TSÜS › Isiku surnuks tunnistamine ja isiku surmaaja tuvastamine

XXX ́it esitama kohtule andmed oma elusoleku kohta hiljemalt kuue nädala jooksul alates teate väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumisest. Teates avaldati hoiatus võimalikust surnukstunnistamisest ja kutsuti kõiki isikuid üles esitama kohtule andmeid XXX ́i kohta. Lisaks saadeti 12.05.2015 määruse ärakiri siseministrile, kellel lasub seaduse kohaselt kohustus esitada kohtule isikute surnukstunnistamise osas seisukoht. Seisukoha esitamiseks määras kohus tähtaja 20 päeva alates määruse kättesaamisest. 01.06.2015 esitas kohtule oma seisukoha Siseministeerium, mille kohaselt edastas Siseministeerium XXX ́i kohta teadaolevate andmete saamiseks järelepärimise Politsei- ja Piirivalveametile. Politsei- ja Piirivalveamet teavitas Siseministeeriumit, et XXX ́i isa Valeri Logunov on Tallinna Politseiprefektuurile esitanud avalduse, et alates 18.06.1992 on kadunud tema poeg XXX. Nimetatud avalduse alusel alustati 29.06.1992 Tallinna Politseiprefektuuri poolt tagaotsimine nr 62. Tagaotsimise käigus selgitati, et Aleksandr oli ööl vastu 19.06.1992. koos sõpradega kodu lähedal Linnamäe teel ühe sõbra korteris, kus ühiselt tarvitati alkoholi ning peale seda läksid noormehed välja ja üritasid seal seisnud sõiduki ust lahti muukida. Kuna auto signalisatsioon hakkas tööle, siis jooksid sõbrad erinevates suundades laiali ning peale seda ei ole keegi enam Aleksandrit näinud. Tagaotsimine lõpetati 08.07.2002 seoses aegumisega. 25.05.2015 taasavati nimetatud tagaotsimine uue numbri all 1523000216, eesmärgiga koguda täiendavaid identifitseerimisandmeid, sealhulgas DNA võrdluse läbiviimiseks. PPA teavitas lisaks, et isikule ei ole Eesti Vabariigis väljastatud isikut tõendavaid dokumente. Võttes arvesse eeltoodut ning sealhulgas asjaolu, et XXX on teadmata kadunud juba ligikaudu 23 aastat, on siseminister seisukohal, et kohus võib nimetatud asjaolusid arvestades XXX ́i surnuks tunnistada. Kohtumääruse põhjendused Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 475 lg 1 p 3 kohaselt on hagita asjaks isiku surnuks tunnistamise menetlus. TsMS § 477 lg 1 kohaselt vaatab hagita asja kohus läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. TsMS § 477 lg 2 kohaselt võib kohus hagita asja läbi vaadata ja lahendada kohtuistungit pidamata. TsMS § 509 lg 1 järgi algatab kohus isiku surnuks tunnistamise menetluse üksnes avalduse alusel. Avalduse võib esitada isik või asutus, kellel on isiku surnuks tunnistamiseks õigustatud huvi (TsMS § 509 lg 1). TsMS § 509 lg 2 kohaselt märgitakse isiku surnuks tunnistamise avalduses, miks avaldaja on huvitatud isiku surnuks tunnistamisest, ja samuti asjaolud, mis põhistavad isiku surnuks tunnistamist. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 19 lg 1 kohaselt võib kohus teadmata kadunud isiku surnuks tunnistada, kui viie aasta jooksul ei ole andmeid, et ta on elus. TsÜS § 20 lg 1 järgi loetakse surnuks tunnistatud isiku surmaajaks tema eeldatav surmaaeg. Vastavalt antud paragrahvi 2. lõikele kui isiku eeldatavat surmaaega ei ole võimalik kindlaks määrata, loetakse tema surmaajaks esimese aasta lõpp pärast aastat, mil tema elusoleku kohta saadi viimased andmed. Käesoleval juhul on avaldaja esitanud Harju Maakohtule avalduse XXX ́i surnuks tunnistamiseks seoses pärimismenetlusega. Kohus, tutvunud esitatud avaldusega, leiab, et see on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Avaldaja kinnitusel lahkus XXX kodust 1992. a teadmata suunas, sellest ajahetkest puuduvad andmed XXX ́i kohta. Politsei- ja Piirivalveameti andmetel lõpetati isiku tagaotsimine 08.07.2002 seoses aegumisega. Tagaotsimise käigus ei õnnestunud selgitada XXX ́i asukohta ega leitud teavet tema elutegevusest peale kadumist. 25.05.2015 taasavati nimetatud tagaotsimine uue numbri all 1523000216, eesmärgiga koguda täiendavaid identifitseerimisandmeid, sealhulgas DNA võrdluse läbiviimiseks. Käesolevaks ajaks on XXX teadmata kadunud juba ligikaudu 23 aastat. TsMS § 510 lg 1 kohaselt avaldas kohus pärast isiku surnuks tunnistamise avalduse menetlusse võtmist väljaandes Ametlikud Teadaanded teate, milles kutsus teadmata kadunud isikut kohtu

määratud tähtaja jooksul üles esitama kohtule andmed oma elusoleku kohta, samuti avaldas hoiatuse võimalikust surnukstunnistamisest ja kutsus kõiki isikuid üles esitama kohtule andmeid XXX ́i kohta. Kohtule andmeid isiku elusoleku kohta ei esitatud. TsMS § 510 lg 4 järgi teatas kohus siseministrile menetluse algatamisest ning küsis temalt riigile teadaolevaid andmeid teadmata kadunud isiku kohta ning seisukohta isiku surnuks tunnistamise võimalikkuse kohta. Siseminister asus oma vastuses seisukohale, et arvestades PPA poolt avaldatut ja asjaolu, et isik on teadmata kadunud juba ligikaudu 23 aastat võib kohus XXX ́i surnuks tunnistada. Arvestades avaldaja ja siseministri poolt avaldatud andmeid ja seisukohtasid rahuldab kohus avaldaja avalduse TsÜS § 19 lg 1 alusel, kuivõrd viimased andmed XXX ́i elusoleku kohta pärinevad 1992. aastast, siis peab kohus juhindudes TsMS § 20 lg 2 sätestatust põhjendatuks lugeda isiku surmaajaks 31.12.1993. TsMS § 511 lg-te 2 ja 3 kohaselt tuleb kohtumäärus avaldada väljaandes Ametlikud Teadaanded, toimetada kätte avaldajale ja siseministrile ning edastada jõustumisest alates kümne päeva jooksul perekonnaseisuasutusele isiku surmaandmete kandmiseks rahvastikuregistrisse. Määrusele võib esitada määruskaebuse 30 päeva jooksul alates määruse väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldamisest (TsMS § 512 lg 1). Määrus jõustub ja kuulub täitmisele, kui selle peale määruskaebuse esitamise tähtaeg on möödunud (TsMS § 511 lg 4). Vastavalt TsMS § 172 lg-le 1 tuleb menetluskuludest riigilõiv jätta avaldaja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.