LP’a hagi VP’a ja KV’i vastu tehingute kehtetuks tunnistamise ja kinnistusraamatu kannete muutmise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 05.05.2015. a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
VP’a apellatsioonkaebuse hind on 3500 eurot ja KV’i apellatsioonkaebuse hind on 3500 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
VP’a ja KV’i apellatsioonkaebused
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): LP (isikukood XXXXXXXXXX), tehinguline esindaja RÕA korras määratud vandeadvokaat Ljudmila Tamar Kostja I (apellatsioonimenetluses apellant I): VP (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Margo Põbo Kostja II (apellatsioonimenetluses apellant II): KV (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Kaire Aus
Kohtuistungi toimumise aeg
06.11.2015
Istungil osalenud isikud
Apellandi I tehinguline esindaja vandeadvokaat Margo Põbo, apellandi II KV tehinguline esindaja vandeadvokaat Kaire Aus ning vastustaja tehinguline esindaja vandeadvokaat Ljudmila Tamar
Pärnu Maakohtu 05.05.2015.a otsus tühistada osas, milles maakohus tunnistas kehtetuks kostjatevahelised asjaõiguslepingud, samuti osas, milles maakohus määras asendada Pärnu Maakohtu 17.09.2014.a määrusega rakendatud hagi tagamise abinõud ja millega maakohus määras koormata kinnistu registriosa numbriga XXXXXXXX ja kinnistu registriosa numbriga XXXXXXXX kohtuliku hüpoteegiga. Maakohtu otsus tühistada samuti osas, milles maakohus mõistis kostjatelt hageja kasuks välja menetluskulud 688,70 eurot ületavas osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega kohustatakse VP ́a ja KV ́it andma tahteavaldused, millega VP ja KV lepivad kokku, et kinnisasja, mille registriosa nr on XXXXXXXX ja korteriomandi, mille registriosa nr on XXXXXXXX omandiõigus läheb KV ́ilt VP ́ale üle. Kohustada VP ́a andma tahteavaldus, millega ta palub kinnistusraamatu pidajal kustutada kinnisasja, mille registriosa nr on XXXXXXXX teise jao kanne, mille kohaselt on kinnisasja omanik KV (isikukood XXXXXXXXXXX) ja teha uus kanne, millega kantakse kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse VP (isikukood XXXXXXXXXXX). Kohustada VP ́a andma tahteavaldus, millega ta palub kinnistusraamatu pidajal kustutada korteriomandi, mille registriosa nr on XXXXXXXX teise jao kanne, mille kohaselt on kinnisasja omanik KV (isikukood XXXXXXXXXXX) ja teha uus kanne, mille kohaselt on korteriomandi omanik VP (isikukood XXXXXXXXXXX).
4.2.Tunnistada kehtetuks VP ́a ja KV ́i vahel 14.07.2014.a sõlmitud kinkelepingud, millega VP kinkis KV ́ile kinnisasja, mille registriosa nr on XXXXXXXX ja korteriomandi, mille registriosa nr on XXXXXXXX (kinkeleping registreeritud Pärnu notar Kristi Kivimägi ametitegevuse raamatu registris nr 1089 all).
4.3.Kohustada VP ́a ja KV ́it andma tahteavaldused, millega VP ja KV lepivad kokku, et kinnisasja, mille registriosa nr on XXXXXXXX ja korteriomandi, mille registriosa nr on XXXXXXXX omandiõigus läheb KV ́ilt VP ́ale üle.
4.4.Kohustada VP ́a andma tahteavaldus, millega ta palub kinnistusraamatu pidajal kustutada kinnisasja, mille registriosa nr on XXXXXXXX teise jao kanne, mille kohaselt on kinnisasja omanik KV (isikukood XXXXXXXXXXX) ja palub teha uus kanne, millega kantakse kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse VP (isikukood XXXXXXXXXXX).
4.5.Kohustada VP ́a andma tahteavaldus, millega ta palub kinnistusraamatu pidajal kustutada korteriomandi, mille registriosa nr on XXXXXXXX teise jao kanne, mille kohaselt on kinnisasja omanik KV (isikukood XXXXXXXXXXX) ja palub teha uus kanne, mille kohaselt on korteriomandi omanik VP (isikukood
XXXXXXXXXXX).
4.6.Kohustada KV ́it andma nõusolek selleks, et kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXXX teises jaos kustutatakse KV ́i omanikukanne ja kantakse omanikuna kinnistusraamatusse VP (isikukood XXXXXXXXXXX).
4.7.Kohustada KV ́it andma nõusolek selleks, et kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXXX teises jaos kustutatakse KV ́i omanikukanne ja kantakse omanikuna kinnistusraamatusse VP (isikukood XXXXXXXXXXX).
4.8.käesoleva otsuse p-des 4.3- 4.7 sätestatud tahteavalduste andmiseks kohustamisel on TsÜS § 68 lg-s 5 sätestatud toime.
4.10.Jätta kostjate maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud kostjate kanda ja hageja maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud 97% ulatuses solidaarselt kostjate kanda. Välja mõista VP ́alt ja KV ́ilt solidaarselt hageja, LP kasuks 688,7 eurot.
5.Rahuldada vandeadvokaat Ljudmila Tamar’i taotlus riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks ning määrata Ljudmila Tamar’i poolt kohtu määramisel apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu suurus 216 eurot. Määrus saata riigi õigusabi tasu riigi arvel OÜ-le Advokaadibüroo TAMAR väljamaksmiseks Eesti Advokatuurile.
6.Välja mõista VP ́alt ja KV ́ilt solidaarselt riigi tuludesse ringkonnakohtus ja maakohtus kindlaksmääratud riigi õigusabi tasust 97%, s.o 605,28 eurot. Makseinfo on lisatud käesolevale otsusele. VP ja KV peavad käesoleva otsuse resolutsiooni käesolevast punktist tuleneva kohustuse täitma käesoleva otsuse jõustumisest alates 15 päeva jooksul. Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda käesoleva otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
7.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.16.09.2014.a esitas hageja maakohtusse hagi, milles palus (1) tunnistada kehtetuks 14.07.2014.a notar Kaia Krügeri büroos hageja ja kostja I vahel sõlmitud võlaõiguslik-ja asjaõigusleping, mille alusel kanti kinnistusraamatusse kinnistu katastritunnusega XXXXX:XXX:XXXX, registriosa nr XXXXXXXX, asukohaga XXXXXXXX XXXXXXXX XXXX XXXXX vald Pärnumaa, omanikuna kostja II; (2) tunnistada kehtetuks 14.07.2014.a notar Kaia Krügeri büroos hageja ja kostja I vahel sõlmitud võlaõiguslik- ja asjaõigusleping, mille alusel kanti kinnistusraamatusse korteriomandi, katastritunnusega XXXXX:XXX:XXXX, registriosa nr XXXXXXXX, asukohaga XXX XXX-XX Pärnu linn omanikuna kostja II; (3) tuvastada, et kostjal II on kohustus anda nõusolek kostja I sissekandmiseks kinnistusraamatu registriossa nr XXXXXXXX Pärnu linnas XXX XXX-XX asuva korteriomandi omanikuna ja registriossa nr XXXXXXXX Pärnumaal XXXXX vallas XXXXXXXX XXXXs asuva XXXXXXXX kinnistu omanikuna; (4) asendada kostja II nõusolek kinnistusraamatu viidatud registriosade kannete muutmiseks kohtuotsusega ja muuta kinnistusraamatu kandeid selliselt, et kustutada kanne kostja II kinnistute omandiõiguse kohta ning teha uued kanded, millega kanda kostja I kinnistusraamatusse nimetatud kinnistute omanikuna. Hagiavalduse kohaselt lahutati 10.01.2013.a Pärnu Maakohtu otsusega hageja ja kostja I abielu ning Pärnu Maakohtu 02.06.2014.a otsusega jagati hageja ja kostja I abielu ühisvara, mille
3(17)
Tsiviilasi nr 2-14-57462 kohaselt jäeti korteriomand asukohaga XXX XXX-XX Pärnu ja XXXXXXXX kinnistu esemeliselt kostjale I ning mõisteti kostjalt I ühisvarast enamsaadud vara arvel välja hüvitis hageja kasuks 23 900 eurot. 18.07.2014.a esitas hageja kohtutäiturile Rocki Albert täitmisavalduse maakohtu otsuse täitmiseks. Täitmisavalduses soovis hageja kui sissenõudja pöörata sissenõuet kostja I kui võlgniku kinnisasjale, vallasvarale ja nõudeõigustele. 05.09.2014.a sai hageja kohtutäiturilt teada, et kostja oli esitanud kohtutäiturile avalduse, mille kohaselt saaks kostja I tasuda kohtuotsuse alusel väljamõistetud hüvitisest (sissenõudest) ainult 100 eurot kalendrikuus. Lisaks selgus, et kostja I sõlmis 14.07.2014.a nii XXX XXX-XX korteriomandi kui ka XXXXXXXX kinnistu osas asjaõiguslepingu, mille alusel sai omandiõiguse mõlemale kinnisasjale kostja II. Samuti on kostja I võõrandanud kostjale II ka oma sõiduauto Grand Cherokee, mis oli samuti ühisvara jagamise objekt. Hagiavalduse esitamise hetkel oli XXX XXX-XX Pärnu korter müügis City24 kinnisvaraportaalis hinnaga 47 000 eurot. Kuivõrd kostja I võõrandas kogu oma olulise vara kostjale II, ei ole kostjal I enam vara ning kostja I töötasust ei jätku võlanõude ja kohtutäituri täitekulude nõuete täielikuks rahuldamiseks. Hageja ei ole nõus saama igakuuliselt ainult 100 eurot otsusega väljamõistetud hüvitise kogusummast, mis on 23 900 eurot. Käesoleval juhul on muutunud hageja kui sissenõudja nõuete rahuldamine oluliselt raskemaks kui mitte võimatuks, kuna väidetavalt on kostja I töötasu alampalga suuruses, st on alust arvata, et sissenõuet ei saa sellele pöörata. Kostja I eesmärk on olnud vabaneda varast, et hoida kõrvale kohtuotsusega väljamõistetud hüvitise maksmisest ja pahatahtlikult raskendada hageja võimalust soetada endale elamine. Kostja I ja kostja II tegid vaidlusalused tehingud teadlikult eesmärgiga hoida kõrvale hagejale hüvitise maksmisest ja seda venitada. Kui kostja I aga sai korteriomandi ja kinnisasja kohta 14.07.2014.a sõlmitud asjaõiguslepingute eest õiglase turuhinna-müügihinna rahas, peaks olema kostjal I võimalik koheselt täita hageja sissenõue. Kostja I on aga taotlenud kohtutäiturilt täita sissenõuet suuruses 100 eurot kuus, seoses väikese palgaga ja makseraskustega. Seega on hageja veendunud, et kostja I ja kostja II on vormistanud 14.07.2014.a asjaõiguslepingud teadlikult ja hageja suhtes pahatahtlikult. Seega kostjate vahel tehtud tehingud kahjustavad hageja huve, sest nende alusel läks kostja I omandist välja kogu tema omandis olnud vara ja kostja I on muutunud sisuliselt varatuks. Tehingud tehti 14.07.2014.a, s.o mõni päev enne täitemenetluse alustamist (alustati 18.07.2014.a). Hagejale teadaolevalt ei saanud kostja I kostjalt II sellist vastusooritust, millele oleks saanud sissenõuet pöörata. Kostjal I puudub ka muu väärtuslik vara. Kostja II kui kostjale I lähedane isik oli olukorrast teadlik, st oli teadlik, et vara võõrandamisega kahjustab kostja I oma endise abikaasa huve.
2.Hageja esitas ka hagi tagamise taotluse, paludes vaidlusalustele võõrandatud kinnisasjadele seada käsutamise keelumärked. Pärnu Maakohus rahuldas 17.09.2014.a määrusega hagi tagamise taotluse, arestides kostjale II kuuluvad vaidlusalused kinnisasjad.
3.Kostjate vastuväidetele esitas hageja 24.02.2014.a vastuse ja hagi täienduse, paludes täitemenetluse seadustiku (TMS) § 189 lg 1 alusel kehtetuks tunnistada kinkelepingu Selleks ei ole vajalik, et sissenõudja huve kahjustatakse ja et vastaspool kahjustamisest teab. Kostja andmed oma sissetulekute kohta ei ole õiged. Vähesed sissetulekud ei oma tähtsust olukorras, kus kostja I, teades jõustuvast kohtuotsusest, mille kohaselt oli tal rahaline kohustus hageja ees, on koheselt ja ilma elutähtsa põhjuseta kinkinud mõlemad kinnistud väidetavalt võõrale isikule. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 lg 1 kohaselt kui pool ei ole taotlenud kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korda, kuulub rahalise nõude osas otsus täitmisele korraga. Täitemenetluses võib täita täitedokumenti muul viisil kui korraga vaid sissenõudja nõusolekul, kuid hageja ei ole sellist nõusolekut andnud. Käesoleval juhul on muutunud sissenõudja nõuete rahuldamine oluliselt raskemaks kui mitte võimatuks, kuna väidetavalt on kostja I töötasu alampalga suuruses, st on alust arvata, et sissenõuet ei saa sellele pöörata. Hageja ei leia, et ühe
4(17)
Tsiviilasi nr 2-14-57462 sissenõudja huvi tagasivõitmiseks ei ole piisav. Hageja ei nõustu, et kahe kinnisasja arestimine ja tagasivõitmine on ebaproportsionaalne. Kuigi eksperthinnangute kohaselt on XXX kinnisasja väärtus justkui piisav, ei pruugi siiski täitemenetluses õnnestuda alati esimene enampakkumine ja tuleb tegelda kordusenampakkumistega, mille puhul hinnatakse asjad alla ning seega on hageja huvid siiski kahjustatud mõlema tehinguga. Kostjad väidavad, et nad ei ole lähedased isikud pankrotiseaduse (PankrS) § 117 mõttes, kuid nad ei ole ka avaldanud kohtule, milline on nende muu kui PankrS § 117 mainitud suhe. Hageja teada kostjad töötavad koos ja nad on sõbralikes suhetes. Samas piisab TMS § 188 kohaldamiseks, et eksisteerib teine lg-s 2 sätestatud eeldus – kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist. Eelduste puudumist peavad tõendama kostjad ja siinjuures ei piisa, et kostja II lihtsalt väidab, et ei olnud, ega saanudki olla teadlik kostja I ja hageja vahelistest võlasuhetest. Uus pakutud hagi tagamise abinõu ei taga hageja õigusi, sest kostja II võib vabalt võõrandada korteri edasi ja tehingu kehtetuks tunnistamine muutub mõtetuks, sest tegemist on sel juhul võimaliku heauskse omandajaga, kelle vastu hagejal nõuet ei ole.
4.09.03.2015.a esitas hageja taotluse kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks, paludes seada kohtuotsuse täitmise tagamiseks vaidlusalustele kinnisasjadele kohtulikud hüpoteegid. Kostjate vastuväited
5.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostja I märkis, et tasub hageja kasuks väljamõistetud hüvitist igakuiste maksetena. Seetõttu ei ole õige ega põhjendatud seisukoht, et hageja nõue ei saa rahuldatud ja tulenevalt sellest puudub hageja huvide kahjustamine. Kindlasti ei ole hageja huvid kahjustatud sellises ulatuses, millele hageja on oma nõude esitanud. Antud juhul ei ole mitte kuidagi tõendatud, et nõuete rahuldamine oleks võimatu. Hagiavaldus andis alust arvata, et hageja soovib hüvitise väljamaksmist korraga, kuid tsiviilasjas nr 2-11-5374 tehtud otsuses ei määratud, mil moel peab kostja I hagejale hüvitist maksma. Kostja I on teinud kõik endast oleneva, et võlgnevust vähendada. TMS § 187 lg 1 mõttes ei piisa, kui ainult ühe võlausaldaja huvid saavad kahjustatud ning ühe sissenõudja puhul ei ole tagasivõitmise regulatsiooni kohaldamine võimalik. Kostjad leidsid, et kahe kinnisasja tagasivõitmine on ebaproportsionaalne kostjate suhtes, kuna ei ole arvestatud hageja nõude suurusega ja et hagi tagamisega on keelumärkega koormatud mõlemad kinnisasjad. Käesolevas asjas ei ole mitte kuidagi põhjendatud koormata kostjate vara suurema summa ulatuses kui 23900 eurot. Seetõttu oleks hageja oma nõuete esitamisel pidanud lähtuma tema kasuks välja mõistetud hüvitisest, millest tuleb maha arvata kostja I poolt juba tasutud summa (alates 2014.a septembrist kokku 358,79 eurot), mis on suuremas ulatuses, kui elatusmiinimumi arvestades võimalik. Seega hageja nõue kostja I vastu seisuga detsember 2014.a on 23 541,21 eurot, mitte 23 900,00 eurot Ainuüksi XXX tn korteri väärtus on peaaegu kaks korda suurem kui hageja nõue ja mõlema kinnistu osas sõlmitud tehingu tühistamine kahjustab kostja II huve ebaproportsionaalselt suures ulatuses, kuna hageja nõude tagab täies ulatuses ka XXX tn korteriomandi tagasivõitmine. Mõlema lepingu kehtetuks tunnistamist ei saa kindlasti mitte lugeda kostjaid kõige vähem kahjustavaks viisiks. See tingiks tagasivõitmise oluliselt suuremas ulatuses kui see on vajalik hageja nõude tagamiseks. Mõlema kinnistu tagasivõitmine oleks vastuolus TMS § 187 lg-ga 1 ja 2. Ka nt TMS § 53 lg 1 keelab kohtutäituril arestida rohkem võlgniku vara kui on vaja nõude ja täitekulude katteks ning sissenõudja antav käsund ei saa võimaldada võlgniku põhiseaduslikult kaitstud õigustesse sekkuda rohkem kui see on menetluse eesmärgi saavutamiseks vajalik. XXXXXXXX kinnistu tehingule ei saa kohaldada tagasivõitmise regulatsiooni. Käesoleva asja arutamisel ei oma tähendust asjaolu, mida hageja on soovinud kohtuotsusega väljamõistetud summa eest osta. Kostja I on hagejale algusest peale rõhutanud ja hageja on algusest peale olnud teadlik, et kostjal I ei ole väljamõistetud hüvitist
5(17)
Tsiviilasi nr 2-14-57462 võimalik korraga välja maksta. Oletuslik ja tõendamata on hageja väide, et kostja I eesmärk on pahatahtlikult raskendada hageja võimalust soetada endale elamine. Hageja ei ole mitte millegagi tõendanud ega ka põhjendanud, millistele asjaoludele tuginedes ta väidab, et kostjad on lähedased isikud pankrotiseaduse § 117 mõistes. Kostjad märkisid, et nad ei ole abikaasad, lahutatud abikaasad ega isikud kellel on või oli ühine majapidamine. Samuti ei ole kostja II kostjale I üleneja ega alaneja sugulane ega viimaste abikaasa, õde või vend ega viimaste alaneja või üleneja sugulane ega abikaasa. Kostja II ei ole kostja I abikaasa ülenejad või alaneja sugulane, abikaasa õde või vend. Selletõttu ei ole kostjad lähedased isikud ja seetõttu on hageja sellekohane väide vale, eksitav ning tõendamata. Kostja II ei olnud, ega saanudki olla teadlik kostja I ja hageja vahelistest võlasuhetest. Tehingu tegemise käigus kontrollis notar üle, et tehingu tegemine oleks seaduslik ja õige ning notar ka kinnitas kostjale II, et mingisuguseid takistusi kinnistute võõrandamiseks kostjal I ei ole ning tehingud on igati õiguspärased ning kostja II näol on tegemist heauskse omandajaga. Hageja nõue tuleb rahuldada kostjaid kõige vähem kahjustaval viisil.
6.Kostjad palusid vabastada kinnisasjad aresti alt ja olemasolev hagi tagamine asendada kohtuliku hüpoteegiga summas 23 541, 21 eurot XXX XXX-XX korteriomandile. Pärnu Maakohus jättis 26.02.2015.a määrusega hagi tagamise asendamise rahuldamata. Esimese astme kohtu otsus
7.Pärnu Maakohus tegi 05.05.2015.a otsuse, millega rahuldas hagi ja sellest tulenevalt tunnistas eespool nimetatud kinnisasjade tehingud kehtetuks, tuvastas et kostjal II on kohustus anda nõusolek kostja II sissekandmiseks kinnistusraamatusse ja asendas kostja II nõusoleku kinnistusraamatu kannete muutmiseks kohtuotsusega ja määras muuta kinnistusraamatu kandeid selliselt, et kustutada kanne kostja II omandiõiguse kohta ja teha uued kanded, millega kantakse kostja I kinnistusraamatusse kinnistute omanikuna. Kohus asendas hagi tagamise kinnistutele kohtulike hüpoteekide seadmisega. Maakohus jättis menetluskulud kostjate kanda ja mõistis kostjatelt solidaarselt välja hageja kasuks menetluskulud summas 710 eurot. Maakohus asus otsuses seisukohale, et seaduses sätestatud eeldused on täidetud ning kinkelepingu võib kohus tunnistada kehtetuks. Kohtule jäi arusaamatuks, miks kostja I kinkis korteriomandi kaks päeva pärast poolte ühisvara jaganud kohtuotsuse jõustumist. Kostja I rõhutas, et XXXXXXXX kinnistu osas kinkelepingu kehtetuks tunnistamine on vastuolus TMS § 187 lg 1 sätestatuga, samas kostjad ei nimetanud, kuidas ja milline vastuolu on ja milles see seisneb. Seega on tegemist kostjate paljasõnalise väitega, mille kohus jättis tähelepanuta. Kohus nõustus hageja selgitustega, miks tuleb tunnistada kehtetuks mõlemad lepingud. Kohus leidis, et kostjate seisukohast ei nähtu, millisel õiguslikul alusel põhineb kostjate väide, et hageja nõue tuleb rahuldada kostjaid kõige vähem kahjustaval viisil. Jõustunud kohtuotsus on täitmiseks kohustuslik ja selle mittetäitmisel käivitub sundtäitmine, mis on oma olemuselt seotud võlgniku õiguste igasuguste piirangutega ning täitemenetluses ei ole pooled võrdsed. Seega puudub kohtul kaalutlusõigus tehingute kehtetuks tunnistamisel ja isegi kui kohus peab seda tegema, on hageja põhjendanud, miks peaks tunnistama kehtetuks mõlemad kinkelepingud ja miks ei pruugi piisata XXX XXX-XX korteriomandi realiseerimisest hageja nõude rahuldamiseks. Kostjate viide TMS §-le 53 on asjakohatu. Millist kinnisasja kasutab kohtutäitur täitemenetluses esimesena, on kohtutäituri otsustada ja pole kohtu pädevuses. Kui hageja nõue saab esimesest asja müügist rahuldatud, puudub vajadus arestida teist kinnisasja ning kostja I võib seda käsutada uuesti ise. Kohtutäituri tegevusele on võimalik esitada kaebus täitemenetluse käigus. Käesoleval juhul kostja I muutis käsitletava kinkelepinguga täitemenetluse antud asjade suhtes tegelikult võimatuks. Kostjate seisukohast nähtus kohtule, et kostjad ei ole vastu, kui kohus tunnistab kehtetuks XXX XXX-XX asuva korteriomandi
6(17)
Tsiviilasi nr 2-14-57462 kinkelepingu, kuid kostjad ei nõustu XXXXXXXX kinnistu kinkelepingu kehtetuks tunnistamisega. Kostjad ei ole eraldi võtnud seisukohta, kas hageja taotlus kohtuotsusega hüpoteegi seadmiseks mõlemale kinnistule tuleb rahuldada või mitte. Hagi tagamise abinõuna on seatud keelumärge, kuid kuna kohtuistungil jõudsid pooled ühisele järeldusele, et kohtuotsuse jõustumisel ja omandi kostjale I tagastamisel tuleb hagi tagamise abinõu asendada kohtuliku hüpoteegiga. Kostja I apellatsioonkaebus
8.Maakohtu otsuse peale esitas kostja I apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja I leidis, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel, mis seisneb materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi ebaõigesti kohaldamises (TsMS § 631 lg 1 koostoimes § 631 lg-ga 2). Kostjale I jäi selgusetuks, mil moel tagavad kohtulikud hüpoteegid hageja nõuete täitmist, kuivõrd käesolevas tsiviilasjas ei ole tegemist rahalise nõudega. Isegi juhul, kui kohtulik hüpoteek tagaks kohtuotsuse täitmist, ei oleks põhjendatud hüpoteegi seadmine nii XXX XXX-XX korteriomandile kui ka XXXXXXXX kinnistule. Kostjale I jäi selgusetuks, miks on kohus pidanud vajalikuks tühistada XXXXXXXX kinnistu osas sõlmitud lepingud ja miks on see koormatud kohtuliku hüpoteegiga summas 5500 eurot olukorras, kus XXX XXX-XX asuva korteriomandi osas sõlmitud tehingu tühistamisest piisab täielikult hageja (ühisvara jagamisest tuleneva) nõude täitmiseks. Ei ole seaduslik, proportsionaalne ega põhjendatud kahjustada täitemenetluses võlgniku huve suuremal määral kui pankrotimenetluses ja kohaldada tagasivõitmist tehingutele, millega võlausaldaja huve ei kahjustata. Selline tagasivõitmine oleks ka TMS § 187 lg-ga 1 ja 2 ja PS §-ga 32 vastuolus. Tõlgendus, mille kohaselt hageja saab nõuda kehtetuks tunnistamist tehingute osas, mis tema õigusi ei kahjusta, on tagasivõitmine põhjendamatu ja täitemenetluse regulatsiooniga vastuolus. Seetõttu ei ole alust kohaldada XXXXXXXX kinnistu tehingutele tagasivõitmise regulatsiooni. Kostjal I ei ole võimalik väljamõistetud hüvitist korraga välja maksta. Tsiviilasjas 2-11-5374 tehtud otsuses ei ole kohus määranud, mil moel peab kostja I hagejale hüvitist maksma. Kohus ei ole kostjat I kohustanud maksma otsuses väljamõistetud summat korraga. Pärnu Maakohus määras 09.03.2015.a istungil pooltele tähtaja dokumentide, avalduste ja seisukohtade esitamiseks hiljemalt 20.03.2015.a ja määras kohtuotsuse teatavaks tegemise aja 27.03.2015.a. 27.03.2015.a kohus otsust teatavaks ei teinud, otsuse teatavakstegemise pikendamise osas ega menetluse uuendamise osas mingisugust seisukohta ei võtnud. Alles kolm tööpäeva hiljem koostas kohus määruse, millega pikendas otsuse kuulutamise tähtaega ja kohustas hagejat andma kohtule kirjaliku arvamuse kostja I 19.03.2015.a seisukohtadele. Kohus ei uuendanud menetlust, kuid ometi andis hagejale võimaluse kostja I seisukohtade osas omapoolse arvamuse andmiseks. Nimetatud määrus ei olnud kaevatav, mistõttu oli kostjal I võimalik sellele tähelepanu juhtida alles apellatsioonkaebuses. 01.04.2015.a määruse tegemise ajaks oli möödunud nii dokumentide, avalduste ja seisukohtade esitamise kui ka kohtuotsuse teatavaks tegemise tähtajad ning seega oli ainus võimalus täiendavate seisukohtade saamiseks uuendada menetlus. Juhul, kui kohus uuendab menetluse ja annab ühele poolele võimaluse seisukohtade täiendamiseks, tuleb võistleva menetluse põhimõtetest lähtuvalt anda seisukohtade esitamiseks võimalus ka vastaspoolele, mida kohus ei teinud. Käesolevas asjas oli hageja poolt arvamuse esitamise ajaks möödunud nii avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite esitamise kui ka kohtuotsuse teatavaks tegemise aeg, mistõttu puudus alus hageja arvamust menetleda, seda enam, et hageja seda ei taotlenud ning hageja pole ka põhistanud selle hilisema esitamise vajalikkust. Kostjale I ei antud võimalust hageja arvamusele vastata ning seega on rikutud võistlevuse põhimõtet. Kuna kostjale I ei antud võimalust vastaspoole esitatud dokumendile vastata on rikutud ärakuulamise põhimõtet ja asi tuleb saata uueks arutamiseks
7(17)
Tsiviilasi nr 2-14-57462 esimese astme kohtule. Menetluse uuendamata jätmise näol on samuti tegemist menetlusõiguse normi rikkumisega. Kostja I märkus, et kohus on käesolevas asjas jätnud ühe tagasivõitmise eelduse kontrollimata. Nimelt on TMS § 187 lg 2 järgi võlgniku vara tagasivõitmine täitemenetluses võimalik, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. TMS § 187 lg 1 kohaselt ei piisa ainult ühe sissenõudja huvide kahjustamisest tagasivõitmiseks. Võlgniku vara tagasivõitmise esimest eeldust tuleb kontrollida iga üksiku tehingu tagasivõitmise osas. Kuna XXX XXX-XX korteriomandi ja XXXXXXXX kinnistu osas on sõlmitud erinevad lepingud, oleks kohus pidanud hindama mõlema tehingu puhul eraldi iga tehingu tagasivõitmise eelduste täidetust. Seega oleks kohus pidanud kõigepealt kontrollima, kas XXX XXX-XX korteriomandi osas on tagasivõitmise eeldused täidetud ja seejärel, kas XXXXXXXX kinnistu osas on tagasivõitmise eeldused täidetud. Kui üks võlgniku tehing täidab tagasivõitmise eeldused, ei tähenda see, et kohus saab abstraktselt kõik võlgniku tehtud tehingud automaatselt kehtetuks tunnistada. Hageja nõue tuleb rahuldada kostjat I kõige vähem kahjustaval viisil. Kostja I leidis, et TMS §189 lg-s 1 ettenähtud riive ei ole proportsionaalne, kuna see pole vajalik. Kostja I hinnangul ei ole kõikide tehingute (välja arvatud TMS § 189 lg-s 3 ettenähtud erandid) tagasivõitmine vajalik. Võlausaldaja huve on võimalik kaitsta võlgnikku vähem koormava abinõuga, arvestades tagasivõitmise regulatsiooni kohaldamisel võlausaldaja nõude suurust. Tagasivõitmist tuleks kohaldada ainult selles osas, mis on vältimatult vajalik võlausaldaja nõude katmiseks ja selline eeldus tuleneb TMS § 187 lg-st 2. Vaidlustatava kohtuotsusega on kostja I omandipõhiõigust piiratud suuremas ulatuses kui on hageja nõude tagamiseks vältimatult vajalik. Kostja I omandipõhiõigust on mõlema kinnistu osas tehtud tehingu kehtetuks tunnistamisega ebaproportsionaalselt riivatud. Kohus on vaidlustatavas määruses jätnud kohaldamata TMS § 187 lg 2 ja rikkunud materiaalõiguse normi. Vaidlustatavas otsuses ei ole märgitud, milliseid tõendeid on kohus hinnanud. Muuhulgas ei ole kohus märkinud, millega on loetud tõendatuks asjaolu, et hagejal on õigus tagasivõitmist nõuda (TMS § 187 lg 2 eeldused). Kohus ei ole sisuliselt hinnanud mitte ühtegi tõendit ning ei ole võtnud seisukohti vastustajapoolsete ebaõigete faktiväidete kohta. Hageja on hagiavalduses avaldanud, et kostja I ja kostja II on omavahel PankrS § 117 mõistes lähedased isikud. Hageja pole kogu menetluse jooksul mitte millegagi tõendanud ega ka põhjendanud, millistele asjaoludele tuginedes ta seda väidab. Kostja I märkis, et nad ei ole kostjaga II abikaasad, lahutatud abikaasad ega isikud kellel on või oli ühine majapidamine. Samuti ei ole tegemist üleneja või alaneja sugulase või viimaste abikaasa, õe või venna või viimaste alaneja või üleneja sugulase või abikaasaga. Selletõttu ei ole tegemist lähedaste isikutega ja seetõttu on hageja sellekohased väited valed ja kohut eksitavad ning muuhulgas tõendamata. Hageja poolt hagimenetluse käigus esitatud faktiväited (sõiduki võõrandamine, korteri müük kostja II poolt, hagejapoolne ühisest elukohast lahkumine jne) on enamuses olnud ebaõiged ja tõendamata. Otsusega on kõrvale kaldutud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõuetest, mistõttu on rikutud menetlusõiguse norme.
Kostja II apellatsioonkaebus
9.Maakohtu otsuse peale esitas kostja II apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja saata tsiviilasi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja II leidis, et kohus on ebaõigesti hinnanud tsiviilasja faktilisi asjaolusid, tõendeid ja kostja II väiteid, mille tulemusena on tuvastanud ebaõiged asjaolud ja kohaldanud
8(17)
Tsiviilasi nr 2-14-57462 vääralt materiaalõiguse norme. Kostja II leidis, et kohus jättis tagasivõitmise eeldused kontrollimata ning analüüsimata TMS § 187 lg-s 2 sätestatu, mille kohaselt on võlgniku vara tagasivõitmine täitemenetluses võimalik, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Käeolevas asjas on esitatud tõendid selle kohta, et kostja I tasub igakuiselt vastustajale tsiviilasjas nr 2-11-53742 väljamõistetud hüvitist osamaksetena. Seega on arusaamatu, kuidas kohus jõudis järeldusele, et kostjale I igakuiselt nõude täitmine kahjustab hagejat. TMS § 187 lg 1 kohaselt peab sissenõudjaid täitemenetluses tagasivõitmiseks olema vähemalt kaks. Kostja II leidis, et kohus jättis viidatud vastuväited tähelepanuta põhjendamatult ning pealiskaudselt, asudes seisukohale, et need on paljasõnalised. Nimelt ei saa lugeda paljasõnaliseks väiteks viidet õigusakti sättele, milline reguleerib üldist menetluslikku olukorda ning annab aluse nõude esitamiseks. Nimetatud asjaolu käsitlemata ja põhistamata jätmisega rikkus kohus TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud otsuse põhjendavale osale esitatavate nõuete täitmise kohustust. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Samuti jättis kohus kontrollimata tagasivõitmise eelduste esinemise mõlema lepingu suhtes eraldiseisvalt. Kohtuotsusest nähtuvalt on kohus käsitlenud mõlemat lepingut koos. Kostja II leidis, et tema omandiõigust on oluliselt rikutud kinnistutega tehtud tehingute kehtetuks tunnistamisega. Hageja ei ole TMS § 188 lg 2 mõttes kostja I lähikondne ja hageja ei ole esitanud ka käesoleva asja menetluses ühtegi tõendit viidatud asjaolu tõendamiseks. Samuti ei ole hageja kuidagi puutumuses hageja ja kostja I vaheliste vaidluste või nõuetega ning hagejat ei ole kunagi teavitatud hageja või kostja I poolt ühestki asjaolust, mis oleks vastuolus kostja II kui heauskse kingisaaja õigustega. Kostjal II puudus igasugune teadmine sellest, et kostja I poolt tehtud kinketehingud pidanuksid mingiski osas olema seotud hageja ja kostja I varasuhetega. Kohus ei ole otsuses käsitlenud kostja II positsiooni käesoleva asja menetluses ega andnud hinnangut kostjat II kahjustavate otsuste vastuvõtmise põhjendatuse kohta. Kostja II on seisukohal, et TsMS § 7 rikkumist tõendab asjaolu, et hageja huvid on käesoleva asja menetluses seatud kõrgemale kostja II huvidest eelkõige kostja II kahjustuvad ebaproportsionaalselt ülemäärases ulatuses kahjustamisega võrrelduna hageja huvidega selliselt, et kohus tunnistas kehtetuks lepingud, mis hageja õigusi ei kahjusta. Käesolevas asjas puudus vajadus seada kahele kinnisasjale kohtulik hüpoteek hagis esitatud tuvastusnõude tagamiseks ulatuses, milline ületab hagi hinda mitmekümne kordselt. Kostja II leidis, et maakohus on eksinud oluliselt, jättes menetluses kõrvale TsMS § 7 sätestatu ja millest tulenevalt on kostjat II põhjendamatult ja ebaproportsionaalselt koormatud tema omandiõiguse kitsendamisega. Kostja II märkis, et temal puuduvad igasugused kohustused hageja ja kostja I suhtes ning põhjendamatu on koormata seetõttu temale kuuluvaid kinnistuid rahaliste nõuetega. Kohtul puudus materiaalõiguslik alus kostjale II kuuluvatele kinnistutele hüpoteekide seadmiseks ning seega kohaldas kohus ebaõigesti menetlusõiguse normi. Maakohus ei ole kohtuotsuses hinnanud ühtegi menetlusosaliste poolt esitatud tõendit ega viidanud ühelegi õigusaktile, mida kohus on kohaldanud. Kohus on üksnes valikuliselt käsitlenud menetlusosaliste üksikuid väiteid, jättes tõendid ja seisukohad kogumis hindamata. Kostja II leidis, et menetluskulude solidaarselt väljamõistmine on põhjendamatu, kuivõrd kostja II ei ole oma tegevuse või tegevusetusega põhjustanud hageja kohtusse pöördumist ning seega tulnuks rakendada TsMS § 162 lg-t 4, mille kohaselt kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kostja II hinnangul on eelviidatud asjaolude tõttu temalt menetluskulude väljamõistmine äärmiselt ebaõiglane. Vastustaja seisukoht
9(17)
Tsiviilasi nr 2-14-57462
10.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebustele vastu ja palus jätta need rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
11.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus tunnistas kehtetuks vaidlusalused asjaõiguslepingud. Otsus tuleb tühistada ka osas, milles maakohus asendas 17.09.2014.a hagi tagamise korras seatud keelumärked kohtulike hüpoteekidega. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega kohustatakse kostjaid andma asjaõiguslepingute sõlmimiseks vajalikud tahteavaldused, millega kostjad lepivad kokku, et kostja II asemel läheb vaidlusaluste kinnistute omandiõigus kostjale I üle. Kostjat I tuleb kohustada andma tahteavaldused, millega kostja I palub kinnistusraamatu pidajal teha vaidlusaluste kinnistute osas kanded, millega kostja II omanikukanne kustutatakse ja kinnistute omanikena kantakse kinnistusraamatusse kostja I. Otsuses tuleb märkida veel seda, et jõusse jääb 17.09.2014.a seatud hagi tagamine, millega seati vaidlusalustele kinnistutele keelumärked.
12.Hageja esitas maakohtusse kostjate vastu hagi, milles palus tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks kostjate vahel 14.07.2014.a sõlmitud kinnistute kinkelepingud ja asjaõiguslepingud. Hageja palus kohustada kostjat II andma nõusolek kostja II omanikukande kustutamiseks ja kostja I kinnistute omanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks. Selles tsiviilasjas oleks maakohus pidanud arutama menetlusosalistega hageja poolt esitatud nõuete sõnastust. Ringkonnakohus on seisukohal, et täitemenetluse seadustiku tehingute tagasivõitmise regulatsiooni alusel saab kohus kehtetuks tunnistada üksnes võlaõiguslikke lepinguid, mitte asjaõiguslepinguid. Kui tagatise andmise tagasivõitmine hõlmab asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamist, siis tehingute tagasivõitmise puhul on õiguslik olukord vastupidine. TMS § 187 kohaselt on üks tehingu tagasivõitmise eeldus see, et tagasivõidetav tehing peab kahjustama sissenõudja huve. TMS §-s 189 nähakse ette eriregulatsioon kinkelepingute kehtetuks tunnistamiseks, ning lg 2 kohaselt laieneb kinkelepingute kehtetuks tunnistamine ka müügi-, vahetus- ja muudele lepingutele, millel on kinke iseloom. Seega eeldab tehingute TMS-s sätestatud korras kehtetuks tunnistamine seda, et tehing kahjustaks sissenõudja huve. Kinkelepingute, st tasuta vara võõrandamise või osaliselt tasuta võõrandamise korral lähtutakse sissenõudja huvide kahjustamisest ning seda ei ole eraldi eeldusena vaja kontrollida. Sissenõudja huve saab kahjustada see, kui vara võõrandamise tehingute raames ei ole kokku lepitud kohase väärtusega vastusoorituses, mida võlgnik võõrandatava vara eest saaks. See tähendab, et sissenõudja huve kahjustavad kõik need võlaõiguslikud lepingud, millega halveneb (täitemenetluse) võlgniku varaline olukord, st mille tagajärjel jääb täitemenetluse võlgnikul vara vähemaks või väheneb vara väärtus. See, kas mingi tehinguga saadava vastusoorituse väärtus on kohane või on see lubamatult väike, saab otsustada seda võlaõiguslikku lepingut hinnates, millega (täitemenetluse) võlgnik endale vara võõrandamise kohustuse võtab. Seega tuleneb TMS-st võlaõiguslike tehingute kehtetuks tunnistamise võimalus. Asjaõiguslepingute kehtetuks tunnistamise võimalusele TMS-i sõnastus ei viita. Sellist võimalust ei tulene ka TMS-i regulatsiooni olemusest. Asjaõiguslepingu alusel ei saada kunagi vastusooritust. Asjaõiguslepingud, mille alusel asi või muu õiguse ese võlgniku omandist välja läheb, kahjustavad alati võlgniku huve. Seega, juhul, kui tehingute kehtetuks tunnistamise regulatsioon peaks kehtima ka asjaõiguslepingute kehtetuks tunnistamisele, saaks alati, igat võlgniku poolt sõlmitud asjaõiguslepingut kehtetuks tunnistada. See viiks aga loogiliste vastuoludeni, sest puudub vähimgi põhjus, kus asjaõiguslepingu aluseks olevat kohustustehingut saab kehtetuks tunnistada üksnes siis, kui see kahjustab sissenõudja huve, samas, kui võib-olla kehtima jääva võõrandamistehingu täitmiseks sõlmitud asjaõiguslepingu saaks alati kehtetuks tunnistada. Selline ei saa olla täitemenetluse regulatsiooni mõte ja
10(17)
Tsiviilasi nr 2-14-57462 eesmärk. Võib öelda, et selliselt läheks tehingute kehtetuks tunnistamise regulatsioon vastuolu ka meie varaõiguses kehtiva abstraktsiooniprintsiibiga. Tehingute kehtetuks tunnistamise regulatsioon ei saa hõlmata asjaõiguslepingute kehtetuks tunnistamist ka seetõttu, et TMS § 195 reguleerib tehingu kehtetuks tunnistamise õiguslikke tagajärgi. Viidatud normi kohaselt on tehingu kehtetuks tunnistamise korral kehtetuks tunnistatud tehingu teine pool kohustatud andma kohtutäituri käsutusse kehtetuks tunnistatud tehingu esemeks oleva vara. Kehtetuks tunnistatud tehingu teine pool ei saaks seda kohustust täita, kui ta kaotaks asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamise tõttu omandi võõrandamislepingu esemele. Samas sarnaneb TMS § 195 lg 1 rikastumisõiguse soorituskondiktsiooni regulatsioonile, mis kohaldub siis, kui käsutuse aluseks olev kausaaltehing ära langeb. Nendel põhjustel leiab ringkonnakohus, et maakohus ei oleks saanud kehtetuks tunnistada vaidlusaluseid asjaõiguslepinguid.
13.Kuna kostjad vaidlustasid maakohtu otsuse täies ulatuses, tuleb ringkonnakohtul kontrollida maakohtu otsuse seaduslikkust tervikuna. Muuhulgas tuleb ringkonnakohtul ametiülesande korras (apellantidepoolsest tuginemisest sõltumata) kontrollida seda, kas maakohus kohaldas asja lahendamisel õigesti materiaalõigust. Käesoleval juhul paikneb asja lahendamisel määrava tähendusega materiaalõiguse säte menetlusõigust reguleerivas seadusestäitemenetluse seadustikus. Nendel põhjustel tuleb ringkonnakohtul vaidlustatud maakohtu otsus tühistada asjaõiguslepingute kehtetuks tunnistamise osas hoolimata sellest, et kostjad otsesõnu asjaõiguslepingute kehtetuks tunnistamise lubamatusele apellatsioonkaebuses ei tuginenud.
14.Kuigi ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles maakohus tunnistas vaidlusalused asjaõiguslepingud kehtetuks, ei tähenda see, et vaidlusalused kinnisasjad peaksid käesoleva hagimenetluse tagajärjel jääma kostja II omandisse. Nii hageja kui ka mõlema kostja advokaatidest esindajad kinnitasid 06.11.2015.a ringkonnakohtu istungil, et neile oli juba maakohtus selge, mida hageja sisuliselt soovis. Kostjad said hagile vastu vaielda põhjusel, et nad leidsid, et hagi on sisuliselt põhjendamatu. Kostjad kinnitasid ringkonnakohtule, et nad said juba maakohtus aru, et hageja soovis kostjate vastu esitada selliseid nõudeid, mille tagajärjel taastuks vaidlusaluste kinkelepingute tegemisele eelnenud olukord, st tekiks olukord, kus vaidlusalused kinnistud kuuluvad koormatiste vabalt kostjale I. Kostjad kinnitasid, et neil ei ole vastuväiteid sellele, kui ringkonnakohus käsitleb hageja poolt esitatud asjaõiguslepingute kehtetuks tunnistamise nõuet nõudena, millega kohustatakse kostjaid andma asjaõiguslepingute sõlmimiseks vajalikud tahteavaldused selliselt, et kostja I ja kostja II lepivad kokku, et kostja II asemel hakkavad kinnistud kuuluma kostjale I.
15.Eespool toodud põhjustel käsitleb ringkonnakohus hageja nõudeid sellisena, et hageja esitas esmase nõudena kujundushagi nõude, milles palus kehtetuks tunnistada kostja I ja kostja II vahel 14.07.2014.a sõlmitud võlaõiguslikud kinkelepingud, millega kohustus kostja I võõrandama kostjale II XXXXXXXX kinnisasja (reg osa nr XXXXXXXX) ja korteriomandi, aadressil XXX XXX-XX, Pärnu (reg osa nr XXXXXXXX). Hageja teine nõue oli sooritushagi nõudena nõue, millega kohustati kostjat II andma nõusolek vaidlusaluste kinnistute omanikukannete kustutamiseks ja kostja I kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks. Hageja kolmanda nõudena tuleb käsitleda nõuet, millega hageja nõudis kostjalt II ja kostjalt I, et nad annaksid asjaõiguslepingute sõlmimiseks vajalikud tahteavaldused, mille raames lepivad kostjad kokku, et viidatud kinnistute omandiõigus läheb kostjalt II kostjale I üle.
16.Kuna kostjad vaidlustasid maakohtu otsuse täies ulatuses, kontrollib kohus järgnevalt kõiki hageja nõudeid. Esmaselt annab kohus hinnangu kujundushagi nõuetele. See hagi võib
11(17)
Tsiviilasi nr 2-14-57462 rahuldamisele kuuluda täitemenetluse seadustiku §-de 187 ja 189 alusel. Vastava regulatsiooni kohaselt peab hagejaks olema sissenõudja, st isik, kelle avalduse alusel on algatatud kostja I suhtes täitemenetlus. Nõue peab olema esitatud korraga nii täitemenetluse võlgniku suhtes kui ka isiku suhtes, kellele täitemenetluse võlgnik vara võõrandas. Hagejal peab olema täitemenetluse võlgniku suhtes täitedokument, mille alusel saab täita sissenõutavaks muutunud nõuet. Hageja peab olema nõude pööranud võlgniku varale ja sissenõude pööramisega ei ole kaasnenud hageja nõude täielikku rahuldamist. Tehing peab kahjustama hageja (sissenõudja) huvisid. Täitemenetluse võlgnik ja kolmas isik (kostja II) peavad olema sõlminud kinkelepingu (kui üldnormi (TMS § 187) kohaselt eeldab tehingu tagasivõitmine seda, et tehingu teine pool, st isik, kellele tehinguga vara võõrandati, pidi sissenõudja huvide kahjustamisest teadma, siis erinormist (§ 189) tulenevalt kinkelepingu puhul seda ei eeldata). Ringkonnakohus leiab, et vastavad eeldused on täidetud. Maakohus tuvastas õigesti, et hagejal on kostja I suhtes täitedokument, et hagejal on täitedokumendist tulenev sissenõutavaks muutunud nõue kostja I suhtes, et hageja avalduse alusel algatati täitemenetlus kostja I vara suhtes, et kostja I sõlmis kostjaga II kinkelepingu. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et kostja I varale sissenõude pööramisega ei ole kaasnenud täitmisele pööratud nõude täielikku rahuldamist. Hagejal oli kostja I suhtes täitedokumendist tulenev nõue summas 23900 eurot. Kostja I vastuväite kohaselt on ta nõude osaliselt rahuldanud, kuid tasumata on veel enam kui 23000 eurot. Seega on hageja täitedokumendist tulenev põhivõla nõue igal juhul valdavas osas täitmata. Ringkonnakohus ei nõustu kostjatega, et kuna selle kohtuotsusega, millega kostjalt I hageja kasuks raha välja mõisteti, ei määratud, mis ajaks tuleb kostjal hagejale rahaline kohustus täita, siis võib kostja I hagejale raha maksta näiteks 100 euro kaupa kuus. Isikul, kelle kasuks on tehtud kohtuotsus, on õigus nõuda kohtuotsuse täitmist koheselt peale kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 461 lg 1). Kostjal I ei ole õigust nõuda ja hageja ei ole kohustatud taluma seda, et kostja I täidab rahalist kohustust osade kaupa. Seda eriti siis, kui kostjal I on vara või kui kostjal I võiks tehingute tagasivõitmise tagajärjel tekkida vara, mille arvelt koheselt kohtuotsust täita. Kostjal I võiks tekkida õigus täita kohustust osade kaupa või ajatatult, kui selleks, oleks vastavasisuline kohtulahend. Sellise lahendi olemasolule ei ole kostja tuginenud. Seega tuleb lähtuda TsMS § 461 lg-st 1. Kohtutäituri kirja alusel (t I kd lk 12) teeb ringkonnakohus järelduse, et vaidlusalused kinkelepingud kahjustasid sissenõudjast hageja huve, sest nende tehingute tagajärjel vähenes kostja I vara sedavõrd, et koheselt ei ole võimalik kostja I vara arvelt kohtuotsust täita. Täidetud on ka need eeldused, et tagasivõitmise hagi esitati muuhulgas ka isiku suhtes, kellele vara võõrandati ja et tegemist on kinkelepingutega. Käesoleval juhul ei esine ka TMS § 189 lg-s 1 sätestatud tagasivõitmise nõuet välistavaid asjaolusid.
17.Tagasivõitmise hagi rahuldamist ei välista ka see kostjate vastuväide, et tagasivõitmine eeldab vähemalt kahe sissenõudja huvide kahjustamist. Sellist eeldust kehtivast seadusest ei tulene.
18.Mõlema tehingu tagasivõitmise nõude rahuldamist ei välista ka see kostjate vastuväide, et kuivõrd vaidlusaluse korteriomandi turuväärtus on hinnatud enam kui 40 000 eurole, piisab tagasivõitmiseks üksnes korteriomandi kinkelepingu kehtetuks tunnistamisest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostjad tõendanud ega ka mitte usutavaks muutnud seda, et on piisavalt tõenäoline, et vaidlusaluse korteriomandi täitemenetluses võõrandamisel saadakse sedavõrd palju raha, et saadud raha arvelt õnnestub igal juhul täita täitemenetluse kulud ja kogu täitmata hageja nõue. Kostjad esitasid tõendeid üksnes selle kohta, mis võiks olla vaidlusaluse korteriomandi väärtus. Väärtus on kohalik keskmine turuhind, st hind, mida võiks eseme müügil saada eseme tavalistes tingimustes müümisel. Üldteada on see, et täitemenetluses müüakse esemeid odavamalt, kui nö vabakäelise müügi puhul. Tavaline on see, et täiturid
12(17)
Tsiviilasi nr 2-14-57462 langetavad realiseeritavate esemete hinda maksimaalses määras. Sellest tulenevalt ei saa lähtuda täitemenetluses müügi puhul sellest, et korteriomandi eest saadakse seda hinda, mida oleks võimalik saada siis, kui korterit müüdaks ilma piiranguteta, täitemenetluse väliselt ja eeldusel, et korteri müüja teeb parima pingutuse selleks, et korteriomandit võõrandada. Teistsuguse järelduse tegemiseks ei anna alust ka see kostja esindaja poolt esitatud väide, et korteriomandit on võimalik täitemenetluses võõrandada ka kohtutäituri kontrolli all toimuva müügi raames. Tänaseni ei ole kostja vabatahtlikult hageja ees olevat kohustust täitnudrahaline kohustus on valdavas osas täitmata. Veelgi enam, kostja I on kinnistute kinkimise teel astunud samme selleks, et muuta kohtuotsuse täitmine võimatuks. Nendel põhjustel ei saa ringkonnakohus lähtuda sellest, et järgnevalt asub kostja I tegema igakülgset koostööd täitemenetluses selleks, et vara võõrandada ja saadud raha arvelt tal lasuvad kohustused täita. Müük täituri kontrolli all eeldab täitemenetluse võlgniku poolset koostööd ja kaasa aitamist.
19.Asjas teistsuguse otsuse tegemiseks ei anna alust ka see, et maakohus ei andnud kostjatele võimalust esitada omapoolseid seisukohti hageja viimase menetlusdokumendi osas. See asjaolu ei anna konkreetsel juhul alust saata tsiviilasja ka uueks arutamiseks maakohtule. Kostjatel oli võimalik vastavad väited ja seisukohad esitada apellatsioonkaebuses, ringkonnakohtule. Kostjad ei ole esile toonud selliseid väiteid, mida nad oleksid maakohtu menetluses esitanud, mida nad aga ei saanud maakohtu tegevuse tõttu teha ning mille esitamine oleks tinginud teistsuguse kohtuotsuse tegemise. Eespool toodust tulenevalt kuulub hagi mõlema kinnistu kinkelepingu kehtetuks tunnistamise osas rahuldamisele.
20.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus neid hageja nõudeid, mille tagajärjel peab kinkelepingute esemeks olnud vara minema tagasi kostja I omandisse. TMS § 195 lg 1 kohaselt on tehingu teine pool kohustatud tehingute kehtetuks tunnistamise korral kohustatud andma täitemenetlust läbi viiva kohtutäituri käsutusse kehtetuks tunnistatud tehingute alusel saadu. Vastava normi puhul on tegemist nõudenormiga, mille alusel võib vastav nõue rahuldamisele kuuluda. Käesoleval juhul sai kostja II kinkelepingute alusel vaidlusalused kinnistud (kinnisasja ja korteriomandi). Kohtutäituri käsutusse andmine § 195 lg 1 tähenduses saab kinnistute puhul tähendada seda, et kinnistud antakse tagasi võlgniku omandisse. Juhul, kui kohtutäitur viib täitemenetlust läbi võlgniku kogu vara suhtes (mitte mingi üksiku eseme suhtes), saab kohtutäitur TMS-i kohaselt käsutada kõiki neid esemeid, mis kuuluvad täitemenetluse võlgnikule. Seega on TMS-i kohaselt kohtutäituri käsutuses kõik need asjad, mis on täitemenetluse võlgniku omandis. Kinnistute täituri käsutusse andmine TMS § 195 mõttes ei saa tähendada seda, et kinnistud antakse kohtutäituri omandisse, sest TMS-i kohaselt saab kohtutäitur viia täitemenetlust läbi üksnes võlgniku vara suhtes. Seda, et kohtutäitur võiks täitemenetluse eesmärgil võtta võlgniku vara ajutiselt enda omandisse, TMS ette ei näe. Eespool toodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et TMS § 195 lg-st 1 tulenevalt võib täitemenetluse võlgnik nõuda tehingu kehtetuks tunnistamise korral seda, et kehtetuks tunnistatud tehingute alusel saadu kantakse tagasi täitemenetluse võlgniku omandisse. See tähendab, et sissenõudjast hageja võib nõuda, et kostjad annavad kõik need tahteavaldused, mis on vajalikud selleks, et tehingute alusel saadu (käesoleval juhul kinnistud) läheksid tagasi kostja I omandisse. Selleks on vaja kõiki neid tahteavaldusi, mida kostja II ja kostja I annaksid vabatahtlikult, kui nad sooviksid vabatahtlikult kinnistute tagasikäsutamise kohustust täita. Kuigi TMS § 195 lg 1 sõnastuses mainitakse otsesõnu kehtetuks tunnistatud tehingu teise poole kohustust, leiab ringkonnakohus, et hageja saab vajalikku asjaõiguslepingu tahteavaldust ja kinnistamisavalduse tahteavaldust hageda ka kostjalt I, sest tehingu teel omanikuks saamine eeldab ka omandaja asjakohaseid tahteavaldusi. Eespool asus kohus seisukohale, et vara täituri
13(17)
Tsiviilasi nr 2-14-57462 käsutusse andmine tähendab vastava vara täitemenetluse võlgniku omandisse tagasi kandmist. TMS § 195 normi eesmärk on anda sissenõudjale võimalus esitada kõiki nõudeid, mis on vajalikud selleks, et vara täituri käsutusse anda. Normi eesmärgist tulenevalt peab vastav norm võimaldama ka nõuda võlgnikult neid tahteavaldusi, mis on vajalikud selleks, et esemed võlgniku omandisse tagasi läheks.
21.Selleks, et vaidlusalused kinnistud läheksid tagasi võlgniku (kostja I) omandisse, peavad olema täidetud AÕS §-s 641 sätestatud eeldused. Sellest normist tulenevalt peavad kostja I ja kostja II sõlmima asjaõiguslepingu, mille raames lepivad kostja I ja kostja II kokku, et vaidlusaluste kinnistute omandiõigus läheb kostjalt II kostjale I üle ning omaniku vahetuse kohta tuleb teha ka kanne kinnistusraamatusse. Kinnistusraamatu kanne tehakse kinnistamisavalduse alusel ning kande tegemine eeldab puudutatud isiku nõusolekut (KRS § 341 lg 1). Seega võib hageja kostjatelt vastavaid tahteavaldusi nõuda.
22.Ringkonnakohus leiab, et käesolevas tsiviilasjas kohtu ette toodud asjaolud ei võimalda XXXXXXXX kinnisasjale seatud isikliku kasutusõiguse kustutamist. Kostja I ja kostja II vahel sõlmitud kinkelepingu raames (vt t I kd lk 185 lepingu p 4.1) leppisid kostja I ja kostja II kokku, et kingisaaja (kostja II) koormab kinnisasja isikliku kasutusõigusega kinkija (kostja I) kasuks. Kingisaaja poolt kinnisasja piiratud asjaõigusega koormamist ei saa kehtetuks tunnistada. Kuid käesoleval juhul tuleb asi tagastada koos isikliku kasutusõigusega ning kohtutäitur võib täitemenetluse raames võõrandada nii kinnisasja kui ka võlgniku kasuks seatud piiratud asjaõigust, mis sama kinnisasja koormab. Kinnisasja ja omaniku kasuks kehtivat piiratud asjaõigust saab võõrandada ka koos.
23.Maakohus asendas otsusega varem (17.09.2014.a) seatud hagi tagamise abinõud (keelumärked) kinnistuid koormavate kohtulike hüpoteekidega. Kostjad vaidlustasid maakohtu otsust ka selles osas. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb selles osas tühistada. Hagi tagamisel, aga ka hagi tagamise abinõu asendamisel tuleb kohtul kontrollida, kas rakendatav hagi tagamise abinõu on kohane. Kohane saab olla üksnes selline hagi tagamise abinõu, mis saab tagada konkreetses kohtumenetluses esitatud nõuet. Kohtulik hüpoteek saab tagada üksnes samas menetluses esitatud rahalist nõuet. Lisaks on kohtulik hüpoteek aktsessoorne. Käesolevas hagimenetluses ei ole rahalist nõuet (hagi esemena) esitatud. Sellel põhjusel oleks kohtulik hüpoteek käesolevas menetluses sisutühi. Sellel põhjusel tuleb tühistada hagi tagamise abinõude asendamine. Selle õiguslik tagajärg on see, et kehtima jääb otsuse tegemisele eelnenud olukord. Nimelt seadis maakohus 17.09.2014.a määrusega vaidlusalustele kinnistutele keelumärked. Ringkonnakohus leiab, et need keelumärked tuleb kohtuotsuse täitmise tagamise eesmärgil kehtima jätta (TsMS § 442 lg 5).
24.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus menetluskulude väljamõistmisega seonduvat. Hageja esitas maakohtusse põhjendatud hagi, mis kuulub sisuliselt täielikult rahuldamisele. Kuigi maakohtul oleks tulnud menetlusosalistega hageja poolt esitatud nõuete sõnastust arutada ja teha hagejale ettepanek oma osade nõuete sõnastust tehniliselt täpsustada, ei muuda see asjaolu, et hagi oli põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Ringkonnakohus muudab otsuse resolutsiooni hagi rahuldamise osas üksnes ühe nõude sõnastuse täpsustamise eesmärgil, mitte selleks, et hagi sisulise rahuldamise osas midagi muuta. Seega jääb ka apellatsioonkaebus sisuliselt rahuldamata. Ainus osa, milles maakohtu otsus kuulus sisuliselt tühistamisele ja mille osas olid kostjate apellatsioonkaebused sisuliselt põhjendatud, puudutas seda, et maakohus määras otsuses asendada varasemalt rakendatud hagi tagamise abinõu (keelumärked) kohtulike hüpoteekidega. Eespool toodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kostjate maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud tuleb jätta kostjate kanda ja hageja maakohtu ja ringkonnakohtu
14(17)
Tsiviilasi nr 2-14-57462 menetluskulud tuleb jätta 97% ulatuses kostjate kanda. Kuna kostjad osalesid maakohtu menetluses läbi ühise tehingulise esindaja ja tegid protsessitoimingud ühiselt ja kuna kostjad võtsid apellatsioonimenetluses küll erinevad esindajad, kuid kostjate apellatsioonkaebused kattusid nii lõpptaotluste kui ka põhjenduste osas, leiab ringkonnakohus, et kostjad peavad vastutama hageja menetluskulude eest solidaarselt. Hageja taotles maakohtu menetluses kostjatelt menetluskulude väljamõistmist summas 710 eurot (vt t I kd lk 224). Vastavad menetluskulud tekkisid hagejale seoses riigilõivu tasumisega summas 350 eurot ja seoses sellega, et hagejal oli tehinguline esindaja enne seda, kui hagejale määrati riigi õigusabi. Hageja tehinguline esindaja osutas hagejale õigusabi kolme tunni ulatuses hagi koostamisel. Tehingulise esindaja tunni hind oli 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Kokku oli hageja õigusabikulu 360 eurot. Seega olid hageja õigusabi kulud kokku 710 eurot. Eespool leidis ringkonnakohus, et kostjatelt tuleb hageja kasuks välja mõista 97% hageja õigusabi kuludest, so 688,70 eurot.
25.Kostja II leidis apellatsioonkaebuses, et hageja menetluskulude tema kanda jätmine oleks äärmiselt ebaõiglane. Ringkonnakohus ei saa sellise seisukohaga nõustuda. Kuigi kostja II ei pidanud kinke vastuvõtmisest keelduma, oli kostjal II peale hagiavalduse saamist võimalik hagi õigeks võtta. Hageja esitas kostjate suhtes põhjendatud hagi ning hageja õigus nõuda kostjalt II menetluskulude hüvitamist tulenebki sellest, et kostja II ei võtnud hagi õigeks ja vaidles põhjendatud hagile vastu.
26.Pärnu Maakohus määras 07.10.2014.a määrusega hagejale riigi õigusabi korras esindajaks advokaadi ilma õigusabi tasu ja kulude hüvitamise kohustuseta. Riigi õigusabi osutajaks määrati vandeadvokaat Ljudmila Tamar, kes esindas hagejat ka apellatsioonimenetluses. 06.11.2015.a istungil esitas vandeadvokaat Ljudmila Tamar taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks 216 euro (sh käibemaks) ulatuses. Taotluse kohaselt kulutas esindaja seoses käesolevas tsiviilasjas toimunud apellatsioonimenetlusega kokku 4,5 t, sh 23.07.2015.a 15.00-16.00 apellandi I 05.06.2015.a apellatsioonkaebusega tutvumine üks tund, 24.07.2015.a kl 09.00-10.00 apellandi II 05.06.2015.a apellatsioonkaebusega tutvumine üks tund, 29.07.2015.a kl 10.00-11.30 vastuse koostamine 1,5 tundi ning 06.11.2015.a kl 11.00-12.00 kohtuistungil osalemine üks tund. Esitatud arvestuse kohaselt moodustab advokaaditasu 216 eurot (koos käibemaksuga), tunnihinnaga 40 eurot (ilma käibemaksuta).
27.RÕS § 22 lg 6 kohaselt määratakse riigi õigusabi tasu suurus ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus kindlaks RÕS § 21 lg-s 3 nimetatud tasude ja kulude korra alusel, mis kehtis tasu maksmise või kulu hüvitamise aluseks oleva toimingu tegemise ajal, kui advokatuuri juhatus ei ole kehtestanud teisiti. Apellatsiooniastmes on riigi õigusabi osutatud perioodil 23.07.2015-06.11.2015.a. Toimingute tegemise ajal kehtinud Eesti Advokatuuri juhatuse õigusakti „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ (edaspidi kord) p 371 kohaselt on esindaja tasumäär tsiviilasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise eest hagimenetluses 20 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 400 eurot ja p 38 kohaselt on esindaja tasumäär tsiviilasja kohtulikus menetluses osalemise eest samuti 20 eurot iga poole tunni kohta. Korra p 2 kohaselt kui riigi õigusabi osutav advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohustuslane, lisandub riigi õigusabi tasule ja riigi õigusabi osutamisega seonduvatele kuludele käibemaks.
28.RÕS § 22 lg-s 7 sätestatu kohaselt kontrollib riigi õigusabi andmise otsustanud kohus advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud
15(17)
Tsiviilasi nr 2-14-57462 põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud.
29.Ringkonnakohus leiab, et taotlus tuleb rahuldada ning riigi õigusabi tasu RÕS § 23 lg 1 ning korra punkti 1 alusel kindlaks määrata. Käesolevas asjas esitati kaks apellatsioonkaebust, seega on apellatsioonkaebustega tutvumiseks ning vastuse koostamiseks kokku kulunud aeg mahus 3,5 tundi põhjendatud, arvestades ka apellatsioonkaebuste ning vastuse mahtu ja sisu ning asja üldist keerukust ning seda, et apellatsioonkaebustele vastamiseks pidi esindaja läbi töötama ka maakohtu otsuse. Tallinna Ringkonnakohtu 06.11.2015.a protokolli järgi kestis istung 11.13-12.03. Korra p 12 kohaselt toimub tasu arvestamine menetlustoimingul osalemise eest menetlusprotokollis märgitud alguse ja lõpu kellaaegade järgi ning lähima pooltunnini ümardamise põhimõttel. Seega on põhjendatud ka kohtuistungil osalemise ajakulu üks tund. Maksu- ja Tolliameti käibemaksukohustuslaste elektroonilise andmebaasi kohaselt on OÜ Advokaadibüroo TAMAR käibemaksukohustuslane alates 16.10.2006 ning teenuse saaja oli füüsiline isik. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud ajakulu kokku 4,5 tundi ning OÜ-le Advokaadibüroo TAMAR tuleb hüvitada kokku 216 eurot (4,5*40 ning lisanduv käibemaks 36 eurot). Määrus tuleb saata riigi õigusabi tasu riigi arvel OÜ-le Advokaadibüroo TAMAR väljamaksmiseks Eesti Advokatuurile. Vandeadvokaat Ljudmila Tamar on taotluses märkinud tasude koondsummad nii tasude koondlahtrisse kui ka vajalike kulude koondlahtrisse, kuid ei ole märkinud ühtegi kulu, mille hüvitamist advokaat taotleks, seega järeldab ringkonnakohus, et tegemist oli eksitusega ning advokaat kulude hüvitamist ei taotle.
30.TsMS § 190 lg 3 kohaselt menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Kuivõrd käesoleva otsusega jättis ringkonnakohus hageja maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud 97% ulatuses solidaarselt kostjate kanda, tuleb kostjatel hüvitada ringkonnakohtus osutatud riigi õigusabi eest 209,52 eurot (216*0,97). Ülejäänud 3% apellatsiooniastme riigi õigusabi tasust, s.o 6,48 eurot (216*0,97) jääb Eesti Vabariigi kanda, st see hagejalt väljamõistmisele ei kuulu. Esimeses astmes määras Harju Maakohus 02.06.2015.a määrusega kindlaks riigi õigusabi tasu 408 eurot, mis tuleb samuti solidaarselt kostjatelt 97% ulatuses välja mõista riigituludesse TsMS § 190 lg 3 alusel, kuivõrd maakohus seda ei teinud. Seega tuleb esimeses astmes osutatud riigi õigusabi eest kostjatelt välja mõista 395,76 eurot (408*0,97) ning ülejäänud 3% riigi õigusabi tasust, s.o 12,24 eurot jääb Eesti Vabariigi kanda. Kokku määrati kahes astmes riigi õigusabi tasu suurus 624 eurot (408+216) ning seega tuleb kostjatelt solidaarselt riigi tuludesse tasuda maakohtus ja ringkonnakohtus riigi õigusabi tasu eest 605,28 eurot (209,52+395,76) ning Eesti Vabariigi kanda jääb (st hagejalt välja ei mõisteta) 18,72 eurot (6,48+12,24). Eesti Vabariigi kasuks menetluskulude väljamõistmise ja sissenõudmise korra sätestab TsMS § 179, mille lg 1 kohaselt menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt võib menetluskulusid maksma kohustatud isik või Eesti Vabariik valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga määratud asutuse kaudu esitada määruskaebuse, kui kaebuse hind ületab 64 eurot. Kuivõrd käesoleval juhul mõistetakse menetluskulud välja otsuses, saab kaevata kassatsioonkaebuse puhul ettenähtud korras, kuid kaebuse piirmääraks jääb 64 eurot. TsMS § 179 lg 5 kohaselt kohtulahendi kohaselt raha riigi tuludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. Käesoleval juhul ei kuulu lahend viivitamatule täitmisele ning lahendis ei nähta ette ka teistsugust tähtaega, seega tuleb kohustus täita 15 päeva jooksul. TsMS § 179 lg 9 lause 1 kohaselt nõude tasumisega viivitamise
16(17)
Tsiviilasi nr 2-14-57462 korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
17(17)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.