Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

MAAKOHTU LAHEND

Põhjendatud ei ole kostja väide, et kuna hageja ei ole tuginenud diskrimineerimisele rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi, nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse alusel (VõrdKS § 1 lg-s 1 nimetatud alused), siis ei ole VõrdKS §-s 24 sätestatud nõuete esitamise õigus kohaldatav. Nii võrdse kohtlemise seadusest endast (VõrdKS § 2 lg 3) kui ka seaduseelnõu seletuskirjast tuleneb, et diskrimineerimise aluseks võrdse kohtlemise seaduse tähenduses võib muuhulgas olla ka ametiühingu liikmeks olemine või töötajate huvide esindamine. Nimetatud seisukohta on kinnitanud Riigikohus otsuses nr 3-3-1-13-10. Järelikult on kostjal õigus võrdse kohtlemise seaduse alusel diskrimineerimise tuvastamise ja kahjuhüvitise väljamõistmise nõue esitada. Ametiühingute seaduse (AÜS) § 25 lg 1 kohaselt individuaalsed töövaidlused töötajate või ametiühingu valitud esindajate ja tööandja vahel lahendatakse individuaalsete töövaidluste lahendamise korras, st arvestades ITVS §-s 6 sätestatud 4-kuulist tähtaega. VõrdKS § 25 järgi käesoleva seaduse §-s 24 sätestatud nõue aegub ühe aasta jooksul arvates päevast, millal kannatanud isik kahju tekkimisest teada sai või pidi teada saama. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-13-10 (p 13) asunud seisukohale, et ametiühingute seadus ei käsitle ebavõrdse kohtlemise tunnuseid, aluseid, võrdse kohtlemise põhimõtteid ega loo diskrimineerimisvaidluse lahendamiseks terviklikku regulatsiooni; terviklik regulatsioon on sätestatud võrdse kohtlemise seaduses. Kohus leidis, et kuna tegemist on diskrimineerimise tuvastamise nõudega, siis tuleb lähtuda võrdse kohtlemise seaduse regulatsioonist ja põhimõtetest. Võrdse kohtlemise seadus on erinorm ametiühingute seaduse kui üldnormi suhtes, mistõttu tuleb aegumistähtaegade suhtes lähtuda erinormist ehk võrdse kohtlemise seadusest. Hageja sai ülesütlemisavalduse kätte 25.01.2013 ja esitas nõude töövaidluskomisjonile 30.10.2013, s.o enne VõrdKS §-s 25 sätestatud üheaastase tähtaja möödumist. Töötaja nõue diskrimineerimise tuvastamiseks ja kahjuhüvitise väljamõistmiseks on tähtaegne ning TsMS § 449 lg 3 järgi tuleb menetlust tsiviilasjas jätkata.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

reguleerimisalast, mida näevad ette direktiivid ning mitte kohaldada eelnõu sätteid direktiividega võrreldes kaugeleulatuvamalt. /.../ Õigusselguse huvides sätestab eelnõu § 2 lõige 3, et käesolev seadus ei välista nõuete esitamist töösuhetes ka seaduses nimetamata diskrimineerimisaluste puhul, mis lähtuvad põhiseaduse §-s 12 loetletud või muudest tunnustest, mida käesolev seadus ei reguleeri.“ 3) ei ole Riigikohtu lahend haldusasjas nr 3-3-1-13-10 kohaldatav. Kohaldada tuleb seadust ja teises asjas, liiati haldusasjas tehtud lahend ei ole kohtule siduv. Viidatud lahendist võib järeldada, et Riigikohus on pidanud seadust kohaldatavaks laiemalt. Samas seaduse teksti analüüs ja eelkõige seaduse eelnõu tekst ei võimalda järeldada, et seadust oleks soovitud laiendada suhetele väljaspool VõrdKS § 1 ulatust. Eelnõu seletuskirjast nähtub seadusandja vastupidine soov. Vaidluse asjaolud olid erinevad ning Riigikohus on tõlgenduse andmisel lähtunud vajadusest tervikliku regulatsiooni järgi (otsuse p 13). Antud juhul on aegumise regulatsioon olemas ITVS § 6 lg-s 1 ja sellele viitavad nii AÜS § 25 lg 1 kui ka töölepingu seaduse (TLS) § 114; 4) jäävad kohtu viited AÜS §-le 19 ja TLS §-le 3 ning käsitlus üld- ja erinormi vahekorrast arusaamatuks. Kuivõrd VõrdKS § 25 ei kohaldu üldse, ei saa seda kohaldada ka erisättena ning lähtuda tuleb ITVS § 6 lg-st 1, milles märgitud 4-kuuline tähtaeg on möödunud.

Võrdõigusvolinik on alates võrdse kohtlemise seaduse kehtima hakkamisest leidnud, et seoses ametiühingu liikmelisusega kaitseb inimest diskrimineerimise eest VõrdKS. Võrdse kohtlemise seaduse käsiraamatus (Tln, 2010, lk 86) on toodud põhimõte: VõrdKS-le toetudes on isikutel võimalik kaitsta oma õigust mitte olla diskrimineeritud töösuhetes ka muudel alustel, eelkõige perekondlike kohustuste täitmise, sotsiaalse seisundi ja töötajate huvide esindamise või töötajate ühingusse kuulumise, keeleoskuse või kaitseväeteenistuse kohustuse tõttu (VõrdKS § 2 lg 3); 4) leidis maakohus õigesti, et lähtuda tuleb Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-13-10. Riigikohus on viidatud lahendi punktis 14 leidnud, et lisaks direktiivides 2000/43/EÜ ja 2000/78/EÜ nimetatud diskrimineerimise alustele on seadusandja laiendanud võrdse kohtlemise seaduse reguleerimisala VõrdKS § 2 lõikega 3 ning seeläbi täiendanud võrdse kohtlemise seadust diskrimineerimise alustega, mida viimatinimetatud direktiivid otsesõnu ette ei näe. Direktiividega ei ole vastuolus see, kui liikmesriik laiendab siseriikliku õigusega diskrimineerimise aluseid ja loob seeläbi soodsamad sätted (direktiivi 2000/43 preambula p 25; direktiivi 2000/78 preambula p 28). Otsuse punktis 12 on Riigikohus leidnud, et seega oli seadusandja tahteks laiendada võrdse kohtlemise seaduse reguleerimisala ka sellistele juhtumitele, kus väidetav diskrimineerimine võib aset leida teenistujate huvide esindamise või teenistujate ühingusse kuulumise tõttu; 5) rikkus kostja võrdse kohtlemise nõuet sellega, et ütles töölepingu üles töötaja ametiühingutegevuse tõttu. Hagejal on õigus nõuda tööandjalt rikkumisega tekitatud varalise või mittevaralise kahju hüvitamist põhiseaduse § 12, TLS § 3, AÜS § 19 ning VõrdKS § 2 lg 3 ja § 24 koosmõju alusel. Nõue aegub ühe aasta jooksul arvates päevast, millal kannatanud isik kahju tekkimisest teada sai või pidi teada saama (VõrdKS § 25). Sama seisukoha on võtnud Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-13-10 (p-d 13, 16); 6) ei kuulu ITVS § 6 lg 1 kohaldamisele, sest puudub mõistlik põhjus, miks peaks selles osas erinevalt kohtlema töölepingu seaduse ja avaliku teenistuse seaduse alusel töötajaid. Nõue on esitatud VõrdKS §-s 25 sätestatud üheaastase tähtaja jooksul ning kohus jättis õigesti kostja taotluse aegumise kohaldamiseks rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Nimelt sätestab VõrdKS § 2 lg 3, et käesolev seadus ei välista võrdse kohtlemise nõudeid töösuhetes käesoleva seaduse § 1 lõikes 1 nimetamata tunnuste alusel, eelkõige perekondlike kohustuste täitmise, sotsiaalse seisundi ja töötajate huvide esindamise või töötajate ühingusse kuulumise, keeleoskuse või kaitseväeteenistuse kohustuse tõttu. Samuti on Riigikohtus 17.05.2010 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-13-10 asunud seisukohale, et tulenevalt VõrdKS § 2 lg-s 3 märgitust oli seadusandja tahteks laiendada võrdse kohtlemise seaduse reguleerimisala ka sellistele juhtumitele, kus väidetav diskrimineerimine võib aset leida teenistujate huvide esindamise või teenistujate ühingusse kuulumise tõttu. Eelnevat kinnitab ka TLS §-s 3 sätestatud põhimõte, mille kohaselt tööandja peab tagama töötajate kaitse diskrimineerimise eest, järgima võrdse kohtlemise põhimõtet ning edendama võrdõiguslikkust vastavalt võrdse kohtlemise seadusele ja soolise võrdõiguslikkuse seadusele. Seega on põhjendamatu apellandi seisukoht, et võrdse kohtlemise seaduse alusel on välistatud töötajate huvide esindamisest või töötajate ühingusse kuulumisest tulenevad diskrimineerimise tuvastamise nõuded ning hageja nõude aegumisele tulnuks kohaldada ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaega.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.