Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Tiit Kollom, Reet Allikvere, Ulvi Loonurm
Määruse tegemise aeg ja koht
23.11.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-14939
Tsiviilasi
SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku taotlus TM suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 07.10.2015 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
TM määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399) Ravile paigutatav isik TM (IK XXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras advokaat Raivo Bergson
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Jätta Harju Maakohtu 07.10.2015 määrus tsiviilasjas nr. 2-15-14939 esialgse õiguskaitse rakendamiseks muutmata ja TM määruskaebus rahuldamata. Menetluskulud (riigi õigusabi tasu) jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest. Kinnisesse asutusse paigutamise määruse ja asutusse paigutamisest keeldumise määruse, paigutamise lõpetamise ja lõpetamisest keeldumise määruse ning esialgse õiguskaitse rakendamise määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa, või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes
on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust (TsMS § 543). Isiku korduval kinnisesse asutusse paigutamisel tuleb määrata isikule menetluses esindaja juhul, kui isik soovib esindajat määruse peale määruskaebuse esitamiseks (TsMS § 5391 lg 3). Asjaolud ja menetluse käik Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku valvearst esitas 07.10.2015 Harju Maakohtule taotluse TM suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks ja tema paigutamiseks psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematu ravi jätkamiseks üle 48 tunni. Maakohtu määrus 07.10.2015 määrusega rahuldas Harju Maakohus avalduse, tuginedes PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-le 1 ja 2 ja TsMS § 534 lg-le 1 ja 5, § 536 lg-le 2, § 539 lg-le 3 ning määras rakendada esialgset õiguskaitset ja lubada kohaldada TM suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi alates 07.10.2015 kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 40 päeva. Tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks 16.11.2015 või mõnel muul eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. TM tervisliku seisundi kohta on olemas Psühhiaatriakliiniku psühhiaatrite MK ja ML ning arst-resident JV arvamus. TM viibib SA PERH Psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil teist korda. Varasemast anamneesist on teada, et isik on ravinud elukohajärgse psühhiaatri juures depressiooni ja ärevust. Esmakordselt sattus ta PERH Psühhiaatriahaiglasse psühhootilises seisundis, mis tekkis ägeda stressi foonil. Haiglas viibis 16 päeva, siis oli enda soovil lubatud ambulatoorsele ravile. Isik kolis XXXXXXXX ema juurde (enne elas Tallinnas). Käesolevalt on isik hospitaliseeritud erakorraliselt saadetuna XXXXX haiglast. Valvetuppa saabus hilisööl, andis nõusoleku raviks. Järgmisel päeval raviarstiga vesteldes oli isik väga pidurdatud, ajas ja kohas vaid osaliselt orienteeritud, ei suutnud oma voodikohta üles leida. Isik oli endasse tõmbunud, ilmselt esinesid tal nii kuulmis- kui nägemismeelepetted. Sisulist kontakti temaga saavutada ei õnnestunud. Hiljem muutus veelgi aeglasemaks ning poole tunni pärast tardus keset koridori, ei liigutanud ennast, sõnadele praktiliselt ei reageerinud, korraldustele ei allunud, küsimustele ei vastanud. Ravi foonil muutus jälle kontaktsemaks, vastas küsimustele adekvaatselt, kuid endiselt valikuliselt ja väga napisõnaliselt, avaldas aktiivselt ainult soovi õue minna. Õhtul muutus jälle pidurdatuks, suutis rääkida vaid katkendlike lausetega, küsimustele ei suutnud adekvaatselt vastata. Isik on ravi foonil momendiks muutunud aktiivsemaks, kuid tema psüühiline seisund jääb endiselt raskeks ja muutlikuks, vahel ei ole isikuga saavutatav isegi minimaalne sõnaline kontakt. Isik on käesolevalt ägedas psühhootilises seisundis, tal esinevad kuulmis- ja nägemismeelepetted. TM raviarst JV jääb taotluse juurde. TM 07.10.2015 ärakuulamisel avaldas kohtule, et enesetunne oli enne haiglasse tulekut normaalne, haiglas tunneb ennast normaalselt. On nõus haiglas olema, kui arstid peavad seda vajalikuks. Arvestades TM tervislikku seisundit ja muid objektiivseid asjaolusid, ei pidanud kohus muude isikute ärakuulamist vajalikuks, sest see ei aita kaasa asja lahendamisele. Arvestades TM psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on kohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit. TM-l esineb raske
psüühikahäire, temal puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel võib ta oma psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu olla ohtlik endale ja teistele. TM seisundist ja varasemast ravikogemusest lähtuvalt ei ole alust prognoosida seisundi paranemist nelja ööpäeva vältel. Eeltoodu põhjal tuleb lubada TM suhtes kohaldada tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi kuni ravi vajaduse äralangemiseni kuid mitte kauem kui 40 (nelikümmend) päeva. Kohus leiab, et kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht TM-le ja teistele ümbritsevatele isikutele. Tahtevastase ravi kohaldamise eelduste äralangemise üle osutab psühhiaater (raviarst). Määruskaebus TM esindaja riigi õigusabi korras koostas määruskaebuse TM soovil. TM avaldas esindajale, et ei ole rahul, et tagaselja on tema haigusnähud tituleeritud raskeks psüühikahäireks. Reaalset diagnoosi ei ole määratud. Temale jääb ravile paigutamise põhjus arusaamatuks. Täidetud ei ole PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu. Edasine menetluse käik Haigla psühhiaatriakliiniku juhataja arvamuse kohaselt on TM suhtes esialgse õiguskaitse rakendamine ja selle pikendamine kuni neljakümneks päevaks koos tahtevastase ravi kohaldamisega vajalik ja põhjendatud. Isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Haiglaravita ohustab isik iseenda või teiste elu ja tervist. Patsient ravivajadusest aru ei saa, kuid toetusravi katkemise foonil halvenes tema seisund sedavõrd, et patsient vajas erakordset hospitaliseerimist. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis kaebuse rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et määruskaebus ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Kolleegium nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid üle. Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lõike 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning kui muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Määruskaebuse väide, et täidetud ei ole esialgse õiguskaitse rakendamise tingimused ning TMile tahtest olenematu ravi kohaldamine on põhjendamatu, on vastuolus tsiviilasja materjalidega. Määruskaebuses esitatud väited on ümber lükatud ravi taotlenud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla arstide poolt esitatud andmetega, mille kohaselt on TM oma psühhootilisest seisundist lähtuvalt olnud ohtlik eeskätt iseendale. TM ei võtnud vähemalt kuu aja jooksul ambulatoorselt ravimeid ning keeldus raviarstiga kontakteerumast, arvates, et ta ei vaja ravi. TM käitus kodus pikka aega ebaadekvaatselt, käis öösiti sihipäratult ringi, avaldas nägemismeelepetteid. Enne hospitaliseerimist ei suhelnud oma lähedastega üldse, keeldus
söögist. Tahtest olenematu ravi alustamise ajal oli TM seisundis, milles ei suutnud anda teadlikult nõusolekut haiglaravile paigutamiseks, kuna sisuline kontakt temaga puudus ja koostöö ei olnud võimalik. Haiglasse saabumisel oli patsient desorienteeritud, enne ravi alustamist ei suutnud leida oma palatit, keeldus personaliga suhtlemast, vajas suunamist ja abi. Ringkonnakohus on eelnevast tulenevalt seisukohal, et määruskaebuse esitaja suhtes on täidetud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamine esialgse õiguskaitse korras eeldused.
/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere
Ulvi Loonurm
Tiit Kollom
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.