Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ülle Jänes ja Imbi Sidok-Toomsalu
Kohtuasi
Sihtasutuse Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja kt RP taotlus esialgse õiguskaitse rakendamise korras AO suhtes isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 22.06.2015 ja 26.06.2015 määrused
Kaebuse esitaja ja kaebuse AO määruskaebus liik Sihtasutuse Pärnu Menetlusosalised ja nende Avaldaja: Psühhiaatriakliiniku juhataja kt RP esindajad
Haigla
Puudutatud isik: AO (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa Puudutatud isik: Surju vald (Surju Vallavalitsuse kaudu) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Pärnu Maakohtu 22.06.2015 ja 26.06.2015 kohtumäärused jätta muutmata.
2.AO 28.06.2015 määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
Tsiviilasi nr: 2-15-9435 Asjaolud ja menetluse käik
1.22.06.2015 kell 10.00 esitas SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku (edaspidi kliinik) juhataja kt RP maakohtule taotluse kohaldada AO (edaspidi ka puudutatud isik) suhtes psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 13 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 2 alusel esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematut ravi, esialgu 4 päevaks ning siis pikendamiseks kuni 40 päevani. TsMS 54. peatüki ja § 533 p 1 mõttes on tegemist isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlusega. AO on võetud ravile kliiniku statsionaarsesse osakonda 20.06.2015 kell 14.00. Kliinikusse tõid puudutatud isiku tema vanemad ning tema suhtes kohaldati tahtest olenematut ravi vastavalt PsAS § 11 lõigetele 1, 2 ja 3. Kuna järgmine päev puudutatud isik nõustus haiglaraviga, siis alates 21.06.2015 kell 9.00 jätkus tema ravi ravilepingu alusel. Seoses seisundi halvenemisega kohaldati uuesti tahtest olenematut ravi alates 22.06.2015 kell 10.00 vastavalt PsAS § 11 lõigetele 1, 2 ja 3.
2.AO vanemad tõid ta kliinikusse, kuna tema käitumine oli psühhoosi tõttu muutunud ebaadekvaatseks, kohati agressiivseks ja ohtlikuks. AO on avaldanud mõtteid, et tema pähe on paigaldatud elektroonikaseade, millega teda juhitakse ja mõjutatakse. Puudutatud isik keeldub sellest üksikasjalikult rääkimast väites, et see kõik on väga isiklik asi. Ta on avaldanud perearsti juures soovi seda seadet röntgeniga uurida lasta. Psüühikahäire suhtes haigusteadvus puudub täielikult. Esmane psühhootiline episood anamneesis oli 2014 kevadel. Isik on viibinud haiglaravil psühhoosi tõttu 3 korda. Pärnu Maakohtu 22.06.2015 määrus
3.Maakohus rahuldas avaldaja taotluse ja kohaldas esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematut ravi neljaks päevaks TsMS § 534 lg 5 kohaselt.
4.Maakohtu hinnangul võis esialgse õiguskaitse kohaldamisega viivitamisel kaasneda oht eelkõige puudutatud isikut ümbritsevatele isikutele, sest psühhiaatri otsusest nähtuvalt on isikul luulumõtted ning ta on agressiivne ja ohtliku käitumisega ning võib olla ettearvamatu. Maakohtu hinnangul polnud muu ravi võimalik, kuna puudutatud isik ei saa aru ravi vajadusest, on psühhootiline, ravikoostöö ja haigusteadvus puudub. Haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik teiste elu, tervist ja julgeolekut, kuna isik vajas haiglas ohjeldamist ähvardava ja agressiivse käitumise tõttu. Pärnu Maakohtu 26.06.2015 määrus
5.26.06.2015 kohtumäärusega pikendas maakohus avaldaja taotluse alusel puudutatud isiku suhtes kohaldatavat tahtest olenematut ravi kuni 40 päevani.
6.Enne määruse tegemist kuulas maakohus ära puudutatud isiku, puudutatud isiku ema ja isa ning valvearsti dr IT. Puudutatud isiku kuulas maakohus ära 25.06.2015 psühhiaatriakliinikus. Puudutatud isiku hinnangul on ta terve ega pole teistele ohtlik. Puudutatud isiku isa avaldas kohtule, et isik vajab ravi, kuigi ta sellest ise aru ei saa. Isik käitub imelikult, enne haiglasse minemist tegi kätega imelikke liigutusi ja tõmbles. Kadus vahepeal kodust ära. Puudutatud isiku ema kinnitusel ei pea isik kodus ravimite manustamisest kinni. Isik on avaldanud, et tal on elektroonika kõrvas ja kolmas silm. Isik on muutunud kurjemaks, ta räägib asju, mida pole juhtunud ja arvab, et vanemad korraldavad tema vastu vandenõu. Isiku õed kardavad teda tema jutu pärast. Valvearst dr IT hinnangul on isikul äge psühhootiline häire ning isik vajab ravi 40 päeva. Isik laseb end ravida, kuid tal puudub haiguskriitika täielikult. Haiglasse saabudes oli isik personali suhtes ähvardav ja agressiivne, karjus kaootiliselt. Isik on
2(8)
Tsiviilasi nr: 2-15-9435 ohtlik ennekõike teistele. Kuna isikul on luululised mõtted, on tema käitumine ettearvamatu.
7.Maakohus veendus puudutatud isiku haigusseisundis ja ravivajadusest arusaamise puudumises isiku ärakuulamisel. Muu ravi pole maakohtu hinnangul võimalik, kuna isik ravimeid ise korrapäraselt ei võta. Isiku käitumine on näidanud, et ta võib olla ettearvamatu ja ohtlik nii endale kui teistele. Määruskaebus
8.Puudutatud isiku riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas maakohtu 22.06.2015 ja 26.06.2015 määrustele määruskaebuse, milles leiab, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused polnud täidetud. Esindaja hinnangul ei nähtu maakohtu seisukohast, milles puudutatud isiku ohtlikkus seisneb ja mille alusel selline järeldus on tehtud. Kohus ei saa esindaja hinnangul tugineda pelgalt psühhiaatrite arvamusele, et isiku käitumine on kohati agressiivne. Asjaolust, et isik on olnud eelmisel aastal ka varasemalt ravil ei saa teha järeldust, et muu psühhiaatriline abi pole küllaldane. Määruskaebuse esitaja palub seetõttu maakohtu määrused tühistada täies ulatuses.
9.Alternatiivselt palub puudutatud isiku esindaja tühistada maakohtu määrused osaliselt. Puudutatud isik toodi kliinikusse 20.06.2015 kell 14.00. Sellest ajast tulnuks hakata lugema ka tahtest olenematu ravi tähtaega. Määruskaebuse esitaja viitab PsAS § 11 lgle 3. Tähendust ei oma, et puudutatud isik nõustus 21.06.2015 haiglaraviga. Nimetatud nõusolek ei ole ka arvestatav, kuna haigusloost nähtuvalt on puudutatud isikult võetud üksnes vastavale blanketile allkiri, kuid päises puuduvad tema isikuandmed. Puudutatud isik kinnitas, et allkirjastas nimetatud blanketi, saamata aru, et sellega järgneb tema ravi haiglas. PsAS § 3 lg 1 sätestab, et psühhiaatrilist abi antakse vaba tahte avalduse alusel, st isiku soovil või teadval nõusolekul. Kohtupraktikas puudub seisukoht mil viisil tuvastada, et isik andis teadva nõusoleku. Määruskaebuse esitaja hinnangul ei ole võimalik rääkida teadvast nõusolekust kui isikul enesel puudub arusaam vastavast nõusoleku olemusest ja tähendusest. Olukorras, kus kohus on isikul tuvastanud raske psüühikahäire, ei saa määruskaebuse esitaja hinnangul rääkida ka patsiendi teadvast nõusolekust PsAS § 3 lg 1 tähenduses. Tahtest olenematu ravi tähtaega tulnuks hakata seetõttu lugema alates 20.06.2015 kell 14.00 ning 22.06.2015 määruse järgi oli esialgse õiguskaitse kohaldamine seaduslik kuni 24.06.2015 kell
14.00.Puudutatud isik palub TsMS § 543 alusel tuvastada, et ta viibis 24.06.2015 kella 14.00 ja 26.06.2015 kella 09.30 vahel tahtest olenematul psühhiaatrilisel ravil ebaseaduslikult.
10.26.06.2015 määrus tuleb tühistada lõpptähtaja määratlemise osas. Uue lahendiga tuleb määrata tahtest olenematu ravi lõpptähtajaks 30.07.2015 kell 14.00.
11.Määruskaebuse esitaja leiab, et kohtumääruse resolutsioonist peaks olema isikule arusaadav, kas ja millisel viisil võib talle haiglas tahtevastaselt ravimeid manustada. Esitatud raviasutuse taotlusest ei selgu, millised ravimeetodid on vajalikud. Sellest tulenevalt tuleb raviasutustele teha ettepanek taotluse täiendamiseks. Kohtumääruse resolutsioonis tuleb määratleda, kas puudutatud isikule võib ja millisel viisil tahtevastaselt ravimeid manustada. Alates 20.06.2015 kuni võimaliku uue kohtumääruse tegemiseni tuleb lugeda ebaseaduslikuks puudutatud isikule tahtevastaselt ravimine manustamine.
3(8)
Tsiviilasi nr: 2-15-9435 Ringkonnakohtu seisukoht
12.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu 22.06.2015 ja 26.06.2015 määrused on seaduslikud ning määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruste tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu määrused muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).
13.Ringkonnakohus lahendab puudutatud isiku määruskaebuse Pärnu Maakohtu 22.06.2015 kohtumäärusele ja Pärnu Maakohtu 26.06.2015 kohtumäärusele ühe (käesoleva) määrusega.
14.Kõigepealt analüüsib kolleegium määruskaebuse esitaja seisukohta PsAS § 11 lg 1 rikkumise kohta.
15.Kolleegium ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused polnud esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal täidetud. Viidatud sätte kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Maakohus on vastavate eelduste olemasolu oma 22.06.2015 ja 26.06.2015 määrustes kolleegiumi hinnangul piisavalt põhjalikult analüüsinud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
16.TsMS § 537 lg 1 järgi on isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimuseks eksperdiarvamus, millena võib arvestada isikut läbivaadanud psühhiaatri arvamust. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isiku tervisliku seisundi osas väljendanud arvamust psühhiaatrid IT ja JG (tl 4, 6 ja 22). Psühhiaatrite hinnangul on puudutatud isiku käitumises täheldatud ebaadekvaatsust, ettearvamatust ning agressiivsusele kalduvust. Psühhiaatrid on diagnoosinud puudutatud isikul ägeda psühhootilise häire ning märkinud, et puudutatud isikul puudub haiguskriitika ning koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on puudutatud isik psühhiaatrite hinnangul oma ebaadekvaatse, agressiivse ja ettearvamatu käitumise tõttu ohtlik ennekõike teistele. Isiku ohtlikkus saab eelkõige väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 02.03.2007 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-06, p 19). Agressiivne käitumine väljendus asja materjalidest nähtuvalt puudutatud isikul nii psühhiaatriakliinikus, kus isik muutus ähvardavaks ja agressiivseks (tl 3), kui ka suhetes oma perekonnaliikmetega (tl 23-24). Eksperdiarvamus on üks olulistest tõenditest, mida kohus isiku seisundi osas seisukoha võtmisel hindama peab. Maakohus on kolleegiumi hinnangul seega korrektselt võtnud arvesse asjas arvamust avaldanud psühhiaatrite hinnangud. Lisaks sellele kuulas maakohus ära ka TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud. Maakohus on kuulanud ära isiku ema ja isa ning kinnise asutuse juhi (psühhiaatriakliiniku juhataja kohusetäitja RP). Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks esialgse õiguskaitse kohaldamisel küsinud puudutatud isiku elukohajärgse omavalitsuse seisukohta. Kuivõrd määruskaebusele esitatud 03.07.2015 seisukohas peab omavalitsus puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamist põhjendatuks ning arvestades, et omavalitsus ei too oma seisukohas välja ka asjaolusid, mis annaksid alust maakohtu 22.06.2015 ja 26.06.2015 määrustes
4(8)
Tsiviilasi nr: 2-15-9435 väljendatud seisukohtades teistsugusele järeldusele jõudmiseks, ei pea kolleegium omavalitsuse õigeaegset ärakuulamata jätmist selliseks minetuseks, mis annaks alust maakohtu 22.06.2015 ja 26.06.2015 määruste tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 536 lg-ga 1 kuulas maakohus ära ka puudutatud isiku enda ja veendus isiku seisundis.
17.Tulenevalt eelmainitust on maakohus kolleegiumi hinnangul kõiki tõendeid koostoimes hinnanud ja asunud õiguspäraselt seisukohale, et täidetud olid PsAS § 11 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud tingimused. Seega pole põhjendatud puudutatud isiku väide, mille kohaselt tugines kohus puudutatud isiku ohtlikkuse hindamisel pelgalt psühhiaatrite arvamusele.
18.Muude abinõude kasutamise võimatus kinnisesse asutusse paigutamise tingimusena eeldab seda, et muid abinõusid pole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu. Kuivõrd isik polnud nõus vajalikke ravimeid vabatahtlikult (kodustes tingimustes) manustama ning arvestades, et isik ei nõustunud vabatahtlikult ka raviga kliinikus, oli kolleegiumi hinnangul põhjendatud maakohtu järeldus muu ravi ebapiisavuse kohta. Vastavat seisukohta kinnitavad ka isiku seisundit hinnanud psühhiaatrite arvamused. Seega oli täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud tingimus. Määruskaebus tuleb PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste rikkumise osas jätta tulenevalt eespool märgitust rahuldamata.
19.Järgnevalt hindab kolleegium puudutatud isiku taotlust lugeda tahtest olenematu ravi alguse tähtajaks 20.06.2015 kell 15.00 (mitte 22.06.2015 kell 10.00).
20.Tsiviilasja materjalide kohaselt saabus puudutatud isik psühhiaatriakliinikusse 20.06.2015 kell 14.00. PsAS § 13 lg 2 kohaselt võib isiku tahtest olenematu ravi haigla psühhiaatriaosakonnas kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal. 21.06.2015 kell 09.00 nõustus puudutatud isik haiglaraviga, allkirjastades vastaval blanketil oleva vormi (edaspidi: nõusoleku vorm). Määruskaebuse kohaselt tunnistab puudutatud isik nõusoleku vormi allkirjastamist, kuid väidab, et ei mõistnud allkirja andmise tagajärge.
21.Kooskõlas TsMS § 477 lg-ga 7 palus ringkonnakohus avaldaja seisukohta puudutatud isiku sellisele väitele. 31.08.2015 vastuses avaldaja kinnitas, et puudutatud isik mõistis dokumendi allkirjastamise ajal, et allkirja andmine tähendab haiglasse jäämise nõusoleku andmist. Samuti kinnitas avaldaja, et puudutatud isik mõistis, et haiglasse jäämise põhjus on tema tervisliku seisundi korrigeerimine. Avaldaja märkis, et puudutatud isikuga sarnaste tervislike seisundite puhul on tavapärane, et isik võib ravimiseks antud nõusoleku tagasi võtta.
22.PsAS § 3 lg 1 kohaselt antakse psühhiaatrilist abi vaba tahte avalduse alusel, st isiku soovil või teadval nõusolekul. PsAS § 2 p 5 defineerib teadva nõusoleku kui nõusoleku, mille andmisel isik on võimeline aru saama nõusoleku olemusest ja selle andmise või sellest keeldumise tagajärgedest. Teadva nõusoleku andmine pole muuhulgas võimalik juhul, kui isik on tehingu tegemise ajal piiratud teovõimega või otsusevõimetu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 13 lg 1 mõttes tähendab otsusevõimetus, et isik ei suuda tehingut tehes adekvaatselt hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. Selline suutmatus peab tulenema eelkõige vaimutegevuse ajutisest häirest või muust asjaolust, millest tingituna isik ei suuda tegelikkusest õigesti aru saada. Otsusevõimetust tuleb tõendada isikul, kes otsusevõimetusele tehingu tühisuse
5(8)
Tsiviilasi nr: 2-15-9435 tuvastamisel tugineb. Puudutatud isik märgib üldistavalt, et olukorras, kus avaldaja hinnangul oli puudutatud isik psühhoosi tõttu ebaadekvaatne, ei saa selline isik anda teadvat nõusolekut raviks. Puudutatud isik väidab, et ta küll allkirjastas 21.06.2015 nõusoleku, kuid ei mõistnud allkirja andmise tagajärgi. Muid põhistusi puudutatud isik ei esita.
23.Kolleegiumi hinnangul ei saa puudutatud isiku selliseid põhistusi pidada piisavaks, et järeldada puudutatud isiku otsusevõimetust 21.06.2015 kell 09.00. Puudutatud isiku väide, et ta ei mõistnud 21.06.2015 dokumendi allkirjastamisel selle sisu, jääb paljasõnaliseks. Hüpoteetiliselt võib iga isik, kes on allkirjastanud nõusoleku tervishoiuteenuse osutamiseks, hiljem väita, et ta ei mõistnud nõusoleku andmise tähendust. See aga muudaks psühhiaatrilise abi andmise vaba tahte alusel sisuliselt võimatuks. Samas peaks psühhiaatrilise abi andmine PsAS § 3 normidest lähtuvalt toimuma üldjuhul vabatahtlikult ning psühhiaatriline abi osutamine tahtest olenemata üksnes erandjuhtudel. Puudutatud isik oma määruskaebuses teoretiseerib, et PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud eelduste täitmisel, ei saa olla võimalik teadva nõusoleku andmine. Seejuures ei väida määruskaebuse esitaja, et ta ei saanud allkirja andmise tagajärgedest aru oma tervisliku seisundi tõttu, vaid leiab, et teadev nõusolek pole põhimõtteliselt võimalik juhul, kui puudutatud isiku seisundit hinnanud psühhiaatrite hinnangud peaksid vastama tõele. Kolleegium puudutatud isiku sellise seisukohaga ei nõustu. Asjaolu, et puudutatud isikul diagnoositi äge psühhootiline häire sundravi otsuste tegemise ajal, ei kinnita iseenesest seda, et 21.06.2015 kell 09.00 polnud puudutatud isik võimeline oma tegevusest aru saama muu hulgas näiteks põhjusel, et vastava häire ilmingud nõrgenesid. Tervishoiuteenuse osutaja on ravi vajaduse hindamisel muuhulgas kohustatud hindama, kas isik on võimeline kaaluma tervishoiuteenuse osutamisega seotud poolt- ja vastuväiteid. Selline otsustus on tagantjärele ainult piiratud ulatuses kontrollitav. Kliiniku juhataja kohusetäitja dr IT kinnitusel mõistis puudutatud isik 21.06.2015 allkirja andmise hetkel teo tähendust ja selle tagajärgi. Kolleegiumil puudub käesolevas asjas alus vastava seisukoha õigsuses kahelda.
24.TsÜS § 13 lg 3 sätestab, et kui isik tegi TsÜS § 13 lg-s 1 nimetatud asjaolu mõju all endale ilmselt kahjuliku tehingu, siis eeldatakse, et ta tegi tehingu otsustusvõimetuna. Käesoleval juhul pole kolleegiumi hinnangul raviga nõustumine käsitletav puudutatud isikut kahjustava tehinguga (toiminguga), kuivõrd tsiviilasja materjalidest nähtuvalt vajas isik oma tervisliku seisundi parandamiseks psühhiaatrilist abi. Tuleb ka arvestada, et vabatahtlikul nõusolekul põhinev ravi kätkeb endas oluliselt vähem piiranguid puudutatud isiku jaoks ning on seetõttu puudutatud isiku õigusi vähem riivav kui sundravi. Seega poleks kolleegiumi hinnangul põhjendatud käesoleval juhul eeldada, et isik tegi tehingu otsustusvõimetuna.
25.Tervishoiuteenuse, sh psühhiaatrilise abi, osutamise nõusolekule seadus vorminõudeid ette ei näe. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 766 lg 3 kolmanda lause järgi võib tervishoiuteenuse osutaja siiski nõuda nõusoleku vormistamist kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Puudutatud isiku poolt (lihtkirjalikult) allkirjastatud nõusolek vastab VÕS § 766 lg-st 3 tulenevatele nõuetele. Arvestades eelmärgitut ja seda, et puudutatud isik nõusoleku allkirjastamist kinnitab, ei oma asja lahendamisel määravat tähendust asjaolu, et puudutatud isiku esindaja väitel puudusid nõusoleku vormil patsiendi ees- ja perekonnanimi ning isikukood.
6(8)
Tsiviilasi nr: 2-15-9435
26.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isik ravi jooksul oma seisukohta ravi läbiviimise osas korduvalt muutnud, kord nõustudes raviga, teine kord sellest jälle keeldudes (tl 3-7, 22-24). Puudutatud isiku määruskaebuses väljendatud seisukohad on ka vastuolulised. Ühest küljest leiab ta, et pole tõendatud, et tal oleks psüühikahäire, mis piiraks tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (tl 39). Teisest küljest on ta arvamusel, et kui tal selline häire oleks, siis poleks ta võimeline teadvat nõusolekut andma (tl 40-41). Taoline seisukohtade vastuolulisus muudab kolleegiumi jaoks väheveenvaks puudutatud isiku põhiväite, mille kohaselt ei mõistnud isik 21.06.2015 kell 09.00 patsiendi nõusoleku vormile allkirja andes oma teo tagajärge.
27.Arvestades eespool märgitut, leiab kolleegium, et puudutatud isiku taotlus lugeda tahtest olenematu ravi alguse tähtajaks 20.06.2015 kell 15.00 pole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Seetõttu pole alust asuda ka seisukohale, et puudutatud isik viibis perioodil 24.06.2015 kell 14.00 kuni 26.06.2015 kell 09.30 tahtest olenematul ravil ebaseaduslikult, ning tühistada maakohtu 26.06.2015 määrust mh lõpptähtaja määramise osas. Olukorras, kus isik on 21.06.2015 allkirjastanud teadva nõusoleku psühhiaatrilise abi saamiseks, puudub sellise taotluse rahuldamiseks õiguslik alus. Pole tõendatud, et puudutatud isik ei mõistnud nõusoleku vormi allkirjastamise hetkel oma teo tagajärge. Vastavale järeldusele ei võimalda jõuda kolleegiumi hinnangul ka tsiviilasjas kogutud tõendid.
28.Puudutatud isik on palunud täiendada maakohtu 26.06.2015 määruse resolutsiooni, määratledes, kas talle võib (ja millisel viisil) tahtevastaselt ravimeid manustada. Kolleegiumi hinnangul on see taotlus muutunud sisustuks, kuna 26.05.2015 määruse alusel võis tahtest olenematu ravi kesta kuni 01.08.2015 kella 10-ni ning on seega praeguseks hetkeks lõppenud (määruskaebus on ringkonnakohtusse saabunud 13.08.2015). Kolleegium juhib siiski maakohtu tähelepanu sellele, et määruse resolutsioon võinuks olla täpsem ravi liigi ja ulatuse osas. Ravi ulatust ja liiki ei pea kohus kindlaks määrama detailselt, kuid vähemasti peab isikule endale olema lahendist arusaadav, kas talle võib (ja millisel viisil) selle järgi tahtevastaselt ravimeid manustada. Ka raviasutuse avalduses kohaldada tahtevastast ravi tuleb märkida võimalikult täpselt, kas ja millist ravi isik eelduslikult vajab ning millist toimet soovitav ravi isikule eelduslikult avaldab. Kui isikule on juba ravimeid manustatud, tuleb need ja nende toime avalduses samuti välja tuua. Ravi üle otsustamine hõlmab ka vähemasti isiku ravimitega ohjeldamise PsAS §-de 14−144 järgi (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p-d 55-56).
29.Määruskaebuses on esitatud taotlused tuvastada, et puudutatud isik viibis perioodil 24.06.2015 kell 14.00 kuni 26.06.2015 kell 09.30 tahtest olenematul ravil ebaseaduslikult ning lugeda alates 20.06.2015 puudutatud isikule ravimite manustamine ebaseaduslikuks. Kolleegium leiab, et taolisi tuvastusnõudeid ei saa kohus määruskaebuse läbivaatamise käigus lahendada. Kinnisesse asutusse paigutamise menetluses tehtud maakohtu määruse seaduslikkust kontrolliv ringkonnakohus saab isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses kontrollida vaid seda, kas maakohtu määrus on selles ettenähtud ravi osas seaduslik. Kontroll ei hõlma tegelikult tehtud ravitoimingute põhjendatust ega seaduslikkust ega isikule kohaldatud ravi kvaliteeti ja sellest tingitud võimalikke negatiivseid tagajärgi (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 58).
7(8)
Tsiviilasi nr: 2-15-9435
30.Kolleegium lisab, et kohtulahendita toimunud ravimite väidetava tahtevastase manustamise õigusvastasuse tuvastamist ja selle eest hüvitise väljamõistmist saab puudutatud isik halduskohtumenetluse seadustiku § 4 lg 1 järgi nõuda halduskohtumenetluses. Kui puudutatud isikule on tekitatud kahju tervishoiuteenuse osutamise raames, saab ta nõuda kahju hüvitamist hagimenetluses, mitte hagita menetluses. Hagi tuleb esitada tervishoiuteenuse osutaja vastu. Tuleb ka märkida, et maakohtu 26.06.2015 määruse resolutsioonist nähtub selgelt loa andmine isikule tahtest olenematu ravi kohaldamiseks. Kinnisesse asutusse paigutamise menetluse kohtumääruses nimetatud ravi ei tähenda seda, et raviasutus ei peaks ega võiks kohaldada kohtu loata muid hädavajalikke raviviise, lähtudes VÕS-is, PsAS-is ja TsMS-is sätestatust. Seega ei saa pidada ravimite manustamist puudutatud isikule õigusvastaseks üksnes seetõttu, et maakohtu 26.06.2015 määruse resolutsioonis ei ole märgitud, kas ja millisel viisil võib puudutatud isikule tahtevastaselt ravimeid manustada.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.