Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasi
23. oktoober 2015, Pärnu kohtumaja kantselei kaudu A.S. hagi K.V. vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 175/2014/2021
Tsiviilasja hind
6000 €
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: A.S. (isikukood xxxxxxxxxxx, eluk Xxxxxxxxxxx), lep. esindaja vandeadvokaat Heldur Otti (AB Järve, Otti & Partnerid, [email protected] ) Kostja: K.V. (isikukood xxxxxxxxxxx, eluk. Xxxxxxxxxxx), lep. esindaja vandeadvokaat Äili Rodi (Maria Mägi AB, [email protected] )
Menetlusviis
Kirjalik menetlus poolte nõusolekul (TsMS § 403 lg 1)
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada A.S. hagi K.V. vastu. Tunnistada lubamatuks sundtäitmine kohtutäitur Rannar Liitmaa menetluses olevas täiteasjas nr 175/2014/2021.
2.Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.
3.Tühistada Pärnu Maakohtu 17.02.2015 määrusega hagi tagamise korras täitemenetluse peatamine täiteasjas nr 175/2014/2021 (kohtutäitur Rannar Liitmaa). Saata otsus peale jõustumist täitmiseks kohtutäitur Rannar Liitmaa’le. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil. Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Lk 1 / 9
2-14-60930 Hageja nõue ja kostja vastus, menetluse käik
1.A.S. esitas 17.11.2014 Harju Maakohtu Kentmanni kohtumajale hagiavalduse K.V. vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 175/2014/2021 ja 175/2001/157 (tlk. 3-12). 23.12.2014 edastas Harju Maakohus hagimaterjalid täitemenetluse kohtualluvuse järgi lahendamiseks Pärnu Maakohtule. Kohus 17.02.2015 määrustega võttis A.S.’ sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi täiteasja nr 175/2014/2021 suhtes menetlusse ja hagi tagamise korras peatas nimetatud täiteasjas täitemenetluse (tlk 93-99) ning jättis hageja sama nõude täiteasja nr 175/2001/157 suhtes menetlusse võtmata nõudelt riigilõivu tasumata jätmise tõttu (tlk 106-107), hageja ei ole nimetatud määrust vaidlustanud. Kostja vastas hagile 05.03.2015 (tlk 116-125). Pärast hagi menetlusse võtmist on pooled esitanud korduvalt menetlusdokumente ning poolte nõusolekul TsMS § 403 alusel kohus 17.09.2015 määras asja lahendamise kirjalikku menetlusse.
2.Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue. Hagiavalduse (tlk. 1-12) kohaselt Tallinna Linnakohtu 19.12.1997. a otsusega tsiviilasjas nr 2/5/27-5347/97 (edaspidi nimetatud ka Tallinna Linnakohtu otsus, tlk. 14-15) mõisteti hagejalt, A.S. ́ult välja elatis 1500.- EEK kuus alates 01.01.1996. a tütre S. (sünd xxxxxxxxxxx. a) ülalpidamiseks kuni tütre täisealiseks saamiseni K.V. ́i (edaspidi nimetatud ka kostja) kasuks. 27.04.2001 alustas kohtutäitur Rannar Liitmaa hageja kui võlgniku suhtes täitemenetlust täiteasjas nr 175/2001/157, eelnimetatud Tallinna Linnakohtu otsuse ja kostja avalduse alusel. 22.10.2014 hageja palvel kohtutäituri büroo poolt väljastatud täitetoimiku nr 175/2001/157 koopia järgi oli kuni 2014. a septembrini viimaseks dokumendiks täitetoimikus nr 175/2001/157 rahalise nõude arestimise akt kuupäevaga 28.09.2007. a. Nii täitemenetluse faktilise toimumise ajal kui ka pärast seda on hageja maksnud tütrele elatist ning toetanud oma tütart S.t rahaliselt. Näiteks on hageja teinud aastatel 2007-2009 S.le ülekandeid õppemaksu tasumiseks. 19.09.2014. a, so 7 aastat pärast täitemenetluses viimaste toimingute tegemist, võeti hagejale üllatuslikult tema kontodelt maha 470,99 eurot ja 622,63 eurot, selgitusega: „Rannar Liitmaa, 175/2001/157“. 23.09.2014. a on kohtutäitur täiteasjas nr 175/2001/157 koostanud vara kontol (-del) arestimise akti, milles sissenõudjaks kostja ja täitedokumendiks Tallinna Linnakohtu otsus. Nõude suuruseks on aktis märgitud 3268.06 eurot, millele lisanduvad täitekulud: kohtutäituri tasu 139.33, ühes täitemenetluse alustamise tasu ja täitemenetluse läbiviimise kuludega kokku summa: 330.62 eurot. 25.09.2014.a esitas kostja kohtutäiturile uue täitmisavalduse sama täitedokumendi - Tallinna Linnakohtu otsuse – alusel (lisa 6). Nõude sisuks on märgitud „elatis (lõplik)“, nõude suurus 2 100.eurot. Kohtutäituri büroo töötajad on hagejale kinnitanud, et kohtutäituri büroo töötajad võtsid ise kostjaga ühendust ja küsisid, kas kostja soovib täitemenetlust hageja suhtes, Tallinna Linnakohtu otsusega väljamõistetud summade väljanõudmiseks. 29.09.2014. a koostas täitur täiteasjas nr 175/2014/2021 kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse, mille kohaselt kuulub võlgnikul (hagejal) tasumisele täitemenetluse alustamise tasu 19.19 eurot, kohtutäituri põhitasu 530.40 eurot. 29.09.2014. a on kohtutäitur koostanud keelumärke seadmise avalduse, milles palub kanda käsutamise keelumärge võlgniku nimele registrisse kantud sõidukitele (lisa 8). Samal päeval on kohtutäitur teinud kaks kinnistamisavaldust, milles palus kanda keelumärked kaebajale kuuluvate kinnisasjade käsutamise keelamiseks. Mõlemale kinnisasjale on täituri avalduse alusel keelumärked sisse kantud. Seisuga 30.10.2014. a oli Riigiportaali andmetel hageja suhtes menetluses kaks täiteasja: 1) täiteasi nr 175/2001/157, mille aluseks on Tallinna Linnakohtu otsus ja kus nõutakse kokku 5384,15 eurot (sh elatusraha 3268,06 eurot ja elatisraha võlg 1953,53 eurot, ülejäänu moodustub täitekuludest, täituritasust ja lisatasust) ja 2) täiteasi nr 175/2014/2021, mille aluseks on Tallinna Linnakohtu otsus ja kus nõutakse kokku 2649,56 eurot (elatis 2100.- eurot + täituri tasu 530,40 eurot + täitemenetluse alustamise tasu 19,16 eurot) (tlk. 42-43). 14.11.2014. a seisuga olid hageja kontod broneeritud (arestitud) summas 8 033,71 eurot, so täiteasjas nr 175/2014/20121 nõutav 2 649,56 eurot + täiteasjas nr 175/2001/157 nõutav 5 384,15 eurot (lisa 14). Hageja leiab, et sundtäitmine tema suhtes Tallinna Linnakohtu 19.12.1997 otsuse alusel on lubamatu neljal erineval põhjusel: 1) kõik täitedokumendist, so Tallinna Linnakohtu otsusest tulenevad elatise kui korduva kohustuse nõuded on TsMS § 157 ja § 154 alusel aegunud hiljemalt 31.12.2006.a seisuga, so 3 aasta jooksul arvates tütre S. täisealiseks saamise (xxxxxxxxxxx)
2-14-60930 aasta lõpust; 2) kuigi elatis on kohtuotsusega välja mõistetud kostja kasuks, on õigustatud isikuks laps ja seetõttu hageja arvates kostja K.V.’il ei olnud alates tütre S. täisealiseks saamisest xxxxxxxxxxx enam õigust oma tütre seadusliku esindajana elatist sisse nõuda, vaid S. saab oma õigusi kaitsta ja nõudeid esitada vahetult ise. Täiteasjas nr 175/2014/2021 on menetlus alustatud kostja K.V.’i 26.09.2014. a täitmisavalduse alusel. 3) kõik täitedokumendist tulenevad nõuded on hageja hinnangul rahuldatud, mida toetab see, et kostja avalduse alusel on kohtutäitur 19.12.2006 taotlenud täiteasjas nr 175/2001/157 hageja arvelduskontolt keelumärke kustutamist. Hageja on maksnud tütrele elatist ning igati panustanud oma tütre ülalpidamisse, näiteks teinud S.le ülekandeid õppemaksu tasumiseks. Konkreetseid arvutusi hageja ei esita, väites põhjusena, et ei tea, millistel arvutustel põhineb kostja nõue täitemenetluses ja tõendamiskoormis sundtäitmise lubamatuks tunnistamise asjas lasub kostjal; 4 ) Hageja leiab, et kuna mõlemad täitemenetlused viiakse läbi sama täitedokumendi ja sama sissenõudja (kostja) avalduse alusel ning mõlemas täiteasjas nõutakse elatise maksmist, siis on tegemist olukorraga, kus hagejalt nõutakse ühe ja sama kohustuse täitmist kahes erinevas täitemenetluses, so sisuliselt topeltsummas, samuti on kohtutäitur mõistnud välja sama nõude sissenõudmise eest täitekulusid topelt ulatuses. Hageja palub eeltoodud asjaoludel hagi rahuldada ning tunnistada lubamatuks täitemenetlus täiteasjas nr 175/2014/2021. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning kinnitanud samas, et hageja õigusabikulu hageja ei nõua.
3.Kostja vastus ja vastuväited. Kostja oma 05.03.2015 vastuses ( tlk. 116-125) hagi ei tunnista, palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
3.1.Kostja leiab, et aegumise väide on ebaõige, kuna seaduse mõtet tuleks tõlgendada koostoimes VÕSRS § 9 lg 4, TsÜS § 157 lg 4 ning VÕS § 154 mõttega selliselt, et TsÜS § s-t 154 sätestatud 3aastane aegumistähtaeg hakkab TsÜS § 157 lg 4 rakendamiseks alates 05.04.2011 kehtivas redaktsioonis kulgema 05.04.2011.a.-ks aegumata nõuetele alates 31.12.2011.a.-st ja nõuded aeguvad 31.12.2014.a. Perioodil, mil hagejal tekkis kostja ees vaidlusalune maksekohustus, so. 01.01.1996 kuni xxxxxxxxxxx.a. kehtis 31.juulil 1993.a. jõustunud täitemenetluse seadustik ja seda kuni 01.01.2006.a. kehtima hakanud uue täitemenetluse seadustiku vastuvõtmiseni. Kuni 31.12.2005 kehtinud TMS ei näinud ette mingeid erisusi perioodiliste maksete ja elatise maksete osas. Järelikult kostja poolt 1998.a. Pärnu Linna Täitevosakonnale esitatud täitmisavalduse alusel ei pidanud esitama korduvaid avaldusi sissenõutavaks muutunud nõuete osas, vaid esitatud avaldus oli piisav selleks, et kohtutäitur täitis täitmata elatisnõuet ja kohtukulude nõuet ilma, et selleks tulnuks avada aina uusi ja uusi täiteasju. Täiteasja nr 175/2014/2021 algatamiseks ütles kohtutäitur kostjale, et ta peaks esitama uue avalduse lõpliku summa saamiseks. 2014.a. avaldus oli kostja poolt täiturile esitatud, kuna kohtutäitur seda küsis, kostjale on arusaamatu, kas see toimus täituritasu arvestamise põhjusel või miks. Kostja arvates oleks tulnud tema nõue hageja vastu arvestada täituri poolt välja või täituril lasta hagejal endal välja arvutada kuni 31.12.2005 kehtinud TMS järgi esimese täitemenetluse asja raames ning vajadus uue asja avamiseks puudus. Seda teadmist kostjal avalduse esitamise ajal ei olnud, täitur ka ei selgitanud, miks tuleb esitada uus avaldus. Kohtutäituri ülesanne on selgitada sissenõudjale tema õigusi ja kui kohtutäitur ise teeb midagi ebaõigesti, siis oli kohtutäituri toimingutele õigus võlgnikul esitada kaebus. Kostja mõistab, et kohtutäitur pidi edastama hagejale täitmisteate, algatama täitemenetluse – selles etapis oleks saanud hageja, kui oleks soovinud vaidlustada kohtutäituri tegevuse, sh kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse.
3.2.Kostja leiab vastuseks hageja väitele, et kostjal puudub alates S.N.e täisealiseks saamisest õigus nõuda kohtulahendi täitmist, et kohtuotsuse järgi on õigustatud isikuks kostja ja ainult tema saab nõuda kohtulahendi täitmist. Tütar seda ise teha ei saa. Viited kehtivale Perekonnaseadusele ja kohtupraktikale selles küsimuses ei ole asjakohased, kuna tegemist on kohtulahendi täitmisega, mitte uue elatise väljamõistmisega. Kui hageja pole oma kohustust täitnud ja varasemat võlgnevust tasunud, siis täitemenetlus iseenesest ei hääbu. Täitemenetluse lõpetamiseks on seaduses ettenähtud
2-14-60930 alused ja sissenõudja, kostja tema kasuks väljamõistetud elatise nõudmisest ei ole loobunud. Ajal, mil kehtis uus perekonnaseadus ja elatis mõisteti laste hagi alusel laste kasuks välja, oli S. juba koolid lõpetanud ning 25 aastane. Tema poleks saanud enam kohtusse pöörduda.
3.3.Kostja leiab, et hageja väide sissenõude täieliku rahuldamise kohta on ebaõige. Kostja kirjeldab hageja poolt kohtulahendi täitmist järgmiselt: Hageja kohustus oli kostjale maksta kohtuotsuse alusel perioodil 01.01.1996 kuni tütre täisealiseks saamiseni xxxxxxxxxxx.a. elatist kokku 139 500 krooni ja 900 krooni õigusabi eest. Kokku 140 400 krooni ehk 8973,20 €. Kostja on hagejalt saanud kohtuotsuse täitmisena kokku 46821,54 krooni (11821,54 + 35000 ) ehk 2992,43 €. Hageja kohustus kostja ees on kohtuotsuse alusel täitmata summas 93 578,46 krooni (140400 – 46821,54) ehk 5980,75 €. Kostja selgituse kohaselt hagi oli esitatud juba 25.01.1994, kuid kohtulahend tühistati Riigikohtu poolt ja asja uuel läbivaatamisel seisuga 05.12.1997 võttis kostja arvesse juba kuni 05.12.1997 A.S.’u poolt temale makstud summasid, st otsuse täitmisel saab arvestada üksnes peale 5.12.1997 tehtud elatisemakseid (kostja vastus, tlk. 121) Tütar S.N. sai 18 aastaseks küll 2003.a., kuid keskkooli ta lõpetas 2005.a. juunis Aastatel 2005 kuni 2010 õppis tütar S. Mainori kõrgkoolis ja lõpetas selle, kui oli saanud 24 aastaseks. Kuni 30.06.2010.a. kehtinud perekonnaseaduse § 60 kohaselt on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last ning lg 2 kohaselt kui laps õpib põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses ja jätkab neis õppimist täisealiseks saamisel, on vanem kohustatud teda õppimise ajal ülal pidama. See, et hageja kokkuleppel tütrega temale kõrgkoolis õppimiseks õppemaksu raha andis, ei tähenda, et ta oleks täitnud kohaselt tütre alaealiseks olemise ajal tema ülalpidamiskohustust vastavalt kohtuotsusele. Vastuseks väitele, et hageja elatise kohustuse täitmist tõendab kostja avaldus hageja pangakontodelt aresti mahavõtmiseks selgitab kostja, et tegi seda üksnes selleks, et hageja leppis tütrega kokku õppemaksu tasumises ja soovis seda teha pangaülekannetega. Kui kostja oleks loobunud enda kasuks väljamõistetud elatise nõudest, oleks ta esitanud sellekohase avalduse kohtutäiturile ja täitemenetlus oleks lõpetatud. Seda tehtud ei ole.
4.Menetluse edasine käik. 29.04.2015 ja 10.07.2015 arvamustes hageja jäi oma nõude ja selle õiguslike põhjenduste juurde. Hageja arvates on aktsepteeritav, et kohtuotsusega tunnustatud elatisenõude sissenõudmine on võimalik pikema aja jooksul kui 1 aasta, kuid 30 aastat on ilmselgelt ebaproportsionaalselt pikk aeg. Seadusandja poolt ette nähtud 3-aastane aegumistähtaeg on selliste nõuete esitamiseks igati piisav ja proportsionaalne. Hageja tugineb mh PKS § 108 sätte tõlgendusele Riigikohtu praktikast (otsus asjas nr 3-2-1-136-13, punkt 12), mille kohaselt sätte eesmärk „kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärgi esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda“. 27.05.2015 ja 14.09.2015 seisukohavõttudes kostja jäi oma vastuses esitatud seisukohtade juurde, leidis, et kohtutäitur pidi kostja kasuks tehtud kohtulahendi täitmisel arvestama hageja võlga kostja ees kohtuotsusega väljamõistetud elatise maksmise kohustuse perioodi ajal kehtinud TMS reegleid. Täitemenetlus oli alustatud 1998.a. ja hageja kõik nõuded muutunud sissenõutavateks xxxxxxxxxxx.a., s.o. enne 01.01.2006.a. seadusemuudatust. Täitmisel ja enne 01.01.2006.a. sissenõutavaks muutunud nõuded ei ole ega saa olla uue seadustiku alusel aegunud, kuna need olid esitatud eelnevalt terves mahus täitmisele. Hageja loogika kohaselt täitmisel olev nõue aeguks ka siis, kui hageja seda sihilikult ei täida. Hageja eirab teadlikult kostja vastuses esiletoodud täitemenetluse sätteid, milles reguleeritakse täitemenetluse algust ja mis elimineerib hageja väited seoses aegumise küsimusega. Aegumine oleks kohaldatav juhul kui täitedokument on antud täitmisele, siis võetud täitmiselt tagasi, kuid uuesti täitmisele antud peale aegumistähtaja möödumist. Käesoleval juhul ei ole sellist olukorda ja hageja poolt aegumisest pidev rääkimine ja ühest seadusest ülelibisemine teise ilma argumenteerimata, millist loogikat kannab ja tulemust kaasa toob erinevate seadusesätete tsiteerimine, on kohut tahtlikult eksitav tegevus. Kostja nõue ei ole aegunud, vaid on lihtsalt täitmisel olev täitmata nõue. Hageja lihtsustatud lähenemine täitmisel oleva nõude aegumisest käesoleval ajal kehtiva TMS § 19, TsÜS § 159 ja 157 lg 4 valguses 3 aasta jooksul peale nõude täitmisele esitamist
2-14-60930 tähendaks ju seda, et täiturid võiksid 3 aasta möödudes kõikides täitmata nõuetes tagastada täitedokumendid sissenõudjatele nende aegumise tõttu. Kompromissi pooled võimalikuks ei pidanud olukorras, kus hageja pakkus kompromissisummaks 200 € ja kostja küsis täitemenetluse lõpetamiseks kompromissisummana 3000 €.
5.Poolte menetluskulude taotlused. 16.10.2015 taotluses palub hageja menetluskulude kindlaks määrata selliselt, et välja mõista kostjalt hagi, hagi tagamise ja määruskaebuse esitamiselt tasutud riigilõivud summas 525,00 eurot, hageja õigusabi kulude hüvitamist ei nõua. 16.10.2015 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt taotleb kostja hagejalt välja mõista menetluskuludena kostja kantud õigusabikulud summas 1521 € (sisaldab käibemaksu). Kostja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva tsiviilasjaga ja kostja ei ole käibemaksukohustuslane ega saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kohtuotsuse põhjendused, tuvastatud asjaolud, tõendid ja järeldused ning kohaldatud seadused
6.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 alusel kohus poolte nõusolekul lahendab asja kirjalikus menetluses. Kohus määra pooltele tähtaja lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirjade esitamiseks, vastaspoole esitatu kohta arvamuse avaldamiseks ning teatas kohtulahendit teatavakstegemise aja.
7.Kohus, tutvunud põhjalikult poolte kirjalike seisukohtadega ning uurinud igakülgselt ja objektiivselt asjas esitatud kirjalikke tõendeid, leiab, et hagi täiteasjas nr 175/2014/2021 sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks on põhjendatud ja tuleb rahuldada Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel.
8.Asjas ei ole pooltel vaidlust järgmiste asjaolude üle: - Tallinna Linnakohtu 19.12.1997 kohtuotsusega nr 2/5/27-5347/97 on A.S.’ult välja mõistetud xxxxxxxxxxx.a sündinud tütre S.N. ülalpidamiseks elatis 1500 krooni (95,87 €) kuus lapse ema K.V.’i kasuks alates 01.01.1996.a kuni lapse täisealiseks saamiseni xxxxxxxxxxx (tlk. 14-16), otsus jõustus 30.12.1997.a (tlk. 126) ja viimane elatisenõue otsuse alusel muutus sissenõutavaks septembris 2003, mil S.N. sai täisealiseks; - Kostja K.V. esitas 09.02.1998 Pärnu Linnakohtu täitevosakonnale täitmisavalduse, milles näitas täitedokumendist tuleneva elatisevõlana 36 000 krooni + õigusabikulu 900 krooni (tlk.126). Tulenevalt 2000.a täitemenetlusereformist esitas kostja 09.03.2001 kohtutäitur Rannar Liitmaale täitetoimiku üleandmise avalduse, milles näitas seisuga 01.03.2001 elatisevõlaks 48 134 krooni (so 3076,32 €) (tlk. 127). 25.09.2014 esitas K.V. kohtutäitur R. Liitmaa’le sama kohtuotsuse alusel täitmisavalduse lõpliku elatisvõla summas 2100 € saamiseks (tlk 32). - Kostja K.V.’i 09.03.2001 täitetoimiku üleandmise avalduse ja Tallinna Linnakohtu 19.12.1997 otsuse alusel algatas kohtutäitur R. Liitmaa 27.04.2001 täitemenetluse nr 175/2001/157 (tlk. 17), milles menetlus jätkub tänaseni ja milles nõuete kogusuurus seisuga 30.10.2014 oli 5384,15 €, sh elatise nõue kokku 5221,59 € (elatisraha võlg 1953,53 € + elatusraha 3268,06 €) ning täituritasu ja täitekulud kokku 162,56 € (tlk.42-43) - Kostja K.V. 25.09.2014 täitmisavalduse ja Tallinna Linnakohtu 19.12.1997 otsuse alusel kohtutäitur R. Liitmaa algatas täitemenetluse nr 175/2014/2021, milles nõuete kogusuurus on 2649,56 € (sh elatise võlg 2100€ + täituri tasu ja täitekulud summas 549,56 €) (tlk. 42), nimetatud täitemenetlus on Pärnu Maakohtu 17.02.2015 määruse alusel hagi tagamise korras peatatud.
9.Pooltel on vaidlus selle üle, kas: 1) 30.12.1997 jõustunud Tallinna Linnakohtu 19.12.1997 kohtuotsusega tunnustatud ja seisuga xxxxxxxxxxx täies ulatuses sissenõutavaks muutunud K.V.’i elatise võlanõue on aegunud; 2) kas kostjal on õigus kohtuotsuse alusel võlga täituri kaudu nõuda peale lapse, S.N.’e täisealiseks saamist xxxxxxxxxxx; 3) kas hageja on nõuetekohaselt osalenud lapse ülalpidamises ja kas otsus on täidetud, mh hageja poolt peale 2003.a õppetasu jm maksete tegemisega
2-14-60930 lapsele endale, 4) kas täitedokumendi suhtes toimub korduvtäitmine. Järgnevalt kohus analüüsib eeltoodud vaidluspunkti ning esitab oma seisukohad.
10.Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg 1 sätte sisust nähtuvalt ei ole sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise põhjuste loetelu seaduses ammendav. Nii näiteks on Riigikohus asjas nr 3-2-1-107-09 leidnud, et olukorras, kus võlgnik on nõutud summa enne täitemenetluse alustamist hüvitanud, võib võlgnik teda ähvardava kordustäitmise vältimiseks esitada ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. TMS § 221 lg 2 järgi saab kohtulahendi puhul vastuväited esitada üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Vaidlusaluses täitemenetluses nr 175/2014/2021 on TMS § 2 lg-s 1 nimetatud tähenduses täitedokumendiks Tallinna Linnakohtu 19.12.1997 otsus, mis jõustus 30.12.1997, järelikult saab hageja oma vastuväidetes tugineda üksnes alates 1998.a ilmnenud asjaoludele.
11.Kohtulahendiga tunnustatud elatisenõuete aegumisest. Esmalt kohus hindab täitedokumendiga tunnustatud elatisenõude aegumist ja leiab, et kohtuotsusega tunnustatud, seisuga xxxxxxxxxxx sissenõutavaks muutunud ülalpidamiskohustuste aegumistähtaeg ei saabunud mitte hiljemalt 31.12.2006, vaid Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 157 lg 1, Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 sätete kogumis saabub hiljemalt 01.03.2021. TsÜS § 157 lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 10 aastat lahendi jõustumisest (kehtiv redaktsioon alates 05.04.2011.a, perioodil 01.07.2002 – 28.02.2011 kehtinud redaktsioonis aegumistähtaeg 30 aastat). VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002. VÕSRS § 9 lg-st 2 tulenevalt, kui kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. VÕSRS § 9 lg 4 järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 157 lõikes 1 aegumise kohta (s.o jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumise kohta) sätestatut ka enne 2011. aasta 1. märtsi tekkinud aegumata nõuetele. TsÜS § 159 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Täitedokumendi, so 19.12.1997 kohtuotsuse täitmise aegumistähtaja kulg algas kohtuotsuse jõustumisest 30.12.1997. Kohtuotsuse jõustumise ajal 1998.a kehtinud TsÜS § 123 lg 1 kohaselt kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg oli 10 aastat otsuse jõustumisest ja § 118 järgi, kui kohustus kuulus täitmisele ositi, aegus iga osa täitmise nõue eraldi (so antud juhul viimase , so september 2003 elatise makse täitmise nõue aegunuks seega 21.09.2013) , TsÜS § 123 lg 2 järgi täitemenetluse algatamisel 10.02.1998 (nähtuvalt tlk. 126) kohtulahendiga tunnustatud nõude aegumistähtaja kulg katkes ja algas uuesti. Alates 01.07.2002.a jõustunud TsÜS 157 lg 1 järgi pikenes aegumistähtaeg 30 aastale, kusjuures sama paragrahvi lg 4 järgi loeti, et korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmisest tuleneva tulevikus sissenõutavaks muutuva tunnustatud nõude aegumistähtaeg algab iga üksiku nõude sissenõutavaks muutumisest. Eeltoodud sätetest tulenevalt aegumise tähtaeg esimese elatisenõude täitmis nõudeks pidanuks saabuma eeldatavalt 2028.a (1998 + 30) ja viimase elatisemakse täitmise nõude aegumise tähtaeg eeldatavalt septembris 2033 (2003+30). Järelikult kuna ühegi sissenõutavaks muutunud elatisenõude aegumistähtaeg ei olnud seadusest tuleneva aegumistähtaja pikenemise tõttu 01.03.2011.a seisuga veel saabunud, siis hakkas nende nõuete suhtes 05.04.2011 jõustunud TsÜS § 157 lg 1 muudatusega kulgema alates 01.03.2011.a uus ja lühem, so 10-aastane tähtaeg, mis saabub 01.03.2021 (alus: VÕSRS § 9 lg 2 analoogia ja VÕSRS § 9 lg 4). Kohus selgitab siinkohal, et kuigi alates 04.05.2011 jõustunud TsÜS § 157 lg 4 järgi kohaldatakse kohtulahendiga tunnustatud tulevikus sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuste täitmise aegumisele TsÜS § 154 sätestatut, mille kohaselt
2-14-60930 ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg iga üksiku kohustuse jaoks on 3 aastat, siis antud täiteasjas see põhimõte ei kohaldu, vaid tuleb lähtuda elatisenõuete lõplikult sissenõutavaks muutumise ajal, so xxxxxxxxxxx seisuga korduvate kohustuste suhtes kehtinud TsÜS § 157 lg 4 sätet, mis nägi ette igale üksikule nõudele sama pika tähtaja kui sama paragrahvi lg-s 1 tavalisele kohtulahendiga tunnustatud nõudele. Seda põhjusel, et TsÜS § 157 lg 4 uue redaktsiooni jõustumise ajaks seisuga 05.04.2011 oli käesolevas asjas kohtuotsust täidetud 13 aastat, kogu kohtuotsus oli juba 8 aastat tagasi täies ulatuses sissenõutavaks muutunud, hageja võlgnikuna ei olnud otsust nõuete kohaselt täitnud ning sissenõudja K.V. ei olnud ise kuidagi takistanud või katkestanud täitemenetlust ega saanud eeldada, et nõuded aeguvad oodatavast kordi lühema ajaga. Kohtu hinnangul hageja poolt taotletud viisil kehtiva TsÜS § 157 lg 4 ja § 154 koostoimes tagasiulatuv tõlgendamine selliselt, et kohtulahendi alusel seisuga 2003.a sissenõutavaks muutunud elatisevõla täitmine on 05.04.2011 seaduse muudatuse tulemusel aegunud tagasiulatuvalt seisuga 01.01.2006, so 10 või 30 aastase aegumistähtaja asemel 3 aastaga, on K.V.’i kui võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane ja õiguspärase ootuse printisiipi rikkuv. Sellist seisukohta toetab ka Riigikohtu praktika 17.10.2013 otsuses nr 3-2-1-116-13 p.11, milles Riigikohus leiab, et „lühemale aegumistähtajale üleminek ilma nn üleminekuperioodita jätaks kaitseta võlausaldaja huvid“. VÕSRS § 9 lg 2 ja 4 koostoimes kohus leiab, et ka enne 01.03.2011 tekkinud aegumata korduvatele nõuetele hakkas alates 01.03.2011 kulgema uuesti 10 aastane aegumistähtaeg, mille jooksul võlausaldajal on võimalik teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi, arvesse võttes, et kohtulahendi täitmisele esitamisega aegumistähtaeg katkes. Kõrvutades TsÜS § 157 lg 4 sätte enne 05.04.2011 ja peale nimetatud kuupäeva kehtivat sõnastust, kohtu hinnangul on seadusandja korduvate ja ülalpidamiskohustuse puhul TsÜS § 154 kaudu määratlenud, et iga korduv kohustus aegub eraldi ja lähtuda tuleb kalendrilise täisaasta arvestusest, kuid sätte tähendus on ebaselge kohtulahendiga tunnustatud ülalpidamismaksete aegumise tähtaja suhtes (sellisele järeldusele on jõudnud ka hageja poolt viidatud TsÜS kommentaatorid (Tsiviilseadustiku üldosa seaduse kommenteeritud väljaanne, Tln 2010, lk 494 ja 502). Arvesse võttes ülalpidamist saama õigustatud alaealise lapse huve ei ole selge, kas ja miks peaks kohtulahendiga väljamõistetud laenu- või mistahes muu võla sissenõudja huvid kohtulahendi kui täitedokumendiga olema kaitstud suuremal määral (10 aastase aegumise tähtajaga) kui elatisevõla sissenõudja huvid. Eeltoodud asjaoludel kohus leiab ka, et hageja tuginemine aegumisele on praegusel juhul vastuolus mh lisaks TsÜS § 157 lg 1 sätestatule ka TsÜS §-is 138 ning VÕS §-ides 6 ja 7 sätestatud hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. TsÜS § 138 lg 1 sätestab, et õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu (VÕS § 6 lg 2). VÕS § 7 lg-te 1 ja 2 järgi loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- ja kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Seaduse mõttega kooskõlas ei ole soodustada ülalpidamisekohustuse täitmata jätnud võlglase vabanemist kohtulahendist tuleneva kohustuse täitmisest näiteks selliselt, et võlgnik hoidub kuni 3 aastat peale lapse täisealiseks saamist mittearestitavat määra ületava sissetuleku ja vara omandamisest, taotleb seejärel aegumise tõttu sundtäitmise lubamatuks tunnistamist ja lapse eest üksinda hoolitsema pidanud vanem kaotab võimaluse täitmata elatisevõla sissenõudmiseks.
12.Kostja õigus täitedokumendi alusel elatisevõlga nõuda. Kohus nõustub siinkohal kostja vastuväidetega neid pikemalt kordamata. Alaealine laps on elatist saama õigustatud isikuks uue, 01.07.2010.a jõustunud perekonnaseaduse § 97 p 1 tähenduses. Tallinna Linnakohtu 19.12.1997 kohtuotsusega mõisteti võlg välja kostja K.V.’i ja mitte alaealise lapse S. kasuks, kohtuotsus muutus täies ulatuses sissenõutavaks enne uue Perekonnaseaduse jõustumist. Lisaks kohus selgitab, et nii elatise nõude täitmise ajal kehtinud PKS § 45, § 60 kui ka uue PKS § 96, § 116 lg 1 sätestavad vanematele alaealise lapse suhtes võrdse ülalpidamiskohustuse, ühisest hooldusõigusest tulenevalt on neil lapse ees solidaarne kohustus (selle vastab üldnormina VÕS § 65, § 69 lg 1). See tähendab, et
2-14-60930 kui üks vanem ei ole kohtulahendiga tunnustatud ulatuses elatist lapsele andnud ja teine vanem on tema asemel pidanud üksinda kogu ülalpidamiskohustust täitma, tekib kohustuse täitnud vanemal kogu elatise täielikult sissenõutavaks muutumisega (lapse täisealiseks saamisega) teise vanema vastu sisuliselt elatismaksete võla regressnõue VÕS § 69 lg 2 tähenduses selles ulatuses, milles teine vanem ei ole ülalpidamiskohustust täitnud. Seega on õiguslikult põhjendatud last kasvatanud vanema jätkamine elatisvõla sissenõudjana ka peale lapse täisealiseks saamist. Ebaõige on hageja arusaam, et alaealise lapse osas kohtulahendiga juba väljamõistetud ja lapse täisealiseks saamise ajaks sissenõutavaks muutunud elatisevõlale laieneb vana PKS § 60 lg 1, § 63 lg 1 või uue PKS § 97 p 2, mis käsitlevad ülalpidamiskohustust hoopis teistel eeldustel – ülalpidamiskohustus ei tulene enam lapse abivajadusest, kuna ta on alaealine, vaid kuna laps omandab haridust ega oma veel sissetulekut.
13.Kostja nõude rahuldatus. Kohus nõustub kostjaga, et kuigi 2001.a alustatud täiteasjas ei olnud perioodil 2007 – 2014 täitetoiminguid tehtud, ei tähendanud see, et täitemenetlus asjas on lõppenud. Täitemenetlust ei lõpeta mitte nõude rahuldamine või täitetoimingute mittetegemine vms, vaid täitemenetluse lõpetamise alused on sätestatud TMS §-des 48-50. Eelkõige saab kohtutäitur lõpetada otsusega täitemenetluse sissenõudja avalduse alusel või kirjaliku dokumendi esitamisel, kui sellest nähtub, et sissenõudja nõue on rahuldatud. Kostja kinnitusel ta ei ole kordagi taotlenud kohtuotsuse täitmise lõpetamist. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks esitanud täitruile TMS § 48 lg 1 p 2 nimetatud dokumendi(d) ja taotlenud täiturilt täitmise lõpetamist nõude rahuldamise tõttu. Samuti kohus nõustub kostjaga selles, et täisealisele lapsele vabatahtlikult hariduse omandamiseks makstud summasid, mida hageja on hagiavalduses esile toonud ja tõenditega kinnitanud (tlk. 18-28), ei saa lugeda võlgniku poolt kohtuotsuse alusel elatisvõla täitmiseks, kuna need ei ole makstud sissenõudjale ega ka mitte tema nõusolekul teisele isikule. Kostja vastuses tlk 121 - 124 esitatud elatisvõla arvestusest nähtuvalt hageja kohustus oli kostjale maksta kohtuotsuse alusel perioodil 01.01.1996 kuni tütre täisealiseks saamiseni xxxxxxxxxxx.a. elatist kokku 139 500 krooni ja 900 krooni õigusabi eest. Kokku 140 400 krooni ehk 8973,20 €. Kostja on hagejalt saanud kohtuotsuse täitmisena kokku 46821,54 krooni (11821,54 + 35000 ) ehk 2992,43 €. Hageja kohustus kostja ees on kohtuotsuse alusel täitmata summas 93 578,46 krooni (140400 – 46821,54) ehk 5980,75 €. Kuna hageja ei ole kohtuotsuse täitmise perioodi 1998 – 2014 kohta tema poolt kostjale vabatahtlikult või kostjale kohtutäituri kaudu tasutud summade arvestust välja toonud, ei ole kohtul võimalik hinnata, kas kostja vastuses nõutav elatisevõla summa vastab kohtulahendi järgi saadaolevale või mitte.
14.Sissenõutavaks muutunud võla korduvtäitmine. Kõike eeltoodut arvesse võttes kohus leiab, et põhjendamatu on hageja tuginemine sellele, et sundtäitmine täiteasjades nr 175/2001/157 ja nr 175/2014/2021 on täitedokumendi alusel lubamatu nõuete aegumise, nõuete rahuldatuse või kostjal sissenõudeõiguse puudumise tõttu. Küll aga kohus nõustub hageja väitega, et sissenõudja 25.09.2014 uue avalduse alusel on uue täiteasjaga pööratud sama täitedokument ulatuslikus osas topelttäitmisele, kostja sissenõue ning täituritasu ja kulud on kõik lahendatavad varasema täitemenetluse raames ning puudub seaduslik alus kohtutäituri poolt täiteasja nr 175/2014/2021 menetlemiseks. Kohus nõustub kostjaga, et perioodil, mil hagejal tekkis kostja ees vaidlusalune maksekohustus, so. 01.01.1996 kuni xxxxxxxxxxx.a. kehtis 31.juulil 1993.a. jõustunud täitemenetluse seadustik, mis ei näinud ette mingeid erisusi perioodiliste maksete ja elatise maksete osas. Järelikult kostja poolt 1998.a. Pärnu Linna Täitevosakonnale esitatud täitmisavalduse alusel ei pidanud esitama korduvaid avaldusi sissenõutavaks muutunud nõuete osas, vaid esitatud avaldus oli piisav selleks, et kohtutäitur täitis täitmata elatisnõuet ja kohtukulude nõuet ilma, et selleks tulnuks avada aina uusi ja uusi täiteasju. Samuti on tunnistanud kostja oma vastuses, et täiteasja nr 175/2014/2021 algatamiseks ütles kohtutäitur kostjale, et ta peaks esitama uue avalduse lõpliku summa saamiseks ning, kostjale on arusaamatu, kas see toimus täituritasu arvestamise põhjusel või miks. Kostja möönab, et tema nõue oleks tulnud hageja vastu arvestada täituri poolt välja või täituril lasta hagejal endal välja arvutada kuni 31.12.2005 kehtinud TMS järgi esimese täitemenetluse asja raames ning vajadus uue asja avamiseks puudus.
2-14-60930
15.Kuigi kohus nõustub kostjaga selles, et tõenäoliselt oleks hageja saanud oma rikutud õigusi paremini ja kiiremini kaitsta ka TMS § 217-218 sätestatud viisil kaebuse esitamisega täituri tegevuse ja/või otsuste peale, on kostja ometi, kas teadmatusest või mitte, oma tegutsemisega, so uue täitmisavaldusega põhjustanud tarbetu ja hageja õigusi rikkuva täitemenetluse ning ei ole ka astunud samme olukorra parandamiseks, eelkõige TMS § 48 lg 1 p 1 alusel sissenõudja avaldusega ülearuse täitemenetluse lõpetamiseks ja võlgnevuse kalkulatsiooni esitamisega täiteasja nr 175/2001/157 raames. Seetõttu kohus peab vajalikuks ebaseadusliku olukorra lõpetada TMS § 221 alusel täiteasjas nr 175/2014/2021 täitemenetluse sundtäitmise lubamatuks tunnistamisega.
16.Esitatud tõendite kohaselt, TÄITIS-e andmebaasi andmetel (tlk. 42-43) on hageja A.S. suhtes sama kohtuotsuse alusel täimisel täiteasjas 175/2001/157 võlg summas 5384,15 € (sellest elatise võlg 5384,15 €) ja täiteasjas nr 175/2014/2021 võlg summas 2649,56 € (sh elatisevõlg 2100 €), kokku 8033,71 €, sh. elatisevõlana 7384,15 €. Samuti Danske panga (mille klient A.S. on) 14.11.2014 teatise järgi (tlk. 44) on hageja kontod arestitud eelnimetatud täiteasjades kohtutäituri avalduste alusel kogusummas 8033,71 €. Samas kinnitab kostja oma vastuses (tlk. 121-122), et pidi kohtuotsuse järgi saama hagejalt 8973,20 €, on saanud 2992,43 € ja otsuse alusel on täitmata elatisenõue 5980,77 €, st vähemalt 1403,40 € võrra vähem, kui täidab praegu kohtutäitur. Seega on kohus esitatud tõendite alusel kindlaks teinud, et sundtäitmine täiteasjas nr 175/2014/2021 on lubamatu põhjusel, et kohtutäitur R. Liitmaa juures on sama täitedokumendi suhtes ja sissenõudja 2 erineva avalduse alusel menetluses 2 erinevat täiteasja, milles nõuded ulatuslikus osas kattuvad. Kohus leiab, et hiljem alustatud täiteasjas nr 175/2014/2021 toimub täitedokumendiks oleva kohtulahendi topelttäitmine, mis tuleb tunnistada lubamatuks, täitemenetlus selles asjas lõpetada ning elatisvõlg ja täitekulud + täituritasu on võimalik kindlaks määrata alates 2001.a kohtutäitur R. Liitmaa menetluses olnud täiteasja nr 175/2001/2021 raames.
17.TsMS § 386 lg 4 sätestab, et kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. TsMS § 445 lg 2 sätestab, et kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist. TMS § 48 lg 1 p 4 kohaselt kohtutäitur lõpetab täitemenetluse kohtulahendi esitamisel, millega täitmisele võetud täitedokument või kohustus see viivitamata täita on tühistatud või sundtäitmine on tunnistatud lubamatuks või on määratud sundtäitmise lõpetamine. TMS § 49 kohaselt täitemenetluse lõpetamise korral vabastab kohtutäitur vara viivitamata aresti alt ja esitab registripidajale avalduse keelumärke kustutamiseks. Täitemenetluse lõpetamine ei piira sissenõudja õigust pöörduda uuesti kohtutäituri poole, kui täitedokumendist tulenev nõue on tegelikult täitmata. Eeltoodut arvestades kohus tühistab hagi tagamise korras täitemenetluse peatamise arvates käesoleva otsuse jõustumisest, et kohtutäituril oleks võimalik teha täitemenetluse lõpetamiseks vajalikud toimingud.
18.TsMS § 173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 4 alusel, eelkõige otsuse punktides 14 ja 15 toodud põhjustel kohus jätab menetluskulud asjas poolte endi kanda, kuivõrd vastaspoole kulude väljamõistmine kostjalt oleks kostja suhtes antud juhul ebaõiglane ja ebamõistlik, mh kuna hageja oleks saanud teistsuguse õiguskaitse vahendi valikul piirduda märksa väiksemate menetluskuludega.
/Allkirjastatud digitaalselt/ Rein Pokk Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.