Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 03.04.2015 esitas XXX Harju Maakohtule hagi OÜ XXX vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 052/2009/2119. Hagi kohaselt kinnitas Harju Maakohus 21.11.2008 määrusega tsiviilasjas nr 2-08-17904 poolte sõlmitud kompromissi. Määrus jõustus 17.12.2008. Hageja on tasunud kostjale perioodil 27.11.2008 kuni mai 2013 kompromissi alusel 8876,02 eurot. Hagi esitamise seisuga võlgneb hageja kostjale 71 013,54 eurot. 04.03.2015 sai hageja täitmisteate, mille kohaselt on kostja avalduse ja 21.11.2008 kohtumääruse alusel alustatud täitemenetlust hageja suhtes kohtutäituri Urmas Tärno täiteasjas nr 052/2009/2119. Nõude sisu viivis 232 538,58 eurot. Poolte kompromissi punktiga nr 1.4 kehtestati viivise määraks 0,15% päevas, mis on 7,5 korda suurem seadusjärgsest viivise määrast. Hageja palub vähendada viivist 31 005,14 euroni, st 201 533,44 euro võrra. Hagejale kuulub pool XXX, Tallinnas asuvast kinnistust, millel lasuvad hüpoteegid on suuremad kui maja väärtus ja selle müügist saadavast rahast ei ole võimalik võlga kustutada. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista ja palub selle jätta rahuldamata. Teoorias loetakse ebamõistlikult suureks viiviseks üldjuhul sellist viivist, mis ületab põhivõlgnevust. See tähendab, et põhjendatud ei ole viivise vähendamine hageja poolt taotletud ulatuses, kuna hageja põhivõlg kostja ees on tänase seisuga 71 013,54 eurot. Hageja ei ole põhistanud õigustatud huvi viivise vähendamiseks ega kirjeldanud ja põhistanud oma majanduslikku seisundit. Võlausaldaja majanduslik kahju või selle puudumine ei ole automaatselt viivise vähendamise eelduseks. Kostja ei tegutse krediidiasutusena ning laenuandmine ei ole kostja põhitegevus. Kostja jaoks on tegemist märkimisväärselt suure summaga, mida kostja oleks saanud kasutada oma põhitegevuseks. Käesoleval juhul tuleb viivise vähendamise taotluse lahendamisel arvestada võlgniku hea usu põhimõtte vastast käitumist võlausaldaja suhtes ning asjaolu, et viivis on poolte vahel kokku lepitud kohtuliku kompromissi sõlmimise kaudu. Pikim periood, mille kestel võlgnik ei teinud võlausaldajale ühtegi kompromissi järgset makset on kolm aastat (25.06.2009 – 9.07.2012). Maakohtu otsuse põhjendused Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja kuulanud pooled ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Pooltel ei ole vaidlust selles, et: • Harju Maakohus kinnitas 21.11.2008 määrusega tsiviilasjas nr 2-08-17904 poolte sõlmitud kompromissi. Määrus jõustus 17.12.2008. • Poolte kompromissi punktiga nr 1.4 kehtestati viivise määraks 0,15% päevas. • Hageja on tasunud kostjale perioodil 27.11.2008 kuni mai 2013 kompromissi alusel 8876,02 eurot. Hagi esitamise seisuga võlgneb hageja kostjale 71 013,54 eurot. • Hageja suhtes on alustatud täitemenetlust kohtutäituri Urmas Tärno täiteasjas nr 052/2009/2119, milles nõutaks hagejalt viivist summas 232 538,58 eurot.

Hageja esitas täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 järgse hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, paludes vähendada täitemenetluses nõutavat viivist 201 533,44 euro võrra. Riigikohus on 17. juuni 2009. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-64-09 (p 9) asunud alljärgnevale seisukohale. Erandjuhtudel on võimalik jõustunud kohtulahendi toimet kõrvaldada täitemenetluses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga TMS § 221 järgi. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga võib võlgnik pärast täitemenetluse alustamist esitada materiaalõiguslikke vastuväiteid võlausaldaja nõudele, mille kohta on olemas täitedokument, sh jõustunud kohtulahend. Sellise hagi eesmärgiks on TMS § 221 lg 1 teise lause järgi täitedokumendi täidetavuse, mitte täitedokumendi kehtivuse või õigusjõu kõrvaldamine (vt Riigikohtu 31. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07, p 11). Üheks materiaalõiguslikuks vastuväiteks TMS § 221 lg 1 alusel esitatava hagi põhjendamiseks võib olla ka ebamõistlikult suur leppetrahv VÕS § 162 lg 1 järgi. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et VÕS § 162 kohaldub ka viivise suhtes. Kuna TMS § 221 lg 2 kohaselt võib vastuväide kohtulahendi korral põhineda vaid sellisel asjaolul, mis on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist, siis ei ole võimalik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis vaidlustada neid asjaolusid, mis on tuvastatud jõustunud kohtulahendiga. Muu hulgas võib TMS § 221 alusel esitada hagi leppetrahvi või viivise vähendamiseks aja eest pärast kohtulahendi jõustumist. Seda aga vaid juhul, kui leppetrahv või viivis ei ole kohtulahendis välja mõistetud kindla summana või kui selle lõplik suurus ei ole lahendist tulenevalt välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast kohtulahendiga kindlaksmääratud kuupäevani). Poolte vahel kinnitatud ja jõustunud kohtuliku kompromissi punktiga 1.4 kehtestati viivise määraks 0,15% päevas. Seega ei ole antud juhul kompromissis viivis välja mõistetud kindla summana. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitatud viivise vähendamise taotlus tuleb lahendada VÕS § 162 alusel. VÕS § 162 reguleerib leppetrahvi vähendamist, kuid VÕS § 113 lg 8 kohaselt tuleb VÕS § 162 järgi lahendada ka viivise vähendamise taotlus. Seega on asjakohane ka leppetrahvi/viivise vähendamist puudutav Riigikohtu praktika. Olulised põhimõtted viivise vähendamise taotluse lahendamise jaoks tulenevad Riigikohtu 14. juunil 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 tehtud otsusest. Riigikohus leidis, et viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes (otsuse p 16). Siiski peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad (otsuse p 20). Nimetatud lahendis jaotas Riigikohus ka tõendamiskoormuse. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist (otsuse p-d 18 ja 19). Tõendamiskoormuse sellist jaotamist on kinnitatud ka Riigikohtu 26. oktoobril 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-87-10 tehtud otsuse p-s 12.

Kolleegium märgib täiendavalt, et VÕS § 162 kasutab viivise kohta termineid „ebamõistlikult suur" ja „mõistlik". Nende terminitega tähistatud mõisted ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, seega pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st 7. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet. Riigikohtu seisukoha järgi võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet. Praegusel juhul ületab viivisenõue ca 3 korda põhivõlga. Kompromissiga võttis hageja kohustuse tasuda kostjale 1 250 000 krooni ehk 79 889,56 eurot alates 25.11.2008, igakuise 20 000 krooni ehk 1278,23 euro suuruse maksega 63 kuu jooksul. Hageja on kompromissi järgi tasunud kostjale 8876,02 eurot ja tasumata on 71 013,54 eurot. Perioodil 25.06.2009 – 9.07.2012 ei teinud hageja kostjale ühtegi makset. Hagejale kuulub kaasomandina 1⁄2 kinnistust Tallinnas, XXX, mis on küll koormatud hüpoteegiga summas 7 300 000 krooni ehk 466 555 eurot Nordea Bank AB kasuks, kuid hageja laenujääk 14.10.2015 seisuga on 143 016,18 eurot. Kohus ei vähenda viivist põhivõlast väiksema summani, so 31 005,14 euroni, sest hageja ei ole tõendanud VÕS § 162 lg-s 1 nimetatud eelduste olemasolu. Samuti ei ole kostja kohtu ette toonud asjaolusid, millest nähtuvalt oleks põhjendatud nõuda hagejalt põhivõlast suuremat viivist. Kostja ei ole tõendanud kahju olemasolu, mis õigustataks põhivõlast suurema viivise väljamõistmist. Arvestades lepingu täitmise asjaolusid, hagejapoolset kohustuste täitmist (ja täitmata jätmist) ning seda, et kostja ei tõendanud kahju tekkimist, samuti täitmata põhivõla suurust, tuleb hagejalt nõutavat viivist vähendada põhivõla summani, so 71 013,54 euroni. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hagejalt nõutakse täitemenetluses viivist 232 538,58 eurot ja kohus rahuldas hagi osaliselt, leides, et sundtäitmises on lubatav nõuda hagejalt viivist summas 71 013,54 eurot, rahuldas kohus hageja nõude 30% ulatuses. Seega jäävad hageja menetluskulud kostja kanda 30% ulatuses ja kostja menetluskulud hageja kanda 60% ulatuses. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi. Hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu 425 eurot ja hagi tagamiselt 50 eurot, kõik kokku 475 eurot. Arvestades menetluskulude jaotust, tuleb kostjal hagejale hüvitada menetluskuludest 30% ehk summa 142,50 eurot.

Kostja ei ole esitanud menetluses menetluskulusid, mille hüvitamist hagejalt taotleda. Kolmanda isiku kaasamisest Hagis märkis hageja kolmandaks isikuks kohtutäituri. 06.04.2015 e-kirjas palus kohus selgitada, mis asjaoludel ta kohtutäituri kolmanda isikuna menetlusse kaasamist soovib ja selgitas, et kolmanda isiku kaasamise alused on TsMS § 212 jj. 09.04.2015 menetlusdokumendis täpsustas hageja, et soovib täituri kaasamist, kuna täituri menetluses on täiteasi nr 052/2009/2119. Täituril võib olla sundtäitmise lubatavuse osas oma asjassepuutuv seisukoht. Kohus ei ole menetluses hageja taotlust lahendanud. Kooskõlas TsMS § 442 lg 5 lahendab kohus otsusega veel lahendamata taotlused. Kolmanda isiku kaasamise võimaluse sätestab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 216. Nimetatud sätte lõike 1 järgi võib pool, kes kohtuvaidluse lahendamise korral tema kahjuks võib kolmanda isiku vastu esitada enda arvates lepingu rikkumisest tuleneva või kahju hüvitamise või hüvituskohustusest vabastamise nõude või kellel on alust eeldada kolmanda isiku sellise nõude esitamist tema vastu, kuni eelmenetluse lõppemiseni või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni esitada asja menetlevale kohtule avalduse kolmanda isiku menetlusse kaasamiseks. Praegusel juhul puuduvad TsMS § 216 lg 1 toodud eeldused kohtutäituri kolmanda isikuna kaasamiseks, kuna kohtuvaidluse lahendamise korral hageja kahjuks, ei teki hagejal kolmanda isiku vastu lepingu rikkumisest tulenevat või kahju hüvitamise või hüvituskohustusest vabastamise nõuet, samuti puudub alus eeldada kolmanda isiku sellise nõude esitamist hageja vastu. Kohus lahendab käesolevas tsiviilasjas küsimust, kas hagejalt täitemenetluses nõutav viivis on ebamõistlik või mitte. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja taotlus jätta rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.