TSÜS › Isiku paigutamine haiglasse

17.08.2015 määrusega rahuldas Harju Maakohus esialgse õiguskaitse taotluse ja paigutas VM esialgse õiguskaitse korras psühhiaatriahaiglasse kuni 20.08.2015. 17.08.2015 esitatud esialgse õiguskaitse taotluses palus avaldaja pikendada esialgset õiguskaitset 40 päevani, leides, et arvestades VM tervislikku sesiundit ei ole tema psüühilise seisundi paranemist alust prognoosida 4 ööpäeva vältel. Taotlusele lisatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt ei ole patsiendi seisundist ja varasemast ravikogemusest nähtuvalt tõenäoline tema seisundi paranemine ja iseseisev toimetulek kodustes tingimustes 4-päevase ravi järgselt. Kohus kuulas 17.08.2015 ära VM ja tema raviarsti ning küsis esindaja arvamust esialgse õiguskaitse pikendamise kohta. VM raviarst KE avaldas ärakuulamisel 17.08.2015 kohtule, et VM haigestus noorena. Psühhoosiga kaasnevad meeleolumuutused. Kõrgenenud meeleolu perioodidel on rahutu ja tarvitab alkoholi, tekitab majandusliku kahju endale. VM on käitunud ohtlikult. Seekordne kõrgendatud meeleolu episood algas 2015 juuni algusest. VM vajab haiglaravi vähemalt 40 päeva. Tal on vigastused. VM-l on haigusest tingitud riskikäitumine. Ta ronib ehitustel. VM vajab ravi ja uuringuid, on ohtlik nii endale kui ka teistele. Ründas sugulasi seekord. Haiguskriitika puudub. Tahtevastane ravimite manustamine on vajalik. Kui saab pika ravikuuri, paraneb niivõrd, et tuleb ise toime. VM elab üürikorteris üksi. Ei ole kedagi, kes teda kontrolliks ja jälgiks. VM avaldas ärakuulamisel 17.08.2015 kohtule järgmist: „Miks mind toodi siia. Elan XXXXXXXX, XXXXX XXXX, XXXXXXX XXXX, XXXXXXXXXX XX. Sattusin eile siia. Jüris oli klassikokkutulek. Mul said suitsud otsa. Lähen siis närvi, kui suitsud otsa saavad. Läksin närvi. Vsjoo, lähen minema. Läksin jala, jõudsin lennujaama ja sii kesklinna. Vaatan, noored joovad, lakuvad, Keskturu juures noortekamp. Ihhahhaa ja ahhahhaa. Et ise joote ja mulle ei anna. Ei antud ja läksin minema. Noored lakkusid. Grossi poe juurest sain ka paar pudelit. Korjasin taarat. Mõtlesin, et kuhu lähen ja pangad on kinni. Läksin Vabaduse väljakule. Klaasikilde oli. Läksin läbi väljaku juurde. Tegime kunagi ühe baari seal, ladusime kive, et vaatan koha üle. Värgid-särgid olid. Rahakott ja telefon olid kaasas ainult. Läksin sinna. Ossa raisk, madratsid särgid-värgid. Pooliku õlle sain. Istusin maha. Sain suitsukoni. Leidsin ID-kaardi. 1998. aastal sündinud. Ilus naisterahvas. Üks vanamees magas seal. Savisaare kohvikusse tahtsin minna. Limusiin oli ees. Läksin sinna. Lõin jalaga ukse kinni, 23-aastane eestlane oli. Ütles, et miks limusiini ukse nii kõvasti kinni lõin, et mis laamendan. Martiinit sain. Ise ka Martin. Võin pudeli puruks ka visata. Läksin Savisaare kohviku juurde. Purskkaev on üleval. Läksin alla, alla. Hommik oli. Päike paistis. Kell oli juba 7. Suitsuraha oli vaja. Niisiis käisin ära. Hiiumaal on särki-värki, on ärimees, ei hakanud üles ajama. Helistasin Antsule. Ok on. Läksin Balti Jaama. Nii siis ongi, kell oli 7. Sain naistega kokku. Telefon oli ka tumm. Sain suitsu teha. Kristiine oli ka kinni. Pidin Sampo panka minema. Aurudušš oli. Käisin esimest korda. Pesin ära. Sõime üleval. Leidsin naise endale. 4 last oli. Ise saarlane. Pesin end puhtaks. Sõin. Siis äkki tahtsin minna Rocca Al Mare Sampo panka nr 6-ga. Siis oli politsei seal. Tõi mind otse siia. Kiirabi tuli ka sinna. Olin XXX pool. Ta on minu täditütar. Kasvatas mind, kui olin väike. Käib mind haiglas vaatamas, kui siia satun.“ VM esindaja Marje Mängel avaldas ärakuulamisel 17.08.2015 kohtule, et esialgse õiguskaitse pikendamine 40 päevani on põhjendatud. Esindaja avaldas, et VM oli temale tunnistanud, et sattus kaklusesse. Esimese astme kohtu määrus 19.08.2015 määrusega rahuldas Harju Maakohus avalduse ja pikendas VM suhtes Harju Maakohtu 17.08.2015 määrusega kohaldatud esialgset õiguskaitset 40 päevani ja määras

paigutada VM psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega 40 päevaks alates 16.08.2015 kuni 25.09.2015 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Kohus määras kohaldada VM suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sealhulgas vajadusel tahtevastast ravimite manustamist. Kohus tugines tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-le 5, mis sätestab, et esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Kohus kuulas VM ära 17.08.2015. VM ärakuulamise tulemusel oli kohus arvamusel, et VM suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamiseks esinevad jätkuvalt alused. VM on oma psüühilisest seisundist tingituna riskikäitumisega. VM võib sattuda kaklustesse, teda võidakse tema enda käitumisest provotseerituna rünnata. Eeltoodust tulenevalt on VM ohtlik nii enda kui ka teiste elule ja tervisele. VM psühhiaatri hinnangul on vajalik haiglaravi kestusega vähemalt 40 päeva. Kohus arvestas seejuures asjaoluga, et VM on varasema haigusloo kohaselt vajanud pikemaajalist ravi, mille järgselt on haigus olnud kontrolli all. Eeltoodust nähtuvalt esineb alus esialgse õiguskaitse pikendamiseks, sest see on vajalik arsti arvates. Kohus märkis, et seetõttu määrab kohus pikendada rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani. Kohus paigutab puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega vastavalt määruse resolutsioonis märgitule või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Tulenevalt TsMS § 539 lg-st 3 lõpetab kohus esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise määratud tähtaja saabumisel või enne määratud tähtaega kui paigutamise eeldused on ära langenud. Tahtevastase ravi kohaldamise eelduste äralangemise üle otsustab psühhiaater (raviarst). Kohus ei kuulanud ära VM pereliikmeid ning kohalikku omavalitsust, sest nende poolt avaldatu ei aita kaasa asja lahendamisele. Kohus leidis, et VM psüühikahäire on eeltoodust nähtuvalt toonud kaasa esialgse õiguskaitse korras psühhiaatriahaiglasse paigutamise ja esialgse õiguskaitse pikendamise eeldused, mille esinemine ei sõltu nimetatud isikute arvamusest. Määruskaebus 07.09.2015 esitas VM esindaja riigi õigusabi korras määruskaebuse Harju Maakohtu 19.08.2015 määruse peale. Määruskaebuses ja selle 14.09.2015 täpsustuses palub VM tühistada Harju Maakohtu 19.08.2015 määruse ja teha uue määruse, millega jätta rahuldamata avaldaja taotlus VM suhtes Harju Maakohtu 17.08.2015 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse pikendamiseks kuni 40 päevani. Kaebuse kohaselt on maakohus rikkunud protsessiõiguse norme ja valesti kohaldanud materiaalõiguse norme. TsMS § 463 lg 2 kohaselt määrusele kohaldatakse vastavalt otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti. TsMS § 436 lg 1 ja 2 sätte ja mõtte kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ning rajanema üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 442 lg 8 kolmanda ja neljanda lause kohaselt peab kohus otsuses kõiki tõendeid analüüsima ning juhul kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. VM leiab, et tsiviilasja materjalist nähtuvalt puudus kohtul materiaalõiguslik alus tema suhtes tahtest olenematu ravi rakendamiseks, sest polnud tuvastatud PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud

asjaolude koosesinemine. Kaebaja haigusjuhu puhul ei ole täidetud kõik tahtevastasele statsionaarsele ravile võtmise tingimused, mistõttu kaasnes tema käitumise ühekülgne hindamine ning ebaõigetele järeldustele jõudmine. Raske psüühikahäire esinemist tuleb hoolikalt kontrollida ning dokumendid, mis kohtutoimikus sisalduvad, ei ole kaebaja arvates piisavad. VM ei läinud sugulasele kallale ja ei kakelnud, ta ei ole ohtlik ei endale või ka teistele, ta ei lõhu teistele isikutele kuuluvat vara. Ainuüksi talle pandud psühhiaatriline diagnoos ei tähenda veel tema ohtlikkust kinnisesse asutusse paigutamise eeldusena, ohtlikkust tulnuks analüüsida sügavuti ning sellisel juhul järeldunuks, et VM ohtlik ei ole. Samuti on ta täna nõus ennast ravima. Kokkuvõtvalt leidis kaebaja, et maakohus on 19.08.2015 määrust tehes hinnanud tõendeid valikuliselt, arvestamata kõiki tõendeid kogumis ning see on viinud ebaõige lahendi tegemiseni. Menetluse edasine käik Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu 19.08.2015 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 ja §-ga 659 tuleb kohtumäärus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Kolleegium ei nõustu VM seisukohaga, mille kohaselt puudus kohtul materiaalõiguslik alus tema suhtes tahtest olenematu ravi rakendamiseks, sest polnud tuvastatud psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-s 1 nimetatud asjaolude koosesinemine. Viidatud sätte kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Samuti ei saa nõustuda määruskaebuses sisalduva hinnanguga, mille kohaselt ei ole kohtutoimikus olevad dokumendid piisavad kontrollimaks raske psüühikahäire esinemist. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kontrollinud piisavalt põhjalikult esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi jätkamise eeldusi, tuginedes seejuures psühhiaatri arvamusele ning isiku enda ja isiku esindaja ärakuulamisel avaldatule, millest nähtub ringkonnakohtu arvates isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi jätkamise vajadus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. TsMS § 537 lg 1 järgi on isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimuseks eksperdiarvamus, millena võib arvestada isikut läbivaadanud psühhiaatri arvamust. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on VM tervisliku seisundi osas väljendanud arvamust psühhiaatrid KE ja KT (tl 2-3), kes on isikul diagnoosinud raske psüühikahäire (maniakaalne skisoafektiivne häire F25.0). Seega oli täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud tingimus, s.o raske psüühikahäire esinemine. Samuti on psühhiaatrid märkinud, et VM on oma psüühikahäire tõttu ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Tema käitumine on kõrgenenud meeleolust, luulumõtetest ja luulutajuelamustest põhjustatuna rahutu ja ettearvamatu ning oma seisundist lähtuvalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Isiku ohtlikkus saab eelkõige väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (Riigikohtu 02.03.2007 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-06, p 19). VM raviarst KE on avaldanud, et VM on käitunud ohtlikult, tal on haigusest tingitud riskikäitumine ja et seekord ründas patsient enda sugulasi. Samuti nähtub VM ärakuulamisel

antud ütlustest, et isik on oma psüühilisest seisundist tingituna riskikäitumisega, võib sattuda kaklustesse ning teda võidakse tema enda käitumisest provotseerituna rünnata. Seega oli täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud tingimus ning maakohus on kooskõlas asjas esitatud tõenditega järeldanud, et VM on ohtlik nii enda kui ka teiste elule ja tervisele. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et VM ei olnud psühhiaatrite hinnangu kohaselt võimeline mõistma ravivajadust ning keeldus vabatahtlikult haiglaravist, oli VM suhtes tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus. Riigikohus on vastava eelduse osas leidnud, et kui isikul on kinnisesse asutusse paigutamisel diagnoositud raske psüühikahäire ning ta keeldub selles seisundis ravist, siis võib esialgse õiguskaitse määramisel diagnoositud häire ning ravist keeldumise alusel eeldada, et isik keeldub ravist ka muudel, nt kodustel tingimustel (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-83-07, p 14). Ka määruskaebuses väidetu, et täna on isik nõus end ravima, ei muuda olematuks vaidlustatud määruse tegemise ajal olemas olnud eeldusi kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamiseks. Tulenevalt eeltoodust leiab ringkonnakohus, et maakohus on asjas esitatud tõendite koostoimes hindamisel jõudnud põhjendatult järeldusele, et esinevad alused VM suhtes tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi jätkamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.