ML hagi Eesti Vabariigi (Prokuratuuri kaudu) vastu vara arestist vabastamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3 500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31. oktoobri 2014. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eesti Vabariigi apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja): ML
XXXXXXXXX),
lepinguline vandeadvokaat Rainer Kuulme
liikmed
(Prokuratuuri
Gaida
kaudu) (isikukood: esindaja
Kostja (apellant): Eesti Vabariik (Prokuratuuri kaudu), volitatud esindaja Tristan Ploom Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta ML taotlus Eesti Vabariigi (Prokuratuuri kaudu) Harju Maakohtu 31. oktoobri 2014. a otsusele esitatud apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmiseks rahuldamata.
2.Jätta Harju Maakohtu 31. oktoobri 2014. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotus muutmata ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
Edasikaebamise kord 1(10)
Tsiviilasi nr 2-14-20504 Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik
1.ML (hageja) esitas 27.05.2014 Harju Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Põhja Ringkonnaprokuratuuri kaudu, kostja) vastu nõudega vabastada TL-le (edaspidi hageja abikaasa) ja hagejale ühisvarana kuuluv sõiduauto Volvo XC60 (registreerimisnumber XXXXXX, edaspidi sõiduauto) aresti alt. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja tema abikaasa (edaspidi koos ka abikaasad) on abielus alates 27.02.1981 ja nende vahel kehtib varaühisuse varasuhe. Hageja abikaasa ja M OÜ (edaspidi müüja) sõlmisid 25.09.2013 müügilepingu, mille alusel ostis hageja abikaasa müüjalt sõiduauto hinnaga 20 150 eurot (summa koos käibemaksuga). Müügihind tasuti müüjale sularahas. Sõiduauto ostuks kandis hageja abikaasa 16.09.2013 tütre ML arvelduskontole 16 550 eurot ja andis sularahas üle varem kogutud 3 600 eurot. Müügihinnale vastava rahasumma kogusid abikaasad varasemate sissetulekute arvelt, kusjuures 9 000 eurot kandis hageja oma abikaasa arveldusarvele vahetult enne sõiduauto ostu. Sõiduauto otsene valdus anti hageja abikaasale üle 24.09.2013 ja sõiduauto kohta väljastati registreerimistunnistus, milles omanikuna märgiti hageja abikaasa ja kasutajana hageja. Harju Maakohtu 21.11.2013 määrusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXXX andis kohus loa arestida sõiduauto konfiskeerimise tagamiseks, kohtumäärus on jõustunud. Hageja abikaasa on määruse järgi kriminaalmenetluses kolmas isik, aga hagejat ei olnud hagiavalduse esitamise ajal sellesse menetlusse veel kaasatud. Sõiduauto on abikaasade ühisvara ja hageja saab kaitsta oma omandiõigust sõiduautole tsiviilkohtumenetluses vara arestist vabastamise hagiga. Hageja ole andnud nõusolekut sõiduauto arestimiseks ja arestimine rikub hageja omandiõigust. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Kostja vaidles hagile vastu, sest kostja arvates ei ole kuulu sõiduauto abikaasade ühisvara hulka ja see on õigesti arestitud. Kostja asus seisukohale, et hageja abikaasa ei ole sõiduautot omandanud, sest müügileping on näilik. Alternatiivselt kostja väitis, et hageja abikaasa omandas sõiduauto oma lahusvarasse. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsus
3.Harju Maakohtu 31.10.2014 otsusega rahuldati hagi ja vabastati aresti alt hageja kasuks kostja Eesti Vabariik (Põhja Ringkonnaprokuratuuri kaudu) kasuks arestitud sõiduauto Volvo XC60 (registreerimisnumber XXXXXX). Menetluskulud jäeti kostja kanda.
4.Maakohus põhjendas, et kriminaalmenetluses tehtav määrus, millega arestitakse kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmanda isiku vara, ei saa puudutada isikut, kes ise ei ole selle määruse adressaat. Arestimismäärus ei võta selliselt isikult 2(10)
Tsiviilasi nr 2-14-20504 võimalust kaitsta enda väidetavat omandiõigust arestimise vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes vara arestist vabastamist (vrd RKKrKm 3-1-1-95-13 p 10, 3-1-1-49-13 p 10). Hageja nõude õiguslik alus on niisiis täitemenetluse seadustiku (TMS) § 222 lg 1, mis sätestab, et kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, võib esitada hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks kohtule, kelle tööpiirkonnas sundtäitmine toimub. TMS § 14 kohaselt on sissenõude pööramine abikaasade ühisvarale on lubatav võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument. Vaidlust ei ole selles, et hagejat kriminaalasja nr X-XX-XXXXX menetlusse enne arestimääruse tegemist ei kaasatud ja tema nõusolek sõiduauto arestimiseks puudub.
5.Hageja väidab, et sõiduauto kuulub tema ja abikaasa ühisvara hulka. Kui hageja vastav väide on edukas, siis on tal asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg te 1, 2, 5 ja 6 ning § 71 lg 4 tõttu sõiduauto suhtes ka kostja ees kõik omaniku õigused, st ta saab nõuda TMS § 222 lg 1 alusel sõiduauto arestist vabastamist. Perekonnaseaduse (PKS) § 25 kohaselt lähevad varaühisuse puhul abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused, mis moodustavad ühisvara. PKS § 211 järgi tuleb enne sama seaduse jõustumist sõlmitud abielude puhul abikaasadevahelistele varalistele suhetele alates PKS jõustumisest kohaldada selles varaühisuse kohta sätestatut, kui varem sõlmitud abieluvaraleping ei näe ette teisiti. Käesolevas asjas ei ole kumbki pool väitnud, et abikaasad oleks sõlminud abieluvaralepingu. Seega sai kohus PKS § 27 lg 6 alusel lähtuda sellest, et hageja ja tema abikaasa abielu ajal omandatud ese on nende ühisvara, kui ei ole tõendatud eseme kuulumine ühe abikaasa lahusvara hulka.
6.Maakohus kontrollis esmalt kostja vastuväidet, et hageja abikaasa ja müüja vaheline sõiduauto müügileping on näilik. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. TsÜS § 89 lg 2 järgi on näilik tehing tühine. Vastavalt TsÜS § 84 lg 1 esimesele lausele ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Hageja on esitanud müügilepingu tõendamiseks lepingudokumendi (I kd tl 9), tasumist kajastavad dokumendid (I kd tl 10–13, 101), sõiduauto üleandmise akti (I kd tl 14) ja sõiduauto hageja abikaasa nimele registreerimise tunnistuse (I kd tl 15). Kostja ei esitanud tõendeid, mis viitaks hageja tõendite võltsitusele ja hageja väidetava müügilepingu poolte tahtele sõlmida mõne muu sisuga leping. Tulenevalt TsÜS § 6 lg st 4 ei sõltu käsutustehingu kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest (vt nt RKTKo 3-2-1-80-05 p 25). AÕS § 92 lg 1 sätestab, et vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Käesolevas asjas kohtu antav hinnang küsimusele, kas sõiduauto on omandatud kehtiva tehingu alusel, sõltub eelkõige sellest, kas sõiduauto käsutustehing on kehtiv, st kas sõiduauto anti hageja abikaasale üle ning kas võõrandaja ja omandaja leppisid omandi üleminekus kokku. Kohus tuvastas vaidlustamata asjaoluna, et sõiduauto valdus anti hageja abikaasale üle 24.09.2013, st AÕS § 92 lg-s 1 nimetatud esimene eeldus on täidetud. Sõiduauto kohta vormistasid müüja hageja abikaasa 25.09.2013 müügilepingu dokumendi (I kd tl 9), millest nähtub nende tahe omandi sõiduaotu omandi üleandmiseks. Kui kostja väide kõnealuse tehingu näilikkuse kohta ei ole edukas, siis vastab müügileping AÕS § 92 lg 1 teisele eeldusele ja järelikult läks sõiduauto omand üle hageja abikaasale (või abikaasadele ühiselt) 25.09.2013.
7.Kostja vastuväidete kohaselt võis müüja tegevuses esineda maksukuriteo tunnuseid ja sellise tegevuse eesmärk oli maksude tasumisest kõrvalehoidmine. Kostja kirjeldas kõnealust tegevust muu hulgas sel viisil, et sõiduauto(d) toodi Eestisse ja anti üle usaldusväärse(te)le isiku(te)le, sh hageja abikaasale (I kd tl 42–52). Kohus leidis, et isegi neil asjaoludel ei ole müüja ja hageja 3(10)
Tsiviilasi nr 2-14-20504 abikaasa vaheline käsutustehing näilik, sest lepingupoolte tahe olekski kirjeldatud juhul suunatud sellele, et hageja abikaasa saaks sõiduauto omanikuks. Vastasel juhul poleks võimalik kostja väidetava maksusüüteo realiseerimine (vt RKTKo 3-2-1-156-12 p 10 teine lõik). Samas on kostja väited maksukuriteo tunnuste esinemise kohta tõendamata. Kostja ei ole ka tõendanud, et müüja ja hageja abikaasa vahel omandi üleandmise kokkulepe vaatamata müügilepingu dokumendi vormistamisele ja sõiduauto hageja abikaasa nimele registreerimisele puudus. Kostja esitatud vastusest hageja ja tema abikaasa nimele registreeritud sõidukite kohta perioodil 01.01.2008–27.01.2014 saab pigem järeldada, et sõiduauto omandi üleminek vormistati korrektselt ja abikaasad ei tegele üksnes formaalselt sõiduautode enda nimele vormistamisega (I kd tlk 128–136, tõlked II kd 23–26). Hageja abikaasa on tasunud sõiduauto vormistamise riigilõivu, mis kohtu hinnangul ei oleks näiliku tehingu puhul usutav. Sõiduauto hilisem paiknemine mujal kui abikaasade elukoha juures, selle võimalik järgnev müügisoov ega ka otsese valduse edaspidi kaotamine ei muuda müügilepingut näilikuks. Eeltoodust tervikuna kohus järeldas, et sõiduauto üleandmise kokkulepe müüjalt hageja abikaasale ei ole näilik.
8.Hageja abikaasa lahusvarana võidi sõiduauto omandada kostja väidete kohaselt eelkõige PKS § 27 lg 2 p 2 teise alternatiivi alusel (omandamine tasuta käsutuse ehk kinke teel). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 259 lg 1 näeb ette, et kinkelepinguga kohustub üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Viidatud sätte mõtte järgi on kinkega tegemist üksnes siis, kui üks tehingu pool rikastab teist tehingu poolt vastutasu saamata, st kingisaaja rikastub ilma vastusooritust tegemata (vt RKTKo 3-2-1-36-11 p 15 neljas lõik, 3-2-1-117-09 p-d 13 ja 16). Müüjale on sõiduauto eest tasutud (I kd tl 10). Kohtu hinnangul on eelviidatud kviitung piisav tasumist tõendav dokument tsiviilõiguslikus suhtes ja ka täitmise kviitung VÕS § 95 tähenduses. Kostja ei ole tõendanud ega muutnud usutavaks oma väiteid kviitungi võltsituse kohta. Kohtu hinnangul ei annaks ka ostuhinna tasumise võimatus ega tasumine kolmanda isiku alust liigitada võõrandamisleping kinkelepinguks. Kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib vastavalt VÕS § 78 lg1 esimesele lausele kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Seetõttu ei oma hagejal ja tema abikaasal piisava rahasumma olemasolu või selle puudumine tähtsust asja lahendamisel. Käesolevas asjas hindab kohus hageja abikaasa ja müüja vahelist käsutustehingut ja käesolevas punktis käsitletava vastuväite osas ka selle aluseks olevat võlaõiguslikku kokkulepet. Kostja ei ole vaatamata kohtu ettepanekule toonud esile ega tõendanud, et müüjal oli tahe sõiduauto hageja abikaasale kinkida. Seetõttu ei tuvastanud kohus, et sõiduauto oleks omandatud hageja abikaasa lahusvarana.
9.Lähtudes eespool märgitust kohus tuvastas, et sõiduauto omandas hageja abikaasa abielu ajal ja see kuulub PKS § 27 lg 6 eelduse järgi abikaasade ühisvarasse. Järelikult on hageja sõiduauto ühisomanik. Hagejal on seega õigus nõuda sõiduauto arestist vabastamist ja hagi on edukas.
10.Hageja on oma nõude sõnastanud järgmiselt: „vabastada TL ́le ja ML ́le ühisvarana kuuluv sõiduauto Volvo XC60, registreerimisnumbriga XXXXXX aresti alt”. TsMS § 442 lg 5 teise lause sätestab, et otsuse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. TsMS § 206 lg 3 esimese lause järgi poolel on õigus nõuda kohtulahendi sundtäitmist. Seega peab resolutsioonist nähtuma, kes saab nõuda hagi rahuldava kohtuotsuse täitmist. Hagi alusest nähtub, et hageja nõue on suunatud sõiduauto vabastamisele arestist, mida kohaldati kostja kasuks. Arestist vabastamine ei sõltu aga sellest, kellele sõiduauto otsuse täitmise ajal kuulub. Neil kaalutlustel täiendas kohus resolutsioonis hageja nõude formuleeringut poolte nimede ja andmetega ning jättis välja sõiduauto kuuluvuse kohta märgitu. See ei mõjuta hagi rahuldamise ulatust ja hagi kuulub rahuldamisele tervikuna.
4(10)
Tsiviilasi nr 2-14-20504
11.TsMS § 238 lg-de 5 ja 1 alusel jättis kohus otsuse tegemisel arvestamata abikaasade sissetulekuid käsitlevad tõendid (I kd tl 68–88, 103–121, 137–199 ja nende osaline tõlge II kd tl 6-19), sest vastavalt eespool märgitule ei nähtu neist asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud. Apellatsioonkaebus
12.Eesti Vabariigi (Põhja Ringkonnaprokuratuuri kaudu) esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta sõiduauto aresti alla. Samuti palus kostja jätta menetluskulud hageja kanda. Prokuratuur palus ringkonnakohtul võtta arvesse ka apellatsioonkaebusele lisatud uued tõendid (jälitustoimingu protokoll 24.11.2014, kolmanda isiku ML kaasamise protokoll 19.11.2014).
13.Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et OÜ M ja TL vaheline ostu-müügitehing ei olnud näilik, jättes kõrvale allviidatud tõendid ja asjaolud, millele kostja esimese astme kohtus viitas ja samuti jõudis ebaõigele järeldusele, et sõiduki eest on tasutud TL poolt väidetavale müüjale OÜ-le M. Kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX on erinevad kohtuastmed jõudnud järeldusele, et vara arestimise aluseks on asjaolu, et TL ja OÜ M vaheline tehing oli näilik ja TL sai vara omanikuks kahtlustatava arvel, seega esineb alus vara arestimiseks konfiskeerimise tagamiseks. Maakohus põhjendas oma seisukohti suurel määral ka sellega, et kohtule ei ole kostja esitanud piisavalt tõendeid selle kohta, et sõiduki ostu-müügi tehing eeltoodud isikute vahel oli näilik. Seega jõudis tsiviilkohus kriminaalkohtuga täiesti vastupidisele järeldusele.
14.Lisaks uute tõendite vastuvõtmisele palus kostja ringkonnakohtul vastavalt TsMS § 652 lg 3 p 1 ja 2 ja lg 4 tuvastada esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hinnata kohtuotsuses hindamata tõendeid, kuna asjaolu, millele kostja esimeses astmes tugines ja tõend (sularaha order, mis koostatud OÜ M nimelt), mis esitati, jäeti põhjendamatult esimeses astmes tähelepanuta ning eelpool viidatud jälitustoiminguga kogutud tõendit ei olnud võimalik eeltoodud põhjusel varem esitada. Samuti taotles kostja vastavalt TsMS § 652 lg-le 5, et ringkonnakohus hindaks uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, kuna apellant vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastavate tõendite hindamise alusel tuvastatud asjaolud.
15.Kostja selgitas, et Maksu- ja Tolliameti uurimisosakonna menetluses on 19.04.2013 alustatud kriminaalasi nr XXXXXXXXXXXX, mida menetletakse KarS § 3891 lg 1 ja KarS § 255 lg 1 ning KarS § 256 lg 1 tunnustel. Kriminaalasjas on 23.10.2013 esitatud kahtlustused mh KK-le, ML-le, MM-le jt isikutele. Kriminaalasja menetluse käigus on selgunud, et KK organiseeris ja juhtis erinevate sõidukite ostu-müügi ahelat, mille käigus soetati ettevõtete R OÜ, A OÜ, R OÜ, B OÜ, M OÜ nimele sõidukid välisriikidest ja müüdi edasi Eestis kolmandatele isikutele. Eesmärgiga vähendada ettevõtete R OÜ, A OÜ, R OÜ, B OÜ, M OÜ maksukohustust jäeti deklareerimata ja tasumata loetletud ettevõtete poolt sõidukite müük Eestis ja sellelt tasumisele kuuluv käibemaks. KK oli eelnimetatud ettevõtete tegelik juht, omades kontrolli loetletud ettevõtete üle ja tehes ettevõtete nimelt tehinguid esitas koos antud ettevõtete juhatuse liikmetega AO, JV, JS ja MM-ga, teadvalt maksuhaldurile (Maksu- ja Tolliametile) maksudeklaratsioonides valeandmeid. KK müüs ja lasi müüa sõidukid Eestis ettevõtete R OÜ, A OÜ, R OÜ, B OÜ, M OÜ poolt edasi kolmandatele isikutele, lisades sõidukite hinnale käibemaksu 20%, milline jäeti aga maksuhaldurile deklareerimata ja riigile tasumata. Samuti jäeti deklareerimata maksuhaldurile loetletud ettevõtete müügikäive Eesti Vabariigis. Selle tulemusel jäi maksudena deklareerimata ja riigile tasumata enam kui suurele kahjule vastav summa. Enne sõiduki lõppostjani jõudmist teostati näilisi tehinguid, mille eesmärgiks oli varjata ettevõtete müügikäivet ja vähendada antud ettevõtete maksukohustust. Selleks KK koostas ja lasi koostada ning vormistada sõidukite ostu-müügi kohta dokumendid, 5(10)
Tsiviilasi nr 2-14-20504 millega tekitati mulje, et ettevõtted müüsid sõidukid peale soetamist välisriigist – erinevatele kahtlustatavatega seotud isikutele, st KK, KS ja samuti ML sugulastele/hõimlastele.
16.Kriminaalmenetluse käigus tuvastati, et sõidukeid müüdi enamjaolt portaal www.auto24.ee vahendusel. Enne sõiduki müüki tegelikule ostjale teostati sõidukitele registreerimiseelne ülevaatus riiklikus autoregistrikeskuses (ARK). Kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX on tuvastatud, et TL on kahtlustatava ML isa. ARK andmetel on TL sõiduki Volvo XC60, väljalaske aasta 2011.a, registreerimisnumbriga
XXXXXX,
vin kood XXXXXXXXXXXXXXX - omanik. Kriminaalasjas tuvastati, et antud sõiduk oli soetatud M OÜ nimel välisriigist ja seejärel vormistati dokumendid selle kohta, et sõiduki soetas Eestis kahtlustatava ML isa TL. TL abikaasaks on ML. TL ja ML kaasati kriminaalmenetlusesse kolmandate isikutena, mille kohta koostati kolmanda isiku kriminaalmenetlusse kaasamise määrused. ML on kaasatud kriminaalmenetlusse kolmanda isikuna 19.11.2014 (määrus kolmanda isiku kaasamise kohta on lisatud käesolevale apellatsioonile). Sõiduauto Volvo XC60 registreerimisnumbriga XXXXXX, vin kood XXXXXXXXXXXXXXX leiti läbiotsmise käigus 23.10.2013 XXXXX XX territooriumilt ja vastavalt leitud elektroonilisele müügikuulutusele oli antud sõiduk läbiotsimise teostamise kuupäeval müügis. Antud sõiduk oli soetatud OÜ M nimel välisriigist ja seejärel vormistati dokumendid selle kohta, et sõiduki soetas Eestis kahtlustatava ML isa TL. Sõiduki turuhind on 27 000 eurot. 20.11.2014 seisuga on sõiduki keskmine turuväärtus 29 561,66 eurot.
17.Kriminaalmenetluse käigus on kogutud andmed, mille kohaselt TL on saanud töötasu väljamakseid 2011.a 16 147 eurot, 2012.a 22 404 eurot ning 2013.a 26 547 eurot (TL pangakontode vaatlus). Samuti nähtub TL pangakontolt, et TL kontol oli OÜ-lt M sõiduki soetamise hetkel ca 5000 eurot. 12.11.2013 teostatud vaatlusega tuvastati (12.11.2013 Vaatlusprotokoll), et perioodil 01.01.2008-07.10.2013 TL kontodelt ei ole tehtud ülekandeid M OÜ-le ning samuti ei ole sõiduki soetamise ega sellele eelnenud perioodil (perioodil 01.01.2013-07.10.2013) välja võetud sularaha. Seega on tuvastatud, et TL ei ole tasunud sõiduki eest. 16.12.2013 teostatud vaatlusega tuvastati (16.12.2013 Vaatlusprotokoll), et perioodil 01.01.2011-07.10.2013 on liisingfirmad teinud TL kontodele 6 ülekannet kokku summas 87 428,25 eurot, millest 71 047 eurot on lühikese aja jooksul edasi kantud ML kontodele. Samas ei nähtu TL kontodelt ülekandeid teistele füüsilistele ega juriidilistele isikutele, mis tõendaksid TL poolt liisingfirmadele müüdud autode soetamist. Vaadeldaval perioodil TL oma kontodelt sularaha välja võtnud ei ole. Vaatlus viitab seega paari aasta jooksul sarnasele tegevusmustrile sõidukite ostu-müügi käigus, mida on analüüsitud ja mis viitab tegevusele, mis on suunatud müügikäibe varjamisele kahtlustatavate ML ja KK-ga seotud ettevõtete poolt. 24.01.2014 teostatud vaatlusega tuvastati (24.01.2014 Vaatlusprotokoll), et perioodil 01.01.2011-07.10.2013 on liisingfirmad kandnud TL pangakontodele kokku 87 434,65 eurot.
18.Kriminaalasjas ringkonnakohtule 30.12.2013 esitatud määruskaebuses on TL selgitanud, et ta on liisingfirmadele müünud sõidukeid, mis on olnud ML kasutuses ning seetõttu on ta liisingutest saadud summad edasi kandnud ML kontole. TL pangakontode analüüsimisel on selgunud, et eelnimetatud perioodil on ta lisaks liisingfirmadest 2011.a -2013.a saadud summadele (kokku 87 434,65 eurot) teinud ülekandeid ML kontole veel lisaks summas 22 985,35 eurot ning samal perioodil ta ise saanud ML-lt enda pangakontole kokku 47 380,33 eurot. Seega nähtub, et TL on müünud liisingufirmadele kokku 6 sõidukit ligi 90 000 euro eest ning enamjaolt lähevad summad peale laekumist edasi ML-le. Seega, kui vaadelda T ja ML vahelisi rahalisi tehinguid, selgub, et kui mitte arvestada liisingutest saadud summasid, siis on ML teinud TL kontodele lisaülekandeid kokku summas 24 394,98 eurot (47 380,33-22 985,35). Eelnimetatud summa arvelt on TL teinud erinevaid kulutusi, samuti kandnud raha tagasi ML pangakontole. Vaatlusega on tuvastatud, et olukorras, kus ML ei oleks teinud TL-le 6(10)
Tsiviilasi nr 2-14-20504 lisaülekandeid kokku summas 24 394,98 eurot, ei oleks TL-l olnud võimalust tasuda kõikide kulutuste eest ning samuti kanda raha ML kontole (sh 16.09.2013 toimunud ülekanne summas 16 550 eurot). Kahtlust tekitab asjaolu, et selleks et TL sõidukeid liisingule edasi saaks müüa, oleks ta pidanud need eelnevalt ise soetama. Kriminaalasja menetleja tuvastas TL kontosid analüüsides, et samal perioodil on ta teinud ülekandeid juriidilistele ja füüsilistele isikutele kokku 7654 eurot (suuremad summad sellest hambaravi ja kodutehnika, kokku üle 6000 euro) ehk võimalikke sõidukite ostmisi TL kontodelt ei nähtu. Samuti ei ole kontolt välja võetud sularaha, mis viitaks ligi 90 000 euro eest umbes kuue sõiduki soetamist ja edasimüüki. Tegemist on niivõrd suure summaga, et on ebatõenäoline, et antud isik on viidatud raha kogunud sularahas ja hoidnud seda kodus, kuna TL-l olid olemas pangakontod, kus on toimunud samuti rahade liikumised ja töötasude maksed. Juba kogutud ja eelviidatud tõendite pinnalt on ilmselge, et viidatud sõidukid on omandatud kuriteo toimepanijate arvel – maksude maksmisest kõrvalehoidumise skeemi kasutades.
19.TL on väitnud kriminaalasjas esitatud määrusekaebuses ringkonnakohtule, et ta on andnud vaidlusaluse sõiduki ostmiseks raha ML-le ülekandega ja osa sularahas (3 600 eurot). Samuti väitis ta, et ML pidi selle sõiduki eest tasuma sõiduki müüjale OÜ-le M sularahas. Pangakontosid analüüsides on näha, et TL on tõepoolest ML kontole kandnud 16 550 eurot ja ML on enda kontolt välja võtnud ca 12 000 eurot. Asjaolu, kas TL andis ML-le sularahas 3600 eurot, ei ole võimalik kontrollida. Määruskaebuses väidetakse, et TL kandis vaid osa sõiduki väidetavaks soetamiseks mõeldud raha ML kontole ja osa andis sularahas, kusjuures arusaamatuks jääb, mis põhjusel ei teinud TL ülekannet otse müüja M OÜ pangakontole. Ettevõttel oli pangakonto olemas, sellele ei olnud seatud areste ega muid piiranguid, igasugused takistused ja piirangud puudusid ka TL kontol. 06.02.2014 teostatud vaatlusega tuvastati (06.02.2014 Vaatlusprotokoll), et TL arvelduskontole on laekunud raha liisingfirmadelt sõidukite müügist. Sõidukid on eelnevalt soetatud KK, AO ja ML-lt või nendega seotud äriühingutelt. Seega asjaolule, et kahtlustatav ML on kasutanud oma isa TL antud skeemi kohaselt maksukuriteo toimepanemisel, viitavad üheselt TL pangakontode vaatlused.
20.Lisaks eeltoodule on hageja väitnud, et ML on andnud M OÜ-le üle 20 150 eurot sularahas sõiduki eest. Viidatud sularaha üleandmist kinnitav kassa sissetuleku orderi nr 09-2 koopia on esitanud hageja kriminaalasjas Ringkonnakohtule koos määruskaebusega. Samas kriminaalasja menetleja tuvastas, et sellist kassa sissetuleku orderit M OÜ raamatupidamises ei eksisteeri ja seega on piisav alus eeldada, et antud kassa sissetuleku order on koostatud kahtlustatavate poolt tagantjärele selleks, et vältida vara arestimist ja hilisemat konfiskeerimist. Nimelt on 23.10.2013 aadressil XXXX XX XX-X, Tallinn (nii M OÜ aadress kui ka ettevõtte juhatuse liikme MM kodune aadress) teostatud läbiotsimine, mille käigus ei leitud kassa sissetuleku orderit nr 09-2. Seega on piisav alus väita, et nimetatud sõidukit ei ole soetanud TL ML kaudu sularahas, nagu on hageja väitnud. Kahtlustatavad MM ja ML on kriminaalasjas ütluste andmisest keeldunud. Seega puudus TL-l reaalne võimalus viidatud sõidukit soetada ja on piisav alus kahtlustada, et antud sõiduk on omandatud kahtlustatava ML (TL ja ML tütar) ja teise kahtlustatava KK (ML elukaaslane) arvel. ML-le on esitatud kahtlustus KarS § 255 lg 1 ja KarS § 3891 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ja KK-le on käesolevas kriminaalasjas esitatud kahtlustus KarS § 256 lg 1 ja KarS § 3891 lg 1 - § 22 lg 3 järgi. KarS § 832 näeb ette kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimise. Vastavalt KarS § 832 lg 2 p 1 võib kohus käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alustel ja ulatuses konfiskeerida kolmandale isikule kuuluva vara, kui see kuulub otsuse tegemise ajal kolmandale isikule ja kui see on omandatud täielikult või olulises osas toimepanija arvel, kingitusena või muul viisil turuhinnast oluliselt soodsamalt.
21.Prokuratuur palus ringkonnakohtul arvesse võtta, et kriminaalasjas on tuvastamist leidnud, et arestimine on olnud põhjendatud ja seaduslik – st arestimise alused on olemas ja need alused 7(10)
Tsiviilasi nr 2-14-20504 on kinnitust leidnud konkreetsete kriminaalkohtutele esitatud faktiliste väidete ja tõendite abil. Seega ei saa prokuratuuri hinnangul tsiviilkohus sellises olukorras väita, et arestimine on olnud alusetu, kuna tsiviilkohtu hinnangul ei olnud tehing näilik – vastupidiselt kriminaalkohtutele. Tegemist on olukorraga, kus puudub õiguskindlus. Prokuratuur ei ole kohustatud vabastama vara aresti alt seetõttu, et vara arestimise määrus on jõustunud. Samas on kannatanul olemas tsiviilasjas kohtumäärus, mis selle jõustumise korral samuti kuuluks täitmisele, kuid nagu öeldud, ei saa prokuratuur vara vabastada seetõttu, et vara arestimise määrus on jõustunud. Lisaks prokuratuur juhtis tähelepanu sellele, et vara arestimise eesmärgiks on vältida vara võõrandamist või kaotsiminekut enne kriminaalasjas lõpliku otsuse tegemist. Vara arestimise menetluses ei saa kohus otsustada lõplikult konfiskeerimise või tsiviilhagi tagamiseks arestitava vara kuuluvust ja palub seda arvesse võtta ka tsiviilkohtul. Seega ei saa tsiviilasjas esimese astme kohus jõustunud vara arestimise määrust tühistada ja vara aresti alt vabastada. Kohus saab anda vaid esialgse hinnangu vara kuuluvuse kohta, mis vastaks KrMS §-s 142 sätestatud vara arestimise tingimustele. Tulenevalt eeltoodud asjaoludest on prokuratuuri hinnangul piisava alus kahtlustuseks, et TL on omandanud viidatud sõiduki kuriteo toimepanijate arvel ja vara tuleb jätta aresti alla. Eelkõige palus prokuratuur arvesse võtta asjaolu, et vara on arestitud mitte tsiviilmenetluses, vaid kriminaalmenetluses ja selle seaduslikkuse ja põhjendatuse on erinevad kohtuastmed tuvastatuks lugenud. Vastustaja seisukoht ja menetluse käik
22.ML vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see läbi vaatamata. Apellatsioonkaebuse läbivaatamisel palus hageja jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Samuti palus hageja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja vaidles vastu ka uute tõendite vastuvõtmisele.
23.Tallinna Ringkonnakohtu 18.06.2015 määrusega rahuldas kolleegium Eesti Vabariigi (Prokuratuuri kaudu) taotluse osaliselt ja võttis uue dokumentaalse tõendina vastu koopia Politsei- ja Piirivalveameti 19.11.2014 ML kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX kolmanda isikuna kaasamise määrusest. Ringkonnakohus jättis uue tõendina vastu võtmata koopia 24.11.2014 jälitustoimingu protokollist. Tsiviilkolleegiumi põhjendused
24.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited selle muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu otsuse põhjendustega ja vastavalt TsMS § 654 lg-le 5 neid ei korda.
25.Esmalt aga ei nõustu ringkonnakohus hageja väitega, et prokuratuuril esindusõiguse puudumise tõttu tuleks apellatsioonkaebus jätta TsMS § 643 lg 1 alusel läbi vaatamata. Justiitsminister Andres Anvelt on Vabariigi Valitsuse seaduse § 441 kohaselt volitanud riigi peaprokuröri Lavly Perlingut esindama Eesti Vabariiki käesolevas tsiviilasjas (kd II tl 60). Apellatsioonkaebusele on lisatud riigi peaprokuröri Lavly Perlingu allkirjastatud volikiri riigiprokurörile Tristan Ploomile (kd II tl 53). Seega on apellatsioonkaebuse esitamisel tõendatud apellandi esindusõigus ja apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks puudub alus.
26.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus on õigesti kostja sisuliste vastuväidetena hinnanud väiteid hageja abikaasa poolt vaidlusaluse sõiduauto omandamiseks sõlmitud auto müügilepingu näilikkuse kohta ning teiseks auto võimalikku omandamist hageja abikaasa lahusvarasse. Apellatsioonkaebuses heidab kostja maakohtule ette, et OÜ M ja TL vahelise ostu-müügitehingu näilikkus on jäetud ebaõigesti tuvastamata ning 8(10)
Tsiviilasi nr 2-14-20504 jõutud on ebaõigele järeldusele, et müügilepingu esemeks olnud auto eest on müüjale tasutud. Arvestades, et hageja oli kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX Harju Maakohtu 21.11.2013. a määrusega vaidlusaluse auto arestimiseks loa andmise ajal menetlusväline isik mitte määruse adressaat (vaidlusaluses hageja kaasamiseks koostati osundatud kriminaalasjas kolmanda isikuna protokoll 19.11.2014. a s.o. pärast maakohtu otsuse tegemist [II kd tl 55-57]), mis võimaldas hagejal omandiõiguse kaitseks maksma panna TMS § 222 lg 1 kohase vara arestist vabastamise hagi, kontrollis kohus õigesti kostja vastuväite alusel auto müügilepingu võimalikku tühisust näilikkuse tõttu TsÜS § 89 lg 1 järgi. Ringkonnakohus märgib, et vastavalt TsÜS § 89 lg-le 1 eeldab tehingu näilikkuse tuvastamine tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist. Maakohus on õigesti järeldanud, et kostja ei ole tõendanud, et müügilepingu poolte tahe oli suunatud õigusnäivuse tekitamisele või tegeliku tehingu varjamisele. Kuivõrd asjaõigusseaduse vallasomandi üleandmise regulatsioon nõuab omandi ülekandmiseks asjaõiguslepingut ja vallasasja üleandmist, millised eeldused on maakohtu poolt tuvastatud, läks vaidlusalune auto TL nimel tehtud tehingute ja toimingu kaudu TL ja hageja ühisomandisse
(PKS § 25).
Asjas ei oma tähtsust kostja väide, et tsiviilkohus on jõudnud müügitehingu näilikkuse osas kriminaalkohtuga täiesti vastupidisele järeldusele. Tegemist on vaid kostja hinnanguga. Kostja märgib apellatsioonkaebuses ise, et kriminaalasi on kohtueelse menetluse staadiumis. Seega on kohus kontrollinud vaid vara arestimise kui kriminaalmenetluse tagamise vahendi lubatavuse eeldusi mitte aga lahendanud kriminaalasja sisuliselt.
27.Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on jätnud asjas kogutud tõendi, OÜ M nimelt koostatud sularaha orderi (I kd tl 10), tähelepanuta. Maakohus on osundatud dokumendile otsuses viidanud ja selle alusel tuvastanud, et müüjale on sõiduauto eest tasutud ning õigesti leidnud, et antud kviitung on tsiviilõiguslikus suhtes piisav tasumist tõendav dokument ning kostja ei ole tõendanud ega muutnud usutavaks oma väiteid kviitungi võltsituse kohta (otsuse p 15). Asjaolu, et hageja abikaasa ei kandnud raha otse müüja M OÜ pangakontole, ei võimalda pidada kokkulepet auto käsutamiseks näilikuks olukorras, kus ei ole leidnud tuvastamist, et lepingu poolte tahe polnud suunatud ostjale tasu auto omandi võimaldamiseks.
28.Apellatsioonkaebuse p-is 2.7 taotletakse ka esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendite uut hindamist, kuna apellant vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastavate tõendite hindamise alusel tuvastatud asjaolud kirjeldades nendena üksikasjalikult, kellele on kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX esitatud kahtlustused ja millise teo toimepanemises ning mida on kriminaalmenetluse käigus leitud, kuid ei ole näidatud, kuidas võimaldavad esile toodud kuriteokahtluse asjaolud ümber lükata järeldust, et hageja on vaidlusaluse auto ühisomanik. Apellatsioonkaebuses esitatud asjaoludest saaks teha järeldusi nt kuriteokahtluse olemasolu või selle kohta, kuidas on kolmanda isiku vara kriminaalmenetlusega seotud, kuid maakohus ei saanud osundatud asjaolusid vara arestist vabastamise nõude lahendamisel hinnata. Kolleegium jääb selle juurde, et auto arestimise ajal oli hageja kriminaalasjas menetlusväline isik ning ta omandas kriminaalmenetluses kolmanda isiku menetlusseisundi siis, kui menetleja oli teinud tema kolmandaks isikuks tunnistamise määruse. Seega ei saanud hageja kasutada pärast auto arestimist kriminaalmenetluslikke kaitsevahendeid, vaid sai oma omandiõigust kaitsta üldises korras tsiviilkohtumenetluses. TMS § 222 lg 1 kohaldamiseks tuli kohtul tuvastada, et hageja on vaidlusaluse arestitud sõiduki omanik. Kuigi kostja on ühelt poolt väitnud, et vaidlusaluse auto omandamisele suunatud tehingud on näilikud ja seega tühised, järeldab kostja apellatsioonkaebuses, et juba kogutud ja eelviidatud tõendite pinnalt on ilmselge, et viidatud sõidukid on omandatud kuriteo toimepanijate arvel – maksude maksmisest kõrvalehoidumise skeemi kasutades. Eeltoodust nähtuvalt peab vaatamata tuginemisele müügilepingu tühisusele ka kostja ise TL ning arvestades abikaasade varaühisust 9(10)
Tsiviilasi nr 2-14-20504 ka hagejat auto omanikuks (seda enam, et arestitav objekt peab olema vara arestimise hetkel arestimise adressaadi omandis), mistõttu on hagi põhjendatult rahuldatud.
29.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et kuivõrd kriminaalasjas on tuvastamist leidnud, et arestimine on olnud põhjendatud ja seaduslik, ei ole prokuratuur kohustatud vara aresti alt vabastama, sest vara arestimise määrus on jõustunud. Maakohus on õigesti märkinud, et KrMS §-s 142 nimetatud vara arestimise määrus kehtib üksnes selle adressaadina nimetatud isiku või isikute kohta ja see ei puuduta isikut, kes ise arestimismääruse adressaat ei ole. Vara arestist vabastamise hagi on rahuldatud isiku suhtes, kes ei olnud arestimismääruse adressaadiks.
30.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/
Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/
Iko Nõmm /allkirjastatud digitaalselt/
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.