Tallinna linna avaldus ŽG’i kinnisesse asutusse ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusele paigutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.09.2015 määrus
Kaebuse esitajad ja kaebuse liik
ŽG ja NG määruskaebused
Menetlusosalised, nende esindajad
Avaldaja: Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu), esindaja Sirje Pihlap Puudutatud isik I: ŽG (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Annemarie Kunila Puudutatud isik
XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
II:
NG
(isikukood
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 28.09.2015 määrus jätta muutamata ning määruskaebused rahuldamata.
2.Menetluskulud jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättetoimetamisest. Avaldus
Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu, avaldaja) esitas 29.05.2015 Harju Maakohtule avalduse ŽG (puudutatud isik I) kinnisesse asutusse paigutamiseks tähtajaga üks aasta.
2.Avalduse kohaselt määrati Harju Maakohtu 31.03.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-1459137 puudutatud isikule I eestkostjaks avaldaja kuni 31.03.2020. Puudutatud isik I viibib alates 28.04.2015 SA PERH Psühhiaatriakliinikus tahtest olenematul ravil.
Statsionaarsele ravile toimetas ta politsei, sest eelnevalt oli eestkostetav käitunud avalikus kohas ebaadekvaatselt, tülitanud kaaskodanikke ja tema käitumine oli ohtlik teistele. Maardu Linnavalitsuse poolt novembris 2014 kohtule esitatud seisukohast on teada, et puudutatud isikuga I oli probleeme ka varasemalt - tema käitumine on olnud haiguslikest elamustest lähtuvalt ebaadekvaatne, ravita ja tavapärases keskkonnas võib ta olla ohtlik nii endale kui ümbritsevatele. Puudutatud isik I on korduvalt häirinud politsei juhtimiskeskuse, territoriaaljaoskondade ja Riigiprokuratuuri tööd, ta on ropendanud ja valju häälega sõimanud politsei ja prokuratuuri töötajaid. Politseijaoskonnas on tema käitumine hirmutanud politseiasutuse külastajaid. Puudutatud isik I on korduvalt 2015. aasta esimestel kuudel helistanud hädaabinumbrile ja skandaalitsenud Põhja Ringkonnaprokuratuuris, häirides asutuse tööd. Samuti käib puudutatud isik I Harju Maakohtu Tartu mnt kohtumajas pidevalt kus skandaalitsemas, sõimab ja ähvardab ning ohustab oma ebaadekvaatse käitumisega kohtutöötajaid.
3.Puudutatud isiku I ema NG (puudutatud isik II) sõnul elab kolmeliikmeline perekond koos ühetoalises korteris. Varasemalt elas perekond Maardus suuremas korteris, kuid novembris 2014 kolis perekond Lasnamäele. Puudutatud isiku II sõnul ei tarvita tütar kodus ravimeid ja haigeks end ei pea. Sageli on tütar kuri, sõimab pereliikmeid ja ema on tundnud hirmu tütre ettearvamatu käitumise pärast. Puudutatud isik II ei soovinud ise eestkostjaks hakata, sest kartis, et tütrega suhted võivad seetõttu veelgi halveneda. Ema sõnul ei näe ta võimalust tütrega koos ühel elamispinnal edasi elada ja nõustub, et tütar peaks viibima kontrollitud keskkonnas, kus oleks võimalus jälgida tema ravimite võtmist skeemi järgi.
4.Lasnamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna vanemspetsialist külastas puudutatud isikut I SA PERH Psühhiaatriakliiniku vastuvõtuosakonnas 12.05.2015. Küsimustele puudutatud isiku I enda nägemusest edaspidise elu korralduse ja eestkoste määramise osas ei suutnud ta vastata, vaid rääkis ainult sellest, kuidas KAPO kiusab teda, politsei jälitab ja kolmandad isikud võtavad tema nimel laenusid. Puudutatud isik I peab end täiesti terveks. Vestluse ajal oli ta silmnähtavalt ärritunud, tõstis häält ja lubas kõiki kohtusse anda, sest teda hoitakse asjatult haiglas kinni. 21.05.2015 telefonivestluses dr V-ga pooldas arst puudutatud isiku I paigutamist keskkonda, kus tema liikumine on piiratud ja on võimalik kontrollida ravikeemi. Arsti sõnul ei ole puudutatud isikul I tekkinud haiguskriitikat ja seetõttu on selge, et kodus ta raviskeemist kinni ei pea. Sotsiaalkindlustusameti otsustega on puudutatud isikul I tuvastatud 80% töövõimekaotust ja raske psüühikahäire kuni 30.09.2015.
5.Puudutatud isik I ei ole temal esineva psüühikahäire ning haiguskriitika puudumise tõttu võimeline iseseisvalt toime tulema väljaspool kontrollitud ravikeskkonda. Puudutatud isik I ei suuda adekvaatselt oma seisundit hinnata, mistõttu ei saa ta aru ka ravi vajadusest. Iseseisvalt puudutatud isik I ravimeid ei tarvita. Puudutatud isiku I ohtlikkus endale ja teistele tuleneb eelkõige haigusteadvuse ja -kriitika puudumisest ning agressiivsest käitumisest. Puudutatud isik I on oma ettearvamatu käitumise tõttu ohtlik nii endale kui teistele. Kinnisesse asutusse paigutamata jätmisel ei saa välistada tema ohtliku käitumise vallandumist. Muud abinõud ei ole piisavad, et tagada puudutatud isiku I ja teda ümbritsevate inimeste turvalisus. Väljaspool kontrollitud keskkonda ei ole eestkostja võimeline tagama puudutatud isiku I üle järelevalvet. Eksperdi arvamus
6.Ekspertarvamusest (ekspert PV) nähtub, et puudutatud isik I põeb vaimuhaigust (luululine häire), mis avaldub temal ilmnevates püsivates ja süstematiseerinud paranoilistes luulumõtetes ning luulumõtetest indutseeritud ebaadekvaatses käitumises. Ta on hoolekandeasutusse paigutamise jätmise korral ohtlik iseendale ja teistele isikutele ning vajab oma psüühilise seisundi tõttu paigutamist ööpäevaringsele
tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusele. Ta ei saa aru ravivajadusest, tal puudub haiguskriitika. Ravita jäämisel muutuvad luulumõtted taas aktuaalseks ja uuritav asub aktiivselt luululistel ajenditel tegutsema. On ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega hooldusteenusele paigutamata jätmise korral ohtlik iseendale ja teistele isikutele. Tema suhtes ei ole turvalisuse tagamiseks võimalik kasutada teisi abinõusid kui hoolekandeasutusse paigutamine. Ei ole oma vaimse seisundi tõttu võimeline osalema kohtuistungil, kuid tema kohtu poolt ärakuulamine tema tavapärases keskkonnas tõenäoliselt ei kahjusta tema tervist. Ei ole oma vaimse seisundi tõttu oma tahet avaldama.
7.Puudutatud isik I on selgel teadvusel ja õigesti orienteeritud, v.a. situatsioonis orienteerub luululiselt. Tema mõttekäik on kiirenenud ja kohati raskesti arusaadav. Avaldab süstematiseeritud paranoilist jälitus- ja kahjustusluulu, mõtlemine on kitsenenud vaid üksikutele luululiselt tõlgendatud teemadele. Meelepetteid ei sedasta. Emotsionaalselt on uuritav pinges, ärev ja afektlabiilne, kergesti ärrituv. Meeleolu on pidevalt düsfooriline, ta süüdistab enda kahjustamises riigiaparaati, arste ja omakseid. Tahteelu aktiivsus ja sihipärasus avalduvad ühekülgselt vastavalt luulumõtete aktuaalsusele. Mälu alanemist ei saa täheldada, intellekti taseme primaarset alanemist ei ilmne. Uuritaval puudub haiguskriitika.
8.Puudutatud isik I haigestus psüühiliselt 2011. aastal, mil hakkas avaldama, et teda jälitatakse ja tahetakse tappa. Inadekvaatse ja rahutu käitumise tõttu politseijaoskonnas (kuhu pöördus luulumõtete ajendil) hospitaliseeriti ta esimest korda SA PERH Psühhiaatriakliinikusse 14.05.2012 ja ta viibis tahtest olenematul psühhiaatrilisel ravil kuni 29.06.2012, tal diagnoositi luululist häiret. Haige oli katkestanud kõik sidemed oma sõprade ja tuttavatega, oli lahkunud töölt. Suhtles vaid omastega ja oli nende suhtes samuti vaenulik. Uuritav tegi korduvalt politseile ja prokuratuurile avaldusi enda jälitamise ja ründamise kohta, viis midagi selgitamata politseijaoskonda oma koti, käitus jaoskonnas lärmakalt ebaadekvaatselt ja agressiivselt. Saabudes psühhiaatriakliinikusse oli ta pretensioonikas ja kuri, psühhomotoorselt rahutu, sõimas ümbritsevaid, avaldas paranoilisi kahjustus- jälitusluulumõtteid. Agressiivse käitumise tõttu vajas uuritav ka ohjeldusmeetmete rakendamist (fikseeriti voodisse). Neuroleptilise raviga luulumõtted desaktualiseerusid ja haige rahunes, kuid haiguskriitikat ei tekkinud. Kodus ta ordineeritud ravimeid kasutama ei hakanud, peatselt intensiivistusid taas paranoilised luulumõtted, muutus üha vaenulikumaks ja süüdistavaks politsei suhtes, kirjutas kaebusi, käis pidevalt politseijaoskondades ja prokuratuuris ning viibis nelja aasta vältel psühhoosi ägenemise tõttu kohtu poolt määratud tahtest olenematul haiglaravil kokku 7 korral, viimati 28.04.2015 29.05.2015. Rakendatud raviga temal luulumõtete aktuaalsus küll taandub ja uuritav formaalselt tunnistab enda ebaadekvaatset käitumist, kuid sisulist haiguskriitikat ei ole kunagi tekkinud. Peale haiglaravi uuritav kodus ravimeid ambulatoorselt ei tarvita.
9.Käesolevalt hospitaliseeriti puudutatud isik I psühhiaatriakliinikusse taas politsei poolt. Psühhiaatriakliinikusse saabudes oli patsient agiteeritud ja vihane, kõneles kiiresti ja segaselt. Patsiendi seisund lühiajalise raviga ei paranenud, ta on jätkuvalt agiteeritud ja kuri, kohati motoorselt rahutu. Osakonnas on patsient endiselt ärritunud, süüdistav, sõimab personali ja arsti, kõneleb monoloogina, laskmata ennast katkestada ega vestlust suunata. Puudutatud isikule I riigi õigusabi korras määratud esindaja arvamus
10.Esindaja on puudutatud isikut I mitme aasta kestel korduvalt riigi õigusabi korras esindanud tema tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamisel ja tema üle eestkoste seadmisel. Avalduses toodu vastab tegelikkusele ja puudutatud isiku I huvides
on viibimine kontrollitud keskkonnas, kus tema üle on ööpäevaringne tugevdatud järelevalvega erihooldus. Puudutatud isiku II arvamus
11.Puudutatud isik II (ema) avaldas 25.09.2015 kohtuistungil, et tema avaldusega ei nõustu. Puudutatud isikul I on kodus olles kõik korras. Puudutatud isik I ei vaja eestkostet. Ema on ise nõus olema puudutatud isiku I hooldaja. Esimese astme kohtu määrus
12.Harju Maakohtu 28.09.2015 määrusega avaldus rahuldati ja paigutati puudutatud isik I kinnisesse asutusse ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusele alates 28.09.2015 üheks aastaks, s.o kuni 27.09.2016.
13.Kohus kuulas 14.08.2015 ära puudutatud isiku I. Isik ei ole avaldusega nõus ja vaidleb sellele vastu. Ta korrutab sündmusi aastast 2009, et ta on oluline tunnistaja, kuid teda kohtusse ei kutsuta. Igasugune haiguskriitika isikul puudub ning ta leiab, et ta on täiesti terve, ravimeid ta ei vaja. Ta õigustab oma käitumist, sest politsei provotseerib teda. Kinnitab pidevalt, et ta on rahulik inimene.
14.Maakohtu hinnangul esinevad sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 19 lg 1 p-des 1-3 toodud asjaolud. Puudutatud isikul I on raske psüühikahäire (luululine häire), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Tal on püsivad ja süstematiseerinud paranoilised luulumõtted ning luulumõtetest indutseeritud ebaadekvaatne käitumine. Isik on korduvalt paigutatud tahtest olenematule ravile, kuid sisulist haiguskriitikat pole isikul tekkinud ning kodus ravimeid ambulatoorselt ei tarvita. Varasemate abinõude rakendamine ei ole seega osutunud küllaldaseks. Ravita jäämisel muutuvad luulumõtted taas aktuaalseks ja isik asub aktiivselt luululiste ajenditel tegutsema. Selliselt tegutsedes on puudutatud isik I ohtlik endale ja teistele, sest ta on rahutu, agressiivne, süüdistav, käib pidevalt ametiasutustes ning ohustab oma ebaadekvaatse käitumisega asutuse töötajaid. Kohtu hinnangul ei hinda puudutatud isik II oma tütre tervislikku seisundit objektiivselt ning ta ei suuda tagada, et kodus olles jälgiks puudutatud isik I ravimite võtmist. Tallinna linn eestkostjana kinnitab, et teisi abinõusid ei ole võimalik rakendada. Samas võimaldab hooldusteenusele paigutamine isiku ravimist ning talle rehabilitasiooniprogrammi tegemist. Kodustes oludes säilib oht, et puudutatud isik I on ohtlik iseendale ja teistele isikutele. Puudutatud isiku I määruskaebus
15.Puudutatud isik I palub määruskaebuses maakohtu määruse tühistada. Kaebaja palub ravi mitte kohaldada ning tunneb, et saab enda ja oma vanemate toel ise terveks. Kaebaja on nõus, et ema on tema eestkostja. Kaebaja lubab võtta iseseisvalt ravimeid, kuulata arste ja tegeleda füsioteraapiaga. Puudutatud isiku II määruskaebus
16.Puudutatud isik II palub anda talle puudutatud isiku I hooldusõiguse. Puudutatud isiku I ema soovib teda ravida kodus. Puudutatud isik I on haiglas olles märkimisväärselt paranenud ning mõistnud, et ta vajab ravimeid. Kinnises asutuses viibimine mõjutab puudutatud isikut I negatiivselt. Menetluse edasine käik
17.Puudutatud isikule I riigi õigusabi korras määratud esindaja palus jätta määruskaebused rahuldamata. Avaldaja palus jätta maakohtu määruse muutmata.
18.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas 12.10.2015 kirjaga vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg-le 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
19.13.10.2015 esitas puudutatud isik II avalduse, milles palus määrata end puudutatud isiku I eestkostjaks. Ringkonnakohtu seisukoht
20.Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et vaidlustatud maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuste väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 ja §-ga 659 tuleb kohtumäärus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohus on kontrollinud piisavalt põhjalikult puudutatud isiku I tahte vastaselt ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega erihoolekandeteenusele paigutamise eeldusi, tuginedes seejuures kohtupsühhiaatria eksperdi arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib kolleegium alljärgnevat.
21.Toimiku materjalid ei kinnita väiteid, nagu puudutatud isik I oleks võimeline enda ja vanemate toel terveks saama. Eksperdi arvamusest (tl 23-26) nähtub, et puudutatud isik I ei saa aru ravivajadusest ning tal puudub haiguskriitika. Ekspert on toonud välja, et puudutatud isiku suhtes on seitsmel korral kohaldatud esialgset õiguskaitset ja paigutatud isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse. Viimati 28.04.2015 - 29.05.2015. Raviga isiku luulumõtete aktuaalsus küll taandub ja isik tunnistab enda ebaadekvaatset käitumist, kuid sisulist haiguskriitikat ei ole isikul kunagi tekkinud. Haiglaravi lõppedes isik kodus ravimeid ambulatoorselt ei tarvita, mistõttu tekib uuesti vajadus isikule tahtest olenematu ravi kohaldamiseks tema enda ja ümbritsevate isikute kaitseks. Ka Kohtute Infosüsteemist nähtub, et puudutatud isikut I on mitmel korral paigutatud tema tahte vastaselt kinnisesse asutusse, sh ka esialgse õiguskaitse rakendamise korras (tsiviilasjad nr 2-12-19098, 2-13-32616, 2-13-51296, 214-58885, 2-15-1680, 2-15-6483, 2-15-9153). Seega ei pea ringkonnakohus usutavaks väidet, et puudutatud isik I võtab iseseisvalt ravimeid ning suudab ennast ravida kodustes tingimustes. Toimiku materjalidest nähtuvalt on haigus kestnud mitu aastat ning puudutatud isik I on mitmel korral määratud esialgse õiguskaitse korras haiglaravile, kuna kodustest tingimustes ravimine ei ole õnnestunud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et psühhiaatrilise ravi määramisel ei hinda puudutatud isik II oma tütre tervislikku seisundit objektiivselt ning ei suuda kodus tagada ravimite manustamise.
22.13.10.2015 puudutatud isiku II esitatud avalduse kohta märgib ringkonnakohus, et kuna käesolevas tsiviilasjas lahendab ringkonnakohus küsimust puudutatud isiku I kinnisesse asutusse ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusele paigutamise kohta ning eestkoste määramine toimub eraldi menetluses, siis ei käsitle ringkonnakohus avalduses toodud väiteid. Kohtu Infosüsteemist nähtub, et puudutatud isik II on ka vastava avalduse eestkoste määramiseks Harju Maakohtule esitanud (tsiviilasi nr 2-15-15426).
23.Määruskaebuste menetlemisest tingitud menetluskulud jäävad riigi kanda (TsMS § 172 lg 3). /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.