Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja vaidleb hagile vastu. Hageja tootmisjuht, kes andis kostjale tööülesandeid ja käske, tegi kostjale ettepaneku töösuhte lõpetamiseks, kuna kostja ei olnud nõus tingimusega tasuda tulevasi koolituskulusid, kui peaks ettevõttest lahkuma järgmise 18 kuu jooksul. Sellest lähtuvalt pakkus tootmisjuht võimaluse töötada veel 14 päeva ning siis töösuhe lõpetada. Kostja omakorda pakkus võimaluse lõpetada töösuhe koheselt, kuna mõlemapoolne usaldus oli kadunud. Tootmisjuhi nõusolekul kostja peale seda vestlust tööpäeva lõppedes ka lahkus. Kolm päeva hiljem, vesteldes ettevõtte raamatupidajaga ning tema soovitusel, esitas ta töösuhte lõpetamise avalduse. Kostja ei nõustu hageja poolt esitatud töölepingu lõpetamise asjaoludega, kuna töösuhte lõpetamise ettepaneku tegi ettevõtte tootmisjuht seoses kostja mittenõustumisega koolituskulude sidumisajaga. Tootmisjuhi väitest sai kostja aru, et selliste tingimustega mittenõustumisel ei ole ka ettevõttel tema teeneid vaja. Seega tegi kostja ettepaneku töösuhe koheselt lõpetada. Kuna tootmisjuhi poolt vastuväiteid ei järgnenud, siis eeldas kostja, et töösuhe on sellega lõppenud. Seega loeb kostja töösuhte lõpetamise algatajaks tööandjat. Heas usus, ootamata ära tööandja kirjalikku põhjendust töösuhte lõpetamise kohta, esitas kostja ise vastavalt kokkuleppele ettevõtte raamatupidajaga töösuhte lõpetamise avalduse (tl 3,5). KOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA NENDEST TEHTUD JÄRELDUSED Kohus leiab, et hagi ei ole tõendatud ja ei kuulu rahuldamisele. ITLS § 24 lg 1 järgi töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad vaidlevad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. Tööinspektsiooni Lõuna Inspektsiooni töövaidluskomisjoni 30.06.2014 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/1006 mõisteti M. H. AS WERMO kasuks välja töölepingu lõpetamise etteteatamistähtaja mittejärgimise eest 11 tööpäeva tasu summas 266,63 eurot (tl 6-7). M. H. leidis, et töövaidluskomisjoni otsus on ebaõige ja esitas ITVS § 24 alusel 31.07.2014 Tartu Maakohtule taotluse AS WERMO poolt töövaidluskomisjonile esitatud avaldus läbi vaadata hagimenetluse korras. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et poolte vahel oli sõlmitud tähtajatu tööleping katseajaga 4 kuud, kostja oli tööl kolm tööpäeva ja jäi siis töölt ära, kostja esitas tööandjale digitaalselt allkirjastatud avalduse töölepingu lõpetamiseks. Hageja leiab, et töötaja ei järginud töölepingu ülesütlemisel nõutavat etteteatamistähtaega. Kostja loeb töösuhte lõpetamise algatajaks tööandjat, 2 (6)

kelle esindajana tootmisjuht avaldas, et enne 18 kuu lahkumist töölt, tuleb tal koolituskulud tasuda ning kui ta sellega ei nõustu, kostja teeneid enam ei vajata. Avaldusest (TVK toimiku lk 10-11) nähtuvalt on kostja esitanud 15.mail 2014.a. AS WERMO juhatajale digitaalselt allkirjastatud avalduse, milles ta palub lõpetada temaga töölepingu alates 08.05.2014. AS WERMO 15.mai 2015.a. käskkirjaga nr 17-k (TVK toimiku lk 9) on tõendatud, et tööleping M. H. lõpetatakse TLS §-de 86 lg 1 ja 100 lg 5 alusel, töölepingu ülesütlemise kuupäev 15.mai 2014.a. TLS § 86 lg 1 kohaselt tööandja ja töötaja võib tähtajalise ja tähtajatu töölepingu üles öelda neljakuulise katseaja jooksul töötaja tööle asumise päevast arvates. TLS § 87 kohaselt töölepingu võib erakorraliselt üles öelda üksnes käesolevas seaduses ettenähtud mõjuval põhjusel, järgides käesolevas seaduses ettenähtud etteteatamistähtaegu. TLS § 95 lg 2 kohaselt peavad nii töötaja kui tööandja põhjendama erakorralist ülesütlemist kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. TLS § 85 lg 3 kohaselt eeldatakse, et ülesütlemine on korraline, kui töötaja ei tõenda, et ülesütlemine on erakorraline. Käesolevas asjas ei ole pooled vaidlustanud kostja tööltpuudumise asjaolusid perioodil 9.15.maini 2014.a. Kohus nõustub hagejaga, et asjas puuduvad tõendid kostja väidetavast kokkuleppest tööandjaga, mille kohaselt oleks tööandja nõustunud, et kostja lahkub töölt päevapealt ilma etteteatamistähtaega järgimata. Kostja vastavasisuline väide on paljasõnaline ja tõendamata. Pooltevahelise töölepingu p 9.1 ja 9.5 kohaselt edastavad pooled lepingu täitmisega seotud teated lepingus toodud aadressidel; kõik lepingu muutmise, lõpetamise ja rikkumisega seotud teated peavad olema edastatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis; pooled võivad lepingu üles öelda töölepingu seaduses sätestatud alustel ja korras, järgides töölepingu seaduses sätestatud etteteatamistähtaegu. TLS § 95 lg 1 kohaselt võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Avaldusest nähtuvalt on kostja tööandjale taasesitamist võimaldavas kirjalikus vormis teatanud töölepingu ülesütlemisest 15.mail 2014, asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja pärast seda etteteatamistähtaja jooksul tööle ilmunud. Seega on asja materjalidest nähtuvalt töölepingu ülesütlemine toimunud kostja initsiatiivil. TLS § 85 lg 5 kohaselt ei või ka tööandja töölepingut korraliselt üles öelda. Kuna töölepingu ülesütlemise õigust teostatakse ühe poole tahteavaldusega, st tegemist on töösuhet lõpetava kujundusõigusega, piisab lepingu lõppemiseks tahte väljendamisest, mis muutub kehtivaks kättesaamisega teise poole poolt (TsÜS § 69 lg 1 esimene lause). TLS § 91 lg 1,2,3 kohaselt võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda mõjuval põhjusel, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. Töötaja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui: 1) tööandja on kohelnud töötajat ebaväärikalt või ähvardanud sellega või lubanud seda teha kaastöötajatel või kolmandatel isikutel; 2) tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega; 3) töö jätkamine on seotud reaalse ohuga töötaja elule, tervisele, kõlbelisusele või heale nimele. Töötaja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töötaja isikust tuleneval põhjusel, eelkõige kui töötaja terviseseisund või perekondlikud kohustused ei võimalda tal kokkulepitud tööd teha ja tööandja ei võimalda talle sobivat tööd. TLS § 98 lg 2 kohaselt ei pea erakorralisest ülesütlemisest töötaja tööandjale ette teatama, kui kõiki asjaolusid ja 3 (6)

mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Käesolevas asjas ei ole kohtule esitatud tõendeid, et kostjal oli töölepinguseaduses ettenähtud mõjuv põhjus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, kostja ei ole seda ka oma ülesütlemisavalduses TLS § 95 lg 2 kohaselt põhjendanud. Samuti ei nähtu asjaolusid, et mõlemapoolset huvi arvestades ei võiks käesolevas asjas mõistlikult nõuda lepingu jätkamist etteteatamistähtaja lõppemiseni. Ka kostja on kohtuistungil seletanud, et ta oli juba kolm päeva tööl ja sai ka ilma koolituseta tööülesandeid täita (tl 50). Kui töötajal ei ole tähtajatu töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alust, loetakse ülesütlemine TLS § 85 lg 4 kohaselt korraliseks seaduses sätestatud etteteatamistähtajaga. TLS § 96 kohaselt võib töölepingu katseajal üles öelda vähemalt 15-kalendripäevase etteteatamistähtajaga. TLS § 100 lg 5 kohaselt kui tööandja või töötaja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud või kollektiivlepingus kokku lepitud, on töötajal või tööandjal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Riigikohtu Tsiviilkolleegium on 15.aprilli 2015.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14 p 13,14 selgitanud tööandja õiguse kohta nõuda töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatamise eest töötajalt hüvitist järgmist: TLS § 100 lg 5 kohaselt, kui töötaja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud või kollektiivlepingus kokku lepitud, on tööandjal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada siis, kui töötaja oleks järginud etteteatamistähtaega. Töölepingu seadus ei näe ette, et tööandjal on õigus saada töötajalt hüvitist, kui töötaja on järginud töölepingu ülesütlemise etteteatamistähtaega. Olukorras, kus töötaja teatab tööandjale töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette, teeb ta kuni etteteatamistähtaja möödumiseni tööandjale tööd ja tööandja maksab töötajale selle eest tasu (TLS § 1 lg 1). Tööandja õiguse nõuda enne etteteatamistähtaja möödumist omavoliliselt lahkunud töötajalt hüvitusena keskmist päevapalka etteteatamistähtajast puudu jääva iga tööpäeva eest nägi ette enne 1. juulit 2009 kehtinud Eesti Vabariigi töölepingu seaduse § 84 lg 2. Nimetatud säte nägi selgelt ette töötaja kohustuse maksta tööandjale hüvitist töötasu ulatuses, mida ta oleks tööandjalt saanud, kui ei oleks enne etteteatamistähtaja möödumist töölt lahkunud. Alates 1. juulist 2009 kehtiva töölepingu seaduse ühestki sättest ega ka selle seaduse eelnõu seletuskirjast (seaduseelnõu 299 SE) ei ole võimalik järeldada seadusandja tahet kohustada töötajat maksma tööandjale töötasu suurust hüvitist aja eest, mille võrra varem ta enne etteteatamistähtaja möödumist töölt lahkus. Kolleegiumi arvates kaasneks vastupidise tõlgendusega töötaja karistamine ainuüksi selle eest, et ta ei järginud töölepingu ülesütlemisel seaduses sätestatud etteteatamistähtaega. Selline lahendus ei oleks aga kooskõlas kohustuse rikkumise üldpõhimõtete ja töötaja vastutuse piirangutega (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 1 ja § 100 jj ning TLS § 72 jj). Sellest tulenevalt leiab kolleegium, et TLS § 100 lg 5 ei anna tööandjale õigust nõuda töötajalt hüvitisena töötasu ulatuses hüvitist, kui töötaja on lahkunud töölt enne etteteatamistähtaega. Eeltooduga muudab kolleegium oma 29. oktoobril 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-116-12 tehtud otsuse p-s 12 TLS § 100 lg 5 kohaldamise kohta väljendatud seisukohta... Kolleegium leiab, et olukorras, kus töölepingu lõppemine tuleb lugeda TLS § 85 lg 4 alusel korraliseks, võib tööandjal olla õigus nõuda töölepingut süüliselt rikkunud töötajalt hüvitist TLS § 74 lg-te 1 või 2 järgi nt juhul, kui töötaja on lahkunud töölt enne TLS § 98 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist ja põhjustanud sellega tööandjale kahju. TLS § 1 lg 1 ning § 15 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt on töötaja peamiseks kohustuseks teha tööd. Kui töötajal ei ole alust töö tegemisest keelduda, nt ei esine TLS §-s 19 sätestatud tööst keeldumist õigustavaid asjaolusid, võib töö 4 (6)

tegemata jätmist, sh tööandja loata töölt lahkumist pidada töölepingu rikkumiseks. Kolleegium selgitab, et töölepingu rikkumiseks võib mh olla ka töölt lahkumine enne TLS § 98 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist. Lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused on sätestatud VÕS §-s 115 ja 7. ptk-s. Töötaja vastutuse piirangud on sätestatud TLS 4. ptk-s. Võlaõigusseaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid saab tööandja TLS § 72 järgi kasutada üksnes juhul, kui töötaja on töölepingust tuleneva kohustuse rikkumises süüdi. Töötaja kahju hüvitamist reguleeriv TLS § 74 ei sätesta sõnaselgelt tööandja õigust nõuda kahju hüvitamist, kui töötaja ütleb töölepingu üles ette teatamata või seaduses sätestatud või kollektiivlepingus kokku lepitud etteteatamistähtajast varem. Küll aga tuleneb TLS § 74 lg-test 1 ja 2, et töötaja vastutab töölepingu süülise rikkumise tagajärjel tööandjale tekitatud kahju eest. Seega juhul, kui töötaja on lahkunud töölt enne TLS § 98 lg-s 1 sätestatud etteteatamistähtaja möödumist ja selline rikkumine on toime pandud tahtlikult või hooletusest, peab ta hüvitama tööandjale tekitatud kahju TLS § 72, § 74 lgte 1 või 2 järgi. Tulenevalt VÕS § 127 lg-tes 1 ja 4 sätestatust peab tööandja sellisel juhul tõendama, et töötaja süüline enne etteteatamistähtaja möödumist töölt lahkumine põhjustas talle kahju. Hüvitatava kahju kindlakstegemiseks peab kohus mh kohaldama VÕS § 127 lg-d 2 ja 3. Kahjuhüvitise suuruse määramisel kohalduvad mh ka VÕS §-d 139 ja 140. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesolevas asjas ei ole hageja esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et kostja on enne enneteatamistähtaja möödumist töölt lahkumisega hagejale põhjustanud kahju ega nõudnud selle hüvitamist. Neil asjaoludel tuleb AS WERMO hagi M. H. vastu töölepingu ülesütlemisel nõutava etteteatamistähtaja mittejärgimise hüvitise nõudes jätta rahuldamata. Peale selle juhib kohus poolte tähelepanu asjaolule, et hagi materjalidest nähtuvalt on hageja tasaarveldanud vaidlusaluse hüvitise nõude kostja töötasuga 100 eurot. TLS § 78 lõike 1 järgi võib tööandja kohtuväliselt oma nõudeid töötaja töötasu nõudega tasaarvestada ainult töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusoleku korral, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Erandina on tööandjal lubatud tasaarvestust töötaja nõusolekuta teha TLS § 78 lõikes 3 kirjeldatud juhtudel. TLS § 78 lg 3 sätestab, et tööandja võib TLS § 78 lg 1 nimetatud nõusolekuta töötaja töötasust kinni pidada töötajale makstud ettemakse, mille töötaja peab tööandjale tagastama, ja töölepingu lõppemisel tasu väljatöötamata põhipuhkuse eest. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus, jättes hagi rahuldamata, jätab TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1,2 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Käesolevas asjas ei ole pooled esitanud tõendeid menetluskulude kohta, mistõttu puudub kohtul alus poolte menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. TsMS § 177 lg 5 kohaselt võib menetlusosaline nõuda kohtult 5 (6)

menetluskulude kohta tehtud kohtuotsuse või määruse täiendamist, kui kohus ei võtnud seisukohta kõigi esitatud või asja materjalidest nähtuvate menetluskulude suhtes. Täiendamist võib nõuda kümne päeva jooksul alates menetluskulude kindlaksmääramise kohta tehtud kohtuotsuse või määruse kättetoimetamisest. /allkirjastatud digitaalselt/

Roomet Sõnna Kohtunik

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.