Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Menetluse käik ja hageja nõue

töölepingust tulenevaid kohustusi sellega, et ei taganud kostjale ohutut töökeskkonda, ei järginud sellekohaseid ettekirjutusi ega nõudmisi töökeskkonna mõõdistamiseks. Maakohtu otsus

pärast suhtlust ja arsti soovitust muutis hageja töökohtade paigutust selliselt, et kostja töökoht ei asunud printeri läheduses. Arvestades kõnealusest sündmusest töölepingu ülesütlemiseni möödunud aega ei tuvastanud kohus, et kirjeldatud olukord kajastas reaalset ohtu kostja tervisele 2014 mais. 7.06.2013 teatises soovitas arst mõõdistada tööruumi sisekliimat ja 26.08.2013 perearsti tõendis sisaldus palve teha tööruumide õhu analüüs. 17.12.2013 edastas kostja hagejale 13.11.2013 töötervishoiuarsti konsultatsiooni otsuse, milles paluti võimaluse korral teostada töökoha sisekliima kvaliteedi kontroll. Need soovitused ei olnud käsitletavad töötervishoiuarsti korraldusena tööandjale. Tööandja kesksed kohustused töötervishoiu alal sätestab töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 1 ja tööandjal ei ole kohustust täita töötervishoiuarsti korraldust. Üheski dokumendis ei sisaldu töötaja tööga seotud haigestumise tuvastamise otsust (TTOS § 13 lg 1 p 5) ega nõuet teabe saamiseks (TTOS § 192 lg-s 2). 13.11.2013 otsuse enam kui kuu aega hiljem tööandjale esitamise tõttu ei pidanud hageja aru saama, et kostja soovis või arst pidas vajalikuks viivitamatut tegutsemist. Vaidlus puudus, et uutesse ruumidesse asuti tööle 2013 oktoobris ja hageja planeeris töökeskkonna riskianalüüsi läbiviimise 2014 mais-juunis. Järgimaks TTOS § 13 lg 1 p-s 1 märgitud süstemaatilisuse põhimõtet ja p-s 2 sätestatud perioodi, tuli hagejal korraldada uus töökeskkonna riskianalüüs hiljemalt aasta jooksul alates uutesse ruumidesse asumisest. Seda perioodi hageja järgis. Samuti oli korraldatud töökeskkonna riskianalüüs algsetes tööruumides. Analüüside dokumentidest ei nähtunud tegureid, millest saaks järeldada reaalset ohtu mh kostja tervisele. 26.06.2014 e-kirjast nähtus, et varem 20.02.2012 tööandjale ette heidetud rikkumised kõrvaldati kohaselt ja ei esinenud alust ettekirjutuse tegemiseks. Kostjale tutvustati töökeskkonna riskianalüüsi tulemusi ja töötervishoiualase väljaõppe korda, samuti töökohale esitatavaid nõudeid. Kohus ei tuvastanud kostja väidet, et töökoha sisekliima oli sobimatu talle ja kolleegidele, kinnitavaid asjaolusid. Tööinspektsiooni 16.9.2014 vastusest nelja nõustamisjuhtumi kohta seoses hagejaga ei saa järeldada puudusi töökoha sisekliimas ega reaalset ohtu kostja tervisele. Piltidelt uute tööruumide kohta ei tuvastanud kohus asjaolusid, mis viitaksid ohule töötajate tervisele. Hoone kohta, milles asuvad uued tööruumid, on väljastatud kasutusluba 2014 märtsis. 2014 mai kohta ei saa selle põhjal järeldada töötervishoiualaseid puudusi töökohas. Tööruumide tehnilise kirjelduse kohaselt vastas ruumide projekteerimine kehtivatele normidele, mis koosmõjus kasutusloa väljaandmisega ei võimalda tuvastada olulise terviseriski olemasolu. Vaidlust ei olnud, et kostja tervis halvenes tõesti selle perioodi jooksul, mil ta hageja juures töötas, aga 7.05.2014 töövõime kaotuse tuvastamise otsuse, haigusloo, töötervishoiuarsti 3.11.2014 selgituste ja Terviseameti peaspetsialisti 5.12.2014 vastuse alusel on võimalik selle tingitus üldhaigestumisest. Tervikuna nähtus kostja sagedastest tervisemuredest ja töökoha vahetumisest tingitud võimaliku mõju puudumisest pigem üldhaigestumine töövõime kaotuse põhjusena. Töötervishoiuarsti 4.03.2014 teatisest, mille kostja esitas hagejale alles koos ülesütlemisavaldusega, ei saa teha teistsugust järeldust. Viidatud teatis võis olla aluseks töötaja teisele tööle üleviimiseks (TTOS § 13 lg 1 p 10) või lepingu lõpetamiseks (TLS § 91 lg 3). Seega maakohus tuvastas 1.08.2012 töölepingu kostjapoolse 6.05.2014 ülesütlemise tühisuse. Hageja väidet, et kostja pidi andma hagejale täiendava tähtaja väidetava lepingurikkumise lõpetamiseks, ei olnud vaja käsitleda analoogia korras TsMS § 442 lg 8 viimase lausega. Kohus sai töölepingu TLS § 107 lg 2 ja TLS § 85 lg 4 alusel lõpetada ajast, mis see oleks lõppenud etteteatamistähtaja järgmise korral (vt Riigikohtu 10.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-12, p 16). Korralise ülesütlemise 30-päevane etteteatamise tähtaeg hakkas TsÜS § 135 lg 1 järgi kulgema 7.05.2014 ja lõppes 5.06.2014 (vt nt Riigikohtu 29.01.2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-16-03, p 13). Seega lõpetas kohus töölepingu alates 6.06.2014.

Riigikohus on korduvalt jaatanud TLS § 100 lg 5 alusel tööandja nõuet töötaja vastu (29.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-12, p 12; 19.03.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19613, p 16). Riigikohus on ka kaudselt kinnitanud, et hüvitise võib määrata lähtuvalt töötaja keskmisest töötasust (3-2-1-116-12, p 12). Kohus tõlgendas TLS § 100 lg 5 sõnastust viisil, et tööandjal on töötaja eeldatavale tööpanusele vastava soorituse väärtuse hüvitamise nõue. Kuna kostja oli töölepingu ülesütlemise ajal ajutiselt töövõimetu ja alates järgmisest päevast tuvastati kostjal oluline töövõime kaotus, oleks etteteatamistähtaja järgimise korral olnud võimalik kostja tööjõust maksimaalselt 20% kasutada. Kuna kohus lõpetas töölepingu alates 6.06.2014, siis esitati kostja 6.05.2014 avaldus etteteatamistähtaega järgides ja TLS § 100 lg 5 kohaldamise eeldus ei olnud täidetud. Seega jättis kohus hageja hüvitise nõude rahuldamata. Kuna kohus tuvastas, et töölepingu kostjapoolne ülesütlemine on tühine, ei ole kostja TLS § 100 lg-st 4 tuleneval hüvitise nõudel TsÜS § 84 lg 1 esimese lause järgi õiguslikke tagajärgi. Kostja nõuet ei saanud ka rahuldada, kuna kohus ei tuvastanud hagejapoolset lepingurikkumist. Vastuhagi jäi tervikuna rahuldamata. TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel jättis kohus arvestamata Tööinspektsiooni 2006 ettekirjutuse. Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda (TsMS § 162 lg 4 ja § 163 lg 1). Kuna pooled kannavad ise oma kulud, ei ole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. Apellatsioonkaebus

Maakohus eeldas vääralt, et kostja nõude aluseks võis olla TTOS § 13 lg 1 p 5 või § 192 lg 2. Kohus jättis tähelepanuta, et kostja viitas 29.10.2014 seisukohas nõude alusena TTOS § 121 lg 2 p-le 5 ja § 13 lg 1 p-le 61. Neile sätetele tuginedes saab öelda, et arstide tõendid olid hagejale siduvad. Arstide seisukohtade hindamisel ei saa jätta tähelepanuta ka TTOS § 13 lg 1 p 10. Kohus jättis käsitlemata SA PERH töötervishoiu ja kutsehaiguste keskuse 3.11.2014 vastuse nr 2014/13-1/249-2, mille p-dest 3 ja 4 nähtub, et esmaseks reegliks on töökoha või töökorralduse muutmine sobivaks nii, et töötaja saaks tööd jätkata. Hageja ei käitunud heauskselt, jättes töökeskkonna seisundi kostja terviseseisundiga vastavusse viimata. Maakohus leidis ekslikult, et töökeskkonna riskianalüüsi läbiviimise süstemaatilisuse põhimõtet on järgitud. Töökeskkonna riskianalüüsi näol on tegu tööandja ennetustegevusega (TTOS § 121 ja § 3 lg 2). Kohus tõlgendas vääralt TTOS § 13 lg 1 p 2 – aastane tähtaeg on seatud sisekontrolli tulemuslikkuse hindamisele. Maakohus tõlgendas tõendeid meelevaldselt. Uute tööruumide fotosid ei ole võimalik tõendina käsitleda, kuna ei ole võimalik tuvastada, kas ja mil moel on need seotud kostjaga. Isegi kui fotod on tehtud samas ruumis, on näha, et printer asub selles ruumis. Kohtu viidatud hoone kasutusluba (väljastatud märtsis 2014) on väljastatud fassaaditöödele. Siseruumide renoveerimistöödele puudub tänaseni kasutusluba. Seega pole võimalik väita, et hoone ja selle tehnosüsteemid vastasid kostja töösuhte ajal nõuetele. Kuna riskide hindamine oli läbi viimata, siis jättis hageja TTOS § 4 lg 45 ja VV 14.06.2007 määruse nr 176 nõuetele vastava töökoha tagamise kohustuse täitmata, tekitades tegevusetusega kostja tervist kahjustava olukorra. Maakohtu seisukoht, et töötervishoiuarsti teatis võiks olla aluseks töötaja teisele tööle üleviimiseks TTOS § 13 lg 1 p 10 alusel või töölepingu lõpetamiseks TLS § 91 lg 3 alusel, on vastuolus TTOS § 3 lg-s 2 sätestatud töötervishoiu ja tööohutuse üldpõhimõttega. Nõuetele vastava juhendamise läbiviimata jätmine lõi olukorra, et töötaja ei osanud nõuda TTOS § 13 lg 1 p 10 rakendamist. Kohus ei ole juhendamise osas seisukohta võtnud. Hageja oleks heas usus ja mõistlikult kostja seaduslikke huve silmas pidades pidanud ise näitama üles huvi ja aktiivsust ning arstitõendite ebaselguse korral paluma kostjal esitada vajalikud dokumendid, hindamaks, kas TTOS § 13 lg 1 p 10 koosseis esineb. Eeltoodud põhjustel on hageja oluliselt rikkunud lepingust ja seadusest tulenevaid kohustusi. See, et töötajal tekkinud tervisekahjustus ei olnud traumaatiline, vaid aja jooksul süvenev (astma), ei muuda seda vähemoluliseks ega õigusta hageja süstemaatilist tegevusetust ja ignorantsust tööohutuse ja töötervishoiu nõuete täitmisel, mis olid otseses põhjuslikus seoses töötaja tervise kahjustumisega. Tööohutuse ja töötervishoiu nõuete sisu ja eesmärk on sätestatud TTOS §-s 2 ning neid põhikohustusi rikkus hageja kogu töösuhte vältel. Vastus apellatsioonkaebusele

osas, millega kohus jättis rahuldamata hageja nõude kostjalt TLS § 100 lg 5 alusel hüvitise väljamõistmiseks. Kohtuotsus on selles osas jõustunud. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks vaidlustatud osas. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ja ei rikkunud menetlusnorme. Apellatsioonkaebuses kordab kostja maakohtus esitatud väiteid. Maakohus on nendele hinnangu andnud ja käsitlenud neid piisava põhjalikkusega. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Vaidlus puudus selles, et kostja töötas hageja ja tema õiguseelneja juures 1.08.2012 sõlmitud töölepingu alusel alates 13.08.2012 raamatupidajana. Kostja töö tegemise kohaks oli alates 13.08.2012 tööandja asukoht Tallinnas Pärnu mnt 139E/13 ja alates 21.10.2013 kuni jaanuarini 2014 Tartu mnt 43. Kostja ütles 6.05.2014 töölepingu erakorraliselt üles TLS § 91 lg 2 p 3 alusel alates 9.05.2014. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostjal esines alus töölepingu ülesütlemiseks. Ringkonnakohus peab õigeks maakohtu seisukohta selles, et tuvastamaks, kas kostjal esines alus töölepingu ülesütlemiseks TLS § 91 lg 2 p 3 alusel, pidi ta tõendama, et töötamine hageja ruumides oli vahetult ja reaalselt tema elu või tervise jaoks ohtlik. Maakohus on eelmenetluses pooltele selgitanud tõendamisele kuuluvaid asjaolusid, s.t et TLS § 91 lg 2 p 3 alusel töölepingu ülesütlemisel peab töötaja ülesütlemist põhjendama ja viitama, millised etteheidetavad rikkumised koosmõjus konkreetsete ohuteguritega on sedavõrd olulised, et neist järeldub reaalne oht tervisele. Maakohus on tõendeid hinnates õigesti tuvastanud, et tegelik ja reaalne oht hageja tööruumidest kostja elule ja tervisele, mis andnuks aluse tööleping erakorraliselt üles öelda, puudus. Nõustuda ei saa apellandiga, et oht tema elule ja tervisele praeguse vaidluse asjaolusid arvestades võis olla ka kaudne. Maakohus on menetluses juhtinud poolte tähelepanu ja selgitanud, et kostja pidi TLS § 91 lg 2 p 3 alusel töölepingut lõpetades põhjendama, mille alusel on töölepingu lõpetamine võimalik ja et põhjendustest peab nähtuma, et tööandjapoolne rikkumine on sedavõrd suur, et sellega kaasneb töötaja tervisele reaalne oht. Maakohus on viidanud seejuures kohtupraktikale (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-117-08, p 12) ja selgitanud, et "tervislike töötingimuste tagamata jätmise eest tööandjale vastutuse panemiseks on vaja tuvastada, milles seisnes töökorralduse vastuolu õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega tööandja eiras tööohutuse nõudeid. Riigikohtu hinnangul ei piisa tööandja tegevuse õigusvastaseks lugemiseks üldistest etteheidetest, et töötaja töötingimused tööandja juures olid tervist kahjustavad ja põhjustasid töötajale kutsehaiguse“. Nõustuda saab apellatsioonkaebuse vastuse p-s 24 märgituga, et TLS § 91 lg 2 p-le 3 tuginedes saab selliseks mõjuvaks põhjuseks olla konkreetne reaalne oht töötaja tervisele, mis on tingitud tööandjapoolse kohustuse olulisest rikkumisest. TLS § 91 lg 2 p 3 mõte on võimaldada töötajal lõpetada tööandjaga sõlmitud tööleping, kui selle täitmine on töötaja elule või tervisele reaalselt ja vahetult ohtlik. Sätte sõnastus viitab sellele, et muudel põhjustel, mida võib küll tööandjale süüks panna, kuid mis tegelikult ohtlikku olukorda ei tekita, ei ole võimalik töölepingut viidatud alusel üles öelda. Reaalseks ohuks saab seega olla selline tingimus, mis võib suure tõenäosusega ja vahetult

mõjutada töötaja tervist ning kõiki asjaolusid arvestades õigustab töötaja lahkumist ilma etteteatamata, kaaludes üles tööandja huvi töötaja poolt töö jätkamise vastu. Oht ise peab aga tulenema tööandjapoolsest kohustuse olulisest rikkumisest ja olema sedavõrd oluline, et kaalub üles tööandja huvid töölepingu jätkamise vastu kuni korralise töölepingu lõpetamise tähtaja lõpuni. Kostja on maakohtu menetluses ja apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks oli hageja poolt süstemaatiliselt ja pika aja jooksul erinevate tööohutusalaste nõuete rikkumine, mis lõid olukorra, kus kostja tervis hageja tegevusetuse tõttu kogu aeg halvenes. Apellatsioonkaebuses on väidetud, et maakohus jättis vastavad kostja poolt töövaidluskomisjonile ja kohtule esitatud tõendid tähelepanuta. Kaebaja väide on ebaõige ja vastuolus asja materjalide ning maakohtu otsuse järeldustega. Ringkonnakohtu hinnangul hindas maakohus tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1 ja kohtu järeldused on vastavuses TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõudega. Kohtuotsus kajastab tõendite analüüsi ja kohtu seisukoha kujunemine on jälgitav ja järeldused põhjendanud. Tõendamist leidis, et hageja oli süstemaatiliselt korraldanud töökeskkonna riskianalüüse ja kohus tuvastas, et riskianalüüsist ei tulenenud tegureid, millest saaks järeldada reaalset ohtu kostja tervisele. Hageja oli riskianalüüsi tulemusi, töötervishoiualase väljaõppe korda ja töökohale esitatavaid nõudeid kostjale tutvustanud. Kostja töötas hageja juures kahes erinevas kohas: 13.08.2012 kuni 20.10.2013 Pärnu mnt 139E tööruumides ning edasi alates 21.10.2013 kuni 10.01.2014 Tartu mnt 43 tööruumides. Pärnu mnt tööruumides pidas hageja enda tervisele reaalselt ja vahetult ohtlikuks temaga samas tööruumis asunud printerit. Maakohus tuvastas, et kostja eemaldas hageja palvel printeri kostja tööruumist. Tartu mnt ruumidesse kolimise järgselt palus kostja 17.12.2013 abi „enda halva enesetunde välja selgitamiseks“ (Töövaidlusasi nr 4-1/1143 lk 16). Vaidlust ei olnud, et selle palvega ei jõutud tegelda, kuivõrd alates 10.01.2014 kuni töölepingu erakorralise ülesütlemiseni 9.05.2014 viibis kostja haiguslehel ja ei viibinud enne töölepingu ülesütlemist hageja tööruumides ega asunud sinna tööle. Maakohus tuvastas õigesti, et kuna kostja ei viibinud neljal järjestikult kuul enne lepingu ülesütlemist hageja tööruumides, ei saanud hageja tööruumid ohustada kostja elu ega tervist. Ka seetõttu ei saanud printeri väidetav paiknemine kostja sealses tööruumis olla ohuks kostja tervisele, kuivõrd ta viibis alates 10.01.2014 kuni töölepingu erakorralise ülesütlemiseni töölt eemal. Samal põhjusel ei ole määravat tähendust Tartu mnt 43 hoone kasutusluba käsitlevatel väidetel ja uutel tööruumi fotodel. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et nõustub vastustajaga, et hoonel oli kehtiv kasutusluba alates 2008 ja 2014 väljastati uus kasutusluba seoses ehitusloa nr 58672 alusel teostatud fassaadi rekonstrueerimistöödega. Ringkonnakohus ei nõustu kaebuses sisalduvate etteheidetega tõendite meelevaldsest hindamisest. Maakohtu käsitlus arstitõendite soovituslikust iseloomust ja põhjusliku seose puudumist kostja tervise halvenemise ja hageja tegevuse vahel on õige. Ringkonnakohus ei näe alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt ja jõuda vastupidisele järeldusele. Tuvastamist leidis, et puudus reaalne või objektiivse loomuga oht kostja tervisele, mis saanuks olla aluseks töölepingu erakorralisele ülesütlemisele kostja poolt. Töölepingu erakorraline ülesütlemine kostja poolt TLS § 91 lg 2 p 3 alusel oli tühine. Eeltoodust tulenevalt ei olnud alust rahuldada ka kostja rahalisi nõudeid. Menetluskuludest

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.