Hageja I XXX, hageja II XXX, hagejate lepinguline esindaja vandeadvokaat Senny Pello, kostja XXX, kostja lepinguline esindaja Õnneli Matt-Sermat Sekretär Triin Matteus
Tühistada Harju Maakohtu 06.01.2015 määrusega kohaldatud hagi tagamine, millega keelati kostjal Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registrinumbri XXX alla kantud korteriomandi asukohaga XXX käsutamine ja seati korteriomandile nr XXX, asukohaga XXX kolmandasse jakku esimesele vabale järjekohale keelumärge kinnistu käsutamise keelamiseks hagejate kasuks. Menetluskulude jaotus
Menetluskulud jätta võrdsetes osades hagejate kanda. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt TsMS § 177 lg-le 2.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.
Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.Hagejate ja kostja vahel sõlmiti 30.04.2014 isikliku kasutusõiguse kinnistamise avaldus, korteriomandi kinkeleping ja asjaõigusleping, mille kohaselt hagejad kinkisid kostjale korteriomandi asukohaga XXX.
2.Korteriomandi kinkimise tingimus oli hagejate poolt see, et korteriomand läheb kostja omandisse peale hagejate surma ning tingimusel, et kostja abistab ja hoolitseb hagejate eest viimaste surmani. Hagejad tegid kostjale selle ettepaneku, kuna kostja elab hagejate vastasmajas, samas, kui hagejate lapsed elavad kaugemal. Kostja oli vastavate tingimustega nõus ning valmistas ühepoolselt ette notari tehingu.
3.Kinkeleping ei kajasta hagejate soove ega tahet, samuti mitte hagejate ja kostja omavahelisi kokkuleppeid ning selle sõlmimise asjaolud on küsitavad. Hagejatele ei selgitatud kinkelepingu sisu, kinkelepingut ei loetud hagejatele ette ning samuti ei olnud hagejatel kaasas prille, et ise kinkelepingut lugeda. Hagejad selgitasid isikule, kes väidete kohaselt oli notar, et nende soov on, et peale hagejate surma läheks korteriomand kostjale ja kostja abistaks ja hoolitseks hagejate eest vastutasuks kuni hagejate surmani.
4.Kostja jäme tänamatus hagejate suhtes, mis algas ja süvenes peale kinkelepingu sõlmimist, seisnes hagejate hinnangul järgmistes asjaoludes. Peale kinkelepingu sõlmimist kostja enam hagejaid ei abistanud, kuigi oli seda varasemalt teinud ja käinud umbes korra päevas hagejaid vaatamas ja abistamas. Peale kinkelepingu sõlmimist kostja enam ei aidanud hagejat I sööta ega pesta, keeldus hagejat I õue jalutama viimast ning ütles hagejatele, et ta on noor inimene ega pea seda tegema ja tahab lõbutseda. Kui hagejad kostjalt abi palusid, siis ütles kostja, et tuleb väga hilja töölt ega saa hagejaid abistama minna, kuid tegelikult nägi hageja II aknast, et kostja tuli koju palju varem kui ta ütles, kuid lihtsalt hagejaid abistama ei läinud. Suurest murest ning hirmus, et kostja hagejaid ei abista ja kaob üldse ära, jäi hageja I haigeks ning sai 24.05.2014 ajuinfarkti, mille järgselt tekkis hagejal I kerge vasakpoolne kehapoole halvatus. Haiglas käis kostja hagejat I ainult paaril korra vaatamas ning käitus seal hagejatega ebaviisakalt ja sõimas ning ärritas hagejat I.
5.Hagejale I oli vajalik haiglast välja saades spetsiaalset haigla voodit, kuna halvatuse tõttu ei olnud ta võimeline iseseisvalt istuma ning vajas külgedelt tuge, kuid kostja keeldus selle voodi korteriomandisse lubamisest. Samuti teatas kostja korduvalt hagejale I viimase hagilas viibimise ajal, et hageja I peab minema Kuusalusse elama. Kuivõrd hageja I tervislik seisund oli raske, ta ei olnud ühe kehapoole halvatuse tõttu võimeline ennast riietama, sööma, liikuma, pesema ning ta ei tohtinud ärrituda ja tema eest oli vaja pidevalt hoolitseda ja kostja ei lubanud hagejale I vajalikku voodit korteriomandisse tuua, viidi
hageja I peale haiglast väljasaamist Põltsamaale hageja I õe XXX juurde, kus hageja I viibis kaks nädalat. Samuti palus hageja I arst viia hageja I kuskile rahulikku kohta, kus ta ei ärrituks ja tema eest hoolitsetaks, sest kostja ebaviisakas ja jäme käitumine hagejate osas ning pidev mure korteriomandi tagasisaamiseks ärritas hagejat I.
6.Mais 2014 oli hageja II kolm nädalat tütre XXX juures XXX, kuna kostja teatas, et temal ei ole aega hagejat II abistada ning võib ainult korraks läbi astuda. Kostja käis hagejat I harva vaatamas ja püüdis seejuures hagejaid omavahel riidu ajada. Peale hageja I insulti lubas kostja juunis 2014, et kui hageja I saab koju tagasi, siis annab ta hagejatele korteriomandi omandi tagasi, kuid peale hageja I haiglast välja saamist keeldus korteriomandi omandit tagasi andmast.
7.Hageja I haiglas viibimise ajal suvel (juunis-juulis) 2014 andis hageja II kostjale raha 50 eurot, et kostja läheks hagejat I vaatamata ja viiks hagejale I toitu ning septembris 2014 25 eurot, et kostja ostaks hagejale I mähkmeid. Kostja hagejat I ei külastanud ning ei tagastanud hagejatele ka hageja II poolt antud raha. Hiljem oli hagejal I järjekordne tervisehäire ja hageja I viidi XXX haiglasse. Ajal, mil hageja oli XXX haiglas, kostja hagejat II abistamas ei käinud Kuna XXX taastusravikeskus oli suvel puhkusel, viibis hageja I XXX haiglas ning soovis saada oma sünnipäevaks (14.07.) koju. Haigla lubas ning kostja pidi aitama hagejate eest hoolitseda, kuid kui hageja I koju viidi, siis ei andnud kostja hagejale I süüa, samuti mitte rohtusid, mida oli vaja anda teatud kelleaegadel, vaid läks lihtsalt varahommikul minema. Hageja I oli väga halvas seisus ning sugulased kutsusid hagejale I kiirabi. Kiirabi viis hageja I haiglasse. Kostjal paluti hagejat I XXX haiglasse vaatama minna, kuid kostja keeldus.
8.Juulis 2014, mil hageja I oli haiglas, ning haiglasse sattus ka hageja II, ilmnes hagejate koju korteriomandisse naasmisel, et oluliselt olid vähendenud hagejate poolt varutud majapidamis- ja tualettpaberi pakid ning mõned uued voodiriided, samuti olid kadunud hageja I ID kaart ning pangakaart. Hagejad arvavad, et asjad viis ära kostja koos oma sõbrannaga.
9.Hagejad märgivad, et kostja on nende usaldust raha kontolt väljavõtmise osas samuti kuritarvitanud, kuivõrd peale seda, mil hageja II viibis haiglas, so 21.-28.07.2014, on kostja, kelle käes oli hageja II pangakaart, on välja võtnud rohkem raha, kui hagejad kostjalt palusid ega ole seda hagejatele öelnud ega raha hagejatele andnud. Nii palus hageja II kostjat peale haiglast kohu naasmist võtta välja kahel korral 300 eurot, kuid konto väljavõttest nähtub, et välja on võetud 860 eurot ajal, mil hageja II viibis haiglas ning kokku on välja võetud 1 160 eurot. Seejuures sellest 600 eurost, mis hageja II palus kostjal välja võtta, said hagejad 550 eurot, kuna kostja tõi raha, ütles, et on täpne summa ja lahkus, kuid peale kotja lahkumist raha ülelugemisel selgus, et raha oli kokku 550 eurot, mitte 600 eurot.
10.24.10.2014 tegid hagejad Tallinna notar Robert Kimmeli notaribüroos avalduse kinkelepingust taganemise kohta, kuna kostja oli oma käitumisega näidanud hagejate vastu üles jämedat tänamatust. Hagejad tegid kostjale korduvalt ettepaneku korteriomand hagejate omandisse tagastada, kuid kostja on sellest keeldunud.
11.Hagejad on seisukohal, et kostja on olnud nende suhtes jämedalt tänamatu ning nad on kinkelepingust kehtivalt taganenud ja kinkeleping on VÕS § 188 lg 2 järgi lõppenud. Kuna taganemine on kehtiv, siis on hagejatel õigus kingitud ese kostjalt välja nõuda.
12.Eeltoodust tulenevalt paluvad hagejad kohustada kostjat tagasi kandma hagejate ühisomandisse kinnisasi asukohaga XXX (registriosa nr XXX) omandiõigus ning asendada kohtuotsusega kostja nõusolek kinnistusraamatu omanikukande kustutamiseks ja hagejate kandmiseks kinnisasja ühisomanikuna kinnistusraamatusse. Kostja vastuväited
13.Kostja ei võta hagi õigeks, ei tunnista hagi ega selle nõudeid ning vaidleb hagile täies ulatuses vastu.
14.Kostja on seisukohal, et hagejad on mõjutatud oma sugulaste poolt, kes on korteriomandi 30.04.2014 notariaalselt tõestatud kinkelepingule vastu. Vihast korteriomandi ära
kinkimise ja sellest osa saamise võimalusest ilma jäämise tõttu ning kadedusest kostja vastu on kogu hagejate mõjutustöö ja kostja laimamine tehtud. Kostja selgitab, et hagejate perekonnas jagunevad sugulased nn kahte leeri. Kui hagejad suhtlevad nn I leeriga, siis nad mõjutavad neid teiste vastu ega luba nendega suhelda. Kui hagejad suhtlevad nn II leeriga, siis nemad ei keela hagejatel teistega suhelda ega õhuta neid kellegi vastu. Käesoleval ajal on hagejate suhted nn I leeriga lähedasemad ja seetõttu teistega ei suhelda. Kuid asjaolu, et hagejad suhtlevad hetkel osade sugulastega tihedamini ja nemad korteriomandeid endale soovivad, ei saa olla ega ole kinkelepingust taganemise aluseks.
15.Kinkeleping tehti hagejate poolt eesmärgil, et korteriomandi saaks isik, kes on seda väärt ja et temalt seda ära ei võetaks. Vääriliseks isikuks pidasid hagejad oma lapselast ehk kostjat, kes neid lapsest saati aidanud oli. Hagejatele oli teada, kuidas nende lapsed rivaalitsevad ja omavahel tülitsevad ja kadedad on. Eeltoodu põhjal palusid ja veensid hagejad kostjat, et ta laseks täita nende soovi korteriomand temale kinkida. Samuti palusid nad pidevate tülide tõttu sugulaste vahel hoida kinkeleping saladuses. Kinkelepinguga koos sõlmiti ka isiklik kasutusõigus hagejate kasuks ning kostja lasebki hagejatel kingitud korteriomandit koduna edasi kasutada ja elab ise mujal. Kostja ei ole kunagi olnud hagejate vastu tänamatu ega lugupidamatu.
16.Kostja on seisukohal, et kinkelepingust taganemiseks alus puudub ning kostja ei ole hagejate suhted käitunud tänamatult.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
17.Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse, menetluse kestel asjas esitatud seisukohtade ja tõenditega, kuulanud pooled ja tunnistajad kohtuistungil ära, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
18.Hagejate ja kostja vahel on 30.04.2014 sõlmitud isikliku kasutusõiguse kinnistamise avaldus, korteriomandi kinkeleping ja asjaõigusleping (tlk 9-13). Lepingu ese oli lepingu punkti 1.1. kohaselt XXX asuv korteriomand. 24.10.2014 on hagejad esitanud 30.04.2014 sõlmitud kinkelepingust taganemise avalduse (tlk 23-25).
19.Pooled vaidlevad asjaolu üle, kas hagejatel on õigus nõuda korteriomandi tagastamist põhjusel, et kostja on näidanud hagejate vastu üles jämedat tänamatust. Kostja on seisukohal, et ei ole hagejate suhtes näidanud üles jämedat tänamatust, seega puudub hagejatel kinkelepingust taganemise õigus.
20.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 259 lg 1 kohaselt kinkelepinguga kohustub üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Eeltoodust tuleneb, et kinkeleping on alati tasuta leping ning kujutab endast seega alati ka ühepoolset lepingut ehk kinkija ühepoolset kohustust rikastada kingisaajat vastutasuta.
21.Kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija VÕS § 268 lg 1 kohaselt lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 pdes 1-3 ettenähtud juhtudel. Kinkelepingust taganemiseks peavad olema täidetud nii formaalsed kui ka materiaalsed eeldused. VÕS § 188 lg 1 kohaselt taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Hagejad on 24.10.2014 taganenud 30.04.2014 sõlmitud kinkelepingust (tlk 23-25). Pooled ei vaidle asjaolu üle, kas kostja on kinkelepingust taganemise avalduse kätte saanud. Samuti ei ole antud asjas tuvastatud, et hagejad oleksid taganemisel rikkunud VÕS § 270 lg-s 1 nimetatud õigust lõpetavat tähtaega. Seega loeb kohus tuvastatuks, et kinkelepingust taganemise formaalsed eeldused on täidetud.
22.Kinkelepingust taganemiseks peab esinema lepingust taganemise õigus (materiaalne eeldus). VÕS § 267 p 1 järgi võib kinkija kinkelepingust taganeda juhul, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust.
23.Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-8-11 punktis 15 märkinud, et kinkijale on VÕS §-de 267 ja 270 järgi jäetud järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud n-ö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on "kingi vääriline". See tähendab, et kui kingisaaja oma seaduslikku õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganeda. Kingisaaja iseenesest õiguspärane käitumine võib kinkija seisukohalt asjaolusid hinnates olla mõistetav jämeda tänamatusena. "Jäme tänamatus" kui hinnanguline kategooria peab VÕS § 267 p 1 järgi avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes (vt nt Riigikohtu 1. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05, pd 26-27). Kolleegium on varasemas praktikas märkinud veel seda, et käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on ka eetiline hinnang. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut (vt nt Riigikohtu
22.veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-06, p 12).
24.Hagejad on seisukohal, et kostja jäme tänamatus seisneb asjaolus, et kostja käitumine muutus peale kinkelepingu sõlmimist, ta ei abistanud enam hagejaid ning muutus hoolitsemisel ja abistamisel tänamatuks, lubas korteriomandi tagasi anda, kuid ei ole seda teinud. Kohus on kohtuistungil üle kuulanud tunnistjad ja pooled vande all ning asjas on esitatud arvukalt kirjalikke tõendeid hagejate ja kostjate tuttavate ja perekonnaliikmete seletuste näol. Kohtul, kooskõlas Riigikohtu juhistega, tuleb antud juhul esitatud tõendite pinnal analüüsida, kas hagejate kinkimisel soovitud eesmärk on vastuolus kostja käitumisega ning kas kostja käitumine on hukkamõistetav VÕS § 267 p 1 mõttes.
25.Hagejad on hagiavalduses märkinud, et neil kästi kinkelepingule alla kirjutada ning neile ei selgitatud kinkelepingu sisu. Kohtu hinnangul ei ole hagejate vande alla antud ütlustele tuginedes võimalik asuda seisukohale, et kinkeleping on sõlmitud vastu hagejate tahtmist. Hagejad on enda väidete kohaselt kinkelepingu sõlminud tingimusel, et kostja hoolitseb nende eest kuni surmani. Hageja I on vande all ülekuulamise käigus selgitanud, et „XXX kinkelepingu sõlmimise ettepaneku tegin mina. Ma oli nõus, et kui kostja hoolitseb meie eest meie surmani, saab XXX meie korteri endale. /... / Ütlesin ka, et mina tahan, et XXX hoolitseks meie eest“. Hageja II on vande all kinnitanud, et „meie olime Elviga mõlemad haiged ja tegime XXXle ettepaneku, et kas ta on nõus, et surmani aitab ja hooldab meid ja me teeme korteri tema nimele“. Ka tunnistaja XXXon andnud ütlusi selle kohta, et hagejad on soovinud korteriomandi kostjale jätta („Seda ma teadsin algusest peale, et ema ja isa soovisid korteri XXXle jätta“). Kohus on seisukohal, et nimetatud ütlustest tulenevalt esineb alus asuda seisukohale, et korteriomandi kostjale kinkimine oli hagejate endi soov.
26.Samas tuleb kohtu hinnata, kas kinkimine toimus üksnes tingimusel, et kostja hagejate eest hoolitseb ning mida hagejad on silmas pidanud „hoolitsemise“ all. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtub, et pooled on kinkelepingu sõlmimisel kokku leppinud, et kostja hoolitseb hagejate eest statsionaarselt. Kostja on selgitanud, et kuna tema käib tööl, siis on tema võimalused hagejate eest hoolitsemiseks piiratud (tlk 157-158). Asjaoluga, et kostja käib tööl, olid kursis ka tema vanavanemad ning seda ka enne kinkelepingu sõlmimist. Kohtu hinnangul ei saanud hagejatel olla arusaama, et kostja hakkab hagejate eest hoolitsema suuremas ulatuses, kui kostja tegi seda enne kinkelepingu sõlmimist. Ka kinkelepingust ega asjas antud ütlustest ei tulene vastavasisulist kokkulepet. Kohus võib asjas antud ütlustest järeldada, et ka enne kinkelepingu sõlmimist ei toimunud hoolitsemine
ööpäevaringselt, kuna kostja elab hagejatest eraldi hagejate vastasmajas. Kohus selgitab, et kinkelepingu põhitunnusteks on kokkulepe, millega kinkija kohustub teatud hüve üleandmiseks, kohustuse vabatahtlikkus, tasutus ning tahe teist lepingupoolt rikastada. Kohus ei ole antud juhul tuvastanud, et kostja on lubanud ja hagejad on aru saanud, et kostja hoolitsuskohustus hagejate ees on peale kinkelepingu sõlmimist senisest ulatuslikum. Kohus leiab, et hagejate tahe kinkelepingu sõlmimisel on olnud kostjat ühepoolselt rikastada ilma senisest suuremas ulatuses saadava vastusoorituseta. Hagejate väidetest võib järeldada, et hagejad vajavad praktiliselt ööpäevaringset hoolt, mida aga kostja neile enne kinkelepingu sõlmimist ega sõlmimise ajal lubanud ei ole.
27.Kohus on kohtuistungil üle kuulanud tunnistaja XXX(hagejate tütar, kostja tädi), kelle ütlustest tulenevalt ei ole võimalik kohtul jõuda veendumusele, et kostja on hagejate suhted näidanud üles jämedat tänamatust peale kinkelepingu sõlmimist. Nimelt on tunnistaja öelnud, et „ka haiglas (peale kinkelepingu sõlmimist) oli XXX koguaeg ema juures kohal. Ise käisin haiglas korduvalt ema vaatamas ja alati nägin XXXt seal. /.../ Haiglas nägin kostjat ja hagejaid omavahel suhtlemas. Seda oli 4-5 korda.“ Kohus on üle kuulanud ka tunnistaja XXX(hageja I õetütar, kostja täditüre tütar), kes on kinnitanud, et hagejate ja kostja suhtlemine on olnud hea peale kinkelepingu sõlmimist, tunnistaja nägi neid koos sel ajal, kui hageja I viibis haiglas („Pärast kinkelepingu sõlmimist olen hagejaid ja kostjat koos näinud haiglas, kus XXXoli. Ma käisin haiglas ise neli korda Elvit vaatamas ja kahel korral nendest oli ka XXX seal. See oli peale kinkelepingu sõlmimist. Hagejate ja kostja läbisaamine oli väga südamlik, kuigi XXXei olnud väga adekvaatne. Kostja suhtus oma vanavanematesse (hagejad) väga südamlikult, kui XXXhaiglas oli. XXX nuttis, kallistas, musitas ja paitas vanaema (hageja I)“). Kohus on seisukohal, et eelnimetatud tunnistajate ütluste pinnalt ilmneb, et kostja ei ole hagejate suhtes üles näidanud tänamatust, jättes hagejate eest hoolitsemata peale kinkelepingu sõlmimist. Kohus on kohtuistungil vande all üle kuulanud ka hagejad ja kostja. Kohtu hinnangul ei ole võimalik antud juhul hagejate ja kostja vande all antud ütlustele tugineda kostja käitumise osas, kuna pooled on andnud vastukäivaid ütlusi. Seega saab kohus hinnata kostja käitumist eelkõige tunnistajate ütluste alusel. Tunnistajate ütlustest lähtuvalt ei esine alust asuda seisukohale, et kostja on hageja suhtes üles näidanud jämedat tänamatust ning jätnud nende eest hoolitsemata määral, mida hagejad võisid kostjalt eeldada.
28.Hagejad on seisukohal, et kostja jäme tänamatus seisneb ka selles, et kostja on omavoliliselt hageja II arveldusarvekontot käsutanud. Hagejad on kohtule esitanud hageja II epikriisi, mille kohaselt hageja II viibis haiglas alates 21.07.2014 kuni 28.07.2014 (tlk 146-148). Hageja II arvelduskonto väljavõttest nähtuvalt on 28.06.2014 välja võetud 300 eurot, 22.07.2014 300 eurot, 23.07.2014 300 eurot ja 24.07.2014 260 eurot, kokku 1 160 eurot (tlk 149). Kohus on seisukohal, et eelnimetatud tõenditega ei ole võimalik tõendada, kes on vastavad summad välja võtnud ning millisel eesmärgil hageja II arveldusarvelt välja võtnud raha on kasutatud. Kostja on küll andnud ütlusi selle kohta, et „raha, mis on välja võetud vanaisa kontolt, võeti välja siis, kui vanaisa oli haiglas ja vanaisa palvel. Olen juba aastaid vanavanemate kontolt raha välja võtnud, seni pole midagi kadunud. Pangakaart oli vanaisa käes, kui ta haiglas oli. Alati viin vanavanematele konto väljavõtted ja loen summad ette“. Samas hageja II on vande all öelnud, et „pangakaart oli sellele ajal kodus sahtlis. Ma olin andnud varasemalt enda PIN-koodi XXXle, et ta saaks raha välja võtta“. Kohtu hinnangul ei ole sedavõrd vastukäivate ütluste pinnalt võimalik lugeda tõendatuks, et kostja on hagejate raha omavoliliselt käsutanud. Seega ei ole võimalik tuvastada kostja käitumises objektiivset hukkamõistetavust seoses hageja II arveldusarve käsutamisega.
29.Hagejad on seisukohal, et kostja jäme tänamatus seisneb ka selles, et kostja on lubanud hagejatele korteriomandi tagastada, kuid ei ole seda teinud. Kostja on vande all öelnud, et „korteri tagastamisest keeldusin, sellepärast, et ma ei tunne, et ma oleks süüdi selles, milles
mind süüdistatakse. /... / Korteri küsisid nad minult isiklikult tagasi“. Kohus on seisukohal, et ka eelnimetatud asjaolust tulenevalt ei ole võimalik tuvastada, et kostja on käitunud hagejate suhtes tänamatult. Kostjal on õigus korteriomandi tagastamisest keelduda, kui kostja ei ole käitunud viisil, mida saaks lugeda jämedaks tänamatuseks oma vanavanemate suhtes. Kohus märgib, et olukorras, kus hagejad ja kostja on olnud aastaid omavahel väga lähedased, ning alles lähiminevikus on tekkinud suhtlemisse probleemid vaildusaluse korteri pinnalt, on mõistetav, et kostja on esialgu lubanud korteri tagastada, kuid hiljem sellest keeldunud põhjendusel, et ta ei ole hagejate suhtes toimunud talle etteheidetud viisil. Kohtu hinnangul ei esine eelnimetatud asjaolude pinnalt alust lugeda kostja esialgset lubadust korteri tagastamiseks, kuid hiljem sellest taganemist enda väärikuse kaitmiseks, jämedalt tänamatuks käitumiseks oma vanavanemate suhtes.
30.Kohus on seisukohal, et ka asjas esitatud kirjalike tõenditega hagejate ja kostja tuttavate ja sugulaste antud ütluste näol ei ole võimalik kostja käitumise objektiivset hukkamõistetavust tuvastada, kuna tegemist on üksteisele risti vastukäivate ütlustega.
31.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja käitumises peale kinkelepingu sõlmimist ei ole võimalik tuvastada jämedat tänamatust VÕS § 267 p 1 mõttes. Hagejatel ei esinenud alust asuda pärast kinkelepingu sõlmimist eeldama, et kostja hakkab hagejaid hooldama ööpäevaringselt. Nähtuvalt eelviidatud tunnistajate ütlustest on kostja jätknud hagejate eest hoolitsemist vastavalt võimalustele. Kohus on seisukohal, et kostja ei ole näidanud hagejate suhtes üles jämedat tänamatust VÕS §-de 267 ja 270 mõttes ja hagejatel puudub alus kinkelepingust taganemiseks.
32.Kohus märgib, et kuigi hagejate ja kostja suhted on muutunud võrreldes olukorraga, mis oli enne kinkelepingu sõlmimist, on kostja väljendanud valmisolekut hagejatega äraleppimiseks. Kostja on kinnitanud, et soovib oma vanavanematega ära leppida ning neid edasi aidata. Asjas antud ütlustest võib järeldada, et hagejate ja kostja suguvõsas on tülid ja seejärel leppimised tavapärased, seega ei näe kohus takistusi hagejate ja kostja suhete taastamiseks.
34.TsMS § 386 lg 4 kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Kohus tühistab hagi tagamise ka siis, kui hagi tagamise on otsustanud teine kohus, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Võttes arvesse, et kohus on jätnud käesolevas asjas hagi rahuldamata, tuleb tühistada Harju Maakohtu 06.01.2015 määrusega kohaldatud hagi tagamine, millega keelati kostjal Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registrinumbri XXX alla kantud korteriomandi asukohaga XXXkäsutamine ja seati korteriomandile nr XXX, asukohaga XXXkolmandasse jakku esimesele vabale järjekohale keelumärge kinnistu käsutamise keelamiseks hagejate kasuks.
Menetluskulude jaotus
35.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg-st 1 lähtuvalt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg 1 kohaselt, kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Käesoleval juhul kohus jätab hagi rahuldamata, mistõttu jäävad tsiviilasja menetluskulud võrdsetes osades hagejate kanda.
36.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg-st 4 tulenevalt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas menetluskulusid otsuses kindlaks ei määrata ning kohus lahendab menetluskulude küsimuse TsMS § 174 lg 2, 4 alusel pärast otsuse jõustumist.