Kohtuotsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.
Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.Harju Maakohus mõistis 04.11.2009 tagaseljatosusega tsiviilasjas nr 2-09-25862 kostjalt välja hageja ja kostja alaealiste laste XXX, XXXja XXXülalpidamiseks pool Eesti Vabariigi valitsuse kehtestatud miinimumpalgast. Kostja elatisraha ei tasunud ning seisuga 27.06.2011 oli elatise võlgnevuse summa suurus 10 023,72 eurot. Hageja pöördus 27.06.2011 avaldusega täitemenetluse alustamiseks kohtutäitur Priit Petteri büroosse. Kostja vaatamata jõustunud kohtulahendile elatist ei tasunud, ning pöördus 2 aastat hiljem omakorda Harju Maakohtusse hagiavaldusega 04.11.2009 tagaseljaotsuse tühistamiseks ja väljamõistetud elatise vähendamiseks 0 euroni (tsiviilasi 2-11-37983). Tsiviilasja nr 2-1137983 käigus sõlmisid pooled kompromissi, mille kohaselt tasub kostja alates 01.12.2011 kolme lapse ülalpidamiseks kokku vähemalt 300 eurot kuus.
2.15.01.2010 sõlmis kostja Tallina notar Reeli Eelmetsa büroos kinnisasja mõttelise osa kinkelepingu, mille järgi kinkis hageja enda omandis olnud 1⁄2 mõttelist osa kinnisasjast registriosa nr XXX asukohaga Harjumaa Tallinna linn XXXkostjale. Hageja sõlmis kinkelepingu, et kostjale vastu tulla ja võimaldada tal oma elujärje parandamise läbi laste ülalpidamiskohustuse täitmise. Hageja eeldas, et kostja elamis- ja olmetingimused paranevad, isa saab lastega aega veeta ja nendega tegeleda ning kinkega saavutatav majanduslik stabiilsus loob eeldused elatise tasumiseks. Seega hageja kinkis kostjale kinnistuosa eeldusel, et kostja täidab kohtumenetluses sõlmitud kokkulepet. Kostja ei asunud tasuma ka tsiviilasjas nr 2-11-37983 kokku lepitud summat ning lapsi pidas üleval hageja ainuisikuliselt. Kostja tegi pisteliselt ja harva ülekandeid otse hageja pangakontole, mistõttu hageja ootas kinkelepingust taganemise järel enne, kui otsustas kohtusse pöörduda. Hageja lootis heas usus, lähtudes kostja lubadustest, et kostja otsustab asuda kohtuotsust täitma ning hakkab oma lapsi üleval pidama ja mõistab hinnata, millise varalise kingituse tegi hageja kostjale lootuses tagada lastele kostja poolt ülalpidamine.
3.Juunis 2011 jäi hageja ootamatult töötuks ja pere majanduslik toimetulek halvenes veelgi. Hageja teavitas olukorrast kostjat ja palus korduvalt, et kostja täidaks laste ülalpidamiskohustust. Kostja soovimatus elatist tasuda oli sedavõrd ilmne ja korduvalt avaldatud, et hageja taganes 20.09.2011 kinkelepingust, sest kingisaaja on kinkija ja kinkija laste suhtes üles näidanud jämedat tänamatust. Samas palus hageja kostjal ilmuda
asjaõiguslepingu lõpetamiseks ja omandi üleandmiseks asjaõiguslepingu sõlmimiseks 11.10.2010 notari juurde, kuid kostja notaribüroosse ei ilmunud. Hageja taganes võlaõiguslikust kinkelepingust VÕS § 267 lg 1 järgi jämeda tänamatuse tõttu kinkija ja tema lähedase suhtes, mis seisnes asjaolus, et kostja ei tasunud poolte ühistele lastele elatist. Hageja leiab, et kinkijale lähedane isik on hinnanguline mõiste, ent lapsed on väga lähedased isikud, kelle õiguste rikkumine, sealhulgas seadusest ja kohtulahenditest tuleneva ülalpidamiskohustuse mittetäitmine puudutab väga isiklikult ja lähedalt ka hagejat. Tagaseljaotsusega ja kompromissiga kostjalt väljamõistetud elatisevõlgnevus on tänaseks 26 484, 56 eurot. Kostja ei ole hagejale tasunud elatist, vaid tasub igakuuliselt elatise võlgnevust. Hageja leiab, et ta on kinkelepingust taganenud selleks määratud tähtaja raames. Hageja lootis pikalt, et kostja hakkab elatist tasuma, alles siis, kui hagejal tekkis siseveendumus, et kostja seda ei tee, esitas hageja taganemisavalduse. Eeltoodust tulenevalt palub hageja tuvastada XXX kohustus teha tahteavaldus XXX omanikukande kustutamiseks ning XXX 1/2 omanikuna sissekandmiseks.
Kostja vastuväited
8.Kostja palub jätta hagiavaldus rahuldamata. Kostja leiab, et hageja väited on ebaõiged. Perioodil 01.01.2009 kuni 31.12.2009 on kostja tasunud hageja pangakontole elatist summas 31 500 krooni (2013,21 eurot). Perioodil 01.01.2010-31.12.2010 tasus kostja hageja pangkontole elatist summas 18 409,60 krooni (1 240,50 eurot). Kostja märgib, et on perioodil 2009 kuni 2014 tasunud elatist hageja pangakontole summas 18 729,55 eurot. Seega on kostja tasunud kuue aasta jooksul igakuiselt keskmiselt elatist summas 260,13 eurot. Kostja ei vaidle vastu asjaolule, et tal on elatise võlg.
9.Kostja märgib, et osapoolte vahel puudus mistahes ühine arusaam või hageja eeltingimus elatise nõude seotusest kinkega. Kinke tegelik põhjus oli asjaolu, et hageja ei soovinud vastutada kinnistut koormavate hüpoteekidega kaasnevate kohustuste eest. Kinkega läksid kostjale üle nii kinnistu kui seda koormavad hüpoteegid.
10.Samuti ei ole pooled kinkelepingus kokku leppinud mingeid täiendavaid kokkuleppeid seoses elatise tasumisega. Lepingu punktis 6.3 on kirjas, et kõik kokkulepped tuleb lepingusse kirja panna. Kinkelepingus täiendavaid kokkuleppeid kirjas ei ole.
11.Kostja leiab, et VÕS § 270 lg 1 alusel on hageja nõue aegunud. Hageja väidete kohaselt ei ole kostja elatist tasunud alates 2009 aastast, kuid taganemisavaldus on esitatud 20.09.2011.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
12.Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse, menetluse kestel asjas esitatud seisukohtade ja tõenditega, kuulanud pooled kohtuistungil ära, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
13.Hageja ja kostja vahel on 15.01.2010 sõlmitud hoonestatud kinnistu mõttelise osa kinkeleping ja asjaõigusleping (tlk 8-12). Lepingu ese oli lepingu punkt 1.2. kohaselt 1⁄2 suurune mõtteline osa kinnistust asukohaga XXX Tallinn. 20.09.2011 on hageja esitanud 15.01.2010 sõlmitud kinkelepingust taganemise avalduse (tlk 13-14).
14.Pooled vaidlevad asjaolu üle, kas hagejal on õigus nõuda kinnistu tagastamist põhjusel, et kostja on näidanud hageja ja poolte laste vastu üles jämedat tänamatust. Hageja hinnangul seisneb jäme tänamatus asjaolus, et kostja ei ole tasunud elatist poolte lastele, kes on hagejale lähedased isikud. Kostja on seisukohal, et ei ole hageja suhtes näidanud üles jämedat tänamatust, samuti puudus poolte vahel ühine arusaam või hageja eeltingimus elatise nõude seotusest kinkega. Kostja on tasunud ülalpidamist vastavalt enda majanduslikule olukorrale, samuti leiab kostja, et hageja on taganemisavalduse esitanud hilinemisega.
15.Kohus märgib, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 259 lg 1 kohaselt kohustub üks isik (kinkija) kinkelepinguga tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Eeltoodust tuleneb, et kinkeleping on alati tasuta leping ning kujutab endast kinkija ühepoolset kohustust rikastada kingisaajat vastutasuta.
16.Kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija VÕS § 268 lg 1 kohaselt lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 pdes 1-3 ettenähtud juhtudel. Kinkelepingust taganemiseks peavad olema täidetud nii formaalsed kui ka materiaalsed eeldused. VÕS § 188 lg 1 kohaselt taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Hageja on 20.09.2011 taganenud 15.01.2010 sõlmitud kinkelepingust (tlk 13-14). Pooled ei vaidle asjaolu üle, et kostja on kinkelepingust taganemise avalduse kätte saanud, vaid pooled vaidlevad asjaolu üle, kas hageja on taganemisavalduse esitanud hilinemisega.
17.VÕS § 270 kohaselt võib kinkija kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Kui kinkeleping on täidetud, ei või kinkija lepingust taganeda pärast kingisaaja surma. Kuna hageja on seisukohal, et antud juhul esineb kinkelepingust taganemiseks alus, sest kostja on hageja ja poolte laste suhtes käitunud jämedalt tänamatult, jättes tasumata elatise, tuleb kohtul hinnata, millal hageja sai teada või pidi teada saama taganemise õiguse tekkimisest ehk elatise tasumata jätmisest.
18.04.11.2009 kohtuotsusega on kostjalt välja mõistetud elatis poolte alaealiste laste XXX, XXX ja XXXülalpidamiseks 2 474,25 krooni kuus igale lapsele alates 03.0.2009 kuni laste täisealiseks saamiseni (tlk 15-16). 30.11.2011 kohtumäärusega on poolte vahel sõlmitud kompromiss, mille kohaselt kostja tasub alates 01.12.2011 igakuiselt elatist 300 eurot (tlk 17-18). Hagi kohaselt pöördus hageja 27.06.2011 kohtutäituri poole avaldusega täitemenetluse alustamiseks, kuna seisuga 27.06.2011 oli elatise võlgnevus 10 023,72 eurot. Kohtu hinnangul on asjas esitatud tõendite pinnalt võimalik asuda seisukohale, et hageja jõudis lõplikult veendumusele, et kostja ei täida korrektselt elatise maksmise kohustust, 27.06.2011, kui hageja pöördus kohtutäituri poole kostjalt elatise sissenõudmiseks. Kohtu hinnangul viitab kohtutäituri poole pöördumine asjaolule, et isik on lõplikult jõudnud veendumusele, et võlglane talle vabatahtlikult oma võlgnevust ei tasu. Sellest tulenevalt kohus leiab, et kuna hageja on kohtutäituri poole pöördunud 27.06.2011, mida kohus loeb kinkelepingust taganemise võimalikust alusest teada saamine kuupäevaks, ning kinkelepingust taganenud 20.09.2011, on hageja järginud VÕS § 270 lgs 1 sätestatud kinkelepingust taganemise üheaastast tähtaega.
19.Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tuvastatuks, et kinkelepingust taganemise formaalsed eeldused on täidetud. Kinkelepingust taganemiseks peab esinema ka lepingust taganemise õigus (materiaalne eeldus). VÕS § 267 p 1 järgi võib kinkija kinkelepingust taganeda juhul, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust.
20.Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-8-11 punktis 15 märkinud, et kinkijale on VÕS §-de 267 ja 270 järgi jäetud järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud n-ö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on "kingi vääriline". See tähendab, et kui kingisaaja oma seaduslikku õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganeda. Kingisaaja iseenesest õiguspärane käitumine võib kinkija seisukohalt asjaolusid
hinnates olla mõistetav jämeda tänamatusena. "Jäme tänamatus" kui hinnanguline kategooria peab VÕS § 267 p 1 järgi avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes (vt nt Riigikohtu 1. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05, pd 26-27). Kolleegium on varasemas praktikas märkinud veel seda, et käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on ka eetiline hinnang. Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut (vt nt Riigikohtu
22.veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-06, p 12).
21.Hageja on seisukohal, et kostja jäme tänamatus seisneb asjaolus, et kostja ei ole tasunud elatist poolte lastele, kes on hagejale lähedased isikud. Kohus märgib, et ka Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-129-05 p-s 27 selgitanud, et kolleegiumi arvates ei ole põhjust kahelda, et vanematega koos elav laps on vanematele lähedane VÕS § 267 p 1 tähenduses. Kohtul, kooskõlas Riigikohtu juhistega, tuleb antud juhul esitatud tõendite pinnal analüüsida, kas kostja on käitunud hageja laste suhtes jämedalt tänamatult ning kas kostja käitumine on objektiivselt hukkamõistetav.
22.Hageja on märkinud, et tema eesmärk kinkelepingu sõlmimisel oli, et kostja täidaks tsiviilasjas nr 2-11-37983 sõlmitud elatise tasumise kokkulepet. Kostja on seisukohal, et ei ole kinkelepingut rikkunud, kuna kinkelepingus puudus kokkulepe elatise tasumise osas, pooled sõlmisid kinkelepingu tegelikkuses põhjusel, et hageja ei soovinud vastutada kinnistut koormavate hüpoteekidega kaasnevate kohustuste eest. Pooled on 15.01.2010 sõlmitud kinkelepingu punktis 6.3 kokku leppinud, et lepingusse tuleb märkida kõik lepingu eseme kinkimisega seotud kokkulepped (tlk 8-12). Kinkelepingus puudub igasugune viide kinkelepingu seotuse kohta elatise tasumise kokkuleppega. Seega ei ole kinkelepingust tuvastatav, et hageja sõlmis kinkelepingu just tingimusel, et kostja täidab tsiviilasjas nr 2-11-37983 sõlmitud elatise tasumise kokkulepet. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtul võimalik jõuda järeldusele, et kostja on elatise tasumise kohustust korrektselt järgimata jättes tegutsenud vastuolus kinkelepingu eesmärgiga.
23.Järgnevalt analüüsib kohus, kas kostja on käitunud jämedalt tänamatult hageja ja poolte laste suhtes jättes elatise osaliselt tasumata. Kohtutäituri 22.01.2015 otsuse kohaselt on hageja elatisenõude suurus seisuga 27.06.2011 10 023,72 eurot ning seisuga 07.01.2015 8 608,30 eurot (tlk 19-21). Nähtuvalt kostja arvelduskonto väljavõttest on kostja perioodil 01.01.2009 - 31.12.2009 tasunud hagejale elatist 31 500 krooni (tlk 41), perioodil 01.01.2010 - 31.12.2010 15 756 krooni (tlk 43), perioodil 01.01.2011 – 31.12.2011 309,92 eurot (tlk 49). XXX on perioodil 01.01.2010 - 31.12.2010 tasunud hagejale selgitustega „XXX laste elatusraha“ kokku 7000 krooni (tlk 45), perioodil 01.01.2011 - 31.12.2011 382,95 eurot (tlk 47), perioodil 01.01.2012 - 31.12.2012 3910 eurot (tlk 51-52), perioodil 01.01.2013 - 31.12.2013 4735 eurot (tlk 54-55) ja perioodil 01.01.2014 - 31.12.2014 6025 eurot (tlk 57-58), perioodil 01.01.2015 – 06.05.2015 300 eurot (tlk 78). Eeltoodust nähtub, et kostja ei ole tasunud elatist ettenähtud mahus ning seda asjaolu ei ole kostja ka vaidlustanud. Kostja on elatise nõuetekohast tasumata jätmist põhjendanud enda majanduslikult kehva olukorraga.
24.Kohus on seisukohal, et eeltoodud tõenditest ilmneb, et kostja ei ole oma laste elatist jätnud täielikult tasumata, vaid on seda teinud ebakorrapäraste maksetena. Kostja on eelnimetatut põhjendanud enda kehva majandusliku olukorraga. Kohus leiab, et olukorras, kus isik tasub oma lastele elatist küll vähem, kui tema kohustus ette näeb, kuid siiski piisava järjekindlusega ning vastavalt oma majanduslikele võimetele, ei ole tegemist jämeda tänamatusega. Asjaolu, et kostja ei ole suuteline tasuma elatist tulenevalt enda vähestest materiaalsetest vahenditest, ei ole kohtu hinnangul käsitletav hoolimatuse ega eetiliselt vastuvõetamatu käitumisena. Kohtu hinnangul tõendavad kostja esitatud pangakonto
väljavõtted, ei kostja on aastate jooksul pidevalt oma laste ülalpidamisse panustanud. Seega ei ole kohtu hinnangul antud juhul võimalik asuda seisukohale, et kostja on poolte ühiste laste kui hagejale lähedaste isikute suhtes olnud jämedalt tänamatu. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja käitumises elatise ja selle võlgnevuse ebakorrapärasel tasumisel ei väljendu jäme tänamatus VÕS § 267 p 1 tähenduses.
25.Tulenevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et kostja käitumises peale kinkelepingu sõlmimist ei ole võimalik tuvastada objektiivset hukkamõistetavust jämeda tänamatuse näol hageja ja tema lähedaste osas. Kohus on seisukohal, et kostja ei ole näidanud hageja suhtes üles jämedat tänamatust VÕS §-de 267 p 1 mõttes ja hagejal puudub alus kinkelepingust taganemiseks. Kohus jätab hagi rahuldamata.
26.Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 132 lg-st 1 on hagihind 3 500 eurot. Menetluskulude jaotus
27.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg-st 1 lähtuvalt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul kohus jätab hagi rahuldamata, mistõttu jäävad tsiviilasja menetluskulud hageja kanda.
28.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg-st 4 tulenevalt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas menetluskulusid otsuses kindlaks ei määrata ning kohus lahendab menetluskulude küsimuse TsMS § 174 lg 2, 4 alusel pärast otsuse jõustumist.