(Eesistuja) Vallo Kariler, Maris Kuurberg ja Gea Lepik
Määruse tegemise aeg ja koht 12. veebruar 2025. a, Tallinn Kohtuasja number
2-24-18088
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku paigutamiseks psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematule ravile
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29.11.2024 ja 02.12.2024 määrused
Kaebuse esitaja ja liik
N.W määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja: sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Puudutatud isik: N.W (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu), seaduslik esindaja Raimo Saadi
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 29.11.2024 ja 02.12.2024 määrused muutmata.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) esitas 29.11.2024 Harju Maakohtule taotluse N.W (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks.
1.1.Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus alates 28.11.2024, kus kell 22.48 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Puudutatud isiku psüühikahäirest tulenev ebaadekvaatne käitumine ja toimetulematus oli ohtlik ümbritsevatele ja temale endale. Puudutatud isik ei olnud võimeline ravivajadust hindama. Ei olnud alust prognoosida puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemist nelja ööpäeva vältel.
1.2.Avaldusele lisatud psühhiaatri arvamuse järgi selgitasid raviarstid, et puudutatud isik viibib teist korda psühhiaatriakliinikus haiglaravil. Puudutatud isik haigestus psüühiliselt esimest korda 2016. aastal, kui pöördus erakorralise meditsiini osakonda kehavalude ja kõneraskusega. Kuna puudutatud isiku meeleolu oli oluliselt langenud, siis alustati depressiooniraviga. Järgnevalt käis puudutatud isik perearsti juures kehavärinate ja tugeva väsimuse tõttu, millele vaatamata põhjalikele uuringutele kehalist põhjust ei leitud. 2017. aastal käis puudutatud isik esimest korda psühhiaatri vastuvõtul, kes diagnoosis isikul mõõduka depressiooni somaatiliste sümptomitega (F32.11). Puudutatud isik psühhiaatri määratud ravimeid pikalt ei võtnud. Saku Vallavalitsuse sotsiaaltöötaja KK sõnul on puudutatud isiku käitumine olnud ebaadekvaatne vähemalt 6 aastat. Selle aja jooksul on tema kohta naabrid ja korteriühistud esitanud korduvalt kaebekirju vallale, kuna puudutatud isik terroriseerib naabreid, koputab luululistel ajenditel uste peale, süüdistab naabreid ja avaldab luulumõtteid, et naabrid jälitavad ja kahjustavad teda. Puudutatud isik ise ei usalda kedagi, on vahetanud mitmeid kordi perearstikeskust ning ei suhtle oma sugulastega. Naabrid kardavad teda ja mõned on tema terroriseeriva käitumise tõttu ära kolinud. Politsei on koos sotsiaaltöötajaga mitu korda kohapeal käinud, kuid puudutatud isik on iga kord ennast korterisse lukustanud ja pole politseid sisse lasknud. Viimane hospitaliseerimine oli 02.02.– 13.03.2023, kui puudutatud isik toodi psühhiaatriakliiniku valvetuppa kiirabi ja politsei saatel. Puudutatud isik toodi erakorralise meditsiini osakonnast, kuhu toimetati kodust, kuna ta oli olnud juba kolmandat päeva vägivaldne (peksis haamriga naabrite uksi) ning kisas ja karjus. Erakorralise meditsiini osakonnas ei olnud puudutatud isik koostööaldis, rääkis seosetult ja ähvardas naabreid tappa. Isik ei lasknud läbivaatust teha, vaid vehkis kätega ja üritas personali lüüa. Samuti avaldas luulumõtteid, ütles, et ta ei saa hingata, kuna trepikojas keegi valmistab narkoaineid. Vajalik oli puudutatud isiku sedeerimine anesteetikumidega, misjärel oli võimalik puudutatud isik transportida psühhiaatriakliinikusse. Psühhiaatriakliiniku valvetoas avaldas puudutatud isik paranoilisi kahjustusluulumõtteid naabrite ja sugulaste suhtes (naabrid ründavad teda pidevalt, ähvardavad; süüdistas naabreid narkootiliste ainetega mürgitamises, vägistamises; sugulane on info puudutatud isiku kohta maha müünud, mistõttu ei suhtle sugulastega). Ägeda psühhoosi kahtlusel vormistas valvearst tahtest olenematu ravi otsuse. Diagnoositi luululine (paranoidne) häire (F22.0). Antipsühhootilise ravi foonil psüühiline seisund stabiliseerus, spontaanselt luulumõtteid ei avaldanud, kuigi küsitledes püsis mõningane umbusk naabrite suhtes. Puudutatud isik haiglaravijärgselt ambulatoorsele vastuvõtule ei pöördunud ja ravimite retsepte ei pikendanud. Käesolevalt toodi puudutatud isik 28.11.2024 PERH Psühhiaatriakliiniku valvetuppa kiirabi ja politsei saatel. Kiirabilt saadud info põhjal oli puudutatud isik naabrite sõnul olnud viimase 7 päeva jooksul provokatiivne, agiteeritud ja süüdistav, nimetas oma naabreid narkokurjategijateks ja väitis, et nemad mürgitavad teda oma korteris narkootiliste gaasidega.
2-24-18088 Puudutatud isik kohati peksab naabrite uksi rusika või jalaga. Olukord kulmineerus hospitaliseerimise päeval sellega, et puudutatud isik kella 9 paiku ootas trepikojas naabri ukse taga kedagi välja tulemas, hüüdes samal ajal solvavaid väljendeid. Korterist tuli välja tütarlaps, keda puudutatud isik hakkas nimetama narkomaaniks ja narkodiileriks ning killeriks. Vaidluse käigus toimus kähmlus ja vastastikune tõukamine, mille järel naabrikorterist tuli tütarlapse isa välja, kaitses oma last (lükkas puudutatud isikut) ja pani ukse kinni. Psühhiaatriakliiniku valvetoas avaldas puudutatud isik luulumõtteid oma naabrite osas. Puudutatud isik haiglaraviga nõus ei olnud. Valvetoas hospitaliseeriti puudutatud isik valvepsühhiaatri otsusega tahtest olenematu ravi korras vältimatu psühhiaatrilise ravi osutamiseks. Arvamuse kirjutamise aja seisuga ei olnud puudutatud isiku seisund muutunud. Puudutatud isik avaldas jätkuvalt paranoilisi luulumõtteid kahjustamise osas oma naabrite poolt. Isik avaldas, et naabrimees olevat talle kätte maksnud, sest oli käinud vaatamas tema voolumõõtjat, kuna on veendunud, et naaber varastab elektrit. Puudutatud isik kurtis mürgiste aurude üle, mis tulevad alumistest korteritest, mis on narkootiliste ainete ja raipe lõhnaga. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire (luululine paranoidne häire, F22.0), tema käitumine on paranoidsetest kahjustusluulumõtetest juhitud, ta on vaenulik naabrite ja ametiasutuste suhtes ja võib olla ettearvamatu käitumisega. Puudutatud isik ei olnud psüühilise seisundi tõttu võimeline otsustama ravi vajaduse üle ega andma edasiseks haiglaraviks adekvaatset nõusolekut.
2.Maakohus kuulas 29.11.2024 ära puudutatud isiku ja tema raviarsti. Puudutatud isiku raviarst avaldas, et isiku diagnoos on paigas. Raviga alustatakse otsast peale, kuna puudutatud isik katkestas ravi. Puudutatud isiku ohtlikkus seisneb selles, et luulude ja meelepetete ajendil võib isik sattuda konfliktidesse. Puudutatud isik sai viimane kord konfliktis ka viga, ta lükati ümber. Ilma ravita võib puudutatud isiku käitumine muutuda hullemaks. Puudutatud isik keeldus ravimite võtmisest.
3.Puudutatud isikule määratud esindaja toetas taotlust. Maakohtu 29.11.2024 määrus ja põhjendused
4.Maakohus rakendas 29.11.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja lubas hoida puudutatud isikut tema tahtest olenemata Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Tallinna Psühhiaatriakliinikus ja kohaldada puudutatud isiku suhtes tema tahtest olenemata psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva alates puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamisest, s.o alates 28.11.2024 kella 22.48-st kuni 02.12.2024 kella 22.48-ni. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, sealhulgas psühhoosivastase ja rahustava ravi manustamiseks haigla tingimustes, ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Maakohus viitas PsAS § 11 lg-le 1 ja § 13 lg-le 1 ning TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5. Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire – luululine paranoidne häire (F22.0). Arstide arvamusest nähtuvalt avaldus puudutatud isiku psüühikahäire paranoidsetes kahjustusluulumõtetes ja vaenulikkuses. Puudutatud isik oli veendumusel, et naabrid ründavad ja ähvardavad teda pidevalt. Puudutatud isik süüdistas naabreid narkootiliste ainetega mürgitamises, vägistamises ning selles, et naabrid varastavad elektrit. Puudutatud isiku sõnul tuleb alumistest korteritest mürgist auru, mis on narkootiliste ainete ja raipe
2-24-18088 lõhnaga. Tuginedes arstide poolt väljatoodule ei olnud kohtul kahtlust, et isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Kuna puudutatud isiku käitumine oli esitatud dokumentidest nähtuvalt täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, oli ta haiglaravita jätmisel ohtlik peamiselt ümbritsevatele isikutele (eelkõige oma naabritele), kuid ka iseendale. Puudutatud isik ohustas oma psüühikahäirest tuleneva ebaadekvaatse käitumisega oma naabrite elu ja tervist. Lisaks ka iseenda elu ja tervist, kuivõrd provotseeris oma ebaadekvaatse käitumise tõttu enda vastast vägivalda. Kuna isikul puudus ravisoostumus, siis oleks puudutatud isik jäänud ilma tahtevastase haiglaravita ka ilma vajalikust ravist, mis on oluline tema enda tervise kaitseks. Järelikult oli isiku ohtlikkus lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Avaldusest ja arsti arvamusest nähtuvalt ei mõistnud puudutatud isik ravivajadust. Seega ei oleks olnud muu psühhiaatriline abi küllaldane. Puudutatud isik end ise haigeks ei pidanud ja ravimeid arsti määratud skeemi järgi tarvitama ei soostunud. Seega ei oleks olnud tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine isiku poolt vabatahtlikult ja kodustes tingimustes. Lisaks nähtus arstide arvamusest, et puudutatud isik oli varasemalt temale määratud ravi omaalgatuslikult lõpetanud. Menetluse edasine käik
5.Avaldaja andis 30.11.2024 kohtule teada, et puudutatud isiku seisund ei olnud muutunud. Puudutatud isikul puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel oli ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Maakohtu 02.12.2024 määrus ja põhjendused
6.Maakohus pikendas 02.12.2024 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega 40 päevani, lubades kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi alates 28.11.2024 kella 22.48-st kuni 07.01.2025 kella 22.48-ni või mõne eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, sealhulgas psühhoosivastase ja rahustava ravi manustamiseks haigla tingimustes, ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Määruse põhjendustes tõi maakohus esile, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire – luululine paranoidne häire (F22.0). Arstide arvamusest nähtuvalt avaldus puudutatud isiku psüühikahäire paranoidsetes kahjustusluulumõtetes ja vaenulikkuses. Puudutatud isik oli veendumusel, et naabrid ründavad ja ähvardavad teda pidevalt. Puudutatud isik süüdistas naabreid narkootiliste ainetega mürgitamises, narkodiileriteks olemises ning selles, et naabrid varastavad elektrit. Kohus veendus ärakuulamisel, et puudutatud isik ei mõtle selgelt. Puudutatud isik selgitas ärakuulamisel kohtule pikalt tema vastast kahjustavat tegevust naabrite poolt, mis oli segase ja ulmelise sisuga. Kohtul, tuginedes arstide väljatoodule ja ärakuulamisele, ei olnud kahtlust, et isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Puudutatud isiku käitumine oli haiglaravita jätmisel ohtlik peamiselt ümbritsevatele isikutele (eelkõige naabrid), kuid ka iseendale. Puudutatud isik võib käituda agressiivselt ja ähvardavalt
2-24-18088 ning provotseerida ka oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumise tõttu enda vastast vägivalda. Ka enne praegust hospitaliseerimist sattus ta kähmlusesse tütarlapsest naabriga, kus sai ise viga. Ka varasemalt on isik olnud naabrite suhtes agressiivne ja vägivaldne (on varasemalt ka haamriga läinud naabrite ukse taha vehkima ja lööma) ning ähvardanud neid ka tappa. Järelikult isiku ohtlikkus lähitulevikus oli pigem kindel kui tõenäoline. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei olnud tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Kuna isikul puudus ravisoostumus, jääks isik ilma tahtevastase haiglaravita ka ilma vajalikust ravist, mis on oluline tema enda tervise kaitseks. Määruskaebus
7.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määrused. Määruskabus esitati puudutatud isiku soovil, arvestades tema seisukohta, et ta ei vaja psühhiaatrilist ravi, kuid on valmis vajadusel talle sobivaid ja vajalikke ravimeid võtma. Puudutatud isik rääkis esindajale, et tema elu on majas raske. Isik on veendunud, et alumises korteris valmistatakse narkootikume. Puudutatud isikut sõimatakse hulluks. Isik ei ole ise kunagi konflikti otsinud joodiku ja narkomaaniga. Ta on kindel, et naabril on kaamera ja seda saaks kontrollida. Puudutatud isik ei saa aru, miks teda ei viidud EMO-sse, vaid toodi psühhiaatriahaiglasse. Naaber oli joobes ja kasutas vägivalda ja ta on üleni kaetud verevalumitega (tegelikult on need siin haiglas fikseeritud ja ravitakse). Politsei ei reageerinud üldse sellele. Puudutatud isik toodi kaks aastat tagasi samuti haiglasse ja see tekitas talle palju majanduslikku kahju. Keegi oli elanud sel ajal tema korteris ja tekitas kahju jm. Puudutatud isikul ei ole psüühilist haigust. Puudutatud isik ei peaks haiglas viibima, sest ta on kannatanu, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Puudutatud isik püüab leida uut elukohta, et pääseda sealt. Tal ei ole kaasas raha, telefoni ega midagi muud. Ta ei tea, mis võib juhtuda haiglaravi järgselt. Puudutatud isik on veendumusel, et tema ohtlikkus iseenda ja teiste suhtes ei ole tõendatud ega õige. Kuna puudutatud isiku puhul ei ole täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused, siis ei olnud tahtevastase ravi kohaldamine põhjendatud. Menetlusosaliste seisukohad
8.Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu) on seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
9.Avaldaja selgitas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire (luululine paranoidne häire (F22.0). Isiku käitumine on paranoidsetest kahjustusluulumõtetest juhitud. Ta on vaenulik naabrite ja ametiasutuste suhtes ning on ettearvamatu käitumisega. Psüühilise seisundi tõttu pole ta käesolevalt võimeline otsustama enda ravi üle ja andma edasiseks haiglaraviks adekvaatset nõusolekut. Puudutatud isiku haiguspildis esinevad paranoidsed luulumõtted tema naabritepoolsest kahjustamisest, jälgimisest ja tagakiusamisest. Oma kortermajas on ta naabrite ust rusikaga või jalaga löönud. Puudutatud isik oli hospitaliseerimisele eelnevalt luulumõtetest lähtuvalt konfliktne ja agressiivne oma naabri ukse taga, rünnates ja solvates korteri elanikke. Puudutatud isik ootas kiirabilt saadud andmetel trepikojas naabri ukse taga kedagi välja tulemas, hüüdes samal ajal solvavaid väljendeid. Korterist tuli välja tütarlaps, keda puudutatud isik hakkas nimetama narkomaaniks ja narkodiileriks ning killeriks. Vaidluse käigus toimus kähmlus ja vastastikune tõukamine, mille järel tütarlapse isa kaitses oma last (lükkas puudutatud isikut) ja pani ukse kinni. Puudutatud isik lõpetas viimase haiglaravi
2-24-18088 järgselt omaalgatuslikult toetusravi, mistõttu on tema psüühiline seisund halvenenud. Puudutatud isik õigustas endiselt enda agressiivset käitumist kortermaja kaaselanike vastu ega tunnistanud haiglaravivajadust. Temale vajaliku meeleolu stabiliseeriva ja psühhoosivastase ravi tagamine on teostatav vaid kontrollitud ravikeskkonnas. Menetluse edasine käik
10.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määrused muutmata ja määruskaebuse rahuldamata (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruste põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda.
12.Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väidetega. Maakohus leidis mõlemas määruses õigesti, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg-s 1 ja TsMS § 534 lg-tes 1 ja 5 sätestatud tingimused esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi rakendamiseks. Sealjuures tugines maakohus raviasutuse psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus.
13.Maakohus on õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1). Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire luululine paranoidne häire (F22.0) ning oma psüühikahäirest tulenevalt ei ole puudutatud isik võimeline enda tervislikku seisundit, ravivajadust ega tegevuse tagajärgi adekvaatselt hindama. Ringkonnakohus leiab, et puudutatud isiku enda arvamus, et tal rasket psüühikahäiret ei ole, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut tema tervislikule seisundile ega saa olla määrav PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud tingimuse täidetuse hindamisel.
14.Samuti leidis maakohus põhjendatult, et PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatu kohaselt võib puudutatud isik haiglaravita jäämisel oma käitumisega olla ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele ning et ohtlikkus on pigem kindel kui tõenäoline. Raviasutuse psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt oli puudutatud isiku käitumine tema paranoidsetest kahjustusluulumõtetest juhitud ning sellest tulenevalt tema käitumine ettearvamatu, ebaadekvaatne, konfliktne ja agressiivne, mistõttu ohustas ta nii ümbritsevate (eelkõige majanaabrid) kui ka tekitatud konflikti astumistega ka iseenda turvalisust. Sealjuures oli puudutatud isik vahetult enne hagilaravile toomist rünnanud ja solvanud majanaabreid. Vaidluse käigus toimus isegi füüsiline kähmlus ja vastastikune tõukamine, milles puudutatud isik sai vigastada. Lisaks tõid psühhiaatrid esile, et puudutatud isik õigustab siiani enda agressiivset käitumist oma kortermaja kaaselanike vastu ega tunnista ravivajadust (dtl 11 ja 62). Eeltoodust tulenevalt on maakohus põhjendatult leidnud, et puudutatud isiku ohtlikkus seisneb ka haiguskriitika puudumises.
15.Kolleegiumi hinnangul oli antud juhul täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus. Asja materjalide põhjal saab asuda seisukohale, et puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatriline ravi ei oleks olnud küllaldane. Puudutatud isik on eitanud endal psüühikahäire olemasolu ning ta ei ole tunnistanud oma ravivajadust. Avaldaja tõi esile, et puudutatud
2-24-18088 isikule vajaliku meeleolu stabiliseeriva ja psühhoosivastase ravi tagamine oli tagatud vaid kontrollitud ravikeskkonnas. Puudutatud isik oli viimase haiglaravi järgselt lõpetanud omaalgatuslikult ambulatoorsetel vastuvõttudel käimise ja väljakirjutatud ravimite retsepte ei pikendanud, mistõttu oli tema psüühiline seisund taaskord halvenenud (dtl 11 ja 62). Arvestades puudutatud isiku seisundit, käitumist ja psühhiaatrite arvamust, ei nähtu, et väljaspool raviasutust oleks olnud tagatud korrektne ravimite manustamine ja puudutatud isiku terviseseisundi paranemine.
16.Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ning ringkonnakohtu hinnangul olid praegusel juhul täidetud TsMS § 534 lg-test 1 ja 5 ning PsAS § 11 lg-st 1 tulenevad tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja selle tähtaja pikendamiseks. Neil kaalutlustel jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 29.11.2024 ja 02.12.2024 määrused muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.
17.Menetluskulude jaotuse osas on maakohtu määrus põhjendatud. määruskaebemenetluse kulud tuleb TsMS § 172 lg 3 alusel jätta riigi kanda.
Ka
18.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 543 võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.