Täitmine › Kaebused kohtutäituri otsuste peale

Avaldaja sai täitmisteate ja täitedokumendi kätte 08.12.2014. 19.12.2014 edastas kohtutäitur avaldajale 18.12.2014 teabenõude ja sunniraha määramise hoiatuse, millega kohustas avaldajat 3 tööpäeva jooksul teabenõude kättesaamisest teatama kohtutäiturile teabenõudes märgitud mootorsõidukite asukoha ja mootorsõidukid kohtutäiturile ette näitama. 05.01.2015 tegi kohtutäitur otsuse, millega määras avaldajale sunniraha 767 eurot. 15.01.2015 esitas avaldaja kaebuse kohtutäituri tegevuse peale, milles palus tühistada kohtutäituri 05.01.2015 otsuse sunniraha määramise kohta. 20.01.2015 tegi kohtutäitur otsuse, millega jättis avaldaja kaebuse kohtutäituri tegevuse peale rahuldamata. 30.01.2015 esitas avaldaja kaebuse kohtutäituri 20.01.2015 otsusele ning palus kohtul tühistada kohtutäituri 05.01.2015 otsus avaldajale sunniraha määramise kohta. Avaldaja leidis, et sunniraha rakendamise eeldused ei ole täidetud. Kohtutäituril puudus õigus nõuda sõidukite ettenäitamist ja teabe andmist nende asukoha kohta. Kohtutäitur täidab maakohtu 04.12.2014 esialgse õiguskaitse määrust ning tulenevalt täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest ei ole kohtutäituril õigust määrust sisustada ega täpsustada. Kohtutäituril ei ole õigust nõuda esialgse õiguskaitse määruses nimetamata mootorsõidukite ettenäitamist ja sellest tulenevalt sunniraha määrata. Kohtutäitur saab teha vaid neid toiminguid, mis vastavad esialgse õiguskaitse määruse sisule ja sellest tulenevatele abinõudele. Arvestada tuleb ka asjaolu, et täitemenetlus käib esialgse õiguskaitse määruse täitmiseks, mille käigus ei toimu vara müüki, vaid üksnes käsutamise piiramine. Seega ei ole kohtumääruse täitmiseks ka sisuliselt vajalik sõidukite valdust ära võtta. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 64 lg 1 teise lause kohaselt loetakse vara arestimiseks kohtutäituri avalduse alusel registripidaja poolt registrisse asja käsutamise keelumärke tegemist, kui see toimub enne arestimisakti üleandmist või kättetoimetamist TMS § 75 kohaselt. Täiteasjas on keelumärked registrisse kantud ning kõik kaebuse esitajale kuuluvad sõidukid arestitud. Järelikult on esialgse õiguskaitse määrus täidetud. Sunniraha määramine maksimummääras 767 eurot on ebaõige, täitur ei ole otsuse tegemisel kõiki asjaolusid kaalunud. Kohtutäitur jättis arvestamata asjaolu, et avaldaja vaidlustas sõidukite arestimise nende valduse äravõtmise kaudu. Nimetatud tsiviilasi on Harju Maakohtu menetluses (nr 2-14-63174). Olukorras, kus sõidukite ettenäitamise ja valduse üleandmise kohustus teises tsiviilasjas vaidlustati, oleks kohtutäitur pidanud täitemenetluse TMS § 46 lg 2 p 1 alusel peatama. Menetluse peatamata jätmise korral oleks kohtutäitur pidanud hoiduma sunniraha määramisest või vähemalt selle määramisest maksimumsummas, sest sisuliselt sunnib kohtutäitur võlgnikku täitma kohustust, mille võlgnik on juba vaidlustanud ja mille üle peetav vaidlus on pooleli. Kui tsiviilasja nr 2-14-63174 tulemusena peaks selguma, et täituril ei ole õigust Harju Maakohtu 04.12.2014 määruse täitmiseks võlgnikult sõidukeid ära võtta, siis muutub alusetuks ka kohtutäituri nõue sõidukite asukoha kohta info andmiseks ja nende ettenäitamiseks. Järelikult puudub alus ka ettenäitamiskohustuse täitmata jätmise eest sunniraha määrata. Sellises olukorras sunniraha määramine maksimumsummas on vastuolus seadusega ning kahjustab võlgnikku ebaõiglaselt. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 3 lg 3 järgi kasutatakse kohustuse täitmise tagamiseks leebeimat sunnivahendit- ja määra, mis eelduste kohaselt on tõhusaimad. Sunniraha rakendav isik peab valima sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda

täitma talle ettekirjutusega pandud kohustust. Täitur on rikkunud kohustust valida leebeim sunnivahend. Seetõttu juhul, kui kohus täituri otsust ei tühista, tuleb seda muuta ja vähendada määratud sunniraha 192 euroni. Kohtutäituri seisukoht Kohtutäitur Elin Vilippus palus jätta võlgniku kaebus rahuldamata, jäädes 20.01.2015 otsuses väljendatud seisukohtade juurde, mille kohaselt AS Esmar Ehitus seaduslik esindaja Priit Post kinnitas 18.12.2014 teabenõude ja sunniraha määramise hoiatuse kättesaamist 29.12.2014, kuid ei reageerinud teabenõudele ega täitnud ka selles sisalduvat nõudmist. TMS § 26 lg 1 kohaselt on kohtutäituril õigus nõuda võlgnikult täitemenetluseks vajalikku suulist ja kirjalikku teavet ning täitemenetluseks vajaliku dokumendi või muu eseme ettenäitamist. TMS § 59 lg 1 kohaselt peab võlgnik andma kohtutäiturile oma vara kohta teavet, mida kohtutäitur seoses täitemenetlusega vajab. Kui võlgnik rikub teabe andmise või eseme ettenäitamise kohustust ega täida seda sunniraha määramise hoiatuses märgitud tähtaja jooksul, on kohtutäituril TMS § 261 lg 1 p 1 kohaselt õigus määrata võlgnikule sunniraha. Täitedokument näeb ette selgesõnalise kohustuse arestida sõidukid ning lisaks kanda registrisse käsutamise keelumärge Kabimo AS kasuks. Kohtutäitur toimetas täitmisteate koos täitedokumendiga võlgnikule kätte 08.12.2014. Samal kuupäeval ei andnud võlgnik kohtutäiturile nõusolekut võlgniku vallasvara, sh sõidukite arestimistoimingu läbiviimiseks võlgniku ruumides. 10.12.2014 esitas võlgnik kohtutäituri tegevusele kaebuse, milles leidis, et olukorras, kus võlgnik on vaidlustanud täidetava määruse ja taotlenud määruskaebuse tagamiseks täitemenetluse peatamist, ei ole ettevõtluseks kasutatava vallasvara arestimine ja kolmandale isikule hoiule andmine asjakohane. Sellest tulenevalt oli võlgnik 08.12.2014 seisuga teadlik täitemenetluse algatamise aluseks oleva täitedokumendi sisust ning kohtutäituri poolt teostatavatest täitetoimingutest (vallasvara, sh sõidukite arest). Kui võlgnik oli arvamusel, et täitedokument ei ole piisavalt selge ning seetõttu pole täitedokumendi alusel täitemenetluses võlgnikule kuuluvaid sõidukeid arestida, siis lähtudes TMS § 217 lg-st 1 oleks võlgnik pidanud esitama kohtutäiturile vastavasisulise kaebuse 10 päeva jooksul arvates asjaolust teada saamisest ehk hiljemalt 18.12.2014. Kuna võlgnik vastavasisulist kaebust seaduses sätestatud tähtaja jooksul kohtutäiturile ei esitanud, siis on võlgnik oma kaebeõiguse minetanud ega saa täitedokumendi ebaselgusele enam tugineda (TMS § 217 lg-d 1 ja 6). Kohtutäituril puudub pädevus asuda täitedokumenti sisuliselt tõlgendama. Sisulise vaidluse tekkimise korral täitedokumendist tulenevate õiguste ja kohustuste osas peab võlgnik kasutama kohaseid õiguskaitsevahendeid ning selliseid vaidlusi ei saa lahendada kaebusega kohtutäituri tegevusele TMS § 217 lg 1 alusel. TMS § 261 lg-s 4 on sätestatud kohtutäituri kaalutlusõiguse piirid. Sätte kohaselt ei või sunniraha olla esmakordsel määramisel väiksem kui 192 eurot ja suurem kui 767 eurot. Kaalutlusõiguse piirides on kohtutäitur õigustatud tegema otsuse ehk määrama sunniraha suuruse, mis asjaolusid arvestades võimaldaks saavutada sunniraha määramise eesmärgi. Sunniraha määra üle otsustamisel on kohtutäitur kohustatud arvestama ka võlgniku isiku ja majandusliku seisundiga ning täitedokumendi kohaselt esialgse õiguskaitse raames tagamisele kuuluva nõude summaga. Arvestades, et võlgniku näol on tegemist ettevõttega, mille aruandeaasta kasum 2013.a oli 258 401 eurot ja müügitulu 7 712 480 eurot ning pidades silmas, et esialgse õiguskaitse määrus on tehtud 1 436 795, 13 euro suuruse nõude tagamiseks, siis on sunniraha 767 euro kohaldamine TMS § 261 lg 4 mõttes kohane ja lubatud. Väiksemas määras sunniraha rakendamine poleks motiveerinud võlgnikku sunniraha maksmise asemel kohustust täitma. Sunniraha summas 767 eurot määramine ei tulnud võlgnikule üllatusena ning võlgnikul oli võimalik sunniraha määramist vältida, täites 18.12.2014 teabenõudes ja sunniraha määramise hoiatuses nimetatud kohustused.

Kohtutäitur leidis täiendavalt, et sunniraha määramise seisuga puudusid alused täitemenetluse peatamiseks või täitetoimingu edasi lükkamiseks TMS § 44 ja § 46 lg 1 mõttes – võlgnik polnud esitanud kohtutäiturile dokumenti, mille kohaselt tulnuks täitemenetlus peatada või täitetoiming edasi lükata. Avaldaja mõttekäik sunniraha suuruse ja tsiviilasja nr 2-14-63174 võimalike tulemuste vahelise seose kohta pole arusaadav ega asjakohane, sest sunniraha suurus ei sõltu tsiviilasja nr 2-14-63174 menetluse tulemustest. Põhjendatud pole ka avaldaja seisukoht, mille kohaselt pole kohtutäituri 18.12.2014 teabenõue käsitletav kehtiva otsusena TMS § 261 lg 7 mõttes. Asja üleskirjutamine arestimise akti koostamiseks TMS § 64 lg 1 ja TMS § 75 lg 1 mõttes eeldab asja ülevaatamist ning selle seisukorra fikseerimist. Asja ülevaatamine arestimise akti koostamise eesmärgil ei sõltu sellest, kas kohtutäitur otsustab jätta arestitud vara võlgniku valdusesse või mitte. Sellest tulenevalt ning arvestades, et täitedokumendi kohaselt tuli arestida võlgnikule kuuluvad sõidukid ning pidades silmas, et TMS § 26 lg 1 kohaselt on kohtutäituril õigus nõuda võlgnikult täitemenetluseks vajalikku suulist ja kirjalikku teavet ning täitemenetluseks vajaliku dokumendi või muu eseme ettenäitamist, puudub võlgnikul seadusest tulenev alus asja (sõidukite) ettenäitamisest või sõidukite asukoha kohta informatsiooni andmisest keeldumiseks. Kui võlgnik pidas kohtutäituri 18.12.2014 teabenõuet seaduse või täitedokumendiga vastuolus olevaks, oli võlgnikul õigus vaidlustada otsus ja sunniraha määramise hoiatus 10 päeva jooksul selle kättesaamisest ehk hiljemalt 08.01.2015. Võlgnik oma kaebeõigust ei realiseerinud. Sissenõudja seisukoht Sissenõudja leidis, et kaebus on põhjendamatu ning palus jätta selle rahuldamata. Kohtutäituri 20.01.201 otsus oli õiguspärane ja põhjendatud. Kuna avaldaja ei vaidlustanud kohtutäituri 18.12.2014 teabenõuet ja sunniraha määramise hoiatust, siis saab ta vaidlustada ainult sunniraha määramise otsust, mitte aga teabenõuet ja sunniraha määramise hoiatuse aluseks olevaid asjaolusid. Kuna on tõenäoline, et avaldaja võib sõidukid võõrandada, on kohtutäitur korrektselt leidnud, et sõidukid tuleb anda kolmandale isikule hoiule. Kuivõrd maakohtu 04.12.2014 esialgse õiguskaitse määruse kohaselt tuleb sõidukid arestida, ei ületanud täitur sõidukite arestimiseks ettenäitamist nõudes oma pädevust. Hagi tagamise abinõude kohaldamise eesmärgiks on tagada, et võlgnik ei saaks tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise menetluse ajal varasid võõrandada. Esimese astme kohtu määrus Harju Maakohus rahuldas kaebuse osaliselt ja tühistas kohtutäitur Elin Vilippuse 20.01.2015 otsuse täiteasjas nr 022/2014/7516 osas, millega jäeti AS Esmar Ehitus kaebus kohtutäituri tegevuse peale rahuldamata sunniraha suurust puudutavas osas ja kohtutäitur Elin Vilippuse 05.01.2015 sunniraha määramise otsuse samas asjas, kohustades kohtutäiturit uuesti otsustama sunniraha suuruse. Kohus tühistas ka Harju Maakohtu 02.02.2015 määrusega rakendatud esialgse õiguskaitse abinõu, millega peatati täitemenetlus. Menetluskulud jäid menetlusosaliste endi kanda. Täitemenetluses sunniraha määramise esmaseks eelduseks on asjaolu, et kohtulahendit, mille täitmiseks soovib kohtutäitur sundi kohaldada, saab kohtutäitur täitemenetluse korras täita ning selle täitmist kohustatud isikult nõuda. Täitedokumendiks on käesoleval juhul Harju Maakohtu 04.12.2014 määrus tsiviilasjas nr 2-14-61566 esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Nimetatud määrusega määras kohus arestida avaldajale kuuluvad Eesti liiklusregistris registreeritud mootorsõidukid summas 723 555, 82 eurot ja kanda registrisse keelumärge Kabimo AS kasuks. Arestimise kord on sätestatud TMS §-s 64, mille lg 1 esimese lause kohaselt kirjutab kohtutäitur võlgniku valduses olevate asjade arestimiseks asjad üles ja keelab nende käsutamise. Vara arestimiseks loetakse ka kohtutäituri avalduse alusel registripidaja poolt registrisse asja

käsutamise keelumärke tegemist, kui see toimub enne arestimisakti üleandmist või kättetoimetamist seadustiku § 75 kohaselt. TMS § 75 lg-st 1 tulenevalt võib kohtutäitur jätta arestitud asja võlgniku valdusse, kui see ei ohusta sissenõudja nõude rahuldamist. TMS § 74 lg 1 kohaselt hinnatakse asi arestimisel ja asja hind märgitakse arestimisakti. Kohtutäitur on teinud 18.12.2014 teabenõude ja sunniraha määramise hoiatuse, mis on võlgnikule toimetatud kätte 29.12.2014. Teabenõudes on kohtutäitur nõudnud avaldajale kuuluvate mootorsõidukite ettenäitamist ning selgitanud, et mootorsõidukite arestimiseks on vajalik välja selgitada avaldajale kuuluvate mootorsõidukite asukoht ning avaldajal on kohustus teabenõudes nimetatud mootorsõidukid vara arestimiseks ette näidata 3 päeva jooksul teabenõude kättesaamise päevast. Avaldaja ei ole vaidlustanud, et ta teabenõuet hoiatuses märgitud tähtaja jooksul ei täitnud. Kohtutäitur on kohustatud arestimisel hindama arestitud asja, kuid asja üle vaatamata ning selle seisukorda fikseerimata võib olla asjale õige hinna määramine raskendatud. TMS § 53 lg-st 1 tuleneb keeld arestida võlgniku vara rohkem, kui on vaja sissenõudja nõude rahuldamiseks ja täitekulude katteks. Kohtutäitur ei ole asunud ise sisustama esialgse õiguskaitse määrust. Täitetoimikust nähtuvalt on kohtutäitur pöördunud 08.12.2014 sissenõudja poole täpsustamaks, kas sõidukite asukoha tuvastamise korral ja arestimistoimingu läbiviimise korral peab sissenõudja vajalikuks anda sõidukid hoiustamiseks kolmandale isikule (paigutada parklasse) või jätta sõidukid võlgniku vastutavale hoiule. Sissenõudja 08.12.2014 vastuse kohaselt pidas sissenõudja vajalikuks anda sõidukid hoiustamiseks kolmandale isikule (paigutada parklasse). Kohtutäitur on pöördunud ka tsiviilasja nr 2-14-61566 menetlenud kohtuniku poole täiendavate selgituste saamiseks, täpsustamaks „arestimise“ mõistet täitedokumendis, kuna menetlusosalised mõistavad resolutsiooni punkti 4 (sõidukite arestimine) toimet erinevalt. Kohtunik leidis 10.12.2014 selgituses, et sõidukid tuleb summas 723 555, 82 eurot võlgniku käest ära võtta ja hoiustada kolmanda isiku juures. Eelnevast tulenevalt olid sunniraha rakendamise eeldused täidetud. Kohtutäitur on 18.12.2014 teabenõudes ja sunniraha määramise hoiatuses hoiatanud võlgnikku, et määrab teabenõude täitmata jätmise ja sõidukite ette näitamata jätmise korral sunniraha summas 192 - 767 eurot. Kohtutäitur on toonud hoiatuses välja sunniraha määramise õigusliku aluse, kuid ei ole oma 05.01.2015 otsuses piisavalt põhjendanud, miks ta määrab sunniraha kohe maksimummääras 767 eurot. Otsuses märgib kohtutäitur, et võlgnik ei ole 05.01.2015 seisuga teabenõudes küsitud mootorsõidukite asukohta avaldanud ega mootorsõidukeid kohtutäiturile vara arestimiseks ette näidanud. Kuna kohtutäitur ei ole sunniraha nõudmist 05.01.2015 otsuses sisuliselt põhjendanud, on ta seega diskretsioonipiire ületanud. Sunniraha maksimummääras kohaldamise põhjenduseks ei saa lugeda teabenõude täitmata jätmist, kuivõrd see on sunniraha määramise eeldus. Sunniraha määramine on küll põhjendatud, kuid kohtutäituril oleks tulnud põhjendada, miks oli sunniraha määramine vajalik koheselt maksimumsummas ja miks on sellises suuruses sunniraha puhul teabenõude täitmine tõenäolisem kui väiksema summa korral. Kuna kohtul ei ole õigust sunniraha suuruse üle otsustada, tuleb kohtutäituril endal otsustada uuesti sunniraha suuruse üle. Asjakohane ei ole kohtutäituri viide sellele, et võlgnik oleks võinud vaidlustada (muu hulgas) sunniraha määramise hoiatust, kuid võlgnik oma kaebeõigust ei realiseerinud. Riigikohus leidis lahendis nr 3-2-1-4-13, et kuigi üldjuhul võib täitemenetluse osaline TMS § 217 lg 1 järgi esitada kohtutäituri otsuse või tegevuse peale täitedokumendi täitmisel kohtutäiturile kaebuse ning TMS

§ 218 lg 1 järgi võib ta kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale esitada kaebuse maakohtule, ei ole üldkogu arvates täitemenetluse seadustiku mõttest tulenevalt sunniraha määramise hoiatuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse puhul õiguskaitse vajalik olukorras, kus isik saab esitada kaebuse ka kohtutäituri sunniraha määramise otsuse peale. TMS § 261 järgi on hoiatus sunniraha määramise eelduseks, ilma milleta ei saa kohtutäitur sunniraha määrata, kuid hoiatusega ei kaasne täitemenetluse osalisele muid negatiivseid tagajärgi, mille vastu ta peaks end kaebuse esitamisega kaitsma ja mille vastu ta ei saaks kaitset sunniraha määramise otsust vaidlustades. Hoiatuse eesmärgiks on anda kohustatud isikule teada, et kui ta ei asu täitedokumenti kindlaks kuupäevaks täitma, määrab kohtutäitur talle sunniraha. Lisaks saab kohustatud isik TMS § 261 lg 8 järgi mõjuval põhjusel taotleda, et kohtutäitur lükkaks sunniraha rakendamise edasi ja määraks täitmiseks uue tähtaja, ning esitada kohtutäituri otsuse peale, millega kohtutäitur jätab taotluse rahuldamata, ka kaebuse. Kohtutäituri määruskaebus Kohtutäitur palub maakohtu määruse tühistada osas, millega kohus rahuldas AS Esmar Ehitus kaebuse ning uue määrusega jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Kohtutäituri kaalutlusõigust sunniraha määramisel piirab ja reguleerib TMS-i § 261 lg 4. Norm näeb ette sunniraha suuruse piirid, millest kohtutäitur väljuda ei tohi. Kui sunniraha on isikule määratud kooskõlas TMS §-s 261 sätestatud tingimustega ja juhul, kui kohtutäitur on seejuures järginud ka TMS §-s 261 lg-s 4 sätestatud piiranguid sunniraha suurusele, pole kehtiva õigusega kooskõlas järeldus, et kohtutäitur on diskretsioonipiiridest väljunud või teinud kaalutlusvea. Seadus ei näe sunniraha määramise otsuse kehtivuse eeldusena ette sunniraha suuruse sisulist põhjendamiskohustust, mistõttu ei saa see olla kohtutäituri otsuse tühistamise aluseks. Kohustatud isiku õigused on sunniraha määramisel kaitstud seeläbi, et sunniraha määramise aeg, põhjus ja suurus ei saa tulla isikule üllatusena. Vastavatest asjaoludest peab isik olema tulenevalt TMS §-s 261 sätestatud sunniraha määramise korrast informeeritud juba enne sunniraha määramist. Sunniraha suurust põhjendas kohtutäitur 20.01.2015 otsuses. Kohus jättis nimetatud asjaolu tähelepanuta ja tühistas kohtutäituri 20.01.2015 otsuse ning kohustas kohtutäiturit otsustama sunniraha suuruse uuesti. Kohtumääruse põhjendustest ei selgu, miks jättis kohus kohtutäituri 20.01.2015 otsuses väljendatud põhjendusega arvestamata või luges selle ebapiisavaks. AS Esmar Ehitus määruskaebus Avaldaja palub maakohtu määruse tühistada osas, millega jäeti kaebus osaliselt rahuldamata ning uue määrusega rahuldada kaebus täielikult. Samuti tühistada määrus osas, millega tühistati Harju Maakohtu 02.02.2015 määrusega rakendatud esialgse õiguskaitse abinõu. Kabimo AS ja kohtutäituri menetluskulud jätta nende endi kanda ning mõista avaldaja menetluskulud välja Kabimo AS-lt ja kohtutäitur Elin Vilippuselt. Avaldaja kordab oma varaseimaid põhjendusi ja jääb selle juurde, et kohtutäituril puudus alus sunniraha määramiseks. Avaldaja õiguste kaitseks on vajalik, et täitemenetlus oleks peatatud. Kui täitemenetlust jätkata olukorras, kus vaidlus sunniraha määramise õiguse üle on alles pooleli, ei ole takistatud täiendava sunniraha määramine avaldajale. Täitemenetluse peatamine aitab vältida uute õigusvaidluste tekkimise võimalust ning võlgnikule põhjendamatute kulutuste ja kahju tekkimist.

Vastused Puudutatud isikud vaidlevad avaldaja määruskaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Avaldaja palub jätta kohtutäituri määruskaebus läbi vaatamata, kuna selle on alla kirjutanud kohtutäituri abi. Osalemine kohtumenetluses ei ole kohtutäituri ametitoiming KTS § 6 lg 1 tähenduses, mistõttu ei saa kohtutäituri abi kohtutäituri asemel menetlustoiminguid teha. Neid peab kohtutäitur tegema isiklikult. Kohtutäituri abil ei ole seadusest tulenevat esindusõigust kohtutäituri esindamiseks kohtumenetluses. Kabimo AS nõustub kohtutäituri määruskaebusega ja palub selle rahuldada. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium leiab, et maakohtu vaidlustatud kohtumäärus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebustes esitatud väited ei anna alust määruse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 ja §-ga 659 tuleb kohtumäärus jätta muutmata ning määruskaebused rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ja §-st 659 sellekohaseid põhjendusi ei korda. Vastuseks avaldaja määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Vastavalt TMS §-le 8 on kohtutäitur kohustatud viivitamata tarvitusele võtma kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks, koguma täitemenetluseks vajalikku teavet ning selgitama täitemenetluse osalistele nende õigusi ja kohustusi. TMS § 26 lg 1 esimese lause kohaselt on kohtutäituril õigus nõuda võlgnikult täitemenetluseks vajalikku suulist ja kirjalikku teavet ning täitemenetluseks vajaliku dokumendi või muu eseme ettenäitamist. Nimetatud sätted kohustavad kohtutäiturit nõudma täitemenetluseks vajalikku teavet täitmiseks esitatud nõude võimalikult efektiivseks sissenõudmiseks. Tulenevalt Harju Maakohtu 04.12.2014 määrusest oli kohtutäitur õigustatud avaldajale kuuluvad sõidukid arestima. Maakohtu määruse resolutsiooni sõnastusest tuleneb, et lisaks keelumärke kandmisele registrisse tuleb sõidukid ka kohtutäituri poolt arestida. Maakohtu määruse õiguspärasust on kinnitanud 16.03.2015 määrusega ka Tallinna Ringkonnakohus. Sõidukite arestimiseks oli vajalik sõidukite ettenäitamine. TMS § 74 lg 1 kohaselt asi hinnatakse arestimisel ja asja hind märgitakse arestimisakti. Maakohus märkis õigesti, et olukorras, kus kohtutäituril ei ole võimalik arestitavaid sõidukeid üle vaadata, on hindamine raskendatud. Asjaolu, et sõidukite vanus on avaldaja kinnitusel 4-14 aastat, ei ole aluseks sõidukite arestimisel nende hinna määramata ja arestimisakti märkimata jätmiseks. Lisaks tuleb maakohtu 04.12.2014 määruse alusel sõidukid arestida vaid teatud kindla summa ulatuses, mistõttu oli täitemenetluses sõidukite hinna määramine vajalik ja õigustatud. Sõidukite seisukorda fikseerimata võib viidatud vanuses sõidukite hinna määramine osutuda keeruliseks ja mõjutada ka hindamistulemuste korrektsust. Nimetatu pole aga ei sissenõudja ega ka võlgniku huvides. Eeltoodust tulenevalt oli sõidukite ettenäitamise nõue põhjendatud. Avaldaja väited kohtulahendi selgitamise nõuete järgimata jätmise kohta ei oma tähtsust, kuivõrd seadus ei näe ette vara arestimise korraldamisel ja selle käigus vara ettenäitamisel kohtutäituri kohustust küsida selle kohta täitedokumendiks oleva lahendi teinud kohtu arvamust. Täitemenetluse peatamine ei ole põhjendatud, kuna see ei ole proportsionaalne meede käesolevas asjas esitatud avalduse tagamiseks. Praeguse menetluse esemeks on sunniraha määramise õiguspärasus, mistõttu ei mõjuta kohtumäärus hagi tagamise abinõu kohaldamist ning täitemenetluse jätkamist. Täituri tegevusele kaebuse esitamine ei vabasta avaldajat täituri korralduste täitmisest.

Vastuseks avaldaja taotlusele kohtutäituri määruskaebuse läbi vaatamata jätmiseks märgib kolleegium järgmist. KTS § 23 lg 3 teise lause järgi on kohtutäituri abi pädev tegema kohtutäituri nimel ja vastutusel kõiki ametitoiminguid, mida kohtutäitur ei pea KTS § 7 lg 1 kohaselt tegema isiklikult. KTS § 7 lg 1 loetelu ei näe ette, et määruskaebuse maakohtu määruse peale peab esitama kohtutäitur ise. Seega võis kohtutäituri abi esitada kohtutäituri nimel määruskaebuse. Vastuseks kohtutäituri kaebusele selgitab kolleegium järgmist. Maakohus märkis õigesti, et kohtutäitur ei ole maksimummääras sunniraha nõudmist esmakordsel määramisel millegagi põhjendanud. Kohtutäitur on küll pädev iseseisvalt otsustama sunniraha kohase suuruse üle, kuid seda otsustust tuleb põhjendada. Täitur oleks pidanud hindama, milline sunniraha suurus, arvestades konkreetse täitemenetluse ja kohustatud isiku eripära, oleks kohaseim, seda enam, kui sunniraha määratakse koheselt maksimumsummas. Kaalumise kohustuse näeb ette ka asendustäitmise seadus, mille § 3 lg 3 kohaselt kasutatakse kohustuse täitmise tagamiseks leebeimat sunnivahendit ja -määra, mis eelduste kohaselt on tõhusaimad. Sunniraha rakendav isik peab valima seega sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda täitma talle ettekirjutusega pandud kohustust. Asjaolu, et hilisemas dokumendis on täitur vastavaid asjaolusid selgitanud, ei kõrvalda 05.01.2015 määruse puudusi. Ebaõige on ka kohtutäituri seisukoht, mille kohaselt oleks otsuse piisava motiveerimise nõue vastuolus TMS § 261 lg-ga 4 ning sunniraha määramise üldise eesmärgi ja mõttega. Kuna kohtutäitur peab kaaluma, millist sunniraha määra konkreetsetel asjaoludel kohaldada, siis nende põhjenduste võlgnikule esitamine ei venita menetlust. Pigem võib kaalutluste esitamine soodustada eesmärgi saavutamist, sest võlgnik saab veenduda, et kohtutäitur on sunniraha suuruse põhjendatust sisuliselt hinnanud. Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu määruse muutmata, ei näe ta põhjust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Käesoleva määrusega jätab ringkonnakohus määruskaebused rahuldamata ja esimese astme kohtu määruse muutmata, mistõttu jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel AS Esmar Ehitus ja kohtutäitur Elin Vilippuse kaebemenetluses kantud menetluskulud nende endi kanda, Kabimo AS vastavad menetluskulud jäävad AS Esmar Ehitus kanda. Kabimo AS esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on esindajal aega kulunud AS Esmar Ehitus ja kohtutäituri määruskaebustele vastuse koostamiseks kokku 3,1 tundi hinnaga 130 eurot tund. Kolleegiumi hinnangul saab pidada AS Esmar Ehitus määruskaebusele vastuse koostamise põhjendatud ajakuluks 2,5 tundi. Asja sisu arvestades oli kõnealune kulu vajalik Kabimo AS huvide efektiivseks kaitsmiseks. Kabimo AS esindajaks on vandeadvokaat, kelle tunnitasu 130 eurot (ilma käibemaksuta) tuleb vastava kvalifikatsiooni puhul hinnata tavapäraseks. Seega tuleb AS-lt Esmar Ehitus Kabimo AS kasuks välja mõista TsMS 174 lg-te 1, 2 ja 3 ning § 175 lg 1 alusel õigusabikulude hüvitamiseks 325 eurot. Kooskõlas TsMS § 177 lg-ga 4 peab AS Esmar Ehitus maksma menetluskulude tasumisega viivitamise korral Kabimo AS-le viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes

/allkirjastatud digitaalselt/ M. Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ I. Parrest

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.