid põhjendatuks ja vajalikuks 2 tunni ulatuses.
19.Kohus leidis, et kostjate esindaja töötunni hind 110 eurot (ilma käibemaksuta) on mõistlik ja jääb turuhinna raamidesse. Arvestades, et kostjate esindaja töötundide põhjendatud maht oli 6 tundi ja 30 minutit ning töötunni hind 110 (ilma käibemaksuta) eurot, oli kostjate esindaja õigusabiteenuse kulud koos käibemaksuga kokku 858 eurot.
20.Kohus andis 15.12.2014 määrusega hagejale menetlusabi ning vabastas ta riigilõivu tasumise kohustusest 325 euro ulatuses. Lähtudes TsMS § 190 lg-dest 2 ja 4 mõistis kohus hagejalt Eesti Vabariigi kasuks välja 325 eurot. Apellatsioonkaebus
21.Hageja palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostjate kanda.
22.Maakohtu otsus põhines õigusnormi rikkumisel TsMS § 631 lg 1 järgi, kuna maakohus kohaldas TsMS § 631 lg 2 järgi ebaõigesti TsÜS § 57 lg-t 1. Samuti jättis maakohus täielikult kohaldamata TsÜS § 57 lg 2 ning ei põhjendanud oma otsust ega järeldusi rikkudes seeläbi TsMS § 442 lg-t 8.
23.Nõutud vallasvara ei saa olla kinnistu päraldised vastavalt TsÜS § 57 lg-le 1, kuna nende vallasasjade näol pole tegemist kinnistu või selle ehitistega otseses ruumilises seoses olevate vallasasjadega. Pelgalt asjaolu, et nõutud vallasasjad asuvad kinnistul või mahuvad füüsiliselt ehitistesse, ei muuda neid ilma muu asjaoluta kinnistu osaks, kuna ükski nõutud vallasasi polnud kinnistu või seal asuva ehitise küljes ega muul viisil füüsiliselt seotud. Ühestki nõutavast vallasasjast ei sõltu kinnistu või seal asuvate ehitiste eesmärgipärane kasutamine. Peamiselt oli tegemist sisustuse mitte ehitise eesmärgipäraseks kasutamiseks vajalike komponentidega. Näiteks ei ole veepump veesüsteemiga ühendatud ning ei täitnud veesüsteemi varustamise ülesannet. Kinnistu näol pole tegemist põllumajandusettevõttega, mistõttu põllutööriistad ei ole traktori puudumisest saati teeninud kinnisasja.
24.Isegi juhul kui tegemist oleks päraldistega, siis poleks need päraldised TsÜS § 57 lg 2 alusel, kuna nõutud vallasasju ei loeta päraldiseks käibes. Hageja hinnangul ei saa TsÜS § 57 lg 2 kohaselt käibes päraldiseks lugeda nõutud vallasasju, kuna kinnistu võõrandamisel lepivad pooled kinnistul asuvate vallasasjade omandis eraldi kokku ja seega polnud vallasasjad kinnistu müügilepingu esemeks. Maakohus tegi ebaõige järelduse Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-45-13 p-st 25. Asjaolu, et müügilepingus ei olnud kokkulepet vallasasjade või päraldiste ülemineku kohta, ei võimalda õiguslikult omistada vallasasjadele päraldise regulatsiooni, kuna kokkulepete olemasolust müügilepingus ei sõltu vallasasjade faktilised tunnused ja funktsioonid, mille alusel tuleb nende käsitlemine päraldistena otsustada.
25.Kostjad ei ole kohtumenetluse käigus vaielnud vastu hageja väitele, et vallasvara läks koos kinnistu üleandmisega kostja valdusesse üle. Vaidlust ei ole, et kostjad said asjad kätte (12.03.2015 kohtuistungi protokoll). Hageja ei nõustu kohtuga, et JP poolt tsiviilasjas nr 2-13-53335 esitatud vastusest pole võimalik tuvastada, et nimetatud vara läks kostjate valdusesse kinnistu üleandmisel. Faktilistest asjaoludest nähtuvalt oli JP ajaliselt viimane isik, kes kinnistult peale müügilepingu sõlmimist ja enne kinnistu üleandmis-vastuvõtmise akti allkirjastamist kinnistult seal eelnevalt olnud vallasasju ära viis.
26.Ebaõige oli kohtu seisukoht, et vallasasjade omand kuulus kostjatele, kuna kinnistu müügilepingust ei tulene, et pooled oleksid kokku leppinud kinnistul olevate asjade üleandmise hagejale. Hagejal puudus tahe vastustajate valdusesse üle läinud vallasasjade võõrandamiseks, mis nähtub asjaolust, et müügilepingus ei toonud pooled
välja võõrandatava vallasvara koosseisu. TsÜS § 67 lg 1 järgi eeldab tehingu tegemine tahteavaldust ja sellega nõustumist. Seega on ebamõistlik eeldada, et kostjad jätsid vallasasjade nimekirja müügilepingusse märkimata, kui neil oli omandamise soov. Kuivõrd vallasasjade omanik oli hageja, siis omandi üleminek kostjatele olenes asjaolust, kas see oli poolte vahel kokku lepitud. Hageja tahet vallasasju mitte võõrandada kinnitas ka tema soov oma vallasasju tagasi saada 01.03.2013.
27.Hageja omandiõigus nõutavale vallasvarale on tõendatav faktiliste asjaolude kogumiga, kuna see oli tema kodune vara ja tal puudus praktiline võimalus seda tõendada, nt ostutšekkidega. Nii faktilised asjaolud, JP vastus tsiviilasjas nr 2-13-53335, kui ka kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate ütlused viitasid, et kinnistul olid enne võõrandamist nõutud vallasjad olemas ning need olid seal ka vahetult peale võõrandamist ehk võis eeldada, et nõutud vallasasjade valdus anti vastustajatele koos kinnistuga üle.
28.Hageja ei nõustu kohtuga alternatiivsete nõuete käsitlemata jätmiseks toodud põhjenduse esimese osaga hageja omandiõiguse tõendamatuse kohta, kuna vastavalt hoiulepingu regulatsioonile VÕS § 883 järgi pole hoiuleandja omandiõigus hoiulepingu alusel hoiule antud vallasvarale õiguslikult relevantne vallasasjade tagastamisel hoiulepingu lõppedes. Poolte vahel sõlmiti suuline hoiuleping VÕS § 883 mõistes, kuna kostjad nõustusid notari juures müügilepingu sõlmimise ajal hageja esindaja poolt hageja nimel tehtud pakkumusega sõlmida kokkulepe VÕS § 8 mõistes, et kostja hoiab hageja vallasasju seni, kuni JP kolib sealt ära ja hagejal on võimalik oma vallasasjadele järgi tulla. Hageja poolt hoiule antud vallasasjade üleandmine kostjatele asjade hoidmiseks hoiulepingu alusel VÕS § 883 järgi toimus koos kinnistu valduse üleandmisega kostjatele. Kostjad nõustusid hoiulepingu sõlmimisega nii TsÜS § 68 lg 2 järgi otsese tahteavaldusega pakkumusega suusõnaliselt hoiulepinguga nõustudes, kui ka TsÜS § 68 lg 3 järgi kaudse tahteavaldusega, kuna kostjad hoidsid ja andsid hagejale 08.03.2013 osa vallasasju tagasi, mis tõendas, et konsensuslik kokkulepe poolte vahel asjade hoidmiseks oli sõlmitud. VÕS §-s 883 ei ole kehtestatud vorminõuet, mistõttu oli kehtiv ka suuliselt sõlmitud leping vastavalt VÕS § 11 lg-le 1. Kostja I ja hageja esindaja ÜE kinnitasid pooltevahelist hoiulepingut telefoni teel, kui hageja esindaja soovis asjadele järgi tulla.
29.Juhul kui kostjatel pole võimalik hoiule antud vallasvara tagastada, siis nõuab hageja hoiule antud vara hüvitamist kostjatelt solidaarselt VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 1 ja § 137 lg 1 alusel, kuna kostjad rikkusid hoiulepinguga võetud kohustust vallasasju hoida ja säilitada ning seetõttu oli hoiule antud vara kas hävinenud või kaotsi läinud, mistõttu oli nende tagastamine võimatu ja seega tuli kostjatel vara väärtus hüvitada VÕS § 132 lg 1 järgi. Kostjad vastutasid hävinenud või kaotsi läinud vara eest VÕS § 885 järgi.
30.Kohus jättis ebaõigesti käsitlemata apellandi alternatiivse nõude alusetu rikastumise sätete alusel. Asjaolude kogumis on tõendatud, et hageja andis kostjatele ilma õigusliku aluseta üle vallasasjad, millest tulenevalt kostjad alusetult rikastusid VÕS § 1028 lg 1 mõistes, millest tulenevalt pidid kostjad hagejale vallasasjad tagastama. Kui vallasvara hävines, siis nõuab hageja vastava vara hariliku väärtuse hüvitamist VÕS § 1032 lg 1 ja § 1035 lg 4 alusel. Vastavalt VÕS §-le 1050 eeldatakse kahju tekitaja süüd. VÕS § 1035 lg 1 alusel ei kohaldu VÕS §-s 1033 sätestatu, kuna vastustaja pidi olema teadlik, et ta pole vallasvara suhtes õigustatud isik, kuna kinnisasja müügileping vallasvara ei hõlmanud ning hageja oli kostjaid korduvalt teavitanud, et ta soovib vallasvara tagasi nii 01.03.2013 kui ka 08.03.2013.
Vastus apellatsioonkaebusele
31.Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu põhjendused
32.Tsiviilkolleegium, kuulanud ära poolte seletused ja tutvunud toimiku materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja kohtuotsus muutmata.
33.TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud.
34.Ringkonnakohus ei nõustu küll maakohtu üldise järeldusega, et hageja poolt väljanõutavate vallasasjade näol oli tegemist päraldistega TsÜS § 57 lg 1 tähenduses. Kas tegemist on peaasja teeniva asjaga või mitte, oleks tulnud otsustada iga väljanõutava asja osas eraldi, kuid käesoleval juhul ei mõjuta selle tegemata jätmine hagi rahuldamata jätmise õiguspärasust. Hageja pidi vindikatsiooninõude rahuldamiseks AÕS § 80 lg 2 ja § 82 lg 1 alusel esmalt tõendama iga asja suhtes eraldi, et tema on selle asja omanik ja asi asub kostjate valduses. Maakohus jättis hagi rahuldamata eelkõige põhjusel, et hageja neid asjaolusid ei tõendanud. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega.
35.Nõustuda ei saa hageja seisukohaga, et vaidlusaluste vallasasjade olemasolu ja omandiõigus oli tõendatud asjaolude kogumiga, s.o. tsiviilasjas nr 2-13-53335 esitatud JP vastustega ja tunnistajate ütlustega. JP vastustest nähtuvalt realiseeris ta kinnistul asuvaid vallasasju vastavalt vajadusele ja maakohtus said tunnistajad kinnitada vaid seda, mida nad nägid 08.03.2013, mistõttu ei saa eeltoodu alusel väita, millised asjad olid kinnistul valduse kostjatele üleandmisel. Hageja hinnangul tunnistasid kostjad vallasasjade olemasolu, pidades asju päraldisteks, mille omand läks kostjatele üle kinnistu müügiga ega vaielnud vastu sellele, et vallasasjade valdus anti üle. Ringkonnakohus ei nõustu, et ainuüksi hagis loetletud vallasasjade kinnisasja päraldisteks pidamisega tunnistasid kostjad konkreetsete asjade kinnistul asumist ja nende kostjate valdusesse üleandmist. Maakohus selgitas korduvalt hagejale vajadust tõendada iga üksiku asja olemasolu ja selle hagejale kuuluvust ja leidis õigesti, et esitatud tõendite alusel ei ole võimalik tuvastada, kas vaidlusalused vallasasjad olid kinnistul valduse üleandmisel.
36.Ringkonnakohus leiab, et need vallasasjad, mis asusid veel kinnistul ja mida ei saa pidada päraldisteks, andis JP koos kinnisasja valdusega üle kostjatele ja hageja ei saa neid asju enam nõuda. AÕS § 90 kohaselt eeldatakse, et iga vallasasja valdaja on ühtlasi selle omanik. Oluline on üksnes, et valduse üleandmise aluseks on võõrandaja tahe. Võõrandaja tahe nähtub tsiviilasjas nr 2-13-53335 esitatud JP vastusest, milles ta viitab kinnistu valduse üleandmisel sõlmitud kinnistu müüja ja ostja vahelisele kokkuleppele ka kinnistule allesjäänud asjade osas. JP kinnitas kostjatele võtmete üleandmisel, et tema ei soovi kinnistul asuvatest asjadest enam midagi (I kd, tl 24). Seejuures oli JP-l õigus üle anda ka abikaasade ühisvara hulka kuulunud vallasasjad, kuna vallasasjadega seotud tehingute puhul eeldatakse teise abikaasa nõusoleku olemasolu. Tõendeid selle kohta, et JP ja SP oleksid eelnevalt omavahel jaganud ühisvarasse kuuluvad vallasasjad, asjas esitatud ei ole. Samuti välistab selle asjaolu, et SP esitas hiljem JP vastu hagi ühisvara jagamiseks kohtusse. Samuti ei ole hageja välja toonud, mis asjad väidetava jagamise tulemusena temale jäid ja mille üleandmise õigust JP-l ei olnud. Samuti pole hageja tõendanud, et ta oleks müügilepingu sõlmimisel ostjatele öelnud, milliseid asju
te endale soovib ja sõlminud nende asjade hoidmiseks, mida ta ei saa enne kinnisasja üleandmist ära viia, eraldi hoiu- või mingi muu lepingu. Seega said kostjad valduse üleandmisega kõigi võimalike kinnistul asunud vallasasjade heauskseteks omanikeks. Eeltoodu tõttu on alusetu ka apellatsioonkaebuse väide, et hageja andis kostjatele ilma õigusliku aluseta üle vallasasjad, millest tulenevalt kostjad alusetult rikastusid.
37.Vastuseks hageja etteheitele, et maakohus jättis käsitlemata hageja alternatiivse hoiulepingust tuleneva nõude, märgib kolleegium, et kuivõrd hagis nõutud vallasasjade olemasolu jäi tuvastamata, siis langes ära ka vajadus analüüsida hoiulepingust tulenevat nõuet. VÕS § 883 kohaselt kohustub hoiulepinguga üks isik (hoidja) hoidma teise isiku (hoiuleandja) poolt temale üleantud vallasasja ja hoidmise lõppemisel selle hoiuleandjale tagastama. Sellest sättest tulenevalt said kostjad vastutada vaid konkreetsete hageja vallasasjade hoidmise eest, mis olid neile hageja poolt üle antud. Lisaks ei ole hageja näidanud, kelle vahel väidetav hoiuleping sõlmiti. Hageja väidab, et suuline hoiuleping sõlmiti hageja esindaja ja kostjate vahel notari juures kinnistu müügilepingut sõlmides ja samas apellatsioonkaebuses loeb hoiulepingu sõlmituks kinnistu valduse üleandmisega, mille juures hageja ega tema esindaja ei viibinud.
38.Seega on maakohus asjas esitatud tõendeid ja asjaolusid kogumis hinnates jõudnud õigele järeldusele, et hageja ei ole vindikatsiooninõude rahuldamise eeldusena tõendanud nõutud vallasasjade hagejale kuuluvust ega kostjate valduses olemist, mistõttu nõustub kolleegium maakohtu otsusega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
39.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Hagi rahuldamata jätmise tõttu on maakohus jätnud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel õigesti hageja kanda. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel samuti hageja kanda.
40.Kostjate esindaja esitas kohtuistungil ringkonnakohtule avalduse menetluskulude suuruse rahaliseks kindlaksmääramiseks ja hüvitamiseks. Kostjad palusid hagejalt välja mõista menetluskulud 1080,19 eurot (koos käibemaksuga). Hageja esitas 20.11.2015 kostja menetluskulude osas oma seisukoha, pidades märgitud töömahtu ülepaisutatuks. TsMS § 175 lg 1 järgi kuuluvad hüvitamisele vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Menetluskulude nimekirja kohaselt tegi kostjate lepinguline esindaja kliendi esindamisel tööd 8 tundi 11 minutit, millest 2 tundi ja 26 minutit kulus kostjate esindajal esmaseks tutvumiseks apellatsioonkaebusega ja taotluse koostamiseks menetluskulude tagatise andmiseks ning seejärel 4 tundi ja 30 minutit apellatsioonkaebuse analüüsiks ja vastuse koostamiseks. Kolleegium leiab, et nimetatud õigusabitoimingute näol on tegemist vajalike toimingutega, kuid nõustudes hagejaga, ei loe põhjendatuks kogu ajakulu. Kolleegium peab vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks 2 tundi apellatsioonkaebusega tutvumisele ja selle analüüsile ning 2 tundi vastuse koostamiseks, kuna esindajale olid faktoloogia ja õiguslikud probleemid teada. Taotluse koostamiseks menetluskulude tagatise andmiseks on piisav ajakulu 26 minutit. Ülejäänud õigusabiteenus seisnes istungiks ettevalmistamises (30 min) ning esindaja osalemises ringkonnakohtu istungil (45 min), mida kolleegium peab täies mahus põhjendatud ja vajalikuks. Eelnevat arvestades on kostjate esindaja vajalik ja põhjendatud aeg teenuse osutamiseks apellatsioonimenetluses 5 tundi ja 41 minutit.
41.Kostjate esindaja töötunni hind ilma käibemaksuta on 110 eurot. Kolleegium nõustub maakohtuga, et vandeadvokaadi tunnihind on mõistlik ja jäi turuhinna raamidesse.
Seega on põhjendatud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel lähtuda tunnitasust 110 eurot ilma käibemaksuta. Kostjatele kuulub hüvitamisele 750,20 eurot.
42.Kostjate palvel tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4).
Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/
Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Tiit Kollom /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.