Tallinna Ringkonnakohus
Kohtuasja number
2-15-3862
Määruse tegemise aeg ja koht
2. september 2015, Tallinn
Kohtukoosseis
Kohtunikud Ülle Jänes, Margo Klaar, Indrek Parrest
Kohtuasi
Tallinna linna avaldus MJ kinnisesse asutusse paigutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.06.2015 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
MJ määruskaebus
Menetlusosalised, nende esindajad
Avaldaja Tallinna linn (Põhja-Tallinna Valitsuse kaudu) Puudutatud isik MJ (IK xxxxxxxxxxx), määratud esindaja adv Rene Hallemaa Puudutatud isik MJ (IK xxxxxxxxxxx; elukoht Xxxxxxxxxxx, xxx xxxxxx xxxxxxx x, xxxxxx) Puudutatud isik TJ (IK xxxxxxxxxxx; elukoht Xxxx xxxx Tallinn xxxxx)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Harju Maakohtu 08.06.2015 määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta täielikult riigi kanda. Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul käesoleva määruse kättetoimetamisest alates.
Asjaolud ja avalduse põhjendus Tallinna linn esitas Harju Maakohtule 09.03.2015 avalduse MJ kinnisesse asutusse paigutamiseks. Avalduse kohaselt on MJ raske puudega 80% töövõimetuspensionär, kes saab töövõimetuspensioni 227, 06 eurot kuus ja sotsiaaltoetust 38, 36 eurot kuus. Alates 2006.a viibib MJ L-E H, algselt HH, praegusel ajal KK. Perekonnaliikmetest on MJ-l vend JJ ning lapsed MJ ja TJ-I, kellega puudub tal aastaid igasugune kontakt. MJ-l on diagnoositud traumaatilist ajukahjustust, orgaanilist isiksusehäiret, epilepsiat ja alkoholisõltuvust. MJ on düsfoorilise olekuga
ja tema mõttekäik on rigiidne, mistõttu sisulist vestlust temaga arendada on raske. MJ-l on väljendunud afektlabiilsus, konfliktsus ja käitumise ettearvamatus, esineb ka kognitiivsete funktsioonide langust. Oma tervise osas haiguskriitika MJ-l puudub: ta eitab epileptiliste krampide esinemist ja alkoholi tarvitamist, samuti keeldub ta ravimeid võtmast. MJ mälu, õppimis- ja arusaamisvõime on langenud mõõduka dementsuse tasemele, ise ta oma nõrku külgi ei taju ega tunnista. Joobes olles muutub ta vägivaldseks ja võib loopida ümbritsevaid inimesi kättejuhtuvate esemetega. MJ käitumisprobleemid on tavapärased ka kaines olekus. Kui MJ oma tahtmist ei saa või talle midagi ei meeldi, loobib ta ettejuhtuvaid asju või lõhub mööblit. Igat tema sellist liigutust saadab alati sõim ja ähvardused, samuti karjub MJ hooldekodu töötajate peale, kui need tema arvates midagi valesti on teinud. MJ ise on arvamusel, et tal on õigus teiste peale karjuda ja neid ähvardada ning tema käitumises pole midagi valet. Kuna MJ-le ei sobi praegune üldhooldusteenus, siis vajab ta kohtumääruse alusel ööpäevaringset tugevdatud järelevalvega erihooldusteenust. MJ tarvitab hooldekodus alkoholi, mille tagajärjel muutub ta agressiivseks. MJ märatseb tihti: loobib asju ja lõhub mööblit. Avaldaja palub MJ paigutada kinnisesse asutusse üheks aastaks. Ekspertiisiakti nr 102 kohaselt esineb MJ-l püsivalt raske psüühikahäire dementsus teistest MK haigustest (osaliselt desorienteeritud, kognitiivne võimekus oluliselt alanenud, mälu käepärasus halb, oluline emotsionaalse labiilsuse ning impulsiivsuse kasv, vajab ööpäevaringset järelevalvet ja juhendamist -RKH-10 järgi dgn:F02.8). MJ vajab pidevat psühhiaatrilist ravi, ta ei saa ravivajadusest aru ning uuritava seisund ravita dekompenseerub olulisel määral. Isiku ohtlikkuse tase võib tõusta olulisel määral seoses afektlabiilsuse, impulsiivuse ning agressiivsuse kasvuga. Samuti võib see olla ohtlik uuritava tervisele seoses temal diagnoositud epilepsiaga. MJ võib olla või on ööpäevaringse tugevdatud järelevalvega hoolduse teenusele suunamata jätmise korral ohtlik iseendale ja teistele. Isiku suhtes ei ole peale ööpäevaringsele erihooldusteenusele suunamise muude abinõude kasutamine võimalik. MJ-le määratud esindaja arvamus Esindaja veendus MJ-ga kohtudes tal esinevates haigusnähtudes ja kohatises suutmatuses oma käitumisest aru saada. Kuigi esindajal oli võimalik pidada MJ-ga sisulist vestlust, oli seda võimalik teha eelkõige lihtsamatel ja puudutatud isikule meelepärasematel teemadel. MJ vastused ei ühtinud kohati tema kohta koostatud juhtumikirjeldustega ning MJ eitas täielikult endal haiguse olemasolu. Kuigi MJ kõrgendas esindajaga vesteldes kohati hääletooni, ei muutunud ta kordagi ohtlikuks ning ei ole esindajale teadaolevalt ka varasemalt otseselt mõnda teist isikut rünnanud. Verbaalne vägivald ei kujuta teistele isikutele sellist ohtu, mis annaks alust kaaluda MJ paigutamist kinnisesse tugevdatud järelevalvega erihoolekande-teenust pakkkuvasse hooldekodusse. Samuti ei ole MJ tugevdatud järelevalvega hooldusteenusele paigutamise aluseks avalduses märgitud hügieeniprobleemid ja kohatine soovimatus korrale alluda, sest sellega ei kujuta ta ohtu ei endale ega teistele. MJ käitumine on selgelt mõjutatud ka tal esinevast traumajärgsest ajukahjustuse sündroomist (nt probleemid hügieeniga), kuid avalduse kohaselt ravist sõltumata on MJ püsivaks probleemiks ja justnimelt võimaliku ohtliku käitumise mõjutajaks katkematu alkoholi liigtarvitamine. MJ alkoholi liigtarvitamist ja joobes olles vägivaldseks (eelkõige verbaalselt) muutumist on märkinud nii avaldaja kui ka KK töötajad. Samas ei ole psüühikahäirest sõltumata tahtevastane ravi ja ühiskonnast eraldamine võimalik alkoholi liigtarvitamise vältimiseks või võimalikuks võõrutusraviks. MJ ei ole teistele isikutele sedavõrd ohtlik, et ta tuleks paigutada tugevdatud järelevalvega teenusele ja isoleerida ühiskonnast. Eelnevast lähtudes on avaldus MJ kinnisesse asutusse paigutamiseks ööpäevaringset erihooldusteenust pakkuvas hooldekodus põhjendamata. Alternatiivsel juhul on MJ tervisliku seisundi stabiliseerimiseks põhjendatud tema kinnisesse asutusse paigutamine üksnes lühiajaliselt. MJ avaldas ärakuulamisel järgmist: „Olen MJ, minu sünniaeg on XX.XX.XXXX. Viibin AS L-E H KK. Siin viibides on mind ühekorra külastanud üks meesterahvas, kes oli advokaat. Tema nime
ma ei mäleta. Ma vajan elukohta oma kodulinna Tallinnasse, mitte ei vaja ravi. Kui vajaksin ravi, oleksin seda ise ju otsinud. See, et mind hooldekodusse paigutati, on minu venna JJ organiseeritud. Minu vend on ajakirjanik. Vennaga käisime notari juures ja ma kahetsen, et kinkisin korteri vennale JJle. Kõigepealt viidi mind T hooldekodusse. Elasin varem oma korteris, mul polnud mingeid probleeme seal. Mul ei ole terve elu mingeid probleeme olnud. Praegu ma ravi ei vaja. Ma vajan korralikku elamispinda oma kodulinna Tallinnasse. Ma armastan puhtust ja korda. Ma ei vaja ravi ja ma ei kurda oma tervise üle, tunnen end tervena. Kui mul oleks olemas elamispind, siis seal saaksin ma ise hakkama. On häbiväärne olla siin koos prominentidega, pean silmas neid haigeid, kes siin viibivad teises osakonnas. Ma pole olnud kurjategija ega pätt. 10 aastat töötasin ministrite nõukogus asjade valitsemisalal. Sealt teenisin välja oma korteri. Saan niipalju aru, et peab viibima siin nii öösel kui päeval. Saan siin kõik teenused, söögi ja arstiabi. Olen telefoni teel rääkinud PõhjaTallinna sotsiaalhooldusosakonna juhataja M-PE ja palunud võimalust olla oma kodulinnas. Ma ei ole teadlik olnud, et mind tahetakse paigutada kinnisesse asutusse. Ma ei ole selleks avaldust ise teinud. Ma ei tea, miks mind paigutati hooldekodusse. See kõik on minu venna JJ organiseeritud. Vend sai korteri endale ja saatis mind hooldekodusse. Tahaksin olla oma kodus ja vajan selleks 1toalist korterit. Ma ei soovi tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusele paigutamist. Olen vaimselt terve ja liikuv inimene. Hooldust ma ei vaja, saan ise hakkama. Oma korteris saaksin iseseisvalt hakkama, käiksin poes. Oskan toitu valmistada, koristan enda järelt. Saan hakkama riiete korrashoiuga, sain sellega ka varem hakkama. Ma ei vaja erihooldusteenusele paigutamist. Tahaksin tutvuda mõne naisterahvaga, kellega suhelda. Olen siin olles suhelnud telefoni teel endiste töökaaslastega ja palunud neid endale külla. Ükskord endine töökaaslane AL külastas mind koos oma emaga siin läbisõidul olles. Tallinnast keegi siia ei tule. Minu poeg T ja tütar M mind siin ei külasta. M pidavat elama välismaal Xxxxxxx. Minuga ta ei suhtle. Poja aadress on mul olemas. Loodan, et kui pojal on minu vastu huvi, siis ta võtab minuga ise ühendust. Vend JJ ei ole samuti minuga suhelnud ega mind külastanud. Minu soov on saada Tallinnasse elamispind. Siin KK on psühholoog H, olen tema vastuvõtul käinud korduvalt. Ta on spetsialist ja inimene suure algustähega. Tema juures on hea käia konsultatsioonil. Minule määratud töövõimetuspension on 227 eurot. See määrati mulle peale seda, kui ükskord käies oma sõbraga poes, ründas mind üks mööduv noormees ja ma sain vigastada. See toimus umbes 10 aastat tagasi. Sellest juhtumist tulenevalt määrati mulle töövõimetus. Soovin avaldada veel, et minu vend JJ on mulle korduvalt telefonis öelnud, et mitte talle enam helistada ega teda tülitada.“ TJ seisukoht TJ ei ole oma isa 25 aastat näinud ega temaga kokku puutunud, seega ei tea, kas ja kui palju ta igapäevast järelevalvet ja kinnisesse asutusse paigutamist vajab. MJ seisukoht MJ ei ole tema elus füüsilise isikuna eksisteerinud, mingit toetust ei ole MJ ega tema ema J saanud. MJ ei ole õige isik otsustamaks MJ vajaduste ning edasise käekäigu üle. Seda peaksid tegema isikud, kes on temaga reaalselt kokku puutunud. Maakohtu määrus Harju Maakohus rahuldas Tallinna linna avalduse ja paigutas MJ nõusolekuta ööpäevaringsele erihooldusteenusele, s.o kinnisesse asutusse, kuni 08.06.2016. Kohus lähtus avaldaja seisukohast, et isiku paigutamine kinnisesse asutusse on põhjendatud ja vajalik tulenevalt isiku ohtlikkusest kolmandatele isikutele. Esitatud tõenditest nähtub, et MJ kinnisesse asutusse paigutamiseks esinevad sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 19 lg 1 p-des 1-3 nimetatud asjaolud: MJ-l esineb eksperthinnangu kohaselt psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; isik on endale või teistele ohtlik, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama ja varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks ning muude abinõude kasutamine ei ole kohtu hinnangul
võimalik. Isiku alkoholism on kaasuv mõjutegur, mis on avalduses välja toodud, arvestama peab, et isikul on välja kujunenud dementsus teistest MK haigustest (osaliselt desorienteeritud, kognitiivne võimekus oluliselt alanenud, mälu käepärasus halb, oluline emotsionaalse labiilsuse ning impulsiivsuse kasv, vajab ööpäevaringset järelevalvet ja juhendamist -RKH-10 järgi dgn: F02.8). Ekspert on asunud seisukohale, et MJ ei saa ravivajadusest aru ning uuritava seisund ravita dekompenseerub olulisel määral. Kuivõrd esindaja kohtus esindatavaga kontrollitud keskkonnas, kus isikule on järjepidev ravi tagatud, siis isiku ohtlikkust ei pruugi kohtumisel avalduda. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt avaldub isiku ohtlikkus keskkonnas, kus ravi ei ole igapäevaselt tagatud, senised abinõud ei ole isiku ravivajaduse tagamisel osutunud küllaldaseks. Kuna MJ ise ravivajadust ei mõista, kuid oma terviseseisundist tulenevalt vajab ta regulaarset psühhiaatrilist ravi, siis peab ravi olema isikule tagatud. Arvestades, et ravita jäämisel on suur tõenäosus agressiivse käitumise kordumisele, millega võib ta seada ohtu enese ja ümbritsevate isikute tervise ja julgeoleku, vajab MJ paigutamist ööpäevaringsele erihooldusteenusele, vastasel juhul püsib oht nii temale endale kui ka teda ümbritsevatele isikutele. Määruskaebus MJ palub määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja uue määrusega jätta rahuldamata taotlus paigutada MJ kinnisesse asutusse ööpäevaringset erihooldusteenust pakkuvas hooldekodus või alternatiivselt paigutada MJ psühhiaatriakliinikusse kuni haiglaravi vajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Maakohus ei põhjendanud, millest lähtudes on psühhiaatrilise ravi tagamiseks vajalik isiku ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamine kinnises hoolekandeasutuses. Kohus jättis arvestamata asjaoluga, et MJ viibib juba aastaid hoolekandeasutuses ning vabatahtlikku hoolekandeasutuses viibimist on MJ senini aktsepteerinud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 533 lg 1 p 1 eristab kinnisesse asutusse paigutamisel psüühiliselt haige isiku paigutamist tema tahteta või tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse ja tema paigutamist hoolekandeasutusse. Alused selleks on sätestatud vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-s 1 ja SHS §-s 19. Mõlemal juhul on kinnisesse asutusse paigutamise eeldused põhimõtteliselt sarnased, kuid tahtevastaselt psühhiaatriahaiglasse paigutamisel on peamiseks kriteeriumiks isikule ravi osutamine. Olukorras, kus kohus on küll analüüsinud isiku kinnisesse asutusse paigutamist SHS § 19 alusel, kuid leidnud, et vajalik on psühhiaatrilise ravi kohaldamine, oleks isiku huvides tema paigutamine psühhiaatriahaiglasse. Kohus ei põhjendanud, kuidas on isikule tagatud vajalik psühhiaatriline ravi ööpäevaringsele hooldusele suunatud osakonnas, mis võrdub isiku ühiskonnast eraldamisega. Kohtumäärusest nähtub, et kohtu hinnangul viibib MJ kontrollitud keskkonnas, kus isikule on tagatud järjepidev ravi. Kohus ei ole seega vähimalgi määral põhistanud SHS § 19 lg 1 p- 3 ja PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eelduste täidetavust, mille kohaselt senised meetodid ravivajaduse tagamisel ei tohi olla osutunud küllaldaseks. Vastupidiselt, käesolevad meetmed on taganud MJ-le vajaliku ravi. Kohus märkis, et asja materjalidest nähtudes avaldub isiku ohtlikkus üksnes keskkonnas, kus ravi ei ole igapäevaselt tagatud. Seega jõudis kohus ekslikule seisukohale, et esinevad alused MJ kinnisesse hoolekandeasutusse paigutamiseks. KK juhataja MA avaldas, et ühe alternatiivse meetodina võib kõne alla tulla MJ paigutamine tugevdatud järelevalveta erihooldusteenusele, kuid eraldiseisvalt käesolevast üldhooldusosakonnast, kus on hooldatavad hoolduslepingute alusel. Ööpäevaringne erihooldusteenus kinnises asutuses on seevastu suunatud eelkõige isiku ühiskonnast eraldamisele ja
hooldusteenuse pakkumisele, mis ei täida vähimalgi määral kohtu poolt määruses tuvastatud psühhiaatrilise ravi tagatuse eesmärki. MJ käitumine on selgelt mõjutatud traumajärgsest ajukahjustuse sündroomist (nt probleemid hügieeniga), kuid avalduse kohaselt ravist sõltumata on MJ püsivaks probleemiks ja justnimelt võimaliku ohtliku käitumise mõjutajaks katkematu alkoholi liigtarvitamine. Puudutatud isiku alkoholi liigtarvitamist ja joobes olles vägivaldseks (eelkõige verbaalselt) muutumist on märkinud nii avaldaja kui ka KK töötajad. Samas ei ole psüühikahäirest sõltumata tahtevastane ravi ja ühiskonnast eraldamine võimalik alkoholi liigtarvitamise vältimiseks või võimalikuks võõrutusraviks. Meelemürkide tarvitamine on isiku vaba valik ning meelemürkide tarvitamise takistamist ning sellest tulenevaid tagajärgi ei ole võimalik vältida kinnisesse asutusse paigutamisega. MJ-lt ja tema vennalt JJ saadud andmete kohaselt ei ole MJ alkoholi tarvitamine psüühikahäire tagajärg, vaid see on olnud isiku teadlik valik aastakümneid. Seejuures aktsepteeris MJ alkoholi aegajalist tarvitamist hoolekandeasutuses ning pidas seda mõistlikuks, kuna alkoholi tarvitamine on olnud tema eluaegne harjumus. Vastus määruskaebusele Tallinna linn vaidleb määruskaebusele vastu. Ringkonnakohtu määruse põhjendus Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 ja §-ga 659 tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium, et asjas esitatud eksperdiarvamuse kohaselt on MJ ohtlik endale ja teistele. Muudele tõenditele, mille põhjal oleks kohtul olnud võimalik jõuda eksperdiarvamusega võrreldes teistsugusele järeldusele, ei ole määruskaebuses osundatud. Taolisi tõendeid ei sisalda ka toimiku materjal. Ekspertiisiaktist nähtuvalt kasutati ekspertiisi tegemisel MJ (uuritav) kohta psühhiaatrilisel uurimisel kogutud andmeid, 24.03.2015 ambulatoorset kohtupsühhiaatrilist akti nr 58 ja uuritava AS L-EH toimikus olevaid andmeid. Hooldekeskuse toimikutes olevatest andmetest selgus uuritava kohta, et tal on tuvastatud 80% töövõimekaotus ja raske puue ajavahemikuks 31.03.2014 – 31.03.2017. Ta viibib ööpäevaringsel hooldusteenusel AS L-EH asutuses alates 18.03.2006. Uuritaval on diagnoositud traumaatiline ajukahjustus, orgaaniline isiksushäire, epilepsia, alkoholi-sõltuvus ning tema vaimne võimekus on langenud mõõduka dementsuse tasemele. Uuritav on afektlabiilne, ärrituv, pahur, võimalusel tarvitab alkoholi, on allumatu kodukorrale, esinevad agressiivsus kaasklientide ja personali suhtes ning inventari lõhkumine. Uuritav on enda vaimse seisundi ja käitumise suhtes kriitikata ning eirab ravi. 24.11.2011 otsustas rehabilitatsiooni-meeskond, et uuritav vajab emotsionaalse ebastabiilsuse ja käitumishäirete tõttu tugevdatud järelevalvega erihooldusteenust kohtumääruse alusel, kuna koostöö temaga ei ole võimalik, tal puudub haigusteadvus ning ta on ohtlik kaasklientidele ja personalile. 18.11.2014 koostatud terviseseisundi kirjelduse kohaselt on uuritaval diagnoositud traumajärgse ajukahjustuse sündroom. 13.11.2014 kognitiivsete võimete hindamisel vastas uuritava kognitiivsete funktsioonide tase mõõdukale dementsusele. Uuritav viibib KK alates 18.03.2014 ja tema kohta on juhtumikirjeldused: 21.06.2014 tarvitas uuritav alkoholi ja käitus kaaskliente häirivalt; 29.06.2014 loopis uuritav toole vastu seina, sest oli lahkarvamus kaasklientidega TVkanali valiku osas; 02.09.2014 karjus uuritav voodihaige kaaskliendi peale; 12.10.2014 uuritav karjus ja ropendas; 06.01.2015 lõi uuritav lahtise käega näkku kaasklienti; 16.01.2015 nõudis uuritav toakaaslase ümberpaigutamist, röökis ja loopis toolidega; 18.02.2015 oli uuritav alkoholijoobes, oksendas, lärmas ja tagus diivanit. Kasutatud andmetest nähtuvalt vajab uuritav oma
vaimse seisundi tõttu alates 2006.a ööpäevaringset kõrvalabi, juhendamist ja järelevalvet. Alates 2011.a esineb uuritaval kaaskliente ja personali ohustavat käitumist sel määral, et rehabilitatsioonimeeskond pidas talle vajalikuks korraldada ööpäevaringne erihooldusteenus, s.o psüühikahäirega isiku kohtumäärusega kinnisesse asutusse paigutamise teel. Uuritava vaimses seisundis ja käitumises ei ole sellest ajast toimunud paranemist, sest tema kognitiivsed võimed on mõõduka dementsuse tasemel, mistõttu ta on kestvalt võimetu oma tegude tähendusest aru saama ja neid juhtima, võimetu oma käitumist korrigeerima ja ohustab kaasklientide ning personali elu, tervist ja julgeolekut. Eeltoodu põhjal leidis ekspert, et uuritaval esineb püsivalt raske psüühikahäire – dementsus teistest haigustest (osaliselt desorienteeritud, kognitiivne võimekus oluliselt alanenud, mälu käepärasus halb, oluline emotsionaalse labiilsuse ning impulsiivsuse kasv, vajab ööpäevaringset järelevalvet ja juhendamist). Uuritav vajab pidevat psühhiaatrilist ravi, ta ei saa ravivajadusest aru ning tema seisund ravita dekompenseerub olulisel määral. Uuritava ohtlikkuse tase võib tõusta olulisel määral seoses afektlabiilsuse, impulsiivuse ning agressiivsuse kasvuga. Samuti võib see olla ohtlik uuritava tervisele seoses temal diagnoositud epilepsiaga. Seega on ekspert hinnanud isiku haigusest tulenevaid riske ja prognoosinud ravita jäämisel ohtu nii isikule endale kui ka teda ümbritsevatele isikutele. MJ ei ole võimeline aru saama enda haiguse olemusest, seetõttu ei ole võimalik kasutada tema suhtes muid abinõusid kui erihooldus-osakonda suunamine. Määruskaebuses ei ole neid väiteid ümberlükkavaid asjaolusid esile toodud. Kaebuse viide võimalusele, et ka praeguses kontrollitud keskkonnas saab isikut vajalikul määral ravida, ei ole kooskõlas tegelike asjaoludega. Toimiku materjalist nähtuvalt välistab tõhusa ravi juba üksnes see, et MJ tarvitab pidevalt alkohoolseid jooke ega anna endale aru selle toimest, eriti arvestades tema psühhiaatrilist diagnoosi. Seega ei ole õige ka järeldus, nagu oleksid senised meetmed taganud isikule vajaliku ravi. Kolleegiumi hinnangul on õige maakohtu lõppjäreldus, et esinevad alused MJ paigutamiseks kinnisesse asutusse. Määruskaebusele esitatud vastusele lisas avaldaja täiendavad tõendid, millest nähtub, et peale ekspertiisiaktis kirjeldatud juhtumeid esinevad MJ-l endiselt samad probleemid. Tema kohta on vormistatud mitmeid juhtumikirjeldusi: 02.05.2015 peale lõunasööki tarbis alkoholi, õhtul peale teejoomist tekkis sõnavahetus lauanaabriga, mis läks üle röökimiseks, J karjus töötaja peale, viskas tooliga vastu palati ust, politsei fikseeris alkoholijoobeks 0,29 promilli; 24.06.2015 peale teejoomist tekkis sõnavahetus MJ ja JP-u vahel, mis muutus füüsiliseks konfliktiks; 26.06.2015 läks MJ päeval jalutama, kella 22.30 ajal oli ta tugevas alkoholijoobes ja polnud suuteline kõrvalise abita püsti seisma ega kõndima, KK jõudes hakkas lärmama ja nõudis õhtusööki. Eeltoodust lähtudes ja arvestades MJ haiguslikust seisundist põhjustatud probleemset käitumist, on õige maakohtu järeldus, et väljaspool erihooldusosakonda võib MJ muutuda kaaskodanikele ohtlikuks; tema seisundi stabiliseerimist ja parandamist väljaspool erihooldus-osakonda ei ole võimalik tagada. Nagu nähtub juhtumikirjeldustest, ei ole üldhooldusosakonnas võimalik takistada MJ-l alkoholi tarbida, mis omakorda on raskendanud tema haiguslikku seisundit, tekitades ohu talle endale ja teda ümbritsevatele isikutele. Seega vastab kaevatav määrus isiku kinnisesse hooldusasutusesse paigutamiseks SHS § 19 lg 1 ja TsMS § 533 lg 1 p 1 sätetele. TsMS § 172 lg 3 järgi tuleb määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta täielikult riigi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes
/allkirjastatud digitaalselt/ M. Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ I. Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.