Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus PO suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks ja tema paigutamiseks psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematu ravi jätkamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.09.2015.a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik PO määruskaebus Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja: sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
Regionaalhaigla
Puudutatud isik I (määruskaebuse esitaja): PO (isikukood XXXXXXXXXX), tehinguline esindaja RÕA korras määratud vandeadvokaadi vanemabi Raivo Bergson Puudutatud isik II (kohalik omavalitsus): Rapla Vallavalitsus Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Jätta Harju Maakohtu 28.09.2015.a määrus muutmata.
2.Jätta PO määruskaebus rahuldamata.
3.Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta riigi kanda.
Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku (edaspidi Psühhiaatriakliinik) valvearst esitas 28.09.2015.a Harju Maakohtule taotluse, millega taotles PO suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist ja tema paigutamist psühhiaatriahaiglasse tahtest 1(5)
Tsiviilasi nr 2-15-14335 olenematu ravi jätkamiseks üle 48 tunni. Taotluse kohaselt istus PO päevade viisi teleri ja raadio kõrval, vaidles seal räägitule kõvahäälselt vastu, karjus ja sõimas, öösiti ei maganud. Kõvade helide ja sõimamise tõttu häiris ta naabrite öörahu. Viimastel päevadel O enam ei söönud, ei kuulanud kedagi, oli kuri ja ähvardav ka lähedaste suhtes, mistõttu viidi ta sugulase poolt Rapla haigla erakorralise meditsiini osakonda, kus vallandunud rahutu ja agressiivse käitumise tõttu kutsuti talle politsei, pandi käerauad ning pärast rahustava ravimi manustamist toimetati Psühhiaatriakliinikusse. Vastuvõtul oli O tugevalt ärritunud, rääkis monoloogina ning muutus iga ümbritsevate sõna peale kurjaks ja ähvardavaks. Muu hulgas avaldas O, et tema aju on omandanud erilised võimed, tal on otseühendus televisiooni ja raadioga, tema eluruumis toimub "reality show", mille raames on ülespandud 90 kaamerat ning tema on võitnud ülemaailmselt esikoha. Ühtlasi hakkas O kõiki, sh poliitikuid, ministreid, saatejuhte süüdistama oma ideede varguses. Mehe väidete kohaselt suutvat ta muuta ilma, stuudiote valgustust ja helisid. Viimasel kolmel nädalal oli O sõnul tekkinud aga "meeletu õigluse vajadus", mistõttu peab kogu Eesti Vabariigi juhtkond vahetuma. Viimaks ähvardas O ka personali, et kui ta kohe lahkuda ei saa, hakkavad kõigil "pead lendama" ning tegi lööke imiteerivaid liigutusi. 26.09.2015.a kell 23.23 hospitaliseeriti PO valvearsti poolt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega. Turvatöötaja järelevalve all manustati PO-le süstina rahustava toimega ravimeid ja toimetati osakonda. Osakonnas oli O ravimitest uimane, kuid jätkuvalt tigeda olekuga, ravi suhtes negatiivne ning püsivate haiguslike elamustega. PO turvalisuse tagamise ning psüühilise seisundi stabiliseerimise eesmärgil taotles avaldaja PO suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist, selle pikendamist 40 päevani ning luba kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.
2.Harju Maakohus pikendas 28.09.2015.a määrusega esialgset õiguskaitset neljakümne päevani ning lubas kohaldada PO suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi, sealhulgas tahtevastast ravimite manustamist, kuni 05.11.2015. Kohus luges esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi lõpetatuks 05.11.2015 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Otsuse kohaselt leidis kohus, uurinud esitatud tõendeid, ärakuulanud puudutatud isikuid, et esinevad asjaolud PO suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks esmase õiguskaitse vahendi korras, taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Esitatud taotlusest, sellele lisatud arsti arvamuse ja meditsiinilise dokumentatsiooni kohaselt haigestus PO psüühiliselt kaheksa aastat tagasi, saabudes välismaalt töölt. Tekkisid unehäired, suurusmõtted, lisandus rahutus. Viibis haiglaravil Rapla Haigla psühhiaatria osakonnas. Ravi tulemusena paranes, kuid ravi vältel lahkus korduvalt ravilt omavoliliselt ja vajas ravile tagasi toimetamist. Seisundi paranedes püsis stabiilsena, käis korrapäraselt kahel korral aastas psühhiaatri vastuvõtul, kasutas temale määratud ravimeid. Käesolev seisundi halvenemine algas ema sõnul juba jaanuarikuust, mil unevajadus vähenes oluliselt. Hakkas rohkem liikuma, suhtlema, viibis erinevates seltskondades, hakkas kasutama alkoholi, mida varasemalt pole teinud. Ema veenmisel ja kontrolli all kasutas ravimeid. Raviga püsis vähene unevajadus ja ülemäärane aktiivsus, kuid psühhootilisi elamusi ei ilmnenud. PO-l esineb käesolevalt raske psüühikahäire (Maniakaalne skisoafektiivne häire F25.0), tema käitumine on kõrgenenud meeleolust, luulutajuelamustest ja luulumõtetest täiel määral hõivatud, rahutu ja ettearvamatu, millega ohustab nii ennast kui ka ümbritsevaid ning oma seisundist lähtuvalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. PO seisundit hinnates polnud tõenäoline selle paranemine ja iseseisev toimetulek kodustes tingimustes 4-päevase haiglaravi järgselt. Kohus kuulas ära arsti ja puudutatud isiku esindaja, mõlemad leidsid, et PO vajab pikemat statsionaarset ravi ning ravita võib olla ohtlik iseendale ja teistele. PO oli ärakuulamisel haigusnähtude tugeva mõju all ja vastas küsimustele vaid formaalselt. Isik avaldas erinevaid suurusluulu mõtteid, oli näha, et
2(5)
Tsiviilasi nr 2-15-14335 ta peab toimuvat mingisuguseks filmiks ja selles on valmis ka enda arvates teisi ründama „nii, et pead lendavad“. Kohus leidis, et PO-l esineb raske psüühikahäire (psühhiaatrilise abi seadus (PsAS) § 11 lg1 p 1), millest lähtuvalt esineb tal ennast ja ümbritsevaid ohustav käitumine (PsAS § 11 lg 1 p 2). Isikliku ärakuulamise ja meditsiiniliste dokumentide alusel on kohus veendunud, et ravita jäämisel asub isik käituma teiste suhtes agressiivselt või provotseerib endavastast vägivalda. PO on keeldunud vaba tahte alusel psühhiaatrilisest abist. Sõltuvalt oma seisundist on PO võimetu otsustama ravi vajaduse üle (PsAS § 11 lg 1 p 3). Arvestades PO psüühilist seisundit ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, leidis kohus, et tema suhtes tuleb kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Lähtudes PO psüühikahäirest, vajab ta pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes ning on vähetõenäoline, et tema seisund võiks paraneda nelja ööpäeva jooksul. Eeltoodust tulenevalt pidas kohus võimalikuks pikendada esialgse õiguskaitse tähtaega neljakümne päevani, arvestades haiglasse saabumisest ja tahtest olenematu ravi alustamisest. Tulenevalt TsMS §-st 539 lg 3 lõpetab kohus esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise määratud tähtaja saabumisel või enne määratud tähtaega kui paigutamise eeldused on ära langenud. Tahtevastase ravi kohaldamise eelduste äralangemise üle otsustab psühhiaater (raviarst).
3.PO esitas 07.10.2015.a maakohtu määrusele määruskaebuse, milles palus määruse tühistada. Määruskaebuse kohaselt on tema kinnises asutuses viibimine põhjendamatu, kuna ta on terve ja ravi ta ei vaja ning ravile paigutamise põhjus jääb talle arusaamatuks. PO on alkoholi viimase seitsme aasta jooksul tarvitanud minimaalselt, vaid pitsi šampust ja ühe õlle. PO tahab esitada kaebust politsei peale, kes ta haiglasse tõid. PO tunneb end terve inimesena ning tema hinnangul on haigus otsitud põhjus tema haiglasse panemiseks. PO enda hinnangul ei ole tema käitumine ohtlik endale ega ümbritsejatele. PO puhul ei ole täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu ning tema suhtes tahtevastase ravi kohaldamine ei ole põhjendatud.
4.Määruskaebuse osas esitas seisukoha Psühhiaatriakliiniku juhataja, kelle seisukoha kohaselt esines PO-l hospitaliseerimisel ja püsis ravil viibides raske psüühikahäire (maniakaalne skisoafektiivne häire), millele on iseloomulik kõrgenenud meeleolu esinemine koos mõttetulva, suurusluulumõtete-, luulutajuelamuste ja rahutustega, kusjuures isiku käitumine on neil perioodidel haiguslikest elamustest mõjustatud, tasakaalutu, vähimagi ärrituse korral vallandub agressiivsus. PO on viibinud haiglaravil kokku kahel korral, mõlemal korral toimetati haiglaravile politseitöötajate saatel eelnevalt esinenud agressiivse käitumise tõttu ümbritsevate isikute suhtes kõrgenenud meeleolu perioodidel. Käesolev haigushoog oli alanud juba jaanuarikuus, kõrgenenud meeleolu tõttu magas vähe, oli sekeldav ja püsimatu, ärritus kergesti. Viimastel nädalatel ravimeid ei kasutanud, unetus ja rahutus süvenesid, lisandusid meelepetted. Meelepetetest hõivatuna karjus ja sõimas kõvahäälselt, häiris nii lähedaste kui naabrite öörahu, oli püsivalt ärritatud ja ähvardava käitumisega. Viimastel päevadel enam ei söönud, ei kuulanud kedagi, karjus ja sõimas kõvahäälselt, oli pidevalt rahutu ja ähvardas. Ähvardas personali, et kui ta kohe lahkuda ei saa, hakkavad kõigi "pead lendama", tegi lööke imiteerivaid liigutusi. Osakonnas oli jätkuvalt tigeda olekuga, ähvardas ja kamandas kõiki ega allunud sisekorra reeglitele. Arvestades PO-l esinenud kõrgenenud meeleolu ja psühhootiliste elamuste esinemist, vägivaldse käitumise avaldumist nii eelneval kui käesoleval haigusperioodil, esitati taotlus kohtule tema tahtest olenematult psühhiaatrilise ravi jätkamiseks haiglatingimustes. Varasemast ravikogemusest nähtuvalt pole PO haiglaravi perioodidel soovinud ravi kasutada, eelneval korral lahkus korduvalt ravilt omavoliliselt. Ravisoostumus paranes vaid kestva ravikuuri järgselt haiglatingimustes 2007.a. Järgnevatel aastatel järgis ravisoovitusi korralikult, seisund püsis stabiilsena. Käesoleva aasta jaanuarikuust haigus ägenes, kasutas ravimeid vaid ema veenmisel, kuid viimasel kuul keeldus ravist täielikult. Ravi
3(5)
Tsiviilasi nr 2-15-14335 katkestamisel lisandusid luulutajuelamused, meelepetted, süvenes rahutus, ravimeid kasutama ei nõustunud. Haiglasse saabumisel ravile jääma ei nõustunud, vajas ravimite manustamist vägisi süstituna. Koostöövalmidus ei paranenud ka järgneval perioodil, temale pakutud vabatahtliku raviga haiglatingimustes ei nõustunud, kuna tema psüühiline seisund ei võimaldanud temal endal hinnata oma seisundit ja otsustada ravivajaduse üle. Seega kokkuvõttena, antud haigusjuhu puhul on täidetud kõik tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamise kriteeriumid.
5.Määruskaebuse osas esitas seisukoha Rapla Vallavalitsus, kes ei osanud anda hinnangut PO tervislikule seisundile ja ravivajadusele, kuna kohalikul omavalitsusel puuduvad kokkupuuted PO-ga.
6.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659). Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu määruses esitatud põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 koosmõjus §-ga 659 tulenevalt põhjendusi ei korda.
8.Maakohus on iseenesest rikkunud TsMS § 534 lg-t 5, mille lause 1 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Sama lõike lause 2 kohaselt alles pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Riigikohtu praktika kohaselt saab kohus esmalt otsustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise esialgse õiguskaitse korras kuni neljaks päevaks (alates paigutamisest) ning edaspidi võib ta teha uue määruse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise kohta, kui selgub, et pikem tähtaeg on siiski vajalik (RKTKo 3-2-1-155-13, p 46 teine lõik). Käesoleval juhul on avaldaja esitanud taotluse, milles palus rakendada esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda 40 päevani, kuna arvestades PO tervislikku seisundit, ei ole nelja ööpäeva vältel alust prognoosida tema psüühilise seisundi paranemist. PO suhtes ei ole käesoleva hetkeni esitatud põhimenetluse algatamise taotlust. On eluliselt usutav, et diagnoosimisel võib koheselt tekkida arstil veendumus, et isikule on vajalik kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist abi rohkem kui neli päeva. Seadus aga ei näe ette esialgse õiguskaitse kohaldamist üle nelja päeva ning Riigikohtu praktika kohaselt, kui on juba ette näha, et isikut peab kinni hoidma rohkem kui neli päeva (nii nagu on tõdenud käesoleval juhul ka valvearst ja psühhiaatrid, tl 3-4), tuleks selleks õigustatud isikul esitada koos esialgse õiguskaitse avaldusega kohe ka põhiavaldus isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks või siis esitada see pärast esialgse õiguskaitse avalduse esitamist, kuna esialgse õiguskaitse pikendamise avalduse esitamine peaks olema erandlik ja põhjendatud eelkõige vaid juhul, kui põhimenetluse toiminguid ei jõuta piisavalt kiiresti teha (RKTKo 3-2-1-155-13, p 46 kolmas lõik). Eelnevast tulenevalt on maakohus käesoleval juhul kohaldanud esialgse õiguskaitse pikendamise nime all puudutatud isiku tahtevastast hospitaliseerimist pikemaks ajaks kui neli päeva alates tema kinnisesse asutusse paigutamisest ning seega on see muude eelduste täitmise korral nelja päeva ületavas osas seaduslik üksnes juhul, kui see vastab selles osas seaduses toodud eeldustele.
9.TsMS § 534 lg 5 teise lause kohaselt võib esialgse õiguskaitse tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui: 1) isik ise on ära kuulatud; ning 2) kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri
4(5)
Tsiviilasi nr 2-15-14335 või muu pädeva arsti arvates. Käesoleval juhul nähtub maakohtu määrusest, et isik on kohtuniku poolt ära kuulatud (tl 8) ning esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamine on psühhiaatrite arvates ilmselgelt vajalik (tl 3-4). Seega olid iseenesest täidetud TsMS § 534 lg 5 teisest lausest tulenevad formaalsed eeldused selleks, et pikendada esialgset õiguskaitset kuni 40 päevani. Ringkonnakohtu arvates ei ole nimetatud eelduste täitmisel esialgse õiguskaitse rakendamine ja selle koheselt pikendamine kuni 40 päevani (või kuni kinnisesse asutusse paigutamise eeldused langevad ära) aluseks maakohtu määruse tühistamiseks.
10.Käesoleval juhul on ringkonnakohtul siiski võimalik kontrollida seda, kas maakohus on nõuetekohaselt tuvastanud ja põhjendanud TsMS § 534 lg-s 1 sätestatud eelduseid esialgse õiguskaitse rakendamiseks. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses väljatoodud seisukohaga, et isik on terve, ei vaja ravi ning ei ole ohtlik. Nimetatud seisukohad lähevad vastuollu asja materjalidega, sh psühhiaatrite arvamusega (tl 4), isikule määratud esindaja seisukohaga ning maakohtu poolt tuvastatuga, olles isiku isiklikult ära kuulanud. Asja materjalidest nähtub, et ilmselt on täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused (TsMS § 534 lg 1 p 1), et viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning et on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Määruskaebuses toodud väited nimetatud asjaolude esinemist ümber ei lükka. Maakohus on õigesti tuvastanud, et isikul esineb raske psüühikahäire (maniakaalne skisoafektiivne häire F25.0) ning et tema seisundist lähtuvalt ei ole ta võimeline mõistma oma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Määruskaebuse väited, mille kohaselt peab puudutatud isik end terveks ning leiab, et ta ei vaja psühhiaatrilist ravi, on vastuolus raviarstide arvamusega ning määruskaebuses ei ole seda põhjendatud. Samuti ei ole põhjendatud, miks isik leiab, et arstid ja maakohus on valesti leidnud, et isik on ohtlik. Käesoleval juhul on maakohus toonud selgelt välja, miks tuleb isikut ohtlikuks pidada (isik käitub vägivaldselt ja agressiivselt, ähvardab teisi isikuid tappa, isiku ohjeldamiseks on raviarstid pidanud vajalikuks kutsuda politsei). Isik peab asja materjalidest nähtuvalt toimuvat filmiks ning seega puudub isikul reaalsustaju, kas tema teod on ka tegelikkuses ohtlikud. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda arstide ja maakohtu poolt isiklikul vaatlusel tuvastatus, et isik on ohtlik ning isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Lisaks sellele ei saa isik aru ka oma ravivajadusest (nagu nähtub määruskaebusest). Arvestades seda, et isik oli varasemalt kodusel ravil, kuid viimasel kuul enne haiglasse minekut keeldus ravimite võtmisest (seda ka ema veenmisel, kuigi see on varasemalt toiminud), ei ole muu psühhiaatriline abi ilmselt küllaldane.
11.Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus veel, et PO väide seoses alkoholi tarvitamisega on asjakohatu. Seoses politsei tegevusega ei ole isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluse ese kohtu loata toimunud vabaduse võtmise ega selle käigus jõu rakendamise kontroll.
12.TsMS § 172 lg 3 alusel tuleb jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud riigi kanda. Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.