Tallinna Ringkonnakohus
Kohtuasja number
2-15-8375
Määruse tegemise aeg ja koht
10. juuli 2015, Tallinn
Kohtukoosseis
Kohtunikud Ülle Jänes, Margo Klaar, Krista Kirspuu
Kohtuasi
SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus I S e paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03.06.2015 määrus esialgse õiguskaitse rakendamiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
I S e määruskaebus
Menetlusosalised, nende esindajad
Avaldaja SA (RK 90006399)
Põhja-Eesti
Regionaalhaigla
Psühhiaatriahaiglasse paigutatav isik I S (IK XXXXXXXX), määratud esindaja adv Raivo Bergson Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Harju Maakohtu 03.06.2015 määrus tühistada ning jätta rahuldamata SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus esialgse õiguskaitse rakendamise korras I S e paigutamiseks kuni neljakümneks päevaks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse. Määruskaebus rahuldada. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda. Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul käesoleva määruse kätte toimetamisest alates.
Asjaolud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku valvearst esitas 03.06.2015 Harju Maakohtule taotluse, millega taotles luba I S e suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks. Taotluse kohaselt viibib I S SA PERH Psühhiaatriakliinikus alates
03.06.2015. Oma psüühikahäire tõttu on ta ohtlik ümbritsevale ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu ega ole võimeline ravivajadust ise hindama. Arvestades I S e tervislikku seisundit ei ole tema psüühilise seisundi paranemist alust prognoosida nelja ööpäeva vältel. Arvestades eeltoodut rakendada I S e suhtes esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda neljakümne päevani ja lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni nelikümmend päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsust. Psühhiaatrite K E ja I V e ning arst-residendi psühhiaatria erialal A K arvamusest nähtuvalt viibib I S neljandat korda ja käesoleval aastal teist korda haiglaravil. Esmakordselt viibis ta ravil tahtest olenematu ravi otsusega 16.10.2012-09.11.2012. Tema psüühilises seisundis domineerisid mõttekäiguhäired, emotsionaalne inadekvaatsus, tahte-aktiivsuse tõus. Tal diagnoositi segatüüpi skisoafektiivne häire. Abikaasa sõnul on I S e seisund viimasel ajal halvenenud. Patsient on muutnud aktiivseks, ta on hakanud hulgaliselt kokku ostma vanu asju, ta ärritub kergesti, karjub 3-aastase tütre peale ning tema uni on häiritud. Patsient nõuab abielulahutust ja räägib, et mehega asju arutada ei saa, kuna ta tarbib õhtuti alkoholi ja on „üldse paha inimene“. Viimasel ajal on I S hakanud süüdistama oma tervisehädades ka oma lähisugulasi, sh ämma. Patsient väidab, et ta on raviga soostuv, abikaasa väidab vastupidist ja ka retseptikeskuse andmetel on osad arsti kirjutatud retseptid välja ostmata ning uusi retsepte ei ole. Oma endiste raviarstide juurde ta ei tahtvat minna, kuna ta neid ei usalda. I S e tervislik seisund halvenes abikaasa sõnul 2 nädalat tagasi. Patsient toodi psühhiaatriakliinikusse kiirabi poolt. Valvearst hindas patsiendi seisundi psühhootiliseks ja tegi otsuse tahtest olenematuks raviks. Hommikuks tema seisund olulisel määral ei paranenud. Vestlusel raviarstiga on patsient jutukas, jätab endast meeldiva ja kannatava inimese mulje. Ta kurdab, et abikaasaga ei ole viimastel aastatel olnud lähedust ega seksuaalsuhteid. Haiglasse olevat ta sattunud, kuna tundis halvasti end peale seda, kui abikaasa oli sundinud teda rohtu võtma. Abikaasaga olnud eile tüli. Kes seekord kiirabi kutsus, ta täpselt ei mäleta. Samas kinnitab ta, et on endale öösiti korduvalt kutsunud kiirabi ja nende antud tablett on alati aidanud. Ka praegu tundvat ta end peale eile saadud rahustit palju paremini. Patsiendi kõne ja mõttekäik on kiirenenud, ta annab vastuolulisi ütlusi, tema käitumine näib teatraalne. Patsient on desorienteeritud situatsioonis ja ei oska seda adekvaatselt hinnata. Ta ei tea oma diagnoosi, arvates, et ta põeb skisofreeniat, ravimite nimesid mäletab osaliselt ja nõustub tarvitama vajadusel ka depoopreparaati. Oma seisundi halvenemist ta ei tunnista ega oska seostada seda ka puuduliku ravisoostumusega. I S el esineb raske psüühikahäire - segatüüpi skisoafektiivne häire maniakaalses faasis. Haiglaravita jäädes on ta ohtlik eeskätt teda ümbritsevatele isikutele, eelkõige oma 3aastasele lapsele nii ettearvamatu käitumise kui väikelapsele traumeeriva psühhokliima tõttu. Nagu ka kogemus varasematest hospitaliseerimistest kinnitab, ei ole ta psüühilisest seisundist tingituna võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta haiglas ning andma nõusolekut ravile jäämiseks. Temal esineva häire iseloomu ja praegust seisundit arvesse võttes vajab ta pikaajalist hospitaliseerimist. Ärakuulamisel avaldas I S , et ta ei taha ravile jääda, tunneb ennast tervena ja võtab ravimeid kogu aeg. Jalad lähevad alt ära ravimi üledoosist. Arvab, et tal on üle kahe aasta skisofreenia ja ravib seda. Teab, et märtsikuus oli sama asja pärast haiglas. Tahab, et ravimite kogust vähendataks, kuna ta on väike inimene. I S ele määratud esindaja toetas avaldust ja tahtevastase ravi kohaldamist. Maakohtu määrus Harju Maakohus rahuldas taotluse ja pikendas esialgset õiguskaitset neljakümne päevani ning lubas kohaldada I S e suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 13.07.2015. Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi loetakse lõpetatuks
13.07.2015 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ja muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. PsAS § 13 lg 2 kohaselt võib isiku tahtest olenematu ravi kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal. PsAS § 13 lg 1 kohaselt esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja isiku haigla psühhiaatriaosakonda paigutamiseks esitab isiku elukoha järgne valla- või linnavalitsus, isiku eestkostja või haigla pea- või ülemarst haigla tegevuskohajärgsele kohtule. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 1 kohaselt võib kohus avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 alusel võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Esitatud taotlusest, sellele lisatud arsti arvamuse ja meditsiinilise dokumentatsiooni kohaselt esineb I S el raske psüühikahäire, millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Tema käitumine on ettearvamatu, ravita ja tavapärases keskkonnas võib ta olla väljaspool haiglat oma ebaadekvaatse käitumisega ohtlik iseendale (on teinud suitsiidikatse) ja ümbritsevatele (karjub oma 3-aastase lapse ja abikaasa peale, on esinenud asjade lõhkumist, võib vigastada ennast või last). Sõltuvalt oma seisundist on ravile paigutatav isik võimetu otsustama ravi vajaduse üle. Ravile paigutatav isik vajab psühhiaatrilist ravi ja järelevalvet, mis on võimalik ainult statsionaari tingimustes. Arvestades ravile paigutatava isiku psüühilist seisundit ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, tuleb tema suhtes kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Lähtudes I S e psüühikahäirest, vajab ta pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes ning on vähetõenäoline, et tema seisund võiks paraneda nelja ööpäeva jooksul. Eeltoodust tulenevalt tuleb pikendada esialgse õiguskaitse tähtaega neljakümne päevani arvestades haiglasse saabumisest ja tahtest olenematu ravi alustamisest. Määruskaebus I S palub määruskaebuses maakohtu määruse tühistada, kuna tema puhul ei ole täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu ning tema tahtevastasel ravil viibimise ei ole vajalik ja põhjendatud. Oma esindajaga vesteldes oli I S rahuliku käitumisega, orienteerus ajas ja kohas. Ta rääkis oma probleemidest peres ning sellest, et mees otsib põhjuseid tema haiglasse paigutamiseks. I S e sõnul ostis ta tõesti kolm vana kella viie euro eest. Üks kelladest oli mõeldud emale kingiks. Ta ostis endale ka pesu, mille pärast sai mehelt pahandada. Mees on haiglaselt armukade, kontrollib pidevalt naise telefoni, nõuab naiselt 17.00-ks koju tulemist. Kui naine jääb hiljemaks, ähvardab mees teda ja on kutsunud kiirabi. I S e sõnul kutsus ta ühel korral ise kiirabi, kuna mees ei uskunud, et vajalikud ravimid on võetud ning sundis teda teistkordselt ravimeid võtma, misjärel hakkas naisel paha. I S on seisukohal, et ta ei ole endale ega teistele ohtlik. Tema ohtlikkus ei ole millegagi tõendatud.
Esindaja vestles ka Rapla lasteaia „Päkapikk“ juhatajaga. Saadud info kohaselt viivad 3-aastast last lasteaeda nii ema kui ka isa. Laps rõõmustab mõlema vanema saabudes ühtviisi. Laps on puhas ja hoolitsetud ning lasteasutusel pole I S ele midagi ette heita, sh halba käitumist väikelapse suhtes. Vastus määruskaebusele SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla vaidleb määruskaebusele vastu. I S el esines raske psüühikahäire - segatüüpi skisoafektiivne häire maniakaalses faasis, mis tahtest olenematu ravi pikendamise otsuse vormistamise ajal oli ägenenud. Tema psüühilise seisundis domineerisid meeleolu tõus (kõrgenenud erutuvus, ägestumine, ärritumine ja agressiivsus), energiatulv, mõttekäigu ja kõne kiirenemine, vastuolulised ütlused, haiguskriitika puudumine (ravi katkestamine, arsti vastuvõtule ilmumata jätmine, abikaasa soovituste eiramine), suurusmõtted rikkusest ja pärandusest, vähenenud unevajadus, paranoilised mõtted (tagakiusamissüüdistused abikaasa ja ämma suhtes) ning tahteaktiivsuse tõus (ebaotstarbekas ja sihipäratu sekeldamine, teatraalne, impulsiivne ja ettearvamatu, aktiivne, püsimatu). I S e käitumine on psüühikahäirest mõjutatult ägestuv, impulsiivne ning ta võib olla ohtlik eelkõige oma 3-aastasele lapsele nii ettearvamatu käitumise kui väikelapsele traumeeriva psühhokliima tõttu kui ka teistele pereliikmetele (süüdistavparanoiline abikaasa ja ämma suhtes). I S ei tunnista oma tervisliku seisundi halvenemist ega oska seostada seda ka puuduliku ravisoostumusega. Ambulatoorsest arsti vastuvõtule pöördumisest ta keeldus, ravimeid ei tarvitanud, haiglaravile keeldus jäämast. Nagu varasemate hospitaliseerimiste kogemus kinnitab, ei ole I S psüühilisest seisundist tingituna võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta haiglas ning andma teadvat nõusolekut ravile jäämiseks. Temal esineva häire iseloomu ja seisundit arvesse võttes vajab ta pikaajalist hospitaliseerimist. Määruse põhjendused Tsiviilkolleegium leiab, et Harju Maakohtu kaevatav määrus tuleb kooskõlas TsMS § 667 lg-ga 2 tühistada ning taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamise korras I S e tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks jätta rahuldamata. Määruskaebus tuleb rahuldada. Põhiseaduse § 20 lg 1 sätestab igaühe õiguse vabadusele, mille võib sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ära võtta üksnes seaduses ettenähtud juhtudel ja korras. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni art 5 lg 1 ja selle alapunkt e sätestavad, et igaühel on õigus isikuvabadusele ja turvalisusele; kelleltki ei või võtta tema vabadust, välja arvatud seaduses kindlaksmääratud korras seaduslik kinnipidamine, sh ebaterve psüühikaga isikute seaduslik kinnipidamine. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi tema tahtest olenemata, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ja muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Seega tuli kohtul isiku tahtevastasele ravile võtmisel raske psüühikahäire kõrval tuvastada isiku ohtlikkus enda või teiste suhtes. Riigikohus on oma lahendites korduvalt märkinud, et ohtlikkus tähendab isiku reaalset ohtlikkust endale või teistele. Isiku ohtlikkus saab seega väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, muuhulgas kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (et isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks ning et tema ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline). Ainuüksi isikule pandud psühhiaatriline diagnoos ei tähenda veel isiku ohtlikkust kinnisesse asutusse ravile paigutamise eeldusena, ohtlikkust tuleb alati analüüsida eraldi. Isiku ohtlikkust enda või teiste elule, tervisele või julgeolekule tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt. Isiku ohtlikkus viidatud sätte tähenduses ei seisne kindlasti selles, et isik on näiteks karjunud oma lähedaste peale, on lõhkunud asju, ostnud mõttetuid asju jne.
Taotluse kohaselt viibib I S haiglas ravil alates 03.06.2015 ning tema tervislikku seisundit arvestades ei ole alust kiiret paranemist loota, mistõttu taotleti esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamist kuni neljakümneks päevaks. Taotluse järgi on isik oma psüühikahäire ning sellest tuleneva ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu ohtlik ümbritsevale ja iseendale ega ole võimeline ravivajadust ise hindama. Taotlusele lisatud arsti arvamus sisaldab enamuses viiteid andmetele, mis kajastavad patsiendi varasemat ravi, sh diagnoosi (segatüüpi skisoafektiivne häire), samuti I S e abikaasa väiteid tema tervise halvenemise kohta (ostab kokku vanu asja, ärritub kergesti, karjub tütre peale, nõuab abielulahutust, süüdistab meest alkoholi tarbimises jne). Haiglasse saabumisel hindas valvearst patsiendi seisundit psühhootiliseks ja tegi otsuse tahtest olenematuks raviks. Arsti arvamuse kohaselt ei olnud I S e seisund hommikuks olulisel määral paranenud, vestluses raviarstiga „on patsient jutukas, jätab endast meeldiva ja kannatava inimese mulje; ta kurdab, et abikaasaga ei ole viimastel aastatel olnud lähedust...“, samuti väidab, et abikaasaga olnud eile tüli. Arvamuses sisalduvat hinnangut, et patsient on situatsioonis desorienteeritud ja ei oska seda adekvaatselt hinnata, ei ole ühegi elulise asjaoluga täiendavalt selgitatud. Märgitud on küll seda, et patsient ei tea oma diagnoosi, arvates, et põeb skisofreeniat, ravimite nimesid mäletab vaid osaliselt, täiendavaid küsimusi esitamata on nõus tarvitama depoopreparaati, oma seisundi halvenemist ei tunnista jne. Maakohus nõustus taotlusega ning leidis, et I S el esineb raske psüühikahäire, millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Kohtu hinnangul on tema käitumine ettearvamatu, ravita ja tavapärases keskkonnas võib ta olla oma ebaadekvaatse käitumisega ohtlik iseendale (on teinud suitsiidikatse) ja ümbritsevatele (karjub oma 3-aastase lapse ja abikaasa peale, on esinenud asjade lõhkumist, võib vigastada ennast või last). Kohus leidis, et sõltuvalt oma seisundist on ravile paigutatav isik võimetu otsustama ravi vajaduse üle, mistõttu vajab ta psühhiaatrilist ravi ja järelevalvet, mis on võimalik ainult statsionaari tingimustes. Maakohus ei ole määruses märkinud ühtegi faktilist asjaolu, mille põhjal võiks järeldada, et I S on juunis 2015 endale või teistele ohtlik, neid asjaolusid ei nähtu ka taotlusest ega arsti arvamusest. Ükski tõend ei kinnita, et isiku haiglasse toimetamine oleks tingitud suitsiidikatsest või et isik oleks „lõhkunud asju“, mis võiks ohustada teda ennast ja teisi isikuid. Praegusel juhul ei nähtu ka patsiendi abikaasa selgitusest, et kiirabi oleks kutsutud mingi erakorralise sündmuse puhul, vaid eelkõige seetõttu, et tema naise seisund halvenes. Eeltoodust nähtuvalt ei vasta maakohtu määrus seaduse nõuetele. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus haiglasse paigutatava isiku ohtlikkust nõuetekohaselt tuvastanud ega põhjendanud. Kohtumäärusest ei nähtu, millistele asjaoludele tuginevalt pidas kohus põhjendatuks rahuldada esialgse õiguskaitse taotlust ning leidis, et isiku tahtest olenemata tuleb tema suhtes kohaldada ravi ja paigutada ta haigla psühhiaatriaosakonda. Tahtest olenematu ravi kohaldamise määruses tuleb selgelt ja eraldi analüüsida seadusest tulenevaid eeldusi vastava ravi kohaldamiseks. Praegusel juhul on maakohus vaid märkinud, et ravi kohaldamata jätmisel on isik ohtlik nii endale kui teistele, kuid ei ole täpsustanud, milles seisneb väidetav oht. Määruses sisalduvat viidet suitsiidikatsele ei kinnita ükski tõend. See, et I S ei tea oma täpset diagnoosi (segatüüpi skisoafektiivne häire maniakaalses faasis), vaid arvab end põdevat skisofreeniat, ei kinnita järeldust situatsioonis desorienteeritusest. Pealegi ei annaks ka see asjaolu alust pidada isikut ohtlikuks. Nii kohtule esitatud taotlus kui sellele lisatud arsti arvamus sisaldavad valdavas osas üksnes hinnanguid, täpsustamata, millistele faktilistele asjaoludele need tuginevad. Kuna isiku tahtevastane ravi piirab oluliselt isiku põhiõigusi, eeldab vastava ravi kohaldamine isiku tegelikku ohtlikkust endale või teistele. Eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, muuhulgas kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Neid asjaolusid ei ole praegusel juhul võimalik tuvastada. Kohtule esitatud tõendid ei võimalda järeldada, et I S on ohtlik iseendale või teistele, mistõttu ei olnud maakohtul alust rahuldada haigla
taotlust tema suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks. Raskused peresuhetes või oskamatus probleeme lahendada ei kujuta endast ohtu PsAS § 11 lg 1 tähenduses. Menetluskulud jäävad tervikuna menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda (TsMS § 172 lg 3).
/allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes
/allkirjastatud digitaalselt/ M. Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ K. Kirspuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.