Eesistuja Liis Arrak, liikmed Gea Lepik ja Kaija Piirmets
Määruse tegemise aeg ja koht 07.02.2025, Tallinn Kohtuasja number
2-25-444
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku valvearsti taotlus esialgse õiguskaitse korras F.Z-ile tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja selle pikendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 13.01.2025 määrus (esialgse õiguskaitse pikendamine)
Kaebuse esitaja ja liik
F.Z-i määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399) psühhiaatriakliiniku valvearst Q.W Puudutatud isik F.Z (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Annemarie Kunila
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta F.Z-i määruskaebus rahuldamata.
2.Jätta Harju Maakohtu 13.01.2025 määrus muutmata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku valvearst Q.W (avaldaja) esitas 10.01.2025 Harju Maakohtule taotluse kohaldada F.Z-ile (puudutatud isik) esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut ravi neljaks päevaks ja pikendada esialgset õiguskaitset 40 päevani. Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus alates 05.01.2025 ning 10.01.2025 kell 09.00 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi. Puudutatud isik on psüühikahäirest tingitud ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu endale ja teistele ohtlik ega suuda hinnata oma ravivajadust.
2.Psühhiaatrite 10.01.2025 arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire (äge psühhootiline häire F29 ja dementsuse F00 kahtlus). Puudutatud isik toodi valvetuppa Ida-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonnast, kuhu ta oli ise pöördunud. Puudutatud isik palju ei avaldanud, kuid kurtis hirmu ning väitis, et ta põgeneb kellegi eest, kes on teinud midagi kohutavat. Samas ei olnud tal sellest mälupilti ning ta ei mäletanud viimasel paaril kuul toimunut. Puudutatud isik elab Soomes ning ta ei osanud öelda, millal ja miks ta Eestisse tuli, kus ta peatus ning kas tal oli kaasas pagas. Ta avaldas, et ei ole ühelgi tingimusel nõus Soome tagasi minema, andmata selle kohta selgitusi. Oma mobiiltelefoni oli ta kuhugi kaotanud ning lähedaste telefoninumbreid ei teadnud. Puudutatud isik oli esialgu nõus jääma mäluhäirete tõttu psühhiaatriakliinikusse ravile, kuid alates 09.01.2025 hakkas tema seisund tasapisi halvenema. Ta muutus kahtlustavaks ja süüdistavaks ning oli rahuolematu, et peab olema uuringute ajal haiglas, samuti keeldus ta kahel päeval minemast aju MRT-uuringule ja siseorganite ultraheliuuringule. Süvenesid kaebused nõrkustunde ja mäluhäirete kohta ning ta avaldas jätkuvalt, et põgeneb millegi hirmsa eest, mis juhtus Soomes. Olenemata põhjalikest selgitustest, oli puudutatud isik negativistlik meeleolu parandava, psühhoosivastase, rahustava ja keskendumisvõimet parandava ravi vajaduse kohta. Ta oli impulsiivne, sõnaliselt agressiivne, konfliktne, ennast ravita jättev, ettearvamatu käitumisega ja situatsioonis täiesti desorienteeritud. Ravita jäämisel on ta oma psühhoosisümptomitest (paranoilised luulumõtted, impulsiivsus, desorientatsioon situatsioonis) ja mäluhäiretest juhitud käitumisega ohtlik eelkõige iseendale, aga ka teistele. Psüühikahäire tõttu ei ole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Haiglast lahkudes püsib kõrge risk, et puudutatud isik eksib Tallinnas ning käitub paranoiast ja mäluhäiretest mõjutatuna ennast ja teisi ohustavalt. Puudutatud isiku seisundit arvestades ei ole tõenäoline tema seisundi paranemine ja iseseisev ohutu toimetulek haiglavälistes tingimustes nelja päeva jooksul. Seetõttu tuleks jätkata tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ning lubada manustada psühhoosivastaseid, rahustavaid ja muid vajalikke ravimeid haiglatingimustes kuni 40 päeva.
3.Harju Maakohus kuulas puudutatud isiku ja tema raviarsti ära. Puudutatud isik selgitas, et ta pöördus psühhiaatriakliinikusse vabatahtlikult erakorralise meditsiini osakonna kaudu. Ta võttis hotelli eest takso, sest tal tekkis mäluhäirete kahtlus. Eestisse tuli ta laupäeval pärast aastavahetust. Tal on suur füüsiline nõrkus ja mälu on kadunud. Ta keeldub MRT-uuringust, sest sellel ei ole mõtet. Ta tahaks oma muredest kellegagi vestelda ja oma tervislikus seisundis selgust saada. Soomes elab ta üksi ning Eestis on kõik lähedased peale lapse ja lapselapse. Ta on tahtnud Soomes oma korteri tühjaks teha ja ära kolida. Ta ei tea, mis plaaniga ta Eestisse tuli. Ta ei tea veel, kas üürida Tallinnas või kuskil korter. Tema ja haigla töötajad ei mõista teineteist.
2-25-444 Raviarst avaldas, et puudutatud isiku seisund ega ravivajadus ei ole vahepeal muutunud. Tema diagnoosimine ja ravimine võtavad aega. Kõigepealt on vaja diagnoos uuringutega kinnitada ja seejärel saab määrata ravi haigla tingimustes koos seisundi jälgimisega. Koju saab puudutatud isik minna seisundi paranemisel.
4.Puudutatud isikule määratud esindaja toetas avaldust. Puudutatud isik on selgelt segaduses ja vajab abi. Tal ei ole selget plaani, mida haiglast välja saades teha.
5.Harju Maakohus kohaldas 10.01.2025 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ning paigutas puudutatud isiku alates 10.01.2025 kell 09.00 kuni 14.01.2025 kell 09.00 psühhiaatriakliinikusse, andes loa talle vajadusel tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks.
6.Puudutatud isiku raviarst esitas 13.01.2025 arvamuse, mille kohaselt ei ole puudutatud isiku seisund muutunud. Puudutatud isikul ei ole jätkuvalt koostöövalmidust raviks ning ravita jätmisel on ta raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja teistele. Maakohtu määrus ja põhjendused
7.Harju Maakohus pikendas 13.01.2025 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut ravi kuni 40 päevani alates 10.01.2025 ning andis loa talle vajadusel tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks. Maakohus märkis, et tahtest olenematu ravi loetakse lõpetatuks 19.02.2025 või varem, kui raviasutus teeb otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks. Maakohus tugines psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1 ja § 13 lg-le 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5. Maakohus leidis, et esialgse õiguskaitse pikendamise eeldused on täidetud. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire (äge psühhootiline häire F29 ja dementsuse F00 kahtlus). Tema käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud. Ta on segadusseisundis, ei mõtle selgelt, ei mõista ravivajadust ning ei suuda enda eest mistahes adekvaatseid otsuseid teha. Ta kurdab mälu puudumist mingi perioodi osas ja ei oska öelda, miks ja kuidas ta Eestisse sattus. Tal ei ole ka selget plaani, kuhu minna ja mida teha pärast haiglast välja saamist. Puudutatud isiku psüühikahäire piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita jätmisel ohustab ta eelkõige ennast, aga ka teisi. Tema ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Tema seisundit arvestades ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Kodustes tingimustes ei ole tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Puudutatud isik ei pea end haigeks ega soostu ravimeid arsti määratud skeemi järgi tarvitama. Tahtest olenematut ravi saab aga kohaldada üksnes haigla tingimustes. Seetõttu tuleb esialgset õiguskaitset pikendada. Puudutatud isik vajab ravimite manustamist ja ravi, mistõttu tuleb anda luba talle ravimite manustamiseks ja tema suhtes vajalike ravimeetodite rakendamiseks, kui ta ei peaks ravimeid vabatahtlikult manustama ja/või ravimeetoditega nõustuma. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
8.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada. Kuigi esialgse õiguskaitse kohaldamine kuni neljaks päevaks oli puudutatud isiku mäluprobleemide tõttu mingil määral põhjendatud, siis esialgse õiguskaitse pikendamine seda ei ole. Puudutatud isik on täiesti adekvaatne ning ta ei ole endale ega teistele ohtlik. Haiglas
2-25-444 rikutakse tema inimõigusi. Tal ei lubata haigla territooriumilt linnas jalutamiseks või lähedal asuvas toidupoes käimiseks lahkuda. Arstid ega ka kohtunik ei ole temaga piisavalt vestelnud ja ta ei ole saanud oma probleeme selgitada. Kohus ega puudutatud isikule määratud esindaja ei ole talle vaatamata korduvatele nõudmistele esitanud tervislikku seisundit ja ravi puudutavaid dokumente. Kui eeltoodud pretensioonid saaksid lahenduse, oleks puudutatud isik nõus haiglasse jääma, kuid nii kaua, kui need ei ole lahendatud, soovib ta vaidlustatud määruse tühistamist ja alusetult kohaldatud tahtest olenematu ravi lõpetamist.
9.Avaldaja jäi vastuses psühhiaatrite 10.01.2025 arvamuse juurde. Avaldaja lisas, et raviarst andis 14.01.2025 puudutatud isikule kirjalikku tagasisidet tema seisundi kohta ning raviarst ja teise osakonna arst konsulteerisid puudutatud isikuga ka 17.01.2025 ning selgitasid talle tema seisundit ja raviplaani. Menetluse edasine käik
10.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
11.Ringkonnakohus andis avaldajale 03.02.2025 tähtaja selgitamaks ja põhistamaks, millele tuginedes oli puudutatud isiku raviarst tahtest olenematu ravi pikendamise kohta arvamust andes veendunud, et ravita jäämise korral on puudutatud isik lähitulevikus endale ja/või teistele ohtlik, ning milles tema ohtlikkus seisnes ja seisneb praegusel ajal. Samuti palus ringkonnakohus esile tuua, kas ja mil viisil on haigla võtnud ühendust puudutatud isiku lähedastega.
12.Avaldaja vastas 05.02.2025, et puudutatud isik oli haiglasse tulles situatsioonis desorienteeritud. Ta ei teadnud, miks ja millal ta Eestisse tuli, ning pidi enda väitel Soomest põgenedes lahkuma, sest seal juhtus midagi hirmsat. Ta kartis, et ta sureb kohe ära, ning nõudis personalilt abi. Puudutatud isiku kehaline seisund oli stabiilne, kuid tema mõttekäik oli hüplev, ebaloogiline ning juhitud surmahirmust ja paranoiast. Tal ei olnud mobiiltelefoni, sest ta oli veendunud, et selle kaudu saab teda jälitada ja ohustada. Tema käitumine oli ettearvamatu, agressiivne ja vastuoluline. Ühelt poolt nõudis ta oma tervisliku seisundi, sh mäluhäirete tekkepõhjuse täpsustamiseks meditsiinilisi uuringuid, kuid teiselt poolt ei olnud ta nõus tellitud meditsiinilistes uuringutes ja protseduurides osalema või katkestas need poole pealt ning suhtus talle määratud ravimitesse paranoiliselt, keeldudes neid võtmast. Ta oli veendunud, et kuni paari viimase kuu kohta tal mälu ei ole, kuid objektiivne leid mäluhäirete kohta puudus. Sisulist kontakti ei olnud temaga olukorra osas võimalik saada. Puudutatud isik oli osakonnas sõnaliselt agressiivne ja riiakas. Ta kahtlustas ja süüdistas nii personali kui ka kaaspatsiente enda kahjustamises ja rumaluses. Ta ei soovinud haiglast lahkuda, aga tahtis seal olla vaid omadel tingimustel ning ei teinud ägeda paranoia ja vaenuliku meeleolu tõttu koostööd. Tema mõttekäik oli kohati ebaloogiline, vastuoluline ja äärmiselt paranoiline ning tema käitumine oli tugevalt mõjutatud paranoiast ja hirmust. Ta ei saanud enda ravivajadusest aru ja jättis end puuduliku haiguskriitika tõttu ravita. Puudutatud isik oli paranoiast mõjutatud agressiivse käitumise tõttu ohtlik ja ettearvamatu nii endale kui ka teistele. Ta sai tahtest olenematut ravi täpsustamata orgaanilise psühhoosi (F29) diagnoosiga. Puudutatud isikul ei olnud oma Soomes elavate lähedaste kontaktandmeid ja ta andis vastuolulisi andmeid oma elukoha kohta Soomes. Ta rääkis pidevalt, et tal ei ole Eestis kuhugi minna ja nõudis endale Eestis elamise korraldamist ja isiklike asjade Eestisse kolimist. Esialgu keelas ta haiglapersonalil kategooriliselt oma Tallinnas elava vennaga kontakteerumise, hiljem aga süüdistas, et miks ei kutsu keegi venda talle vajalikke asju
2-25-444 tooma. Selle peale teavitas raviarst ühte puudutatud isiku kahest vennast puudutatud isiku viibimisest haiglas. Venna sõnul olid sugulased puudutatud isikut 2024. a novembri ja detsembri paiku taga otsinud, sest ta oli kõigiga kontakti lõpetanud, ning sugulased kaalusid tema taga otsimist ka politsei abil. Vennal ei olnud kontakti puudutatud isiku Soomes elava lapse ja lapselapsega. Puudutatud isiku seisund paranes ja agressiivne käitumine taandus rahustava, paranoiat leevendava ja meeleolu parandava raviga. Ta oli 27.01.2025 nõus haiglast lahkuma stabiilses seisundis ning tahtest olenematu ravi lõpetati. Puudutatud isikule selgitati vajadust pöörduda edasise ravi korraldamiseks perearsti või psühhiaatri vastuvõtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
13.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata, sest määruskaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu määruse seaduslikkuses ja põhjendatuses.
14.Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud TsMS § 534 lg 1 ning PsAS § 11 lg 1 kohaldamisel ning tahtest olenematu ravi pikendamisel kuni 40 päevani. Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Kolleegiumi arvates asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid ilmselt täidetud isiku kuni 40 päevaks esialgse õiguskaitse korras tahtevastasele psühhiaatrilisele ravile paigutamise tingimused TsMS § 534 lg 1 p 1 ja PsAS § 11 lg 1 tähenduses. Samuti on isiku tervislikku seisundit kinnitavad psühhiaatrite arvamused küllaldased TsMS § 534 lg 1 p 2 tähenduses, et kohaldada isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja seda pikendada. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid.
15.Vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Puudutatud isik ei ole otseselt vaidlustanud seda, et tal on raske psüühikahäire, kuid ta leiab, et ta on adekvaatne ja ei ole endale ega teistele ohtlik. Kolleegiumi arvates asja materjalid seda ei kinnita. Esialgu hinnati puudutatud isiku diagnoosiks äge psühhootiline häire (F29), kuid hiljem on puudutatud isikul diagnoositud täpsustamata orgaaniline psühhoos (F29). Mõlemaid saab pidada raskeks psüühikahäireks, mis piiravad puudutatud isiku võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida PsAS § 11 lg 1 p 1 mõttes. Puudutatud isik oli haiglasse saabudes situatsioonis täiesti desorienteeritud. Ta põgenes enda väitel millegi hirmsa eest, mis
2-25-444 juhtus Soomes, kuid midagi täpsemat ei osanud ta juhtunu kohta öelda ja ta ei mäletanud viimasel paaril kuul toimunut. Samuti ei osanud ta öelda, millal ja miks ta Soomest Eestisse tuli ja kus ta peatus. Puudutatud isiku käitumine oli seega psühhoosisümptomitest (paranoilised luulumõtted, impulsiivsus, desorientatsioon situatsioonis) ja mäluhäiretest juhitud ning tema seisund ei olnud paranenud ka esialgse õiguskaitse pikendamise aja seisuga. Tema käitumine haiglas oli ettearvamatu, impulsiivne, sõnaliselt agressiivne, konfliktne, süüdistav, ennast ravita jättev ja vastuoluline. Eelneva foonil ei olnud puudutatud isikul ka selget arusaama, kuhu ta haiglast välja saades läheb ja mida ta edasi teeb. Puudutatud isiku väitel ei ole temaga piisavalt vesteldud ja ta ei ole saanud oma probleeme selgitada ning talle ei esitatud tema tervislikku seisundit ja ravi puudutavaid dokumente. Samas on avaldaja vastuses määruskaebusele selgitanud, et arstid andsid puudutatud isikule tema tervisliku seisundi ja raviplaani kohta nii kirjalikku kui ka suulist tagasisidet, samuti sai puudutatud isik kõik enda hinnangul tähtsust omava esile tuua ka kohtulikul ärakuulamisel ja määruskaebuses. Arvestades, et puudutatud isiku käitumine oli psühhoosisümptomitest ja mäluhäirest juhitud ning ta oli situatsioonis täiesti desorienteeritud ja ettearvamatu käitumisega, oli pigem kindel kui tõenäoline, et ta on esialgse õiguskaitse pikendamata jätmise korral endale ohtlik PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses, kuid võib agressiivse käitumisega seada ohtu ka teisi. Kolleegiumil ei ole alust arvata, et puudutatud isikule oleks olnud piisav muu psühhiaatriline abi PsAS § 11 lg 1 p 3 tähenduses. Puudutatud isik pöördus küll ise haiglasse, kuid ta ei olnud psühhiaatrite 10.01.2025 arvamuse järgi võimeline mõistma ravivajadust ja keeldus ravimite võtmisest. Puudutatud isiku raviarsti 13.01.2025 arvamusest esialgse õiguskaitse pikendamise kohta nähtub, et tal ei olnud jätkuvalt koostöövalmidust raviks. Avaldaja on ka 05.02.2025 vastuses selgitanud, et puudutatud isik ei olnud nõus osalema tema tervisliku seisundi väljaselgitamiseks tellitud uuringutes ja protseduurides ning suhtus talle määratud ravimitesse paranoiliselt ja keeldus neid võtmast. Seejuures ei olnud puudutatud isikul Eestis peatumiskohta, ta ei teadnud oma lähedaste kontaktandmeid ja tal ei olnud enda sõnul Eestis kellegi juurde minna, samuti keelas ta esialgu haiglapersonalil kategooriliselt oma Tallinnas elava vennaga kontakteerumise. Puudutatud isikule ei olnud seega võimalik osutada vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel kui talle psühhiaatriahaiglas tahtest olenematut ravi osutades, mille vältel ei olnud paratamatult võimalik jalutamiseks ja poes käimiseks haigla territooriumilt lahkuda. Praeguseks on ka teada, et puudutatud isiku seisund on ravi tulemusel stabiliseerunud ja paranenud ning tahtest olenematu ravi lõpetati 27.01.2025.
16.Eelnevat arvestades asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused olid ilmselt täidetud ja puudutatud isik tuli paigutada kuni 40 päevaks või kuni ravivajaduse äralangemiseni haigla psühhiaatriaosakonda ning kohaldada talle tahtest olenematut ravi. Seetõttu jääb määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.
17.Määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel riigi kanda.
18.Määruse peale, millega ringkonnakohus lahendab määruskaebuse maakohtu esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi rakendamise määruse peale, saab TsMS § 543 lg 2 järgi esitada Riigikohtule määruskaebuse. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1 esimese lause järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
2-25-444 (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.