EV hagi RB’i vastu kaasomandi lõpetamiseks ja RB’i vastuhagi kaasomandi teisel viisil lõpetamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29.05.2015.a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
RB’i apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja / vastukostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): EV (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja RÕA korras vandeadvokaat Ilya Zuev Kostja / vastuhageja (apellatsioonimenetluses apellant): RB (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaadi abi Ahti Kuuseväli
Kohtuistungi toimumise aeg
09.10.2015
Istungil osalenud isikud
Vastustaja isiklikult ja vastustaja tehinguline esindaja vandeadvokaat Ilya Zuev ning apellant isiklikult ja apellandi tehinguline esindaja vandeadvokaadi abi Ahti Kuuseväli
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 29.05.2015.a otsus osas, milles maakohus mõistis RB ́ilt EV kasuks välja hüvitise 16862,25 eurot ületavas osas. Vaidlustatud otsus tühistada ka osas, milles maakohus määras, et ainuomandi tekkimise eelduseks olevate tahteavalduste andmise ja raha maksmise kohustused tuleb täita samaaegselt (vaidlustatud maakohtu otsuse resolutsiooni p 3.4). Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulu poolte kanda, välja arvatud hageja esindaja riigi õigusabi tasu ja kulud, mille üle kohus otsustab eraldi määrusega ja hageja menetlusabi korras riigilõivust vabastamise kulu, mis jätta Eesti Vabariigi kanda.
4.1.Jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi osaliselt.
4.2.Mitte lõpetada hageja EV ja kostja RB kaasomandit Tallinnas, XXXXXX XXX XX-X asuvale korteriomandile (registriosa nr XXXXXXXX) viisil, et müüa korteriomand avalikul enampakkumisel ja jagada müügist saadav raha poolte vahel nii, et hagejale jääb 1⁄4 ja kostjale 3⁄4.
4.3.Lõpetada hageja EV ja kostja RB kaasomand Tallinnas, XXXXXX XXX XXX asuvale korteriomandile (registriosa nr XXXXXXXX) järgmiselt:
4.3.1.Tallinnas, XXXXXX XXX XX-X asuv korteriomand (registriosa nr XXXXXXXX) jääb kostjale RB;
4.3.2.mõista kostjalt RB (isikukood XXXXXXXXXXX) hageja EV (isikukood XXXXXXXXXXX) kasuks välja hüvitis 16862,25 eurot;
4.3.3.kohustada hagejat EV (isikukood XXXXXXXXXXX) andma nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXXX teise jakku tema kohta tehtud omanikukande kustutamiseks ja kostja RB (isikukood XXXXXXXXXXX) ainuomanikuna sissekandmiseks ning asendada kirjeldatud nõusolek käesoleva kohtuotsusega;
4.4.jätta menetluskulud poolte endi kanda, välja arvatud hageja esindaja riigi õigusabi tasu ja kulud, mille üle kohus otsustab eraldi määrusega ja hageja menetlusabi korras riigilõivust vabastamise kulu, mis jätta Eesti Vabariigi kanda.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.18.07.2014.a esitas hageja maakohtusse hagi, milles palus lõpetada Tallinnas XXXXXX XXX XX-X asuva korteriomandi (registriosa nr XXXXXXXX, edaspidi „vaidlusalune korteriomand”) kaasomand sel viisil, et müüa vaidlusalune korteriomand avalikul enampakkumisel ja jagada müügist saadav raha poolte vahel nii, et hagejale jääb sellest 1⁄4 ja kostjale 3⁄4. Hagiavalduse kohaselt kuulub vaidlusalune korteriomand poolte kaasomandisse selliselt, et hageja on 1⁄4 suuruse mõttelise osa ja kostja 3⁄4 suuruse osa omanik. Hageja andmetel ei ole kostjal võimalik hageja kaasomandiosa väärtust hagejale rahaliselt hüvitada ja hageja ei soovi ise saada vaidlusalust korteriomandit endale – seetõttu on põhjendatud müüa korteriomand avalikul enampakkumisel. Kui kohus otsustab jätta korteriomandi kostjale, palub hageja mõista välja hüvitise 16 862,25 eurot, mille hageja arvutab järgnevalt: korteriomandi väärtus on 123 000 eurot, kui sellest arvata maha korteriomandi soetamise eesmärgil kostja
2(11)
Tsiviilasi nr 2-14-54626 võetud laenu jääk vastuhagi esitamise seisuga summas 55 550,99 eurot, kuuluks jagamisele 67 449,01 eurot, millest hageja nõutav summa moodustab 1⁄4. Kostja vastuväited ja vastuhagi
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja esitas 16.01.2015.a vastuhagi nõudega lõpetada vaidlusaluse korteriomandi kaasomand sel viisil, et jätta korteriomand kostja ainuomandisse ja kohustada hagejat andma kõik vajalikud tahteavaldused kostja kandmiseks kinnistusraamatusse korteriomandi ainuomanikuna ning kostja tasub hagejale hüvitise 3716,37 eurot. Pooled sõlmisid seltsingulepingu vaidlusaluse korteriomandi omandamiseks, kusjuures seltsinguvara on korteriomand ja seltsingu võlausaldaja on pank, kellega kostja sõlmis laenulepingu. Kostja panus seltsingusse kuni vastuhagi esitamiseni oli 46 540,66 eurot, hageja oma aga üksnes 2715,78 eurot – seega on poolte kui seltsinglaste osalused seltsinguvara jagamisel vastavalt 94,5% ja 5,5%. Seltsingu lõpetamisel on jagatava vara väärtus 67 449,01 eurot ja hageja on õigustatud sellest saama 5,5% ehk vastuhagis pakutud hüvitise summa. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus tegi 29.05.2015.a otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi osaliselt. Kohus otsustas lõpetada hageja ja kostja kaasomandi järgmiselt. Kohus jättis vaidlusaluse korteriomandi kostjale ja kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 17 174,34 eurot. Kohus kohustas hagejat andma nõusoleku kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXXX teise jakku tema kohta tehtud omanikukande kustutamiseks ja kostja ainuomanikuna sissekandmiseks ning asendas kirjeldatud nõusoleku kohtuotsusega. Kohus leidis, et nimetatud kohustused on vastastikused kohustused, mis tuleb täita samaaegselt, st nõusoleku alusel kinnistusraamatus kande tegemise taotlemisel peab kostja tõendama, et kohustus on täidetud. Otsuse kohaselt ei vaielnud pooled järgmiste asjaolude üle, mille kohus luges tuvastatuks: 1) pooled ostsid 28.06.2010.a vaidlusaluse korteriomandi kaasomandisse ja pärast vastava õigusmuudatuse kinnisusraamatusse kandmist kuulub hagejale korteriomandist 1⁄4 suurune ja kostjale 3⁄4 suurune mõtteline osa; 2) kostja sõlmis 21.06.2010.a AS-iga SEB Pank (edaspidi „pank”) laenulepingu nr 2010014549 (edaspidi „laenuleping”), mille alusel pank laenas kostjale vaidlusaluse korteriomandi ostmiseks 65 550 eurot, mida kostja asus tagastama ja mille tagasimakse graafik vältab kuni 14.11.2029.a; vastuhagi esitamise aja seisuga oli tagastada veel 47 430,41 eurot põhivõlga ja maksta 8120,58 eurot intressi – kokku 55 550,99 eurot; 3) vaidlusaluse korteriomandi müügihinnast tasus kostja ette 310 000 krooni, hageja 40 000 ja laenulepingu alusel saadud laenust tasuti ülejäänu; 4) vaidlusalune korteriomand on koormatud kahe hüpoteegiga panga kasuks, vastavalt summades 945 000 krooni ja 388 000 krooni – kokku 1 333 000 krooni ehk 85 194,23 eurot; 5) vaidlusaluse korteriomandi keskmine kohalik müügihind (turuhind) ilma seda koormavaid hüpoteeke arvesse võtmata on 123 000 eurot; 6) kostja kasutab vaidlusaluse korteriomandi reaalosaks olevat korterit oma elukohana. Käesolevas asjas tuli kaasomandi lõpetamise nõuete lahendamisel kohtul kõrvutada vaidlusaluse korteriomandi müümist avalikul enampakkumisel ja selle jätmist kostjale koos talle kohustuse panemisega maksta hagejale hüvitist. Teise võimalusena tugines eelkõige kostja seltsingut reguleeritavatele sätetele. Kohus leidis, et hinnangu andmine sellele, mis liiki lepingu pooled sõlmisid, on õiguse kohaldamise küsimus, milles kohus ei ole seotud poolte väidete ega õigusliku kvalifikatsiooniga. Vaidlustamata asjaoludel tasus vaidlusaluse korteriomandi ostuhinnast kostja algselt 310 000 krooni ehk 19 812,61 eurot ning võttis enda kanda laenukohustuse summas 65 500 eurot. Kostja kandis korteriomandi ostmisel kulud riigilõivule
3(11)
Tsiviilasi nr 2-14-54626 1990 krooni, maakleritasule 12 000 krooni ja maksis notaritasu 4910,70 krooni – kokku 18 900,70 krooni ehk 1207,97 eurot. Hageja tasus algselt 40 000 krooni ehk 2556,47 eurot ning maksis pärast vaidlusaluse korteriomandi ostmist 2010.a kostja arvele 17 640 krooni (1 127,40 eurot), järgmise 2011.a jooksul 1091 eurot, seejärel 2012.a 767 eurot, siis 2013.a 434 eurot ja lõpuks 2014.a algul 184 eurot, kusjuures maksete selgituste kohaselt vaid osa neist summadest olid seotud eluasemega. Samal ajal tagastas kostja laenu ja tasus pangale intressi 2010.a 3046,80 eurot ning järgnevatel aastatel vastavalt 6268,20 eurot, 6211,08 eurot, 5900,88 eurot ja 3781,58 eurot (kokku 25 208,54 eurot). Hageja võis samal ajal kanda teatava osa poolte ühise majapidamise kuludest või panustada muul viisil kooselu toimimisse, aga sellest ei saanud järeldada poolte olulisi ja võrreldavaid majanduslikke panuseid. Seda kinnitas muu hulgas tõsiasi, et hageja tegi sarnase selgitusega makseid kostjale ka juba enne vaidlusaluse korteriomandi soetamist, näiteks 2009.a 29 710 krooni (ligi 1900 eurot). Hageja enda seletuste järgi olid tema maksed suunatud ühise kooselu rahastamisele, mitte aga vaidlusaluse korteriomandi soetamisele. Pooled on olnud üksmeelsed selles, et hageja maksetest kostjale saab vaid summat 2500 krooni (159,78 eurot) seostada laenu tagastamisega pangale. Kuigi hagimenetluses ei ole poole kirjalik seletus tõend, võimaldab see kohtul siiski hinnata hageja eesmärki kulutuste tegemisel. Eelneva põhjal oli kostja panus aastatel 2010–2014 vaidlusaluse korteriomandi soetamiseks 46 229,13 eurot (= 19 812,61 + 1207,97 + 25 208,54) ja hagejal 2716,25 eurot (= 2556,47 + 159,78). Nende summade märkimisväärse erinevuse ja hageja osasumma väheolulisuse tõttu ei tuvastanud kohus, et mõlemad pooled oleks teinud vaidlusaluse korteriomandi omandamiseks olulised ja võrreldavad majanduslikud panused. Kostja tõi esile, et algselt planeeritud hageja mõttelise osa suurust 1⁄3 vähendati poolte kokkuleppel 1⁄4-ni, kui selgus, et hageja ei saa osaleda laenulepingus, samuti planeeriti esialgu kostjat laenulepingus 1⁄3 suuruse osasumma kohustatud isikuna. Nimetatud väidetele hageja vastu ei vaielnud. Sellest järeldas kohus, et pooled kaalutlesid nende kaasomandiosade suurust ja panuseid vara omandamisse ega soovinud saada ühisomanikeks asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 4 tähenduses. Sellisel juhul ei olnud kohtu hinnangul vaidlusalust korteriomandit soetades ühist tahet majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks. Kokkuvõtvalt ei tuvastanud kohus, et pooled oleksid omandanud vaidlusaluse korteriomandi seltsinglastena. Kohus sai poolte kaasomandi lõpetada AÕS § 76 lg 1 alusel. Tervikuna vastas kaasomanike huvidele paremini vastuhagiga taotletud kaasomandi lõpetamise viis, st korteriomandi jätmine kostjale ja temalt hageja kasuks hüvitise väljamõistmine. Hageja soovitud viisil kaasomandi lõpetamisel jääks kostja ilma oma praegusest elukohast ja tal ei tarvitse olla võimalik korteriomandi võõrandamisel saadava tulemi arvel uue eluaseme soetamine, sest korteriomandit koormava hüpoteegi tõttu tuleb kas samal ajal korteriomandi võõrandamisega tasuda kogu laenujääk või vähemalt jätaks mõistlik ostja hüpoteegist tuleneva osasumma välja maksmata (nt hoiustaks selle). Neil kaalutlustel jättis kohus hagi rahuldamata, sest kostja vastuhagis taotletud kaasomandi lõpetamise viis on paremini kooskõlas poolte huvidega. Kohus sai hageja kasuks välja mõistetava hüvitise suuruse määramisel kaaluda hageja huvi saada omandi kaotamise eest kohane hüvitis. Pooled ei vaielnud selle üle, et ilma vaidlusalust korteriomandit koormavaid hüpoteeke arvesse võtmata on turuhind 123 000 eurot. Samas erinesid poolte taotlused hagejale makstava hüvitise suuruse osas (kostja arvates mitte enam kui 3716,37 eurot ja hageja arvates 16 862,25 eurot). Erinevus tulenes sellest, et kostja lähtus maakohtu otsuse p 7 teises taandes kirjeldatud seltsinglaste panustest, hageja aga omandiosade suurusest. Kohus leidis, et käesoleva juhtumi asjaoludel tuleb vaidlusaluse korteriomandi väärtus määrata võttes arvesse seda koormavaid hüpoteeke. Mõlemad hüpoteegid tagavad kostja rahalise kohustuse täitmist, mille kostja võttis selleks, et tasuda korteriomandi soetamisel müügihinda. Kuna vaidlusalune korteriomand jääb kostjale ja tal tuleb laenujääk tagastada
4(11)
Tsiviilasi nr 2-14-54626 sõltumata sellest, kas kaasomand lõpetada või mitte, leidis maakohus, et on kohane arvestada hüpoteegist tuleneva väärtuse vähenemisega. AÕS § 325 lg 1 ja AÕS § 346 lg 1 järgi sõltub hüpoteegi mõju koormatud kinnisasja väärtusele muu hulgas selle rahalise kohustuse suurusest, mille täitmist hüpoteek tagab. Kuigi hüpoteegiga koormatud kinnisasja ostja ei tarvitse alati usaldada andmeid tagatud nõude suuruse kohta, ei tähenda see käesoleval juhul, et vaidlusaluse korteriomandi väärtuse leidmisel peaks ilma hüpoteeke arvesse võtmata saadud hinnangust (123 000 eurot) lahutama hüpoteekide summa (85 194,23 eurot). Kohus tuvastas, et otsuse tegemise aja seisuga on kostjal kohustus tasuda pangale veel 54 302,63 eurot (sh põhivõlg 46 519,26 eurot ja praegu ettenähtav intress 7783,37 eurot). Kuna laenulepingust tulenevate rahaliste kohustuste jääk on hüpoteekide summast väiksem, tuli vaidlusaluse korteriomandi väärtuse hindamisel võtta arvesse kohustuste jääk ehk 54 302,63 eurot. Selle tulemusel tuvastas kohus, et vaidlusaluse korteriomandi väärtus kohtuotsuse tegemise aja seisuga on 68 697,37 eurot (= 123 000 – 54 302,63). Sellist väärtuse määramist pidas maakohus õiglaseks ka seetõttu, et kuni kaasomandi lõpetamiseni tehtud maksete osas saab kostja asjakohaste eelduste täidetuse korral nõuda hagejalt tema osa omandamisele vastavate maksete hüvitamist alusetu rikastumise sätete järgi. Hagejale kuulub vaidlustamata asjaoludel 1⁄4 suurune mõtteline osa korteriomandist, mistõttu tema kasuks välja mõistetava hüvitise summa on arvutuslikult 17 174,34 eurot (≈ 68 697,37 : 4). Hageja on menetluses taotlenud enda kasuks hüvitise väljamõistmist summas 16 862,25 eurot ja avaldanud, et sellest suuremat hüvitist ta ei soovi. Maakohus tuvastas eelnevalt, et kohane hüvitis omandiõiguse kaotamise eest on suurem. Seega tuli lahendada menetlusõiguslik küsimus, kas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 439 või § 5 lg 1 takistavad kaasomandi lõpetamise vaidluses kohtul omandit kaotavale kaasomanikule suurema hüvitise väljamõistmist kui vastav pool ise taotleb. Erinevalt hagejast leidis kohus, et kostja nõudes märgitust suurema hüvitise taotlemiseks ei pea hageja esitama sama sisu ja suurema summaga nõuet, vaid saab ennast edukalt kaitsta menetluslike vastuväidetega. AÕS § 77 lg 2 sõnastuse järgi peab kohus asja ühele kaasomanikule andes panema talle kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas. Viidatud normi eesmärk on tasakaalustada põhiseaduse § 32 esimeses lõigus sätestatud omandi puutumatuse põhimõtet ning selleks tagada õiglane ja kohene hüvitis omandi kaotamise eest. Jättes kaasomandis oleva asja ühe kaasomaniku ainuomandisse otsustab kohus teise kaasomaniku omandist ilmajätmise sellele asjale. Omandi kaotavale kaasomanikule tema osa rahas väljamaksmine kujutab endast hüvitist kaotatud omandi eest (RKTKo 3-2-1-168-05, p 9 teine lõik). Neil kaalutlustel leidis kohus, et TsMS § 439 ega § 5 lg 1 ei takista kaasomandi lõpetamise vaidluses kohtul omandit kaotavale kaasomanikule suurema hüvitise väljamõistmist kui vastav pool ise taotleb juhul, kui hüvitise maksmiseks kohustatud isik on kaasomandi lõpetamisel asja endale soovinud pool. Olukord võib olla erinev, kui kohus rahuldaks kaasomandit lõpetades osaliselt või tervikuna selle poole hagi, kes hüvitist taotleb, aga käesolevas asjas see nii ei ole. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 17 174,34 eurot. Kaasomandi lõpetamine kohtus on materiaalõiguslikult tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5 alusel kaasomanike kokkuleppe sõlmimise tahteavalduste asendamine. Seega asendab kohtulahend kaasomanike kokkulepet kaasomandi lõpetamise kohta (RKTKo 3-2-1-65-10, p 20 teine lõik ja 3-2-1-42-13, p 12 kolmas lõik). Kostja nõude osalise rahuldamisega otsustas kohus sisuliselt vaidlusaluse korteriomandi jätmise kostjale, mõista välja hüvitis hageja kasuks ja asendada otsusega hageja nõusolek kinnistusraamatu kande vastavalt muutmiseks (kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 8). Hageja nõusoleku andmise ja talle hüvitise maksmise kohustused on samaaegselt täidetavad vastastikused kohustused täitemenetluse seadustiku § 21 tähenduses ja kohus märkis seda otsuse resolutsioonis. Kuigi kohus jättis hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi osaliselt, jäid menetluskulud siiski TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Kaasomandi lõpetamise vaidlusega seonduvad menetluskulud võib kohus täielikult või osaliselt
5(11)
Tsiviilasi nr 2-14-54626 jätta poolte endi kanda, sest otsus sellises asjas tehakse üldjuhul kõigi kaasomanike huvides (RKTKo 3-2-1-70-10, p 14 teine lõik ja selles viidatud varasem kohtupraktika). Käesoleva juhtumi asjaoludel oli põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda ja hageja hagilt tasumisele kuulunud riigilõivukulu TsMS § 190 lg 7 alusel riigi kanda. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p 3.2 ulatuses, milles kostjalt välja mõistetud hüvitis ületas 3716,37 eurot, otsuse resolutsiooni p 3.4 täies ulatuses, otsuse resolutsiooni p-d 4.1 ja 4.2 ja jätta kõik hagiavalduse menetlusega seotud menetluskulud täies ulatuses hageja kanda ning vastuhagi menetlemisega seotud kulud jaotada sõltuvalt asja sisulisest lahendamisest. Ühtlasi palus kostja määrata kindlaks hageja poolt kostjale hüvitatavate menetluskulude suuruse, mis kostjale on tekkinud seoses hagi menetlemisega maakohtus, kokku summas 2242,50 eurot. Kostja leidis, et määrates kindlaks kohtuotsuse täitmise korra on kohus rikkunud TsMS § 4 lg 2 ja § 445 lg 1 nõudeid. Rikkumine seisnes selles, et kohus määras kindlaks kohtuotsuse täitmise korra olukorras, kus kumbki pool ei ole sellekohast taotlust esitanud. Hagimenetluse võistlevuse põhimõttest tulenevalt ei saa kohus ilma poole sellekohase taotluseta omal algatusel kohtuotsuse täitmise korda kindlaks määrata. Kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramise taotlust ei saa hageja esitada ka apellatsioonimenetluses, kuna see oleks vastuolus TsMS § 329 tuleneva nõudega esitada kõik taotlused nii vara, kui menetluse seisund seda võimaldab, kuid mitte pärast eelmenetluse lõppu. Kostja leidis ka seda, et maakohus on ekslikult lahendanud menetluskulude jaotuse üksnes TsMS § 163 lõike 1 alusel. Selline säte on küll asjakohane otsustamaks vastuhagi menetlusega seotud kulude üle, kuid hagi menetlemisega seotud menetluskulude jaotuse otsustamisel on kohus jätnud kohaldamata TsMS § 162 lõike 1. Kuna maakohus on jätnud hagi täies ulatuses rahuldamata, tuleb kuni vastuhagi menetlemiseni tekkinud menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on näha, et kõik enne 16.01.2015.a kantud menetluskulud seonduvad hagiavalduse menetlusega ning alles 16.01.2015.a tekkisid esimesed menetluskulud seoses vastuhagiga. Enne vastuhagi esitamist on kostjale osutatud õigusabi kokku 16 t ja 15 min, mis arvestades õigusteenuse tunnihinda (138 €), teeb kostja kuluks kokku 2242,50 eurot (16,25x138). Kostja ei nõustunud maakohtuga ka selles, et kaasomandi hagi lahendamine on alati kõigi kaasomanike huvides ja seetõttu võiks jätta menetluskulud hagejalt välja mõistmata. Mitte igasugusel viisil kaasomandi lõpetamine ei ole kõigi kaasomanike huvides. Kostja on oma esimeses vastuses hagile teatanud, et palub kohtul jätta hagi rahuldamata juba ainuüksi seetõttu, et hagis taotletud kaasomandi lõpetamise viis on kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane, kuna see ei arvesta poolte poolt asja omandamiseks tehtud ja tulevikus tehtavate kulutustega ega sellega, et korteriomandit koormavate hüpoteekide tõttu ei ole võimalik enampakkumisel üldse mõistlikku hinda korteriomandi eest saada. Seega oli kostja seisukohal, et isegi kui kostja ei esitaks vastuhagi tuleks hagi jätta rahuldamata juba ainuüksi hageja nõude hea usu põhimõtte vastasuse tõttu. Kuivõrd hagi menetluses kannab menetluskulud pool kelle kahjuks otsus tehakse peab ka iga kaasomanik hagi esitamisel hindama seda, millist kaasomandi lõpetamise viisi ta hagiga taotleb ning mitte igasugune kaasomandi lõpetamine ei saa olla õiglane ja põhjendatud. Hagi vastutustundliku esitamise korral on ka kaasomandi lõpetamise hagi esitajal võimalik näha ette seda, et ebamõistliku hagi esitamise korral võivad kõik menetluskulud jääda tema kanda. Maakohus asus pooltest erinevalt seisukohale, et poolte vahel ei ole seltsinglepingut korteriomandi omandamiseks. Kohus ei viidanud ühelegi õigusnormile, millel selline kohtu järeldus põhineb. Selles osas on kohtuotsus põhjendamata. Kostja hinnangul on kohus jätnud
6(11)
Tsiviilasi nr 2-14-54626 õigussuhte määratlemisel kohaldamata võlaõigusseaduse (VÕS) §§ 580 ja 581. Mõlemad pooled ise kohtule kinnitanud, et tegemist on seltsinguga. Teiseks ei tulene VÕS §-st 580 ega 581, et seltsinglased ei võiks kokku leppida erineva suurusega panustes. Tegelikkuses on hageja poolt tehtud panus märkimisväärne, arvestades hageja toonast sissetulekut. Kostjale teada olevalt ületas hageja poolt müügilepingu sõlmimisel tehtud panus (40 000 krooni) mitme kordselt hageja ühe kuu sissetulekut, mistõttu ei saa nõustuda maakohtu hinnanguga, et hageja panus on sedavõrd väike, et see ei väljenda hageja tahet omandada kostjaga ühiselt korteriomand. Kostja ei nõustunud ka maakohtu järeldusega, et pooltel puudus ühine tahe omandada korter seltsinglastena. Kohus on küll tuvastanud, et poolte esialgne kavatsus oli korteri omandamiseks ühiselt laenu võtta selliselt, et hageja oleks eluasemelaenu taotleja 1/3 ulatuses ning kostja 2/3 ulatuses. Samas on kohus jätnud arvestamata selle, et tegelikkuses kanti hageja kinnistusraamatusse korteriomanikuna 1⁄4 ulatuses ja kostja 3⁄4 ulatuses ning seda olukorras, kus hageja panustas esialgselt korteri omandamisse 40 000 krooni ja kostja 310 000 krooni. Seega nähtus, et pooled ei olnud järjekindlad ega pidanud oluliseks seda, millises mõttelises osas kumbki kaasomanik kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna kantakse. Sellisest poolte käitumisest järeldub, et poolte eesmärk oli just korteriomandi ühine omandamine seltsinglastena ning nad tegid oma panused ühise eluruumi omandamiseks vastavalt oma võimalustele ning majanduslikule otstarbekusele. Hageja jäi laenulepingu sõlmimisest kõrvale seetõttu, et hageja madalast sissetulekust tingituna oleks panga laenutingimuste kohaselt olnud laenuintress kõrgem, kui kostja ainuisikuliselt taotletava laenu korral. Seega kavandasid pooled ühiselt seda, millisel viisil oleks korteriomandi soetamine majanduslikult kõige otstarbekam. Kostja leidis, et maakohus on väljunud vastuhagi nõude piiridest, kui on kostjalt mõistnud välja suurema summa, kui kostja vastuhagis taotles. Sellega on kohus eksinud TsMS § 4 lõike 2 ja §-i 439 kohaldamisel, mille kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Isegi kui ringkonnakohus leiab, et hüvitise välja mõistmine haginõuet ületavas ulatuses on põhjendatud ning seltsingusuhe puudub, tuleks kostjalt väljamõistetava hüvitise suuruse arvestamisel võtta arvesse seda, millises ulatuses on korteri omandamiseks tehtud kulutusi - kostja poolt 46 229,12 eurot ja hageja poolt 2716,25 eurot. Maakohus on otsuses (p 20) leidnud, et kostja võiks tehtud kulutuste hüvitamist 1⁄4 ulatuses hagejalt nõuda, kuid kostja hüvitisnõudega ei saa arvestada käesoleva asja lahendamisel. Kostja leidis, et kui kohus üldse võib vastuhagis taotletust suurema hüvitise välja mõista, tuleb õiglase hüvitise suuruse määramisel arvestada kõigi nende asjaoludega, mis kaasomandi omandamisega seonduvad. Kaasomanikult välja mõistetav hüvitis ei saa olla õiglane, kui kohus ei arvesta hüvitise suuruse määramisel kõigi asjaoludega, mida kohus ise seostab kaasomandi tekkimisega. Menetlusökonoomika põhimõttega (TsMS § 2) ei ole kooskõlas maakohtu seisukoht, et kostja peaks õiglase tulemuse saavutamiseks pöörduma uue hagiga kohtu poole, et panna maksma enda hüvitisnõue hageja vastu. Menetlusökonoomika huvides esitas kostja apellatsioonkaebuses tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestas enda kulutuste hüvitamise nõude 11 557 euro ulatuses (s.o 1⁄4 kostja kulutustest 46 229,13 eurot) kaasomandi lõpetamisest tuleneva hageja hüvitise nõudega, puhuks kui kohus asub seisukohale, et poolte vahel ei ole seltsingu suhet. Sellise tasaarvestusavalduse tegemist on Riigikohus pidanud lubatavaks, kuna sellises olukorras tehtud tasaarvestusavaldust ei saa lugeda tingimuslikuks VÕS § 198 mõttes. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
7(11)
Tsiviilasi nr 2-14-54626
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise suuremas ulatuses, kui hageja seda soovis, so 16862,25 eurot ületavas osas. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus määras, et hageja kohustamine kostja ainuomanikuks saamise eelduseks olevate tahteavalduste andmiseks ja kostja kohustamine hagejale raha maksmiseks on kohustused, mis tuleb täita samaaegselt (vaidlustatud maakohtu otsuse resolutsiooni p. 3.4). Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata.
7.Ringkonnakohus kontrollib vaidlustatud maakohtu otsuse seaduslikkust osas, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus. Käesolevas asjas esitas apellatsioonkaebuse kostja, kes vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise, mis ületas kostja poolt pakutut, so hüvitise, mis ületas 3716,37 eurot ning osas, milles kohus määras, et hageja peab andma kostja ainuomanikuks saamise eelduseks olevad tahteavaldused ja kostja peab maksma hüvitise üheaegselt. Kostja vaidlustas maakohtu otsust ka menetlusekulude jaotuse osas. Maakohtu otsust ei vaidlustatud osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata. Kostja ei vaidlustanud maakohtu otsust ka kostjalt hageja kasuks hüvitise väljamõistmise kui sellise osas, vaid vaidlustas otsust üksnes osas, et hüvitis, mille maakohus kostjalt hageja kasuks välja mõistis, oli kostja hinnangul põhjendamatult suur. Sellest tulenevalt ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja kostjalt hageja kasuks hüvitise kui sellise väljamõistmise osas. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust üksnes selles, kas kostjalt hageja kasuks hüvitise väljamõistmine 3716,37 eurot ületavas osas on seaduslik, kas maakohus sai määrata, et kostja ainuomanikuks saamise eelduseks olevate tahteavalduste andmise ja hagejale raha maksmise kohustused saab üksteisest sõltuvusse seada ning selles, kas maakohus jagas menetluskulud õigesti. Ringkonnakohus võtab seisukoha ka kostja poolt apellatsioonkaebuses esitatud tasaarvestuse avalduse esitamise lubatavuse osas.
8.Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et ainuomandi saamise eelduseks olevate tahteavalduste andmise ja selle eest hüvitise maksmise kohustuste täitmise sidumine selliselt, et kohustused tuleb täita samaaegselt, on võimalik üksnes juhul, kui kostja (käesolevas menetluses vastukostja) vastava protsessuaalse taotluse esitab. Hageja (vastukostja) esindaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et vastukostja maakohtu menetluses sellist taotlust ei esitanud. Sellise taotluse esitamist ei nähtu ka toimiku materjalidest. Sellest tulenevalt ei saanud maakohus ainuomandi tekkimise eelduseks olevate tahteavalduste andmiseks kohustamist ja selle eest hüvitise maksmise kohustuse täitmist selliselt sõltuvusse seada ja maakohtu otsus tuleb selles osas (maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 3.4) tühistada.
9.Järgnevalt hindab ringkonnakohus maakohtu otsust osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise. Kostja vaidlustas hüvitise väljamõistmise osas, milles hüvitis ületas 3716,37 eurot. Seejuures ei vaidlustanud kostja hüvitise väljamõistmist kui sellist vaid üksnes välja mõistetava hüvitise suurust. Esmalt märkis kostja, et temalt väljamõistetav hüvitis ei saa mitte mingil juhul ületada 16862,25 eurot, sest see oli summa, mille väljamõistmist hageja maakohtu menetluses palus. Sellest suurema summa kostjalt väljamõistmist hageja ei taotlenud. Ringkonnakohtu istungil väljendas hageja esindaja kohtule, et hagejal ei ole vastuväiteid sellele, kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise, 16862,25 eurot ületavas osas. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb vastavas osas tühistada. Kuigi AÕS § 77 kohaselt tuleb kohtul kaasomandis oleva asja ühe kaasomaniku ainuomandisse jätmise korral panna ainuomandi saavale kaasomanikule kohustus hüvitada teisele kaasomanikule tema osa
8(11)
Tsiviilasi nr 2-14-54626 rahas, leiab ringkonnakohus, et juhul, kui omandi kaotav kaasomanik väljendab konkreetse rahasumma, mida ta omandi kaotuse eest saada soovib, ei saa hagilises kohtumenetluses kohtu poolt menetlusosalisele määratav hüvitis seda summat ületada. Juhul, kui hageja (vaastukostja) oleks pelgalt väljendanud, et ta soovib saada hüvitist vastavalt selle omandiosa väärtusele, millest ta ilma jääb, ei oleks olnud välistatud ka see summa, mille maakohus kostjalt välja mõistis, kuid käesoleval juhul oli menetluslik olukord teistsugune. Eespool toodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja hüvitise, mis ületab 16862,25 eurot.
10.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust tühistada maakohtu otsust osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja hüvitise 3716,37 eurot ületavas osas. Kostja leidis, et kuigi hageja ja kostja otsustasid omandada vaidlusaluse korteriomandi kaasomandisse, eksisteeris hageja ja kostja vahel seltsingusuhe, mille eesmärk oli korteriomandi omandamine. Kostja leidis, et hüvitise suuruse määramisel, mis tuleb kostjal hagejale hüvitada, tuleb arvesse võtta seda, kui palju panustasid hageja ja kostja korteriomandi omandamisse. Maakohus leidis oma otsuses õigesti, et kostja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, millest lähtuvalt saaks võimaliku hageja ja kostja vahelise seltsingu esemete jaotamisel kohaldada seltsingu likvideerimissätteid. Maakohus kohaldas vaidluse lahendamisel õigesti võlaõigusseaduse seltsingu sätteid ja lähtus viidatud sätete kohaldamisel Riigikohtupoolsele sätete sisustamisest (vt RKTKo 3-2-1-109-14 p 19). Maakohus leidis õigesti, et seltsingu likvideerimissätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetse suurema väärtusega eseme jaotamisele, kui mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud ja rahaliselt hinnatavad panused ja pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja panus vaidlusaluse korteriomandi omandamiseks oli 46229,13 eurot ja hageja panus 2716,25 eurot. Maakohus leidis õigesti, et sedavõrd suure panuse erisuse tõttu ja hageja osasumma väheolulisuse tõttu ei saa kohus tuvastada, et mõlemad pooled oleks teinud vaidlusaluse korteriomandi omandamiseks olulised ja võrreldavad majanduslikud panused. Kuigi mõiste „olulised ja võrreldavad panused“ on hinnanguline mõiste, ei ole maakohus sellise väärtusotsustuse tegemisel käesoleval juhul otsustusruumi piire ületanud. Hageja panus jäi alla 6%. Hageja panus omandamisse oli väheoluline ja ei olnud kostja panusega võrreldav. Lisaks juba tehtud panustele kinnitab hageja panuse ebaolulisust ka see, et poolte ütluste kohaselt pidi jääma korteri omandamiseks võetud laenu teenindama kostja, st poolte kokkuleppest tulenevalt oleks kostja panus ka protsentuaalselt ajas järjest suurenenud. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et hageja panuse olulisust tuleks hinnata hageja subjektiivsest võimekusest lähtudes. Kuigi hageja panustas korteri omandamisse selles mõttes suurelt, et hageja ütluste kohaselt andis ta korteri omandamiseks enamuse sellest rahast, mis tal oli, ja see moodustas mitmekordse hageja palga, ei ole see seltsingu likvideerimissätete kohaldatavuse kontekstis määrav, sest poolte panused peavad olema majanduslikult ja mitte poolte subjektiivsest võimekusest lähtuvalt võrreldavad. Majanduslikult poolte panused võrreldavad ei olnud ja hageja panust ei saa olulisena käsitleda. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et oluliseks tuleb pidada igat panust, mida tullakse kohtusse tagasi nõudma. Isik võib kohtusse pöörduda ükskõik kui väikese rahasumma saamiseks. Kohtusse pöördumine kui selline ei muuda panust oluliseks seltsingulepingu tähenduses. Märkida tuleb ka seda, et hageja ei soovinud saada mitte seda summat, mida ta korteri omandamisse panustas (2716,25 eurot) vaid summat, mis vastab 1⁄4-le korteriomandi väärtusest.
11.Apellatsioonkaebuses esitas kostja seisukoha, et tal on hageja suhtes korteri omandamisest tulenevalt kulutuste hüvitamise nõue, mille ta soovib hageja nõudega
9(11)
Tsiviilasi nr 2-14-54626 tasaarvestada. Ringkonnakohus leiab, et sellist tasaarvestusavaldust ei saa käesoleva tsiviilasja raames arvestada. Kostja esitas tasaarvestusavalduse esmakordselt alles apellatsioonkaebuses, so apellatsioonimenetluses. Apellatsioonimenetluses kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust, st ringkonnakohtu ülesanne on kontrollida, kas maakohus tegi menetlusosaliste poolt maakohtus kohtu ette toodud asjaolude ja esitatud tõendite alusel õige otsuse. Uusi asjaolusid ja tõendeid saab ringkonnakohus arvestada üksnes juhul, kui uue asjaolu või tõendi esitamiseks on seaduses sätestatud alus. Sellised alused on seaduses sätestatud ammendavalt. Mitte ühelegi sellisele alusele, mis võimaldaks kostja poolt esimest korda alles apellatsioonkaebuses esitatud tasaarvestusavaldust arvesse võtta, ei ole kostja tuginenud. Juhul, kui kostjal on hageja suhtes korteriomandi omandamisest tulenev kulutuste hüvitamise nõue, oli see nõue kostjal juba ka maakohtu menetluse ajal ja kostjal oli võimalik tasaarvestusavaldus esitada ka juba maakohtu menetluse ajal. Kuna kostja ei saa esmakordselt apellatsioonimenetluses tasaarvestusavaldusele tugineda, ei saa ringkonnakohus tasaarvestusavaldusega arvestada ja ringkonnakohus ei kontrolli ka tasaarvestuse eeldusi, sh ei kontrolli ringkonnakohus ka seda, kas kostjal hageja suhtes kulutuste hüvitamise nõue üleüldse on.
12.Apellatsioonkaebuses vaidlustas kostja ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Kostja leidis, et käesoleval juhul oli ebaõige jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kostja leidis, et kuigi reeglina võib kaasomandi lõpetamine olla kõigi kaasomanike huvides, ei tähenda see printsiip seda, et absoluutselt iga kaasomandi lõpetamise nõue oleks kõigi kaasomanike huvides. Kostja viitas sellele, et hageja esitas kohtusse sellise kaasomandi lõpetamise nõude, mis jäeti maakohtu poolt rahuldamata ja kostja esitas seevastu sellise kaasomandi lõpetamise nõude, mis rahuldati. Kuigi ringkonnakohus nõustub kostjaga selles, et mitte iga kaasomandi lõpetamise nõue ei ole kõigi kaasomanike huvides, ei anna siiski käesoleva tsiviilasja asjaolud alust jagada menetluskulusid maakohtust erinevalt. Hageja esitas kostja suhtes kaasomandi lõpetamise nõude, milles palus panna kaasomandi ese avalikule enampakkumisele. Kostja oli hagejaga nõus selles, et kaasomand tuleb lõpetada. Kostja leidis pelgalt, et avaliku enampakkumise asemel tuleb asi anda tema ainuomandisse. Kuigi kohus ei rahuldanud hagi ja ei valinud hageja poolt soovitud kaasomandi lõpetamise viisi, ei tähenda see seda, et hageja oleks valinud pahatahtliku, seadusevastase, kiusliku või hea usu põhimõtte vastase kaasomandi lõpetamise viisi. Hageja poolt välja pakutud kaasomandi lõpetamise viis on kõige esmasem, mille järgi tulekski kaasomand primaarselt lõpetada, kui ei esine just mingeid erilisi asjaolusid. Maakohus leidis, et käesoleval juhul esinevad erilised asjaolud, mille tõttu saab avaliku enampakkumise asemel jätta korteri kostja ainuomandisse. Seega ei esitanud hageja sellist hagi, mis oleks igal juhul või suure tõenäosusega pidanud jääma rahuldamata, vaid esitas sellise kaasomandi lõpetamise viisi, mis kuulus kohtu poolt kaalumisele ja mille järgi kaasomandi lõpetamine oli piisavalt tõenäoline. Nendel põhjustel ei saa käesoleval juhul kalduda menetluskulude jaotuse määramisel kõrvale reeglist, et üldjuhul on kaasomandi lõpetamise hagi kõigi kaasomanike huvides ja selletõttu ei saa jaotada menetluskulusid selle poole kasuks, kelle poole välja pakutud kaasomandi lõpetamise viis lõpuks kohtu poolt välja valituks osutub. Ka selles osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. Menetluskulude jaotus
13.Eespool toodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtul alust muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Lähtudes TsMS § 163 lg-st 1 jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda välja arvatud hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis lahendatakse eraldi määrusega. Kaasomandi lõpetamise vaidlus on poolte huvides. Kuigi apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, ei rahuldata apellatsioonkaebust sellises ulatuses, et osa apellandi kuludest tuleks jätta vastustaja kanda.
10(11)
Tsiviilasi nr 2-14-54626
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.