Tallinna linna avaldus NS korduvaks psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks kuni kolmeks kuuks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 01.10.2015 kohtumäärus
Kaebuse esitaja ja kaebuse NS määruskaebus liik Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja: Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu), asukoht Narva mnt 11D, 10151 Tallinn, (e-post [email protected]) Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): NS (isikukood
XXXXXXXXXXX,
elukoht
XXX-XXXXXXX
XXXXX X-XX XXXXXXX), määratud esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Marje Mängel (e-post:
Harju Maakohtu 01.10.2015 määrus tühistada ning saata avaldus uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule.
3.Menetluskulude jaotus jätta maakohtu otsustada. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu perekonnaliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed ja valla-
1(8)
Tsiviilasi nr: 2-15-13883 või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluse võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Asjaolud
1.Harju Maakohus lubas 18.09.2015 määrusega esialgse õiguskaitse korras NS suhtes kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 01.10.2015, sest NS-l esines raske psüühikahäire, millest tulenes teda ennast ja ümbritsevaid ohustav käitumine. Sõltuvalt oma seisundist oli SN võimetu otsustama ravi vajaduse üle.
2.Avaldaja esitas 28.09.2015 kohtule avalduse, milles palub luba NS tahtevastase ravi jätkamiseks tulenevalt SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla poolt esitatud avaldusest ning psühhiaatrite arvamusest tema psüühilise seisundi kohta.
3.SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla poolt avaldajale 28.09.2015 esitatud taotluse kohaselt esineb NS-l jätkuvalt raske psüühikahäire. NS ravivajadusest aru ei saa ega nõustu edasise haiglaraviga. Tulenevalt eeltoodust peavad psühhiaatrid vajalikuks jätkata tema tahtest olenematut ravi psühhiaatriahaiglas ja talle haiglaravi kohaldamist kohtu poolt. Maakohtu määrus
4.Harju Maakohus rahuldas 01.10.2015 kohtumäärusega Tallinna linna avalduse NS korduvaks psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks, määras paigutada NS tema tahtest olenematult psühhiaatriahaiglasse haiglaravi kohaldamiseks kuni kolmeks kuuks alates 01.10.2015 ja tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks 01.01.2016 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.
5.Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ja muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. PsAS § 13 lg 2 kohaselt võib isiku tahtest olenematu ravi kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal.
6.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 533 lg 1 p 1 kohaselt menetleb kohus isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse avalduse alusel asja psüühiliselt haige isiku paigutamiseks tema tahteta või tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega ja talle haiglaravi kohaldamiseks.
7.Kohtule esitatud psühhiaatrite arvamusest nähtub, et käesolevaks ajaks NS psüühiline seisund oluliselt paranenud ei ole, ei mõista ravi vajadust ega nõustu edasise haiglaraviga. Ravita jäädes on tõenäoline haigusest tingitud ohtliku käitumise süvenemine, mistõttu on vajalik jätkata tahtest olenematut ravi haiglatingimustes.
8.30.09.2015 teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti nr 478 kohaselt NS käesolevalt luulu ja meelepetteid ei avalda, kuid hospitaliseerimisel võis tema käitumisest järeldada kuulmismeelepetete esinemist (ettearvamatu, motiveerimatu agressiivne käitumine). Meeleolu düsfooriline, ettearvamatu impulsiivse käitumisega. Tähelepanu ja kontsentratsioonihäired. NS-l esineb äge skisofreeniataoline psühhootiline häire (Rahvusvaheline Haiguste Klassifikatsioon RHK-10 kood F23.2), mis on hõlmatav mõistega “raske psüühikahäire”. Sõltuvalt temal esinevatest psüühikahäiretest ei ole ta võimeline adekvaatselt aru saama oma tegudest ega ole
2(8)
Tsiviilasi nr: 2-15-13883 võimeline oma käitumist juhtima. Eksperdi hinnangul ei saa välistada, et NS vabaduses viibides ei asu ründama teisi isikuid ning ei provotseeri endavastast vägivalda ega seda, et NS vabaduses viibides ei aseta end enda elule ja tervisele ohtlikku olukorda. NS suhtes ei ole võimalik kohaldada muud ravi peale haiglaravi. NS vajab pikaajalist haiglaravi, tema ravi pikkust ei ole võimalik prognoosida.
9.Kohtule esitatud meditsiinilistest dokumentidest nähtub, et isik viibib tahtevastasel ravil alates 17.09.2015 ja oli ravile sattudes ägedas psühhoosis. Tänaseni ei ole psühhootiline seisund taandunud. Ravile sattumisel ja ravi ajal on isik avaldanud tegelikkusega mitteseotud plaane võtta ette välissõite ja avaldanud väited oma tüdruku kohta, kuigi lähedaste väitel on need jutud alusetud. Kohus on veendumusel, et isik on ägedas psühhoosis ning on valmis haigushoo ajel ette võtma ulatuslikke tegevusi. Ravile eelnevalt on isikule määratud mitmeid trahve taksojuhina kiiruse ületamise eest. Haiguskriitika isikul selgelt puudub. Arvestades isiku segadusseisundit ja varasemat riskialdist käitumist, on tõenäoline, et ravi puudumisel asub isik teisi ründama või asetab end endale ohtlikku olukorda. Tulenevalt eelnevast leiab kohus, et avaldus NS korduvaks psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning NS tuleb paigutada tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks kuni kolmeks kuuks.
10.Kohus kuulas NS ära psühhiaatriahaiglas esialgse õiguskaitse rakendamisel. Muude isikute ärakuulamist ei pea kohus vajalikuks, sest arvestades NS psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele. Määruskaebus
11.NS esitas talle määratud esindaja kaudu Harju Maakohtu kohtumäärusele määruskaebuse, paludes maakohtu määruse tühistada ja teha uus lahend, millega jätta Tallinna linna avaldus rahuldamata.
12.Määruskaebuse esitaja vaidlustab eelnimetatud määruse täies ulatuses materiaalõiguse (PsAS § 11 lg 1) väära kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu leides, et kohtumäärus ei ole seaduslik ega põhjendatud TsMS § 463 lg 1 tähenduses. Kohus, kohaldades vääralt materiaalõigust ning rikkudes TsMS § 442 lg 8 sätestatud kõikide tõendite analüüsimise kohustust, on seda teinud valikuliselt ja ühekülgselt ning see on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi.
13.TsMS § 463 lg 2 kohaselt kohaldatakse määrusele vastavalt otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti. TsMS § 436 lg 1 ja 2 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ning rajanema üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 442 lg 8 kolmanda ja neljanda lause kohaselt peab kohus otsuses kõiki tõendeid analüüsima ning juhul kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama.
14.Kaebuse esitaja leiab, et tsiviilasja materjalist nähtuvalt puudus kohtul materiaalõiguslik alus tema suhtes tahtest olenematu ravi rakendamiseks, sest polnud tuvastatud PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud asjaolude koosesinemine. Kaebuse esitaja haigusjuhu puhul ei ole täidetud kõik tahtevastasele statsionaarsele ravile võtmise tingimused, mistõttu kaasnes tema käitumise ühekülgne hindamine ning ebaõigetele järeldustele jõudmine.
15.PsAS § 11 lg 1 järgi isik võetakse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata (edaspidi tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab
3(8)
Tsiviilasi nr: 2-15-13883 isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
16.30.09.2015 teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiis akti nr 478 kohaselt NS-l esineb äge skisofreeniataoline psühhootiline häire, mis on hõlmatav mõistega „raske psüühikahäire“. Psüühikahäiretest sõltuvalt ei ole võimeline oma tegudest adekvaatselt aru saama ega oma käitumist juhtima. Kaebuse esitaja möönab PsAS § 11 lg 1 p 1 tingimust, kuid leiab, et raske psüühikahäire esinemist tuleb hoolikalt kontrollida ning dokumendid, mis kohtutoimikus sisalduvad, ei ole kaebuse esitaja arvates piisavad.
17.Kaebuse esitaja eitab kategooriliselt seda, et haiglaravita jätmisel ohustab ta psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut (PsAS § 11 lg 1 p 2). Kuigi ekspertiisi akti nr 478 kohaselt ei saa välistada, et NS vabaduses viibides ei asu ründama teisi isikuid ning ei provotseeri endavastast vägivalda, ega seda, et vabaduses viibides NS ei aseta end elule ja tervisele ohtlikku olukorda, leiab puudutatud isik, et eeltoodud eksperdi järeldus on oletuslik ning ei põhine mitte üheski aspektis NS senisele käitumisele. On välistatud, et NS asuks vabaduses viibides ründama teisi isikuid, provotseeriks endavastast vägivalda ning asetaks end elule ja tervisele ohtlikku olukorda. NS avaldas kohtulikul ärakuulamisel, et tunneb end hästi. Selgitas, et ema tuli tema korterisse karjuma ja heitis ette, et ta ei tee midagi, mispeale tõstnud ta ema korterist välja, kuid seda ei saa käsitleda ründamisena, kuna suhted vanematega on head; isaga on parem läbisaamine kui emaga. Ainuüksi NS-le pandud psühhiaatriline diagnoos ei tähenda veel tema ohtlikkust korduvaks psühhiaatriahaiglasse paigutamise eeldusena, ohtlikkust tulnuks analüüsida sügavuti ning sellisel juhul järeldunuks, et NS ohtlik ei ole.
18.Väär on nii 30.09.2015 kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti nr 478 kui ka kohtumääruse järeldus, et NS suhtes ei ole võimalik kohaldada muud ravi peale haiglaravi, kuna enne 17.09.2015 pole ta mitte kunagi mitte mingisugust psühhiaatrilist abi vajanud ning seda pole ka talle antud. Paljasõnaline ja kontrollimata on kohtumääruse järeldus, et NS puhul muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Menetluse edasine käik
19.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja edastas vastuse saamiseks avaldajale ja SA-le Põhja-Eesti Regionaalhaigla (SA PERH).
20.Avaldaja leiab vastuses määruskaebusele, et puudub alus määruskaebuse rahuldamiseks, palub jätta selle jätta rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
21.Määruskaebuse esitaja ei eita, et NS-l võib olla raske psüühikahäire, st möönab, et PsAS § 11 lg 1 p 1 tingimus on täidetud, kuid leiab, et kohtutoimikus olevad dokumendid ei tõenda piisavalt raske psüühikahäire esinemist. Avaldaja leiab, et SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku 28.09.2015 taotlusele nr 2015/151.1/506-3 lisatud psühhiaatrite KT ja KE arvamus (edaspidi esmane arvamus) on põhjalik ja sisukas ning raske psüühikahäire on kirjeldatud ammendavalt. Avaldajal puudub kompetents teistsuguse arvamuse kujundamiseks ning puudub ka alus kahelda spetsialistide arvamuses. Harju Maakohus juhindub ka 30.09.2015 kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktist nr 478, kus hinnatakse NS tervislikku seisundit samasuguseks kui esialgses arvamuses, Mõlema dokumendi kohaselt sedastatakse haiguskriitika ja raviks koostöövalmiduse puudumist, ravita jäämisel ohtlikkust iseendale ja teistele. Seega on olnud kohtul piisavalt tõendusmaterjali NS tervisliku seisundi hindamiseks. Avaldaja loeb esmasest arvamusest, kuidas NS ründas oma ema ning 17.09.2015 haiglas osakonda toimetamisel muutus personali suhtes agressiivseks ning talle rakendati ohjeldusmeetmeid. Seega loeb avaldaja tõendatuks NS käitumise potentsiaalse ohtlikkuse. Vastuväitena NS käitumise potentsiaalse ohtlikkusele
4(8)
Tsiviilasi nr: 2-15-13883 esitatakse määruskaebuses NS enda avaldatu, et ta tunneb end hästi ja rünne ema vastu oli provotseeritud. Nimetatud väide kinnitab pigem psühhiaatrite arvamust, et isik ei saa aru oma tegude tagajärgedest, mitte aga seda, et isik ei ole ohtlik teistele. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt puudub NS-l haiguskriitika ja koostöövalmidus. Alternatiiv haiglaravile oleks ambulatoorne ravi, kodune medikamentide manustamine, kuid seda vaid eeldusel, et isik tunnistab ravivajadust. Raviasutusel on õigus lõpetada tahtevastane ravi koheselt, kui isiku tervislik seisund muutub viisil, et ravivajadus lõpeb või tekib haiguskriitika ning ravi saab jätkata isiku nõusolekul.
22.SA PERH Psühhiaatriakliiniku seisukoha kohaselt on antud haigusjuhu puhul täidetud kõik tahtevastasele ravile võtmise tingimused.
23.Isikul esineb raske psüühikahäire. NS viibib esmakordselt statsionaarsel ravil SA PERH Psühhiaatriakliinikus hospitaliseerituna kiirabi ja politsei poolt vanemate initsiatiivil. Ema andmetel oli patsient kuni 18. eluaastani igati tubli–õppis koolis hästi, tegeles laevamudelite ehitamisega, käis võistlustel ning abistas ema kodus väikevenna kasvatamisel (isa töötas merel). Peale XXXXXXXX XXXXXXXXXXXX edukat lõpetamist 5 aastat tagasi, läks vabatahtlikult armeeteenistusse. Vanematele teatas sellest alles paar päeva enne sõjaväkke minekut. Armees teenis patsient ainult ühe kuu, siis saadeti koju. Mis põhjustel ta sõjaväeteenistusse ei kõlvanud seda ta vanematele ei avaldanud. Edaspidi muutus patsient väga kinniseks, oma probleemidest ja elust lähedastele ei rääkinud, sulgus endasse, oli emotsionaalselt külm. Ema sõnul suurelise käitumisega, keelas enda tuppa astumast, avaldas, et tal ei ole aega vanemate jaoks. Paar aastat töötas patsient taksojuhina erinevates firmades vahetades neid pidevalt, samal ajal varjates millegipärast vanemate eest, millises firmas töötas. Hiljem said vanemad teada, et taksojuhina oli ta korduvalt saanud trahve kiiruse ületamise eest ja jätnud need maksmata, vanemad tasusid trahve patsiendi eest. Elas sisuliselt vanemate kulul, ostis endale toitu umbes ühe korra kolme kuu jooksul. Vanemate sõnul nägi välja kurnatud, pinges. Oli periood, kus terve kuu jooksul lamas voodis, sõi minimaalselt, tuli sellest seisundist ise välja. Aeg-ajalt patsient läks pikemaks ajaks kodust ära, vanemaid sellest ei teavitanud. Ühel korral oli lennanud Vladivostokki, kolme nädala möödudes helistas koju ning palus saata 400 eurot tagasisõiduks. Rääkinud vanematele, et tal on vaja välja puhata ja selleks on vaja minna hotelli, küsis selleks korduvalt vanemate käest raha. Samuti avaldas, et tal oleks vaja üürida maja linnast väljas. Viimased 1 aasta ja 8 kuud patsient kusagil tööl ei käi, kellegagi ei suhtle. Patsient istunud pikka aega tugitoolis ühe koha peal, seal ka magas. Võis seista keset kööki käed ristis ja mitte üldse paigalt liikuda. Vihjamisi avaldanud elutüdimusmõtteid olla pigem vanaema juures (vanaema suri detsembris 2014). Korduvalt on avaldanud soovi minna kursustele, isa paneb ta nime kirja, kuid ettenähtud päeval keeldub kohale minemast. Samuti keeldub end töötukassas arvele võtmast ning arsti poole pöördumast. Ema sõnul on patsient viimasel ajal muutunud ärrituvaks, sõimas, ropendas, ähvardas. Hospitaliseerimisele eelnevalt lamanud voodis, kui ema kutsus patsienti sööma, hüppas ootamatult püsti, väänas emal käed seljataha ning tõukas ta korterist välja, tehes sellega viimase seljale valu. Kiirabi ja politsei toimetasid patsiendi haiglaravile. Vastuvõtul sisulist kontakti patsiendiga ei tekkinud, küsimustele vastas küsimustega või keeldus rääkimast, oli ärritunud. Valvearst dr LH vormistas patsiendile tahtest olenematu ravi otsuse 17.09.2015 kell
22.06.Osakonda toimetamisel põgenes hooldaja ja turvatöötaja käest, kättesaamisel käitus agressiivselt personali suhtes ning vajas ohjeldusmeetmete rakendamist. Osakonnas vestlustel kordas pidevalt üht ja sama, et kui vaja võib ta vanemate korterist välja kolida. Vanemate suhtes vaenuliku, agressiivse hoiakuga. Harju Maakohtu kohtuniku Peeter Pällin’i määrusega pikendati tema tahtest olenematut ravi
5(8)
Tsiviilasi nr: 2-15-13883 kuni 14 päevani. Järgnevalt antipsühhootilise ravi foonil patsiendi seisund oluliselt ei paranenud, ta oli jätkuvalt psühhootiline. Raviarsti küsimustele ei vastanud, ignoreeris neid või vahel harva kordas küsimusi, esitades neid samu küsimusi arstile (nt "aga kuidas teie käsi käib?, "aga kuidas teie magasite" jne). Ülejäänud personalile (usaldusõde, meditsiiniõed, hooldajad) annab vastukäivaid ütlusi, plaanib jätkuvalt minna pruuti otsima, kolida kodunt välja, ravist keeldub. Oma emaga patsient kohtuda ei soovi, väidab personalile, et tema ema ei ole teda külastanud kuigi ise keeldus emaga vestlemast, oma seisukohti millegagi ei põhjenda. Soostub esialgu perevestlusega 20.10.2015, vestlusel muutub vanemate suhtes ründavaks, avaldab ema suhtes paranoilist luulu (ema teinud midagi valesti juba lapsepõlves, põhjustanud talle luumurru–vanemad kirjeldavad, et väänas korra sportides käe välja). Avaldab, et küllap tegu mingi poliitilise kokkumänguga ja lahkub vestluselt. 21.10.2015 plaanib põgenemist osakonnast, mistõttu patsienti aeda jalutama ei lubatud. 26.10.2015 avaldavad patsiendi vanemad tungivat soovi lubada patsient vanemate saatel jalutama. 27.10.2015 põgeneb patsient jalutuskäigu ajal isaga. NS’il esineb raske psüühikahäire ägeda skisofreeniataolise psühhootilise häire näol, puudub haiguskriitika ning koostöövalmidus. Patsient avaldanud paranoilisi luulumõtteid ema suhtes, luulumõtetest tulenevalt ebaadekvaatse käitumisega (istub kodus avaldades, et ootab tüdruksõpra/naist, aeg-ajalt suundub kuhugi välismaale teda „otsima“), välise käitumise põhjal võib oletada kuulmismeelepetete esinemist (pikalt ühte punkti vaadanud, tähelepanemata ümbritsevat, tülitamisel käitunud ettearvamatult, agressiivselt). Meeleolu düsfooriline, tähelepanu ja keskendumisvõime häiritud.
24.Esineb ohtlikkus. Käesoleva hospitaliseerimise põhjuseks oli patsiendi ettearvamatu agressiivne käitumine. Hospitaliseerimisele eelnevalt patsient lamanud voodis, kui ema kutsus patsienti sööma, hüppas ta ootamatult püsti, väänas emal käed seljataha ning tõukas ta korterist välja. Ka varasemalt olnud ähvardav, sõnaliselt agressiivne, eriti kui tema poole pöörduti. Psühhootilisest seisundist tulenevalt on patsient teinud ka ebaadekvaatseid otsuseid ümbritseva kohta, tõlgendanud ümbritsevat vaenulikult ning enda takistamisel muutunud sõnaliselt agressiivseks. Seega ei saa prognoosida, et jätkuvalt psühhootilises seisundis ei provotseeriks patsient ettearvamatuid olukordi, ei asuks ründama teisi isikuid ega seaks ohtu enese elu ja tervist.
25.Esineb ravist keeldumine. Vastuvõtul statsionaarsele ravile, sisulist kontakti patsiendiga ei tekkinud, küsimustele vastas küsimustega või keeldus rääkimast, oli ärritunud. Osakonnas mingitest selgitustest patsient aru ei saanud, kordas pidevalt üht ja sama, et kui vaja võib ta vanemate korterist välja kolida ning sõprade juures elada ning palus, et ema võtaks oma valeavalduse tagasi ja ta lastaks välja. Pidas haiglasoleku põhjuseks ema kaebust, selgitusi psüühikaprobleemide kohta ei kuulanud, korrutas et peab siit kohe välja saama.
26.Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis vastavalt TsMS § 663 lgle 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
Ringkonnakohtu põhjendused
27.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab tuginedes TsMS § 656 lg 2 2.lausele, § 657 lg 1 p 3, § 659, § 667 lg 2, et vaidlustatud Harju Maakohtu kohtumäärus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ning avaldus saata uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule.
6(8)
Tsiviilasi nr: 2-15-13883
28.TsMS § 533 lg 1 p 1 kohaselt menetleb kohus käesolevas jaos sätestatud korras isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse avalduse alusel järgmisi asju: 1) psüühiliselt haige isiku paigutamine tema tahteta või tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse või hoolekandeasutusse koos vabaduse võtmisega ja talle haiglaravi kohaldamine.
29.TsMS § 538 lg 1 p 2 kohaselt märgitakse isiku kinnisesse asutusse paigutamise määruses kinnisesse asutusse paigutamise abinõu kirjeldus.
30.Eelnevast tuleneb ringkonnakohtu hinnangul see, et maakohtus võib isiku kinnisesse asutusse paigutamise määruse teha vaid nõnda, et lisaks vabaduse võtmisele ja haiglaravi kohaldamisele on kirjeldatud ka asutusse paigutamise abinõu (raviviis).
31.Riigikohus on lahendis 3-2-1-155-13 selgitanud järgnevat: Tahtevastane isikule ravimite manustamine on tõsine põhiõiguste riive, mis peab olema kohtulikult kontrollitav (p 55). TsMS § 538 lg 1 p 2 järgi märgib kohus isiku kinnisesse asutusse paigutamise määruses mh kinnisesse asutusse paigutamise abinõu kirjelduse. Kolleegiumi arvates tähendab see, et kohtulahendist peab minimaalselt nähtuma, kas ja millisesse kinnisesse asutusse isik paigutatakse, samuti see, kas lisaks paigutamisele sanktsioneerib kohus ka tahtevastase ravi. Ravi liiki ja ulatust ei pea kohus määrama kindlaks detailselt, kuid vähemasti peab isikule endale olema lahendist arusaadav, kas talle võib (ja millisel viisil) selle järgi tahtevastaselt ravimeid manustada. Avalduses kohaldada tahtevastast ravi tuleb märkida võimalikult täpselt, kas ja millist ravi isik eelduslikult vajab ning millist toimet soovitav ravi isikule eelduslikult avaldab. Kui isikule on juba ravimeid manustatud, tuleb need ja nende toime avalduses samuti välja tuua. Kolleegiumi arvates hõlmab ravi üle otsustamine ka vähemasti isiku ravimitega ohjeldamise PsAS §-de 14−144 järgi, vaatamata Terviseameti kontrollile. Juhul, kui kohtumäärus on ebaselge, ei ole selle alusel õigus tahtevastaselt ravida. (p 56).
32.Käesoleval juhul ei nähtu asja materjalidest ega maakohtu määrusest eelnimetatud abinõu kirjeldust. Eeltoodust tulenevalt ei ole maakohtu määrus seaduslik, sest määruse kohaselt tuleb puudutatud isik paigutada kinnisesse asutusse mh ravivajaduse tõttu, kuid raviviisi kohaldatud ei ole.
33.Toimikus sisalduvast esialgse õiguskaitse kohaldamiseks esitatud taotlusele lisatud arsti arvamusest nähtub, et valvearst vormistas puudutatud isikule tahtest olenematu ravi otsuse hospitaliseerimisel 17.09.2015 kell 22.06 ning 18.09.2015, mil esitati esialgse õiguskaitse taotlus, polnud isiku seisund oluliselt paranenud, sisuline kontakt puudutatud isikuga puudus. NS põgenes osakonda toimetamisel hooldaja ja turvatöötaja käest ning vajas ohjeldusmeetmete rakendamist (tlk 2-3). Millist PsAS §-s 14 sätestatud 14 ohjeldusmeetmetest (füüsiline ohjeldamine, ohjeldamine ravimite abil, mehaaniline ohjeldamine, eraldusruumi paigutamine) rakendati ja millist raviviisi isiku suhtes eelduslikult kohaldada planeeritakse, ei nähtu arvamusest, 18.09.2015 ärakuulamise protokollist (tlk 9) ega ka 18.09.2015 esialgse õiguskaitse määrusest (millega maakohus lubas NS suhtes kohaldada psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sealhulgas vajadusel tahtevastast ravimite manustamist (tlk 12-13)).
34.Puudutatud isiku suhtes eelduslikult planeeritavat raviviisi ei ole kirjeldatud avaldaja 28.09.2015 avalduses, millega taotletakse isiku suhtes tahtest olenematu ravi pikendamist orienteeruvalt kolme kuuni (tlk 18-20), psühhiaatri arvamuses (tlk 25-27) ega kaevatavas 01.10.2015 kohtumääruses. Selles küsimuses ei ole täiendavat selgust toonud ka määruskaebusele esitatud SA PERH ja Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti vastused.
35.Juhindudes eeltoodust tuleb maakohtul avalduse uuel läbivaatamisel seadusele vastava kohtumääruse tegemiseks vajadusel koguda täiendavaid tõendeid, sh küsida avaldajalt ja psühhiaatriahaiglalt täiendavat arvamust abinõu kirjelduseks, mh tahtevastaselt
7(8)
Tsiviilasi nr: 2-15-13883 manustatavate ravimite ja ravimite manustamise viisi osas. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et käesoleval juhul ei ole SA PERH poolt 06.11.2015 määruskaebusele antud vastusest võimalik üheselt aru saada, kas puudutatud isik üleüldse mingit ravi on saanud (mis oli lubatav esialgse õiguskaitse määrusega kuni 01.10.2015).
36.Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus, et kuna määruskaebuse esitaja möönab PsAS § 11 lg 1 p 1 tingimuse esinemist (isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida), ei ole eluliselt usutav, et NS puhul võiks eeltoodust tulenevalt edaspidi välistada PsAS § 11 lg 1 p 2 sätestatud tingimuse (taas)esinemise (haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist ja julgeolekut). Puudutatud isiku seisukoht, et tema edaspidine ohtlikkus on kategooriliselt välistatud, on vastuolus raviarstide arvamusega ning puudutatud isiku enda väidetega. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tuvastanud PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud eeldused õigesti.
37.Tuginedes TsMS § 173 lõike 3 teisele lausele, jätab ringkonnakohus menetluskulude jaotuse maakohtu otsustada.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom Ande Tänav
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.