Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Tiit Kollom, Reet Allikvere, Ulvi Loonurm
Määruse tegemise aeg ja koht
21.10.2015 Tallinnas
Tsiviilasja number
2-15-3679
Tsiviilasi
Tallinna linna (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) avaldus NK kinnisesse hoolekandeasutusse paigutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25.05.2015 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
NK määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja Tallinna linn Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu (registrikood 75016013), juhataja Tauno Pruli Puudutatud isik NK (IK XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Eha Lillsaar, eestkostja VK (IK XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Harju Maakohtu 25.05.2015 määrus tsiviilasjas nr. 2-15-3679 tühistada ja jätta Tallinna linna avaldusNK kinnisesse hoolekandeasutusse paigutamiseks rahuldamata. Määruskaebus rahuldada. Määruskaebuse menetlemise kulu jätta riigi kanda. Edasikaebe kord Määruse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Kinnisesse asutusse paigutamise määruse ja asutusse paigutamisest keeldumise määruse, paigutamise lõpetamise ja lõpetamisest keeldumise määruse ning esialgse õiguskaitse
rakendamise määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa, või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust (TsMS § 543). Asjaolud ja menetluse käik Tallinna linn esitas 09.03.2015 Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu avalduse NK kinnisesse hoolekandeasutusse paigutamiseks tähtajaga üks aasta. Avalduses esitatud asjaolude kohaselt on NK-l Sotsiaalkindlustusameti otsusega tuvastatud täielik töövõimekaotus ja raske psüühikahäire esinemine kuni 31.10.2016. NK viibib erihoolekandeteenusel XXXX XXXXX. 2014.a detsembris võttis hooldekodu juhataja ühendust Lasnamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonnaga. Juhataja oli seisukohal, et vajalik on kliendi paigutamine psühhiaatrilisse osakonda statsionaarsele ravile. Viljandi Psühhiaatriakliinik ei pidanud toona põhjendatuks NK osas tahtest olenematut ravi kohaldada. 2015.a veebruaris võttis linnaosa valitsusega ühendust eestkostja VK. Tema sõnul oli NK lahkunud jaanuaris hooldekodust ning asunud elama oma koju, leides, et ta on terve ning ravimeid võtma ei pea. Eestkostetav on kodus olles korduvalt muutunud kurjaks ja agressiivseks ning tarvitanud alkoholi. Eestkostetavale on mitmel korral kutsutud kiirabi, kuid viimase saabudes muutus NK rahulikuks ning viisakaks. Seetõttu pole kiirabil olnud vajadust eestkostetava haiglasse toimetamiseks. VK on eelkõige mures nende alaealise 14-aastase tütre pärast, kes ema kardab ning on saanud ema käitumise tõttu närvivapustuse. XXXX XXXX poolt saadetud teatises on märgitud, et NK on seal hooldusteenusel viibides tekitanud palju probleeme – kahjustanud oma käitumisega teiste hoolealuste tervist ja julgeolekut. Hoolekandeasutusel on kahtlus, et eestkostetava poolt on tekitatud tulekahju. NK ei võta temale määratud ravimeid, sest tal puudub haiguskriitika. On olnud juhtumeid, kus ta kuritarvitab alkoholi – siis on ta käitumine agressiivne ja ohtlik temale endale ning teistele. Avaldaja märgib, et taas hoolekandeteenusel olles ei ole NK käitumine muutunud. Eestkosteasutus leiab, et NK ei ole temal esineva psüühikahäire ning haiguskriitika puudumise tõttu võimeline iseseisvalt toime tulema väljaspool kontrollitud ravikeskkonda. NK ei suuda adekvaatselt oma seisundit hinnata, mistõttu ei saa ta aru ka ravi vajadusest. Avaldaja hinnangul tuleneb NK ohtlikkus endale ja teistele eelkõige haigusteadvuse- ja kriitika puudumisest ning agressiivsest käitumisest teiste isikute suhtes. NK-le riigi õigusabi korras määratud esindaja leidis, et puuduvad eeldused selleks, et kohus saaks kohaldada psüühiliselt haige isiku paigutamist tema tahteta või tahte vastaselt hoolekandeasutusse koos vabaduse võtmisega. Esindaja kohtus NK-ga 24.03.2015 tema viibimiskohas AS-is Hoolekandeteenused XXXX XXXX. Esindaja selgitas kinnisesse asutusse paigutamise avalduse olemust ja eesmärki. NK oli häiritud sellest, et teda soovitakse kinnisesse hoolekandeasutusse paigutada. N seletas, et ta tahab elada oma kodus Tallinnas. Tal on seal korter, korter on tema nimel, ta saaks seal väga hästi elada. Kodus elab mees, kes on tema eestkostja, ja 14-aastane tütar. N oli selle aasta alguses kodus, ei olnud probleeme. N saab pensioni, see on tal astma pärast, pensioni suurus on umbes 300 eurot. N väitis, et ta saab hooldekodus sellest kätte sularahas 32,91 eurot, ta käis varemalt poes, ostis ise asju, nüüd on
sellega probleeme. Hooldekodus ei lubata toitu tuppa tuua, viskavad toitu ära, see talle ei meeldi. N ei ole rahul perearsti tööga, ta ei saanud korralikku ravi, sai hoopis veremürgituse. N selgitab, et ta ei ole kedagi rünnanud, ega ka mingit akent lõhkunud ega ka midagi põletanud, seda saab videolt vaadata, kui vaja. N väidab, et ta on tervendaja ning võib ravida teisi. Ta ise ei ole keeldunud ravimeid võtmast, võtab rohud ära, seda võib ka video pealt kontrollida. Talle kutsuti eelmise aasta novembrikuus kiirabi ja viidi Jämejalga. Sealne arst aga ütles, et ta on terve ning lubas koju. N arvab, et kuna arst on leidnud, et ta on terve, siis pole mingit põhjust teda kinnisesse asutusse paigutada. N ütleb korduvalt, et ta ei taha mingis hooldekodus olla, vaid tahab minna koju, Tallinnasse. Erinõude korras ärakuulamisel 05.05.2015 XXXX XXXXX vaidles NK vastu esitatud avaldusele. Ta eitas ravimite tarvitamise vajadust ning leidis, et teda sunnitakse võtma ravimeid vägisi. Ta on ise tervendaja ning saaks ise ennast ravida ning on seadnud kahtluse alla talle arstide poolt pandud diagnoosi. VK on arste talle diagnoosi panemisel mingil moel mõjutanud. Ka väitis ta, et mingit õiget ekspertiisi talle tehtud pole. Ekspertiisi peaksid tegema ikka arstid, kes on teda ravinud ning nimetab ka võimaliku eksperdina kedagi ülikooli professoritest. Küsimusele, kas tema juures käis ka esindaja (advokaat), vastas pärast pikka kõhklemist jaatavalt, kuid lisas, et advokaat ei kirjutanud midagi üles, rääkis niisama. Mingit tulekahju tema tekitanud pole, see on alusetu süüdistus nagu ka kõik muud etteheited tema aadressil ja leiab, et hooldusasutuse töötajad ei ole usaldusväärsed nagu ka kaaselanikud, nimetades eraldi kõrvaltoa T. Küsimusele, miks ta istub päise päeva aeg lukustatud ukse taga (ärakuulamisele minnes oli toa uks lukus) vastas ta, et nii on turvalisem. Samuti ei meeldi talle XXXX XXXXX olla ning leidis, et tema hoidmine hooldusasutuses on ebaseaduslik. Ta tahaks viibida kodus ning saab kodus hakkama. Maakohtu määrus 25.05.2015 määrusega Harju Maakohus, tuginedes sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 18 lg 1 p-le 9 ja § 19 lg-le 1, rahuldas avalduse ja määras paigutada NK tema tahte vastaselt kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusele tähtajaga 1 aasta ning lugeda erihooldusteenusel viibimine lõppenuks 25.05.2016 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Esitatud asjaolude ja ekspertiisiaktis tuvastatu pinnalt leidis kohus, et NK-l esineb raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Avalduse kohaselt on puudutatud isik NK viibimas ööpäevaringsel erihooldusteenusel AS Hoolekandeteenused XXXX XXXX. XXXX XXXX juhataja on teatises nr EHK 1.16/893 kirjeldanud NK käitumist hoolekandeteenusel viibimisel. Kohus leidis, et NK käitumine võib teiste klientide elu hooldekodus häirida, kuid kõnesolevad asjaolud ei anna alust tahtest olenematu ravi kohaldamiseks. NK abikaasa ja eestkostja kirjeldas 20.05.2015 ärakuulamisel pere elukorraldust. Eestkostja VK märkis, et neil on 15-aastane tütar ja 22-aastane poeg, kes elavad koos isaga. NK oli viimati kodus aastavahetusel, umbes kolm nädalat. Kui N ravimeid ei võta, siis ta on tütre suhtes agressiivne. Eestkostja kirjeldab, et N võtab tütrel juustest kinni, peksab teda ükskõik mis asjaga, mis tal parasjagu käes on. Abikaasale ja täisealisele pojale N kallale ei lähe, kuna nemad oskavad vältida olukordi, mis võiks N-t ärritada. Eestkostja seletusest nähtuvalt puuduvad andmed selles, kas N tänaval kõndides inimesi ründaks, kuna kõikide selliste olukordade vältimiseks ei lase eestkostja N kodus viibides N-t tänavale kõndima. Eeltoodud
asjaolude pinnalt kohus veendus, et puudutatud isik võib kinnisesse hoolekandeasutusse paigutamata olla ohtlik oma lähedastele, kodus viibides eelkõige oma tütrele. Samuti tõendab NK ohtlikkust see, et abikaasa ja poeg väldivad kõike, mis võiks teda ärritada ja füüsilist agressiivsust põhjustada. Asjaoludest nähtuvalt on NK ravi hoolekandeasutuses olnud katkendlik, kuivõrd NK ei ole temale määratud ravist kinni pidanud. Eestkostja on kirjeldanud, et kui NK võtab ravimeid, siis läheb 2-3 kuud aega enne, kui need mõjuma hakkavad. Hooldekodus võtab N ravimeid nii kaua, kuni hooldaja hakkab teda usaldama. Pärast seda N ravimeid enam ei võta. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on NK poolt tekitatud ohtlikud olukorrad olnud tingitud ravimite mittetarvitamisest ning alkoholi kuritarvitamisest. NK suhtes ei ole varasemad raviperioodid tulemusi andnud. Selle pinnalt ei nähtu NK käitumises ja tervises ka paranemise märke. Kohus leidis, et ravita jäämisel ennast ja teisi kahjustav käitumine tugevneb ning on äärmiselt tõenäoline. NK võib kahjustada ennast ja teisi füüsiliselt. Kohus võttis arvesse ka seda, et NK agressiivsus alkoholi kuritarvitamisel suureneb ning kodus viibides on tal alkoholile vaba juurdepääs. Määruskaebus NK esindaja palub tühistada maakohtu määruse ning jätta avaldaja taotlus kinnisesse hoolekandeasutusse paigutamiseks rahuldamata. Määruskaebuse esitaja arvates on maakohus ebaõigesti tuvastanud NK suhtes SHS § 19 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud eelduste olemasolu, s.t et kinnisesse asutusse paigutamata jätmise korral on NK endale või teistele ohtlik ning et isikule ei ole võimalik kinnises asutuses hoidmise asemel kohaldada muid, s.o vähem piiravaid abinõusid. Kohus ei ole isiku kinnisesse hoolekandeasutusse paigutamiseks tuvastanud NK käitumises konkreetseid asjaolusid, millega võiks põhjendada tema ohtlikkust enda või teiste isikute elule või tervisele, kohus on lähtunud liialt üldistest põhjendustest. Kohus tugines peamiselt eestkostja VK 20.05.2015 ütlustele. Liialt üldine on kohtu järeldus NK ohtlikkuse kohta ka sellel põhjusel, et abikaasa ja poeg väldivad kõike, mis võiks teda ärritada ja füüsilist agressiivsust põhjustada. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkus tuleb tuvastada arvestades konkreetseid asjaolusid ning eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Kuna NK viibib peamise aja hoolekandeasutuses, on tõenäosus, et ta on reaalselt ohtlik oma pereliikmetele, vähene. Pealegi on kohtumääruses täpsustamata, millal ta oma tütart juustest tiris ning milline oli selle teo ohtlikkuse aste. Kohus põhjendas NK kinnisesse asutusse paigutamist ka sellega, et NK poolt tekitatud ohtlikud olukorrad on olnud tingitud ravimite mittetarvitamisest ning alkoholi kuritarvitamisest. Ka see kohtu järeldus on liialt üldine. Kohtumääruses ei ole välja toodud, millised konkreetsed olukorrad on olnud NK poolt tekitatud ning ei ole tõendatud ka seda, et need võimalikud olukorrad oleksid tingitud isiku poolt ravimite mitte võtmise tagajärjel. Pigem tuleneb eestkostja VK ütlustest, et kui hooldaja N-t jälgis, siis ta ravimeid ka võttis.
Määruskaebuse esitaja ei nõustu kohtuga, et NK suhtes poleks osutunud varasemate abinõude rakendamine küllaldaseks või muude abinõude, nt rehabilitatsiooniteenuse kasutamine, ei oleks võimalik. Lisaks on TsMS §-s 540 ette nähtud võimalus peatada isiku kinnisesse asutusse paigutamine, võimaldamaks tal tõestada, et ta suudab ettenähtud režiimi järgida ning olla endale ja teistele ohutu. Kohus võib TsMS § 540 lg 1 teise lause järgi seada isikule selleks kohustusi, mh ette näha perioodilise ambulatoorse kontrolli või ravimite tarbimise kohustuse. Praeguses asjast ei ole teada, et selliseid varasemaid abinõusid oleks NK suhtes üldse kohaldatud. Kohus on küll selgitanud, et NK-le ei ole varasemad raviperioodid tulemusi andnud, kuid ka see kohtu järeldus on liialt üldine. Kohtul oleks olnud võimalik seada isikule ravimite tarbimise kohustus. Kuigi iseenesest on jäänud ebaselgeks, kas NK võttis ettenähtud ravimeid või mitte, siis võttes arvesse, et asja materjalidest tulenevalt on peetud probleemide põhjuseks ravimite mitteregulaarset tarbimist, siis oleks võinud kaaluda esmase meetmena kohtu poolt NK-le ravimite tarbimise kohustuse seadmist. Edasine menetluse käik Avaldaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis kaebuse rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja Tallinna linna avaldus NK paigutamiseks kinnisesse hoolekandeasutusse tuleb jätta rahuldamata. SHS § 19 lg 1 kohaselt paigutatakse isik hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta, kui esinevad kõik järgmised asjaolud: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) isik on endale või teistele ohtlik, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama ja 3) varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abinõude kasutamine ei ole võimalik. Maakohus leidis põhjendamatult, et praegusel juhul esinevad kõik SHS § 19 lg-s 1 nimetatud asjaolud. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire ning ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi läbi viinud eksperdi arvamuse kohaselt uuritaval haiguskriitika puudub. Seega on NK kinnisesse asutusse paigutamise esmane eeldus SHS § 19 lg 1 p 1 mõttes kindlaks tehtud. Küll ei ole aga maakohus kolleegiumi arvates nõuetekohaselt tuvastanud, et hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamata jätmise korral on puudutatud isik endale või teistele ohtlik, ega ka seda, et isikule ei ole võimalik kinnises asutuses hoidmise asemel kohaldada muid, s.o vähem piiravaid abinõusid. Kolleegium leiab, et seega on praegusel juhul täitmata SHS § 19 lg 1 p-de 2 ja 3 nõuded. Kuna isiku nõusolekuta kinnisesse asutusse paigutamisel piiratakse oluliselt isiku põhiõigusi, mh vabaduspõhiõigust, eeldab kinnisesse asutusse paigutamine seda, et isik võib tegelikult olla ohtlik endale või teistele. Eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (vt RK määrus nr. 3-2-1-44-14). Maakohus põhjendas NK kinnisesse asutusse paigutamise vajadust üksnes sellega, et isik võib kodus viibides olla ohtlik enda alaealisele tütrele. Kohus tugines
sellise arvamuse kujundamisel eestkostja VK ütlustele, et tütar kardab oma ema ning NK on olnud tütre suhtes agressiivne, kui ta viibis kodus ning oli alkoholi tarvitanud. NK ohtlikku käitumist tema enda, teiste perekonnaliikmete või võõraste isikute suhtes, eestkostja väitnud ei ole. Kolleegium leiab, et eeltoodu alusel ei ole isiku võimalikku ohtlikkust piisavalt tuvastatud. Kinnisesse asutusse paigutamine on äärmuslik abinõu juhuks, kui isikust tulenevate põhjuste tõttu ei ole muude meetmete kohaldamine piisav. Isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ning et isiku ohtlikkus on lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline (vt RK määrus nr. 3-2-1-155-13). Maakohtu poolt kirjeldatud olukord ei anna alust arvata, et isik võiks olla lähitulevikus ohtlik enesele või teistele. Lisaks ei ole ka avalduses muudele asjaoludele viidatud. Kolleegium nõustub muuhulgas määruskaebuse väitega, et kuna NK viibib peamise aja hoolekandeasutuses, on tõenäosus, et ta võiks reaalselt ohtlik olla oma pereliikmetele, vähene. Tõendatud ei ole, et NK vaenulik käitumine oma tütre suhtes oleks tingitud NK haigusest või selle ägenemisest. Isiku ohtlikkus ei pruugi seisneda ka selles, et isik lõhub endale või teistele isikutele kuuluvat vara. XXXX XXXX, kus puudutatud isik on viibinud pikemat aega, väited, et NK-t kahtlustatakse seal akna lõhkumises ja tulekahju süütamises, on üksnes oletuslikud. Ainuüksi isikule pandud psühhiaatriline diagnoos ei tähenda veel isiku ohtlikkust kinnisesse asutusse paigutamise eeldusena (RK määrus nr. 3-2-1-81-07). Kolleegium leiab, et praegusel juhul ei ole piisavalt põhjendatud, miks ei ole võimalik NK suhtes rakendada ravi tema praeguses viibimiskohas XXXX XXXXX või miks ei saa tema suhtes kasutada muid abinõusid, sh tavarežiimiga ööpäevaringset erihooldusteenust. Mh ei nähtu maakohtu lahendist, millisesse kinnisesse asutusse isik paigutatakse, samuti, kas lisaks paigutamisele sanktsioneerib kohus ka tahtevastase ravi. Eelnevaid põhjendusi arvestades tuleb maakohtu määrus tühistada. TsMS § 172 lg 3 järgi tuleb määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta täielikult riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere
Ulvi Loonurm
Tiit Kollom
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.