Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

tunnistuse EE 01295 U1. Novus asus tootma emulsioonõli tootmise seadmeid NOEM TECH 30, tootma emulsioonõli ja seadmeid müüma, teenides sellelt olulist tulu. Autorilepingu p-de 3.1 ja 5.1 kohaselt kohustus Novus varaliste õiguste loovutamise eest tasuma K. Oleile tähtajaliselt kuni 31. detsembrini 2020 autoritasu 6000 eurot (neto) kuus. Novus asus K. Oleile tasu maksma märtsist 2015, kuid 31. detsembri 2017. a seisuga oli võlgnevus 80 000 eurot. 2017. aastal laenas K. Olei Novusele pangaülekannetega 32 800 eurot, millest 30. jaanuari 2018. a seisuga oli tagastamata 20 800 eurot. 31. jaanuaril 2018 sõlmisid Novus ja K. Olei laenulepingu, millega fikseerisid 31. detsembri 2018. a seisuga Novuse autoritasude võlgnevuse K. Olei ees 80 000 eurot ja laenude tagastamata jäägi 20 800 eurot. Novuse võlgnevus K. Olei ees oli laenulepingu sõlmimisel 108 000 eurot. Sõlmitud laenuleping on VÕS § 30 lg 1 järgne võlatunnistus, kostjatel oleks õigus tugineda võlgnevuse puudumisele ainult siis, kui võlgnik oleks võlgnevuse lepingu sõlmimise järgselt K. Oleile tasunud.

Autoritasu viie aasta eest oli 360 000 eurot, seega rohkem kui pool müügitulust. Selline tulemi jaotus ei saanuks tuua olulist majanduslikku tulu. Tegemist on spetsiifilise seadmega, mille nõudlus ei olnud suur. Kasuliku mudeli autor ning ühtlasi ka Novuse juhatuse liige pidi seda ette nägema. Esimese seadme müümisel ei ole Novuse juhatuse liige endale autoritasu välja maksnud. Muu tasu, sh töötasu või juhatuse liikme tasu, ei olnud perioodil 2015–2018 K. Oleile deklareeritud. Asjaolud kogumis viitavad lepingu näilikkusele tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 tähenduses. Lepingu eesmärgiks võis olla juhatuse liikme tasu väljamaksmine ilma sotsiaalmaksude tasumise kohustuseta, millele haldur ka nõuete kaitsmise koosolekul osutas. Ka enne autoritasulepingu väidetavat sõlmimist oli K. Olei deklareeritud tasu liik 50 (renditulu või litsentsitasu), mis viitab, et tegemist võib olla tagantjärele sõlmitud lepinguga. Haldurile ning kohtule esitatud nn autoritasu arvestused on erinevad ning välja toodud kuni detsembrini 2020, tuginedes sellele, et autoriõigusseadus ei võimalda kohustatud isikul ühepoolselt tasu maksmise kokkuleppest keelduda. Mõlemal poolel oli üks ja sama isik, seega ei olnuks lepingu kehtivuse korral raske seda teha poolte kokkuleppel. Novuse juhatuse liige, kes on ka autorilepingu järgi autor, kinnitas pankrotimenetluses, et muud püsikuludega lepingud olid ära lõpetatud seisuga jaanuar 2020, mis näitab esialgse võlausaldaja pahausksust. Laenuleping on väidetavalt sõlmitud 30. jaanuaril 2018. Selle järgi võlgnes Novus K. Oleile autoritasu 80 000 eurot, mille osas lepiti kokku laenuks ümbervormistamine ning võlgnevus koos varasemalt antud laenudega moodustas 100 800 eurot, mida Novus pidi kustutama hiljemalt 31. detsembril 2018. Selline võlgnevus ei olnud kajastatud 2017. a majandusaasta aruandes (osapooltega seotud tehinguna), mis oli kinnitatud juhatuse poolt 2. augustil 2018. Saldo 31. detsembri 2017. a seisuga moodustas 28 564 eurot. Esitades kohtule filtreeritud panga väljavõtted, eksitab hageja kohut, kuna filtriks on vaid laekumised. Haldur esitas SEB panga 2017. aasta väljavõtte, mille kohaselt oli K. Oleile 26. septembril 2017 saadud 10 000 eurost kohe tagastatud 9000 eurot. Nii autorileping kui ka laenuleping on koostatud tagantjärele. Kõik konto väljavõtted on tehtud 22. augustil 2019, mil võlgniku vastu oli juba esitatud pankrotiavaldus ning võlgnik oli taotlenud saneerimismenetluse algatamist 19. juunil 2019, seega võisid lepingud olla koostatud sellel ajaperioodil. Lepingutes on kajastatud ebaõiged andmed, mis ei ühti teiste raamatupidamislike dokumentidega ning saneerimisavaldusele lisatud bilansiga. Seega on tegemist võltsimisega, mille eesmärgiks võis olla seotud isikute soov osaleda võlausaldajana kas saneerimismenetluses või pankrotimenetluses ning mõjutada selle läbiviimist, mis ei ole kooskõlas heade kommetega. Heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine TsÜS § 86 lg 1 alusel. Käsipant ei saa tekkida tühise nõude tagamiseks. Kuna laenuleping on tühine, siis ka lepingusse sisse kirjutatud pandiõigust ei teki.

Ringkonnakohus märkis, et ka saneerimisnõustaja tutvus samade dokumentidega ning leidis, et need on võltsitud. Hageja nõude osas esitatud dokumendid on vastuolulised või ebausutavad ja viitavad sellele, et tegemist on kunstlikult loodud ja fiktiivse nõudega. Samale seisukohale on jõudnud ka võlgniku pankrotihaldur, kes on samuti hageja nõude vaidlustanud. Kasuliku mudeli kehtivuse lõppemise kuupäev oli 27. märts 2019. Juba ainuüksi nimetatust tulenevalt ei ole põhjendatud hageja nõue kuni 31. detsembrini 2020. Autorilepingust ja laenulepingust tulenevad kohustused peaksid olema kajastatud ka võlgniku majandusaasta aruannetes, kuid võlgniku väidetav autoritasu 80 000 eurot ei ole 2017. a majandusaasta aruandes üldse kajastatud. Pankrotimenetluses leidis saneerimisnõustaja T. Villman, et ei võlgnik ega nõude algne omanik K. Olei ei ole nõude olemasolu tõendanud. Nõue oli K. Olei poolt esitatud, et koos Kvaliteetinkasso OÜ nõudega moodustada enamus võlausaldajate nõuetest ja häältest ning selle alusel vastu võtta saneerimiskava. Kohus nõustus saneerimisnõustaja taotlusega võlgnikuga seotud nõuete puudumise osas ning lõpetas saneerimismenetluse. Eelnimetatud saneerimisnõustaja dokumendist nähtub, et K. Olei on enda autoritasude nõude loovutanud A. Sirvile, Best Blue Solutions OÜ-le ja OÜ-le Kuller. Seega tekib küsimus, kas K. Olei üldse omas nõuet, mille ta on enda nimel pankrotihaldurile esitanud. K. Olei on võlgniku juhatuse liikmena sõlminud endaga autoritasu lepingu ja samuti otsustanud võlgnikku koormata viivisekohustustega enda kasuks. Eraldi menetluses tuleb uurida, miks juhatus on vastava tehingu teinud ning kohustusi tahtlikult kasvatanud, kui samal ajal oli isikul võimalik leping ja kohustuste kasvamine lõpetada. Samuti võib tegemist olla varjatud tehinguga näiteks juhatuse liikme tasustamiseks vms. On küsitav, kas nimetatud kasulik mudel oli üldse kasulik ja vajalik ning kas Novus mudelit kasutas. Kostja 2 on veendumusel, et vastav leping on vormistatud üksnes selleks, et K. Oleil oleks nõue varasemalt saneerimismenetluses ja nüüd ka pankrotimenetluses. Ekslik on hageja arvamus, et tema nõuet ei ole võimalik vaidlustada, kuna 30. jaanuari 2018. a laenulepinguga on võlgnik võlgnevust tunnistanud. Pankrotimenetluses nõude tunnustamiseks ei piisa ainult lähikondse isikuga võlatunnistuse sõlmimisest, vaid hageja kohustus on tõendada, et võlasuhtel on sisu ja alus ning hageja nõue on tõendatud. Hageja nõude aluseks olev leping on tühine vastuolu tõttu heade kommetega. K. Olei on sõlminud iseendaga lepingu autoritasu osas, kuigi puuduvad tõendid, et lepingust tulenevalt on võlgnik üldse mingit teenust või kasu saanud. Lepingus märgitud eskiisprojekt ja tehniline lahendus õlide tootmiseks ei ole leidnud majandustegevuses rakendust ning tegemist võib olla fiktiivse leiutisega. Nõude põhiline eesmärk on kaitsta pankrotimenetluses võlgniku huve ning kahjustada teiste võlausaldajate huvisid.

7701 toodud põhjendustega ja selles toodud saneerimisnõustaja T. Villmani seisukohaga, et esitatud nõuded tuginevad võltsitud lepingutele. Võlgniku 2017. a. majandusaasta aruandest ei nähtu 31. detsembri 2017. a seisuga laenukohustust K. Olei ees. Saneerimisnõustaja leidis, et võlgniku poolt K. Oleile autoritasude maksmine ei ole tuvastatav ka võlgniku 2015. ja 2016. aasta majandusaasta aruannetest. Kostjale 3 ei ole arusaadav hageja poolt tunnustamiseks esitatud nõuete kujunemine. Hagi kohaselt asus võlgnik K. Oleile autorilepingu alusel tasu maksma alates 2015. a märtsist ning võlgnik kohustus tasuma K. Oleile autoritasu 6000 eurot kuus kuni 31. detsembrini 2021. Kuivõrd autorilepingu p 1.2 alusel oli kasutusõiguse tähtajaks 2. märts 2020, puudus K. Oleil igal juhul autoritasu nõue perioodi eest 2020 aprill kuni 2020 detsember. Arusaamatuks jääb, kuidas on kujunenud väidetav võlgnevus 80 000 eurot ja lisanduv laen 20 800 eurot. Hageja ei ole võlgnevuse arvestust esitanud. Hagi kohaselt ei ole võlgnik tasunud autoritasu alates 2018 aprillist. Kui hageja väidete kohaselt oli autoritasu sellele eelneval perioodil võlgniku poolt tasutud, ei saanud 30. jaanuari 2018. a laenulepingu sõlmimise seisuga K. Oleil võlgniku vastu autoritasu nõuet olla. Saneerimisnõustaja ülevaatest nähtub, et K. Olei on autorilepingust tulenevad autoritasude nõuded loovutanud A. Sirvile, Best Blue Solutions OÜ-le ja OÜ-le Kuller. Kui autorilepingust tulenevad nõuded olid loovutatud, ei saanud K. Olei loovutada sama nõuet hagejale. Eelnev viitab üheselt, et nii autorileping kui ka laenuleping on koostatud tagantjärele. Kostja 3 nõustub pankrotihalduri 14. oktoobri 2021. a menetlusdokumendis esitatud põhjendustega lepingute tagantjärele sõlmimise osas. Lepingutes on kajastatud ebaõiged andmed. K. Olei ja võlgniku poolt tagantjärele lepingute sõlmimise eesmärgiks on soov osaleda võlgniku võlausaldajana kas võlgniku saneerimismenetluses või pankrotimenetluses ning mõjutada menetluste läbiviimist, välistades teiste võlausaldajate nõuete rahuldamise. Tehingu tegemise motiiv ei ole kooskõlas heade kommetega TsÜS 86 lg 1 mõttes. Alternatiivselt on autorilepingu ja laenulepingu puhul tegemist näilike tehingutega TsÜS § 89 lg 1 mõttes, kuivõrd pooled on üksnes soovinud jätta mulje tehingute olemasolust. TsÜS 89 lg 2 alusel on näilik tehing tühine. Käsipant ei saa tekkida tühise nõude tagamiseks. Kuivõrd laenuleping on tühine, ei tekkinud ka laenulepingus sätestatud pandiõigust.

MAAKOHTU LAHEND

Kostjad vaidlustasid nõude aluseks olevad autorilepingu ja laenulepingu kehtivuse, mh laenusumma kujunemise. Kostjad leiavad, et tehingud on heade kommete vastased, alternatiivselt näilikuna tühised. Kohtupraktikas on leitud (RKTKo 02.11.2011, 3-2-1-95-11), et nõude tunnustamise üle peetava vaidluse puhul on võlausaldajal, kes ei ole tehingu pool, õigus tugineda vastuväitele, et see tehing on näilik, et kaitsta oma õigusi pankrotimenetluses võimalike kuritarvituste vastu. Maakohtu hinnangul on 1. septembri 2021. a nõude loovutamise leping ebaselge. Tehingu mõlemal poolel on sama isik – loovutaja K. Olei füüsilise isikuna ja omandava äriühingu seadusliku esindajana. Kui kogu rahaline nõue on 679 845 eurot 75 senti, siis lepingu p 3.1 sõnastust tuleb mõista nii, et käsipandiks oleva sõiduauto hind on 75% nõude kogusummast. Seega peaks auto väärtus olema 509 884 eurot. Maakohus tuvastas Transpordiameti kodulehe info kohaselt, et auto on Porsche Cayenne Diesel, esmase registrikandega 2013. aastal. Porche autode kodulehel on Cayenne kalleima mudeli hind uuena ca 219 000 eurot. Ei ole eluliselt usutav, et 2013 väljalaskeaastaga auto väärtus oli ka 2021 a-l ca 509 000 eurot. See muudab ebausutavaks lepingu käsipandi regulatsiooni. Käsipanti ei teki tühise nõude tagamiseks. Transpordiameti andmebaasis on auto omanik Novus. 26. juunil 2019 on täitemenetluse alusel tehtud keelumärge; 9. juulil 2020 on tehtud keelumärge pankrotiasja lahendi alusel. Kuna käsipant liigub koos auto valdusega, siis ei saanud K. Olei Novuse kui pankrotis äriühingu varasse kuuluva eseme vallaspandiõigust 1. septembri 2021 loovutuslepinguga käsutada ehk loovutada auto valdust ja käsipanti. Kostjad on saneerimisnõustaja seisukoha valguses tõstatanud küsimuse, kas K. Oleil oli nõuet, mida hagejale loovutada. Maakohus leidis, et kuivõrd loovutuslepingutest ei nähtu sõnaselgelt seost, et K. Olei oleks loovutanud just autorilepingu ja teatud konkreetse kuupäevaga laenulepingu nõuded, siis tuleb eeldada, et K. Olei oli 1. septembril 2021 nõude loovutamisel siiski nende omanik. Kui nõude loovutamine oleks kehtetu, siis see iseenesest ei muudaks loovutatud nõuet ennast kehtetuks, vaid pankrotimenetlusse taastuks üksnes esialgne võlausaldaja (vt TrtRnKm 25.01.2023, 2-15-19357, p 37). Maakohus nõustus kostjatega, et autorilepingut nr 02032015 ei saa lugeda kehtivaks ja see on TsÜS § 86 ja § 89 lg 1 alusel tühine nii heade kommete vastasuse kui näilikkuse tõttu, kuna tehingu sõlmimise asjaolud tekitavad põhjendatud kahtluse, et tehing on sõlmitud tagantjärele. Maakohus pidas asjakohaseks kostjate seisukohta, et lepingust tulenev kohustus pidanuks olema kajastatud võlgniku vastava aasta majandusaasta aruannetes. Raamatupidamise aastaaruande eesmärk on anda õige ja õiglane ülevaade raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist ja majandustulemustest ning see teenib ka võlausaldajate (ja ka avalikku) huve. Kui sõlmitud autorilepinguga oli hageja väitel kõik korras, siis puudus alus ja õigustus jätta sellega seotud kohustused-õigused kajastamata majandusaasta aruannetes. Hageja tunnistab, et nõuet ei olnud vähemalt 2017. aasta aruandes korrektselt. Hageja esitatud selgitus, miks seda aruandes ei kajastatud, ei ole mõistetav. Maakohus nõustus kostjatega, et tehing on tagantjärele vormistatud. Lepingu sel viisil sõlmimise tegelik eesmärk ja sisu oli mõjutada saneerimis- ja pankrotimenetluse kulgu, sh otsuste vastuvõtmist mõjutavas ulatuses nõude suuruse alusel antud häälte arvuga. Raamatupidamise seaduse §-st 16 tulenevalt peab juhatus tagama, et raamatupidamise aastaaruandes oleksid kajastatud kõik olulised asjaolud, mis võivad mõjutada äriühingu majandusseisu ja äriühingu lepingupartneri majanduslikke otsuseid. K. Olei kui äriühingu juhataja võis omaenda nõude esitamise tõenäosust hinnata. Kuid isegi siis, kui ta hindas võla

sissenõudmist väga ebatõenäoliseks, ei võinud ta jätta seda kajastamata. 2017. a majandusaasta aruandes nõude kajastamata jätmine viitab, et nõue vormistati tagantjärele. Haldur on põhjendatult juhtinud tähelepanu asjaolule, et kuna kasulik mudel registreeriti alles

Hageja poolt 2. mail 2024 esitatud tõend – K. Olei kinnitus Novuse poolt talle kolme aasta jooksult tehtud autoritasude maksete kohta tõendis märgitud summades – ei ole selgelt usaldusväärne. Pooled leppisid istungil TsMS § 238 lg 2 tähenduses kokku, et maksete tegemist/saamist tuleb tõendada pangakonto filtreeritud väljavõttega. VÕS § 95 lg 1 tähenduses (VÕS I osa, komm., Tallinn, 2016, lk 443, komm 4.1) ei ole täitmise kviitungit kui eraldi dokumenti üldse vaja juhul, kui täitmist on võimalik tõendada raha ülekandmisega võlgniku kontolt võlausaldaja kontole. Hageja poolt esitatud K. Olei korraldus Novuse raamatupidajale autoritasu deklareerimiseks (maksuõiguslikult vajaliku toiminguna) ei ole VÕS § 95 lg 1 tähenduses täitmise kviitung. Maakohtu arvates oli põhjendatud ka kostja 2 seisukoht, et kui juriidiliseks isikuks oleval hagejal oli raskusi K. Olei kui füüsilise isiku pangakonto esitamisega, siis saanuks kohtule esitada taotluse tõendi kogumiseks Novuselt sama perioodi/samade väljamaksete sisu kohta pangakonto filtreeritud väljavõtte nõudmiseks. Vastupidiselt hageja poolt väidetule, et K. Olei on 26. septembril 2017 laenanud - kandnud Novusele 10 000 eurot, on haldur Pilden tõendanud, et samal päeval ehk 26. septembril 2017 on 10 000 euro suurusest ülekandest-laenust 9000 eurot kohe ka tagastatud. Hagi lisaks olev sama laenusumma intressi arvestus ei käsitle laenuna mitte laenulepingus toodud 100 800 eurot, vaid võtab arvestuse aluseks 108 000 eurot. Sellist eksimust ei saa pidada juhuslikuks, vaid see tekib kiirustades ja kunstlikult lepingute (tagantjärgi) loomisel. Laenuleping, sisaldades lisaks eraldi laenusuhtele ka (tühisest) autorilepingust kujundatud nõuet, on TsÜS § 89 tähenduses näilik ja sõlmitud selleks, et saada saneerimis- ja pankrotimenetluse käiku mõjutavates otsustes ülekaal. Saneerimisnõustaja T. Villmani leiab oma taotluses saneerimismenetluse lõpetamiseks, et K. Olei ja ka tema eriõigusjärglaste väidetav nõue ei ole õiguspärane, kuna esitatud nõuded tuginevad näilikele lepingutele, milleks on K. Olei ja Novuse vaheline 2. märtsi 2015. a kuupäeva kandev autorileping ning 30. jaanuari 2018. a kuupäeva kandev laenuleping. Viru Maakohtu poolt tsiviilasjas nr 2-19-7701 võlgniku saneerimismenetlust ennetähtaegselt lõpetavas 7. jaanuari 2020. a määruses resümeerib nõustaja, et „äriühingu raamatupidamist peetakse tekkepõhiselt, mitte aga põhimõttel, millal keegi nõuab kohustuse täitmist ja millal võlgnik seda soovib teha.“ Edasi ütleb nõustaja, et „võlgniku 2018 majandusaasta aruanne on juhatuse liikme poolt allkirjastatud 01.07.2019 ehk vahetult peale saneerimisavalduse kohtule esitamist. Seetõttu tuleb suhtuda kriitiliselt ka võlgniku poolt 2018 esitatud aruandesse“. Tartu Ringkonnakohus on oma 13. aprilli 2020. a määrusega maakohtu lahendit jõusse jättes leidnud, et „Maakohus jõudis järeldusele, et saneerimisnõustajale teabe andmata jätmise eeldatavaks põhjuseks on asjakohaste tõendite puudumine. Määruskaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.“ T. Villmani tsiviilasjas nr 2-19-7701 31. oktoobril 2019 kohtule esitatud dokumendis selgitas nõustaja ammendavalt, et väidetav autoritasu tõendatus on rohkem kui problemaatiline. Kohtu järeldus on kooskõlas ka Tartu Ringkonnakohtu poolt tsiviilasjas nr 2-19-7701 häälte määramise menetluses 12. jaanuaril 2021 tehtud lahendi p-s 10 öelduga, et kasuliku mudeli registreering on kaotanud kehtivuse, ebaselge on nõude suuruse kujunemine, seda nii autoritasu kui selle laenuks ümbervormistamise summa osas, autoritasu ega laenu ei ole võlgniku aastaaruannetes kajastatud. K. Olei on võlgniku osaniku ja juhatuse liikmena, seega võlgniku majandustegevuse üle kontrolli omava isikuna, kasutanud oma juhtivat positsiooni iseendaga tehingute sõlmimiseks. Eeltoodu asjaolude alusel ei andnud ringkonnakohus K.

Olei nõuetele hääli, v.a 23. jaanuari 2018. a laenulepingu osas, mille tunnustamist käesolevas hagis ei taheta. Need ringkonnakohtu lahendis esile toodud asjaolud ei ole muutunud ka nõude tunnustamise hagimenetluse kestel, seega saab asuda samale seisukohale, et nõue on fabritseeritud. Häälte määramise etapis ei otsustata võlausaldaja nõude tõendatust, kuid haldur/nõustaja peab saama häälte määramiseks nõuet põhistavad õiged ja kehtivad dokumendid, et nende alusel anda hinnang häälte arvule. Seega toetab nii saneerimisnõustajale dokumentide mitteandmine kui ka häälte määramise ja selle vaidlustamise etapis nõude sisule hinnangu andmine seda, et hageja õiguseellase nõude mitte tunnustamine nõuete kaitsmise koosolekul oli käesolevas menetluses tuvastatu alusel põhjendatud. Kuna autorileping ja sellest tuletatud laenuleping on tühised, siis puudub vajadus analüüsida kostjate väiteid, et muuhulgas ei ole ka laenulepingu summa kujunemine jälgitav. Maakohus nõustus kostjatega, et kui põhinõuet ei ole, siis ei realiseeru ka käsipandi õigus ja seega pole alust ka käsipandiga seotud nõuet tunnustada.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6 Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Hageja palub jätta menetluskulud kostjate kanda. Maakohus on kohaldanud valesti materiaalõigust ja rikkunud oluliselt menetlusnorme, jätnud hageja olulised seisukohad ja tõendid tähelepanuta ning tuginenud otsuses menetlusosaliseks mitteoleva isiku seisukohtadele ja menetluses tuvastamata asjaoludele. Hageja ei vaidlusta maakohtu otsust ulatuses, milles maakohus leidis, et nõue on hagejale loovutatud (p-d 9.6–9.7), Novuse 2017. aasta majandusaasta aruande vead on 2018. aasta aruandes parandatud (p 11.7.1), Novus on märtsis 2015 tasunud K. Oleile 6250 eurot (p 10.5), Novus on kuni aprill 2018 K. Oleile autoritasusid maksnud (p 11); Novus on K. Oleile 26. septembril 2017 osa laenu tagastanud (p 11.5). Maakohus on kohaldanud valesti TsÜS § 86 ja § 89 lg-t 1. Riigikohus on otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05 p-s 23 leidnud, et pankrotiseaduse tehingu tagasivõitmise sätted on erinormiks tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühistamise sätete suhtes. Olukorras, kus kostjad leidsid, et Novuse ja K. Olei vaheline autorileping ja laenuleping on võlausaldajate huvide kahjustamise tõttu näilikud või vastuolus heade kommetega, oleks haldur pidanud esitama PankrS § 109, 110 või 111 kohase tagasivõitmise hagi. Maakohtu seisukohad autorilepingu näilikkuse ja heade kommete vastasuse kohta on vastuolus asjas kogutud tõendite ja eluliste asjaoludega. Maakohtu otsusest ei ole tuvastatav millisel ajal kohtu hinnangul autorileping sõlmiti ja mida peab kohus lepingu hilisemaks sõlmimiseks. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei ole hageja autoriõiguse seadusele tuginevaid seisukohti lahendanud ja tõendeid hinnanud. Maakohus tugines otsuse p-s 11.7.3 Tartu Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2021. a määrusele tsiviilasjas nr 2-19-7701, milles asuti ilma autoriõiguse seaduse sätteid kohaldamata seisukohale, et kasuliku mudeli tunnistuse kehtivuse lõppemise tõttu ei ole autoritasu kujunemine selge. Hageja on menetluses läbivalt tuginenud selle, et autoriõigused ei tekki ega lõppe kasuliku mudeli tunnistuse kehtivusega. K. Oleile kuuluvad autoriõigused tekkisid AutÕS § 11 lg 1 kohaselt alates teose loomisest, vähemalt alates 13. juulist 2014 ja kehtivad AutÕS § 38 lg 1 kohaselt autori kogu eluaja

jooksul ja 70 aastat peale autori surma. Autorileping ja K. Olei autoriõigused kehtisid kasuliku mudeli tunnistusest sõltumata. Ekslikud on ka maakohtu järeldused otsuse p-s 10.5, et märtsis 2015 deklareeritud 6250 eurot ei saanud olla autoritasu, kuna kasuliku mudeli tunnistus väljastati hiljem. Samuti on ekslik maakohtu väide, et hageja 22. novembril 2022 esitatud 2016–2017 deklaratsioonid ei tõenda, et deklareeritu on seotud autoritasuga. Kostja 1 nõustus, et tasu liik 50 (st renditulu, sh litsentsitasu) all deklareeritud summa on autoritasu deklareerimisel õige tasuliik. Kostjad ega kohus ei ole väitnud, et Novus oleks autoritasud valesti deklareerinud. Kuna kostja 3 ei ole enam Novuse võlausaldaja, siis on maakohus õigusvastaselt tuginenud tema vastuväidetele. AutÕS § 14 lg 3 kohaselt ei ole lubatud autoriõiguste kaitse alla kuuluvat teost teise isiku poolt kasutada enne, kui on sõlmitud AutÕS § 14 lg 2 kohane leping. Asjas esitatud tõenditega on tõendatud, et K. Olei oli loonud autoriõigustega kaitstud tehnilise lahenduse ja Novus müüs selle alusel loodud esimese seadme 10. märtsil 2015 ja tegeles nende seadmete müügiga veel 7. veebruaril 2019. Novusel oli AutÕS § 14 lg 3 järgne kohustus hiljemalt 10. märtsil 2015 sõlmida K. Oleiga autorileping. Seetõttu sõlmisid Novus ja K. Olei autorilepingu just 2. märtsil 2015. 27. märtsil 2015 esitati patendiametile taotlus K. Olei autoriõigustega kaitstud leiutisele kasuliku mudeli tunnistuse taotlemiseks. Autorilepingus puuduvad viited kasuliku mudeli tunnistusele. Seadusliku kohustuse täitmine ei ole vastuolus heade kommetega. Seda, et Novus tasus ja deklareeris just autoritasusid, tõendab mh 27. jaanuaril 2016 Novuse raamatupidajale antud korraldus autoritasu TSD deklaratsiooni esitamiseks koos infoga autoritasu deklareerimise kohustuse osas. Hageja on esitanud ka Novuse 2015, 2016 ja 2017 tuludeklaratsioonide e-maksuameti koondväljatrükid, mis tõendavad, et deklaratsioonid on esitatud igakuiselt alates 2015. aastast ja neid on esitanud Novuse raamatupidajad. Eluliselt ei ole usutav, et Novus oleks tasunud 2015. aastal 8250 eurot, 2016. aastal 12 850 eurot ja 2017. aastal 12 375 eurot makse, kui Novus ei oleks K. Oleile autoritasusid välja maksnud. Haldur ei ole asunud neid summasid tagasi võitma. Maakohus on oletuslikult ja menetlusvälise isiku vastuväitele tuginedes leidnud otsuse p-s 10.5, et autoritasude maksmise asemel maksti võib-olla juhatuse liikme tasusid. Kuni kostjad ei ole tõendanud, et makstud oleks juhatuse liikme tasu, ei ole tõendamiskoormus ümber pöördunud. K. Olei täitmise kviitungi ja Novuse maksudeklaratsioonidega on tõendanud, et Novus on autoritasudena tasunud 2015. aastal 26 750 eurot, 2016. aastal 51 500 ja 2017. aastal 45 750 eurot, need andmed ühtivad hageja esitatud maksmata jäänud autoritasu arvestusega. Vaidlusaluse autorilepingu pooled tegelikult soovisidki ja andsid autori varalised õigused üle. Järelikult ei ole tegu näiliku tehinguga. Maakohtu väide, et autorileping on sõlmitud hiljem, on vastuolus eelviidatud tõendite ja eluliste asjaoludega. Kostjad ei ole taotlenud lepingu sõlmimise aja väljaselgitamiseks ekspertiisi tegemist. Lepingu hilisem sõlmimine ei muudaks lepingut näilikuks. Kostjad ei ole väitnud ja maakohus ei ole tuvastanud, et autoriõiguse seaduse kohane autoriõiguste üleandmine ja selle eest autoritasu maksmine oleks vastuolus heade kommetega. Kostja 2 ei ole tõendanud, et autorilepingust pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Novus teenis autoriõiguste kaitse alla kuuluva seadme müügist ja kasutamisest arvestatavat tulu.

Maakohtu etteheited otsuse p-s 11.1 K. Olei suhtes autorilepingu lõpetamiseks on arusaamatud ja vastuolus Riigikohtu seisukohtadega (RKTKo, 2-17-17217 p 24), mille kohaselt kohaldatakse osanike või aktsionäride antud laenudele samu sätteid, mis nende isikute laenudele, kes ei ole äriühinguga osaluse kaudu seotud. Maakohus ei ole põhjendanud millal oleks K. Olei pidanud autorilepingu ennetähtaegselt lõpetama, kui palju ja millega autorilepingut lõpetamata jättes teisi võlausaldajaid kahjustati. Veel 7. veebruaril 2019 tegeles Novus autoriõiguste alla kuuluva seadme müügiga. Maakohus ei ole hinnanud, et tähtajalise autorilepingu ennetähtaegse lõpetamisega kaasneks kahjustatud osapoolel kahju hüvitamise õigus. Autorilepingu tühisus ei muudaks K. Olei autoritasude nõudeõigust. AutÕS § 14 lg 1 kohaselt oli K. Oleil ka seaduse alusel õigus autoritasule. Isegi kui autorileping oleks tühine, siis oleks Novus K. Olei autoriõiguseid rikkunud ja K. Oleil oleks Novuse vastu autoriõiguse seadusest tulenev autoritasu või kahjunõude õigus. Sellise juhul muutuks ainult nõude õiguslik alus. Maakohtu seisukohad laenulepingu näilikkuse ja heade kommete vastasuse kohta on vastuolus asjas kogutud tõenditega ja õiguslikult põhjendamatud. Sarnaselt autorilepingule puuduvad ka 30. jaanuari 2018. a laenulepingu tühisuse alused. Maakohus on jätnud hindamata, et 30. jaanuaril 2018 sõlmitud laenuleping on deklaratiivne võlatunnistus ja maakohus on seetõttu tõendamiskoormuse valesti jaotanud. Maakohus on ilma õigusliku aluseta käsitlenud otsuse p-s 11.1 Novusele tema osaniku poolt antud laene kui heade kommete vastast ja taunitavat tegu. Novus on 32 800 eurot laenu kätte saanud. Kostjad ei ole nõude puudumist tõendanud. Maakohus ei ole tuvastanud ega viidanud, et kostjad oleksid tõendanud võlatunnistuse aluseks olevate nõuete puudumist. Järelikult ei ole tõendamiskoormus ümber pöördunud. Maakohus on leidnud otsuse p-s 11.3 vastuoluliselt ja vastuolus kogutud tõenditega, et 80 000 eurose autoritasude võlgnevuse summa kujunemine pole jälgitav. Hageja on põhistanud ja tõendanud võlatunnistusega tunnustatud nõuete kujunemist. Maakohus on jätnud hindamata hageja 22. novembril 2022 esitatud MTA maksudeklaratsioonid ja selgitused. Hageja on tõendanud, et K. Olei andis 2017. aasta jooksul Novusele jooksvalt laenu seitsmel korral. Iga makse kohta eraldi kirjaliku laenulepingu sõlmimine oleks olnud ebamõistlik. Maakohus on tõendamiskoormuse valesti jaotanud. Kohus küsis 23. novembri 2022. a istungil nõude kujunemise kohta hagejalt selgitusi. Hageja selgitas, et laenusummade Novusele maksmine on tõendatud pangaülekannetega. Kogu ülekantud summa oli 32 800 eurot. K. Olei kinnitas, et Novus on talle tagastanud 12 000 eurot ja see summa sisaldas ka kostja 1 poolt tõendatud 9000 euro tagastamist. Laenujääk on 20 800 eurot. Maakohtu poolt autorilepingu tühisuse tuvastamisel aluseks võetud 2017. aasta parandamata andmetega aastaruandes on kajastatud võlgnevus seotud isikule 31. detsembri 2017. a seisuga 28 546 eurot, mis sisaldab ka tasutud laenu jääki 20 800 eurot. Ükski kostjatest ei ole väitnud ega tõendanud, et Novus oleks K. Oleile laenu 12 000 eurost suuremas osas tagastanud. Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusnorme. Maakohus on jätnud kostja 3 menetlusest eemaldamata. Maakohus jättis kostja 3 seisukohad ja dokumendid toimikusse ja kostja 3 osales 8. aprillil 2024 ja 10. juunil 2024 istungitel, esitades taotlusi, seisukohti ja vaieldes vastu hageja seisukohtadele ja tõenditele. Maakohtu seisukohad põhinevad osaliselt kostja 3 seisukohtadel. Maakohus on menetluses pooli ebavõrdselt kohelnud. Maakohus määras istungi ajaks 10. juuni 2024, kuigi hageja oli kohut eelnevalt teavitanud, et tema esindaja ei viibi sel ajal Eestis.

Samas oli maakohus valmis menetlustähtaega edasi lükkama kostja 3 esindaja välismaal viibimise tõttu. Maakohus jättis hageja taotluse kohtuistungil menetluskonverentsina osalemiseks või istungi aja edasilükkamiseks ekslikult rahuldamata. Hageja esindaja ei saanud välismaal viibimise tõttu 10. juuni 2024. a kohtuistungist osa võtta. Maakohus lõpetas sellel istungil asja sisulise arutelu ja läks üle kohtuvaidlustele ilma, et hageja oleks saanud apellatsioonkaebuses esitatud seisukohti ja tõendeid esitada. Maakohus lubas 8 aprilli 2024. a ja 10. juuni 2024. a istungitele kostja 1 (s.o pankrotihalduri) esindajana PankrS § 62 lg 2 erapooletuse nõuetele mittevastava isiku. Kostjat 1 esindas vandeadvokaat K. Sultson, kes oli varem samas menetluses kostja 3 lepinguline esindaja ja kes on samaaegselt avalike andmete kohaselt ka Novuse pankrotivõlausaldaja Novutechi seaduslik esindaja. Maakohus jättis hageja vastuväite seoses eeltoodud rikkumisega rahuldamata. Maakohus ei näi erapooletu. Maakohus on 8. aprilli 2024. a istungil väljendanud enda seisukohta hageja esitatud tõendite kohta, iseloomustades neid ironiseerivalt kui „tublid ja toredad“. Maakohtu selline suhtumine näitab kohtu kallutatust. Maakohus on väljunud hagi raamidest ja hakanud otsuse p-des 9.2 ja 9.3 hindama pandieseme väärtust, milline ei olnud hagi ese ja millise asjaolu üle pooled ei vaielnud. Kostjad ei ole nõude loovutamise lepingule maakohtu otsuse p-des 9–9.5 kirjeldatud vastuväiteid esitanud. Maakohus on üllatuslikult viidanud otsuse p-s 11.1 Novuse esitatud saneerimisavaldusele tsiviilasjas nr 2-19-7701. Novuse saneerimisavalduses ei ole selliseid seisukohti esitatud ning sellistele seisukohtadele ei ole üksi menetlusosaline tuginenud. Novuse saneerimise vajaduse põhjustasid MTA maksuotsused. Maakohus on kostjate alusetute väidete tõendamiseks asunud teisest kohtuasjast tõendeid otsima. Maakohus on 8. aprilli 2024. a istungil teavitanud, et „Mina olen selle kolme lepingu saamisel lihtsalt huvist läinud pankrotitoimikusse KIS-i vahendusel ja leidsin samade isikute vahel loovutuslepingud teistsuguse kuupäevaga”. Maakohtu väidetavaid teistsuguse kuupäevaga lepinguid ei ole kohtutoimikus. Selliseid tõendeid ei ole uuritud. Ükski menetlusosaline ei ole sellistele asjaoludele tuginenud. Maakohtu otsuse koostamisel on osalenud kohtuväline isik, kelle puhul ei kehti kohtunikule, kohtunikuabile või kohtujuristile esitatavad erapooletuse jms nõuded. Kohtuotsuse faili andmete kohaselt on kohtuotsuse algselt koostanud Kadri Saukas, kes avalike andmete kohaselt ei ole ühegi kohtu ametnik. Maakohus on ka muid tõendeid valesti hinnanud. Maakohus on otsuse p-des 10.1–10.3 põhjendanud, et aastaaruande ebakorrektsed andmed võivad kahjustada võlausaldajaid. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et kui aastaaruande andmed on parandatud, siis ei oma parandusele eelnenud andmed enam õigusliku tähendust ja võlausaldajatel ei ole õigust tugineda sellistele kehtetutele andmetele. Maakohus on pööranud ebaproportsionaalselt suurt tähelepanu kostjate poolt esitatud kehtetutele aastaaruande andmetele. Puudub õiguslik alus majandusaasta aruande põhjal tehingu tühisuse tuvastamiseks. Hageja ei ole, vastupidi maakohtu otsuse p-s 11.3 väidetuga, kostjatega TsMS § 238 lg 2 kohaselt kokku leppinud, et makstud summade tõendamiskoormus lasub hagejal ja makstud summasid saab tõendada ainult panga väljavõttega. Hageja üksnes möönis, et ta uurib, kas tal õnnestub neid tõendeid suletud pangakontodelt veel saada. Hagejal ei õnnestunud K. Olei suletud pangakontodelt kohtu küsitud filtreeritud väljavõtet saada. Hageja taotles kohtu abi

väljamakstud summade tõendamiseks pankrotihaldurilt Novuse pangaväljavõtete abil. Maakohus jättis hageja tõendite kogumise taotluse lahendamata. Autoritasude osalist tasumist tõendavad täitmise kviitung ja maksudeklaratsioonid. Raha saaja oli K. Olei. Kui kostjad väidavad, et Novus ei ole tegelikult raha maksnud, siis lasub sellise asjaolu tõendamiskoormus kostjatel. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta on asunud otsuse p-s 11.3 seisukohale, et K. Olei antud täitmise kviitung ei ole usaldusväärne. Maakohus on tuginenud otsuse p-des 11.7.1 ja 11.7.2 teiste isikute vahelises kohtumenetluses T. Villmani poolt esitatud arvamustele ja taotlustele, need dokumendid ei ole lubatud tõendid. Maakohus on tuginenud toimikus mitteolevatele 7. jaanuari 2020. a ja 13. aprilli 2020. a määrustele tsiviilasjas nr 2-19-7701, millistele pooled ei ole menetluses tuginenud ja milliste üle menetluses arutelu ja vaidlus puudus. Maakohus väitis otsuse p-des 11.7.2 ja 11.8 oletuslikult, et K. Olei ei ole Novuse saneerimismenetluses mingeid vaidlusaluste nõuetega seotud dokumente esitanud. Maakohus ei ole tuvastanud ühtegi konkreetset dokumenti, mida varem Novuse saneerimismenetluses ei oleks esitatud ja sellisele asjaolule ei ole pooled menetluse jooksul tuginenud. T. Villman esitas Novuse saneerimismenetluses ilmselgeid valeväiteid, kui väitis saneerimismenetluse lõpetamise taotluse põhjendamiseks, et autorileping on võltsitud. Maakohus tutvus 8. aprilli 2024. a istungil T. Villmani saneerimismenetluse lõpetamise taotlusega ja väitis, et selle lk-l 3 on mh öeldud, et tõendatud ei ole Agropower, United Oil ja United Oil Teenused nõuded. Tegemist on pahatahtlike valeväidetega, Agropower OÜ nõue tunnustati tsiviilasjas nr 2-21-14264, United Oil OÜ nõue tunnustati tsiviilasjas nr 2-21-14276 ja United Oil Teenused nõue tunnustati 10. augusti 2021. a Novuse nõuete kaitsmise koosolekul. T. Villmani seisukohad on jõustunud kohtuostustega ümber lükatud, seega ei olnud T. Villman usaldusväärne. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvestanud hageja vastuväidete, tõendite ja seisukohtadega T. Villmani dokumentidele. Hageja ei olnud Novuse saneerimismenetluses pooleks, seal ei uuritud käesolevas menetluses kogutud tõendeid. Menetluses ei taotletud saneerimismenetluses tehtud määruste lisamist. Hageja esitas hagi nõude tunnustamiseks autorilepingu ja laenulepingu alusel kokku 481 382 eurot. Nõudevalduses oli samadel alustel esitatud nõue 679 846 eurot 75 senti. PankrS § 107 kohaselt ei ole keelatud hagis nõude summat vähendada. Hageja esitas uute tõenditena väljavõtte kohtuotsuse andmetega, mis tekkis alles maakohtu otsuse tegemisega, mistõttu ei olnud võimalik seda varem esitada, ja Novuse kohta Äripäevas ilmunud ülevaate, mille esitamise vajadus tekkis üllatuslike seisukohtade tõttu maakohtu otsuse p-s 11.1, mida menetluse jooksul ei arutatud ja millele ükski menetlusosaline ei tuginenud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

657 lg 1 p 21). Ringkonnakohus jätab apellatsiooniastmes kantud menetluskulud hageja kanda.

Kohtul tuleb tehingu heade kommete vastasust (TsÜS § 86 lg 1) hinnata ka omal algatusel (vt nt RKTKo 16.06.2021, 2-17-9822, p 15). Seega ei rikkunud kohus erapooletuse nõuet, kui ta kontrollis käsipandi väärtust ja nõude loovutamisega seotud asjaolusid.

tühisuse aluse olemasolul tuleb kohtul esmalt hinnata näilikkust ning heade kommete vastasust tuleks hinnata juhul, kui tehing ei ole näilik (vt nt RKTKo 18.06.2019, 2-16-7090, p 12). Maakohtu otsusele saab ette heita selle vähest liigendatust ning puudusi ülesehituses, kuid maakohus ei ole oma lõppjäreldustes asunud seisukohale, mille kohaselt oleks laenuleping samal ajal nii näilik tehing kui ka heade kommetega vastuolus olev tehing.

Iseenesest on õige hageja seisukoht, et autoriõigus teosele tekib teose loomisega (AutÕS § 7 lg 1). Samas praegusel juhul nähtub, et hageja on pidanud intellektuaalse omandi objektiks tehnilist lahendust, mida ei kaitsta AutÕS-ga. Kasuliku mudelina kaitstava tehnilise lahenduse registreerimist ja kaitset reguleerib kasuliku mudeli seadus (KasMS). Seega tuli hinnata kasuliku mudeliga seonduvat KasMS alusel, mitte AutÕS alusel. Patendiametis oli registreeritud 27. märtsist 2015 kasulik mudel, mille omanikuks oli K. Olei. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et registreering on oma kehtivuse 27. märtsil 2019 kaotanud (II kd, tl 120). Kasuliku mudeli registreerimistaotluse esitamise järel koostab patendiamet tehnika taseme otsingu aruande ja edastab selle taotlejale teadmiseks, otsinguaruandel on informatiivne tähendus (KasMS § 211 lg-d 2 ja 6). Kasuliku mudeli puhul ei kontrollita registreerimisel sisuliselt leiutise õiguskaitse saamise eeldusi, nagu uudsus ja leiutustase (KasMS § 21), neid kontrollitakse alles õiguste rikkumisel. Seega ei saa nõustuda hagejaga, et ainuüksi registreering kasulike mudelite registrisse tõendab K. Olei nõudeõigust. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja menetluses tõendanud, milles seisnes K. Oleile kuuluva kasuliku mudeli leiutustase, mis võimaldas hageja väidetavat olulist majanduslikku kasumit saada. Kostja 1 on põhjendatult tuginenud autorilepingu kehtivuse vaidlustamisel autoritasu suurusele, mis kostja 1 hinnangul oli ebaproportsionaalselt suur: tasu viie aasta eest oli 360 000 eurot, kostja 1 väitel rohkem kui pool müügitulust. Hageja leidis vastuseks kostja 1 väidetele, et hageja teenis juba esimese seadme müügiga rohkem, kui kogu autoritasuks kuluv summa (III kd, tl 56). Kui hageja väide oleks õige, siis jääb ringkonnakohtu hinnangul arusaamatuks, miks hagejal võlgnevus üldse tekkis.

kajastatud, kostja 1 väitel ei olnud nõudeid kajastatud ka saneerimismenetluses 19. juunil 2019 esitatud bilansis (III kd, tl 114). Maakohus jõudis tõendeid hinnates õigesti järeldusele, et lepingust tulenev kohustus pidanuks olema kajastatud võlgniku vastava aasta majandusaasta aruannetes. Ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda 14. oktoobril 2021 esitatud dokumendid, et K. Oleile võlgnetav summa oleks olnud aruannetes kajastatud.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus (vt RKTKo 10.04.2019, 2-15-1553/166, p 25). (allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.