B OÜ hagi AT vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise, töölepingu lõpetamise ja enammakstud puhkusetasu tagastamise nõudes ning AT vastuhagi B OÜ vastu 3 kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise ja kasutamata puhkusepäevade hüvitise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 11.05.2015 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
AT apellatsioonkaebus 4851,78 eurot B OÜ vastuapellatsioonkaebus 3500 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AT apellatsioonkaebus B OÜ vastuapellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastuhagis kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja/apellant): B OÜ (registrikood XXXXXXXX, asukoht: XXX XX, XXXXXXXXXX XXXX, XXXXX XXXXXXX, e-post XXX@XXX), lepinguline esindaja Anu Toomemägi (e-post XXX@XXX)
Kostja/vastuhagis hageja (apellatsioonimenetluses apellant/vastustaja): AT (isikukood: XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXX XXXX X-XXX XXXXX), lepinguline esindaja Reet Rattur (e-post: XXX@XXX)
Pärnu Maakohtu 11.05.2015 otsus tühistada osaliselt, osas, millega rahuldati B OÜ hagi osaliselt ja mõisteti AT-lt B OÜ kasuks välja enammakstud puhkusehüvitis summas 635,68 eurot ja osas, millega jäeti rahuldamata AT vastuhagi B OÜ vastu kasutamata jäänud puhkusehüvitise 255,60 euro nõudes ning jaotati menetluskulud.
2.AT apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.B OÜ vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
4.Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine: 4.1.B OÜ hagi jätta rahuldamata.
4.2.Jätta rahuldamata B OÜ hagi AT vastu enammakstud puhkusehüvitise summa 635,68 euro nõudes.
4.3.Jätta rahuldamata B OÜ hagi AT vastu poolte vahel 08.10.2007 sõlmitud töölepingu 10.03.2014 ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõudes.
4.4.Jätta rahuldamata B OÜ hagi AT vastu nõudes lõpetada B OÜ ja AT vahel 01.03.2014 sõlmitud tööleping alates 10.aprillist 2014 TLS § 107 lg 2 alusel.
4.5.AT vastuhagi rahuldada osaliselt.
4.6.Võtta vastu vastuhagist loobumine osaliselt ja lõpetada menetlus AT vastuhagis B OÜ vastu keskmise töötasu hüvitise summas 139,98 euro nõudes.
4.7.Välja mõista B OÜ-lt AT kasuks töölepingu ülesütlemise hüvitis kahe kuu keskmise töötasu ulatuses so summas 3064,12 eurot. Väljamõistetud hüvitiselt ei ole arvestatud seaduses sätestatud makse.
4.8.Välja mõista B OÜ-lt AT kasuks kasutamata jäänud puhkusehüvitis summas 255,60 eurot. Väljamõistetud hüvitiselt ei ole arvestatud seaduses sätestatud makse.
4.9.Jätta rahuldamata AT vastuhagi B OÜ vastu töölepingu ülesütlemise hüvitise nõudes, mis ületab kahe kuu keskmise töötasu ulatust.
5.B OÜ menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tuleb jätta tema enda kanda, AT menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tuleb jätta 75 % ulatuses B OÜ kanda ja 25 % ulatuses AT enda kanda.
6.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab
2(16)
Tsiviilasi nr: 2-14-50971 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.09.04.2014 esitas B OÜ (hageja) Pärnu Maakohtule hagi AT (kostja) vastu, milles palus tuvastada B OÜ ja AT vahel 08.10.2007 sõlmitud töölepingu töötaja AT poolt esitatud 10.03.2014 erakorralise ülesütlemise tühisus; lõpetada B OÜ ja AT vahel 01.03.2014 sõlmitud tööleping alates 10.04.2014 TLS § 107 lg 2 alusel; mõista kostjalt hageja kasuks välja enammakstud puhkusehüvitis summas 671,75 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmiti hageja ja kostja vahel 08.10.2007 suulises vormis määramata ajaks tööleping. Töötasu maksmise aluseks olid töötatud töötunnid. Kostja asus hageja juures tööle vahetuse meistri ametikohal. Töö sisuks olid vahetuse töö organiseerimine etteantud tootlikuse saavutamiseks, töökaardilt või jooksvalt saadud tellimusest tootmisdokumentide ettevalmistamine, tootmisdokumentide põhjal tootesegude valmistamise koordineerimine, tootmistegevuse organiseerimine omas vahetuses, pidev tootmistegevuse ja toodete kvaliteed kontroll, pidev koostöö laboriga toodete kvaliteedi kontrolliks, distsipliini ja korrashoiu kontroll vahetuses.
3.Ametijuhendi kohaselt vastutas kostja tööülesannete nõuetekohase, korrektse ja õigeaegse täitmise eest, ametialase informatsiooni kaitsmise ja hoidmise eest, dokumentide vormistamise korrektsuse eest, tema kasutusse antud töövahendite heaperemeheliku kasutamise ja hoidmise eest, oma kvalifikatsiooni hoidmise ja täiendamise eest. Kostja vahetuks ülemuseks oli tegevjuht.
4.Töötaja asus tööle täistööajaga. Töö toimus vahetustega, tööaeg oli arvestuslikult 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas, algas kell 8.00 ja lõppes kell 17.00, vaheaeg puhkamiseks ja einetamiseks oli 60 minutit. Kostja täitis ise tööaja arvestust.
5.2013.aasta augusti alguses avastas kostja vahetu juht, et kostja poolt juhitud vahetuses esines tööpäeva alguses tööde alustamisega põhjendamatut viivitamist, mis tulenes otseselt kostjapoolset töökorraldamatusest (näiteks olukorras, kus kostja jäi ise tööle hiljaks vms, ei võtnud ta vahetuse töö alguse korraldamiseks midagi ette ehkki võinuks anda korralduse käivitada masinad, mille soojendamiseks kulus ca 15-20 minutit enne tööga alustamist). Suurel osal juhtudest ei suutnud kostja oma vahetuse tööd organiseerida selliselt, et kell 8 alanud tööpäev saanuks faktiliselt tootmise mõttes hoo sisse varem kui kell 9.00, lisaks ei vastanud kostja poolt kirja pandud tööaja (tundide) arvestus tegelikkusele.
6.05.08.2013 toimunud tootmiskoosolekul tegi hageja kostjale noomituse, 05.02.2014 toimunud tootmiskoosolekule eelnes jutuajamine, sest otsesele juhile oli saanud teatavaks, et kostja poolt juhitud vahetuse töö (tootmine) ei ole jätkuvalt oodatava mahuga ja seda põhjusel, et vahetuse juht lihtsalt ei tee korraldusi tööle asumiseks, tööde alustamisega põhjendamatult venitatakse, kostja jätkab oma varasemat käitumismustrit nii töö korraldamatuse kui töödistsipliini rikkumisi silmas pidades ja tagatud ei ole tootmise optimaalsed mahud.
7.Hageja ütles töölepingu erakorraliselt üles 25.02.2014 TLS § 88 lg 1 p 2 alusel, kuid kuna kostja näol oli tegemist staažika töötajaga, tegi hageja kostjale pakkumuse jätkata töötamist presskotiliinil, milles teatas nii eelneva töölepingu ülesütlemise põhjustest (25.02.2014 juhatuse liikme käskkiri –üleviimine teisele tööle).
8.03.03.2014 asus kostja tööle presskotiliini töölisena. 10.03.2014 andis kostja hagejale üle sama kuupäeva dateeringut kandva avalduse järgmises sõnastuses: „Palun lõpetada erakorraliselt minu tööleping TLS § 91 lg 2 alusel alates 10.03.2014, kuna tööandja rikub oluliselt minu töötingimusi, viies mind kokku leppimata üle madalamale
3(16)
Tsiviilasi nr: 2-14-50971 ametikohale, millega seoses langeb minu töötasu ning jättes arvestamata minu tervislikku seisundit, mis ei luba mul teha füüsiliselt raskemat tööd“.
9.Hageja ei tunnista ülesütlemisavalduses kirjeldatud ülesütlemise aluseks olevaid asjaolusid ega töötaja õigust nende alusel tööleping erakorraliselt üles öelda ning on seisukohal, et kostja on töölepingu erakorraliselt üles öelnud seadusest tuleneva aluseta ja töölepingu töötajapoolne erakorraline ülesütlemine on seetõttu tühine. Hageja ütles vahetuse vanema ametikohal töölepingu kostja suhtes üles 25.02.2014. Nimetatust sai kostja ka koheselt teada. Kostja ülesütlemist seaduses ettenähtud tähtaja jooksul (s.o 30 päeva) vaidlustanud ei ole.
10.TLS § 91 lg 4 näeb ette, et töötaja võib töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Teave kostja kavatsusest töösuhe erakorraliselt üles öelda edastati kostja poolt 10.03.2014 nö päevapealt, mis tõi hagejale kaasa raskendusi töö korraldamisel (oli vaja leida uus mees liini taha). Hageja oli sunnitud töö jätkamiseks kasutama renditööjõudu.
11.Kostja ei ole täitnud erakorralise ülesütlemisavaldusele ettenähtud põhjendamiskohustust. Hageja ei ole tööandjana nõudnud töötajalt võrreldes varasemal töökohal töötamisele oluliselt suuremat füüsilise töö tegemist, nagu väidab kostja ülesütlemisavalduses. Töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduses puudub töölepingu ülesütlemisalus ka TLS § 91 lg 2 p 3 järgi, sest avaldusest ei nähtu kuidas olnuks väidetava tervisekahjustuse olemasolu seotud reaalse ohuga töötaja elule või tervisele.
12.Kostja puhkas 2014.kalendriaasta eest ettenähtud puhkusest ära 21 päeva. Kostja puhkus kestis 02.01.2014-22.01.2014. Hageja on kostjale enammaksnud puhkusetasu 17 kalendripäeva eest. Hageja ei ole teostanud enammakstud puhkusetasu kinnipidamist lõpparve väljamaksmisel kostjale. Hageja arvutuse kohaselt on hageja kostjale ilma aluseta enammaksnud ühe puhkusepäeva kohta 834,39: 21 = 39,73 eurot, mis korrutades väljateenimata puhkuse päevade arvuga, s.o 39,73 x 17 = 675,71 eurot. Kostja ei ole omal algatusel enammakstud puhkusetasu tagastanud. Kostja vastuväited ja vastuhagi
13.Kostja vaidles hagile vastu ja esitas vastuhagi, paludes hagi rahuldamata jätta, hagejalt kostja kasuks välja mõista hüvitis kostja 3 kuu keskmise töötasu ulatuses summas 4736,16 eurot ning jätta menetluskulud täies ulatuses hageja kanda.
14.Kostja töötas hageja juures alates 27.10.2007 kuni 10.03.2014 töölepingu alusel. Kuni 2014 märtsini töötas kostja vahetusmeistrina, kelle peamiseks ülesandeks oli tagada kvaliteetse toodangu tähtaegne valmimine. Täpsemad tööülesanded olid kirjeldatud kostja ametikirjelduses, mille kostja allkirjastas 27.10.2008.
15.25.02.2014 koosolekul teatas hageja kostjale suuliselt, et soovib kostja üle viia teisele, madalamale ametikohale. Hageja poolt nimetatud käskkirja ega muud kirjalikus vormis ettepanekut kostjale sel päeval teatavaks ei tehtud. 03.03.2014 saatis hageja juhatuse liige ja tegevjuht RR kostjale ka e-kirja, milles teatas, et tööandja on otsustanud kostja ühepoolselt üle viia madalamale ametikohale (liinitöötajaks) ning on selle kohta teinud ka käskkirja, tagasiulatuva kuupäevaga (25.02.2014), viidates kostja ebapiisavale tööoskusele ja oma tööle kohanematusele. Hageja määras ühepoolse otsusega kostja teisele tööle presskotiliinile, sellega kaasneva madalama töötasuga. Kokkulepet töölepingu muutmiseks seega ei ole sõlmitud.
16.Hageja ei selgitanud kostjale, millistel tingimustel ta uuel ametikohal oleks pidanud tööle hakkama. Kostja 02.03.2014 hagejale saadetud e-kiri ei ole kokkulepe töölepingu muutmiseks. Kostja on kirja alguses selgelt väljendanud, et ei soovi teisele ametikohale asuda. Kostja ei saanud kottpressiliinil 03.03.2014 tööle asuda, kuna tal puudus selleks
4(16)
Tsiviilasi nr: 2-14-50971 väljaõpe ja seadme kasutamise oskused. Hageja peab tõendama, et töölepingu muutmine on toimunud kooskõlas TLS-ga.
17.Kostja vastas hageja e-kirjale 07.03.2014 ja teatas veel kord, et ei ole enda üleviimisega madalamale ametikohale nõus. Hageja kostja e-kirjale ei vastanud ja kostjale tema töölepingust tuleneva töö tegemist jätkata ei võimaldanud. Seega ei jäänudki kostjal muud üle, kui tööleping TLS § 91 lg 2 alusel erakorraliselt üles öelda, mida kostja ka 10.03.2014 tegi. Hageja kinnitas 12.03.2014.a. e-kirjaga ülesütlemisavalduse kättesaamist.
18.Hageja väited hagiavalduses on vastuolulised. Ei ole võimalik aru saada, kas hageja leiab, et ta ütles kostja töölepingu erakorraliselt üles 25.02.2014 või sõlmiti poolte vahel töölepingu muudatus. Tõendeid ei ole hageja esitanud kummagi väite kohta. Juhul, kui hageja leidis, et kostja ei saa oma tööülesannetega hakkama nõutaval tasemel, oli tööandjal võimalik tööleping ise erakorraliselt üles öelda TLS § 88 lg 1 p 2 alusel, kuid tööandja seda ei teinud ega ole töölepingut ülesütlemisavaldusega üles öelnud. Seadus ei näe ette võimalust töötaja ühepoolset üleviimist teisele ametikohale seoses ebapiisava tööoskuse või tööga kohanematusega.
19.Väär on hageja väide, nagu oleks ta kostja töölepingu TLS § 88 lg 1 p 2 alusel 25.02.2014 üles öelnud. Hageja ei ole selle kohta esitanud ühtegi tõendit. Vastavalt TLS § 95 lõikele 1 võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Vorminõuet rikkudes tehtud või tingimuslik ülesütlemisavaldus on tühine. Samuti ei vasta tõele hageja väide, et seoses kostja pikaajalise tööstaažiga hageja juures tegi hageja kostjale ettepaneku asuda tööle teisele ametikohale (ehk muuta töölepingut). Hageja tegi nimetatud muudatused ühepoolselt ilma kostja nõusolekuta.
20.Arusaamatu on hageja väide, et 25.02.2014 käskkirja selgitamine kostjale võiks olla käsitletav töölepingu ülesütlemisena ja uue töö pakkumisena. See väide on meelevaldne ja ilmselgelt TLS-s sätestatud töölepingu ülesütlemise tingimustega vastuolus. 25.02.2014 koosolekul hageja kostjale nimetatud käskkirja ei tutvustanud. Käskkiri on koostatud hiljem tagasiulatuvalt alles märtsis. Kostja on nimetatud käskkirja esimest korda näinud alles 10.03.2014.
21.Väär on hageja väide, et alates 03.03.2014 asus kostja uuel ametikohal tööle. Alates 03.03.2014 ei lubanud hageja kostjat enam oma töölepingus kokkulepitud tööülesandeid täitma. Kostja viibimine kotipressliini juures ja tutvumine sellel töötamise võtetega ei tähenda, et kostja oleks nõustunud kotipressliinil tööle asuma. Alates 04.03.2014 viibis kostja juba haiguslehel.
22.Väär on hageja väide, et kostja pole töölepingut üles öelnud mõistliku aja jooksul alates ajast, mil ülesütlemise asjaoludest teada sai. Kostja sai enda tööle mittelubamisest ja seega hageja töölepingu rikkumisest teada 03.03.2014, mil hageja teda enam oma tööd tegema ei lubanud. 07.03.2014 saatis kostja hagejale e-kirja, millest teatas, et kui tööandja töölepingut jätkuvalt rikub, võib kostja töölepingu üles öelda. Kostja ütles töölepingu üles 10.03.2014, see ei ole ebamõistlik aeg.
23.Hageja enammakstud puhkusetasu nõue on tõendamata. Hageja ei ole esitanud täpset arvestust, millise perioodi eest on kostjal puhkusele õigus ja millise perioodi eest on kostjale puhkust antud. Kostja asus hageja juures tööle 08.10.2007. Puhkusearvestusest 2014. aasta kohta ei nähtu, kas kostja on kasutanud varem ära oma puhkuse varasemate aastate eest.
24.Kostja esitab hageja vastu vastuhagi. Kui kohus asub seisukohale, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata ning kostja on töölepingu TLS § 91 lg 2 alusel üles öelnud seaduslikult, kuulub kohaldamisele TLS § 100 lg 4, mille kohaselt on töötajal õigus tööandjalt nõuda hüvitise maksmist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, kui töötaja ütles töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud.
5(16)
Tsiviilasi nr: 2-14-50971
25.Kostja leiab, et hageja rikkus oluliselt töölepingut, mis andis kostjale õiguse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 2 alusel ning TLS § 100 lg 4 alusel õiguse nõuda hüvitise maksmist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kostja kolme kuu keskmine töötasu on 1578,72 eurot. Vastavalt hageja poolt esitatud kostja palgaandmetele on kostja keskmise kuutöötasu arvestus järgmine: kostjale väljamakstud töötasu september 2013 – veebruar 2014 oli 9492,96 eurot, keskmine tööpäevatasu 9492,96 : 125 (eelneva 6 kuu kalendaarsete tööpäevade arv) = 75,9 eurot. Keskmine kuutöötasu seega 75,9 x 20,8 (eelneva 6 kuu keskmine tööpäevade arv) = 1578,72 eurot. Seega on kostja nõue TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise nõudes hageja vastu 3 x 1578,72 = 4736,16 eurot.
26.Lisaks peab kostja võimalikuks nõude suurendamist osaliselt väljamaksmata lõpparve osas. Hageja on maksnud kostjale välja lõpparve, kuid ei ole esitanud lõpparve arvestust. Esimese astme kohtu otsus
27.Pärnu Maakohus otsustas 11.05.2015 otsusega võtta vastu vastuhagist loobumise ja lõpetada menetlus AT vastuhagis B OÜ vastu keskmise töötasu hüvitise 139,98 eurot nõudes; rahuldada B OÜ hagi osaliselt ja välja mõista AT-lt B OÜ kasuks enammakstud puhkusehüvitis summas 635,68 eurot; jätta rahuldamata B OÜ hagi AT vastu poolte vahel sõlmitud suulise töölepingu 10.03.2014 ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõudes; rahuldada AT vastuhagi osaliselt ja välja mõista B OÜ-lt AT kasuks töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitis kahe kuu keskmise töötasu ulatuses s.o. summas 3064,12 eurot; jätta rahuldamata AT vastuhagi B OÜ vastu kasutamata jäänud puhkusehüvitise 255,60 eurot nõudes; menetluskulud jätta poolte endi kanda.
28.Peale kohtuistungit esitas vastuhagi esitaja uue arvestuse ja loobus vastuhagis hüvitise nõudest summas 139,98 eurot ja nõue jäi summas 4596,18 eurot. Seega tuleb vastu võtta kostja vastuhagist loobumine hüvitise summas 139,98 eurot ja selles osas menetlus lõpetada. Hageja ei ole vastuhagist osalisele loobumisele vastuväiteid esitanud.
29.Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt ning vastuhagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt.
30.Hageja väitel sõlmisid B OÜ ja AT töölepingu 08.10.2007, mille kohaselt AT asus tööle vahetuse meistri ametikohal. Kostja väitel asus ta tööle 27.10.2007. Poolte vahel sõlmiti tööleping suuliselt. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja vahetuse meistrina töötas ja talle töö eest tasu maksti. Kostja tööülesanded olid sätestatud vahetuse meistri ametijuhendis. Töötasu suuruse osas pooltel vaidlus puudub.
31.25.02.2014 koostas OÜ B käskkirja, millega vahetuse meister AT viidi üle vahetuse presskotiliinile alates 01.03.2014. Hageja on hagiavalduses märkinud, et nimetatud käskkiri tehti kostjale teatavaks 25.02.2014 ja anti kostjale samal päeval üle. Kostja väitel sai ta vaidlusaluse käskkirja kätte 10.03.2014. Hageja ei ole kohtule tõendanud, et 25.02.2014 käskkiri oleks antud AT-le kätte 25.02.2014. Hageja juhatuse liige RR vande all kinnitas ärakuulamisel, et 25.02.2014 käskkirja luges ta ette 25.02.2014 tootmiskoosolekul ja AT-le anti käskkiri kätte 10.03.2014, kuid AT keeldus allkirja andmast.
32.TLS § 87 järgi võib töölepingu erakorraliselt üles öelda üksnes töölepingu seaduses ettenähtud mõjuval põhjusel järgides töölepingu seaduses ettenähtud etteteatamistähtaegu. TLS § 88 reguleerib töölepingu erakorralist ülesütlemist tööandja poolt töötajast tuleneval põhjusel. TLS § 95 lg.1 järgi töölepingu võib üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Vorminõuet rikkudes tehtud v. tingimuslik ülesütlemisavaldus on tühine. Kuna OÜ B ei ole kohtule esitanud kostja töölepingu kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldust, siis järelikult ei ole hageja kostja töölepingut üles öelnud ja hageja
6(16)
Tsiviilasi nr: 2-14-50971 poolt hagiavalduses esitatud väited töölepingu erakorralise ülesütlemise kohta ei ole põhjendatud ja töölepingu erakorraline ülesütlemine hageja poolt suulises vormis on vastavalt TLS § 95 lg. 1 tühine. Töölepingu ülesütlemise avaldus, mida teine pool ei ole kätte saanud, ei ole kehtivaks muutunud. Seega jätab kohus tähelepanuta hageja väited kostja poolt töölepingu rikkumise kohta, kuna töölepingu ülesütlemine suulises vormis on tühine ja hageja ei ole töölepingut kostjaga üles öelnud vastavalt TLS § 95 lg.1 sätestatud ülesütlemisavaldusega. Töölepingu seadus ei näe ette töötaja üleviimist teisele tööle ilma töötaja nõusolekuta, mida käesoleval juhul hageja B OÜ tegi. Hageja juhatuse liikme vande all antud ütlustega on tõendatud, et hageja viis kostja üle teisele tööle ilma töötaja nõusolekut küsimata ühepoolselt. Samuti on nimetatu tõendatud poolte e-kirjavahatusega.
33.Seda, et tööandja viis töötaja sundkorras teisele tööle ja ei lubanud teda enam vahetuse meistri tööd teha, ei saa mingil juhul käsitleda poolte kokkuleppena üleminekuks teisele tööle. Kokkulepe eeldab mõlema poole nõusolekut ja eelnevat läbirääkimist teise töö ja teise töö tingimuste osas sealhulgas palga läbirääkimisi, mida ei ole toimunud. Seega ei saa lugeda ka AT 03.03.2014 tööle ilmumist nõusolekuna tööle asumiseks presskotiliini operaatorina.
34.TLS § 88 lg.2 järgi enne töölepingu ülesütlemist, eelkõige sama paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud alustel, peab tööandja pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd. Tööandja pakub töötajale teist tööd, sealhulgas korraldab vajadusel töötaja täiendusõppe, kohandab töökohta v. muudab töötaja töötingimusi. Tööandja ei ole pakkunud töötajale teist tööd, vaid otsustas ühepoolselt ilma töötajaga eelnevalt rääkimata viia töötaja üle teisele tööle. Töötaja avaldas selgelt oma 02.03.2014 e-kirjas, et ta ei ole tööandja otsusega nõus, kuid tööandja avaldas, et otsus töökoha muutusest on pöördumatu. 02.03.2014 e-kirjas viidatud esialgne nõusolek ei tähenda töötaja nõusolekut, kuna töötaja avaldas 02.03.2014 selgelt, et ta ei ole üleviimisega nõus. Töötajale tehti teisele tööle üleviimine teatavaks suuliselt ilma töötajaga eelnevalt kooskõlastamata. Seega hageja väited kostja vaikivast nõusolekust asuda teisele töökohale, ei ole põhjendatud. Samuti ei näe Töötajate distsiplinaarvastutuse seadus ette distsiplinaarkaristusena töötaja üleviimist teisele tööle.
35.10.03.2014 esitas AT tööandjale töölepingu ülesütlemisavalduse TLS § 91 lg.2 alusel alates 10.03.2014 põhjusel, et tööandja rikub töölepingu tingimusi ja viis ta kokku leppimata üle madalamale ametikohale, millega langes töötasu ning jättis arvestamata tervisliku seisundi, mis ei luba teha füüsiliselt raskemat tööd. TLS § 91 lg.1 järgi töötaja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda mõjuval põhjusel, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. TLS § 91 lg.2 järgi töötaja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu. Kohus leiab, et tööandja taotlus töötaja poolt töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõudes on põhjendamatu, kuna eelpoolnimetatud põhjustel on tööandja oluliselt rikkunud tööandjapoolseid kohustusi viies töötaja ilma tema nõusolekuta teisele madalamapalgalisele tööle. Töölepingu ülesütlemise avaldus vastab TLS § 95 lg.1 ja lg.2 nõuetele.
36.TLS § 98 lg.2 järgi erakorralisest ülesütlemisest ei pea töötaja tööandjale ette teatama, kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja v. etteteatamisaja lõppemiseni. Kohus leiab, et arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ei pidanud töötaja tööandjale töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette teatama. Kohus leiab, et töölepingu ülesütlemine töötaja poolt on toimunud mõisliku aja jooksul, tööandja viis töötaja üle teisele tööle käskkirjaga 25.02.2014 alates 01.03.2014. Käskkiri anti töötajale üle 10.03.2014 Tööandja ei ole tõendanud käskkirja varasemat üleandmist. Esimene tööpäev oli
7(16)
Tsiviilasi nr: 2-14-50971 03.03.2014 (01 ja 02.03.2014 olid laupäev ja pühapäev) ja läbirääkimised tööandjaga ei andnud tulemusi, tööandja jäi oma seisukoha juurde. Töötaja viibis alates 04.03.2014 haiguslehel ja peale haiguslehe lõppu viis tööandjale töölepingu ülesütlemise avalduse.
37.TLS § 100 lg. 4 järgi kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus v. töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid.
38.Kostja nõuab vastuhagis hagejalt hüvitist TLS § 100 lg.4 alusel kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Hageja palub vastuhagi rahuldamise korral hüvitise suurust vähendada. Kohus leiab, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid, et põhjendatud hüvitis on kahe kuu keskmise palga ulatuses. Vastavalt Vabariigi Valitsuse määruse nr.91/11.06.2009 § 2 lg.2 kohaselt keskmine töötasu arvutatakse arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud. Eelneva 6 kuu töötasu on (september 2013 – veebruar 2914) 1739,35 + 1598,48+ 1637,92+ 2449,13 + 433,66+ 1394,89 = 9253,43 – puhkusetasu 1100,19 = 8153,24 eurot : 110 (6 kuu tööpäevade arvuga = 74,12 eurot x 20,67 (eelmise kuue kuu keskmine tööpäevade arv) = 1532,06 (keskmine kuutasu) x 2 kuud = 3064,12 eurot. Hüvitise väljamõistmist 2 kuu ulatuses peab kohus põhjendatuks arvestades põhjuseid miks tööandja viis töötaja üle teisele tööle, üleviimise asjaolusid ning töötaja esialgset nõustumist. Kohus leiab, et 2 kuu hüvitis on õiglane.
39.Hageja on hagiavalduses esitanud enammakstud puhkusetasu nõude summas 671,75 eurot ja kostja on vastuhagis esitanud kasutamata jäänud puhkuse hüvitise nõude 5 päeva eest summas 255,60 eurot. TLS § 71 järgi töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas.
40.TLS § 54 lg.1 järgi töötajal on õigus saada puhkust töölepingu seaduses ettenähtud korras. TLS § 68 lg.1 järgi põhipuhkust antakse töötatud aja eest. TLS § 68 lg. 3 järgi iga töötatud kalendriaasta eest on töötajal õigus saada põhipuhkust täies ulatuses. TLS § 68 lg.5 järgi põhipuhkust tuleb kasutada kalendriaasta jooksul. Kasutamata puhkuseosa viiakse järgmisesse kalendriaastasse. TLS § 68 lg.6 järgi põhipuhkuse nõue aegub ühe aasta jooksul arvates selle kalendriaasta lõppemisest, mille eest puhkust arvestatakse.
41.Töötaja väitel jäi tal saamata puhkus 2012 aasta eest, kuna tööd oli palju. Ka hageja juhatuse liige RR kohtus vande all antud ütluste kohaselt võis olla, et AT ei saanud 2012 aastal puhkust, kuna töömaht oli suur.
42.Puhkust tuleb kasutada kalendriaasta jooksul. Töötaja peab igal kalendriaastal oma põhipuhkuse välja võtma täies ulatuses. Puhkust on võimalik järgmisesse aastasse üle viia juhul, kui tegemist on kasutamata jäänud puhkuseosaga. Kasutamata jäänud puhkuseosa all peetakse silmas puhkust, mille väljavõtmist on takistanud kas ettevõtte hädavajadusest v. töötaja isikust tulenev oluline põhjus. TLS ei sätesta, millises järjekorras ja millise perioodi eest töötajale puhkusi antakse s.t. kas töötaja saab esmalt jooksva aasta puhkuse ja alles seejärel kasutamata jäänud puhkuse v. vastupidi. Arusaamatuste vältimiseks peaksid töötaja ja tööandja kokku leppima puhkuste kasutamise põhimõtted. Antud juhul pooltel vastav kokkulepe puudub ja kokkuleppe olemasolu pole tõendatud.
43.TLS § 68 lg.6 reguleerib põhipuhkuse aegumist. Puhkusenõue aegub 1 aasta jooksul arvates selle kalendriaasta lõppemisest, mille eest puhkust arvestatakse. Seega 01.01.2012-31.12.2012 kalendriaasta puhkus aegus 01.01.2014 ja seda sai kasutada 2012 ja 2013 aasta jooksul. Seega AT oleks pidanud ise esitama avalduse 2012 aasta puhkuse väljavõtmiseks 2013 aastal, mida AT ei teinud. Asjas pole tõendanud, et 2012 aasta puhkus võeti välja 2013 ja 2013 puhkus 2014 aastal v. et pooltel oli selline
8(16)
Tsiviilasi nr: 2-14-50971 kokkulepe puhkuse andmisel. Seega on 2012 aasta eest kasutamata jäänud puhkus aegunud ja AT kasutamata jäänud puhkuse eest hüvitise 255 eurot nõue ei ole põhjendatud ja rahuldamisele ei kuulu.
44.AT oli puhkusel 02.01.2014-22.01.2014 s.o. 21 kalendripäeva ja nimetatud perioodi eest maksis hageja kostjale puhkusetasu 1100,19 eurot (bruto) ja 834,39 (neto). Kostja ütles hagejaga töölepingu üles 10.03.2014. Kostja puhkuse kestus on 28 kalendripäeva, millest arvestades tööl oldud aega (01.01.2014-10.03.2014) on õigus saada puhkust 5 (28: 12 = 2,33 kuus) kalendripäeva. Seega on hageja maksnud kostjale puhkusetasu rohkem 21-5=16 kalendripäeva eest ja hagi kuulub rahuldamisele summas 16 x 39,73 (834,39: 21) = 635,68 eurot. Puhkusehüvitis on arvestatud netos.
45.Kohus leiab et poolte vastastikuseid nõudeid ei ole tasaarvestatavad vastavalt TsMS § 445 lg.1, kuna põhihagis on esitanud enammakstud puhkusetasu nõue, millelt on maksud maha arvestatud, kuid vastuhagis on hüvitise nõue keskmise töötasu ulatuses ilma makse maha arvestamata (brutos).
46.TsMS § 163 lg.1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega v. ei jäta menetluskulusid täielikult v. osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 168 lg.2 järgi hageja kannab menetluskulud, kui menetlus lõpetatakse määrusega ja sama paragrahvi lõigetest 3-5 ei tulene teisiti.
47.B OÜ hagi jääb ühes nõudes (tuvastusnõue) rahuldamata ja teine nõue (rahaline nõue) kuulub rahuldamisele 94,6% ning AT vastuhagi (rahaline nõue) kuulub rahuldamisele 61% (rahaline nõue 4991,76 eurot, sellest loobutud summas 139,98 eurot ja rahuldamisele 3064,12 eurot). Seega kohus leiab, et on põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus
48.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebuses palus kostja tühistada maakohtu otsuse järgnevas: rahuldada B OÜ hagi osaliselt ja välja mõista AT-lt B OÜ kasuks enammakstud puhkusehüvitis summas 635,68 eurot; rahuldada AT vastuhagi osaliselt ja välja mõista B OÜ-lt AT kasuks töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitis kahe kuu keskmise töötasu ulatuses s.o. summas 3064,12 eurot; jätta rahuldamata AT vastuhagi B OÜ vastu kasutamata jäänud puhkusehüvitise 255,60 eurot nõudes; jätta menetluskulud poolte kanda ning palus teha uue otsuse, millega: jätta B OÜ hagi AT-lt B OÜ kasuks enammakstud puhkusehüvitise välja mõistmiseks summas 671,75 eurot täielikult rahuldamata; rahuldada AT vastuhagi ja välja mõista B OÜ-lt AT kasuks töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses s.o. summas 4596,18 eurot; rahuldada AT vastuhagi B OÜ vastu kasutamata jäänud puhkusehüvitise 255,60 eurot nõudes; jätta menetluskulud täielikult B OÜ kanda.
49.Apellant leiab, et kohtuotsuse tegemisel on maakohus kohaldanud ebaõigesti TLS 68 lg 1, 5, 6 ja § 71 ning § 100 lg 4. Samuti on kohus rikkunud TsMS § 232 lg 1 ja § 442 lg 8.
50.Kohus ei ole põhjendanud, miks on põhjendatud hüvitis ainult kahe kuu töötasu, kuid mitte kolme kuu töötasu ulatuses. Samas on kohus kinnitanud, et TLS § 100 lg 4 hüvitisnõue on põhjendatud tööandjapoolse olulise rikkumisega. Apellant leiab, et arvestades tööandjapoolse töölepingu rikkumise ulatust ja mõju senisele, pikaajalisele töösuhtele ning sellega, et 25.02.2014 oli tegemist tööandjapoolse väga olulise töölepingu rikkumisega, on töötajale hüvitise maksmine kolme kuu keskmise töötasu ulatuses igati põhjendatud.
51.Kohus ei ole tuvastanud AT süülist käitumist, vahetuse meistrina jätkamiseks vajalikke tööoskuste puudumist või eelnevaid töölepingurikkumisi, mis oleksid andnud põhjuse
9(16)
Tsiviilasi nr: 2-14-50971 tema üle viimiseks. Tunnistajate ütluste kohaselt esines ühel juhul AT vahetuses praaktoodang, kuid tehti kindlaks, et selle põhjustas mittekvaliteetne pakend. Samuti põhjustasid häireid tootmises ja viivitusi tööga alustamisel vanad amortiseerunud masinad, mis pärast AT töösuhte lõppemist välja vahetati.
52.Kohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta hüvitise suurust muutis ning millised asjaolud või huvid selle põhjustasid. Puuduvad alused hüvitise määra vähendamiseks.
53.Apellant leiab, et kohus rahuldas B OÜ puhkusetasu nõude AT vastu ebaõigesti ning jättis ebaõigesti rahuldamata AT puhkusetasu nõude B OÜ vastu.
54.Kohus ei tuvastanud, et AT on puhkust 2014. aasta eest soovinud ja seda tegelikult kasutanud. Seega on tal õigus saada töölepingu lõpetamisel hüvitist kasutamata puhkuse eest ja tema vastav nõue kuulub rahuldamisele.
55.Palgalehtedel olevatest andmetest nähtub, et 2013. aastal ja 2014. aastal on B OÜ andnud AT-le puhkust, kuid nendelt palgalehtedelt ei nähtu, millise tööaasta eest puhkust anti. Palgalehtedel ei ole väljastamise kuupäeva ega numbrit ning AT ei ole kohtumenetluses kinnitanud, et ta on need palgalehed kätte saanud. Järelikult ei olnud AT teadlik, millise tööaasta eest tööandja talle puhkust andis. AT ise ei ole puhkuseavaldusi esitanud. Tööandja ei ole temalt küsinud, millise aasta eest ta puhkust soovib ning ei ole esitanud töötajale puhkuse avalduse nõudeid või formulari. Palga arvestamise periood palgalehtedel ei näita, milliste kalendriaastate eest AT-le on puhkust antud. Palgalehtedel ei ole üheselt märgitud, et puhkust anti konkreetse kalendriaasta eest. Sellega ei ole tõendatud, millise aasta eest on AT tegelikult puhkust ja puhkusetasu saanud.
56.Kohus ei ole kohtuotsuse tegemisel analüüsinud, kas B OÜ on andnud AT-le puhkust õigel ajal nende tööaastate ees, millal ja mille eest ta oleks pidanud vastavalt seadusele puhkust andma. Kohus oleks pidanud arvestama, et töötaja ei ole ise puhkuse avaldusi esitanud.
57.Kuna AT ei saanud puhkust 2012. aastal, siis tuli talle järgmise kalendriaasta, so 2013. aasta jooksul anda puhkus kõigepealt 2012. aasta eest ja alles selle ära kasutamisel 2013. aasta eest. 2013.aasta jaanuari puhkus oli eelmise kalendriaasta, so 2012. aasta eest. Järelikult ei olnud ta kasutanud rohkem puhkust, kui oli töötanud ja B OÜ-l ei ole õigust temalt liigselt kasutatud puhkuse eest puhkusetasu tagasi nõuda.
58.Vastavalt TLS § 68 lg 5 viiakse kasutamata puhkuseosa üle järgmisesse aastasse. Kohus on jätnud nimetatud materiaalõiguse normi kohaldamata. B OÜ pidi vastava normi alusel viima AT 2012. aasta kasutamata puhkuse üle 2013. aastasse ja 2013. aasta kasutamata puhkuse osa üle 2014. aastasse. Puhkuse üle viimiseks ei olnud vaja töötaja eraldi sooviavaldust, sest ta ei olnud puhkuse üle viimisest keeldunud ja vastavalt TLS § 68 lg 5 tuli puhkus üle viia.
59.Vastavalt TLS § 86 lg 6 aegub põhipuhkuse nõue ühe kalendriaasta jooksul selle kalendriaasta lõpust, mille eest puhkust antakse. 2013. aasta jaanuaris ei olnud kostja 2012. aasta puhkusenõue veel aegunud ja samuti ei olnud 2014. aasta jaanuaris aegunud kostja 2013. aasta eest saadava puhkuse nõue. Seega tuli need vastavalt üle viia järgmisesse aastasse ja töötajal oli õigus need välja võtta.
60.05.01.2015 kohtunõude täitmise dokumendis kinnitas hageja, et puhkuse võtmist 2012. aastal takistas tavapärasest suurem tellimuste maht. Nimetatud asjaolu leidis tõendamist ka tunnistajate RR ja MP ütlustega ning AT vande all antud seletusega.
61.Kohus on rahuldanud ebaõigesti B OÜ 2014.aasta puhkusetasu nõude AT vastu, sest AT ei ole 2014. aasta eest puhkust saanudki. Kohus oleks pidanud jätma selle nõude rahuldamata.
62.Kohus on jätnud samuti ebaõigesti rahuldamata AT puhkuse hüvitise nõude 2014. aasta kasutamata 5 puhkusepäeva eest summas 255,60 eurot. Vastavalt TLS § 71 on tööandja
10(16)
Tsiviilasi nr: 2-14-50971 kohustatud hüvitama töölepingu lõppemisel töötaja kasutamata puhkuse rahas. 2014. aasta eest oli AT-l puhkus saamata ja see tuli töölepingu lõpetamisel talle hüvitada.
63.Kuivõrd B OÜ puhkusetasu nõue AT vastu on õige jätta rahuldamata ning AT puhkuse hüvitise nõue ja hüvitisnõue kolme kuu keskmise töötasu ulatuses TLS § 100 lg 4 alusel B OÜ vastu rahuldada, on õige jätta kõik menetluskulud B OÜ kanda.
64.AT nõude täpsustamist 30.03.2015 kohtuistungil ei ole kohane käsitleda nõudest loobumisena. AT taotles menetluses korduvalt B OÜ poolt töötasu ja muude väljamaksete kohta õigete andmete esitamist, et sooritada nõudesumma täpsustus. Isegi juhul, kui kohus peab õigeks käsitleda nõudesumma täpsustamist nõudest loobumisena, ei ole kohane jätta sel alusel menetluskulud teiselt poolelt osaliselt välja mõistmata, sest loobumise ulatus suhtes haginõudesse on minimaalne. B OÜ puhkusetasu nõude täpsustamist kohtuistungil ei ole kohus menetluskulude jaotamisel ja välja mõistmisel loobumisena käsitlenud, kuigi mõlemal juhul on tegemist nõuete täpsustamisega. Vastus apellatsioonkaebusele ja vastuapellatsioonkaebus
65.Vastustaja vaidles kostja poolt esitatud apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Vastustaja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub rahuldada B OÜ apellatsioonkaebus, millega tühistada maakohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata B OÜ hagi 10.03.2015 erakorralise ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamise nõudes ja teha selles osas uus otsus, millega tuvastada AT 10.03.2015 erakorralise ülesütlemisavalduse tühisus; rahuldada B OÜ apellatsioonkaebus, millega tühistada maakohtu otsus osas, millega rahuldati AT vastuhagi osaliselt ja mõisteti B OÜ-lt välja kahe kuu keskmine töötasu, teha selles osas uus otsus, millega jätta hüvitis täielikult väljamõistmata või alternatiivselt vähendada väljamõistetud hüvitist oluliselt; juhul, kui kohus leiab, et ei saa teha uut otsust, siis tühistada maakohtu otsus apelleeritavates osades ning saata see uueks läbivaatamiseks maakohtule; jätta kõik menetluskulud AT kanda.
66.Maakohus on rikkunud TsMS § 442 lg 7, mille kohaselt tuleb kohtuotsuses välja tuua loogilises järjekorras lühidalt ja olulist sisu esile tuues lisaks esitatud nõuetele ka nende kohta esitatud väited, vastuväited ja tõendid.
67.Kohus on otsust tehes jätnud muuhulgas hindamata, kas olukorras kus ajateljele 25.02.2014 kuni 10.07.2014 jääb 13 kalendripäeva, on töölepingu erakorraline ülesütlemine võimalik ning selles toodud põhjendustele tuginedes TLS § 91 lg 2 alusel õiguspärane. Kohus on otsuse tegemisel täielikult jätnud hinnangu andmata kohtuistungil üle kuulatud isikute seletustele. Kohtuotsusest puudub hinnang, kas esitatud asjaolude ja tõendite alusel oli tööandjal õigus tööleping erakorraliselt üles öelda. Kohus on rikkunud oluliselt kohtuotsuse põhjendamiskohustust, kohtuotsus on erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõuet arvestades põhjendamatu ning seetõttu ka ebaseaduslik.
68.Apellant on seisukohal, et kohtuotsuse tegemisel on tõendite valikulise hindamise tõttu kohaldatud ka ebaõigesti materiaalõigusnormi. Kohtuotsusest võib seetõttu välja lugeda, et enne, kui tööandja saab kohaldada TLS § 88 lg 2, ehk teha sisulist pakkumist teisele töökohale, peab olema varasem tööleping erakorraliselt TLS § 95 lg 1 sätestatud vormikohase avaldusega üles öeldud. Kohus põhjendab oma seisukohta ka sõnastuses: samuti ei näe Töötajate distsiplinaarvastutuse seadus ette töötaja üleviimist teisele tööle. Taoline kohtu tõlgendus ei tulene seadusest, sest TLS § 88 lg 2 sõnatusest tulenevalt on uue töökoha pakkumine enne töölepingu erakorralist ülesütlemine tööandja kohustus. Töötajate distsiplinaarvastutuse seadus aga töölepingulistele suhetele alates 01.07.2009 enam ei kohaldu.
69.Kohtuotsusest nähtuvalt on kohus leidnud, et vastustaja poolt 10.03.2014 erakorraline ülesütlemise avaldus on nõuetekohane ning kuivõrd töötaja ülesütlemisavaldus põhineb 11(16)
Tsiviilasi nr: 2-14-50971 tööandja rikkumisel, on õige vastustaja TLS § 100 lg 4 tugineva nõude rahuldamine tervelt kahe kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o praktiliselt maksimummääras. Apellant taolise tõlgendusega ei nõustu. Asjas kogutud tõenditega on leidnud kinnitust, et vastustaja oli nõus vastu võtma pakutava töökoha, mis väljendub vastuväite esitamata jätmises seisuga 01.03.2014, presskotiliinile faktilises tööle asumises 03.03.2014 ning sealt edasi kuni 10.03.2014 vastuväite esitamata jätmises.
70.TLS § 87 näeb ette üldise põhimõtte, mille järgi võib töölepingu erakorraliselt üles öelda üksnes seaduses ettenähtud mõjuval põhjusel ja etteteatamistähtaegu järgides. Etteteatamistähtaja järgimata jätmine on võimalik erandlikel asjaoludel, kus mõlema poole huve arvestades ei saa nõuda töölepingu jätkamist (TLS § 97 lõige 3). Apellant on seisukohal, et vastustaja poolt töölepingu erakorraline ülesütlemine tingimustes, kus tööandja oli sisuliselt ise õigustatud töösuhte erakorraliselt lõpetama, on hea usu vastane. Juhul, kui töötajal säiliks peale tööandja poolt TLS § 88 lg 2 tingimuste täitmist võimalus tööleping just uue töökoha pakkumise tõttu ja alusel erakorraliselt üles öelda ning selle alusel on võimalik nõuda veel ka kuni kolme kuu suurust töötasu hüvitisena, muutuks TLS § 88 lg 1 p 1 ja 2 ning § 88 lg 2 sisutühjaks.
71.Apellant leiab, et vastustaja 10.03.2014 erakorraline ülesütlemisavaldus on selle õiguslike aluste puudumise tõttu põhjendamatu (esitatud ilma mõjuva põhjuseta VÕS § 196 ja TLS § 87 mõistes) ning seetõttu tühine. Käesolevas asjas kohtule esitatud tõendite kohaselt olid sellised põhjused ehk erakorralise ülesütlemise eeldused täidetud tööandja mitte aga töötaja jaoks.
72.Apellant on seisukohal, et ei ole tööandjana pannud toime ühtegi sellist rikkumist, millise puhul oleks üldse vajalik ja mõistlik leppetrahvi nõue tööandja vastu TLS § 100 lg 4 kohaselt, sh liiatigi siis veel selles märgitud maksimummääras ehk kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Ka juhul, kui kohus siiski leiab, et ainuüksi teisele ametikohale asumise kohta kirjaliku töölepingumuudatuse vormistamata jätmine seisuga 03.03.2014 oli siiski tööandjapoolseks rikkumiseks, siis palub apellant väljamõistetud hüvitist just vastustajast tulenevatel põhjustel jätta täielikult välja mõistmata või siis alternatiivselt vähendada väljamõistetud hüvitise suurust oluliselt.
Vastus vastuapellatsionkaebusele
73.Vastuses vastuapellatsioonkaebusele palub AT selle jätta rahuldamata ja menetluskulud B OÜ kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
74.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebustega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et AT apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja B OÜ vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Pärnu Maakohtu 11.05.2015 otsus tuleb tühistada osaliselt, osas, millega rahuldati B OÜ hagi osaliselt ja mõisteti AT-lt B OÜ kasuks välja enammakstud puhkusehüvitis summas 635,68 eurot ja osas, millega jäeti rahuldamata AT vastuhagi B OÜ vastu kasutamata jäänud puhkusehüvitise 255,60 euro nõudes ning jaotati menetluskulud. Tühistatud osas saab ringkonnakohus teha uue otsuse (TsMS § 657 lg 1 p 2). Vastuseks apellatsioonkaebustele leiab ringkonnakohus järgmist.
75.Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti leidnud, et töölepingu ülesütlemine suulises vormis on tühine, kuna TLS § 95 lg 1 esimese lause järgi võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega, teise lause järgi on vorminõuet rikkudes tehtud või tingimuslik ülesütlemisavaldus tühine. Seega on hageja poolt 25.02.2014 korraldatud tootmiskoosolekul kostjale suulises vormis teatavaks tehtud väidetav töölepingu ülesütlemine tühine. Samuti on maakohus õigesti asunud seisukohale, et hageja 25.02.2014 käskkirja ei saa lugeda töölepingu erakorralise
12(16)
Tsiviilasi nr: 2-14-50971 ülesütlemise avalduseks. VÕS § 195 lg 2 järgi, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. See säte kohaldub VÕS § 1 alusel ka töölepingule. Seega peab töölepingu ülesütlemise avaldusest nähtuma lepingut üles öelda sooviva poole tahe vabastada pooled lepinguliste kohustuste edasisest täitmisest. Tööandja avaldus, millest ei ilmne tööandja tahe vabastada töötaja ja tööandja lepingu edasisest täitmisest, ei ole käsitatav ülesütlemisavaldusena. Hageja 25.02.2014 käskkirja pealkirja kohaselt on selle sisuks kostja üleviimine teisele tööle ning, kuigi käskkirjas on viidatud töölepinguseaduse tööandja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemise sättele, ei nähtu sellest käskkirjast selgesõnalist tööandja tahet vabastada pooled 2007.a sõlmitud töölepingu edasisest täitmisest. Hageja käskkirjast nähtuvalt leidis hageja, et tema arvates ei ole võimalik kostjaga töösuhet senises vormis jätkata ja ta suunas kostja teisele tööle. Sellest tulenevalt leiab kolleegium, et hageja seisukoht, mille kohaselt lõppes poolte vahel 2007.a sõlmitud tööleping hageja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemisega, ei ole tõendamist leidnud.
76.Hageja esitas hagis ka nõude lõpetada B OÜ ja AT vahel 01.03.2014 sõlmitud tööleping alates 10.aprillist 2014 TLS § 107 lg 2 alusel. Maakohus ei ole kohtuotsuses seda nõuet lahendanud, millega rikkus TsMS § 442 lg 5 ja 8 sätestatut. Arvestades vaidluse olemust saab ringkonnakohus nimetatud nõude lahendada. Eelpooltoodust nähtuvalt leidis ringkonnakohus, et maakohus on õigesti asunud seisukohale, et hageja poolt töölepingu erakorralist ülesütlemist ei toimunud. Asjast ei nähtu, et poolte vahel sõlmiti 01.03.2014 tööleping. Töölepingut, mida sõlmitud ei ole ei saa lõpetada. Isegi kui asuda seisukohale, et hageja sooviks oli lõpetada poolte vahel 2007.a sõlmitud tööleping TLS § 107 lg 2 alusel, ei ole võimalik hageja nõuet rahuldada, sest TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamist ei saa nõuda, kui seaduses sätestatud vorminõuetele vastavat ülesütlemisavaldust töötajale kättetoimetatud ei ole. Sellest tulenevalt tuleb hageja nõue, lõpetada B OÜ ja AT vahel 01.03.2014 sõlmitud tööleping alates 10.aprillist 2014 TLS § 107 lg 2 alusel, jätta rahuldamata.
77.TLS § 28 lg 2 p 1 järgi on tööandja üheks põhikohustuseks kindlustada töötaja kokkulepitud tööga. Hageja 25.02.2014 käskkirjaga viidi kostja üle teisele tööle. TLS § 12 järgi saab töölepingut muuta ainult poolte kokkuleppel. Kolleegiumi arvates leidis maakohus põhjendatult, et poolte kokkulepe töölepingu muutmiseks ehk kostja teisele tööle üleviimiseks tõendamist ei leidnud. Seega rikkus hageja tööandjana ühte oma põhikohustust. TLS § 91 lg 2 alapunktides toodud lahtise loetelu järgi võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu. Kuna hageja tööandjana rikkus olulist kohustust, siis tuvastas maakohus õigesti, et kostjal oli õigus tööleping TLS § 91 lg 2 alusel erakorraliselt üles öelda. Kostja avalduse (I kd, tlk 127) järgi palus ta lõpetada töölepingu erakorraliselt alates 10.03.2014. Seega lõppes poolte vahel sõlmitud tööleping kostja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemisega TLS § 91 lg 2 alusel alates 10.03.2014.
78.Kolleegiumi arvates on hageja väited selle kohta, et puuduvad sellised erandlikud asjaolud, mis õigustaksid etteteatamistähtaega järgimata kostjal tööleping erakorraliselt üles öelda, põhjendamatud. Maakohus tuvastas, et kostja avaldas oma 02.03.2014 ekirjas (I kd, tlk 124-125), et ta ei ole nõus teise töökohaga, hageja teatas vastuseks, et otsus töökoha muutusest on pöördumatu. Kostja väljendas töölepingu tingimuste muutmisele vastuseisu ka oma 07.03.2014 e-kirjas (I kd, tlk 123). Seega esines TLS § 98 lg-st 2 tulenev alus, millest tulenevalt ei pidanud kostja töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette teatama.
79.TLS § 100 lg 4 järgi kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja
13(16)
Tsiviilasi nr: 2-14-50971 on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. TLS § 100 lg 4 teise lause alusel arvestab kohus hüvitise suuruse muutmisel mh nii töötatud aja kui ka poolte käitumisega. Poolte vahel puudub vaidlus keskmise töötasu arvestuse osas. Maakohus on kahe kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise väljamõistmisel arvestanud töötaja teisele tööle üleviimise põhjuseid ning töötaja esialgset nõustumust. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud apellatsioonkaebuse väited, et maakohus ei põhjendanud, miks ta maksimaalse kolme kuu keskmise töötasu asemel otsustas hagejalt kostja kasuks välja mõista hüvitise kahe kuu töötasu suuruses. Käesolevast asjast nähtub, et tööandjal oli kostja töö suhtes pretensioone, maakohus on hüvitise suuruse määramisel sellele ka viidanud. Kostja ei eita, et häired tootmises ja praaktoodangu tegemine tema vahetuses toimusid, kuid väidab, et selle põhjuseks olid amortiseerunud masinad ja mittekvaliteetne pakend. Ringkonnakohus on seisukohal, et asjas esitatud tõendid kostja väiteid ei kinnita. Kostja töötas hageja juures tootmisliini vahetuse meistrina. Tunnistaja MP ütlustest, kes enne märtsi 2014 töötas teises vahetuses, nähtub, et kostja juhitud vahetusele anti üle korras seadmed ja võimalus oli vahetuse tööd alustada koheselt. Kostja juhitud vahetuse töö järgselt teisel vahetusel samasugust olukorda ei olnud. Tunnistaja ütluste kohaselt on ta ka näinud kirjalikke väljavõtteid kostja poolt valesti kirja pandud tööaja tundide arvestuse kohta. Tunnistaja MP ütlustest nähtub seega, et vähemalt osaliselt olid hageja etteheited kostja töökohustuste täitmata jätmise kohta põhjendatud. Maakohus on hüvitise suuruse määramisel poolte poolt esitatud asjaolusid hinnanud ja poolte huve kaalunud. Selline kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda ainult juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Ringkonnakohus on seisukohal, et praeguses asjas ei ole maakohus diskretsioonipiire ületanud ning seetõttu puudub ringkonnakohtul alus maakohtu otsustusse sekkuda. Hüvitise suuruse vähendamiseks, nagu seda hageja on taotlenud, kolleegiumi arvates alust ei ole, sest arvestada tuleb asjaoluga, et poolte vahel sõlmitud tööleping lõppes TLS § 91 lg 2 alusel.
80.Hageja esitas hagiavalduses enammakstud puhkusetasu nõude summas 671,75 eurot ja kostja esitas vastuhagis kasutamata jäänud puhkuse hüvitise nõude 5 päeva eest summas 255, 60 eurot. Menetluses võttis hageja õigeks, et 2012.a kostja puhkust välja ei võtnud (I kd, tlk 185). Maakohus tuvastas, et kostja ei saanud 2012.a puhkust, kuna töömaht oli suur. Poolte vahel on vaidlus selles, kas hageja oleks pidanud arvestama 2013.a puhkuse väljavõtmisel, et kostja kasutab 2012.a välja võtmata (kuid aegumata) puhkust. Maakohus leidis, et asjas ei leidnud tõendamist, et 2012.a kasutamata puhkus võeti välja 2013. aastal, sest poolte selline kokkulepe puudub. Maakohus asus seisukohale, et kostja oleks pidanud hagejale esitama avalduse 2012.a kasutamata puhkuse väljavõtmiseks 2013. aastal. Kolleegium maakohtu selle seisukohaga ei nõustu. VÕS § 6 lg-st 1 lähtuvalt tuleb lepingupooltel teineteise suhtes käituda hea usu põhimõttest lähtuvalt. TLS § 68 lg 5 esimese lause järgi tuleb põhipuhkust kasutada kalendriaasta jooksul ja sama paragrahvi viienda lause järgi kasutamata puhkuseosa viiakse järgmisesse kalendriaastasse. TLS § 69 lg 2 esimese lause kohaselt koostab tööandja puhkuste ajakava iga kalendriaasta kohta ja teeb selle töötajale teatavaks kalendriaasta esimese kvartali jooksul, sama paragrahvi teise lause kohaselt puhkuste ajakavasse märgitakse põhipuhkus ja kasutamata puhkus. Kostja on väitnud, et tema puhkuseavaldusi ei esitanud, talle puhkuse avalduse nõudeid ega formulare ei esitatud, puhkuse aja määras tööandja. Hageja neid kostja väiteid vaidlustanud ei ole. Kolleegiumi arvates tuleb TLS sätestatud põhipuhkuse andmisel tööandjal arvestada, et kõigepealt kasutab töötaja ära eelmise aasta kasutamata puhkuseosa. Selleks ei pea töötaja eraldi avaldust esitama.
14(16)
Tsiviilasi nr: 2-14-50971 Eeltoodust tulenevalt tuleb 2013.aastal kostjale antud puhkus lugeda antuks 2012.a. kasutamata puhkuse eest ja 2014. aastal antud puhkus 2013.a kasutamata puhkuse eest. Seega ei ole kostja 2014.a saanud puhkust 2014.a eest ette ja hagejal puudub õigus tasutud puhkuseraha tagasi nõuda. Hageja nõue mõista kostjalt välja enammakstud puhusehüvitis summas 671,75 eurot tuleb jätta rahuldamata. Poolte vaheline tööleping lõppes 10.03.2014. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 2014.a eest oli kostjal õigus saada puhkusehüvitist 5 päeva eest. TLS § 71 järgi on tööandja kohustatud hüvitama töölepingu lõppemisel töötaja kasutamata puhkuse rahas. Kostja hagejale hüvitist maksnud ei ole ja kostja palub vastuhagis hagejalt välja mõista kasutamata puhkuse hüvitise 5 päeva eest kokku summas 255,60 eurot (5x51,12eurot). Hageja on arvestanud 2014.a puhkusehüvitise suuruseks ühe päeva eest 52,44 eurot (I kd, tlk 185, 187). Kostja on puhkusetasu arvestamisel lähtunud samadest andmetest (II kd, tlk 58), kuid nõuab puhkusetasu siiski vähem kui hageja on arvestanud, so 51,12 eurot päeva kohta. Kuna hageja arvestuse järgi oleks puhkusepäeva tasu olnud suurem, võrreldes kostja arvestusega, siis tuleb asuda seisukohale, et kostja nõue hüvitise suuruse osas on põhjendatud. Seega tuleb rahuldada kostja nõue hüvitise maksmiseks kasutamata puhkuse eest summas 255,60 eurot.
81.30.03.2014. kohtuistungil loobus kostja osaliselt vastuhagis esitatud töötasu hüvitise nõudest, kuid konkreetset summat ei väljendanud. Kostja täpsustas 03.03.2015 menetlusdokumendis vastuhagi nõudest osaliselt loobumist summas 139,98 eurot. TsMS § 429 lg 1 kohaselt hageja võib hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Maakohus otsustas vaidlustatud 11.05.2015 kohtuotsusega vastu võtta vastuhagist loobumine ja lõpetada menetlus kostja vastuhagis hageja vastu keskmise töötasu hüvitise 139,98 euro nõudes. Apellatsioonkaebuses (menetluskulude jaotust vaidlustades) leiab kostja, et tema nõude täpsustust ei ole õige käsitleda nõudest loobumisena. Kolleegium leiab, et kuna kostja on kohtule esitanud avalduse osaliselt vastuhagi nõudest loobumiseks, siis ei ole kostja väited põhjendatud. Nõudest loobumise avalduses palus kostja vastuhagi nõudena hagejalt välja mõista hüvitise TLS § 100 lg 4 alusel summas 4 596, 18 eurot, apellatsioonkaebuses palub kostja hagejalt välja mõista sama summa. Kuna algselt esitatud vastuhagi nõue oli suurem, võttis kohus õigesti kostja nõudest loobumise vastu ja lõpetas selles osas menetluse. Menetluskulude jaotus
82.11.05.2015 kohtuotsuse kohaselt otsustas maakohus menetluskulude jaotuse selliselt, et menetluskulud jäid poolte endi kanda. Eelpooltoodust tulenevalt leidis kolleegium, et hageja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja kokkuvõttes tuleb hageja hagi tervikuna jätta rahuldamata, kostja apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja kokkuvõttes tuleb kostja vastuhagi rahuldada osaliselt. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Arvestades vaidluse olemust, hageja hagi ja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist ning kostja vastuhagi ja apellatsioonkaebuse osalist rahuldamist, nõudest osalist loobumist, leiab kolleegium TsMS § 162 lg 1, § 163 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel, et hageja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tuleb jätta tema enda kanda, kostja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tuleb jätta 75 % ulatuses hageja kanda ja 25 % ulatuses kostja enda kanda.
83.Vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2 määrab menetluskulud peale lõpplahendi jõustumist summaarselt kindlaks asjas lahendi teinud maakohus TsMS §-s 177 sätestatud korras.
15(16)
Tsiviilasi nr: 2-14-50971
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu Kohtunik
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom kohtunik
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav kohtunik
16(16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.