EP ja HP hagi CN vastu nõusoleku andmise kohustuse tuvastamiseks kinnistusraamatu kande parandamiseks Harju Maakohtu 27.04.2015 otsus
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Apellatsioonkaebuse hind Menetlusosalised esindajad
Menetluse liik
ja
EP ja HP apellatsioonkaebus 3500 eurot
nende Hageja I EP (ik XXXXXXXXXXX) Hageja II HP (ik XXXXXXXXXX) Hagejate lepinguline esindaja vandeadvokaat Senny Pello Kostja CN (ik XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Õnneli Matt-Sermat Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 27.04.2015 otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Poolte maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta võrdsetes osades hagejate kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.22.12.2014 esitasid EP (hageja I) ja HP (hageja II) Harju Maakohtusse hagi CN (kostja) vastu, milles palusid kostjat kohustada tagasi kandma hagejate ühisomandisse kinnisasja (asukohaga Harjumaa, Kose vald, XXXX XXXXXX, XXXXXXXX X-XX) omandiõigus ning asendada kohtuotsusega kostja nõusolek kinnistusraamatu omanikukande kustutamiseks ja hagejate kandmiseks kinnisasja ühisomanikuna kinnistusraamatusse. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti hagejate ja kostja vahel 30.04.2014 isikliku kasutusõiguse kinnistamise avaldus, korteriomandi kinkeleping ja asjaõigusleping, mille kohaselt hagejad kinkisid kostjale korteriomandi asukohaga XXXXXXXX X-XX, XXXX XXXXXX, Kose vald, Harjumaa. Korteri kinkimise tingimus oli hagejate poolt see, et korter läheb kostja omandisse peale hagejate surma ja tingimusel, et kostja abistab ja hoolitseb hagejate eest viimaste surmani. Kostja valmistas ühepoolselt ette notari tehingu. Kinkeleping ei kajastanud hagejate soove, tahet ega poolte kokkuleppeid. Hagejatele ei selgitatud kinkelepingu sisu, lepingut ei loetud ette ja hagejatel ei olnud kaasas prille, et ise lepingut lugeda. Hagejad selgitasid väidetavale notarile, et nende soov on, et peale hagejate surma läheks korteriomand kostjale ja kostja abistaks ja hoolitseks hagejate eest vastutasuks kuni hagejate surmani. Peale kinkelepingu sõlmimist kostja muutis oma käitumist ja suhtumist hagejatesse. Kostja ei käinud enam hagejaid abistamas ja peale hageja I ajuinfarkti 2014 mais muutus kostja hagejate eest hoolitsemisel ja abistamisel tänamatuks, visates kaugelt hagejatele ravimeid ja keeldudes lubamast hagejale I vajalikku voodit korterisse. Kostja soovis, et hageja II elaks mujal kui korteris ja keeldus hagejat I söömisel, pesemisel, liikumisel abistamast. Kostja ei külastanud hagejat I haiglas viibimise ajal. Juunis-juulis 2014 andis hageja II kostjale raha 50 eurot, et kostja läheks hagejat I haiglasse vaatamata ja viiks toitu ning septembris 2014 25 eurot, et kostja ostaks hagejale I mähkmeid. Kostja hagejat I haiglas ei külastanud ja ei tagastanud saadud raha. Juulis 2014, mil hageja I oli haiglas, ja haiglasse sattus ka hageja II, ilmnes hagejate koju naasmisel, et oluliselt olid vähenenud majapidamis- ja tualettpaber ning mõned uued voodiriided, samuti olid kadunud hageja I ID kaart ning pangakaart. Hagejad arvavad, et asjad viis ära kostja koos oma sõbrannaga. Kostja kuritarvitas mh hagejate usaldust, võttes 21.28.07.2014 pangast välja rohkem raha, kui hagejad kostjalt palusid ega ole seda hagejatele öelnud ega raha hagejatele andnud. 24.10.2014 tegid hagejad notari juures kinkelepingust taganemise avalduse, kuna kostja oli oma käitumisega näidanud hagejate vastu üles jämedat tänamatust. Hagejad tegid kostjale korduvalt ettepaneku korter hagejate omandisse tagastada, kuid kostja keeldus sellest. Kuna hagejad taganesid kinkelepingust kehtivalt, lõppes kinkeleping VÕS § 188 lg 2 järgi ja hagejatel oli õigus kingitud ese kostjalt välja nõuda. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hagejad on mõjutatud oma sugulaste poolt, kes on 30.04.2014 kinkelepingule vastu. Hagejate mõjutustöö ja kostja laimamine tehti vihast korteriomandi ära kinkimise ja sellest osa saamise võimalusest ilma jäämise tõttu. Asjaolu, et hagejad suhtlevad hetkel osade sugulastega tihedamini ja et need soovivad korterit endale, ei saa olla kinkelepingust taganemise aluseks.
Kinkeleping tehti hagejate poolt eesmärgil, et korteri saaks isik, kes on seda väärt ja et temalt seda ära ei võetaks. Vääriliseks isikuks pidasid hagejad oma lapselast ehk kostjat, kes neid lapsest saati aidanud oli. Hagejatele oli teada, kuidas nende lapsed rivaalitsevad ja omavahel tülitsevad. Hagejad palusid sugulaste pidevate tülide tõttu hoida kinkeleping saladuses. Kinkelepinguga koos sõlmiti ka isiklik kasutusõigus hagejate kasuks ning kostja lasebki hagejatel kingitud korteriomandit koduna edasi kasutada ja elab ise mujal. Kostja ei ole kunagi olnud hagejate vastu tänamatu ega lugupidamatu. Kinkelepingust taganemiseks alus puudus. Maakohtu otsus
3.Maakohus jättis 27.04.2015 otsusega hagi rahuldamata ja tühistas 6.01.2015 määrusega kohaldatud hagi tagamise, millega keelati kostjal Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registrinumbri XXXXXXXX alla kantud korteriomandi käsutamine ja seati korteriomandile kolmandasse jakku esimesele vabale järjekohale keelumärge kinnistu käsutamise keelamiseks hagejate kasuks. Menetluskulud jättis kohus võrdsetes osades hagejate kanda. Pooled vaidlesid, kas hagejatel oli õigus nõuda korteriomandi tagastamist põhjusel, et kostja näitas hagejate vastu üles jämedat tänamatust. 24.10.2014 taganesid hagejad 30.04.2014 sõlmitud kinkelepingust (VÕS § 268 lg 1). Vaidlus puudus selle üle, kas kostja on kinkelepingust taganemise avalduse kätte saanud. Samuti ei tuvastatud, et hagejad oleksid taganemisel rikkunud VÕS § 270 lg-s 1 nimetatud õigust lõpetavat tähtaega. Seega olid kinkelepingust taganemise formaalsed eeldused täidetud. Kinkelepingust taganemiseks peab esinema lepingust taganemise õigus. Hagejad leidsid, et kostja käitumine muutus peale kinkelepingu sõlmimist, ta ei abistanud enam hagejaid ning muutus hoolitsemisel ja abistamisel tänamatuks, lubas korteriomandi tagasi anda, kuid ei teinud seda. Kohtu hinnangul ei olnud hagejate vande all antud ütlustele tuginedes võimalik asuda seisukohale, et kinkeleping sõlmiti vastu hagejate tahtmist. Hagejad märkisid, et sõlmisid kinkelepingu tingimusel, et kostja hoolitseb nende eest surmani ja et nemad tegid lepingu sõlmimise ettepaneku. Ka tunnistaja KK (hagejate tütar) andis ütlusi, et hagejad soovisid korteri kostjale jätta. Seega oli korteri kostjale kinkimine hagejate endi soov. Tõendatud ei olnud, et pooled leppisid kinkelepingu sõlmimisel kokku, et kostja hoolitseb hagejate eest statsionaarselt. Asjaoluga, et kostja käib tööl, olid hagejad kursis ning neil ei saanud olla arusaama, et kostja hakkab nende eest hoolitsema suuremas ulatuses, kui enne lepingu sõlmimist. Kinkelepingust ega asjas antud ütlustest ei tulenenud sellist kokkulepet ja ka enne lepingu sõlmimist ei toimunud hoolitsemine ööpäevaringselt. Hagejate tahe kinkelepingu sõlmimisel oli kostjat ühepoolselt rikastada ilma senisest suuremas ulatuses saadava vastusoorituseta. KK ütlustest ei nähtunud, et kostja näitas hagejate suhtes üles jämedat tänamatust peale kinkelepingu sõlmimist. Samuti kinnitas tunnistaja AV (hageja I õetütar), et poolte suhtlemine oli hea peale kinkelepingu sõlmimist, tunnistaja nägi neid koos hageja I haiglas viibimisel. Hagejate ja kostja vande all antud ütlustele ei olnud võimalik kostja käitumise osas tugineda, kuna poolte ütlused olid vastukäivad. Tunnistajate ütlustest lähtuvalt ei näidanud kostja hageja suhtes üles jämedat tänamatust. Hagejate arvates seisnes kostja jäme tänamatus selles, et kostja käsutas omavoliliselt hageja II pangakontot. Arvelduskonto väljavõttega ei olnud võimalik tõendada, kes võttis kontolt raha välja ja millisel eesmärgil raha kasutati. Kohtu hinnangul olid hageja II ja kostja ütlused sedavõrd vastukäivad, mistõttu ei olnud tõendatud, et kostja käsutas hagejate raha omavoliliselt. Hagejad leidsid, et kostja jäme tänamatus seisneb selles, et kostja lubas korteri hagejatele tagastada, kuid ei teinud seda. Kohus leidis, et kostja ei käitunud hagejate suhtes tänamatult. Kostjal oli õigus korteri tagastamisest keelduda, kui kostja ei käitunud hagejate suhtes jämedalt tänamatult. Olukorras, kus pooled olid
aastaid väga lähedased ja alles lähiminevikus tekkisid suhtlemisse probleemid, oli mõistetav, et kostja lubas esialgu korteri tagastada, kuid hiljem keeldus sellest, kuna ei käitunud etteheidetud viisil. Kostja lubadust korteri tagastamiseks, kuid hiljem sellest taganemist enda väärikuse kaitsmiseks, ei saanud lugeda jämedaks tänamatuseks. Seega ei olnud kostja käitumises peale kinkelepingu sõlmimist võimalik tuvastada jämedat tänamatust VÕS §-de 267 ja 270 mõttes ja hagejatel puudus alus lepingust taganemiseks. Kuigi poolte suhted on muutunud võrreldes olukorraga enne lepingu sõlmimist, on kostja väljendanud valmisolekut hagejatega äraleppimiseks. Poolte suguvõsas on tülid ja leppimised tavapärased. Maakohtu 6.01.2015 määrusega kohaldatud hagi tagamise tuli tühistada (TsMS § 386 lg 4) ja menetluskulud jäid võrdsetes osades hagejate kanda (TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 1). Apellatsioonkaebus
4.Hagejad paluvad apellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Kohus rikkus õigusnorme, jättes otsuse põhjendamata ning hindas asjas esitatud tõendeid ebaõigesti, jättes asjas tähtsust omavad tõendid hindamata. Kohtuotsus on vastuoluline, kuna kohus on selektiivselt poolte vande all antud ütlusi tõenditena käsitlenud, kuid jätnud asjas tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise arvestamata. Tunnistajate KK ja AV ütlused ei ole kostja käitumise hindamisel peale kinkelepingu sõlmimist objektiivsed ja asjakohased, kuna tunnistajad ei saa hagejatega läbi ja ei tea kostja käitumise kohta midagi. Vaidlus puudub, et hagejate soov oli, et kostja hoolitseb nende eest surmani. Kuna kostja korraldas kinkelepingu ettevalmistamise notari juures, kuid hagejate abistamise kokkulepet lepingusse ei lisanud, rikkus kostja poolte kokkulepet. Kohus jättis kohaldamata VÕS § 29 lg 4 ja välja selgitamata, mida tuleb hagejate hoolitsemise all mõelda. Kokkuleppest, millele tuginevalt lubas kostja hagejate eest hoolitseda, tuleb järeldada, et hoolitsemine oleks pidanud toimuma vastavalt hagejate vajadusele ja vähemalt samamoodi nagu varasemalt. Kostja pidi hoolitsemise kokkulepet mõistma nii, et hagejate abivajadus võib nende surmani vaid suureneda, mitte väheneda. Kohus pidi välja selgitama, kas hagejate hinnangul on nende poolt lepinguga soovitud eesmärgid täitunud. Kõiki tõendeid kogumis analüüsides saab järeldada, et kostja käitumine muutus peale hageja I ajuinfarkti 2014 mais. Kostja keeldus seejärel hagejate eest hoolitsemisest. Kostja ei ole hagejate kingi vääriline, kuna hagejad palusid kostjal korter tagasi anda, kui kostja nende eest ei hoolitse. Oluline on see, kuidas hagejad kostja käitumist hindavad. Sõltumata asja lahendamisest on hagejate jaoks kostja menetluskulude kandmine liialt koormav. Juhul kui kohus jätab hagi rahuldamata, tuleks menetluskulude jaotamisel kohaldada TsMS § 162 lg-t 4. Kohus oleks pidanud menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrama. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud hagejate või riigi kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata.
TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ja ei rikkunud menetlusnorme. Apellatsioonkaebuses kordavad hagejad maakohtus esitatud väiteid. Maakohus on nendele hinnangu andnud ja käsitlenud neid piisava põhjalikkusega. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Asjas on tuvastatud, et 30.04.2014 sõlmiti hagejate ja kostja vahel isikliku kasutusõiguse kinnistamise avaldus, korteriomandi kinkeleping ja asjaõigusleping (kd I tl 9-13). Lepingu esemeks oli lepingu p 1.1 kohaselt Harjumaal, Kose vallas, XXXX XXXXXX, XXXXXXXX X-XX asuv korteriomand. 13.05.2014 kanti kostja korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse. Samal kuupäeval kanti kinnistusraamatusse ka hagejate tasuta isiklik kasutusõigus korteriomandile. 24.10.2014 tegid hagejad notari juures avalduse 30.04.2014 kinkelepingust taganemise kohta ja ettepaneku omandi tagasikandmiseks (kd I tl 23-25). Vaidluse all ei ole, et 30.04.2014 kinkelepingust taganemise formaalsed eeldused on täidetud. Hagejad edastasid kostjale lepingust taganemise avalduse VÕS § 188 lg 1 kohaselt, järgides VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud tähtaega (kd I tl 29-30). Pooled vaidlevad kinkelepingust taganemise kehtivuse üle. Vaidlus on selles, kas kostja on käitunud viisil, mis andis hagejatele õiguse kinkelepingust taganeda. Hagejad võivad VÕS § 268 lg 1 järgi lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kostjalt välja nõuda VÕS § 267 p-des 1-3 ettenähtud juhtudel, mh siis, kui kostja on oma käitumisega näidanud hagejate vastu üles jämedat tänamatust või kui kostja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse. Kostja käitumise hindamisel jämeda tänamatusena tuleb lähtuda kinkelepingu eesmärgist ja arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka hagejate subjektiivset hinnangut (vt Riigikohtu 4.04.2011 otsus tsiviilasjas nt 3-2-1-8-11, p 15). Hagi aluseks olevate asjaolude järgi taganesid hagejad kinkelepingust VÕS § 267 p 1 alusel põhjusel, et kostja näitas üles hagejate suhtes jämedat tänamatust. Lepingust taganemise põhjusena märkisid hagejad, et kostja muutis oma käitumist ja suhtumist hagejatesse peale kinkelepingu sõlmimist, jättes abivajavad hagejad hooldamata. Kaebuses heidavad hagejad maakohtule ette, et kohus jättis välja selgitamata, mida tuleb hagejate hoolitsemise all mõelda. Ringkonnakohus hagejate etteheidetega ei nõustu. Maakohus asus õigesti seisukohale, et tuvastatud ei ole VÕS § 267 p-s 1 toodud eelduste olemasolu. Kostja käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on eetiline ja moraalne hinnang. Asja materjalidest nähtuvalt vajavad hagejad praktiliselt ööpäevaringset hoolt. Esitatud tõenditega on tuvastatud, et kostja on peale kinkelepingu sõlmimist jätkanud hagejate eest hoolitsemist vastavalt võimalusele. Kostja on külastanud hagejaid korduvalt haiglas ja kodus, aidanud hügieenitoimetustel, käinud poes, koristanud korterit jne. Kuigi kinkelepingu olemusest lähtudes võib kinkija taganeda lepingust ka siis, kui kingisaaja lepingut ei riku, sest kingisaaja iseenesest õiguspärane käitumine võib kinkija seisukohalt olla mõistetav jämeda tänamatusena (vt Riigikohtu 22.02.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-06), on ringkonnakohtu arvates kinkija õigused taganemisele jämeda tänamatuse tõttu ikkagi piiratud. Vastasel juhul võiks kinkija käituda ise eetika- ja
moraalinormide vastaselt ja ähvardada kingisaajat iga kord oma lepingust taganemise õigusega ning kinke tagasinõudmisega. Kohtupraktika kohaselt võib enamasti kingisaajapoolseks jämedalt tänamatuks käitumiseks, mis õigustaks kinkelepingust taganemist, pidada kinkija suhtes nii füüsilist kui ka vaimset vägivalda. Kostjapoolseks jämedalt tänamatuks käitumiseks võiks mh pidada asjaolu, kui kostja keelaks hagejatel korterit surmani kasutada. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa jämedaks tänamatuseks pidada sellist käitumist, kui kostja ei asu hagejaid ööpäevaringselt hooldama, mida kostja ka hagejatele enne kinkelepingu sõlmimist ega sõlmimise ajal lubanud ei ole. Hooldamise all ei saanud hagejad eeldada, et kostja tuleb pärast kinkelepingu sõlmimist töölt ära ja hakkab hagejaid hooldama ööpäevaringselt. Eespool toodud põhjendustel ei ole kostja näidanud hagejate suhtes üles jämedat tänamatust VÕS § 267 p 1 mõttes ning hagejatel puudub alus kinkelepingust taganemiseks. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus menetluskulud hagejate kanda. Vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2 määrab menetluskulud peale lõpplahendi jõustumist summaarselt kindlaks asjas lahendi teinud maakohus TsMS §-s 177 sätestatud korras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.