2-15-4344/18 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Pärnu Maakohus Kuressaare kohtumaja - lahend.ee

2-15-4344 Alates septembrist 2014.a ei ole tööandja enam kindlustanud töötajat pideva tööga ning töötaja viibis kodus töö ootel. Aja eest, mil tööandjal töötajale tööd pakkuda ei olnud, tööandja keskmist töötasu töötajale ei maksnud. 23.12.2014.a töövaidluskomisjoni otsusega mõisteti tööandjalt välja saamata jäänud töötasu, sh keskmine töötasu TLS § 35 alusel septembri 2014.a ja oktoobri 2014.a eest (lisa 2). Kuivõrd tööandja ei kindlustanud jätkuvalt töötajat tööga ei novembris 2014.a, detsembris 2014.a, jaanuaris 2015.a ega maksnud töötajale ka keskmist töötasu, esitas hageja tööandjale 12.01.2015.a töölepingu ülesütlemisavalduse e-posti teel (töövaidluskomisjoni toimik lk 16-17 edaspidi TVK tlk). Ülesütlemisavalduses märkis hageja ekslikult ülesütlemisalusena TLS § 19 lg 2, kuid ülesütlemisavaldusest on selgelt arusaadav, et hageja esitas töölepingu ülesütlemisavalduse tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu. Ülesütlemisavaldusest nähtub, et hageja on töölepingu lõpetanud põhjusel, et tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega ning ei ole kindlustanud töötajat tööga. Kostja ei ole ülesütlemisavaldusele reageerinud ega saamata jäänud töötasu novembri, detsembri ja jaanuari kuu eest ega puhkusehüvitist töölepingu lõpetamisel välja maksnud. Kostja ei ole ülesütlemisavaldust ka vaidlustanud. Töölepingu ülesütlemise hüvitise nõue. VÕS § 195 lg-s 1 ja TLS § 95 lg-s 1 sätestatud lepingu ülesütlemise puhul on tegemist lepingu poole kujundusõigusega. TsÜS § 69 lg 1 kohaselt kindlale isikule suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. TLS § 105 lg 1 järgi peab kohtule või töövaidluskomisjonile esitama ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks avalduse 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest. Sama paragrahvi lg 2 järgi, kui hagi või avaldust ei esitata tähtaja jooksul või kui hagi või avalduse esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. ITVS § 6 lg 2 järgi on töölepingu ülesütlemise vaidlustamise nõude aegumise tähtaeg 30 kalendripäeva ülesütlemisavalduse saamisest. Kuna hageja oli esitanud kostjale ülesütlemisavalduse ja kostja oli selle kätte saanud, ega ole hageja ülesütlemist töövaidluskomisjonis või kohtus õigeaegselt vaidlustanud, lõppes tööleping hageja avalduses märgitud alusel ja kuupäeval. Hageja on töölepingu üles öelnud esmalt TLS § 91 lg 2 p 2 alusel leides, et tööandja on töölepingust tulenevaid kohustusi oluliselt rikkunud, viivitades töötasu maksmisega. Ülesütlemisavaldusest nähtuvalt on hageja töölepingu üles öelnud lisaks eelpool märgitule veel põhjusel, et tööandja ei ole töötajat tööga kindlustanud. Hageja leiab, et kostja on lepingut oluliselt rikkunud. Kostja hageja ülesütlemisavalduse vaidlustamiseks töövaidluskomisjoni ega kohtusse pöördunud ei ole, mistõttu see on kehtiv ning töösuhe on lõppenud hageja poolt avalduses märgitud alusel ja avalduses märgitud kuupäevast. TLS § 100 lg 4 kohaselt kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kuna tööleping lõppes TLS § 91 lg 2 alusel, tekkis kostjal TLS § 100 lg 4 järgi kohustus maksta hagejale hüvitist tema kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Vastavalt töövaidluskomisjoni poolt töövaidlusasja nr 4-1/2095 tuvastatule on hageja ühe kuu keskmiseks töötasuks 623.28 eurot. Hüvitise arvestus: töötasu juunis 2014 467,5 eurot, 112 h; töötasu juulis 2014 659,6 eurot, 184 h; töötasu augustis 2014 649,4 eurot, 160 h; töötasu septembris 2014 626,17 eurot, 176 h; töötasu oktoobris 2014 625,60 eurot, 184 h. TLS §

2-15-4344 Eeltoodust tulenevalt palub hageja kostjalt TLS § 100 lg 4 alusel välja mõista hüvitis hageja kasuks kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 1869.84 eurot. Keskmise töötasu nõue töö mitte andmisel Vastavalt TLS § 28 lg 2 p-dele 1 ja 2 on tööandja eelkõige kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga, andma selgelt ja õigeaegselt vajalikke korraldusi ning maksma töö eest tasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. TLS § 35 kohaselt peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Kostja ei ole hagejat kindlustanud tööga novembris 2014.a, detsembris 2014.a ja jaanuaris 2015.a. Hageja oli töö ootel kodus, kuid kostja hagejale tööd ei pakkunud. Hageja ei viibinud haiguslehel ega töötanud ka teise tööandja juures, vaid ootas, millal tööandja talle tööd pakub. Hageja keskmise töötasu suuruseks novembris 2014.a on 593,60 eurot (160*3,71). Hageja keskmise töötasu suuruseks detsembris 2014.a on 571,34 eurot (154*3,71). Hageja keskmise töötasu suuruseks jaanuaris 2015.a on 207,76 eurot (56*3,71) Eeltoodust tulenevalt palub hageja kostjalt TLS § 35 alusel välja mõista keskmine töötasu novembri 2014 eest summas 593,60 eurot, detsembri 2014 eest summas 571,34 eurot ja jaanuaris 2015 summas 207,76 eurot. Puhkusehüvitise nõue Vastavalt TLS §-le 71 on tööandja kohustatud töölepingu lõppemisel hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Töölepingu p 5.1. kohaselt oli hageja põhipuhkuse kestuseks 28 kalendripäeva. Avaldaja ei ole töösuhte kestuse ajal puhkust kasutanud. Kostjal on kohustus hüvitada hagejale rahaliselt kasutamata puhkus 15 kalendripäeva eest (28:365x189=14,5). Seega on puhkusehüvitise suuruseks 310,48 eurot (659,6+649,4+626,17+625,6+593,6+571,34):180*15=310,48 €) Eeltoodust tulenevalt palub hageja kostjalt TLS § 71 alusel välja mõista puhkusehüvitis 14,5 kalendripäeva eest summas 310,48 eurot.

2-15-4344 Töölepingu p 2.1 kohaselt asus hageja tööle teenindaja ametikohale. 2014. aasta septembris tekkisid kostjal hooaja lõppemise tõttu makseraskused. Hageja pöördus töötasu nõudega töövaidluskomisjoni poole ja tema kasuks mõisteti töövaidluskomisjoni 23. detsembri otsusega nr 4-1/2095 välja saamata jäänud töötasu 2014. aasta septembris summas 197,95 eurot, oktoobrikuu eest summas 625,60 eurot. Eeltoodust nähtub, et hagejale oli teada, et kostja ei suuda talle töötasu maksta, juba 2014. aasta oktoobrikuus. 3) Lisaks asjaolule, et hageja nägi, et kostja talle töötasu ei suuda maksta, tegid töötajad ja tööandja esindajad 3. novembril 2014 ühise koosoleku, kus kostja teatas, et temal ei ole tööd anda. Käesoleval juhul ei öelnud hageja kostjaga sõlmitud töölepingut üles 2014. aasta novembrikuus vaatamata sellele, et talle oli töölepingu ülesütlemise alusena esinev asjaolu teada. Hageja ütles kostjaga sõlmitud töölepingu üles TLS § 91 lg 2 alusel alles 13. jaanuaril 2015. Seega ei öelnud hageja töölepingut üles mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai töölepingu ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada. Töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2 p2 kohaselt võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega. TLS § 91 lg 4 kohaselt võib töötaja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. 4) Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 132 lg-te 1 ja 2 kohaselt peavad isikud õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimima heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil või teisele isikule kahju tekitamise eesmärgil. VÕS § 6 lg-te 1 ja 2 järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Lisaks tuleneb VÕS § 76 lg-st 2, et kohustuse täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, arvestades tavasid ja praktikat. Hea usu põhimõttega kooskõlas peavad oma õigusi teostama ja kohustusi täitma ka töölepingu pooled (VÕS § 1 lg 1 ning TLS § 15 lg 1 ja § 28 lg 1). Riigikohus on oma lahendites selgitanud, et hea usu põhimõtte funktsiooniks on piirata lepingust või seadusest tulenevate õiguste kuritarvitamist. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. Vaidluse korral tuleb kohtul hinnata, kas hageja ütles töölepingu üles mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada. Samasuguse regulatsiooni näeb ette VÕS § 196 lg 3. Vastavalt Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandele, on sätte eesmärgiks piirata ajaliselt ülesütlemisõiguse kasutamist ja sundida ülesütlevat poolt lepingu jätkamist kiiresti otsustama. Vastavalt TLS § 85 lg-le 3 eeldatakse, et töötaja ütles töölepingu üles korraliselt, kui ta ei tõenda, et ülesütlemine oli erakorraline. Käesoleval juhul oli töölepingu erakorraline ülesütlemine hageja poolt vastuolus seaduse nõuetega ja hea usu põhimõttega ning tema tööleping kostjast tööandjaga tuleb lugeda korraliselt üles öelduks. Töölepingu korralise ülesütlemise korral töötaja poolt, ei ole tööandjal kohustust maksta töötajale töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitist. 5) 17. veebruari 2015 otsusega nr 4-1/95 luges töövaidluskomisjon hageja VP ja kostja OÜ Ilus Elamus vahel 9. juunil 2014 sõlmitud töölepingu VP poolt ülesöelduks 13. jaanuaril 2015 TLS § 91 lg 2 alusel. Töövaidluskomisjon mõistis hageja kasuks välja ülesütlemise hüvitise hageja kolme kuu keskmise töötasu määras summas 1795,20 eurot.

6.Hageja väitel, ei vasta tõele kostja väide sellest, et 3.11.2014 tegid töötajad ja tööandja esindajad ühise koosoleku, kus kostja teatas, et temal ei ole tööd anda. Tegelikkuses üritasid töötajad kostja esindajaga kokku saada tõepoolest novembri algusest alates, kuid koosolek toimus alles 16.11.2014. Töötajad palusid selgitust, mis põhjustel on töötasud maksmata ja kas tööandjal ikka on võimalus töötajaid tööga kindlustada, kuna novembris oli hageja tööl olnud üksikud päevad. Tööandja teatas koosolekul, et neil on mitmeid plaane edaspidiseks. Pooleli on läbirääkimised Kuressaare linnas uut tänavavalgustust paigaldavate ehitusmeeste toitlustamise osas ja seda pikema ajaperioodi vältel. Lisaks mainis tööandja, et on tulemas tellimusi jõulu ja aastavahetuse pidudeks. Kostja ei teatanud koosolekul, et temal ei ole tööd anda, vastupidi kostja teavitas töötajaid asjaolust, et kohe on tal tööd pakkuda. Töötasu lubas kostja ära maksta kolme päeva jooksul, sest momendil olevat korraga makstud ära kõigi töötajate eest riigile maksud. Tööandja selgituste kohaselt pidid lähiajal laekuma tasud juba osutatud teenuste eest, millest ta lubas töötasud ära maksta. Kostja märgib enda vastuses esmalt, et hagejal puudub alus esitada kostja vastu rahaliselt suuremaid nõudeid kui töövaidluskomisjon tema kasuks välja mõistis. Millele kostja taolise väite esitamisel tugineb, kostja vastusest ei selgu. Hageja selle seisukohaga ei nõustu. ITVS § 24 lg 4 kohaselt kui töövaidluskomisjon avalduse täielikult rahuldab, võib teine pool esitada kohtule taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. ITVS § 24 lg 5 kohaselt töövaidluskomisjonile esitatud avaldus loetakse hagiavalduseks. Kohus annab pooltele vajaduse korral tähtaja avalduse esitamiseks hagimenetluses ettenähtud vormis, oma seisukohtade täiendavaks põhjendamiseks ja täiendavate tõendite esitamiseks. Käesoleval juhul pöördus hageja töövaidluskomisjoni poole saamata jäänud töötasu novembri 2014.a, detsembri 2014.a. ja jaanuari 2015.a eest, saamata jäänud puhkusehüvitise ja töölepingu ülesütlemise hüvitise nõuetega. Ka hagiavalduses on hageja esitanud saamata jäänud töötasu novembri 2014.a, detsembri 2014.a. ja jaanuari 2015.a eest, saamata jäänud puhkusehüvitise ja töölepingu ülesütlemise hüvitise nõuded. TsMS § 376 lg 1 kohaselt pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist võib hageja muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Hageja ei ole muutnud ei nõude eset ega alust. Hageja töövaidluskomisjonile esitatud avalduses toodud eksliku töötasu ja hüvitiste suuruse arvestuse tõttu on hageja hagiavalduses töötasu ja hüvitiste nõudeid suurendanud. TsMS § 376 lg 4 p 2 kohaselt hagi muutmiseks ei peeta hageja põhinõude suurendamist. Lisaks märgib hageja, et kostja jätab tähelepanuta, et töövaidluskomisjoni otsus on vaidlustatud kostja enda poolt täies ulatuses ja see ei ole jõustunud. Samas töövaidluskomisjoni 17.02.2015

2-15-4344 otsusest nähtuvalt töövaidluskomisjonile kostja töötasu ja hüvitiste arvutamise aluseks olevaid dokumente ei esitanud, mistõttu töövaidluskomisjon tugines lahendi tegemisel hageja poolt toodud ekslikule arvestusele. Kostja ei ole ka hagiavalduse vastusele lisanud ühtegi dokumenti, mille alusel saaks asuda seisukohale, et hagis toodud töötasu ja hüvitiste arvestused on valed. Eeltoodud põhjendustel leiab hageja, et tal on võimalik hagiavalduses enda põhinõudeid suurendada ja kostja seisukoht sellest, et hagejal puudub alus esitada kostja vastu rahaliselt suuremaid nõudeid kui töövaidluskomisjon tema kasuks välja mõistis, on põhjendamatu. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole töölepingut üles öelnud VÕS § 196 lg-s 3 sätestatud mõistliku aja jooksul, mistõttu tuleb tööleping lugeda korraliselt üles öelduks. Hageja kostja seisukohaga ei nõustu ja seda alljärgnevatel põhjendustel. VÕS § 196 lg-s 3 sätestatud mõistliku aja järgimisest sõltub lepingu erakorralise ülesütlemise kehtivus. Juhul kui lepingupool ei ütle lepingut üles mõistliku aja jooksul, on lepingupool kaotanud õiguse lepingut erakorraliselt üles öelda. TLS § 105 lg 1 järgi peab kohtule või töövaidluskomisjonile esitama ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks avalduse 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest. Sama paragrahvi lg 2 järgi, kui hagi või avaldust ei esitata tähtaja jooksul või kui hagi või avalduse esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. ITVS § 6 lg 2 järgi on töölepingu ülesütlemise vaidlustamise nõude aegumise tähtaeg 30 kalendripäeva ülesütlemisavalduse saamisest. Kuna hageja oli esitanud kostjale ülesütlemisavalduse ja kostja oli selle kätte saanud, ega ole hageja ülesütlemist töövaidluskomisjonis või kohtus õigeaegselt vaidlustanud, lõppes tööleping hageja avalduses märgitud alusel ja kuupäeval. Kostja ei ole töölepingu ülesütlemist vaidlustanud tähtaegselt, mistõttu tema taotlus lugeda hageja poolt tööleping ülesöelduks korraliselt on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et kostja taotlus on esitatud õigeaegselt, leiab hageja, et ta on töölepingu erakorraliselt üles öelnud mõistliku aja jooksul ning hageja ei ole töölepingut üles öelnud hea usu põhimõtet rikkudes. Kuigi kostja ei kindlustanud hagejat pideva tööga alates oktoobrist 2014 ega maksnud ka keskmist töötasu, uskus töötaja tööandja antud lubadusi sellest, et kohe lähiajal peaks tööd saama ja detsembris on broneeritud jõulupeod. Samuti lootis töötaja, et tööandja ikkagi tasub saamata jäänud töötasu. Alles detsembri lõpus 2014 sai töötajale selgeks, et tööandja enda lubadustest kinni ei pea, tööga töötajat ei kindlusta ka edaspidi ning töötasu ei maksa, kuna jõulupidude ja aastavahetuse ürituste korraldamiseks tööandja teda tööle ei kutsunud. Lisaks tegi töövaidluskomisjon alles 23.12.2014 otsuse, mille põhjal töötaja sai aru, et tal on õigus nõuda tööd ka ajal, mil töötajal talle tööd pakkuda ei ole. Ülesütlemisavalduse esitas hageja 12.01.2015.a ehk kahe nädala jooksul peale seda kui töötajale sai teatavaks, et kostja lubadustel puudus tõepõhi ja ta ei kavatsegi lepingut täita. Seega on ülesütlemisavaldus esitatud VÕS § 196 lg 3 järgides. Lisaks märgib hageja, et kostja etteheited hageja suunas sellest, et hageja on käitunud hea usu põhimõtte vastaselt ja ülesütlemine ei ole toimunud mõistliku aja jooksul on kummastavad ja pahatahtlikud. Kostja selle asemel, et töötajaga tööleping ise lõpetada vältimaks ettevõttele lisakulutuste tekitamist, andis vastupidiselt töötajale katteta lubadusi. Selle asemel, et selgitada töötajale tekkinud olukorda ja töösuhe lõpetada, vältis tööandja töötajaga suhtlemist. Hageja leiab, et kostja on hageja suhtes käitunud pahatahtlikult ning kostja on poolte vahel sõlmitud lepingut oluliselt rikkunud. Hagejal on tänaseni saamata ka töövaidluskomisjoni 23.12.2014 jõustunud otsusega välja mõistetud töötasud tehtud töö eest alates september 2014.a. Kostja ei ole enda kohustusi töötaja ees täitnud 9 kuu jooksul vaatamata asjaolule, et töötaja on enda panuse töö näol juba 10 kuud tagasi kostjale andnud. Isegi juhul, kui kohus asub seisukohale, et hageja sai ülesütlemise aluseks olevatest asjaoludest teada juba oktoobris 2014.a, on hageja ülesütlemisavalduse esitanud mõistliku aja jooksul. Mõistlik

7.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 24 lg 4 esimene ja teine lause sätestavad, et kui töövaidluskomisjon avalduse täielikult või osaliselt rahuldab, võib teine pool esitada kohtule taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. Sel juhul on hageja töövaidluskomisjoni poole pöördunud isik ja kostja kohtule taotluse esitanud pool. ITLS § 24 lg 5 kohaselt loetakse töövaidluskomisjonile esitatud avaldus ITLS § 24 lõikes 4 sätestatud juhul hagiavalduseks. Kohus annab pooltele vajaduse korral tähtaja avalduse esitamiseks hagimenetluses ettenähtud vormis, oma seisukohtade täiendavaks põhjendamiseks ja täiendavate tõendite esitamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt hageja VP pöördus töövaidluskomisjoni poole ja esitas avalduses järgmised nõuded: 1) Lugeda tema tööleping tema poolt ülesöelduks 14. jaanuarist 2015 TLS § 91 lg 2 alusel; 2) Mõista tööandjalt avaldaja kasuks välja töötasu töö mitteandmisel: 2014. aasta novembrikuu töötasu summas 544 eurot; 2014. aasta detsembrikuu töötasu summas 544 eurot; 2015. aasta jaanuarikuu töötasu summas 217,60 eurot; 3) Mõista tööandjalt väljapuhkusehüvitis 16 päeva eest summas 315 eurot 4) Mõista tööandjalt välja töölepingu TLS § 91 lg 2 alusel ülesütlemise hüvitis kolme kuu töötasu määras summas 1795,20 eurot (3 x 598,40 ). Töövaidluskomisjon otsustas 17. veebruaril 2015 töövaidlusasjas nr 4-1/93 lugeda VP ning OÜ Ilus Elamus vahel 9. juunil 2014 sõlmitud tööleping VP poolt ülesöelduks 13. jaanuaril 2015 Töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2 alusel ja mõistis OÜ-lt Ilus Elamus VP kasuks välja keskmise töötasu töö mitte andmisel 2014. aasta novembrikuu eest summas 544 eurot, 2014. aasta detsembrikuu eest 544 eurot, 2015. aasta jaanuarikuu eest summas 217,60 eurot, puhkusehüvitis 14,5 kalendripäeva eest summas 285,65 eurot ja töölepingu ülesütlemise hüvitis avaldaja kolme kuu keskmise töötasu määras summas 1795,20 eurot.