Siirius Sikka hagi Abja valla (Abja Vallavalitsuse kaudu) vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ning hüvitise väljamõistmiseks
Abja valla (Abja Vallavalitsuse
1 148,81 eurot
kaudu) apellatsioonkaebuse hind Siirius Sikka apellatsioonkaebuse
5 475,82 eurot
hind Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 20. aprilli 2015. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Abja valla (Abja Vallavalitsuse kaudu) ja Siirius Sikka apellatsioonkaebused
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant I / vastustaja II (hageja): Siirius Sikka (isikukood: XXXXXX); esindaja vandeadvokaat Raul Tosmann; Vastustaja I / apellant II (kostja): Abja vald (Abja vallavalitsuse kaudu) (registrikood: 75013812); esindaja Siiri Grünbaum
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Lõpetada menetlus Siirius Sikka hagis TLS § 109 alusel hüvise nõudes summas, mis ületab 2904,96 eurot.
2.Tartu Maakohtu 20. aprilli 2015 otsus tühistada osas, milles maakohus jättis Siirius Sikka hagi TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise väljamõistmiseks rahuldamata ja mõistis Abja vallalt Siirius Sikka kasuks välja hüvitisena etteteatamistähtaja mitte järgimise eest 1270, 53 eurot.
3.Teha asjas uus otsus, millega rahuldada Siirius Sikka hagi Abja Valla (Abja Vallavalitsuse kaudu) vastu TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise väljamõistmiseks osaliselt ning mõista Abja vallalt välja Siirius Sikka kasuks hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel Siirius Sikka nelja kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o 1887,52 eurot (bruto).
4.Ülejäänud osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata.
5.Lugeda Tartu Maakohtu 20. aprilli 2015 otsuse resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:
5.1.Rahuldada hagi osaliselt. 5.2.Tuvastada, et Siirius Sikka ja Abja Vallavalitsuse vahel 01. septembril 2001 sõlmitud töölepingu ülesütlemine kostja poolt 01. septembril 2013 TLS § 88 lg 1 alusel on tühine. 5.3.Lõpetada Siirius Sikka ja Abja Vallavalitsuse vahel 01. septembril 2001 sõlmitud tööleping alates 20. novembrist 2013 TLS § 107 lg 2 alusel. 5.4.Mõista Abja vallalt välja Siirius Sikka kasuks hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel Siirius Sikka nelja kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o 1887,52 (üks tuhat kaheksasada kaheksakümmend seitse eurot ja 52 senti) eurot (bruto). 5.5.Tasaarvestada Siirius Sikkal Abja vallale hüvitamisele kuuluva väljatöötamata puhkusetasu jääk 121,72 (ükssada kakskümmend üks euro ja seitsekümmend kaks senti) eurot (bruto) Siirius Sikka kasuks välja mõistetud hüvitisega 1887,52 eurot ja mõista tasaarvestuse tulemusena Abja vallalt välja Siirius Sikka kasuks hüvitisena 1765, 80 ( üks tuhat seitsesada kuuskümmend viis eurot ja 80 senti) eurot (bruto).
6.Rahuldada Siirius Sikka ja Abja valla apellatsioonkaebused osaliselt.
7.Jätta rahuldamata Siirius Sikka taotlus täiendavate dokumentaalsete tõendite vastu võtmiseks ja lugeda järgmised dokumendid kohtuotsuse jõustumisel Siirius Sikkale tagastatuks:
7.1.Ajaleht Sakala 23. augusti 2013 artikli „Ka tänavu heliseb esimene koolikell kahel päeval“ väljavõte;
7.2.Pindi Kinnisvara AS-i 06. augusti 2015 teatis;
7.3.Maksu- ja Tolliameti 05. augusti 2015 tõend nr 8-8/30276. Menetluskulude jaotus
Jätta
menetluskulud
maa-
ja
ringkonnakohtus
menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast
menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Siirius Sikka (hageja) esitas 20. septembril 2013 avalduse Tööinspektsiooni Lõuna inspektsiooni Tartu töövaidluskomisjonile Abja valla (Abja Vallavalitsuse kaudu) (kostja) vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja kahju hüvitamiseks. Töövaidluskomisjon tuvastas
04.detsembri 2013 otsusega töövaidlusasjas nr 4.2-1/2204, et S. Sikka tööleping ei lõppenud tööandja poolse ülesütlemisega ning lõpetas S. Sikka töölepingu alates 01. septembrist 2013 TLS § 107 lg 2 alusel ja mõistis tööandjalt välja etteteatamistähtaja mittejärgimise eest hüvitise 2 171,52 eurot ja TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise 2 904,96 eurot. Kostja esitas 03. jaanuaril 2014 avalduse maakohtule vaadata S. Sikka poolt töövaidluskomisjonile esitatud avaldus hagimenetluse korras hagina töövaidluskomisjoni poolt rahuldatud osas, s.o töölepingu lõppemise ja hüvituste maksmise osas.
2.Hageja palus tuvastada, et Abja Gümnaasiumi poolt hagejaga sõlmitud töölepingu erakorraline ülesütlemine on seadusliku aluse puudumise tõttu tühine, lugeda tööleping lõppenuks TLS § 107 lg 2 alusel alates 01. detsembrist 2013, s.o ajast, mil tööleping oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral, mõista kostjalt hageja kasuks töölepingu õigusvastase ülesütlemisega tekitatud kahju eest hüvitis TLS § 109 lg 2 alusel kuue kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o 6 x 736,07 = 4 416,42 eurot. Hageja palus mõista kostjalt välja TLS § 97 lg 2 p 4 ja § 100 lg 5 alusel ülesütlemise hüvitis kolme kuu töötasu ulatuses 3 x 736,07 = 2 208,21 eurot (etteteatamistähtaja mittejärgimise eest) ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse (lk 24) kohaselt töötas hageja muusikaõpetaja ja koorijuhina Abja Gümnaasiumis alates
01.septembrist 2001 kuni 01. septembrini 2013 (tööleping nr XX/X, TVK tl 6–10). 23. augustil 2013 sai hageja töölepingu ülesütlemisavalduse, mille kohaselt ütles Abja Gümnaasium temaga sõlmitud töölepingu üles TLS § 88 lg 1 alusel töötajast tuleneval mõjuval põhjusel alates 02. septembrist 2013. Ülesütlemisavalduse (TVK toimik lk 20) kohaselt on ülesütlemise põhjuseks Abja Vallavalitsuse pöördumine, mille kohaselt on paljud õpilased ja lapsevanemad pöördunud koolipidaja poole seoses hageja kui õpetaja ebapedagoogilise suhtlemise ja vääritu käitumisega õpilaste suhtes. Õpetaja suhtles õpilastega kõrgendatud ja ebasobiva hääletooniga (karjumine). Olukord on muutunud kooli direktsioonile ja koolipidajale talumatuks, sest õpilased on korduvalt väljendanud, et nad ei soovi enam S. Sikka tundides osaleda. Kaebusi on laekunud ka varem, S. Sikkaga on vesteldud, kuid tema suhtlemisoskus ei ole paranenud. Ülesütlemisavalduses ei ole esitatud ühtegi konkreetset rikkumist ega konkreetset põhjendust töölepingu ülesütlemiseks. Hageja leidis, et ülesütlemisavalduses toodud erakorralise ülesütlemise põhjendused ei vasta tõele ja seetõttu on ülesütlemine toimunud seadusest tuleneva aluseta. Tööandja ei ole kooskõlas TLS § 88 lg-ga 3 hagejat eelnevalt hoiatanud, sh töölepingu erakorralise ülesütlemise võimalusest. Hageja on Viljandimaa Haridustöötajate Liidu Abja Gümnaasiumi ametiühingu usaldusisik, millest oli ka tööandja teadlik. Tööandja ei ole vastavalt TLS 94 lg-le 1 küsinud ametiühingult arvamust töölepingu ülesütlemise kohta. Hagejale teatati töölepingu lõppemisest ette 9 kalendripäeva (23. august 2013 kuni 01. september 2013). Kostjal puuduvad igasugused mõistlikud põhjendused või asjaolud etteteatamise tähtaja mittejärgimiseks.
3.Kostja vaidles hagile vastu. Töölepingu ülesütlemise põhjuseks olid hageja isikuomadustest tulenevad käitumise ja suhtlemisprobleemid nii õpilaste, kolleegide kui ka lapsevanematega. 2013. a augustis pöördusid paljud õpilased ja lapsevanemad kostja poole kaebustega seoses hageja
ebapedagoogilise suhtlemise ja vääritu käitumisega õpilaste suhtes viimase õppeaasta jooksul. Puudulikust suhtlemisoskusest on hagejaga korduvalt räägitud mitmete aastate jooksul, kuid hageja oma isikuomadusi ei parandanud. Suhtlemisprobleemid kestsid kogu hageja töötamise ajal, aastatega probleemid järjest süvenesid ja eriti teravalt kerkisid need esile 2012/2013 õppeaasta jooksul. Lapsevanemad pöördusid koolipidaja esindajate poole ja nõudsid, et midagi kiiresti ette võetaks hageja õpilastest eemale hoidmiseks. Abja valla juhid edastasid lastevanemate mure oma laste pärast Abja Gümnaasiumi direktorile 09. augustil 2013 (TVK tl 19). Hageja rikkus oma käitumisega kooli alusväärtusi ja laste kohtlemise üldpõhimõtet (Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) § 19, § 72 lg 2, Lastekaitse seaduse (LKS) § 31 lg 1 ja § 40 lg 1). Töölepingu ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Tööandjal oli õigus tööleping üles öelda ilma hoiatuseta, kuivõrd hageja käitumisel olid äärmiselt rasked tagajärjed, sest paljud lapsevanemad kaalusid lapse Abja Gümnaasiumist äravõtmist hageja ebaprofessionaalse käitumise tõttu. TLS § 97 lg 3, § 88 lg 3 alusel on etteteatamistähtaja mittejärgimine lubatud. Etteteatamistähtaega ei saanud rakendada, sest see oleks võinud kaasa tuua õpilaste lahkumise teistesse õppeasutustesse ja kooli maine languse. Hageja ei olnud Abja Gümnaasiumis töötajate esindajaks. Asjaolust, et hageja oli streigi juht 2012. a, ei saa teha järeldust, kas ja mis ajani kehtisid tema volitused töötajate esindajana. AÜS § 21 lg 1 p-st 2 ja TUIS § 7 lg-st 6 tuleneb, et seadusest tulenevale töötajate esindaja kaitsele saab tugineda siis, kui töötaja on oma seisundist tööandjat teavitanud. Hageja ega ametiühing seda teinud ei ole. TVK otsusega väljamõistetud hüvituste summad on alusetud ja põhjendamatud. Samuti ei ole õige etteteatamistähtaja mittejärgimise päevade arv. Töölepingu nr XX/Õ Lisa nr 10 alusel muudetud töölepingu tingimuste kohaselt (töölepingu p 2.1) S. Sikka töötas osalise koormusega alates
01.jaanuarist 2013. Töölepingu p 6.1 kohaselt on töötasu 434,95 eurot/kuus (bruto). Hageja töötasu märts–august 2013 eest oli kokku 1 939,04 eurot. Selle ajavahemiku arvesse võetavate tööpäevade arv on 87 tööpäeva, seega keskmine tööpäevatasu on 1 939,04/87= 22,29 eurot, ning Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009 määruse nr 91 § 3 lg 6 järgi on hageja keskmine kuutöötasu 471,83 eurot. Kostja palus väljamõistetavat hüvitist vähendada hageja võlasumma võrra. Hageja oli ette saanud puhkusetasu välja töötamata puhkuse eest ning tööandjal oli õigus lõpparvest kinni pidada 298,85 eurot. Seetõttu jäi hagejal kostjale võlg 121,72 eurot.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus rahuldas hagi osaliselt, tuvastas, et S. Sikka ja Abja Vallavalitsuse vahel
01.septembril 2001 sõlmitud töölepingu ülesütlemine kostja poolt 01. septembril 2013 TLS § 88 lg 1 alusel on tühine ning lõpetas S. Sikkaga 01. septembril 2001 sõlmitud töölepingu alates
20.novembrist 2013 TLS § 107 lg 2 alusel. Maakohus mõistis Abja vallalt S. Sikka kasuks välja hüvitise 3 kuu töötasu ulatuses etteteatamistähtaja mittejärgimise eest summas 1 270,53 eurot, millest Abja vallal on õigus tasaarvestada töötaja poolt hüvitamisele kuuluva väljatöötamata puhkusetasu jääk 121,72 eurot. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohus tuvastas, et poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja ja kostja sõlmisid tähtajatu töölepingu
01.septembril 2001. Töölepingu tingimuste muutmise lisa nr 10 (TVK tl 18) järgi töötaja töötas ajavahemikul 01. jaanuar 2013 – 31. august 2013 muusikaõpetajana 0,14 ametikohal ja ringijuhendaja 0,45 ametikohal. Tööandja esitas hagejale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse TLS § 88 lg 1 alusel alates 02. septembrist 2013 (TVK tl 20). Hageja on selle kätte saanud 23. augustil 2013. Vaidlus on asjaolu üle, kas töölepingu erakorralise ülesütlemine on seaduslik.
4.1.Maakohus tuvastas, et hageja tööleping öeldi üles ilma seadusliku aluseta, töölepingu ülesütlemine on tühine TLS § 104 lg 1 alusel ning pooltevaheline tööleping ei ole lõppenud
ülesütlemisega TLS § 107 lg 1 järgi. Kostja ei hoiatanud hagejat väidetavate eelnevate rikkumiste eest ning kostja ei ole tõendanud, et hageja pani toime ühe ja eriti raske rikkumise. Maakohus leidis, et ülesütlemisavaldus ei vasta kehtestatud nõuetele, sellest ei nähtu, millal on toimunud hageja poolt kirjeldatud rikkumised ja milles seisnesid hageja rikkumised, puudub täpne rikkumiste kirjeldus, sellest ei nähtu, millal konkreetselt on hageja poolt toime pandud TLS § 88 lg-le 1 vastavad teod. Hagejale esitatud töölepingu ülesütlemisavalduses ei ole viidatud TLS § 88 lg 1 punktidele, seega ei ole üheselt selge, milliste punktide järgi on töötaja rikkumised kvalifitseeritavad. TLS § 88 lg 3 kohaselt võib tööandja töölepingu töötaja kohustuse rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Maakohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, et hagejale oleks tehtud tööandja poolt hoiatus. Vallavanema P.R. vande all antud ütluste (tl 92–93) järgi oli viimane piir ületatud hageja käitumisega 2013. a augusti algul kooride laagris, kui hageja käitus äärmiselt ebapedagoogiliselt ja seda ka kaastöötajate suhtes. Samas ei ole maakohtule esitatud ühtegi tõendit, milles seisnes hageja käitumine laagris, et seda lugeda kohustuse rikkumiseks erilise raskuse tõttu. Kui töölepingu ülesütlemisavalduses ei ole märgitud konkreetseid kuupäevi ja neil toime pandud rikkumisi, ei saa ülesütlemisavaldust sisustada esindaja vande all antud ütlustega või tunnistaja ütlustega. Hageja väidetavate rikkumiste puhul ei saa ka olla tegemist TLS § 88 lõikes 3 nimetatud „erilise raskusega rikkumisega“, mille puhul eelnevalt hoiatama ei pea.
4.2.Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks etteteatamistähtaja mittejärgimise eest välja hüvitise 1 270,53 eurot. TLS § 107 lg 2 kohaselt TLS § 107 lg-s 1 sätestatud juhul lõpetab kohus või töövaidluskomisjon tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Tööleping on lõpetatud 01. septembrist 2013 (TVK tl 67), töötaja sai ülesütlemisavalduse kätte 23. augustil 2013, seega tuleb ülesütlemistähtaega hakata lugema sellest kuupäevast. Seega teatati töötajale ette 9 kalendripäeva s.o. 23. august 2013 kuni 01. september 2013. TLS § 97 lg 2 p 4 kohaselt erakorralisest ülesütlemisest peab tööandja töötajale ette teatama kui töötaja töösuhe tööandjaga on kestnud kümme ja enam tööaastat vähemalt 90 kalendripäeva. Kuna töötaja on asunud tööle 01. septembril 2001, tuleb ülesütlemise tähtajaks lugeda 90 kalendripäeva. Seega etteteatamistähtaeg lõppes 20. novembril 2013. TLS 100 lg 5 kohaselt kui tööandja või töötaja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud või kollektiivlepingus kokku lepitud, on töötajal või tööandjal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Keskmise töötasu maksmise tingimuste ja korra § 2 lg 2 kohaselt keskmine töötasu arvutatakse arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud. Arvutamise vajaduse tekke kuuks on kuu, millal algas arvutamise vajaduse tekitanud sündmus. Töötaja keskmine päevatasu perioodil märts 2013 – august 2013 on 22,29 eurot (TVK tl 68, 127). Vähem etteteatamise periood on 02. september – 20. november 2013, s.o 57 tööpäeva (septembris 20 tööpäeva, oktoobris 23 tööpäeva, novembris 14 tööpäeva). Tööandjal tuleb maksta hüvitust etteteatamise tähtaja mittejärgimise eest 57 tööpäeva ulatuses, s.o 1 270,53 eurot (22,29 eurot x 57 tööpäeva).
4.3.Maakohus leidis, et kostja tasaarvestuse vastuväide on põhjendatud ja hageja poolt hüvitamisele kuuluva väljatöötamata puhkusetasu jääk 121,72 eurot tuleb saadava hüvitisega tasaarvestada. Hageja on aktsepteerinud, et hüvitamisele kuuluva väljamakstud puhkusetasu jääk on 121,72 eurot. TLS § 78 lg 3 kohaselt võib tööandja TLS § 78 lg-s 1 nimetatud nõusolekuta töötaja töötasust kinni
pidada töötajale makstud ettemakse, mille töötaja peab tööandjale tagastama, ja töölepingu lõppemisel tasu väljatöötamata põhipuhkuse eest.
4.4.Maakohus ei tuvastanud selliseid erilisi asjaolusid, mis tingiksid hüvitise suuruse muutmise TLS § 109 lg 1 alusel. Samuti ei pidanud maakohus põhjendatuks välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis kuue kuu keskmise töötasu ulatuses TLS § 109 lg 2 alusel, kuna ei ole usaldusväärselt tõendatud, et hagejal olid 2013. aastal ametiühingu usaldusisiku volitused.
09.veebruari 2012 ametiühingu ja pedagoogilise personali koosoleku protokolli (tl 49) järgi valiti ametiühingu usaldusisikuks ühehäälselt hageja. Protokolli järgi võttis koosolekust osa 23 töötajat, usaldusisiku poolt hääletasid ainult ametiühingu liikmed. Sellele protokollile ei ole lisatud osavõtjate nimekirja. Protokollist ei nähtu, mitu ametiühingu liiget koosolekust osa võttis ja mitu hääletas poolt. Viljandimaa Haridustöötajate Liidu põhikirja p 5.8.2 järgi loetakse usaldusisik valituks, kui tema poolt hääletab üle poole osakonna üldkoosolekul osalenud liidu liikmetest. Maakohus leidis, et usaldusväärne tõend ei ole dokumentide registreerimise raamatu väljavõte (TVK tl 117), kus on kanne „ Siirius Sikka – a/ü usaldusisik“, kuna see ei tõenda, millal hageja usaldusisikuks valitud on. Abja Gümnaasiumi 22. oktoobri 2013 teatise (TVK tl 54) järgi Abja Gümnaasiumi dokumendihaldussüsteemis puudub tõend selle kohta, et hageja on Abja Gümnaasiumi ametiühingu usaldusisik. 31. oktoobri 2013 Viljandimaa Haridustöötajate Liidu kirja (TVK tl 115) järgi on hageja valitud töötajate üldkoosolekul Abja Gümnaasiumi ametiühingu usaldusisikuks 16. jaanuaril 2003. Nimetatud kiri ei tõenda, et hageja oleks peale 3-aastase usaldusisiku volituste tähtaja lõppemist jätkuvalt usaldusisikuks valitud. TUIS § 7 lg 6 kohaselt üldkoosolek teatab tööandjale viivitamatult kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis usaldusisiku valimisest ja tema volituste kestusest ning usaldusisiku tagasikutsumisest. Kohtule ei ole esitatud tõendeid sellisest teatamisest.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Hageja S. Sikka esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsuse osaliselt ning palub teha tühistatud osas uus otsus, millega lugeda tööleping lõppenuks TLS § 107 lg 2 alusel alates 01. detsembrist 2013, s.o ajast, mil tööleping oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral, mõista vastustajalt apellandi kasuks välja hüvitise töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest, s.o kolme kuu eest summas 2 208,21 eurot (736,07 x 3) TLS § 97 lg 2 p 4 ja § 100 lg 5 alusel, mõista vastustajalt apellandi kasuks välja töölepingu õigusvastase ülesütlemisega tekitatud kahju eest hüvitis TLS § 109 lg 2 alusel kuue kuu töötasu ulatuses, s.o 4 416, 42 eurot (6 x 736,07). Alternatiivselt, kui kohus asub seisukohale, et TLS § 109 lg 2 kohaldamine ei ole põhjendatud, palub apellant kohaldada TLS § 109 lg 1, mille kohaldamata jätmist maakohus pole põhjendanud ning mõista vastustajalt apellandi kasuks välja töölepingu õigusvastase ülesütlemisega tekitatud kahju eest hüvitis VÕS § 127 lg 1 ja VÕS § 128 lg 4 alusel, s.o tulu, mis apellandil jäi saamata ajavahemikul alates töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni, s.o igakuuliselt 736,07 eurot alates 01. septembrist 2013. Apellant palub menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) oleks maakohus pidanud täiendavalt juhinduma TLS § 92 lg 1 p-st 2 koostoimes lg-ga 2, mille alusel on ülesütlemine tühine. Maakohus pole arvestanud väikelapse ema erilist staatust, jättes tema huvid vajaliku kaitseta; 2) eksib maakohus töölepingu lõpetamise kuupeva osas. Apellant palub lugeda tööleping lõppenuks TLS §107 lg 2 alusel alates 01. detsembrist 2013, s.o ajast, mil tööleping oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral; 3) ei nõustu apellant kohtu poolt väljamõistetud hüvitise suurusega. Maakohus leidis ekslikult, et apellandil hüvitamisele kuuluva väljatöötamata puhkusetasu jääk 121,72 eurot tuleb saadava
hüvitisega tasaarvestada. Arvestusest on välja jäänud apellandile väljamaksmata 01. septembri 2013 töötasu, mil hageja töötas täistööpäeva. Maakohus jättis tähelepanuta, et alates 01. septembrist 2013 asus apellant tööle täiskohaga töötasuga 736,07 eurot. Hüvitis kuue kuu keskmise töötasu ulatuses TLS § 109 lg 2 alusel kuulub väljamõistmisele; 4) on arusaamatu maakohtu poolt hüvitise arvutamise aluseks võetud keskmine päevatasu. Töövaidlusasjas nr 4.2-1/2204 (TVK tl 139) on vallavanema poolt allkirjastatud keskmise töötasu arvestuse kohaselt tööpäevatasu 37,44 eurot; 5) lükkas maakohus põhjendamatult tagasi taotluse võtta vastu Maalehes 01. märtsil 2012 avaldatud Abja Gümnaasiumi direktori kinnitus, et koolis oli usaldusisik. Apellant on täitnud vastustaja teavitamiskohustust. Teatises streigi kohta Abja Gümnaasiumis (TVK tl 116) on sõnaselgelt öeldud, et apellant on Abja Gümnaasiumi ametiühingu usaldusisik; 6) ei pruugi TLS § 109 lg 1 ja § 107 lg 2 alusel väljamõistetav kolme kuu keskmine töötasu olla töötajale piisav hüvitis selle eest, et tööandja oli töölepingu üles öelnud ebaseaduslikult. TLS § 109 lg 1 teise lause alusel võib töövaidlusorgan hüvitise suurust muuta. Maakohus jättis põhjendamatult välja mõistmata hüvitise saamata jäänud tulu eest, s.o kasu, mis töötajal jäi saamata kuni töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni. Apellandil kostja süül, kes lõpetas töölepingu temaga 01. septembril 2013. aastal, s.o. õppeaasta algul, muutus võimatuks leida pedagoogilist tööd 2013/2014 õppeaastal; 7) pole maakohus töövaidluse kestmisega arvestanud. Riigikohus on selgitanud lahendi 3-2-1-79-13 p-s 32.4., et kui töötaja saamata jäänud tulu suureneb seoses töövaidluse kestmisega, peab töövaidlusorgan seda TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetava hüvitise suuruse määramisel arvestama. Apellant esitas kohtule töölepingu lisa nr 10 ja lapse sünnitunnistuse ärakirja, mille põhjal kohtul oli kohustus hüvitis saamata jäänud tuluna VÕS § 128 lg 4 alusel välja mõista, töölepingus kokkulepitud tasu 736,07 eurot aluseks võttes. Tõendamaks asjaolu, et 01. september 2013 oli hageja tööpäev, esitas hageja 07. augustil 2015 ajaleht Sakala artikli „Ka tänavu heliseb esimene koolikell kahel päeval“. Kummutamaks vastustaja väiteid, et apellant saab töötasu, esitas apellant Pindi Kinnisvara AS-i 06. augusti 2015 teatise ning Maksuja Tolliameti 05. augusti 2015 tõendi nr 8-8/30276.
6.Abja vald (Abja Vallavalitsuse kaudu) vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud apellandi kanda. Vastuse kohaselt: 1) ei töötanud apellant 01. septembril 2013, sest see oli pühapäev ja apellandil oli puhkepäev, seepärast ei ole apellandil alust nõuda selle päeva eest töötasu; 2) on kohtuotsuses keskmine palk arvestatud õigesti. Apellant ei saanud apellatsioonkaebuses nimetatud palka, sest ta töötas osalise koormusega. Apellandi poolt viidatud tõendis, s.o vallavanema poolt allkirjastatud keskmine tööpäevatasu arvestus, esitatud arvutused ei ole kooskõlas Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud keskmise töötasu arvutamise korraga; 3) lõppes apellandi tööleping tööandja poolse ülesütlemisavalduse alusel, tööleping oli üles öeldud seaduslikult. Apellandi arvamus töölepingu lõppemise kuupäeva osas ja sellest tulenevalt ka etteteatamise tähtajaga seotud hüvituse suuruse osas ei ole õige. Kuna apellant töötas pärast
23.augustil 2013 etteteatamist edasi ja tööleping lõpetati 01. septembril 2013, sai ta töölepingu lõpetamisest teada vähemalt 9 kalendripäeva ette, mis tuleb maha lahutada hüvise arvutamisel aluseks võetavatest päevadest. Kui lugeda 23. augustil 2013 toimunud etteteatamisest edasi 90 kalendripäeva, siis saabub etteteatamistähtaja lõpp 20. novembril 2013; 4) ei ole maakohus selgitamiskohustuse osas menetlusõigust rikkunud. Apellant ei esitanud maakohtus asjaolusid ega tõendeid, mis oleksid pidanud olema aluseks TLS § 109 lg 1 teise lause kohaldamiseks. Samuti ei esitanud apellant maakohtus väidet, et ta peaks TLS § 109 lg 1 teise lause kohaldamist vajalikuks;
5) on maakohus leidnud õigesti, et apellandi ametiühingu usaldusisiku volitused 2013. aastal ei ole usaldusväärselt tõendatud ning seetõttu ei ole põhjendatud tema kasuks tööandjalt välja mõista hüvitis kuue kuu keskmise töötasu ulatuses TLS § 109 lg 2 alusel; 6) on apellant esitanud uusi nõudeid ja nõuete põhjendusena uusi asjaolusid, mida ta ei ole esitanud esimese astme kohtus. Tööleping on üles öeldud pärast apellandi lapse 3-aastaseks saamist. Apellandi töölepingu ülesütlemise põhjus ei olnud tema lapsevanemaks olek ega perekondlike kohustuste täitmine. Töölepingu ülesütlemise põhjuseks olid tööga seotud asjaolud. Seetõttu ei ole asjakohane apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks pidanud maakohus lähtuma TLS § 92 lg 1 p-st 2 ja lg-st 2. Apellant ei nõudnud maakohtus kahju hüvitamist VÕS § 128 lg 4 alusel, mis seisneb saamata tulus töölepingu lõpetamisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Samuti ei olnud maakohtus esitatud apellandi alternatiivnõuet TLS § 109 lg 1 alusel.
7.Kostja Abja vald (Abja Vallavalitsuse kaudu) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega maakohus tuvastas, et S. Sikka ja Abja valla (Abja Vallavalitsuse kaudu) vahel 01. septembril 2001 sõlmitud töölepingu ülesütlemine 01. septembrist 2013 apellandi poolt TLS § 88 lg 1 alusel on tühine, lõpetas S. Sikka ja Abja valla (Abja Vallavalitsuse kaudu) vahel 01. septembril 2001 sõlmitud töölepingu alates 20. novembrist 2013 TLS § 107 lg 2 alusel ning mõistis Abja vallalt S. Sikka kasuks välja hüvitise etteteatamistähtaja mitte järgimise eest summas 1 270,53 eurot, millest Abja vallale anti õigus tasaarvestada töötajal hüvitamisele kuuluva väljatöötamata puhkusetasu jääk 121,72 eurot. Apellant taotleb ringkonnakohtult lahendi tegemist, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on maakohus ebaõigesti leidnud, et ülesütlemisavaldus ei vasta nõuetele. Maakohus pidi kohaldama TLS § 95 lg-t 3. Vastustajat on hoiatatud suuliselt. Tööõigus ei nõua hoiatuse tegemist kirjalikult. Seetõttu ei saa kirjaliku hoiatuse tegemata jätmine olla ainuke põhjus, miks tunnistada töölepingu ülesütlemine tühiseks. Maakohus on jätnud põhjendamata, miks ei tõenda kostja esindaja vande all antud ütlused või tunnistaja ütlused asjaolusid, mille alusel tööandjal oli seadusest tulenev alus töölepingu erakorraliselt ülesütlemiseks. Apellant tõendas vastustaja poolseid eriliselt raskeid rikkumisi kostja esindaja P.R. vande all antud ütlustega ja kirjalike dokumentidega, s.o K.K. seletuskirjaga (tl 67–70), 09. augusti 2013 Abja valla pöördumisega Abja Gümnaasiumi direktorile (TVK tl 19). Raskeks rikkumiseks on pedagoogi ebapedagoogiline käitumine, mis tekitas lastele hirmu, hävitas õpilaste turvatunde ja heaolu. Vastustaja rikkus ka kooli mainet. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu apellandi seisukohtadega, et vastustaja rikkus oma käitumisega kooli alusväärtusi ja laste kohtlemise üldpõhimõtet. VÕS § 116 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 alusel tuleb vastustaja käitumine lugeda lepingu oluliseks rikkumiseks, mille puhul ei ole vajalik kohustuse rikkumise lõpetamiseks tähtaega määrata; 2) on apellandilt alusetult välja mõistetud vastustaja kasuks hüvitis etteteatamistähtaja mittejärgimise eest. Eriti raske rikkumine on tõendatud, mistõttu ei ole nõutav ei eelnev hoiatamine ega ülesütlemisest etteteatamine (TLS § 97 lg 3, § 88 lg 1). Tööandja poolt töölepingu ülesütlemise kuupäeva muutmiseks puudub alus.
8.Vastustaja S. Sikka vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. Vastuse kohaselt: 1) on vallavanem P.R. seletus kohtukõlbmatu tõend. Taotlust kuulata menetlusosalisena üle vallavanem ei esitatud. Eksitud on TsMS § 268 kohaldamisel, kuna enda ülekuulamist vande all võib pool taotleda vaid juhul, kui teine pool sellega nõustub. Vallavanema seletus on umbmäärane, tegelased on umbisikulised, mitte ühtegi nime käesoleva ajani avalikustatud pole. Kihnu reisi ei olnud
töövaidluskomisjonis arutatud. Valla 15. augusti 2013 pöördumises Abja Gümnaasiumi direktori poole pole Kihnu laagrist mitte sõnagi; 2) on maakohus õigesti leidnud, et kui töölepingu ülesütlemisavalduses ei ole märgitud konkreetseid kuupäevi ja neil toimepandud rikkumisi ning puudub täpne rikkumiste kirjeldus, siis ei saa ülesütlemisavaldust sisustada esindaja vande all antud ütlustega või tunnistaja ütlustega; 3) jäeti K.K. seletuskiri maakohtu poolt põhjendatult kõrvale, kuna see ei kvalifitseeru TsMS 229 lg 2 kohaselt tõendiks.
§
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et S. Sikka ja Abja valla apellatsioonkaebused kuuluvad rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohus saab TsMS § 657 lg 1 p 2 kohaselt teha ise tühistatud osas uue otsuse, välja mõista S. Sikka kasuks hüvise TLS 109 lg 2 alusel kolme kuu keskmise palga ulatuses 1415,64 eurot ja jätta S. Sikka hagi töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest TLS § 100 lg 5 alusel hüvise nõudes rahuldamata. Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata. Menetlus S. Sikka hagis TLS § 109 alusel hüvise saamiseks summas, mis ületab 2904,96 eurot, tuleb TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetada.
10.Maakohus tuvastas, et töölepingu ülesütlemine S. Sikkaga toimus ilma seadusliku aluseta ja on tühine. Maakohus tuvastas, et töölepingu ülesütlemisest sai hageja teada 23. augustil 2013, ülesütlemine toimus TLS § 97 lg 2 p-s 4 sätestatud erakorralise ülesütlemise tähtaega rikkudes. Maakohus lõpetas töölepingu hageja taotlusel TLS § 107 lg 2 alusel alates 20. novembrist 2013 ja mõistis kostjalt välja hüvise vähem etteteatatud 57 tööpäeva ulatuses summas 1270, 53 eurot, millise summa tasaarvestas kostja nõudega enamtasutud puhkusetasu osas summas 121, 72 eurot. Hageja palub oma kaebuses suurendada ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest maakohtus välja mõistetud hüvise suurust, välja mõista kostjalt kuue kuu keskmise palga suurune hüvis TLS § 109 lg 2 alusel ja muuta töölepingu lõppemise aega. Kostja palub maakohtu otsus tühistada ja jätta hagi täielikult rahuldamata. Pooled vaidlevad ringkonnakohtus järgmiste asjaolude üle: - kas töölepingu ülesütlemine S. Sikkaga TLS 88 lg 1 alusel oli seaduspärane, sh, kas kostja oli hagejat enne ülesütlemist hoiatanud; - millisest päevast tuleb lugeda tööleping TLS § 107 lg 2 alusel lõppenuks; - kas apellant oli töölepingu ülesütlemise hetkel töötajate usaldusisik; - milline on hüvituste arvestamise aluseks olev hageja keskmine töötasu.
11.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et tööleping ei lõppenud tööandjapoolse ülesütlemisega TLS § 88 lg 1 alusel ja ülesütlemine on tühine. Samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtu kõigi põhjendustega ülesütlemise tühisuse tuvastamisel ega maakohtu kõigi hinnangutega asjas kogutud tõenditele. Ebaõige on ka maakohtu seisukoht otsuse p-s 20, mille kohaselt ei pea maakohus andma hinnangut poolte väidetele väidetavate rikkumiste sisu osas seetõttu, et kohus tuvastas, et tööleping öeldi üles ebaseaduslikult ainuüksi seetõttu, et kostja hagejat ei hoiatanud. Ringkonnakohus märgib, et TLS § 88 lg 3 kohaselt on võimalik töölepingut üles öelda ka ilma eelneva hoiatuseta, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda tööandjalt oodata. Selle tuvastamiseks peab kohus ikkagi eelnevalt tuvastama ka töötajale etteheidetavad rikkumised nii sisu kui raskuse aspektist. Ka on maakohus jätnud otsuse resolutsioonis võtmata seisukoha TLS § 109 alusel hageja kasuks hüvise väljamõistmise osas, kuigi otsuse põhjendava osa punktis 38 on maakohus pidanud põhjendatuks välja mõista hageja kasuks hüvis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses TLS § 109 lg 1 alusel.
11.1.TLS § 104 lg 1 kohaselt on seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine. Maakohtu seisukoha kohaselt ei vasta ülesütlemisavaldus seaduses sätestatud nõuetele seetõttu, et töölepingu ülesütlemisavalduses ei ole märgitud konkreetseid kuupäevi ja neil toime pandud rikkumisi ning ülesütlemisavaldust ei saa sisustada esindaja vande all antud seletuse või tunnistaja ütlustega. Ringkonnakohus märgib, et ülesütlemise põhjendamise kohustus tuleneb TLS § 95 lg-st 2. Seadus ei täpsusta, mida täpselt peab tööandja poolne ülesütlemisavaldus sisaldama, et see vastaks põhjendamise nõuetele. Ringkonnakohtu hinnangul ei too ülesütlemisavalduse põhjendamata jätmine iseenesest kaasa selle kehtetust. Maakohus on jätnud tähelepanuta TLS § 95 lg-s 3 sätestatu, mille kohaselt ei mõjuta TLS § 95 lg-s 2 sätestatud kohustuse rikkumine ülesütlemise kehtivust. Seega tuleb maakohtu otsusest välja jätta põhjendused, mille kohaselt ei saa töölepingu ülesütlemisavaldust sisustada esindaja vande alla antud seletuse või tunnistaja ütlustega (maakohtu otsuse p 12).
11.2.Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et ülesütlemisavalduses ei ole viidatud TLS § 88 lg 1 punktile töölepingu ülesütlemise alusena, kuid ka nimetatud asjaolu ei too kaasa ülesütlemise tühisust. Töölepingu ülesütlemise põhjusena on ülesütlemisavalduses märgitud hageja ebapedagoogiline suhtlemine ja vääritu käitumine õpilaste, lapsevanemate ning kolleegide suhtes (karjumine laste peale, vihasööstud). Töövaidluse käigus on kostja põhjendanud lepingu ülesütlemist ka kooli maine languse põhjustamise ning kooli alusväärtuste ja laste kohtlemise üldpõhimõtete rikkumisega (PGS § 3, 19, § 72 lg 2, LKS § 31 lg 1 ja § 40 lg 1). Ülesütlemisavalduse põhjenduse ja kostja poolt avaldatu järgi võiks töölepingu lõpetamise alusena ringkonnakohtu hinnangul tulla kõne alla TLS § 88 lg 1 p 3, mille kohaselt võib töölepingu erakorraliselt üles öelda, kui töötaja on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi. Lastekaitseseaduse § 40 lg 1 kohaselt ei või laste õpetamine olla seotud vaimse vägivallaga. Laste kohtlemise põhimõtete rikkumine õpetaja poolt võib olla õpetaja poolne töökohustuste rikkumine. Selleks, et töölepingu ülesütlemine TLS § 88 lg 1 p 3 alusel oleks õiguspärane, on vaja aga tuvastada, et töötaja on korduvalt seda põhimõtet rikkunud ning tööandja on töötajat hoiatanud, et taolise käitumise jätkumine ei ole lubatud ja võib kaasa tuua töölepingu ülesütlemise (ülesütlemise materiaalsed eeldused). Hageja eitab nii õpilaste ebakohast kohtlemist, suhtlusprobleeme, töökohustuste rikkumist kui ka sellekohast hoiatamist tööandja poolt. Seega on töölepingu ülesütlemise aluseks olevate asjaolude esitamine tööandja kohustus, kellel on ka nende asjaolude tõendamiskoormis.
11.3.Maakohtu menetluses on kostja tuginenud augustis 2013 paljude õpilaste ja lapsevanemate poolt esitatud kaebustele hageja kui muusikaõpetaja ebapedagoogilise suhtlemise ja õpilastega vääritu käitumise osas viimase õppeaasta jooksul ( kostja menetlusdokument tl 2). Samuti on kostja viidanud õpetajate atesteerimiskomisjoni protokollidele ja iseloomustustele. Kostja väidab, et suhtlemisprobleemid on kestnud kogu hageja töötamise aja ja eriti teravalt on need tõusetunud 2012/2013 õppeaasta jooksul. Ühtegi ebaprofessionaalse käitumise konkreetset juhtu ja õpetaja sõnakasutust enne Kihnu laagrit augustis 2013 ei ole kostja tööandjana ei ülesütlemisavalduses ega ka hilisemates menetlusdokumentides kirjeldanud, vaid on piirdunud üldise hinnanguga hageja ebaprofessionaalsele ja õpilasi vaimselt ohustavale käitumisele õpetajana töötamise ajal. Ringkonnakohus märgib, et vallavanem P.R. saab kinnitada küll lapsevanemate ja õpilasesinduse pöördumist vallavalitsuse ja volikogu poole, kuid tema vande alla antud seletus ei tõenda konkreetseid ebaprofessionaalse käitumise juhte, st töökohustuste rikkumist. Maakohtu menetluses tugineb kostja ülesütlemise alusena ka Kihnu laululaagri sündmustele 7.-9. august 2013. Kostja väidete kohaselt toimus laagris vahejuhtum, kus hageja hakkas äärmiselt inetult karjuma oma kolleegi peale, keda süüdistas ürituse halvas korralduses. Kõik see vapustas lapsi. Lapsevanematelt saadud info põhjal tundsid lapsed end laagris ohustatutena ja ebaturvaliselt hageja käitumise tõttu. Lapsevanematelt tuli teave vallavalitsusse.
Õige on hageja väide, et hageja käitumist Kihnu laagris augustis 2013 vahetult enne ülesütlemisavalduse esitamist töövaidluskomisjonis ei arutatud. Ka ülesütlemiseavalduses eneses (TVK tl 20) ei ole hageja käitumisele Kihnu laagris viidatud, vaid selles on ülesütlemise alusena märgitud vääritu käitumine 2012/2013 õppeaastal. Samas on valla pöördumine Abja Gümnaasiumi direktori poole toimunud just pärast Kihnu laagrit, mis viitab sellele, et töölepingu ülesütlemise ajendiks oli laagris toimunu. Viimast kinnitab ka kostja seisukoht maakohtu menetluses (lk 3-4). Kostja soovib tõendada hageja ebaväärikat käitumist õpilaste ja kaasõpetajatega tunnistaja lapsevanem Anne Koski (TVK TL 145, tl 91–92), vallavanem P.R. ütlustega (tl 92–93) ja asendusõpetaja K.K. seletusega (tl 67–70). Ringkonnakohus märgib, et tunnistaja A.K.ütlused ei puuduta Kihnu laagris toimunut. Tunnistaja A.K. ütlused hageja käitumise osas tuginevad tema tütre selgitustele, tunnistaja ei ole hageja ja tütre vestluste juures viibinud. Kostja ei ole taotlenud tunnistajana A.K. 16- aastase tütre ülekuulamist, kes oleks saanud anda täpsemaid ütlusi vaidlusaluste asjaolude kohta. Kostja ei ole tõendanud ka oma väiteid, et õpilaste vanemad on hageja käitumise tõttu kooli vahetanud või koolivahetust kaalunud. Ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda hageja ebapedagoogilist käitumist vallavanem P.R. ütlused, kes Kihnus laagris ei viibinud. Kuigi hageja vaidles vallavanem P.R. vande all ülekuulamisele vastu, võis maakohus TsMS § 2681 järgi kuulata ta üle ka omal algatusel. Abja vald viitab apellatsioonkaebuses tõendina K.K. seletuskirjale ja 09. augusti 2013 Abja valla pöördumisele Abja Gümnaasiumi poole, milliseid tõendeid ei ole maakohus hinnanud. Ringkonnakohus märgib, et Abja valla 09. augusti 2013 pöördumises (TVK lk 19) puuduvad igasugused viited Kihnu laagrile ja see kajastab üksnes käesolevas menetluses pooleks oleva valla seisukohta. Küll aga on põhjendatud etteheited selles, et maakohus on jätnud analüüsimata õpetaja Kadi Kase seletuskirja kui dokumentaalse tõendi (lk 67-70). Kostja 02. mai 2014 menetlusdokumendi (tl 64–66) kohaselt esitas ta K.K. seletuse selleks, et lükata ümber hageja väiteid selle kohta, et töölepingu ülesütlemise põhjuseks oli kostja soov jätta tööle asendusõpetaja. Asjaolu, et kostja ei taotlenud K.K. ülekuulamist tunnistajana, ei võta kostjalt õigust kasutada tõendamisel K.K. seletuskirja kui dokumentaalset tõendit. Seletuskirjas on K.K. selgitanud oma tööandjale Abja Gümnaasiumile hageja väiteid, mis seonduvad tema ja hageja suhetega. K.K. kirjeldab Kihnus toimunud intsidenti mh järgmiselt: „ ja siis tuli (hagejalt) röögatus: „Sina ole vait! Sinuga räägime pärast omaette!“ Sellist ülbust täis häbematut vastust kuulsid pealt võõrad lapsed ja kaks mu oma last.... Hiljem ta ütles „laagripaigavestluses“, et ma ise tingisin selle, sest ma poleks tohtinud tema lärmi vahele sõnagi öelda ehk segada.“ TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Seega peab ringkonnakohus õpetaja K.K. seletuskirja piisavaks, tõendamaks hageja ebapedagoogilist käitumist Kihnu laagris. Varasemate juhtumite kui töökohustuste rikkumiste kohta tõsikindlad tõendid puuduvad. Nimetatut toetab asjaolu, et tööandja ei lõpetanud hagejaga töölepingut pärast õppeaasta lõppu, vaid lubas tal korraldada augustikuus koorilaagri. Ka ei ole põhjendatud pidada 2013. aasta augustis toimunud ülesütlemise põhistamisel asjakohaseks hageja kohta 2006. aastal koostatud iseloomustusi ja Abja Gümnaasiumi atesteerimiskomisjoni protokolle, mis kostja on töövaidluskomisjonile esitanud. Pealegi on hagejale 2009. aastal antud vanemõpetaja ametijärk vaatamata sellele, et varasemalt oli tema suhtlemisoskust peetud puudulikuks. Seega pidas kostja hagejat vanemõpetaja kutse vääriliseks.
11.4. TLS § 88 lg 3 kohaselt võib tööandja töölepingu töötaja rikkumise tõttu üles öelda siis, kui ülesütlemisele on eelnenud hoiatus. Ainuüksi Kihnu laagris toimunut ei saa antud juhul käsitleda eriti raske töökohustuse rikkumisena TLS § 88 lg 3 järgi, mis võimaldaks hagejaga tööleping üles öelda ilma eelneva hoiatuseta. Asja materjalidest nähtub, et Kihnu laagris oli õpilastega koos 10 täiskasvanut, mistõttu jäävad olemasolevate väheste tõendite pinnalt paljasõnalisteks kostja väited selles, et lapsed tundsid end kahe õpetaja sõnalise konflikti pärast ohustatutena. Tuleb märkida, et
tööõiguse ülesütlemiskaitse põhimõtete kohaselt tuleb töösuhte ülesütlemisest võimalusel hoiduda ning kasutada seda kõige viimase meetmena olukorras, kus töösuhte jätkamine ei ole enam kuidagi võimalik. Rikkumise esinemisel tuleb tööandjal sellele töötaja tähelepanu juhtida ning anda talle võimalus end parandada. Kuigi kostja väidab, et ta on hagejat hoiatanud, ei ole ta seda suutnud tõendada. Õige on kostja seisukoht, et seadus ei nõua töötaja kirjalikku hoiatamist. Samas tagab kirjalik hoiatamine paremini tööandja tõendamiskohustuse täitmist. Kui tööandja väidab, et ta on hagejat suuliselt hoiatanud, lasub tal ka vastav tõendamiskoormis. Maakohus leidis põhjendatult, et hageja hoiatamist ei tõenda vallavanema P.R. ütlused (lk 92-93). Vallavanem ei ole ise hagejat hoiatanud ega hoiatamise juures viibinud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et tööandja on hagejaga kohustuste rikkumise teemal suhelnud ning hoiatanud hagejat, et jätkuva kohustuste rikkumise korral toimub töölepingu ülesütlemine. Eespoolöeldust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kostja töölepingu ülesütlemine on tühine, kuivõrd ei ole täidetud kõik ülesütlemise materiaalsed eeldused. Maakohus on põhjendatult lugenud vastavalt hageja taotlusele lepingu lõppenuks TLS § 107 lg 2 alusel.
12.Maakohus leidis õigesti, et kostja ei ole tõendanud asjaolusid, mis ei võimaldanud tööandjal järgida seadusega kehtestatud ülesütlemise tähtaega ja võimaldasid tal TLS § 97 lg 3 alusel öelda tööleping üles ilma eelneva etteteatamiseta. Kui tööandja ütleb töölepingu üles TLS § 88 lg 1 alusel, on ta üldjuhul kohustatud järgima TLS § 97 lg-s 2 sätestatud etteteatamistähtaegu. Üksnes juhul, kui asjaolusid ja mõlema poole huve kaaludes ei ole mõistlik nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni, võib ta TLS § 97 lg 3 järgi öelda töölepingu üles etteteatamistähtaega järgimata. TLS § 97 lg 3 alusel etteteatamistähtaja järgimata jätmine ja selle põhjendatuse hindamine on kaalutlusotsus, mille tegemisel tuleb arvestada kõiki asjaolusid ja mõlema poole huve. Kostja on põhjendanud etteteatamistähtaja järgimata jätmist asjaoluga, et õpilaste vanemad lubasid oma lapsed Abja Gümnaasiumist ära võtta, kuid pole seda väidet kinnitavaid tõendeid esitanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõppemise kuupäeva, s.o 20. november 2013 osas ega pea vajalikuks neid korrata. Hageja teistsugused väited töölepingu lõpetamise kuupäeva kohta ei ole õiged. Vaidlust ei ole, et hageja töötas kostja juures üle kümne aasta ning TLS § 97 lg 2 p-st 4 tulenevalt tuli tööandjal erakorralisest töölepingu ülesütlemisest teatada 90 kalendripäeva ette. Kuivõrd kostja teatas töölepingu lõpetamisest 23. augustil 2013, on ta rikkunud TLS § 97 lg 2 p-s 4 kehtestatud etteteatamiskohustust. TLS § 107 lg 2 kohaselt tuleb lugeda tööleping lõppenuks alates ajast, mil see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel, s.o 90 kalendripäeva pärast ülesütlemisest etteteatamist ehk 20. novembril 2013. Töölepingu lõpetamisel töövaidluskomisjoni või kohtu poolt TLS § 107 lg 2 alusel on oluline eelkõige töötaja teavitamine töölepingu ülesütlemisest. Kuna 90-päevalist etteteatamistähtaega tuleb lugeda alates töötaja ülesütlemisest teavitamisest, ei oma tähtsust asjaolu, kas tööandja järgis käesolevas vaidluses ülesütlemisavalduses märgitud kuupäeva, s.o 02. september 2013 (TVK tl 20) või lõpetas töölepingu tegelikkuses 01. septembril 2013 (TVK tl 67, 70).
13.Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja oli töötajate usaldusisik või mitte.
13.1.Maakohus, analüüsides esitatud tõendeid, leidis otsuse p-des 34–36, et ei ole usaldusväärselt tõendatud, et hagejal olid 2013. aastal ametiühingu usaldusisiku volitused. Iseenesest on põhjendatud hageja kaebuse väide, et maakohus ei ole hinnanud tõendina hageja koostatud ja Abja Gümnaasiumile esitatud teatist streigi kohta (töövaidluskomisjoni tl 116), samuti on maakohus põhjendamatult jätnud
tõendina vastu võtmata Maalehe artikli 01. märtsist 2012. Samas ei toonud nimetatud maakohtu rikkumised tõendite hindamisel kaasa kohtu ebaõiget järeldust usaldusisiku osas.
13.2.Töötajate esindajaks töölepinguseaduses ettenähtud tagatiste tähenduses on eelkõige eriseadustest tulenevalt töötajate usaldusisik (TUIS § 2 lg 2), ametiühingu usaldusisik (AÜS § 16 lg 4), töökeskkonnavolinik (TTOS § 17 lg 8), töökeskkonna nõukogus töötajaid esindav liige (TTOS § 18 lg 9) ja üleühenduselise kaasamise menetluses osalev töötajate esindaja (TÜÜKS § 40 lg 1). TUIS § 2 lg 1 kohaselt on usaldusisik tööandja töötaja, kelle on valinud tööandja töötajate üldkoosolek oma esindajaks seadusest tulenevate ülesannete täitmisel suhetes tööandjaga. AÜS § 16 lg 4 kohaselt käsitletakse ametiühingu valitud esindajat töötajate esindajana töölepingu seaduse tähenduses.
13.3.Hageja väitel oli ta valitud usaldusisikuks Abja Gümnaasiumi õpetajate ametiühingu ja pedagoogilise personali koosolekul 09. veebruaril 2012. Koosolekust võttis osa 23 töötajat (lk 49). Puudub vaidlus, et Abja Gümnaasiumile ega vallale ei ole nimetatud protokolli hageja, üldkoosoleku või ametiühingu poolt TUIS § 7 lg 7 ja AÜS § 21 lg 2 sätestatud korras esitatud ega usaldusisiku volituste kestvusest teatatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna aga teavitamiskohustuse rikkumine üksi alust mitte pidada hagejat usaldusisikuks TUIS või AÜS tähenduses. Kostja on vaidlustanud 09. veebruari 2012 protokolli ehtsuse ja peab seda vormistatuks tagantjärele (lk 64-65). Oma väidet põhjendab kostja asjaoluga, et 09. veebruari 2012 protokolli kohaselt oli koosoleku ajaks teada, et õpetajate üldstreik toimub 7-9. märtsini 2012, kuid hageja ega teised õpetajad ei saanud seda 09. veebruaril 2012 veel teada, sest alles 13. veebruaril 2012 otsustas riiklik lepitaja kuulutada läbirääkimised nurjunuks ja lõppes töörahu. Hageja ei ole nimetatud väitele vastanud, kuigi kohus on talle selleks võimaluse andnud (lk 75-76). Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et 09. veebruari 2012 protokoll ei tõenda usaldusväärselt hageja valimist töötajate ja ametiühingu usaldusisikuks. Lisaks protokolli ebausutavale sisule, mis seab kahtluse alla koosoleku toimumise üldse või koosoleku toimumise protokollis märgitud ajal, ei nähtu protokollist ka seda, kui palju ametiühingu liikmeid koosolekul osales, mis ei võimalda kohtul hinnata, kas kvooruminõue ametiühingu koosoleku kokkukutsumisel on täidetud. TUIS § 2 lg 1 järgi on töötajate usaldusisiku valimiseks pädev tööandja töötajate üldkoosolek, protokolli kohaselt osalesid koosolekul üksnes pedagoogid, seega ei olnud tegemist töötajate üldkoosolekuga TUIS § 2 lg 1 mõttes, mis oleks pädev töötajate usaldusisikut valima. Olukorras, kus tööandja vaidlustab töötaja volitused töötajate esindajana, peab oma vastavaid väiteid tõendama töötaja. Hageja ei ole seda teinud. Asjaolu, et hageja nimetas end streigi teadet allkirjastades usaldusisikuks, ei tõenda, et ta oli selleks ka seadusega ette nähtud korras valitud. Seda ei tõenda ka asjaolu, et hagejat nimetas Maalehele antud intervjuus usaldusisikuks Abja Gümnaasiumi eelmine direktor. Seega nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et hagejat ei saanud pidada töölepingu ülesütlemise ajal töötajate esindajaks töölepingu seaduse tähenduses.
14.Hageja on esitanud hüvise nõude nii TLS § 100 lg 5 kui ka § 109 lg 2 alusel.
14.1.Ringkonnakohus leiab, et eristada tuleb õiguslikke tagajärgi esiteks juhul, kui tööleping öeldakse üles kehtivalt (TLS 5. ptk 2. jagu 2. jaotis, s.o §§ 95-103) ning teiseks juhul, kui ülesütlemine osutub tühiseks (3. jaotis, s.o §§ 104-110). Ülesütlemise tühisuse korral ei kuulu õiguslike tagajärgede osas kohaldamisele TLS §§ 95-103, vaid need tagajärjed kohalduvad üksnes juhtudel, mil töölepingu ülesütlemine oli kehtiv. Tühise ülesütlemise õiguslikud tagajärjed on sätestatud TLS §-des 104-110. Seaduse süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendamine viib järeldusele, et TLS § 107 lg 2 puhul ei ole seadusandja pidanud silmas olukorda, kus tööleping võidi öelda üles ka etteteatamistähtaega
järgimata. Seadusandja on kehtestanud eelduse, et töölepingu ülesütlemisel tuleb seadusega selleks ettenähtud tähtaegu järgida. Etteteatamistähtaega järgimata on tööandjal lubatud töölepingut üles öelda üksnes erandlikel asjaoludel (TLS 97 lg 3). „Ülesütlemise kehtivuse“ all ei ole TLS § 107 lgs 2 seega silmas peetud seda, missugusest ajast pidi ülesütlemisavalduse kohaselt töösuhe lõppema (s.o ei ole mõeldud „ülesütlemise kehtivust“ selles tähenduses, nagu käsitatakse „tahteavalduse kehtima hakkamist“ TsÜS § 69 lg 1 mõttes, ega ka tööandja tahteavalduse lubatavust öelda tööleping üles etteteatamistähtaega järgimata). Kui tuvastatud on ülesütlemise tühisus, siis ei ole enam tähtsust sellel, kas tööandjal oli või ei olnud õigust jätta etteteatamistähtaeg järgimata, ning lähtuda saab üksnes ülesütlemise üldisest korrast. Seega tuleb hageja taotlus välja mõista tema kasuks hüvis TLS § 100 lg 5 alusel jätta rahuldamata ning maakohtu otsus tuleb selles osas tühistada.
14.2. Kuna hageja ei olnud töötajate esindaja, ei saa ta hüvise nõudes tugineda TLS § 109 lg-s 2 sätestatule. Hageja hüvise nõue tuleb lahendada sama paragrahvi lg 1 alusel. ITVS § 24 lg 3 kohaselt kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi asja lahendamiseks rahuldamata osas. Hagis võib esitada üksnes samad nõuded mis esitati töövaidluskomisjonile. Käesoleval juhul rahuldas töövaidluskomisjon hageja hüvise nõude TLS §109 lg 1 alusel nelja kuu ulatuses summas 2904,96 eurot. Hageja (töövaidluskomisjonis avaldaja) kohtule ise hagi asja lahendamiseks rahuldamata osas ei esitanud, kohtusse asja uueks läbi vaatamiseks pöördus kostja (lk 1) ITVS § 24 lg 4 alusel ja taotles kohtult vaadata töövaidlus läbi töövaidluskomisjoni poolt rahuldatud osas. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-176-14 (otsuse p 10) selgitanud, et „juhul, kui töötaja esitab töövaidluskomisjonile (TVKle) taotluse mõista tööandjalt välja töötasu ja TVK rahuldab selle nõude osaliselt, siis on tegemist olukorraga, kus töötaja peab TVK otsusega mittenõustumise korral esitama ITVS § 25 lg 1 esimese lause järgi hagi selleks, et tema töötasu nõue rahuldataks täielikult.“ Sama kehtib ringkonnakohtu arusaamisel ka hüvise nõude osalise rahuldamise korral. Praegusel juhul ei ole hageja esitanud ITVS § 24 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul maakohtusse hagi TVK otsusega TLS § 109 alusel välja mõistmata jäetud hüvise (üle kolme kuus suuruses summas ja üle 2171, 52 euro) saamiseks. Järelikult jõustus TVK otsus ITVS § 25 lg 1 teise lause järgi osas, millega TVK jättis hageja nõude rahuldamata. Maakohus oleks pidanud vastavat õiguslikku olukorda pooltele selgitama ja hagi menetlusse võtmisel sellega arvestama. Seega tuleb menetlus hagis TLS § 109 alusel hüvise nõudes summas mis ületab 2904, 96 eurot, lõpetada TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel.
14.3.TLS § 109 lg 1 kohaselt maksab tööandja töötajale töölepingu lõpetamisel TLS § 107 lg 2 alusel hüvist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses ja kohus võib hüvise suurust ka muuta. Töövaidlust lahendaval organil on seaduse mõtte kohaselt lai diskretsioon hüvise suuruse määramisel ja õiglase hüvise tagamisel. Hageja on põhjendanud oma kuue kuu hüvise nõuet eelkõige asjaoluga, et ta oli töötajate esindajaks töölepingu seaduse tähenduses, samas on hageja tuginenud asjas ka sellele, et tööleping on öeldud üles etteteatamistähtaega järgimata vahetult uue kooliaasta alguses, mis võttis hagejalt võimaluse leida muusikaõpetajana tööd mõnes teises koolis. Viimaseid asjaolusid silmas pidades mõistab ringkonnakohus hageja kasuks välja hüvise tema nelja kuu keskmise töötasu ulatuses.
14.4.Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hageja saamata jäänud tulu nõue (töötasu nõue, mis hagejal jäi saamata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, apellatsioonkaebuses nõue nr 3) on uus nõue, mille hageja on esitanud alles apellatsioonimenetluses, mis on vastuolus nii ITVS 24 lg-ga 3 kui ka keeluga esitada apellatsioonimenetluses uusi nõudeid ja asjaolusid. Kostja on vastuses hageja apellatsioonkaebusele põhjendatult märkinud, et käesoleva asja asjaolud ei kattu Riigikohtu asjas nr 3-2-1-79-13 tuvastatud asjaoludega. Käesolevas asjas taotles hageja ise nii töölepingu lõpetamist TLS § 107 lg 2 alusel kui ka hüvist TLS §109 alusel. Maakohus ei pidanud hagejale talle sellise õiguse olemasolu enam selgitama. Kaebus tuleb jätta kaebuse p 3 osas läbivaatamata.
Hageja viited apellatsioonkaebuses TLS –le 92 lg 1 p-le 2 koostoimes lg-ga 2 ei ole asjakohased, kuna hageja laps sai kolme aastaseks 01. septembril 2013 ja leping öeldi üles alates 02. septembrist 2013. Seega ei olnud hageja lepingu ülesütlemise ajal isikuks, kes kasvatas alla kolmeaastast last.
15.Hageja keskmise töötasu arvestamisel tugines maakohus õigesti korra § 2 lg-le 2, mille kohaselt keskmine töötasu arvutatakse arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud. Arvutamise vajaduse tekke kuuks on kuu, millal algas arvutamise vajaduse tekitanud sündmus. Korra § 3 lg 1 esimese lause kohaselt liidetakse keskmise tööpäevatasu arvutamiseks § 2 lg-s 2 või 3 nimetatud ajavahemiku töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendaarse tööpäevade arvuga. Keskmise tööpäevatasu arvutamise aluseks olevat tööpäevade arvu vähendatakse tööpäevade võrra, millal töötajale ei arvestatud töötasu tööst keeldumise korral „Töölepingu seaduse” § 19 alusel. Kuigi maakohus jättis otsuses viitamata korra § 3 lg-le 1, lähtus maakohus hüvitise arvutamisel õigesti tööpäevatasu suurusest 22,29 eurot (TVK tl 68, 127), mis on korra järgi arvutatud. Nimetatud arvestus lähtub arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kuu hageja teenitud töötasust, s.o 1 939,04 eurot, ning see on jagatud nimetatud perioodi kalendaarse tööpäevade arvuga, s.o 127, mis on vähendatud tööpäevade võrra, millal hageja kasutas puhkust, s.o 40. Hageja töötatud päevade arv arvutamise perioodil on 87. Hageja taotletud päevatasu 37,44 eurot (TVK tl 139) ei ole arvutatud korraga kooskõlas. Korra § 3 lg 3 kohaselt keskmise kuutasu arvutamiseks korrutatakse keskmine tööpäevatasu selle arvutamise aluseks olnud ajavahemiku ühe kuu keskmise kalendaarse tööpäevade arvuga. Ajavahemikus märts – august 2013 oli 127 tööpäeva, seega ühe kuu keskmine kalendaarsete tööpäevade arv on 127 / 6 = 21,17. Arvestades, et hageja keskmine tööpäevatasu ajavahemikus märts – august 2013 oli 22,29 eurot, on hageja ühe kuu keskmine töötasu 21,17 x 22,29 = 471,88 eurot. Ringkonnakohus leiab, et on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja TLS § 109 lg 1 alusel hüvisena 1887,52 eurot (bruto) (471,88 x 4).
16.Hageja leidis apellatsioonkaebuses, et maakohus rahuldas põhjendamatult kostja puhkusetasu tasaarvestusnõude. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd hageja ei ole tasaarvestunõudele maakohtu menetluses vastu vaielnud, on sellise väite esitamine alles apellatsioonimenetluses TsMS § 633 lg 5 järgi lubamatu ning ringkonnakohus jätab hageja vastuväited seoses tasaarvestusega tähelepanuta ning maakohtu otsuse selles osas muutmata. Vajalik on märkida, et 01. septembri 2013 töötasu nõuet ei ole hageja maakohtus esitanud ega sellega arvestamist taotlenud, mistõttu ei saa ta sellele väitele tugineda ka ringkonnakohtus.
17.Ringkonnakohus jätab rahuldamata hageja taotluse võtta asja materjalide juurde uued dokumentaalsed tõendid. Hageja ei ole vastavalt TsMS § 652 lg-tele 3 ja 4 põhistanud uute tõendite esitamise lubatavust apellatsioonimenetluses. Samuti ei oma esitatud tõendid tähtsust TLS § 100 lg 5 ja § 109 lg 1 alusel hüvitise suuruse kindlaksmääramisel. Hüvise välja mõistmisel TLS § 100 lg 5 ja § 109 lg 1 alusel ei oma tähtsust ka asjaolu, kas 01. septembril 2013 oli hagejal tööpäev või mitte.
18.Arvestades hagi osalist rahuldamist ja osalist menetluse lõpetamist peab ringkonnakohus õiglaseks ja põhjendatuks jätta poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohus TsMS § 163 lg 1 ja § 168 lg 2 koosmõju alusel poolte endi kanda.
Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/
Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/
Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.